Tere õhtust, väike sõber. Täna jutustan sulle loo savipoti tobi soovi kaevust. Vikerkaare külas ühe kõrge puu otsas elas ulakas harakas. Tema pesa oli suur ja lohakile ning täis asju, mis olid mäeküngaste tagant linnast varastatud. Vikerkaare küla päkapikud oleksid neid asju nähes imestanud. Pesas oli sõrmuseid nii suuri, et päkapikk võiks neid käe Võruna kanda. Oli päkapikurusikasuuruse kalliskiviga hõbepross ja veel teelusikas suur kui supikulp. Need olid inimeste asjad. Aga inimeste olemasolust ei teadnud päkapikud midagi. Harakapesapuu all oli vana savist lillepott. Seegi oli pärit inimeste linnast, kuid harakas ei olnud teda toonud. Hulga aastate eest oli tulvavesi selle Vikerkaare külasse kandnud ja Toby nimeline päkapikk oli ta leidnud. Tobile oli see suureks õnneks, sest puu, mille sees oli olnud ta kodu, oli hirmsa tormiga maha murdunud. Kohe kui Toby lillepotti nägi, mõistis ta, et sellest saab toreda uue kodu. Pärast paari pisemat kohendust, mis läksid tobi käes libedasti, sest ta tegi vikerkaare külas kõikvõimalikke töid võis ta sisse kolida. Ja sellest päevast peale hakati teda kutsuma savipotti Tobiks. Neid veel palju aastaid hiljemgi tegid hobi kõiksuguseid töid, kuigi ta oli väga vana. Tegelikult tuli tal varsti kätte jõudmas juba 102. sünnipäev. Nagu kõik külapäkapikud pidiga, savipotti tobi kogu vaja minema v allikalt tooma. Vesi, Julisi ja värske, aga häda, kui kole, nägi allika ümbrus välja. Vesi voolas ju pidevalt ja iga päev käies olid päkapikud maapinna oma jalgadega mudaseks sõtkunud. Kõigi allika kasutajate kingad ja saapad said alati koleda kleepuva porikorra peale ja kõik kurtsid selle üle. Ühel päeval, kui savipotti toobi allikal oma järg ootas tuli tal äkki hea mõte. Vahest saan ma siia mingisuguse kaevu teha, ütles ta. Korraliku müüritise ja veevõtuämbriga. Kõik leidsid, et see on tore mõte. Mõni päev tublit tööd ja tuubil oligi kaev valmis. Kaevul olid madalad Kivirakked ja pisike katus, peal oli ka veevõtuämber. Kogu päkapikurahvale meeldis uus kaev väga, sest see tähendas lõppu poristele, kingadele ja saabastele. Savibuti Tubi 102. sünnipäev jõudis aina lähemale. Ühel päeval tuli väike tütretütar Tobila tema lillepotist kodusse külla. Tüdruku nimi oli pääsusilm ja ta käis ikka hea meelega vanaisal külas, sest tolle kodu oli nii huvitav. Esiteks oli see tehtud suurest lillepotist. Enamik päkapikke elab aga puue õnnetes. Ja maja oli alati täis nii huvitavaid asju. Et hobi tegi kõiki ettetulevaid töid, tõid teised päkapikud talle igasuguseid asju parandada ja need olid majas igal pool laiali. Tubija pääsusilm istusid töötoas ja rääkisid uuest kaevust. Tead, vanaisa ütles tüdrukutirts. See kaev meeldib kõigile. Nii peabki olema, vastas tobi. Pealegi, olgu sulle teada, see on soovikaev. Ja ta pilgutas silma. Järgmisel päeval mängis pääsusilm oma koduaias. Ta püüdis küll kannidega mängida, aga mõtted läksid ikka vanaisa sünnipäeva peale. Tahaksin nii väga talle midagi kinkida. Ütlestama nukkudele. Aga kuidas ma saan seda teha? Mul ei ole ühtegi kingiks sobivat asja. Ma soovin, soovin, ma soovin. Ja siis tuli tal üks mõte. Aga muidugi sõnast pääsusilm õhinal. Vanaisa ütles, et see on soovikaev. Ja kui ma selle juures midagi soovin, võib soov täide minna. Pääsusilm ruttas kaevule. Ta otsustas, et soovida on kõige parem soovikaevuvett juues. Selles oli tal päris õigusega. Ettevaatlikult kindlasti raske ämbri üles. Võttis peotäie sädelevat vett, pigistas silmad kinni, jõi ja soovis. Ma soovin, ma soovin vanaisale sünnipäevakinki. Just siis, kui pääsusilm soovis, tuli harakas, lennates mägede tagant linnast. Noh, kas oli tal kullast taskukell? Äkki pääses Kell haraka noka vahelt lahti ja langes keereldes ikka allapoole ja allapoole, kuni kukkus sulpsatades veeämbrisse. Pääsusilm kummardus vaatama. Tohutu suur kuld, Kell hüüdis ta. Mu soov on täide läinud. Viimaks jõudis savipotid hobi sünnipäev kätte. Ja pääsusilm kiirustas vanaisa juurde. Ta oli kella kenasti sisse pakkinud ägibelas seda vanaisale andma. Palju õnne, vanaisa, ütles ta niipea, kui Toby ukse avas ning ulatas talle siis oma erilise kingituse. Huh, sina heldene aeg hüüdis savipoti tobi, kui ta uhkelt kella nägi. See on kindlasti väga ilus kamina kohal seinal. Ahaa, ite. Imetore. Aga kust sa selle said? Ma soovisin soovikaevu juures vastaspääsusilm. Toby kratsib kukalt ja imestas. Aga ta ei saanud iialgi teada, kust, kel tegelikult pärit oli. Ainult harakas teadis seda.