Ükskord kohtasid linnuteel kaks hommikut. Tere hommikust, hommik. Ütles üks ja kergitas helesinistest valguskiirtest kootud mütsi. Terre. Jumal ime. Ütles teine sõbralik rubiinpunase naeratusega. Kuhu nüüd siis esimene ja kohendas oma kalliskividega kaunistatud säravad kuube. Maa peale maa peale lähen, ütles teine vaimustunult. Valguskiirtest kohtad mütsiga hommik, süngestus seda kuuldes. Tema mütski muutus äkki tummaks ja kalliskivid oleksid nagu unustanud säramise. Või maa peale. Ütles ta pahaendeliselt. No seda nüüd küll ei juhtu. Aga nii see just juhtubki. Täna on maa peal maikuu esimene pühapäev, eks ole. On küll. No näed, täna Hahetanya koidan seal all minna, seda ma tahaksin näha, karjustama kaaslane. Maikuu esimesele pühapäevale lähen mina. Või Hahetud ja koidad. Ah jaa, roidad, kallis sõber. Täna löön mina maa peal särama. Ja ta pistis jooksu. Aga teinegi olnud laisk, panin talle jala taha ja mauh lendas hommik pikali. Nii et Linnutee tolmas. Elle peale läksid nad raginal kokku. Ümberringi lendasid Koidu tükid, ahetus, räbalad, auribad. Lõpuks üks neist võitis. Kes teab, kumb enne kaklust olid olnud ühtemoodi ilusaid atraksis pärast seda ühtemoodi närudes ja krimpsus. Võitis ja läks maa peale, et ööd välja vahetada. Inimesed aga nägi teda aknast ja ütlesid. Oi küll täna on vastik hommik. Ja neil oli terveks päevaks tuju rikutud. Nüüd sa siis tead, miks mõnikord inetu näoga hommik on. Aga ära ilma tuju pärast oma tujul kehvaks lase minna. Nüüd siis teine muinasjutt, see räägib külmast. Ühel ilusal augustikuu päeval jäi külmutuskapi uks lahti. Pomises külm seal sees. Nüüd on mul võimalus. Ta libistas end külge ees praost välja, jäi keset kööki seisma ja vaatas kohutava pilguga ringi. Nüüd ma teile alles näitan, sosistas ta kurjakuulutavalt. Ta ajas rinna ette, tõstis konksu tõmmatud käsivarred õlgade kõrgusele, pingutas lihaseid. Tal olid lihased nagu pühvlil. Müüser köögiga. Kohviveski kolmejalgne taburet küüneviil tantsib üks küüneviil köögist. Liha raiumise kirves kulp savipudel piimakann, punane kaassinine, kaasalumiinium, kaaskupli Ta lamp, köögilaud ja pooleks lõigatud tomat vaatasid teda ehmunult. Külm liikus tantsusammul läbi köögi ja võttis siis poksimise asendi. Ta küsis kurjakuulutava häälega kellest ma alustan. Ta vaatas ringi ja tegi samal ajal. Kõik, kes köögis olid, tõmbasid pea õlgade vahele ja mõtlesid, peaks ta mitte minust alustama. Ainult küünevilil otsib üks küüneviil köögist käis peast läbi. Ei tea, mida ta tahab alustada. Külm ütles uuesti. Tema laubale ilmus jäme higipisar. Ta laskis vasaku käelihased lõdvaks ja pühkis laubalt higipisara ära. Samal ajal vajus tema vasak jalg Nadku. Nüüd ma teile tahtis ta uuesti alustada, aga tal jätkus jõudu ainult armetuks osinaks. Ka tema teine jalg vajus nutku. Oi-oi, ütles külma, juba voolas temalt ojadena vett. Ta värises. Aga ta tegi siiski veel kord katset. Nüüd ma teel näitan ägises, ta libastus järgmisel hetkel lamastav kogu kehast värisedes köögipõrandal. Appi, ütles ta siis. Kähku jooksjaid tema juurde müüser köögikapp kõrvata kruus kõrvaga kruus, kohviveski, kolmjalgne taburet küüneviil, mida otsib, eks küüneviil köögist liha raiumise kirves, kulp savipudel piimakann punane kaassinine kaasalumiiniumgaas Pletta lamp, köögi laudja pooleks lõigatud tomat. Nad aitasid oimetu külma külmutuskappi tagasi ja panid ukse tema järel kinni. Küll ta meele veel alles näitab, pange tähele, ütles küüneviil, mida otsib üks küüneviil köögist. Küll ta detsembris näitab. Teised vaikisid. Nad olid juba hea hulga detsembris üle elanud. Müüser üksinda 150. Külmaga toibus vähehaaval külmutuskapis. Ja ongi tänased jutud kuuletud. Jäänud kenasti magama. Homseks päevaks on sul ju vaja jõudu koguda. Head und. Keidu. Kindlasti.