See on kauneim saar Egeuse meres, jutustab märjan, toosama, kellest laulan, tehtud sadam on nagu hobuseraud ja ümber seal ronivad väikesel lumivalged majad astmeliselt mägedesse. Autosid ei ole ainult trepid. Väikele laev jäi seisma kaldast päris kaugel ja metoodi paatidega randa. Olu detsembri keskpaik, tormine, vihmane ja väga külm. Elektrit anti vaid tunniks ajaks hommikul ja õhtul põlesid parafiinilambid. Milline armastuslugu sellel saarel arenema hakkab? Hüdra saarel, mis on üks lugematutest Kreeka saartest Egeuse meres. Hüdra on väike pikliku kujuga maa, killuke päris ranniku lähedal. Teispool väina seisavad Pireuse sadam ja pealinna Ateena. Sinna kanti siis seekord ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja. Hüdra võib olla tähtkuju taevaekvaatori vöö lõunapoolsel küljel. Meil siin Eestimaal on ta nähtav ainult osaliselt madalal lõunakaares ja kevad poolasta. Hüdra võib olla kuni kolme sentimeetri pikkune kombitsatega röövloom, kelle maiuspalaks on näiteks vesikirbud, vesi, lestad ja isegi kalamaimud. Aga ennemuistsel mütoloogilise ajastul olnud hüdra üks koletu vee-elukas, kellel olnud üheksa pead pikkade maataoliste kaelte otsas ning kelle hingeõhk olnud mürgine, tapnud paugupealt, tänanud Peloponnesose ranniku lähedal laiunud soises Lerna järves ning valvanud siinset allilma väravat. Järve pind olnud vaikne ja sile kuid iga sureliku, kes söandanud seal vett ravima minna olevat, reageeris voodotsemaid mõõtmatusse sügavusse viinud Lerna olivaid Olümpose elanikele ja muinaskangelastele nagu Herakles, kelle 12-st ˇvägi tööst teine oligi maailma vabastamine hirmu äratavast, surma toovast, koletisest, Lerna hüdrast. Paras aeg meenutada, kuidas kangelane sellega hakkama sai. Radoonhari Ugala oma haaval mässuogaravi ilm Rooteener tooma halval söödariisime Igalühel Laaretzeedo roodi soomine, Roone, saasti fooraldudi. Jõudnud hüdra elu kohta Lerna soojärve lähedusse katiseereklasema nina ja suukangaga, et hüdra mürgisest hinge pääseda. Ta Läskis põlevaid nooli hüdra koopasse ja kui hirmuäratav olend välja ilmus, asus kangelane tema päid maha raiuma. Neid oli üheksa, mäletate ja keskmine pea oli surematu. Ainult et kohe, kui Herakles ühe pea maha oli raiunud, kasvas selle asemele kaks uut. Alligale Pembandu toone elan heeringa, piima saab leivasiil. Koorin moonadi salladi. Pandre loomlas meeldib Londa sõbra koolady. Küllap oleks mõnigi nii lootusetus võitluses end kaotajaks tunnistanud, aga mitte kangelane. Herakles. Mul oli ka jumalate seas kõrgeid soosijaid arvatud õnnejumalanna. Ateena andis nõu eluka kael pärast pea maharaiumist tulelondiga ära kõrvetada. Edu etajad kasvada ei saaks. Hüdra surematu pea peitnud kangelane suure kaljurünk alla ning kastnud veel oma noole otsas hüdra mürgisesse verre. Kui sa ikka muinaskangelane oled, tuleb igaks elujuhtumiks valmis olla. 10 vägid. Tööd oli ju veel ees, aga hüdraga tegelemine käsitles kangelase päriselt ära, sest kogu lahing kestis mitu päeva. Egeuse meres, Kreeka ranniku lähedal laiuva hüdra saare nimel polevat mitoloogiaga midagi tegemist. Legendide jumalustega kangelastega olevat niisiis Lõuna-Kreeka Peloponnesose poolsaarest päris kitsa ribaga eraldatud hüdra saarel midagi tegemist. Kahju, üks korralik müüt, oleks hoopis huvitavam teadmine, et saare nimi on tulnud sõnast hüdreya vesi ja niimoodi hakatud saart ammustel aegadel seepärast kutsuma, et seal olnud väga palju allikaid. Iidse ajalooga Kreeka jaoks pole vist midagi erakordset selles, et siga saarelt on leitud inimasustuse jälgi juba kolmandast aastatuhandest enne Kristust. Siin elanud põllumehi, karjaseid ja hilisemal Hellase ajastul olnud siin Kreeka poolsaare riikide meresadam. Õnneks oli vanadel kreeklastel kombeks nii oma müüte kui eluolu vaasidele maalida, nii et väljakaevatud faaside killud kannavad eneses arheolooge ja teadlaste jaoks tohutul hulgal infot. Hilisematest aegadest pajatavad aga juba kirjalikud ürikud. Näiteks kuuendal sajandil enne Kristust on Heroodatus maininud hüdra saare vähest elanike arvu. Samas jutustavad välja kaevatud vaasi killud ja mündid, et Bütsantsi ajal elasid rajal juba hoopis rohkem rahvast. Muidugi ei saanud tilluke ja vaene saar omapead hakkama. Tahad 13. sajandi algusest kuni 1500 kuuekümnendatel taastateni kuuluste noil aegadel õitsenud ning Aadria merd valitsenud Veneetsia Vabariigile. Kuid 15.-st 18. sajandini Türgiga toimunud sõdades kaotas Veneetsia kõik oma üpris ulatuslikud väljaspool Itaaliat seisnud valdused. Kahüdra tere, millest 16. sajandil sai Ottomani impeeriumi osa. Sõbrasaarel avati esimene merekool 1645 ning esimene üleni hüdra lehitatud laev lasti vette 1657. Alates seitsmeteistkümnendast sajandist muutus saar juba märkimisväärseks merekaubanduse keskuseks, kus ehitati laevu, mis eilasi tegevuse merel, kuni Konstantinoopoli nii väljaaeg läks edasi. Talle ehitati üha rohkem ja üha suuremaid laevu ning saarele kasvas päris tähtis kaubasadam toosama hobuseraua kujuline. Kuid Ottomani impeerium piires vabakaubandusnii, kuidas jaksas, novellides ja Bosporuse väinas tohtisid sõita vaid türklaste laevad ning need jõudsid ka Musta mere sadamatesse. Ja siis juhtus nii, et Venemaa tuli Kreekale appi. Koostati ja võeti vastu leping, mille kohaselt Venemaa sai Muhamedi usuliselt Ottomani impeeriumi õiguse kaitsta tollesama impeeriumi õigeusklike kristlaste huve. Ja seda ka kaubanduses. Hüdra tere, laevad hakkasid Venemaa lipu all seilama. Neile oli nüüd vaba pääs mustale merele ja saare jaoks oli saabunud merekaubanduse õitsengu aeg. Hüdra laevad purjetasid kaubale laadungitega edasi-tagasi Lõuna-Venemaa sadamatest idas. Itaalia Ankonna Jali Vorno sadamatesse läänes, kuni tuli 1792. aasta katkuepideemia, mis suure osa saareelanikest hauda viis. Palju rahvast lahkus saarelt, mis mõneks ajaks peaaegu tühjaks jäi. Kuldsaare rahvas suutis oma elujärje lühikese ajaga taas rööpasse juhtida ning hüdra laevad hakkasid üha kaugemal seilama juba Lõuna-Prantsusmaa sadamatesse, Hispaaniasse ja isegi Ameerikasse. Napoleon kinkis hüdra katedraal Realile tohutu hõbedase kroonlühtrit selle eest, et briti laevastiku blokaadi ajal tõid hüdra saare laevad Prantsusmaale toitu. 19. sajandil oli tilluke hüdrasaar kodusadamaks 125-le laevale ja 10-le 1000-le meremehele. Karel on ju siiani vaid üksainus linn, mida kutsutakse hüdra sadamaks. Hüdra port ja linnas ongi kõige tähtsam asi suur hobuseraua kujuline sadam. Saare merekaubanduse õitseaegadel ehitasid tähtsad kaptenid selle hobuserauaümbruse oma uhkeid villasid täis demonstreerides niimoodi nii enese kui kogud. Millal 16000 elanikuga tere heaolu ja jõukust. Kreeka oli aga ikka veel Türgi võimu all kuni iseseisvussõja alguseni aastal 1821. Elu on näidanud, et iseseisvus tavaliselt kergelt kätte ei tule. Türklased korraldasid Kreekas massilisi hukkamisi ja olukorra tegi veel hullemaks Kreeka kodusõda 1923 kuni 25 kuid appi tulid türgi vaenulikud riigid. Vene, Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes võitsid 1827. aastal Navarina merelahingus Türgi ja Egiptuse laevastiku. Alles aastal 1830 sai kreeka päriselt iseseisvaks. Laevastik 150 laeva võitles innukalt türgi vastu ja suutis Ottomani impeeriumi laevadele kõvasti kahju teha. Hüdra saare kangetele laevameestele ei suutnud aga iseseisev Kreeka hoopiski mitte vääriliselt tasuda. Enam ei saanud hüdra laevad vene lipu all vabalt mööda Vahemerd seilata. Kreeka riik oli vaene, vaevles majanduskriisis ja palju oli töötuid ning hüdra laevaehitajad ei suutnud uute suundadega sammu pidada. Pireuse patra ja süürose uued laevakompaniid saatsid merele juba aurulaevu. Taas kord lahkusid Varelt hulk sele rikkamaid elanikke, jättes tühjaks oma kaunid villad ja residentsid, mis pikapeale varemeteks lagunesid. Teise maailmasõja ajal laastas saart tõeline näljahäda. Kunagist kuulsust ja jõukust ei saanud Hydra sadam enam iial päriselt tagasi. Aga pikapeale ajad ja olud paranesid. Lugematutes tegevuse, mere saartest seisab just hüdra üpris lähedal Peloponnesose poolsaare idarannikule. Ka Ateena ja Pireuse käsid kõige kaugele, nii et eksootikat otsima tulnud turistid avastasid selle väikese kauni saare. Õige varsti ja kaunis on see saar tõepoolest. Kaljusid mäekünkad, mille männi saludega orgudes võib vaid harva üksikuid maju leida. Kübressid ja oliivipuud ning alpikannid õie mooniväljad, mäeseljandikke ja nagu kord juba mõeldud, üksainus suuremat sorti linn, hüdra port ning hobuserauakujulise sadama ümbert ronivad astmetena mööda loogiaid mäekülge ülespoole punaste kivikatustega valged roosakas beežid, säravkollased majad. Fotode järgi tundub kõige kõrgematel vahest neli korrust olevat. Järsud kitsad, sageli astmelised kivi, tänavad keerlevad hoonete vahel ja muidugi trepid, neid on igal pool. Sellistel tänavatel ei saa ega tohi sõita autod või mootorrattad. Ainuüksi prügiautod peavad siin kuidagi hakkama saama. Suuri kaubakotte kannavad ees Lidia, üksnes jalge ratastega on lubatud ringi sõita. Ühistransport on siin v takso, kuid linn tegelikult üsna väike ja kokkupakitud, nii et jalgsi jõuab igale poole. Hüdra sadam ise on päris suur ja uhke. Sääres seisab rikastest omanikest jutustavaid, säravvalgeid, jahtlaevu, toredaid purjekaid, tillukesi paate üleüldse igat sorti ja igas suuruses meresõidukeid. Pireusest, saabud, Barbla raevu järjekordsete turistidega, kes kaovad sadama hobuserauakaldal seisvatesse restoranidesse kauplustesse, kale riidesse ja turgudele särav sinine taevas, meri ja päike küllap pimestavat valgust ja kuumust kogu sellele maalilisele muinasjutule. Taevas meri, päike olid samasugused ka aastal 1958 kui 22 aastane Norra piiga Mariann ning tema armastatu Eeemmlasest, norra kirjanik Axel Janssen hüdra saarele jõudsid. Saar ise oli küll hoopis vaiksem, tühjem ja vaesem kui praegusel ajal. Marianne oli tahtnud Norras teatrikooli astuda, kuid Nemad olid nii kategooriliselt selle vastu, et tüdrukule lõpuks tunduski. Ega ta ei saaks nagunii hakkama. Niisiis võttis ta kätte ja jooksis kodust ära. Koos Aksel Jemseniga, kes oli otsustanud Kreekasse reisida, jääd Ateenast teele asunud laev tegi peatuse hüdra otsustasid Aksel ja Maria-Ann seal maha minna. Suur juhus. Nad leidsid peagi, et hulk igat sorti kunstirahvast oli samuti väikese maalilise hüdra saare enda jaoks avastanud. Marian ja Aksel leidsid pärast pikka otsimist lõpuks maja, mis neile taskukohane oli ja mis Marianne sõnade järgi nägi välja nagu mäeküljel rippuv kotkapesa maja juurde viis järsk tänav ja siis tuli veel treppidest üles ronida. Akseli emarian kõndisid saarel paljajalu ringi, neil olid mõned T-särgid, mõned püksipaarid ei midagi rohkemat. Ja siis kohtusid nad Aristoteles unastisega hüdra saarel oli nõela aegadel nimelt mitmete marurikaste perekondade eramuid, kuhu omanikud saabusid vaid nädalalõppudel kaasas lillekorvid Ok toatüdruk ja teeni Kanaar Norra paar kutsuti siis see keelsetele kella kuues telekokteilipidudele. Seal nad kohtusidki anassisega jäse kling ennedy juhtus teinekord kohal olema ja printsess Margaret samuti ning mitmeid kuulsaid kunstnikke. Need märjannija Akseli esimene aasta Fidral oli fantastiline. Aksel kirjutas ja Mariann mängis tema jaoks kreeka muusat ning majapidajat. Kuni Akseli ellu astus esimene mustade juustega naine. Sellised nad ju siin saarel kõik olid, mida tegi Mariand värvis oma särav blondid juuksed süsimustaks. 1958. aasta suvel Aksel ja Mariann siiski abiellusid Ateenas Inglise kirikus. Aasta pärast tuli ilmale Väike-Aksel, kuid suure Akseli ellu ilmus järjekordne naine. Ühel päeval seisis Mariann hämaras väikeses vaes ning pani parajasti vee ja piimapudeleid korvi, kui ukseavasse ilmus noormees ja tema selja taga säras kuum kreeka päike hämaras, mis nägi Mariann vaid mehe siluetti ja kuulis häält. Vahest soovite meiega ühineda? Me istume siinsamas õues. Mul läks ja istus lauda, kus oli kolm-neli inimest teda kutsunud tundmatu kandis rohekat pükse. Tema särgivarrukad olid üles kääritud ja peas oli väike odav müts. Ja kui nende silmad kohtusid, siis teadagi, toimus äratundmine. Londonis siis oma raske korviga mööda järske astmeid üles kotkapessa kallistas oma väikest poega muusika mängima, tantsis natuke ringi ja tundis, et kõik on kuidagi väga hästi. Tundmatu oli muidugi Leonard kõveni ise, kes selle kohtumise ajal maikuus 1960 oli 26 aastat vana ning avaldanud juba paar luulekogu. Lauludega polnud seni kuulsust kogunud Susani lava eduni oli veel enam-vähem seitse aastat aega. Akseli Jensen oli hüdra lahkunud ja laevareisile läinud, et järele mõelda, kas Maria-Ann või too teine Jan lootusrikas kutsus mõned sõbrad külla ka Leonard Goeni ja viimane juhtus nägema, kuidas Marian pani ümbriku, mõned kaunid valkjaskollased õied, mida veranda ümbrus sel mai kuul lausa täis oli. Järgmisel päeval sõitis kõue väga Ateenasse ning nägi kogemata üks juhus teise otsa, kuidas keegi mees oma kirju haavas. Ühest ümbrikust kukkusid välja valkjaskollased õied ja taipas, et mees oli Aksel Jensen. Polnud seni kohtunud. Akseli kõrval seisis kaunis brünett naine. Leonard Goen tuli laevaga hüdra saarele tagasi jäiutustes nähtust Mariannile nagu kinos. Eks ole, isa kunst päris elule vastu. Ja siis kohtusid Leonard ja Mariann ja Väike-Aksel sageli päeval rannas. Ning kui väike Aksel väsimusest uinus luges Leonard Mariannile oma värsse. Ja nagu arvata, võib olnud siin enam pelgalt sõprusega tegu. Vahepeal elasid Mari-Ann Leonard ja Väike-Aksel terve aasta Mon reaalis. Siis pöördusid tagasi hüdra saarele Leonardi majja. Mariann meenutab, millal veel tulevane maailmakuulus laulude looja ja esitaja Leonard Goen oli väikese Akseli võõras isana päris uskumatu juhtuset. Leonard istus oma laua taga ja mõõtki, kirjutas oma vanal kirjutusmasinal. Poiss lamas aga täiesti vaikselt põrandal maas ja muudkui joonistas tunde ja tunde. Ja Väike-Aksel oli eriti uhke, kui Leonard ta oma töölaua kõrvale kutsus ning ütles. Aksel, mul on su abi vaja. Aksel kutsunud meest Goniks. Millised imelised aastad need olid seal saarel, meenutab Mariann. Võrratud aastad. Me istusime päikese käes ja lamasime ja kõndisime päikese käes. Kuulasime muusikat, suplesime, mängisime, Jõime veini, vaidlesime, armastasime, see oli fantastiline. Viisat, roostet kõndisin ma pidevalt paljajalu ja uskumatult palju toredaid inimesi oli meie ümber ning käis meie väikeses valges majas külas. Maja oligi päris väike, valgete seintega kitsuke tuba. Nurgas tilluke kirjutuslaud, kirjutusmasinaga madal, lauake aknas all, kus teises seinas kita r seinal rippumas väike rõdu, millelt avaneb vaade allpool seisvatele punastele, kivikatustele ning astmetena tõusatele majadele kaugemal. Paar esimest aastat pärast abielu lõhkiminekut ja väikese lapsega üksijäämist olid Marianne jaoks ikka veel väga rasked. Mul polnud mingit toetuspunkti, kindlustunnet, on ta meenutanud ja Leonard oli nii mõistev ja kannatlik. Ilmadel maantee poleks ma vist hakkama saanudki. Teinekord, kui me koos väljas olime ja mina tantsisin kreeka tantse ja jõin retsiinat, mis on männivaiguga maitsestatud kreeka vein. Siis istus Leonard rahulikult ja ootas, kuni olin tantsinud oma tantsud ja lõpetanud oma retsina. Ja siis me läksime koos koju ja koos temaga oli kõik nii uskumatult rahulik ja harmooniline ja õige. Aga Marian polnud juba noil aegadel hoopiski ainus naine, kes Leonard Goeni kõrval tahtis olla. Too mees oli ju ikkagi Leonard Goed. Mare naerab, ma oleksin tahtnud ta enda juurde majja lukustada ja võtme alla neelata. Muidugi olin ma armukade, ta oli nii nõutud ja hinnatud, alateni asjalik ja viisakas ja kaastundlik. Lisaks nägi ta uskumatult hea välja, lausa müstiliselt hea. Teinekord juhtus, et ta lõpetas töö ja läks linna ning mina läksin talle paari tunni pärast järele ja alati istuste lauas koos mõne erakordselt kauni naisega. Kõik tüdrukud olid tema järele hullud ja see oli nii valus. Muidugi oli siin suuresti mängus kõmu enese ebakindlus. Aga kui New Yorgist saabuv hüdra saarele üks vapustav noor modell ning Leonard kaob koos temaga terveks päevaks. Kogu selle päeva lamasin meie maja põrandal, suutmata midagi teha või kellegagi rääkida. Valu ja kurbus oli nii mõõtmatult suured. Marianne Leonardi esimesest kohtumisest oli viis aastat möödunud. Leonard kirjutas luuletusi ja laule ning sõitis üha sagedamini mon reaalia New Yorki. Mariann ja Aksel jäid hüdra saarele. Kolmekesi reisimine läks liiga kalliks, kuni Mariann ei tahtnud enam üksi jääda. Ja kõik kolm sõitsid üheskoos man reaali. Janad Goeni laulude esimene plaat oli ilmunud 1968 Songs from ruum, laulud sellest Toast võiks siis tõlkida. Järgmine plaat, ärgem unustagem. Noil kaugetel aegadel olid olemas vaid suured vinüülplaadid ja plaadi ümbrise tagumise külje pildil istus Marian nende valges Kreeka toas, väikese laua taga, millel seisis Leonardi. Kirjutusmasin blond valges kleidis. Kõveni tollaste sõnadega järgi kõige kaunim naine, keda ta kunagi näinud on. Mõni aasta hiljem olid need kaks teineteisest lootusetult lahku kasvanud. Marianni meenutuste järgi ei saanud Leonard enam aru, milles tema räägib ja vastupidi, ühine maailm hukkus vähehaaval kokku, kuigi mõlemad seda päästa püüdsid. Märjani Aksel reisisid lõplikult rasse tagasi 1973. aastal. Marianne oli siis 38, Statwana. Leonard Könil on luuletus, mille ma siinkohal vabalt ja lühendatud kujul proosasse tõlgin jonärvilt vabandust paludes. Selle luuletuse nimi on helluse päevad ja umbes nii see siis kõlab. Kreeka on ilus maa selleks, et kui nüüd vaadata, see viib kuu alguses lugeda, sa võid terrassil lugeda, sa võid ikka veel näha seda nägu, mida Nooruses, õlilampide ja küünalde valguses nägid. Ma pole unustanud Mariann ja laps helluse päevad ja ma palvetan selle eest, et need mälestused ka nende jaoks alles oleksid kallite inimeste jaoks, kellest ma lahkusin, et suurest maailmast kogemusi ja tarkusi otsida. Ligi neli aastakümmet hiljem jutustas Norras elav Maria Niilen oma loo. Jutustas ka seda, et aeg-ajalt ta ikka veel Leonard kõveni Tunes jääd kord ütles, annab talle unenäos Mariann, sa ei tohiks nii palju rääkida. Märjana arvab, et võib-olla ta ongi nüüd juba liiga palju rääkinud kuid ta ei saa ütlemata jätta, et aastat koos kõõnikaalid tema jaoks üks väga kaunis kingitus. Ja ta loodab, et Leonard tunneb samuti otsekui järgneva elu avamäng. Kui sa oled kurbusest toibunud, siis saad edasi minna. Köiega mälestused taas ärkavad, tuleb nii-öelda nagu Leonard, ära usa mu sõnu, see oli unenägu. Näete siis, milline lugu on jutustada ühel väikesel kuumal Kreeka saarel. Armastuslugu nagu neid maailmas miljoneid olla võib igaüks teistest pisut erinev kuid ilma tulla Saare loota poleks meil suurt hulka tõeliselt kauneid laule. Küllap Leonard kõven oleks oma laulud ka kusagil mujal kirjutanud kuid mitte need laulud. Millisena meenutab hüdra saart praegu 70 kuuene, kuid ikka mingil moel müstiline pard ise, kes on aastakümneid nautinud veinist, naistest, lauludest ja religioonist koosnevat dieeti, need on tema enesesõnad. Vanemalt päritud raha eest ostis lõunat, tulen hüdra saarele. Miks just hüdra saarele, seda ta ei põhjenda. Ostis siis väikese valge kreeka maja, kus ta koos Mariannega laas kirjutas luuletusi. Paul alustas pikemat romaani, Nonii kuulas väikesest raadiost muusikat, sõrmitseb terrassil istudes kitarri ja suitsetas Haažissit. Väga mõnus elustiil oli, meenutab Goen pikemas intervjuus ajakirjale mõjutšov. Otse minu maja kõrval oli küngas, millel puhkes igal kevadel õitsele tuhandeid maarjalilli. Olen veendunud, et mul oli nende õitega täiesti eriline side. Tundus, et nad pööravad minu poole oma väikesed kollased näod naeratavad alati, kui ma kitarri kätte olin võtnud. Goen tunnistab, et sääreneid ilm muutis ta pikapeale rahutuks. Hüdra saarel olles ei teadnud suurt midagi sellest, mis mujal maailmas toimub. Pikapeale tekkisid ka rahaprobleemid ja kui ta siis ühel reisil mon reaali peatus New Yorgis tunnistajaks seal puhkenud folgi renessansile ning kohtus John B, siis Bob Dylani, juudi kallencija, Joni Mitchell iga siis tundus talle, et just Seema maailm on tema jaoks. Niisiis ütles ta hüvasti, hüdra kuumale, päikesele, helesinisele merele, idüllilisena rahule väikeses valges majas ja lõpuks kah Mariannile. See etapp sai läbi, Leonard Goenile avanes uus suur seiklusrikas kuulsus. Maailm, kuhu ta oma hüdral kirjutatud laulud kaasa võttis. Nendesse jääb Kreeka saar igavesti alles.