Tunne elust rõõmu enne kui hilja on õpetlik laul, tunne elust rõõmu vaata maailma, kui vähegi saad maid ja linnu linnu ja linnade saladusi. Näiteks üks võimalus väljakutelt, kus ajalugu on tehtud, võib saladusi avastada. Linnadeväljakud Trafalgari väljak Londonis ja muidugi pikkadelli Concordi väljak Pariisis, kus kunagi giljotiin seisis purskkaevude paradiis, peatsanalona roomas meie oma Tallinna Raekoja platsi, oleks nimetamata jätta. Kaugeltki mitte igal linnal pole niisuguste ajalugu pakkuda, aga võtkem seekord lõunamaise Madriidi ajaloolised väljakt. Seda enam, et Madriidi linnas on tore ringi käia. Nii kui valgusfoori roheline tuli süttib, kohe hakkavad linnud laulma. Ilusat pühapäeva, mis muud. Vikerraadio Helgi Erilaid ja. Aja jälg kivis. On selles linnas alles rahvaste tempot, vähemasti südalinnas, kus lookleb üks peatänavaid Gran viia võiks vist öelda, suur tee, su hotell on niisiis suurel teel. Ja möödedele Monteera tänavat jõuad sa päikesevärav taevasse Boerdadel sol, mis olevat üks kõige rahvarohkemaid paiku Madriidi südames ja Senetasi olevat aga just siin, Kaie, nendele Monteral seisab eriti õhtupoolikud ja õhtusel ajal lausa reas hulk naisterahvaid, kes üle jäänud rahva seast esile tõusevad väljakutsuvalt värvitud ning rõivastes, mis õieti midagi varja, nemad on töö tööl, nad ootavad, nad näevad, kaitstud olevat, sest politseijaoskond on just siinsamas kõrval. Nad kuuluvad tänapäevasesse Madriidi ja võimatu oleks neid mitte märgata, kui sa oled teel Madriidi väljaku ida vastama. Hispaania ajaloolased peavad oma riigi pealinna soliidselt iidseks. Asula olnud siin juba 21 sajandit pärast seda, kui finiiklased Kadiisi rajasid ja kuus sajandit pärast seda, kui roomlased Sevilla lähedale Itaalika ehitasid Kuid kaheksanda sajandi algupoolel saabus suur mauride sõjavägi Põhja-Aafrikast üle kitsa väina praeguse Gibral Victoria aladele ning vallutas mõne aasta jooksul peaaegu terve Ibeeria poolsaare lõuna Hispaaniasse Sierra moreena mägede jalamile. Korda basse rajasid nad oma emiraadid. Aastal 852, kui valitses emiir Mohammed esimene ehitasid Mauri kindluse, mis tolle tot põhja poolt kaitsma pidi. Kindlus seisnud täpselt selle koha peal, kus praegu Madriidis uhke kuningapalee laiub. Kindluse nimeks pandi Mairit ja selle ümber tekkis vähehaaval väike asula. Mauriteid Hispaania aladele oma arenenud majanduse ning kauni araabiapärase ehituskunsti islamiusu omaks võtnud orjad saanud isegi vabaks ja võinud linnadesse elama asuda. Kristlaste võitlus araablaste vastu Re konkista oli eriti tugev Kastiilia ja Aragoni aladel. Kastiilia sai kristlaste kantsiks ning sealsamas koordilieeride keskel seisis juga Mairit. Vähehaaval vallutati Hispaania alade araablastele tagasi, kuni viimastel oli jäänud vaid poolsaare lõunaosas seisev Granada oma kauni Al hambraga. 1492 oli rekonkistajale benud. Madridi jaoks lõppes Mauridega seotud rahuta ajastu küll juba sajandeid varem ja Väike-Kastiilia linnake, nagu ta siis oli, vajus tagasi oma unisest see argipäeva. Nii on kirjutatud. Madridi elanike seas oli noil aegadel hulganisti munki Hispaania valitsejad nimelt tahtsid, et rajataks palju kloostreid ja kirikuid mille ümber rahvas siis oma hinge harimiseks koonduda võiks. 13 kirikut väikeses asulas pidid sellega küll toime tulema. Dollastest Madriidi elanikest. Madrilenjadest on ajalukku jäänud san isiidro labrador. Kohalik talumees, kes koondas enda ümber usulise vennaskonna ning olevat ka imesid korda saatnud. Suurt rohkemat tolle Madridi kaitse peaaegu kohta teada ei olevatki. 13. sajandil tõusnud suur tüli maa pärast ja lepitud kokku, et kui maa kuulub kirikule, siis kõik, mis maa peal on, kuulub Madriidi rahvale. Siit üks tuntumaid Madriidi sümboleid, tagakäppadel seisev karu, kes puuvõra nuusutab. Madriid meelitas oma kauni küllusliku loodusega kohale kuninglikke jahiseltskondi ja seda lausa põlvkondade kaupa. Kuninglike järeltulijate ja nende vastaste ning pooldajate vahel käis aga pidev võimuvõitlus, nagu ühes normaalses kuningriigis ikka. Selle võitluse võitsid 15. sajandi lõpul katoliiklikud monarhid Isabella ja Fernand, Nende tütar bändimehele Austria ertshertsogile ning aastal 1517 tuli troonile selle paari järeltulija, Carlose esimene esimene Hispaania Habsburgide soost valitseja. Õieti valitses ta tollel juba impeeriumit, mille koosseisu kuulusid Hispaania kõrval ka Madalmaad osa Itaaliast ja Saksamaast ning Hispaania Uuedazumaadi Ameerika mandril. Kolumbus oli oma reisid selleks ajaks juba teinud. Lühidalt Carlose esimesele oli väga palju tegemist liiga palju ning ta ei pidanudki kauem siin maa peal vastu kui 58 aastat. Tavatsesid noil aegadel pidevalt mööda oma kuningriiki ringi reisida, terve suur õukond Gazas, Carlose esimese järglasel, Felipe teisel sai ilmselt sellest mustlaste moodi elust kõrini. Niisiis otsustest aastal 1561, et nüüdsest on kuningriigil kindel pealinn Madriid. Linn seisis ju kenasti keset Pürenee poolsaart Jali noil aegadel piisavalt väike, et suurte linnade, näiteks Toledo intriigid siinsetele isegaks. Monarh ei olnud selles suhtes küllerit ettenägelik, sest uude pealinna voolas kiiresti igasugust rahvast. Käsitöölisi kunstnikke, poeet kokkasid sõdureid, vargaid ja muidusööjaid ning linn hakkas kiiresti kasvama. Felipe järglaste ajal koitis hispaania kultuuri kuldne ajastu. Kuigi riigi sõjaline jõud ning poliitiline tähtsus juba taanduma hakkasid ja Habsburgide Algse Madriidi kõrghetkeks on jäänud suure kauni keskväljaku Plaza majori sünd. Felipe kolmanda valitsemise ajal. Madriidi keskväljakule plasemaiorile jõudes leiad end soovimased, see väljak oleks tühi. Et seal ei seisaks suurt tobedat reklaam telki, mingeid putkasid. Jääd ühest väljaku nurka. Ta poleks aiaga eraldatud ega üles kaevatud. Soov ei täitu. Niisiis pead üritama kujutleda, milline too hiigelplats ilma segavate asjaolude välja näeks. Seda tehes avastad midagi tuttavat. Just wowski väljak Pariisis perfektne nelinurk, mida ümbritseb lõputud seintega 32 täpselt ühesugust maja. Keset väljakut on roheline park, siinilistub kivine Lui 13. oma hobuse seljas Madriidi plasemaiori, mis peaks tähendama suurt ja vanaväljakut, asuti ehitama 1617 viis aastat pärast Pariisi Fowski väljaku valmimist, kuid juba 1581 andnud Felipe teine renessanss arhide rektile Huande Herrera-le korralduse teha vana ja kaootiliselt rahwarika Arrabalia väljaku ümberehitamise plaanid. Plaanid said tehtud, kuid ümberehitust alustati alles Felipe kolmanda valitsemise ajal 1617. Anats lummid koristati teelt tühja nelinurkse. Väljaku suuruseks sai 129 korda 94 meetrit ning selle ümber ehitati täpselt ühesugused katkematut hoonete plokid. Esimesel korrusel avanevad väljakule sammaskäigud, täpselt nagu Fowski väljakul Pariisis. Sammaskäikude kohal kolm korrust palustraadidega piiratud rõdusid. Neid on kokku 237, kuhu avanevad ornamentidega raamistada uksed. Tornikesi on näha ning katuseäärtel ärkliaknaid. Vaid ühe hoone seinu, rõdu akende vahel ehivad toredad värvilised maalingud puha allegoorilise tegelased ja ajalukku kaasadela Panodeerija pagaritöökoda. Ju see siis kunagi seal oli. Praegu tegutsevad seal mõned linnavalitsuse kontorid ja keset väljakut istub oma kivist hobuse seljas kivine Felipe, kolmas 21. sajandi igavad ja tühised reklaamitrikid. Siin väljakul ei meeldi kindlasti ka temale sest mõelda vaid, mis siin pika ajaloo jooksul kõik juhtunud on. 1621 esmakordselt kogunes Madriidi rahvas oma linna peaväljakule, et elada kaasa Madriidi talupojasoost kaitsepühaku San isiidro õndsakskuulutamise tseremooniale. Samal aastal leidis plasemaioril aset teinegi tseremoonia Felipe, kolmanda rahva seas nii vihatud abilise Rodrigo kalderoni kamine. Oma surmatunnil pidanud Calder on end siiski nii väärikalt üleval, et rahva seas elavad siiamaani kõnekäänd julgena kurad, riigikoda. Palaval plasemaioril öeldakse, valitsevad kastiilijale omane teatraalsus ja madridi rahvas ongi aegade jooksul siia kui teatrisse tulnud. Lisaks siin peetavatele laatadele jälgida inkvisitsioonikohtuotsuste täideviimist, surma mõistetud keetserite hukkamist, mille juures tihti ka kuningas ja kuninganna viibisid kostümeeritud rongkäike, ajaloolisi vaatemänge ning Hispaania jaoks kõige tähtsamat vaatemängu. Härjavõitlust. Kalal. Härjavõitluse kunst on väga paljude hispaanlaste jaoks tõepoolest kunst ning siiani tähtis ja üllas osa iidsest pärandist. Loomakaitsjate jutt sellise asja keelamisest on nende jaoks pehmelt öeldes solvav. Nii lapse verine pärand edasi nüüd ammugi küll juba härjavõitluse areenidel, kuid seitsmeteistkümnendal sajandil peeti seda vaatemängul lausa Madriidi keskväljakul ning tänase päevani olevat näha vereplekke mõnede väljakut piiravate majade seintel. Plasemaiorist vaid mõne minuti tee kaugusel laiub ilmselt Madriidi kõige elavam väljak Puerto del Sol Päikesevärav. Kõneldakse anekdooti, turistist, kes sellel väljakul taksosse olevat istunud ja taksojuhilt küsinud ei tea, kus ja siin siis on väravat kui sellist siin tõesti enam ei ole, kuid 15. sajandil seisnud täpselt selle koha peal üks Madriidi linnamüüri väravaid, mis avanenud ida poole ning millest olnud näha tõusvat päikest. Linnamüüre ega väravat pole siin enam ammu, kuid nimi Boertadel sol jäi alles. Lion Feuchtwanger Annama Coya romaanis vaadelnud Madriidi Boerdadel Solli väljakut 18. sajandi lõpuaastatel läbi oma kangelase silmade. Mõngoyalex põerttedel solile kõige suurema liiklusega. Ta seisatas kaubitsejate putkade ja laudade ees läks suurele platsile San Felipe reali kiriku ees siis Mari Blanca kaevu juurde. Boerdadel Solly peeti maailma köige lärmaka maks, kohaks värske vesi, karjusid Akva, toored mari Blanca kaevu ümber. Apelsinid, karjusid Ranyerad. Kaheksa apelsini ühe kvarto eest. Üks väike tõld, senjoor pakkusid voorimehed almust nurussant Püha Neitsi nimel, andke almust vaprale veteranidele, kes sõjas mõlemad jalad kaotas. Kuidas käib su käsi, südameke pakkus end keegi vastutulelik tüdruk. Kahetseb pattu, müristas jutlustaja oma pingilt. Ostke patulunastuskirju, ajaleht, värske ajaleht, Äärjo ka seda. Karjusid lehemüüjad. Ning sealsamas lobisesid Kaardiväe ohvitserid, lärmasid soldatid. Need, kes valitsusvõimudele avaldusi pidid esitama, dikteerisid neid valju häälega avalikele kirjutajatele veidi. Kerde sündis oma ahvi tantsima ja tüdimatult pakkusid oma kaupa vanakraamikaupmehed. Kõnekäänd ütles Boerdadel solil. Hoidun naistest enda ees, hobu eeslitest enda taga, tõlgadest enda kõrval ning lobisejatest enda ees kõrval ja taga. Lion Feuchtwanger, hoia. Raske öelda, millal põetadel sol lärmakam oli, kas Francisco koiaegadel või tänavu kevadel. Just siin näib olevat nii mandri, hiidlaste kui linna külaliste kohtumispaik ja mõlemaid mahub siia lõpmata palju. Mis kõige hullem, oma kolmveerandväljakust oli ajutiselt taradega eraldatud ja sillutise üles kaevatud, nii et pidevalt su ümber kõlavale tempokalt Tanja keelsele jutule lisandus tänavaparanduse masinate kohati kõrvulukustav müra ja liiklus, mis terveks jäänud väljakul pidurdamatult jätkus, nii et sa tahaksid siit ära kusagile rahulikumasse paika ja sa ei tunne end süüdiaid Boerdadel soli võlu sinu jaoks tabamatuks kipub jääma ja sellest on kahju, aga tegelikult on see päris tähelepanu, väärne koht. Viieteistkümnendal sajandil läks siis just siit läbi Madriidi linna üür oma päikese väravaga. Paar sajandit hiljem oli siia kujunenud väljaks saanud tähtsaks kohtumispaigaks, sest väljaku lõunaküljele oli tõusnud lihtne punastest tellistest hoone kaasade korreos linna postimaja, mis ehitati kuningas Carlos kolmanda ajal 1700 kuuekümnendatel. Siia saabus tähtsate sõnumitega kiirkäskjalgu kogu Hispaaniast ning ka välismaalt. 1847 sai sellest hoonest Siseasjade kabineti peakorter. 1866 ehitati hoone katusele nelinurkne kellatorn, mille tippu moodustab sammastele toetuv tore poolkera kujuline katus. Praegu on kunagisest postimajas üks kohalikke valitsushooneid. Maja põhjaküljel on kõnniteel maas poolkaare kujuline märk, millel kiri null kilomeetrit. Ning just siin peaks siis olema Hispaania sümboolne keskpunkt. Samuti kogu riigi teedevõrgukeskus. Kuningas Carlos kolmanda ratsakuju paigutati Boerdadel solile küll pisut hiljem, sest just selle kuninga ajal ehitati pealinn kõvasti suuremaks ja uhkemaks. Toerdadel sallist saanud suur väljak alles 19. sajandil, siis tekkinud siia Madriidi niinimetatud kohvi seltskonnakeskus, kohvikuid, poode ja restorane on poolkuu, kujulise väljak res õige palju. Ainult et kui väljakukatet nii põhjalikult ja mürarikkalt restaureeritakse ning kõik ümberringi ütlevad rahutu on, ei kutsu need paigad end külastama. Madridi ajaloo jooksul on põrdadel soolil toimunud nii protestidemonstratsioone, hukkamisi kui pidustusi. Üks vana traditsioon on siiani alles. Selle nimi on 12 õnne viinamarja. 1909 kujunes Vahemere rannikul Alicante erakordselt heaks viinamari aastaks. Ja detsembris tuli hulk sealseid viinamarjakasvatajaid Madriidi, et siin oma suurt saaki müüa. Siis sündiski 12 õnne viinamarjatraditsioon Boerdadel solile kaasade korreose kellatorni alla koguneb vana-aasta õhtul alati väljaku täis ja rohkemgi Madriidlasi. Ning kui kell tornis uue aasta tulekut kuulutades 12 lööki lööb, siis püüab igaüks ühe, kelle löögi ajal ühe viinamarja ära süüa. Siis tuleb uus aasta kindlasti hea ja õnnelik. Nii et üks viinamari iga kellalöögi ajal pole proovinud. Kuid kirjutatakse, et see polevadki nii lihtne. Igatahes on see traditsioon Euroopast, teistele Hispaania kultuurialadele kandunud Mehhikosse näiteks Ühendriikides elavatesse hispaania kogukondadesse teistesse Ladina-Ameerika riikidesse, isegi Filipiinidele. 12 õnne viinamarjavana-aasta õhtul. Ilmatu suur Madriid jaguneb suurtes piirides kolmeks. Vana Madriid, Porboonide Madriid ja lagaste Yana plasemaioria Boerdadel sol. Need kaks väljakut asuvad Madriidi vanas linnaosas. Habsburgide kuldne ajastu tõi Hispaaniasse uue maailma rikkused teistpoolt, ookeani kultuur sai vabalt õitseda ja areneda. Nimed servantes Lopede veegawellas, kes surevad ran ja Morillija räägivad enda eest. See oli liiga hea aeg, et kaua kesta. Kuningas Carlos, teine aastal 1700 ilma pärijateta. Prantsusmaa pakkus Hispaania troonile Louis Neljateistkümnenda pojapoega. Anjou hertsog Philipi, Inglismaa, Austria, Holland toetasid Austria ertshertsog Karli. Sellest konfliktist sündis 14 aastane sõda, mis lõppes sellega, et Hispaania troonile astus esimene Porboonide soost kuningas Felipe viies tema hispaania keelt eriti ei osanud ning uue kuninga peamiseks mureks temad riid nii prantslaslikuks kui võimalik. Meeldis hispaanlastele või mitte. Burboonide ajast oli tulnud, et jääda. Ja kuningas Carlos kolmanda ajal kasvas Madriidi hiilgus ning suursuguses linna keskus nihkus noil aegadel ajalooliselt plasemaiorilt laiale basseodel Prado alleele. Aga Madrillased polnud kõigi uuenduste ja muutustega kaugeltki rahul. Kirik õhutas seda rahulolematust veel. Kummalisi lugusid juhtus ka, mis justama kummalisuse tõttu ajalukku on jäänud kuninga nõuandja markide Esskvilas keelanud näiteks Hispaanias nii traditsioonilised laia äärega, ümarad ja pikad, lahedad keebid sest viimaste all olevat juhi arelvi peita ESS hiilinud Esquilashi mehed mööda tänavaid väärib pihus, et hispaanlaste keebi hõlma lühemaks lõigata. Kohalikule rahvale niisugune asi kohe üldse ei meeldinud ja tänavatel tekkis veriseid kokkupõrkeid. Arvati, et rahutuste taga on jesuiitidel mungad ja aastal 1767 saadeti ja sõitjaid ordu Hispaaniast välja. 1788 sai kuningaks Carlos, neljas, kuid riigi tõelisteks valitsejateks olnud kuninganna Maria Louisa ning viimase armuke peaminister Manuel Kodoy ja nii oleme Coya ajastus, kes maalis suure portree kuningas Carlos neljanda perekonnast. Klaasadessibeles hormoonide Madridis jälle üks suur väljak, mille keskel kohiseb vägev heledate skulptuuride ka purskkaev. Taas eks madridi sümboleid Fuentedes mäles suur ümar, astmeliselt tõusev bassein. Astmed on madalad ja voolava vee all. Basseini keskel istub oma vägeval sõjavankril Frögia looduse ja viljakuse jumalanna veele ning tema vankri see on rakendatud kaks hirmuäratavat hiigellõvi. 18. sajandi lõpus valminud skulptuurigrupi piiravad kahelt poolt kõrged veejoad. Suure väljaku ääres seisab neli tähtsat ajaloolist hoonet. Tähtsaim ja uhkeim on vägev tornide ja sammastega palas seade kommunikassioones kus praegu ka Madriidi linnapea oma tööd teeb. 1873 sai valmis imposantne palasede linna ares. Ja väljaku loodenurgas seisab praegune armee peakorter, kunagine kaunis põõna vista palee mille laskis ehitada Alba hertsoginna meenutagem taas kaia ja lõpuks laiub Sibele esiväljakut piiravate suursuguste hoonete seas ka praegune Hispaania pangahoone kogu oma 19. sajandi Veneetsia renessansi hiilguses. Üheksateistkümnes sajand hispaanlased püüdsid prantsuse mõju ja võimu alt välja rabelda. See oli kodanlike revolutsioonide sajand, kodusõdade ja rahvuslike väljaastumistega. Esimese Hispaania vabariigi sajand tervelt kaheks aastaks, sest 1875 taastus Porboonide monarhia kuningas Alfonso Kaheteistkümnenda näol. Noid aegu võiks meenutada Plaza deegolon, kas te Yana linnaosas peaasjalikult seepärast, et väljakul seisab kaks Christopher Columbuse monumenti. Väljak rajati aastal 1893 et tähistada 400 aasta möödumist Kolumbuse esimesest reisist üle ookeani, kui kuninganna Isabella ja kuningas Fernando tema ekspeditsiooni oma õnnistusega teele saatsid. 1885 oli hakatud rajama uus kootiliku monument. Massiivne nelinurkne kivi, reljeefiga kaunistatud alus igast nurgast tõusmas madal terav, sale gootitorn ning keskelt ulatub taeva poole kõrge sammas, mille tipus seisab kivist Columbus ise lipp käes ja pilk suunatud sinnakus kaugel maade jäämägede taga. Ookean võiks laiuda sealt. Kõrge samba otsast valitseb Columbus kogu väljakut suurt purskkaevu ümbritsevaid hooneid ja ka teist tänapäevast Kolumbuse monument, mis kujutab enesest nelja suurt pisut ankrut meenutavat tsement ploki ja nende pinnale, on graveeritud Hispaania filosoofide ja kirjameeste tsitaate. Küllap ülistavad need Kolumbuse ajaloolisi laevareise üle ookeani Ameerikasse Kolumbuse väljaksis plasede kolonn. Kahekümnes sajand kujunes Hispaania jaoks veel keerulisemaks, algusel polnud vigagi, kamadriidlased olid rahul, kui kuningas Alfonso kolmas 1908. aastal uhke peatänava Gran viia avas. Ainult et kuningas sekkus liialt riigi poliitikasse ja paarikümne aasta jooksul vaheldus tervelt 33 valitsust. Vabariiklased nõudsid, et Alfonso kolmas kuulutaks välja valimised. Rahvas valiski vabariigi ja kuningas kadus maapakku, kuid vabariiklaste vastu astusid natsionalistid koos Hispaania armeega. Madridist sai kodusõja lahingutander ja 1939. aasta märtsis lõppes kõik sõjavägi, natsionalistid olid võitnud kindral Francisco Franco ka kuulutas end diktaatoriks. Teise maailmasõja rajal oli Hispaania nime poolest küll neutraalne riik, kuid Franco sümpaatia oli Hitleri ja Mussolini poolel ja rohkem kui 10-ks aastaks. Pärast sõja lõppu jäi Franco rahvaste ühenduse põlu alla. Eraldatud Hispaania oli vaene, osa rahvast lausa nälgis ja miljonid inimesed olid sunnitud Prantsusmaa ja Saksamaa vabrikutesse tööle minema. Kuid Franco ei tahtnud kuidagi alla anda. Ta tahtis maailmale näidata, et kunagi nii rikas ja uhke Hispaania on ikka olemas ning otsustas seda teha Hispaania väljakul. Madridis. Madriidi vanalinnast mitte kuigi kaugel Laius aastal 1808 printsi vio küngas. Just siin tavatsesid prantslased teise mai rahva ülestõusu vange maha lasta. Coya on sellegi sündmuse jäädvustanud. Näidan siin Madriidi vilgas südalinn ja Gran Via algus, 1950.-te hotell, kui generalissimas Franco oma grandioossed ehitusplaane ellu hakkas viima, seisis hispaania väljakul ilmselt ikka veel sõjaväe barakk siinsamas lähedal paikneva kuningalossi kaitsevägede jaoks. Neid ei olnud nüüd enam vaja. Francah laskis raskete aegade kiuste Hispaania väljakule kaks pilvelõhkujat püsti panna. 1947 asuti ehitama esinduslikku ja massiivset Hispaania Maja Edifisse Hispaania keskosas 26 korrust ja kõrgus 117 meetrit. Tiivad tõusevad seitsmeteistkümne korruse kõrgusele. Betoonehitis sai valmis 1953 ning kujutas enesest üpris tavalist külgedelt astmetena tõhusat kõrghoone kasti. Ainult et ta oli nii kohutavalt suur, kõrge ja lai ja sadu aknaid pikkades ridades. Pea tuleb veel rohkem kuklasse kallutada, kui tahad lähemalt teist Frank aegset pilvelõhkujat uurida. Ikka siinsamas Hispaania väljakul. Torre de Madrid, Madriidi Torn. Kõrgeim tiir tõuseb 142 meetrit taeva poole ja korruseid on 33 valmimise. Aastal 1957 oli madridi torn kõige kõrgem betoonehitis maailmas. Nii seedub kui hoone omamoodi kuju pärast. Üks pool tõuseb tornina teisest ligi poole kõrgemale hakati ehitist õige varsti kaelkirjakuga kutsuma. Selliste hiigelhoonetega püüdis Franco siis maailmale tõestada, et Hispaania on ikka võimsaks ja uhkeks riigiks jäänud kuid Hispaania tõelisest kuulsusest ja väärikusest. Ja tõstab hoopis tore monument siinsamas Madriidi Hispaania väljaku keskel, kus on väike bar, tiik, lilled, muru ja õitsvad puud. Seda asuti rajama juba aastal 1925, kuid varsti tulid Hispaania jaoks rasked ja keerulised ajad. Ning kunstiteost sai valmis 1957. Nagu kah Madriidi Too on nii, et sel aastal sai Hispaania väljak suures osas oma praeguse ilme. Välde Zero antessaawedra arvatavalt 1547 kuni 1616 olid tema eluaastad istuksin postamendil selja taga kõrgessile kivisamas. Õilis profiil, gro krae ja tollased kummalisevõitu rõivad. Nii servantes kui sammas on heledast kivist välja raiutud ja servantese oma looja jalge ees. Tiigi vee ääres seisval alusel on kaks tumedama toonilist tegelast kondinerosinante, kelle seljas istub teravmeelne ja õilis hid, algotongi hot lamandžast raudrüü seljas, ilmatu pikk oda vasakus käes ja parem käsi üles tõstetud ning rüütlist mõned sammud tagapool kannab eesel oma koormat Sandžabandsat. Õilsa vana luukõhna Bly pontsakatgano poissi. Sans sõbranza eesli sabaots on ilmselt üks õnne toov asid suurest katsumisest on selle pind lausa säravaks poleeritud. No ei jäta õnne proovimata. Rüütlist ja kannupoisist, kahel pool istub postemendi otsas kaks Idalgo suurt armastust. Talutüdruk Aldon Sahlorentsa ning tongi hooti kujutlustes elav imekaunisse. Tõltsin hea. Kohal on kõik, kes olema peavad. Kindral Franco patud andis maailm talle lõpuks siiski andeks. Mis siis üle jäi, kui külm sõda kahe suurriigi vahel üha enam hoogu võttis ja Franco lubas Ameerika sõjaväebaasidele Hispaaniasse tulla. Uksed avanesid välisabile ja investeeringutele nagu muinasjutus ja kui kindral Franco 1975. aastal suri kroonik Huan Carlos esimene Hispaania kuningaks. Ja elu läks edasi, mis aga on juba hoopis teine lugu väljakuid, kuid on määratus Madriidis veel kümnete kaupa. Ja muidugi on igal neist oma ajalugu, nagu hoonetel, tänavatel, kirikutel ja lossidel Hispaania pealinnas, mis näib lõputult uuenevat ja muutuvad, sest mitte ainult põrdadel sol pole põhjalikult üles kaevatud. Seda on ka ooperiesine. Väljak ja väiksemaid parandustöid tuleb kõikjal kesklinnas ette. Kiirustavad Madriidlased balansseerivat kitsastel ajutistel ülekäikudel ning kõnelevad palju kõvasti ja kiiresti. Jääb mulje, et kiruvad. Liikluslinnas on kohati hullumeelne ja õhk pole ka kõige puhtam. Aga küllap need kirujad kõigest hoolimata teavad, kui väärt linnas nad ikkagi elavad. Venemaa. Aja jälg kivis.