Mitte ei taipa, mis lummus selles Pariisis külan, linnastan, lõputult lauldud, kirjutatud seda on maalitud ja filmitud ja olgugi sul õnne olnud siin juba mitu korda viibida. Ikka ootad sa uut kohtumist Pariisiga otsekui õnnistust et kõik tuttavad paigad jälle rõõmuga läbi käia, samas teades selles ligi 2000 aastat vanas linnas on alati midagi avastada nagu miljoneid enne ning pärast sind on see linn su täiega ära nõidunud oma ajaloo suursuguse stiilse elegantsi ja veel millegagi, mida ei oska, ei kirjeldada ega seletada. Nii mõtlen ja tunnen ta kooli lennuväljalt linna sõites, kui juba paistavad väge veishel ning Zagrekööri kiriku valged kuplid on märtri kauges tipus. Esmakordselt Pariisis ootustest rääkides peab vist alustama sellest, et esimene suurlinn, kus mulle kunagi viibida õnnestus, London ja eks ma just temaga kipun kõiki teisi võrdlema. Too brittide pealinn on imetore võrgustik, väikese linnakeskusi, igaüks oma näo ja hingusega kosmopoliitne tormav ühe korraga haarama. Pariis on midagi veidi teistsugust, ka mitme näoga, aga siiski kokku hoidvam linn, suursugused, pargid ja väljakud. Linna südames on muidugi midagi hoopis teistsugust kui Maree kvartali, ladina kvartali või teesaare ehk vanema Pariisi kitsad sajandite kummitusi täis tänavad. Kolmandat, Pariisi näed suurte laiade bulvaritaja justkui igaveseks ehitatud massiivsete kivimajade kvartalites. Ning jälle midagi muud on José osake mund, maardlaid. Mõnusalt vanamoodsa mälestus on ammusest küla idüllilist. Ja siis muidugi need tohutud eeslinnad, mis laiuvad lõpututena. Nende üle kirtsutab tõeline Pariislane nina ja turist vaevalt niisama lihtsalt sinna satub. Aga palju neid Pariislasi siis ikka vana Pariisi piiridesse elama mahub? Nii et vaevalt ma midagi päris nii suursugust oskasin oodata. Kunsti ja kohvikuid suutsin ette kujutada küll ning kõiki neid omapäraseid kauneid inimesi, keda kohtad kohe kui mõnest suurest turismilõksust, nagu Eiffeli torn või jumalaema kirik vähegi eemaldad. Ütleksin vist nii, et Pariisis liikudes on üpris keeruline ennast halvasti tunda. Värske esmakordne pilt Pariisile, vaat see on vahva, ike Kristjan. See on tore vaatenurk, on seekord ka meil pisut teistsugune. Läbi linna voolab Joseni jõgi, mis Pariisi metroo embleemid on saanud üles vaatava naise profiili. Väga Pariislik. Ülesseni viib linnas 40 silda. Igal neist on oma lood, rääkimata lugematutest lugudest, mida sildades ümber paiknevatelt kallastelt leida võib. Ilusat pühapäeva, siis jälle kord vikerraadiot. Helgi Erilaid. Ja. Igavikuline Pontneff sild asub mingis mõttes kahe Pariisi piiril. Sealt Louvre'i tagumise nurga juurest hakkab õigupoolest pihta too suurejoonelisem Pariis tohutute väljakute ja laiade tänavate oma mis ulatub üle Cancordi väljaku ja shounsoli. See triumfikaare nii ja sealt edasigi. Vaata tagasillalt teisele poole. Jah, näed siit saarel kõrguvat massiivset jumalaema kirikut. Tead, et ühel poolsaini ootab sind ladina kvartal teisel Poolaga, võluv Maree piirkond. Vasakkaldalt sillale lähenejad tulevad tavaliselt inimese kehavast kitsukesest, ladina kvartalist või siis imekauni luksemburgi aia poolt. Igal juhul peavad nad läbima veidi modernsema ilmega Sanchermani kvark. Ta oli, mis just 20. sajandi kunstnike ja muusikute seas ülimalt populaarne oli. Paremkaldalt lähenedes jõuab Pontnerfila tavaliselt tohutu Louvre'i lossi kõrvalt, mis oma massiivsuses meenutab lausa omaette linn. Igal juhul pakub sillale jõudmine hetkeks linnamelust leevendust. Mõtled, seal on rei neljanda ratsapostamendi kõrval Prantsusmaa kuulsusrikkale äärmiselt verisele ajaloole ja hakkad juba mõttes kena kohvikut otsima, kus väike cappuccino rüübata. Neid asub mõlema silla otsa juures. Iga Pariisi silla otsa juures. Maikuu viimasel päeval 1578 oli Prantsusmaa kuningas Henri kolmas väga kurb ning pealaest jalatallani mustas. Tervelt kolm tema head sõpra oli Justuellidel surma saanud. Kuninga kurbust märkas terve Pariis, sest enam-vähem kõik olid kogunenud uue silla alusmüüri esimese kivipaiku panemise pidulikule tseremooniale. Ja et kuningas nii nukker, paistis öelnud pariislased. Selle silla nimeks peaks saama pisarate sild, mitte uus sild, Pont. Praegu on fon näeff Pariisi kõige vanem sirgselles mõttes, et ongi püsinud sellisena, nagu ta 1607 valmis sai, kuid rajamise ajal viis üle sääni veelgi varasem sild, nooterdami sild, mis ühendab seeni paremat kallast jõe keskel seisvassite saarega. On teada, et Rotterdami sild hävis esmakordselt juba aastal 886 kui normannid Pariisi piirasid pärast seda silda mitmeid kordi uuesti üles ehitatud, sest ikka juhtus midagi. Näiteks kukkus ta kokku kokku, sest ei pidanud vastu silla äärtele ehitatud ligi 60 maja raskusele. Praegune nooterdamiselg rajati juba 20. sajandi alguses pannes uus sild kaheosaline uhketest vägevatest kaartest koosnev sild. Otsekui kindlus seisab oma kohal nüüd juba üle 400 aasta. Vägevaid sillasambaid ühendavatest kivikaartest koosneb puhnev oli esimene Kivisild Pariisis, mille äärtele maju ei ehitata. Küll aga rajati siia kõnniteed, mis pidid jalakäijaid muda ning hobuste eest kaitsma. Kuningas Henry neljas oli lausa keelanud majade ehitamise sillale, et need ei varjaks vaadet üha kasvavale uhkele Luuvrile panna oli pikka aega Pariisi kõige laiem sild ning siia jätkus nii ratsanike kui tõldud rikki meistreid, tänavakaupmehi, uudistekuulutajaid ja vargapoisse. Lisaks sai sillast Pariislaste armastatud jalutuskoht. Banneffi sillale esinenud oma marjanettidega sageli ka Pariisi esimene nukunäitleja prioshee kellel olnud kaasas vana kübarat ning räbaldunud kuube kandev ahv faga tään. Viimasel olnud pihus nüri mõõk. Soovijad võisid möödujate lõbuks ahviga duelle pidada. Ühel päeval vehelnud ahv mõõgaga parasjagu mööduva oma mõtetesse vajunud kirjanikust yranoodeberzerake ninal. Viimane arvanud teda rünnatakse ning torganud asju lähemalt uurimata vaese fagoti anima, aga ka läbi prioshee oli niisiis paari sekundi jooksul oma hea sissetuleku allika kaotanud. Mis mehe nii maruvihaseks tegi, et ta kirjaniku kohtusse kaebas? Kohus mõistnud sõiranoolt kahjutasu välja ning viimane pakkunud võimalust see oma värssides ära maksta. Vaesel vanal priosheel ei jäänudki muud üle, kui sellise kummalise kokkuleppega nõus olla. Niisugused lood tulnud siis Pariisi vanimal uuel sillal sinna, kus selg ületab siit tee saare rohelusse kasvanud tippu laskis kuningas žanriin neljanda lesk, regent kuninganna Marie dimeeditši 1614. aastal oma lahkunud abikaasa ratsakuju püsti. Suure prantsuse revolutsiooni ajal löödi kuju puruks ja visati tükid sääni, kuid pärast mormoonide monarhia restauratsiooni 1818 tehti vana valuvormi järgi Uužanrii neljanda pronkskuju ja pandi vanasse paika, kus ta praeguseni seisab. Igivanast Pontne jõhvist veidi allavoolu asub Pont rajal. Kuninglikule sillale vasakkaldalt lähenedes pead kindlasti enne jõeni jõudmist kohvikus väikese puhkuse tegema. Seal vaikselt punast veini limpsida, saad heita esimese pilgu Seine'i kalda ääres asuvale igapäevasele väikesele kunstiturule. Hiljem lähemale jõudes näed imekauneid tõmmiseid Pariisi kuulsatest paikadest. Ja ehkki Saveli ise Mont Maatrile jõudnud ei ole ei suuda jätta ostmata väikest nõivistliku lehekest sakrakööri stseeniga. Ainult mõned tühised eurod küsitaksegi. Pontrojaali kuningliku sillani välja jõudes võid ju otsustada aga hoopis sein seekord ütlemata jätta. Ja astuda sisse sealsamal kaldapealsel asuvasse Orsay kunstimuuseumi. Morse'i vanast raudteejaamast ehitatud kunstitemplist on juba selles saatesarjas põhjalikult kõneldud. Ütlen mina siis vaid seda, et kõndida ruumi, kus seinal vaid maneer või siis sõra või siis, kui käen on eriline tunne küll. Mis sellest, et kümmet eri keelt kõnelevad turistid ja tüdinud kägistavad prantsuse koolilapsed tähelepanu hajutavad. Jääd mõtlema meestele, kes vaevu nälga peletades akadeemilist kunsti trotsides oma unikaalse nägemuse sellest maailmast lõuendile kandsid. Küllimastaksid tulus Lott, Räkk või fancoogsada hor seisagi mis tahes. Mida need inimesed siin küll tunglevad selleks, et neid meie ammuseid pilte vaadata. Kuidas ometi nii? Pontrojaal eraldabki kahte mõõtmatult kallist kunstikogu. Ühel poolseini Orsell teisel pool Louvre. Pont rajal kuninglik sild jälle üks vanemaid üle säni jõe viivaid sildu otse keset ajaloolist Pariisi oli 1632, kui siia ehitati puust sild, mille ületamise eest tuli maksta Püha Anna sild, sest kuningannaks oli parasjagu Austria Anna. Sild ehitati seni samas kohas tegutsenud üleva parve asemele. See oli rahvast küll riist juba aastast 1550 jõe vasakule kaldale viinud jääd. Parv on prantsuse keeles. Mac. Tekkis vasakule kaldale ka suur bar vedenav rüüleback mis tänase niisama nime kannab. Kuid 15 kaarega puhusil polnudki kuigi tugev ja sellega juhtus kõiksugu asju. Kord läks ta põlema ning mitu korda võtsid 100-ni tulvavee. Ta lihtsalt enesega kaasa. Kuningas lõi 14. laskis siia lõpuks tugevama Kivisilla rajada ja muidugi nimetas selle aastal 1689 k kuninglikuks sillaks. Suure prantsuse revolutsiooni ajal kadus monarhia ja kuninglikus sillast sai rahvasild. Tollal veel kindral, Napoleon Bonaparte laskis sillale kahurid paigutada, et kaitsta tollal veel siin seisnud Riipalees tegutsenud vabariigi valitsust. Kuid kindral punapardist sai peagi imperaator Napoleon esimene ja rahvasillast til riisileid. Kuningavõimu taastamine 1814 andis sillale selle kuningliku nime tagasi Bon rajaal. Praegu juhib see lai võimas tugevatel sammastele kiviga äärtel seisev selg vasakult kaldalt Türi kaldapealsele ja otse vägev alluv Rinurgale. Tanud kuningliku silla jõuad tõepoolest tohutu Luuvri etta. Erinevalt Orseyst pole sul siin lootustki ühe päevaga piirduda. Õigupoolest ei ole selle muuseumi läbi kappamisel vähimatki mõtet. Ometi võtavad tuhanded turistid selle hirmsa teekonna iga päev ette. Lõpuni jõuavad vähesed, paljud ehk tahavadki vaid Moona Liisa ära näha, aga näiteks meil endil jäi tema naeratus hoopistükkis nägemata. Sattusime hoopis teise lossitiiba Richelieu nimelisse, vanade hollandi meistrite Egiptusse aarete maailma suur saal, täismaast laeni ulatuvaid Rembrandti ning keldris kunagise Louvre'i lossi alusmüürid. Seal umbes jalad ütlevadki, et kuule, otsime nüüd heaga väljapääsu, aitab naljast sisse ja välja pääseb Louvre esisel platsil asuva kuulsa püramiidi alt. Sealne õhkkond pole teps mitte tüüpilise muuseumi sissekäigu moodi. Pigem meenutab see koht suurlinna raudteejaama tipptunnil. Tohutu kisa ja edasi-tagasi tormamine. Pikad looklevad piletijärjekorrad. Minu jaoks tundus loor ülemäära suur, täiesti haaramatu. Sa lihtsalt ei saa sinna niisama minna, pead võtma konkreetse eesmärgi ja ülejäänu teiseks korraks jätma. Kui see teinekord kunagi tulema peaks. Hingekosutuseks laiub luure ees imetore aed oma purskkaevude, pinkide ja skulptuuride, aga seal on ilusa ilma korral hea veidi puhata. Meie Louvre'is käigupäeval ladistusega hoopis vihm. Oh neid vaeseid jalgu. Aga ma kohe mitte kuidagi ei saa jätta, rääkimata ühest loost, mis juhtus meiega rai alle, silla naabersillal, ponsolferiinol, mis nüüd küll juba paar aastat Leopold seda arseen koori nime kannab. See on päris uus jalakäijate sild, mille kaarele viivate laiade astmete vahelt paistavad sajanivood. Sellele jõudmiseks tuleb minna läbi lühikese tunneli. Eelmise Pariisi reisi ajal seisis täpselt tunneli lõpus vasakpoolse silla nurga kõrval üks üksildane saksofonimees. Ja seekord jahedal mai hommikul, kui silla tee peaaegu inimtühi jõuame just tunneli lõppu ja mina ütlen täpselt, siin mängis möödunud aastal saksofon ja täpselt sel hetkel Ja nagu ma olin saanud need sõnad välja öelda, täpselt sellel hetkel hakkaski jälle see üksildane saksofon mängima. Ja Eke Kristjan, siin võib kinnitada, et just nii see oligi. Iga sõna suladusi, nad miskipärast on mul tunne, et ainult Pariisis või midagi sellist läbi elada. Kuigi muusikat võib teistelgi Pariisi sildadel kuulda. Sajand Lui saart, mida kunagi kasutati turu veiste karjamaana ja pariisi puidutagavara hoidmiseks ühendab kõrval olevas Siptee saarega Saint Louis sild. Sellel sillal kuuleb igal pühapäeval toredat muusikat. Tollel pilvisel päeval mina seal jalutasin, mängis ilmselgelt Ameerika päritolu tänavabänd, kratholdeedi lavinit lausa pidid seisma jääma ja kitarri kohvrisse mõne mündi poetama. See Saint Louis saar on täna rahuoaas oma ühesuunaliste tänavatega. Metroo ja bussipeatused puuduvad siin tuks. Küll võid mõnest galeriist osta väärt kunstiteose või panna küünla 1675. aastal valminud kaunisse katoliku kirikusse kirikutorn koos vanaaegse kella sihverplaadiga paistab juba kaugelt kätte. Emontaanki tunduv siin rõõmsatest pühapäevadest, laulvat ja väikesel sälloy sillal on need pühapäevad ilmselt natuke nagu rahvapeo moodi. Nii palju, kui mul on olnud õnne neid näha. Kõigepealt muidugi muusika, aga ka tõelist sirget, kust võib seal teinekord näha pika jutuga kloune näiteks, kes väikesi naljakaid trikke teevad. Igaühel on oma esinemismaa ja rahvas istub kõnniteeservadel ning naudib pühapäeva Pariisis lausa iidsenaaterdami külje all. Praegune lõi on lihtne ja kaldapealselt teisele ulatuv sild aga juba seitsmes, mis sellele kohale ehitada. Esimene kahtsani jõel seisvat saart ühendav sild oli sant Laanrii aastast 1630. Praegune 67 meetri pikkune, saan Louis sild sai valmis 1970. Pealsete sajandite jooksul on siin igasuguseid sildu seisnud. Hoian siis parasjagu uue silla ehitamine käsil olnud, et saada ikka paremad kui eelmine. Sämbloy sillast veelgi lühem on väike sild, nimi ongi ta Teedpont ainult 32 meetrit pikk, mis ühendab site saart sääni vasakul kallal seisva säält Michelle'i piirkonnaga. See on aga jälle üks päris omamoodi koht. 100-ni vasakkaldale Saint Michelle linnaossa ehk ladina kvartalisse tuleb turist tihti õhtuti sest tänavad on täidetud kõikvõimalikke rahvustoite pakkuvate restoranidega. Linnaosa keskseks tänavaks lais Saint-Micheli bulvar arhitekt Osmani Pariisi renoveerimine hõlmas õige vähesel määral ka seeni vasakkallast. Pulbri ehitusega kadusid ladina kvartali mitmed kitsad tänavad, aga neid on seal veel tänagi hulgi alles. Piisab vaid sammukesest vasakule või paremale ja suubudki iidsesse. Pariisi. Ladina kvartal on oma nime saanud tänu Sorbonni ülikoolile, mille hooned ajalooliselt sealkandis asuvad. Ülikooli oli keskajal keelne. Sorbonni lähedus on tähendanud ka linnaosa teatavat boheemlaslik, kust siin on ikka ringi liikunud noor erksaid inimesi. Mõnikord on singa väljendatud õige riukalik ideid saanud, mis oli bulvaril asuv Hotel. ETranžeer oli kunagi luuletajate poolver lääne ja Artur limbo lemmik. Kohtumispaik ja ülikooli lähedastel tänavatel avaldati meelt Pariisi 1968. aasta tudengirahutuste päevil. Üks tollaseid hüüdlauseid igavus on kontrrevolutsiooniline kõlbab ladina kvartalit kenasti iseloomustama. Kui sulle meeldib rahvamassist Tõngeldas meelt lahutada, pole selleks Pariisis paremat kohta. Tänavarestoran välja valitud, istud seal rõõmsalt terve pika õhtu ja vaatad ammuli sui mööda libisevad suurlinna elu Pariisis näed kõiki ja kõik näevad sind kauaks nutasi, vaata maie. See on üks armas vana shansoon Pariisi sildade all. Kodutud leidvat seal öösiti varjupaiga ja veeäärsed kaldapealsed laiad kivised, teed natuke hirmuäratavad, ilma ühegi piirde või käsi puuta. Need kuuluvad armunutele. Gertrud Stein on kirjeldanud neid kaldapealseid kui täiesti oma maailma mis on meeldiv ja rahulik ning püsib aastate kaupa muutumatuna. Hemingway on meenutanud oma jalutuskäikeseni ääres siis, kui ta mõne oma töö lõpetanud oli ning sellest vabaks tahtis saada. Ja Henry Miller armastanud eriti öösiti sääne ääres kõndida naishulluksajavalt kaunites paikades, kus vanad puud vee kohale kummarduvad, nagu ta kirjutanud on. Käes, kus praegu seisab väike sild, iitpoun olnud ülekäik üle sääni juba Rooma aegadest peale, kui selle koha peal seisis asula nimega luteetseja Parizioorum. Sa nivood tuleb välja millegipärast seda silda ei sallinud. Esmakordselt viinud tulvavesi selle puust ehitise kaasa juba aastal 885. Ja teinud seda sajandite jooksul veel tervelt 13-l korral kuni aastani 1658, kui siia ehitatud juba kes-teab-mitmes uus sild, soliidne kivisild, mille kaared toetanud, aga suurtele puuvaiadele. Oli aprilli õhtu 1718, kui kaks heinalaadungiga praami hakkas väikese silla alt läbi sõitma. Sama päeva hommikul oli ühe Pariisi naise poeg 100-ni uppunud ning millegipärast otsustanud ema just õhtupimeduses oma poja surnukeha otsima minna. Põlev tõrvik kaasas naise paat, põrganud heina praamiga kokku, hein võtnud tuld ning kõik see juhtunud otse väikese silla all, mis samuti põlema süttinud. Sillal olnud noil aegadel ka puumaju, mis eriti hästi tulid võtnud. Igasuguseid asju tuleb välja, on Pariisi sildadel juhtunud praegune üheainsa kaare Captid. Pont avati liikluseks 1853 ja nagu väike sild viib su sääni vasakule kaldale boheemlaslik sant Mishelli piirkonda. Nii viib turnellisild kuulsasse Henryle Taani, kus ta on tore jalutada juba pandud Deani ning Luksemburgi aedade poole. Kui Pariisi kõige kaunimat kohta mainima peaksin, siis selleks sobib vist luksemburgi aed. Temale saab seejuures õige mitmest suunast läheneda. Mina näiteks juhtusin valima turistide jaoks ilmselt harva kasutatava tee moondbarnassi poolt. Ilmselt Pariisi kõige ebatraktiivsemalt tänavalt leidsin pisikese poekesed, kus müüdi erinevates Prantsusmaa kloostrites valmistatud kaupa küpsi, sõitmet, kosmeetikatooteid, vanemad prantslannad vaatavad siin turisti veidi umbusaldama pilguga, mis sina siit otsid? Ostud tehtud, seisab ootamatult su ees, 1874. aastal valminud observatooriumi pursk kaev. Mingid rohekad tegelased hoiavad maakera pea kohal. Siinsamas on marka poole aed, kus kaks lapsukest hoide käest vägisi tahavad põgeneda. Võid hetkeks istuda ja kuldnokki saiapuruga toita. Üle veel ühe tänava ja oledki luksemburgi aias. Siin naudivad elu vanad ja noored, tumedad ja heledad lapsed ja vanurid. Luksemburgi palees istub parajasti koos prantsuse senat. Aga puhkajaid poliitikud ei häiri, nagu ei häiri ringi koperdavad turistid omakorda lipsustatud härrasid ega lossi ümber laisalt ringi jalutavad naispolitseinik. Siin pole kiirustamise koht, haarad vaba tooli, lõunatunnil, raamatut lugeva Pariislana kõrval. Püüad neid nappe minuteid võimalikult pikaks venitada. Isegi ammu kadunud päike tuleb pilve tagant välja, palm pea kohal, õõtsub vaikselt tuules. Veidi eemal sõidavad väikesed laevukesed tiigi peal ringi. Lennuk läheb alles mitme päeva pärast, aga juba tunned, et oled ära tabanud selle tõelise Pariisi hetk. Luksemburgi aiast mitte kaugel asub suursugune panteon. Kuningas Louis 15. soovis ehitada kiriku, mis oleks Pariisi kaitsepühaku viivi vääriline. Paraku juhtus nii, et panteon sai valmis alles 1789. aastal suure prantsuse revolutsiooni alguses. Kiriku asemel sai pantonist tähtsate prantslaste matmise mälestamis paik ning on seda ka täna, kuigi koguni kahel korral on taastatud kuningavõim proovinud seda hoonet uuesti kirikuks muuta. Loomulikult on panteon tasuline, nagu peale kirikute kõik Pariisi vaatamisväärsused. Piletimüük on osavalt korraldatud nii, et niisama uksest sisse astudes õieti midagi ei näe. Alles nurga taha jõudes avaneb selle neoklassitsistliku hoone suursugusus. Sambad kauniskub palkseinamaalingut. Algrüptis lebavad Voltal Russo. Hugo salakõri maa väga palju surnud prantslased. Pariis Pariis väiksemad ja vanemad sillad üles ning saarte ja kaldapealsete vahel on põnevamad sest neil on pikk ajalugu, selja taga aga ei tohi ometi jätta tähelepanuta ilmatu suurt ja laia ning kõige uhkemini kaunistatud silda, mis ühendab shans Elysee paleede piirkonda paremal kaldal otse vasakkaldal seisva vägeva invaliidide mälestuskompleksiga mille kuldne Bell särab üle kogu linna ja selle all mausoleumis puhkab tumedas hiigelkirstus Napoleon ise. Suur see ühendamas linna ajaloolisi, suuri ja kuulsaid paiku. Aleksander, kolmanda sild. Prantsuse-Preisi sõjas oli Prantsusmaa 1870 lüüa saanud ning Euroopas Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia vahel sõlmitud kolmikliidust diplomaati selliselt eemale jäetud, nagu ka Venemaa. Ja nii siis juhtus, et Prantsusmaa ja Venemaa suhted hakkasid kiires korras paranema. See aga omakorda viis sõjalise liidu nii prantsuse, kolmanda vabariigi ja Vene impeeriumi vahel. Leping sõlmiti 1890 kas ning Venemaa poolt kirjutas sellele alla tsaar Aleksander kolmas tema poeg Nikolai, teine pani 1896. aasta oktoobris Pariisis paika uue sõprussilla nurgakivi. Sankt-Peterburis ehitati samal ajal teine kahe riigi liidu sümbol, kolmainsuse sild. Selline on Aleksander kolmanda nime kandva suursuguse silla sünnilugu. Pikk laia pompöösselt pidulik oleks ehk üks võimalikke muljeid Aleksander kolmandas hinda vaadates. Sõjaväeorkestreid ja paraadvormides ratsanik. Kujutluspilt meelde ja küllap neid siin ka nähtud on. Sild sai valmis 1900. aasta Pariisi maailmanäituse jaoks, nagu ka kaks selle šansselisee poolses otsas seisvat paleed. Suur ja väike, tõeliselt grandioosse stiili poolest sobivad kõik kolm kenasti kokku. Kõigepealt torkab sillal silma neli kullatud pronksist hiigelskulptuuri, seitsmeteistkümne meetri kõrguste nelinurksete sammaste otsas otsekui valvurid kahel pool selle alguses ja lõpus. Sümboolsed hiigelkujud, teadus ja kunst sääni Parempoolsel kaldal. Kaubandus-ja tööstus vasakul kaldal sammaste alustele on kujutatud allegoorilise stseene Prantsusmaa ajaloost. Vägevad kiviste lõvide grupid on samuti valvurid, mittekohad sisse võtnud. Kaunid Skulpturaalse Aadnovo lambid valgustavad seda pidulikku silda. Nende alustelt võib leida keerukaid nüansse ja tiibadega hobuseid. Hulk skulptorid on siin kõvasti vaeva näinud ja oma töö sajanditeks uute inimpõlvede hinnatajat. Jõe poolt või mõnelt teiselt sillalt vaadates on eriti hästi näha ka hiigelsuure sillakaare kaunistused võidupärgade rida ning kaare keskosas kuldsete härgadega vägevate tumedate nümfide grupid. Ühel pool sääninüümsid, teisel pool Nevamad. Selline pidulik ja ajalooline sild, mille vasakkaldapoolsest otsast polegi kuigi pikk maa, Eiffeli tornini. Arhitekt Gustav Eifel elas pea 90 aastat rändas mööda maailma ringi, ehitades hooneid nii Tšiilis kui Vietnamis. Ometi teavad enamik inimesi Eiffeli nime all ainult tohutut rauakolakat, mille ta 1000-ga 889. aasta maailma näituseks ajutiselt seenior tähendab püsti mitte asi panna. Ometi seal toos seisab veel 120 aastat hiljemgi. Eiffeli torn jääb Pont Diena silla juurde, mille Napoleon 1807. aastal võiduka Jena lahingu mälestuseks ehitada käskis. Sillalt avanes toona takistamatu vaade kooli ees asuvale haljasalale. Kuni Gustav Eiffeli oma üle 300 meetri kõrguse monstrumiga. Kaasaja ehitusime kogu selle ilu ära, rikkus. Nii, aga mis oleks Pariisilma Eiffeli tornita? See on maailma suurim inimmagnet, tõmmates muuhulgas ligi tumedanahalisi Aafrikast pärit härrasmehi, kes siin väikesi tornikesid turistidele müües elatist teenivad. Nende väikeste iffelite omalaadne kolin jääb ühe Pariisi mälestusena igavesti mällu. Pisikeste tornide rünnak algab juba ülevalt Trokkadero vaateplatsilt, kus Eiffeldile õige lummav vaade avaneb ja nende tornikest klõbin, saadab sind kogu tee mäest alla üle heinasilla torni endani välja. Seal juba inimestest puudusi, tule. Pead ootama, et läbida turvakontroll, ootama, et jõuda pileti putkani ootama, et millal see lift lõpuks kohale jõuab. Aga pole viga, sul on siin palju kaaslasi kreeka ortodoksse, kirikuhärrad näiteks või hoolimatult oma seiklusi kogu maailmaga. Kõvahäälselt jagavad jänkid viimastega, kõrvutasin lõbuks lifti surutaksegi et sõita sinna üles, kus üle 200 miljoni inimese juba käinud. Vaatepilt Pariisile polegi ehk nii suursugune, nagu lootsid. Linn on vahepeal pimedusse mähkunud ja valgust paistab seal all kuidagi vähevõitu. Niisiis alla tagasi. Ja seal algab juba tõeline nännimüüjate rünnak. Need on tõesti raske ära pääseda, aga teeme proovi. Ja siis, kui oled juba teel sõjakooli poole lööbeiffel äkki siniste tulukestega särama ning äkki mõistad, et ta polegi enam lihtsalt üks mõistmatult suur rauakolakas, mis rooste vältimiseks iga mõne aasta tagant mitukümmend tonni värv ajab ta hoopis ulmeline monument inimese võimele oma kätega midagi suursugust luua. Jõgi keset linna, see tähendab kaldapealsete romantikat, saari kui linnal vedanud on ja sildu Pariisilon vedanud, tal on saared ja seal lai, tume ning vilgas oma lõbusate lõbusõidulaevade ja praamidega jõge Ahjeldavad hästi hooldatud jalutusteedega, kaldapealsed oma vanade puude kivised, seinad, jõe kohal kaarduvat sillad, vanad ja uued, tervelt 40 silda. Väärtoniaan võis kunagi kõndida, läheb on Yoshi Napoleonile rajal olnud Pariisis vaid 13 silda ja enam-vähem kõiki sildu ehivad siin raidkujud, marmorkujud, pronkskujud, ka puukujud, sageli kullaga kaunistatud hiigelsuurtest tillukeste figuurideni 40 silda. Igaühel on oma lugu. Alma silla kõrvalt viib läbi kurikuulus tunnel, kus hukkusid Walesi printsess Diana ja Todi Al fuajeed. Ja tuletungalt kujutab Vabaduse mälestussammas. Silla põhjapoolses otsas on rahva meeltes ka Dajana mälestusmärgiks saanud. Rohkem kui 200 meetrit pikk terasest Virhakeimi sild, aga, mis linnasüdamest juba pisut kaugemale jääb, on toredasti kahekorruseline. Allpool kihab ülejõe linna liiklus ülemiselt korruselt vurab läbi ootamatult maa peale tõusnud metroorong. Otse silla all on kahene tallsammastereaga palistatud kivi tee, mida mööda kõndis Marlon Brando filmis viimane tango Pariisis. Päris 40 silda üle säämi lugematu hulk suursuguseid ajaloolisi paiku. Ja selleks korraks viimane tango.