Tere hommikust ja kaunist pühapäeva jutusaate stuudios täna Margit Kilumets. Me oleme enamasti pühendanud oma hommikused jutuajamised ühele inimesele tema elule ja tegemistele, aga täna me proovime natuke teistmoodi. Mul on küll äärmiselt sümpaatne vestluskaaslane, aga rohkem kui temast endast tuleb tänases saates juttu ühest majast ja sellest, mis seal sees. See on kunstiakadeemia ja põhjus sellest hoonest sellest majast rääkida on tegelikult kurb. Sellel kevadel on olen võimalus sellele majale pilku heita. Sealtsamast tuttavalt kaubamaja ristmikult, tema kaob ja asemele kerkib juba hoopis uus kunstiakadeemia. Tere hommikust, emeriitprofessor Leo rohin, tere hommikust. Te olete selle majaga olnud seotud aukartust äratavalt pikka aega. Te olete seal õppinud ja õpetanud kokku, kui palju aastaid? Nii no selle maja üle selle maja läve ma astusin aastal 1959, see tähendab möödunud aasta 150 aastat sellest ajast, kui ma õppima sinna asus. Ja edaspidi on see maja olnud mulle kogu aeg teiseks koduks, kuni siiamaani. Aga see 50 aastat. Ta oli minu jaoks vast kõige olulisem tähtpäev üldse mu elus, sest ma ei pea eriti juubelitest sellistest üritustest seal ka ainuke tähtpäev. Milleks ma siis tahtsin seda tähistada oma näitusega just sealsamas majas. See oli möödunud aasta. Ma ei tea, kas sobib küsida, aga ma küsin siiski. Kui see maja Need lammutatakse, siis millised on teie tunded sellega seoses? Natuke nukrad, sest et mul oli mõnevõrra nukker tunne ka siis, kui ehitati selle maja, see variant mis oli siis, kui sinna sisse astusin veetsin oma tudengiaastad, kui see ümber ehitatud ja siis juba juhtus midagi, mis mulle tundus nii kuidagi vastuvõetamatu isegi, aga nüüd muidugi, vaadates seda arhitektuuripärli, milleks siis tulevane kunstiakadeemia hoone ja kõik see, mis ta linnale tähendab, siis ma leian seda, et see tulevik, kui ta nüüd niimoodi realiseerub, on ikka väga uhke. Mistõttu tõrvab veidikene seda nostalgiat. Nüüd siis selle maja selliseks likvideerimise puhul. Kui me läheme ajas 50 aastat tagasi siis milline see noormees oli? Kes üle selle toonase hoone läve astus? Vaat asi on selles, et peale keskkooli lõpetamist ma üldse kujutanud, et ma üldse kunagi selle maja üle selle maja läve astun ja midagi seal hakkan tegutsema seal. Vaid ma andsin oma paberid sisse hoopis Tartu Ülikooli ja aga mingil ajendil hakkasin kartma vist mõnda eksamil filoloogiat, tahtsin õppida ja võtsin, istusin Toomemäel, mõtlesin, mis edasi saab. Siis läksin Tartu kunstikooli, seal võeti ka keskkoolilõpetajaid vastu. Kust see idee tuli, ma isegi ei oska öelda, lapsena ma kunagi nagu me kõik joonistame lind natukene sellega tegelenud ja peale aastat paar Tartu kunstikooli siis astusin tollasesse Ergisse ja erialale, mida ma kindlasti ka suurt ettekujutust ei olnud keraamikast sõjaga keraamika pakkus mulle selles mõttes huvi, et et tal oli väga palju võimalusi. Vot nii see sai alguse, nii et võiks öelda mõnes mõttes juhus viisu sellesse majja, mis ma nüüd on eluaeg olnud. Kuidas teie vanemad sellesse suhtusid? Te otsustasite kunsti õppida? Isa oli sellega väga päri ja emal vanematel ei olnud selle vastu vastu midagi, võib-olla isegi nad noh, nagu seda varianti isegi rohkem pooldasid kui, kui mõnda muud, nii et seal ei olnud üldse probleemi selles suhtes, niiet. Kui me üritame nüüd hoida teie elul ja sellel majaelul paralleelselt silma peal siis kuidas oli selle kooli nimi ja milline tema välja nägi? Kuude ja. No mul on siin laua peal ka need pildid, mida ma hea meelega tutvustan teile sellest majast, mis oli siis aastal 1001 59. See maja sai sellise väljanägemise kuskil kahekümnete aastate algul. Ja kolmekümnendatel aastatel juba kurdeti, et maa jääb natuke kitsaks, aga no minu jaoks on sellel see maja, no ma lapsena kasvasin üles kesklinnas ja ja juba siis jättis maja. Peale sõda oli Tallinn küllaltki trööstitu, mõned rajoonid eriti, aga kui, siis ta oli niisugune, aga samas oli ta kuidagi kodule oma mansardi korrusega kuumakorsten tega oma uhkete, väga toredate leevee, inimliku proportsiooniga ja kuidagi aukartust äratav vastavalt. Noh, oli mulle üldse sealt uksest sisse minna. Ja kui ma nüüd teeksin sellise, noh, võiks küll väga, mitte täpse võrdluseks talu rahvarituuriga, eks ma võrdleksin seda maja ütleme rehielamuga ta vana maja seal natuke kitsas ja natuke häda sellega, teisega kolmandaga ja võib-olla kohati üks teine häda. Aga ta oli mõnus ja hubane ja nüüd, kui tuli see uus maja, mida me täna näeme, eks ole, ümber see oli aja aja nõue, sest et koolist tulid uued erialad, näiteks disain siis hakati vastu võtma ka tudengid, Lätist, Leedust, Moldaaviast, nukud, seda kutsuti vanasti koperi, järgmiseks tuli lihtsalt selle maak midagi ette võtta. Ta ja siis uut ehitada ei lubatud või on selleks finants, siis lihtsalt lubati tasapisi seda. Ja lõpuks sai sellest vaja muutus tundmatuseni, võrreldes talurahvaarhitektuuri, ma ütleksin umbes nii, et et sellesama rehielamule löödi eterniitkatust peale. Talle ehitati silikaatkivist või silikaatplokkidest garaaž külge, eks ole, aknad tanti hoopis teised ja kõik, nii et me ei tunne enam seda rehielamute ära seal. No ja kui nüüd see variant tuleb, no ma nüüd, ma ei oska millegagi võrreldes võib-olla Ärma taluga, kas kuskil presidendi veega nii tohter talu talu mõistes, nii et ei oska ette kujutada, aga noh, see on Kareng selline. See vana maja on tegelikult praeguse hoone sees mingil määral veel alles ja kuidas seda kirjeldada inimestele, kes pole kunagi kunstiakadeemias sees käinud? Jah, mul oli kokkusaamine Hollandi fotograafiga sel suvel Jake külluse näitusel oli ja siis ta huvitus ka Haltnersruumiliste teate. Ta oli vaimustatud sellest, sest igal pool on niivõrd ära nii puhas koht, aga seal oli veel need vanad koridorid, need siuksed natuke hämarad ja, ja ja ta käis ja ta pildistas, et ma nägin, kuidas ta silmad põle oleti, midagi sihukest kihvt ja, ja, ja vot see on see, mis on sealt sellest vanast osast jäänu tubligiooni, põlvikene siin-seal ja ja, ja, ja see nii et ikka on, aga kahjuks mitte palju. Ma kuulsin selle siis ühest, viska Signe intervjuust või et see vana trepp, mis seal on, et vähemalt üks trepp sealt, mis on juba nende sissetallatud astmetega seda kuidagi säilitada ja kuskil kas siis ära kasutada, eksponeerida. Ja vot alates sellest trepist ja nii mõnedki luud, midagi muidugi seestpoolt on ta täielikult, et noh, ümber siiski ehitatud, sest keraamikaruumid ja ahjud, muide kui ma tulin õppima lihtsalt puuküttega ahjud ammu juba juba minu õpiajal juba likvideeriti, aga vot sealkandis on praegu siis hoopiski rektoraatuselt keraamikatöökojad. Näiteks nii et seoses uue tiiva ehitamisega toimus ka suur ümberkolimine. Milline on teie lemmikruum praeguses kunstiakadeemias? Võt? Nii või teisiti, ma ei saa sinna midagi parata, ikka oma erialaruum, kuigi ta on uues tiivas, aga ikkagi ma olen ju seal nüüd ametis olnud alates 1968, eks ole, noh ja, ja, ja kuidagiviisi on ikkagi see, lähed sinna ja ja muidugi Tõsi, ta oli alguses kokkusaamiskoht siseneda suitset mõtlemise koht läbi suure suitsu, suitsu, sellist suitsumees ja seda aima praegu ei ole, jumala tänatud juba vist viisteist-aastasega, siis oli nagu suitsetamis rääkida, muide siis oli ju niimoodi, et suitsetamine koolis, selles mõttes ei tohi rääkida, äkki võib-olla, aga vähemalt. Kes, kes keda Actima kabinetis sageli näittides suitsupilve sees või siis kunstiajalooruumides olid seal kirglikud suitsetajad versteni Tšernov. Ja ma ise käisin, ma käisin, eks tuheldasin, ettevus, kursus, suitsu oli käes ja siis kuule joonistel. Ja, aga kõige vahvam lugu oli siis, kui ükskord kuma oli meeskonna minu õpetaja, väga solin, range ja väga erudeeritud. Ja väga sõnakas inimene, üks tähtis Moskva komisjon meile kõigil pabersin suust käib mööda major kuma seisis, käed puusas, ukseruumid ei tule suitsetatud. Aga see oli nii loomulik, see isegi suured koosolekud toimusid, tuli sees. Nii et ja siis hakati tasapisi seda. Kõigepealt leiti kõigepealt fuajee väga lühikest aega, sest et siis olid treppi Bodestid kuskil seal. Ja lõpuks on absoluutselt keelde praegu nüüd, kes suitsetab jäädaksegi väljas tegema, igal pool vist on niimoodi, aga see muidugi, oli üks selline praegu vaadates päris kummaline nähtus, aga nii ta oli. Kuidas kirjeldada seda seltskonda üliõpilaste seltskonda, kuhu te sattusite? Oi, see on vahva, tähendab, miks mulle see vana maja kuidagi hinge külge kasvas, on just see, seal tundsid kõik, kõik väike tuli see seltskond ära mahutada, kolisid tasapisi ära sisearhitektid sinna õllepruuli tänavale, said seal oma oma ja praegu on nad siis seal kloostri tänaval, aga, aga kuuekümnendatel aastatel erialad kõik kuidagi tihedalt koos ja, ja seeläbikäimine vastastikuse võõrandumist ei olnud ja see oli nagu oma oma kodu, oma pere niimoodi. Ja, ja, ja tasapisi siis oli koolis paarsada tudengit võib-olla, aga nüüd on üle 1000, panid paratamatu, nüüd ta. Aga see, see oli vahva, teiseks, mis mulle siis torkas silma, et mis oli suur kontrast olla sealt, kus ma varem olen tulnud kasvõi keskkoolist. Et siis oli justkui õppejõud ja tudengid ja individuaalne juhendamise oli nagu üks pere õppejõud oli nagu õhtul vanemate või veidi eest peaaegu öösel ja, ja need tudengid olid siis noh see vahetu suhtlemine ei olnud mitte sihukeste auditi kooriv lugu, et tuleb see õppejõud ja siis on seal seal viis, 60 või koguni 100 inimest, peab seal loengute küll niimoodi, et see suhtlemine oli individuaalne, kuna juhendatavaid tunde oli palju, palju enam kui praegu ja siis suts õppejõud käis igaühega see nüüd erialale ta muidugi lahingut, mis olid suuremale seltskonnaga seal ka ei olnud palju ikka see õpet, kes pidas loengu, tundis igatühte. Nii et see ühelt poolt ja teiselt poolt, mis seal ka huvitav, seal ei lähe, aga samas oli ka selline teatud respekt, et mina ei oleks iialgi julgenud. Tudengina öeldakse August pommile, kuule, kuule sina kuidas. Või noh, niimoodi, et ta võis küll mulle sina öelda, aga praegu võib olla suhtlemine veelgi vabam ja sageli sees. Kas praegu tudengid ütlevad teile, sina eis? Meil oli, noh, nii ma ei ole seda sellist tähelepanu, aga samas ma mahingus nõuan seda. Sina jah, jah, jah, miks ma ei tea, mul on mõnikord nii, et kui juba tudeng on jõudnud noh, nagu lõpu lõpusirgele. Ma näen teda miskeid kolleegi ja justkui siukene. Noh ega no nii ja naa, ütleme nii, aga siiski siiski ma isegi leian, et see sina vorm võib olla nii sellistes erialastest, suhetest täiesti õigustab end võib-olla siis, kui on see distants kaugem tulla, siis on see kummaline, aga, aga mul ei oleks selle vastu midagi, kui on selline individuaalne suhtlus, erialane ja kui ma näed juba kolleegi mitte lihtsalt sellist selleks nagu nagu õpilast või niimoodi, nii et see vahe on niuke, kehtib kolleegi tunne. Noh, kuidas arvutisse. Kunstiüliõpilaste eriala juurde käivad sageli niisugused välilaagrid, ekspeditsioonid kui teie õppisite. Millised olid need kohad, kuhu te sattusite? No vot siis ei olnud veel millest mul on väga kahju muide soome-ugri ekspeditsiooni, mille algatus siis Kaljo Põllu ja ma leian, et see on tohutu väärtus. Aga Need olid suurepärased ja huvitavad praktikad erinevates kohtades Eestis loodus, prožissöök tuli kõigil maalida, joones, joonistada suvepraktikal näiteks väänas väänas ja mitmel pool mujal Lõuna-Eestis ja, aga mis puutub nüüd? Ma nüüd Eestist kaugemale, muidugi siis tuli kasutada neid võimalusi ja väga säravate kunstiteadlaste juhendamisel olid meil sellised väljasõidud, pikemad nädalased, kuueteistkümnesed siin tollasesse Leningradi, praeguse Peterburgi, kus oli siis Ermitaažis tutvumine Moskvasse, kus oli siis võimalik tutvuda ju kõigi nende Lvovi näiteks ja, ja ja siis oli see võimalus. Ja muidugi hiljem hiljem siis ma ei olnud enam tudeng, vaid juba oli võimalus tudengitega Sillandasid need eriti väärtuslikud nõndanimetatud valuutavabad praktikat, meie grupp käis näiteks ungaris keraamikud ja koos siis tekstiili ja moekunstnik ja mul oli niisugune sümpaatne võimalus just selle seltskonna korra seal Budapestis Ungaris ära käia, aga käidi ka Saksamaal. Muidugi Halles tähendab jaga Tšehhoslovakkias nagu ta siis oli. Aga kuidas praegu on Leorohvlin, kas teie meelest vaatate proovite vaadata täiesti objektiivselt on noortel inimestel, kes kunstiakadeemias õppivate endiselt võimalus käia nii palju maailmas ringi, et nende nende silmaring just, mis selliseid üldisi väärtusi puudutab, et, et see on ikkagi avar. Ma ei julgeks öelda, et seal ööja päev, mis oli vanasti ja mis on nüüd nüüd on isegi peetakse endastmõistetavalt, et iga tudeng oma õppetsükli vältel üks semester õpib kuskil mõõdvilleke aega tagasi noomituse õppis ükse meeste Türgis rääkimata Ühendriikidest, Inglismaast, Šotimaast, Taanist kui rääkida ainult noh, me no tegelikult ja see tähendab, see rahvusvaheline suhtlus on muutunud nii endastmõistetavaks, et, et keeled on sellel põlvkonnal kuus, eks ole. Ja et, et noh, umbes nii, et mis ma suvel teen, ma sõidaks korra Saaremaal, mis on suvel teema, veedaksin seal mõni mõni nädal Hispaanias või tuttav kutsus Indiasse. Ja, ja, aga põhiliselt muidugi ei ole see, need käigud seal sellised lõbureisid ütleme täielikult eriala hästi organiseeritult, nii et on vahetustudengid olla vastavalt programmid ja nii et ikka minnakse õppima eeskätt ja sellega kaasneb muidugi silmaringi avardamine laiemalt. Et see on, see on, ma ütlen kaasaja kõige suurem pluss, sest omal ajal oli tõesti need kitsad võimalused, seesama irvitas. Ja aga sabas muidugi oligi nihukesi ekstreemseid võimalusi keskkonnas asjas käidi loomi vedamas näiteks meie tudengid või kõrbematkadel või noh, mõned sellised noh, teistlaadi elamusi sai siis ka sellest sellest olla tollase impeeriumi avarustes nii-öelda. Aga, aga muidugi sellise tennise seal võrreldamatut muidugi tahaksin siiski öelda seda, et niipea kui välistudengid sinu käinud, siis meie kool ja meie õppemeetod ja meie õppekavad on, need pakuvad väga suurt huvi ja, ja, ja, ja nad on sellest eriti sellest sellest suhteliselt lähedasest suhtlemisest vaimustatud, sest sageli väliskoolitusel, nii et üks professor võtab korra nädalas vastu, seal käib talt läbisel neli neli, 50 ja kõikidega saab jälle oma põhil loomingut tegema, et aga meil on siin kogu aeg, kuidas öelda, majas käib niisugune vastastikune. Nii et see on nii, et mitte ainult meiega pinnas, ma tahan öelda seda vaid ka mujalt, kes siia tulevad, vaatamata kitsastele oludele, mis meil on vaatamata tehnilisele mõnevõrra mahajäämus kuigi nad täiesti huvitatud. Ja ma võiksin öelda, et kas või siin keraamikast küll käinud, no see geograafia on väga lai. Itaalias, Prantsusmaalt, Soomest, Šotimaalt. No nii, et nii et veel kord, see suhtlus on praeguse aja tunnusmärke ääretult sümpaatne võimalus. Kui teie oleksite mõnikümmend aastat noorem ja võiksite minna vot üheks semestriks õppima keraamikat, ükskõik kuhu raha ja muud asjad ei ole siin piiriks, siis millele valiksite No mina valiksin kindlasti mõne Vahemere, kas Itaalia või Prantsusmaa, millegipärast. Ja kui ma õpiks kilo ja me teemegi, niiet. Võib-olla öelda ja mikspärast mikspärast sellepärast et et nendes maades on keraamika juba traditsiooniliselt sisse kasvanud kunst üldse, meil ikka kiputakse lahterdama keraamika tarbekunsti seal justkui valutult keraamika ja, ja, ja ütleme, teised modernistid ajal eriti ütleme ja Itaaliasse puutub lihtsalt, seal on täitsa teistmoodi. Minu õpetaja kuma täiendas omal ajal Itaalias ja kui meil püütakse rohkem vormile tähelepanu pöörata ja seal on väga tugev maalitraditsioon keraamik, kes ja, ja fajanssmaaliga need kaks momenti Prantsusmaal, kus kohal keraamika on olnud lähiajaloos osa sellest suurest kunstist, kas lõuend või keraamika või tekstiil, ei ole probleem, peasid on kunst ja itaalia, mille, kellel on niisugused või millel on, kus on kõige suuremad traditsioonid sellise sellise maalilise keraamika. Aga muidugi see on ekspromt, mis praegu ütlema, järele mõtlen uurima võib-olla siis tekkis veel veel hulgaliselt võimalusi. Ühendriigid on väga põnev, Ühendriikides on keraamika, noh, kuidas öelda näiteks mul tuli meelde üks keskkoolitüdruk, kes selle vahetusüliõpilane, no mida sa siis sealt valisid, kolm ala keskkoolis. Inglise keele History ajalugu ja keraamik. Nii et see on isegi endastmõistetav, et õpitakse. Keraamika on võib-olla ka üks õppeainega ühes keskkoolis Jaapanist rääkima, vot seda ma unustasin öelda, Jaapan muidugi oleks unistus number üks võib-olla isegi, sest et ka seal on mind huvitaks just seal õppida, kuskil keraamika on sama loomulik, loomulik nähtus nagu raamatu lugemine või muusikat, noh need Jaapanis on jah, Jaapanist on tõesti nii, et neil on see alates sellest noh, ütleme, mõtlesin üldse Eeessteetilisest üldse seisust, värvi õpetustest koolides ja üldse sellist. Hiljemalt ja kitsamalt keraamika seal tõesti üks selline traditsiooniliselt väga-väga rohkesti õpitame viljeldav alal. Te lõpetasite Keroomikuna ja jäite või tulite mõne aja pärast õppejõuna tagasi, kuidas. Sellega juhtus nii, et see on ka huvitav nüanss, mind võeti tudengina tööle tehasesse keraamikareha keraamikatehasesse, siis see tehas oli vahva, see asus hotell Tallinna taga, oli niisugune pisikene artell seal suur puuküttega ahjud ja, aga sa hakati tasapisi tegema keraamikat ja eeskätt kuna eeskätt võeti mind sinna tehnoloogiaalale, noh, oli vaja kedagi Kell kes hakkaks katsetama, tulla suure ja nii edasi ja mul mul oli hea õpetaja Ilmar Palm, kelle käe all ma siis õppisin üht-teist sellest tundma lani. Ja siis sinna tasapisi tuli hakata seal kavandama näidiseid ja mõtlesin, mis ongi minu elu perspektiiv. Ja siis 67. aastal pöördus siis, tollal oli Arseni Mölder olijat kas sõid, tahaks tulla kooli, et meil on vaja keramiks kui ma mõtlesin, et ma olen ju alles needsamad tudengid, kes, kes seal on minuga peaaegu ühe valkunemis, õpetaja, mina olen ja ei, ei, mitte mingil juhul ja jäigi niimoodi siis 67 õppest hakkas peale 68 siiski veel. Anvar isegi oli juttu, et kas siiski, et, et et on vaja nagu, kas meil nooremaid inimesi ja temani rektarsid, jah, ja head varesele Lektoria. Ja siis ma 68.-st aastast siiski Võrtsis riskantse sammuga, mida ma pelgasin muidugi seda, et pole ju mingit õpetamise kogemust ja teiseks, et kõik on, mul ei olegi omal erialast kogemust veel nii palju, et ahaa, et ma võin nüüd ja see oli riskantne samm, aga. Tasapisi võiks öelda niimoodi, et ma kohanesin sellega ja ma ütleksin hiljem hakkas isegi väga meeldima. Alguses küll oli see selline ma ütleks, selline pea ees vette hüpata, tundmatusse hüppamine. Aga jah, nii-öelda läinud, nüüd on mul ainult mõned loengud seal, aga kontakt kooliga säilub, kukub alla, selle ametis olnud 68 kuni 2005 teeb siis 37 aastat, nii, noh, iga päev ja nii. Kuidas õppejõud ja praktiline keraamika, mismoodi te olete neid enda sees jaganud? Ma olen seda teinud või nüüd öelda väga lihtsalt liiga lihtsalt, sest et mul tuli noh, siuksed, administratiivsed tööd teha 10 aastat muliselecki keraamik kateedri juhataja oli veel klaas, muide seal üks ühindatult ikka ühendkateedri aega otsis seda palju ja lisategevusi, samas ma pidin olema sageli hommikust õhtuni lihtsalt koormusele hoopis teine, mis praegu topeltkoormus, olikud aeg praegusega võrreldes, sest oli palju individuaalset juhendamist. Ja siis ma sättisin nii, nagu mul oli, nagu tehases oli, ma tegin tehases oma tähendab seda tehase tööd ja tegingi oma loomingut, orjaalsega säilisid head kontaktid, aeg-ajalt sain ma edasi seal toimetada oma vabaloomingut. Aga üldiselt ma kasutasin seda meie põhikirjaõigust. Õppejõud võib kasutada neid töö ruumähk nagu meile ja ma tegin kogu aeg koos tudengitega. Ja kuni kuni viimase, noh kuni aastani 2003 või neli ja mis siis juhtus. Ja siis ma läksin noh, peenelt öeldes emeriit emeriti veeru siin aga, aga lihtsalt läksin pensionile ja kui ma siis enam iga päev selle, siis ma nagu püüdsin leida teisi võimalusi siukest loomik, tõmblev su kodus teha rohkem. Aga kuni sel ajal, kui iga päev seal tööl olin, siis matusel vaba loomingu ja selle õpetamine ja ma arvan, see on, oleks rohkem ruumi, ma pean seda väga oluliseks, et olekski õppejõud ja lamad ateljeed ja siis omada ateljeed ja tööruumid tudengitel, et saaks vot see suhtlusõppejõud ja, ja, ja õpilane. Et see oleks veelgi, et minu arust on väga hea õpilane, näed ka selle peod, kes seda juhendab, kuidas see omalooming ainult on raske, kui ruumi on vähe ja kuidas öelda laiutada, siis seal ka ei saa, peab alati leidma neid võimalusi, kui on tudengitel üleval loengulotte, oletame, ja need erialast tööd Jeletsis kasutad natuke oma. Nii et nii ma olen seda ühendanud alates siis ja siis sellest ajast, kui ma siin ametisse läksin. Tõsi, vahepeal oli üks niisugune paus kui siis, kui valitsus direktoriks Jaak Kangilaski ja siis tal meelitas mind, ma ei tea, mismoodi ma sellega nõus olin, aga pehme järelanniklikumale meelitasin õppeprorektoriks, siis tekkis niisugune tõesti paus kaheksa, see oli 80 90 95 siis erialaga üldse sai palju vähem tegeleda, see oli hirmus tore, aga hirmus raske aeg. Kuidas hingelt keraamikule mõjub see, kui ta peab savist nii kaua eemal olema? Ma ütleksin niimoodi, et et tähtis on leida mingi muu võimalus kunsti tegema, siis ma mõtlen niimoodi, sest et enne kui ma saviga hakkasin tegema rohkem, mulle tohutult meeldis akvarell ja ma noh esinesin ka Corelli näitustel siin ja, ja ühte koolipõlvest ja ka peale kooli peal mõned aastad, kuid kahte isandat teenida ei saa. Kui aga tekib olukord, kus tõesti ja muide, paljudel on praeguse olukord, et tehased on kadunud enamikus ja need võimalused vähenevad, tuleb lihtsalt rajada omale ise ateljeed, nagu noored on teinud, aga selles eas, mis mina olen, tuleb lihtsalt leida uusi, võidakse, näiteks selle möödunud aastanäitusel oli mul tekstiilipanija tekstiiliga ei ole nõder, tuleb leida mingi võimalus, kuidas tekstiili ära kasutada mingisuguse idee jaoks praegu teen samuti tekstiiliga, tegutsen oma lõbuks, ütleme nii, aga võib-olla koorub kuidagi välja mida saab ka näitusele välja panna või vähemalt kuskil eksponeerida. Tihti tähtis on see, et sa tegeled selle oma nende mõtetega, mis muidu realiseks keraamikasee on minu meelest palju teisi võimalusi ka. Ja muidugi teine, teine võimelisuse keraamikaga väga lähedane on see, kui on võimalus maad harida. Noh, sihukest põllutööd, aiatööd või mistahes teha teha, sest et minu meelest on seal midagi keraamikaga savi ja kõik see saviliiv ja, ja kõik need kuidagi sisemaad, tegevus, see on ka mingil moel korvab ainult suveti, tähendab. Kas teil on selle peale annet? Ega ei, ma võin öelda, et ainuke asi, mille puhul ma venelane annet on see, et see koht, kus ma maad kaeval, olid puhas põld, kus paar puudel kasvas niimoodi ja nüüd maja ei näe puude tagant enam, sest et mul on see teadmine, et iga puu, mis maha istutanud, see kasvama läheb, aga rohkem ma ei oska öelda, sest et see on mulle lihtsalt noh, nagu, mille peal ma kindel olen, aga muus osas ma, ega ma eriti sihukest sellist aiatööd otseselt ei tunne, nii, aga puud küll ja kasvab läind. No kevadtalvel on kõikidel roheliste näppudega inimestel hakkab ju selline väike väike sügelus tekkima juba vaatavad aknast õue ja et kas on kõik seemned olemas ja enesetunne ei ole teile võõras, ma saan aru. No ja kindlasti selle peale peab juba varakult nutma hakkama. Kui te olete nii pikka aega olnud kunstiakadeemiaga seotud meie vestlust. Ma ei tea, kuidas võib öelda, toetab või, või julgustab siin laua peal selline tore kulunud tekkel, mis on teid teeninud, kõik need kuus aastat vähemalt Miste õppisid. Kas teie sõpruskond on suurel määral pärit kunstiakadeemiast? Jah, võiks öelda nii, no muidugi ma ütleksin nii, võib-olla et et ega, ega maal olen selline noh, mitte mitte väga seltskondlik inimene, võib-olla selles mõttes mulle kahtlematult sõpruskond on kunstiakadeemiast minu head kolleegid ja kaaslased ja nii edasi. Aga võib-olla ma toon kasvõi sellise näite, et, et ma üritasin kuma Kunstnike Liidu liidus, oli see suurepära, põrsa kuku klubi liikmeks ja ma üritasin selle liikmeks, saadlike läks mees või kaks kaks kaks seda soovitad, peab olemas, kelle juurde ma lähen ja siis ma ikka lükkasin rikas edasi. Lõpuks lõpuks sai edasi lükatud seni, kuni lõpuks juba kogu selle eest pääseda ilma igasuguse soovitamiseta. Nii et nii et võib-olla selles mõttes ma ütleksin, et selliseid väga selliseid noh sedalaadi sihukesele selle suhted on napilt, aga, aga head kolleegid ja, ja, ja võib-olla igapäevane juba töine läbikäimine ja ja muidugi pere on ka küllaltki suur, et selles mõttes, et sinna läheb küllaltki palju seda siukest one läinud sellist sellist suhtlusenergiat või kuidas öelda Kas teie lastest on kellelgi soov, soodumus, tahtmine tegeleda keraamikaga? Aga vot paraku nad on näinud seda, kuidas nende isa või vanaisa päevad läbi nädalad läbi, eriti puhkepäevadel ja see patt on hingel tõesti, siis oli kõige lihtsam tööta kodunt ära ja, ja kuivõrd ja eriti praegu, kuivõrd ebastabiilne on kogu see kunstniku noh elu ja välja, tädivõimalused on natukene natukene kujunemas välja ja hoopis teistlaadi, kui nad olid, võib-olla siis kui teha suured tehased, alles oli nõudlust rohkem ütleme ka kohaliku keraamikajärg. Ei, nad on olnud väga ettevaatlikud selles mõttes ja, ja ma ei ole ausalt öeldes kedagi käpuli. Nüüd lähme nüüd sinna, hakkab nüüd kõik proovinud natuke savi, aga aga ei, ei ole keegi läinud Eigi raamikatega kunsti õppima ei lastest ega ega ka lastelastest. Te ütlesite, et praegu on kunstniku eluperspektiivid või võimalused endaga toime tulla muutunud natuke keerulisemaks või hägusamaks, kui nad olid aastaid tagasi. Kas midagi on valesti, kuidas te kuidas te seda kirjeldaksite? Ütleks, et midagi on valesti, midagi teisiti, ma ütleksin lihtsalt niisugust omal ajal, kuidas oli, vähemalt selles valdkonnas, mida mina tunnen, keraamika, see oli niimoodi. Kui inimene lõpetas kooli, siis oli tal võimalik tööle asuda mingisuguse suurtes tootmistootmisnõutime tehasesse kombinaati ja ja ma mäletan näiteks ehituskeraamikatehase keraamikatsehhi laos olnud, olid ka Obama esindajad järjekorras sealt saada nõusid. Sest kuskilt mujalt ju nõukogude tulnud ja, ja pidevalt oli vaja kunstnike kujundajad, teostajaid tehti autoriteraalsusin samas salongi kunstisalongi juures oli väike pood, kus läksid portselanmaal ja kõik, et ühesõnaga ta rakendati väga kindlalt tegutsema ja kui ta juba soovis olla pagunstnik, ta hakkas tegema tiraaže, realiseeris neid, eks ole. Ja justkui olid, olid need suured käitis jäävad ümber selle, sellesama suure tehase keskel või kombinaadist soli nagu mesilastaru, siis olid need kõik, need keraamika koondusid niimoodi harva Farm kellelgi ahju ei olnud. Siis nüüd on olukord natukene teine sisuliselt maha lammutatud, Pärnu tehas ei funktsioneeri enam tatart. Vaevalt hingitseb Siimusti vägemal maalse tehas. Ei funktsioneeri ars keraamika enam ammu juba ei ja vaevu-vaevu hingitseb elliks keraamikatehas Koplis, sest et me näeme, mis poodides on, eks ole, siukest. Ja vot selle tõttu, et sinna oli kunstnike, said sellesama kujundustöö kõrval teha omaloomingut vabaloomingut lihtsamalt. Ja nüüd on kõik rajatud rohkem sellisele individuaalsele ettevõtlikkuse ja on noored keraamikud loonud omad väiksed rühmitused ja teinud, teinud ise töökoja ja tüüpiline näide neks pooga bot ütlema, oh isa poog tõmmete nurga nooregi raamikuna tegi ta selle edasi ühe nüüd pere perefirma koos, ühendus siis seal töökoja ja, ja kõik muu edasi, ütleme Katariina käigus Ülle Raja sulle eestvõtmisel siis kuskil nüüd juba 15 aastat peaaegu tagasi, kui loodi niisugune töökoda ja see on populaarne asur daamike, kes praegu toimetas laial tänaval või pikal tänaval ikka vabandust ja nüüd on ta kolinud uude, väga eksootilistesse tornis ja, ja nii edasi, nii et ja vot nüüd vaata, kui hästi me saime selle töökoja, vot nüüd me peame siis nii tegema, et ma saaksin neid oma toodangut ka realiseerida ja ma saaksin siis ka teha vabaloomingut. Sageli enam. Vanasti oli veel üks, erinevus oli see, et, et nende näitustel ETV ostis kunstnikelt loomingut kunsti fon, ministeerium ostis siis muuseumi jaoks samas ostis ka kunstifond ja mingil moel võis kunstnik arvestada, kui ta teeb ühe unikaalse töö, et kui sa saad õnnestub, et siis vähemalt kunstifond omandada siis nüüd ei ole selliseid haruharva tavaliselt suurte personaalnäitust, et võib-olla kultuurilise muuseumid ostab läbi kultuurkapital. Ta oli. Aga, aga nüüd tuleb ise hakkama saada lihtsalt. Ja nüüd ongi nii, kuigi ma ütlen, et ega seda vabakunstnik ametit ka ka aastakümneid tagasi keegi ei pidanud, kes oli koolis õppinud, et kes on nagu olid tehases tegid tootvat tööd, tiraaži, seda vabaloomingut, seda vähemalt sellel erialal lubasid võisid omale lubada üksikud. Aga ikka midagi tuli teha, aga samas siiski oli võimalus peaaegu iga aasta midagi näitustel eksponeerida ja nii et lihtsalt teisiti. Ja vot see kõige raskem oli see ümberkorraldustele aegs üheksandate aastate esile pool ühelt poolt oli, rind hõiskas rõõmust, kõik olid kõik, me oleme ju tühja sellest, et veel, aga see oli ikka selline mälete koolis ka. Ruumid olid kütmata ja, ja raha polnud sageli elementaarsete. Noh, aga optimism oli, kui palju, eks ole, aga aga siis tuli see ümberkorraldused tasapisi, see, see, see võtab aega. Ja, ja võib-olla selle tõttu ongi nii, teed see päris noor põlvkond vähemalt kraamikas veel nagu otsib ennast, et nad peavad, mõtlen kõigepealt selle peale, kuidas ma noh, realiseerinud natukene arvestama seda, et galeriis müüki oleks, tuleks keraamikahuvilisi, keda siis siin ütleme, huvialaringides õpetada nii. Ja alles viimases järjekorras on võimalus, kas ma nüüd saan ka midagi unikaalset tehasel, mille tul ütleme, et kas ma tingimata sealt ka mingisugust kasu stabilisatsiooni saan, eks ole. Nii et see erinevusele ka aastakümneid tagasi assaadi, see igapäevane leib mingil moel garanteeritult kätte siis võis omalast lõbuluga lubada tahvadid kevadnäitusele asja ostetud ei ostnud, teostada ei ole? Ei ole probleemi, et ma lihtsalt. Ja praegu ka mõtleme veel seda, et ka näituse korraldamine on õnneks veel on Kultuurkapitalile Kunstnike liit ka toetab, niimoodi näiteks korraldamine, võtab palju, kulutas kõik need galerii üürid ja kõik õnneks sinu kultuurkapitalile ja ka kunstigiid on oma õla alla pannud ikkagi need Kui me mõtleme selle peale, et erinevatel perioodidel on kunstiakadeemias erinevad erialad olnud, et nii-öelda tulipunktis populaarsuse tipul noh, kunagi oli, kui sa graafikas ei olnud, siis sind ei olnud olemaski. Nüüd veel mõned aastad tagasi, kui sind arhitektuuris või ei, nii see ei olnud, siis, siis oled sa mõttetu inimene. Kuidas keraamika populaarsusega lood on, kui te mõtlete selle aja peale, millal teie sinna õpetama läksite? Kuni tänase päevani välja on ta populaarne. Ma ütleksin nii, et keraamika, noh, kuidas nüüd nimelt keskmik. Paraku ma ei saaks öelda, et keraamik, kes oleks hirmus suur tung ja ma kohe selgitan, miks ma arvan, et vaat kui omal ajal õppima graafilist disaini, kui ma lähen õppima interjööri ütleme näiteks sisekujundust või, või arhitektuuri, millest oli juttu aga kehte kunsti, isegi kui ma lähen õppima tekstiili, siis on mul noh, kuidas öelda, mõnes mõttes ma saan kõike seda teha, kas oma ütleme näiteks oma Enda suhteliselt lihtsamalt loodud keskkonnas, noh, võtame nii, et mul on kangas telliti neid ühe, üks ruum, eks ole, ja siis on vaja lihtsalt osta lõngaoskused või mul on lihtsalt siis terve see arvuti ja kõik, mis selle juurde kuulub, maa lihtsalt projekteerin seal niimoodi või, või siis või siis kasvama. Sisustan omal, aga ma saangi teha mingil moel suht lihtsamatest tingimustes ühteteist, kolmandat maalin-maalin või mis ta keraamika on selles mõttes ütles üks keeruline ala, et siin on tohutult võimalusi. Aga väga kulukas on see sisseseade. Ja selle tõttu, kui ma olen kuskil tehase seotud või kombinaat, vähemalt mul ei ole neid muresid. Aga kui ma tahan rajada töökoda, ma toon sellise näite, keraamiline treipink, kasutatud treipink maksis koolile 24000 krooni, see on sama palju kasutatud auto tollal. Eks ole, mitte veel uus, spetsiifilised materjalid on ja vahendid on, on küllaltki kilo savi maksab 16 krooni, see savi, mis oli veel aastakümneid tagasi, sai tehasestki toodud sadade kilode viisi ja mis maksis noh, nagu sümboolselt lihtsalt kogu ühesõnaga materjalidest ma siiski räägiks, aga just need vahend, seadmed, ahjud ja kõik sellega seotud ruumid, ventilatsioonid, et kõik, mis sellega on seotud. Ja vot see on üks asi, mis paneb sageli reaalselt mõtleva sihukese noore inimese, Edgar võtnud mulle ta meeldib, aga kas ma riskin võtta, et mis ma siis teen pärast seda keraamika? Veel veel üks, aga, mis on keraamikutel veel, mille poolest eesti keraamika erineb, mida ma olen ka oma nahal tundma saanud, on see, et meile tuleb küll õppiv noormehi. Tudeng, ta tegi peale, peale lõpetegi tegi minu meelest Parimat portselanmaalikollektsiooni praegu, mis on, noh, seitse aastat, siis kõik ja isa kaht isandat teenida või, või siis mitmeidki teisi, võib, võib. No et see on üks asi, võib, minnakse teiste eriala õppima, kus siis sellepärast, et keraamika nõuab siukest. See protsess on väga pikk, ma ei näe seda tulemust kohe, ma pean kõikide nende tehniliste raskuste kõrval, ma pean. Pean veel arvestama sellega, et mul see asi ei sünni, nii et ma teen täna ema, saan tulemuse kätte, homme või ülehomme saan äkitselt tulemuse kätte kuu aja pärast, nii. Ja selle tõttu on tütarlapsed kannatlikumad olnud, kes siia sisseastumisel kannatamatus rohkem ja vot niisugust, kes poisse lasknud küll, ja ainuke asi, mis keraamikast ma pean kopereerumise puhul nos vajalikuks olla, on see, et meile tuli Lätist ja Leedust ja Moldaaviast ja tulid, tulid, kes siia tulid, koperi õppinud põhiliselt noome ja muidugi hoopis teisest kultuuritaustast ja see oli omamoodi põnev. Aga aga, aga see andis sellist noh, nagu mõnes mõttes on see vajalik igapäevases töös ja õppetöös ja noh, näiteks meil lõpetas ka mujalt tulnud ja praegu maailmanimi on Sergei suppof, kes ka meie kunstiajaloolaste temale palju tähelepanu pööranud, siis kui ta peale lõpetamist esines. Nii et võib-olla see on üks nüanss lisaks sellele, miks keraamika populaarsust, kui oli juttu, et see kõik see tehnilised võimalused ja teiseks pikk-pikk, protsessi enda olemus, eks ole, ja kolmandaks praegustes tingimustes peabki, vaata, kuidas me realiseerida saanud, kus see kõik kuidas mul on võimalik, kuidas munud klientuur nii-öelda Selle saate jooksul me oleme rääkinud palju kunsti tegemisest ja kunstiakadeemiast ja teie kaudu, Leorochyn, oleme püüdnud teha ka kummarduse sellele peale ja nendele inimestele, kes seal sees. Millise pilguga te vaatate tulevikku? No ma väga loodan, et see, see vai, mis seal majas on olnud, jääb püsima, muide oli ju mitmeid võimalusi uue maja asupaiga suhtes. Oli arutelul, kas ja siin oli suur projekt, mida kadunud Ando Keskküla väga aktiivselt ajas, oli see Patarei vangla ja endine, tähendab, ja kõik see see kloostris nii-öelda temaatika, seal oli see variant, kus on Audentes praegu sedasama tondi kasarmud, eks ole. Ja, ja aga aga kooli nõukogu otsustas niimoodi, oli väga erinevaid arvamusi, muide sugugi ühtsel meelel kooli nõukogu oma enamuses otsustas, nii et maja peab sinna tulema uus maja, kus on olnud varasem varasemad ütlema, et sest et sellel on märgiline tähendus. Ja, ja ilmselt tulebki lähtuda sellest samast põhimõttest, et, et, et ja see vaim peaks siis ka uues majas ka uute solvudes uutes interjööris säiluma kast tekib selline kodune siukene, inimlik noh, selline lähedane, selline, selline. Korra selle, seda on raske prognoosida, sest et maketi peal tundub maja minu jaoks liiga esinduslik, tähendab nonii, ma kujuta ette keraamika kuuendale korrusele kuskil Burgusel seitsmendal klaasid ja need siis kõik see on niivõrd näeb ja tore, mul on raske raske, et ta on. Ma ütlen veel kord, see on just tuled talutarest äkitselt satud kristallpaleesse, katsu siis nüüd nüüd oma oma igapäevaseid asju selle edasi ajada seal, aga jumalale tänu, et ta on niivõrd põnev siiski. Ja ta asub tõesti sellise kultuuri. Sellise tsentrumine, mida ma hirmsasti loodan, on see, et sellest majas kujuneks üldse kunstikeskus välja. Sest et Kunstnike liit on praegu olude sunnil siiski rohkem selline, et seda asjaajajad kantselei moodi. Ja kumu on haaranud enda alla juba kogu meie kultuuri, seal on kõik selle filmiga, mis seal on ju joon seal loengud, kontserdid, kõik, nii et kumust on kujunenud välja ühest tähtsaks. Osakan, kunst, aga seal kõik teevad sellest tulemusest kunstiakadeemiast ma näen, et seal mitte ainult peaasutus vaid tal on suurepärane koht näituste tegemiseks ja, ja, ja suurepärane koht, kus toimuvad kõik need kõik, mis kunstiga noh, nii-öelda päeva päevakavas päevaprobleemid on koonduksid eeskätt sinna. Ja niisugune noh, nuuskan, igapäevane asjaajamine, siis võiks kuskil mujal muidugi olla nad sees. Ja kui see kõik realiseerub noh, siis mis, mis, mida veel paremaks. Oh aitäh, Eurohlyn täna stuudiosse tulemast ja teate, mis on selle aura säilimise pant, on see, et sellised väärikad legendaarsed vanad professorid, nagu teie ikka vastu peaksid ja ja seal uues majas samasuguse innuga oma loenguid edasi annaksid, nii et et loodetavasti see nii läheb. Teeme endist parima, mis võimalik. Aitäh stuudios olid Margit Kilumets ja emeriitprofessor Leo Rohlyn. Kõikidele kuulajatele ilusat pühapäeva jätku.