Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis selle üleüldse veel kaasneda võiks, see rahvuslik kangelastegu, terrorivabadussõda. Mingil määral võttis iga eestlane sellest osa. Eesti lugu. Vabadussõjas võitlesid noored ja vanad mehed ja naised. Eestlastel aitasid võita paljude teiste rahvaste esindajad. Nende kõigi teenete tunnustamiseks asutas Eesti valitsus oma esimese autasu Vabaduse Risti eesti kunstnik Nikolai Triik kujundas ordeni, millest on kujunenud Eesti vabadusvõitluse sümbol. Ajaloolane Jaak Pihlak räägib Vabaduse Risti kavaleri test. Kõigepealt kõige algusest kuidas sündis Vabaduse rist. Juba üpris vabadussõja alguses, mina olen käinud napilt poolteist kuud, kui juba 11. jaanuaril Eesti ajutine valitsus otsustas, et on vaja anda nendele meestele, kes on näidanud lahingutandril üles erilist vaprust, mingisugune aumärk. Aga tollal ei olnud päris täpselt teada, et milline ta võiks olla, ei olnud ette kujutustki. See 11. jaanuar 1919 siis oligi esimene nagu selline otsus, et 36-le sõjamehele võiks anda selline tulevikus mingi teenetemärk. Ja eks siis faabiti vast natuke rohkem kui kuu aega ja 24. veebruaril 1919 just täpselt Eesti vabariigi sünnipäeval üks aastatel oli eesti riiki vanaks saanud. Siis otsustas ajutine valitsus, et ma lausa tsiteerin seda Eesti Vabaduse Risti iseseisvus ja vabaduse võitluse teenuseks asutada. Just Vabaduse Risti. Ja muide, see nimekuju Vabaduse rist ka sellisel kujul säilis. Ja asutati 24. veebruaril seal kui vabadusristist, et keegi ette kujutab silme ees, et milline ta välja näeb, siis selle teenetemärgi tagaküljel on ka see daatum ilusti jäädvustatud, see mainitud 24, veebruar 1009 19. Aga võib-olla oleks mõistlik siin ära mainida ka see esimene punkt sellest sellest otsusest mis tehti juba aprillikuus, kui ordeni seadus vastu võeti, et see oli siis järgmine? Eesti Vabaduse rist on asutatud Eesti vabariigi väljakuulutamise aastapäeval 24. veebruaril 1900 19 autasu tähena andmiseks neile, kes on üles näidanud Eesti iseseisvuse vabariigi loomiseks öös silmapaistvaid ja kasulik ka teenuseid kui sõjalises niiga kodanlises tegevuses. See kodanine tegevus tähendab tänases mõistes tsiviilteeneid. Aga tollal puudus paraku jah, igasugune eeskiri, et kuidas neid üldse välja anda, alles mõeldi, sõda ju käis, vabadussõda. Nagu me teame, lõppes alles jaanuaris 1920. Aga ega mehed mõtlesid, et kuidas, kuidas võiks siis autasustada neid sangareid, kes olid Eesti riigi hüvanguks samme astunud. Ja enne veel, kui jõuti, see põhimäärus, põhikiri valmis teha. Enne seda jõuti anda ka esimesed Vabaduse ristid välja. Ja siin ma pean nüüd õiendama ühe paljulevinud eksitava vea. Asi nimelt selles, et esimesed Vabaduse ristid on välja antud hoopiski mitte inglastele. Korduvalt on räägitud, kui oleks inglise eskaader ja seal teeninud ohvitserid olnud need, kes selle said, vaid tegelikult olid need Ameerika ehk USA Punase Risti ohvitserid, kellele vabariigi valitsus esitas teisel augustil või pani ette neid autasustada Vabaduse ristidega. Ja nii huvitav, kui see ei ole, see toimik, mis kajastab seda annetamist, asub Eesti riigiarhiivis ja sinna peale on tõesti ekslikult kirjutajaid, et Briti sõjaväelastele antud Vabaduse ristid ju siis see, kes seda arhiveeris see inimene vaatasid inglisekeelset või inglise nimed, et ju siis on tegemist ka inglastega. Aga tõesti, need esimesed seitse olid USA Punase Risti ohvitserid, mida need, et ameeriklased siis tegid, et nad said nii kõrge autasu? Eelkõige muidugi nad tõid siia seda sõjalist varustust ja, ja igasugust sanitaarabi, nii et otseselt ei saagi pidada neid sõjalisteks teeneteks ja, ja ka isiklikuks sõjaliseks vapruseks, vaid pigem oleks nad väärinud tsiviilteenete, Vabaduse riste. Aga noh, tollal ei olnud see asi veel päris poliitiline otsus, ju siis taheti jah, tunnustada ameeriklasi selle eest, et nad olid meile koheselt appi tulnud, sest me vajasime tollal eriti rinne vajas nende haavata saanud meeste jaoks, kes kuskil haiglates lebasid või olid rindel ja said viga noh, kasvõi seda sidumismaterjali arstimeid, kõike muud ja USA punane rist oli see, kes siis selle abi meile andis. Ja tõenäoliselt see oli üks põhjustest, miks vabariigi valitsus USA oli ikkagi ka tollal juba suur riik, kuigi kaugel mere taga ja ei peetud veel esialgu maailma suurvõimuks. Aga tunnustusena oli see tähelepanu väärivad ainult kolm päeva hiljem. See oli siis viiendal augustil 1919 siis otsustas vabariigi valitsus veel ühe Vabaduse risti välja anda ja see oli siis tsiteerin Verduni linnale Prantsusmaal annetada Eesti vabadusristi esimese järgu Aude Eesti vabariigi lipu juurde, lisades verd öö või Verdun või kuidas ta tõi, täheldatakse, ei oska öelda. Oli see linn, kes esimese maailmasõjaaeg suutis ju õigemise lahingutanner oli see, kus suudeti pidurdada sakslaste pealetung ja see oligi see, see tõeline kangelaslinn tollases mõistes. Ja arusaadav, miks antigi sõjaliste teenete esimese järgu Vabaduse rist just sellele Liinale. Aga millal siis esimesed eestlased või esimene eestlane sai vabadusristi? Veebruar 1009 20 vabadussõda oli juba läbi ja siis hakati välja andma ja noh, ütleme siis päris suurel hulgal või, või massiliselt, need Vabaduse riste on huvitav märkida. Kuigi organitele antud juhul vabadus ristidele ei olnud peale graveeritud numbreid, nii nagu näiteks lätlased tegid oma karutapjate puhul, mida nad oma kodanikele andsid, kus oli number peal, meil seda ei tehtud, aga kõigi Vabaduse ristidega kaasnesid vastavad diplomid. Ja diplom number üks on välja antud, kellele? Oskad sa öelda? Laidoner täitsa õiget, Eesti sõjavägede ülemjuhataja vabadussõjas, kindralmajor ju peatselt juba kindralleitnant Johan Laidoner oli see, kellele anti siis vabadusristi esimese liigi esimene järk, sellise sõjaliste teenete, kõige kõrgem Vabaduse rist ja selle diplom number üks ongi kindral Laidoneril antud. Mitu Vabaduse Risti Laidoner kokku sai? 1124. aastal kutsuti peole kommunistliku riigipööre, katset, mis toimus teadaolevalt esimesel detsembril 1924 kutsuti ta taas ülemjuhataja ajaks ja selle eduka mahasurumise eest sai ta tsiviilteenete ehk siis kodanliste teenete kolmanda liigi esimese järgu Vabaduse risti. Niisiis kaks vabadusristi oli kindral Laidoneril, aga Jaan Tõnissonil ja Konstantin Pätsil. Päts oli vabadussõjaaeg sõjaministriks ja peaministriks ja see oli üks põhjuseid, miks tema pälvis ka selle esimese liigi kõrgema järgu, nii nagu Laidoner ja samuti tsiviilteenete kõrgema järgu, nii et nad mõlemat Laidoneri k olid saanud võrdväärselt vabaduse riste. Tõnisson, kes oli rohkem nagu poliitiline tegelane ja ei olnud sellistel sõjaliselt seotud kohtadel, siis tema pälvis tsiviilteenete siis kõrgema järgu Vabaduse risti. Aga mitte ainult kõrgetele tähtsatele tegelastele ei antud ristjavaid reameestele ka. Ja enamus neist loodus ristidest siiski kuulusidki just reakoosseisule. Et noh, kui numbrites natuke rääkida, siis üldse kokku anti välja 3224 Vabaduse Risti mõni mees sai kaks või üheksa meest lausa kolm vabadusristi. Nii et seetõttu oligi neid mehi oluliselt vähem või no mitte väga oluliselt, aga, aga kokku üldse sealhulgas muidugi ka naised, sest eestlastest oli kaks naist ja Taani ja Soome halastajaõed, seal oli ka päris hulga Neid, kes pälvisid Vabaduse Risti. Nii et kokku oli tegelikult ordeni saajaid 3132. Et natukene rohkem ligi, ütleme siis ligi 100 sadakond oli neid vähem koguarvust. Aga neist Eesti kodanike hulka on arvatud natuke rohkem kui 2000. Seal on omaette probleem selles, et kuidas lugeda ühte või teist meest kas siis Eesti kodanikuks või mitte vabaduse teenist Eesti väes. Hiljem ta siirdus näiteks Lätimaale, kust ta oli pärit ja teenis Lädi sõjaväes, noh, üks selline mees oli Semjon mow Katzyanova kandist või iseseisvuse aeg. See oli piirkond liidetud Lätiga kandis nimekatseni. Noh, tänaseks nii nagu meie Petserimaa on uuesti Venemaa ta tagasi võtnud endale. Selle piirkonnast olid pärit peale selle Moughovi veel päris mitu meest, kes olid vene rahvusest, kes olid võidelnud vabadussõjas Eesti väe koosseisus Eesti väe alluvuses, Kasjanovi partisanide pataljonis ja oluline osa neist siirdus hiljem tõesti tagasi, Lätimaal elasid Lätis ja said tõenäoliselt ka siis Läti kodakondsuse sealt. Et aga 35. aastal ilmunud Eesti vabadusristi kavaleride raamatus on nad loetud kui Eesti kodanikud, nii et see on selline arutelu teema, et kuhu me liigitame kedagi. Julius Kuperjanov sai sõdida vabadussõjas ainult napp kaks kuud ja aga tema teod tema tegusid. Me mäletame siiamaani. Jah, temast kujunes juba vabadussõja esimesel poolel selline legendaarne kuju. Muidugi võib siin vaielda selle üle, kas see samm vallutada üle lageda välja. Paju mõis oli sõjaliselt väga mõistlik ja otstarbekas, aga igal juhul selle tulemusena osutus võimalikuks vallutada tagasi Valga linn, mis oli väga oluline sõlmpunkt, Läksid läbi jõu, mitmed raudteed. Ja eks muidugi see üks põhjustest oli ka miks Julius Kuperjanov on saanud siis eesti rahvuskangelaseks mitu Vabaduse Risti. Temale annetati postuumselt kolm Vabaduse Risti, nii nagu ka kapten Anton irvele, kes oli ju tegelikult kõige kõrgemal positsioonil teeninud ohvitser üldse. Hetkel, kui ta langes aprilli lõpukuul 1919 siis oli ta sisuliselt soomusrongide divisjoni ülem, ta täitis tollase ülema alampolkovnik Karl Partsi ülesandeid, sest parts oli haavatuna haiglas. Nii et ta oli väga kõrgel ametipositsioonil olnud ohvitser, mis pigem oleks vastanud vast kindrali staatusele, aga ta oli ainult kapten Ogradilt. Ja tema on neist kõige kõige kõrgem mees üldse, kes sõjas nagu langes. Eestlastest. Kuperjanov on siis üks nendest üheksast mehest, kes sai kolm Vabaduse risti, kes need teised mehed olid ja missugused olid nende kangelasteod? Noh, suur osa olid seal seotud muidugi soomusrongidega, sest tollane vabadussõda ju baseerus suuresti mööda teid ja raudteid. Ja juba mainitud Karl Parts oli näiteks siin üks mees, kes pälvis ju kolm Vabaduse risti. Aga seal oli ka sellised mehed nagu Oskar Luiga ja Eduard Neps. Niiet tegelikult oli kõrgelt hinnatud need mehed, kes, kes juhtisid selliseid mobiilseid sõjaväeüksusi. Aga lisaks muidugi neile vabadusristi pälvisid ka teinekord mõned sellised mehed, kelle puhul ei oleks osanud arvatagi. Üks Voldemar Grünberg reakoosseisu mees, pälvis ka kaks vabadusristi ja nii huvitav kui see ei ole kuni selle ajani, kui ilmus laual olev raamat, siin meil see vabadusristi kavaleride register. 2004. aastal oli peetud Voldemar Grünbergi nimelisi kaheks erinevaks isikuks, aga tuli välja, et tegemist arhiiviuuringutest. Muidugi tuli see ilmsiks, et tegelikult oli see üks ja sama mees vahepeal lihtsalt komandeeritud teise väeossa ja pälvinud seal veel või ette pandud vabaduseristile ja siis tagasi oma endisesse väeossa ja sealt pandida ette Vabaduse ristile siis kui ta juba oli langenud. Ühe puhul ei teatud, et langenud mees kui omistati vabaduserist ja teise puhul omistati kui langenuile. Nii et tegelikult Ta sai ta üht ja sedasama teise liigi kolmanda järgu, see on siis isikliku lahingulise vapruse eest antud Vabaduse Risti lausa kaks tükki postuumselt. Aga neid oli muidugi veel ohvitserkonna hulgas kui ka ütleme reakoosseisu hulgas, kes, kes pälvisid näiteks kaks vabadusristi. Kuid see veel tuua mõned näited isiklikust vaprusest. No võib-olla üks selline oli seotud 1919. aasta juuli lõpul toimunud sellise ühisaktsiooniga. See oli Pihkva taga Polhovi lähistel asunud pühanic kandri kloostri vallutamine. Terve grupp soomusrong lasi, hõivasid selle ja kui nüüd natuke silma ette maada seda Venemaakaarti, siis kujutame ette, kus kohas on, on Pihkva ja kui kaugel sealt veel omakorda on Porhow eesti väed jõudsid ikka väga kaugele välja muidugi koostöös vene valgetega, aga, aga siiski ja Eesti dessantüksus, mille koosseisus olid kitsarööpmelise soomusrongi number üks mehed, võtsidki selle, selle pühanic kandri kloostri juulikuus, 28. juulil oma valdusesse. Ja huvitav, kui see ei ole hiljem, kui nendele meestele omistati vabaduserist, siis teadaolevalt vabadusristide puhul on ka esildistes märgitud, mille eest konkreetselt see orden anti. Ja siin on ekslikult sattunud 28. august 1919, selleks hetkeks olid juba eesti väed sealt ammu taganenud. Nii et noh, lihtsalt seal selline remark selle kohta, et tegelikult juhtub ikka vahetevahel kirjameestele eksitusi. Aga 15 meest oli, kes pälvisid selle pühanic Andri kloostri vallutamise eest, siis Vabaduse risti. Nende hulgas oli Martin koks, kellele annetati lausa teise liigi teise järgu vabadusrist. See teise liigi teise järgu Vabaduse Risti on üldse kokku 29 tükki välja antud. Ja Martin kaks oli üks neist, kes selle sai vene valgetestele jutt, kui paljudele vene valge kartlastele anti Vabaduse rist mitte ühelegi otseselt mitte kaudu, küll Konstantin Troitski ja oli näiteks üks mees, kes tuli üle, eks neid oli teisigi, kes tulid üle valgete koosseisust, kasvõi ütleme selline mees nagu hilisem kindral Otto heintse, kes vabadussõja eel ja esimesel kuul veel teenis Vene valgete koosseisus, aga tuli siis eestivägedesse üle ja oli hiljem esimese jalaväepolguülemaks ja pärast juhtis lausa diviisi. Nii et selliseid näiteid muidugi oli. Aga nojah, otseselt valgeid kui selliseid, nagu Eesti pool ei autasustatud täpselt samuti kui mitte ühtegi Saksa riigi esindajat ei ole autasustatud Vabaduse ristiga. On küll sakslasi, nii-öelda baltisakslasi, kes teenisid Balti pataljonis, on saanud Vabaduse Risti, aga paraku ka nende puhul on see arv üpris minimaalne, kui ma õieti mäletan, oli vist viis või kuus baltisakslast. Samas võib öelda, et Balti pataljon oligi see üksus, kes aitas olulisel moel pidurdada punaste pealetungi narval 1919. aastal. Aga noh, me saame aru tollast olukorda, kus baltisakslased ei olnud just kõige austusväärsemad, eestlaste silmis valitses ikka selline revolutsiooniline meeleolu ja ja eestlased ei pidanud baltlasi baltisakslasi just Meie kõige suuremateks sõpradeks selle tõttu on ka mõistetav, miks nii üksikutele jagus. Nende hulgas oli näiteks balti pataljoni ülem kolonel Konstantin fon, poiss, kes, kes sai ka selle vabaduse risti seal siis esimese liigi teise järguseli sõjaliste teenete teise astme siis Vabaduse rist, ülejäänud pälvisid juba väiksemaid märke vabaduse ristid ja sellised autasud on, on ka pisut subjektiivsed. Paraku paraku, ega siis igasuguseid teenetemärke antakse ju mingite isiklike või subjektiivselt hinnangute alusel, ma arvan, et ega tänapäevalgi on samuti nii, oli tollal ja nii saab olema ka kindlasti tulevikus. Kelle teened võib-olla natuke üle hinnatakse ja kelle omasid võib-olla alla hinnatakse, keda ei märgata ja pole esitajaid kindlasti veel. Nii oli ka vabadusristide puhul mõnigi mees jäi seetõttu lihtsalt vabaduse ristist, ilma et ei olnud kedagi, kes oleks teda esitanud, kuigi võib-olla teened olid oluliselt suuremad, kui, kui neil, kes, kes olid selle vabadusest ei saanud, pead sa kedagi konkreetset silmas. Noh, võib olla. Ühe näitena lihtsalt võib tuua sellise mehe nagu kolonel või tollal oli ta veel alambolk kovnike hiljem sai polkovnik kuks Jaan Rink, kes oli ka väga kõrgel positsioonil olnud mees sõjaväelises hierarhias vabadussõjaaeg ja kes täitis ka mitmel korral näiteks sõjavägede ülemjuhataja kohuseid sel ajal, kui, kui Laidoner kas oli siis rindel komandeeringus, üle vaatamas vägesid ja nii edasi. Ja temale millegipärast otsustati annetada esimese liigi teise järgu Vabaduse rist, samas kui nii Laidoner kui Laidoneri parem käsi. Kindralmajor Jaan Soots pälvisid esimese liigi esimese järgu. Et noh, siin on selline subjektiivne hinnang, kuigi ta kindlasti oleks väärinud selle aasta kõrgemaks Vabaduse Risti, aga sellele ka polkovnik või hilisem kolonel Jaan rinka reageeris, ta ütles, et ta ei saa seda vabadusristi vastu võtta, et noh, sisuliselt tegemist solvumisega, sest ta pidas oma positsiooni kõrgemaks kui see vabadusrist, mis talle omistatud. Muidugi nendest Vabaduse ristide annetamisest ja selle mitte vastuvõtmisest võib ka siin paar sõna lausuda. Neist, kes, kes loobusid, olgu mainitud ka näiteks teise diviisi ülem Viktor puskar. Ja ma arvan, et selle põhjuseks võis olla just see, et et kaks Tõnissoni peale vabadussõda riigivanemaks saanud või vabanduse, noh lõpul nii-öelda riigivanemaks saanud Jaan Tõnisson ja kindralmajor Aleksander Tõnisson sõjaminister olid need, kes tundub, et mingil moel ei saanud läbi Viktor puskar iga, kes oli väga otsekohene, järsk mees ja oma ütlemises ja oma tegudes, kes suutis korda nõuda ka vabaduse alguses, kui Viljandis alustati teise diviisi moodustamist, kus ikka mõned punased pandi seina äärde ja lasti ka maha selle eest ja selle tulemusel saavutati kord. Ja ju siis see järsk käitumine oli üheks põhjuseks, miks kaks Tõnissoni otsustasid polkovnik Viktor puskari üldse sõjaväeteenistusest vabastada, kuigi ta oli diviisiülem. Ja vast see oli ka põhjuseks, miks keeldus Viktor puskar talle omistatud kõige kõrgema järgu sõjaliste teenetega vabadusristi esimese liigi, oma selle vastuvõtmist ta ei võtnudki seda vastu. Aga muidugi oli kateiskari nimega seostatakse ju ka niinimetatud Ruhja katastroofi. Ei, need on kaks erinevat meest. Viktor puskar oli teise diviisi ülem, Johan puskar oli kuuenda jalaväepolgu ülem, nii et need kaks meest on tegelikult sassi aetud ja seda esines nii Eesti vabariigi aeg enne teist maailmasõda ja on praegugi mitmetes kirjutistes märgata sellist eksitust. Täiesti erinevad mehed. Kuigi nii huvitav, kui see ei ole mõlemad Viljandi aed. Üks Se, Johan puskar, Se. Kuuenda jalaväepolguülem oli pärit kabala vallast Pilistvere kandist ja Viktor puskar, teise diviisiülem oli Viljandi poiss. Juhtus veel, et Vabaduse risti vastu ei võetud ja sellised poliitilised tegelased nagu näiteks August Rei või Mihkel Martna sotside suur juht, ka Ottostrandman, kes oli põhimõtteline mees, kes ütles, et, et Eesti riigil ei ole vaja teenetemärke ja tema ei võtagi neid vastu ja pole ühtegi pilti temast. Isegi sellest ajast, kui ta oli, oli riigivanem, käis visiidil Poolas. Et tal oleks rinnas mingi teenetemärk. Ta oli selles mõttes põhimõttekindel, et tema ei pidanud neid õigeks. No au talle, see on tema õigus. Aga muidugi oli üks eriskummaline vend, selle nimi oli Johan vares. Või noh, meile täna tuntud rohkem Johannes Vares-Barbarus kes juba tollal vabadussõja järel paistis silma oma oma sellise ekstravagantsuse ka ja eripärasusega, kes kelle kohta on Heigo tulnola kirjutanud oma mälestuses, kuidas just Johan vares, kes oli vabadussõjaga olnud kuuenda polgu arstiks, kellele omistati sõjaliste teenete eest just Vabaduse risti kolmas järk, keeldus ütleme siis mitte otseselt keeldunud, aga, aga mängis mitte vastuvõtmist, tunneme seda ilusasti kirjeldanud, kuidas, kuidas ütles Barbarus talle siis, et lähme vaatame aknast, et kuidas nad meie nimesid välja kuulutavad ja ja saame siis itsitada selle üle, noh, see oli selline lollimängimine, ütleme nii. Aga Barbaruse, või ütleme siis õige nimega Johan Vares olid õige sünninimi? Selle varese hilisemas teenistuskirjas on ilusasti sees, kuidas ta on ikkagi selle vabadusristi vastu võtnud kolmekümnendatel aastatel ja, ja ka selle kaasnenud rahalise autasu 40000 marka. Nii et ei olnud tema mingit teistmoodi mees, eks raha meeldis temalegi ja ja võttis ta selle vastu meeleldi, tegelikult eks vaikselt muidugi. Aga 40. aastal juba pidi ta siis olles punavõimude basalliks ja ütleme siis tegelikult kuis ling siis tema oli see mees, kes pidi kirjutama seletusi, miks ta Vabaduse Risti sai ja miks ta, selle miks tal see üldse anti, kuigi ta põhjendus, et oi, mina ei tahtnud seda kuidagi vastu võtta ja nii edasi ja nii edasi, noh siit saame aru, mis, mis mänguda tollal üritas mängida. Tuleme nüüd nende juurde tagasi, kes olid Vabaduse Risti nii ära teeninud, kui ka selle kätte said ja vastu võtsid. Kas on teada, kes oli näit, eks, kõige noorem ja kõige vanem Vabaduse ristisaaja Joico kõige nooremaks meheks osutus vabadussõjas langenud Johannes Luiga. See poiss oli vaid 14 aastat ja viis kuud vana, nii et ikka päris poisikene alaealine. Tema vend Oskar Luiga oli soomusrongiülem ja, ja Ta oli ka oma oma venna alluvusest seal soomusrongi teenis ja Oskar Luiga oli kolmekordne Vabadusristi kavaler. Ta oli kolmekordne ja, ja tema vend, siis sai postuumselt ühe vabaduseristi. Kõige vanemaks osutus vabadussõjaaeg 61 eluaasta piiri ületanud Werner, sööge von Manteuffeli, kes oli sanitaarohvitser hilisem sanitaarkindralmajor ja noh, siin on nagu arusaadav, et ega siis ta ei pidanud otseselt rindel olema, aga ta hoolitses meie sõdurite eest, kes oli saanud haavata ja kelle tervis vajas parandamist ja ju need teened olid ikka nii suured, et vabariigi valitsus otsustas ka temale selle eest anda sõjaliste teenete, teise järgu vabadusristi. Aga võib-olla ikka tahaks korra mainida ära ka selle naiste osa siin vabadussõjas, et ega neid nii väga vähe ei olnudki, kuigi tollane ühiskond oli ju väga maskuliinne. Rindele läksid ikkagi mehed, aga naise leidus ka piisavalt palju nende hulgas, kes kes aitasid näiteks sanitaarrongidel ja, ja haiglates. Aga oli ka mitmeid neid, kes läksid otseselt relv käes võitlusesse ja, ja kahele neist omistati ikkagi vabaduse rist. Ja mul on hea meel öelda jälle, et need on Viljandimaanaised, et üks oli siis Salme Bergmann, kes hilisema nimega oli Salme ilmet ja teine oli siis anna-maria Kukk vabadussõjas oli ta küll mehena ja Peeter ronga nime all, aga aga neiupõlve nimega oli ta muidugi vares. Nii nagu ikka, et tema puhul oli siis kolm kolm linnu nime, siis kõigepealt siis vares, siis ronk ja lõpuks kukk, kui abiellus, ilmselt ei ole, ei ole vist kõige ilusam sellist statistikat teha, aga kas on uuritud, et missugusest eesti piirkonnast võrsunud kõige rohkem tulevasi Vabaduse Risti kavalere? Päris lõpp, andmeid meil käes ei ole, aga need vahepealsed andmed ütlevad küll seda, et, et suurimad maakonnad, kui me räägime nendest ajaloolistest maakondadest, mitte ei räägi nõukogude ajal tekkinud sellistest pseudomaakondadest siis ajalooliste maakondade puhul on silmapaistvalt suur arv Vabadusristisaajatest Tartu, Viljandi ja Virumaa. Ja linnadest muidugi oli palju Tallinnast pärit ja mida lääne poole, seda vähemaks muidugi jäi, sest noh, esiteks oli rinne eelkõige ikkagi siin ida ja lõunaosas ja võib olla ka see, et näiteks Saaremaa või, või Läänemaa mobiliseeritud oli ka arvuliselt vähem ja neid, kes üldse sõjategevusest kas vabatahtlikuna või nii osa võtsid. Aga jah, suuremat maakonnad, sest tollases mastaabis Viljandimaa oli ju ka suur maakond, nii nagu Tartumaa või Virumaa. Praeguses seisus on need maakonnad nagu siis pisikesteks ärkärgitud võib-olla kunagi haldusterritoriaalse reformi käigus saavad eelajaloolised maakonnad oma oma õiget piirid. Üheksa Vabaduse risti on olemas, jah, siin võib muidugi, kust kõige rohkem välja anti. Siin võiks nagu täpsustusena muidugi öelda, et tegelikult, et oleks tegemist kolme ordeniga, mille puhul on kolm erinevat järku. Ja neist kõige rohkem on välja antud teise liigi kolmanda järgu, seal siis isikliku lahingulised pruse, Vabaduse Risti, seda on kutsutakse ka teisisõnu vereristiks, sest tema südamikus olev käsi turvistatud käsi mõõgaga, selle taust on punane. See turvistatud käsi kaitseb e-tähte, mis tähendaks, nagu Eestit teiste puhul on, vastavalt siis esimesel liigil on, see taust on, on must ja kolmandal, kus ainult on e-täht, see oli siis tsiviilteenete eest välja antud vabadusrist, selle taust on valge. Aga kõikide nende teenetemärkide puhul on kasutatud meie kolme rahvusvärvi välja arvatud siis jah, tõesti see südamik, mis oli teise liigi vabaduse ristidel. Vabaduse ristid on meie kodulehel ka, nii et heitke pilk peale, head kuulajad, aga üks ristidest. Siin lehel ka olemas ülemises reas keskel seda ei antud välja. Ju siis sõda jäi lühikeseks või polnud nii vapraid, mehi ja naisi? No ma siiski, pigem arvan seda esimest, et sõda lihtsalt lõppes ennem ära ja kuna suhtuti nende vabadusristi väljaandmise, siis ikka väga tõsiselt. Sest kasvõi seesama veebruarikuus vabariigi valitsuse poolt välja öeldud seisukoht, et väärtustamaks seda riiklikku ordenit tsiteerin Vabaduse Risti tähtsuse alalhoidmiseks risti aumärki ainult piiratud arvul ise äraliste harukordsete teenete eest võib jagada. Et see nagu piirides selle asja juba ära, et ei tahetud väga palju välja anda need Vabaduse riste ja eks ta ajalooski on jäänud ikkagi väga kõrgelt hinnatud teenetemärgiks. Muidugi tänasel päeval võib seda vabadusristi teise liigi esimest järku ju näha avalikus ruumis just vabadussõja võidusamba tipus. Et võib ju küsida, et kui 26. vabandust, 25. aastal suvel otsustati Vabaduse ristide väljaandmine lõpetada riigikogu eriseadusega, et mis õigusega siis nüüd on pandud nagu see vabaduserist sedasi kuskile välja ütleme tinglikult on see vabaduserist omistada kogu eesti rahvale. Kõige noorem Vabaduse Risti kavaleri Johannes Luiga, 14 aastane Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane välja teenitud risti oma rinnas ei näinud. Postimees kirjutas 1939. aastal Johannes Luiga 20. surma-aastapäeval kangelasnoor. Johannes Luiga sündis 18. novembril 1904. aastal. Esimesel veebruaril 1919 seisab noor vabatahtlik oma kaaslastega Tartu jaamas ja varitseb liinile minema. Rongisõitu. Jaamas pilkasid ja hurjutasin poissi vanemad mehed, millele nooruk vastas südikate sõnadega. Nii ei lastud teda esimesel päeval rongile asuda. Paar päeva hiljem seisnud poiss Valga poole väljuva rongivaguni uksel säras ilmalisena liigutades jumalagajätuks käega rahvahulga poole. Võrru jõudes võetakse nooruk kapten Partsi soovitusel kapten irve poolt soomusrongile number üks teenistusse. Algas noore kotka kõrge ja ilusa lend. Siitpeale neljandast veebruarist 1919. aastal algasid tookordse 14 aastase poisi rasked sõduripäevad. Millist elude kandis nurisematult ning tõsise uhkusega. Varsti muutub nooruk mehiseks poisiks, kelle vastu igal sõduril tõeline imetlus. Noorukit viiakse omal soovil üle soomusrongile number kolm, kus vend Oskar Luiga on ülemaks. Soomusrongi number kolm luurajate komando sõdurina võtate osa paljudest lahingutest Eestimaal. Julge ja kartmatu oli ta lahingutes minnes kolmanda soomusrongi piilurina. 25. aprilli hommikul Sännast Kursi poole punaseid jälitavate dessantosade ees sai ta surma kokkupõrkel punaste eelpostidega. Märgates esimesena vaenlasi, olevat ta hüüdnud, avades püssi tuld. Näe. Üks juba langes. Järgnevalt tabas teda vaenlase püssikuul surmavalt pähe. Johannes Luiga on täitnud oma kohuseid riigi ja rahva vastu ülima varaga oma elu hinnaga. Kas Eesti Vabaduse Risti kavaleride edasine käekäik saatus on teada? 1000 935. aastal ilmus raamat Eesti vabadusristi kavalerid. Sellesse on sisse pandud 1343 Eesti kodanikust vabadusristi kavaleri natuke rohkem kui 700, sealt oma elulooga puudub elu ja pildiga lühielulooga. Aga need enamus on kõik ikkagi kajastatud seal taga olevas registrist välja arvatud neli meest, kes on nimekirjast kustutatud. Tänaseks on ka nende nimed muidugi teada. Siin üle 10 aasta tagasi ilmus esimene register eesti kodanikest Vabaduse Risti kavaleride kohta, kus olid sellised põhiandmed ja 2004. aasta novembris selle kordusväljaanne, mis oluliselt täiendatud ja milles on ka need viimased tolle hetke andmed. Aga tänaseks möödas on ju juba üle viie aasta, on tulnud juurde täiendavat informatsiooni veel olulisel moel. See tähendab tegelikult seda, et praegu on teadmata Eesti kodanikest vabadusristi kavaleride puhul vaid natuke rohkem kui 100 mehe saatus. Mõni neist võib olla, elas 39. aastal vaikselt Tallinnas ja seal viimane teada neist, mis, mis sai sellest teisest või kolmandast mehest ei ole õnnestunud seni teada saada. Kui kellelgi on mingeid andmeid, siis on ta muidugi väga hea. See nimekiri, kelle kohta andmeid oleks vaja, on üleval internetis? Jah, see on isegi seda võib leida näiteks Viljandi muuseumi kodulehekülje pealt, seal on küll viimased andmed vist kui ma õieti mäletan, eelmisest aastast me peame seal natuke korrigeerima, sest mõne puhul on ikka andmed juurde tulnud. Aga ma ütlen, et üldjuhul need andmed vastavad seal tõele ja tasub vaadata ja kontrollida üle äkki mõni olgu vanaisa või kaugem sugulane või, või naabrimehe isa või kes tahes neist on seal nimekirjas, kelle saatus on teadmata. Ma loodan, et ükskord me jõuame sinnamaani, et see raamat ka välja tuleb. Juba vahepeal oli lootus, et 2009. aastal koguteos, kus kõikide vabadusristi kavaleride elulood on kirja pandud ilmub aga mitmetel nii majanduslikel kui ka ka inimfaktorist sõltuvatel olukordade tõttu see ei õnnestunud ja ma loodan, et et lähiaastatel see ikkagi teoks saab, kui mitte hiljem, siis võiks ju olla siis 2014, siis kui Vabaduse rist on 95 aastane sest eelmisel aastal tähistati vabadusristi üheksakümnendat sünnipäeva. Sest tegelikult olgem ausad, on meil vaja seda raamatut. Sest kui me ei tea oma oma riigisangareid, siis on see nagu mõnes mõttes ka meile häbiks olgu nad soomlased või meie lõunanaabrid lätlased, kes on oma sangareid raamatusse raiunud, siis tänasel päeval meil veel päris selliste koguteost ei ole. Ja seda me võiksime kindlasti lähiaastatel ära teha ja valmis saada. Kui veel korra mõelda tagasi lätlaste peale, et lätlased kui võrrelda eestlastega, siis nende iseseisvusvõitlus oli oluliselt keerulisem ja ilma tõenäoliselt Eesti-poolse abita oleks see olnud oluliselt raskem. Olid vaprad valmis tegema oma raamatut juba 95. aastal, muidugi paljude puuduste ja vigadega. Aga siiski teos on olemas ja see on olnud abiks ka eestlaste kohta andmeid kogumaks. Sest eestlaste hulgas oli päris palju neid, kes pälvisid ka lätlaste karutapja ordeni. Ennist oli juttu, et sakslased Vabaduse rist ei saanud Vene valged gaamite lätlastega oli hoopis teine lugu ja, ja soomlastele muidugi andsime me ka hea meelega autasusid. Jaa, sest soomlasi oli meil abiks ligi 4000. Nemad olid üldse ühed esimesed, kes tulid, muidugi, Briti sõjalaevad olid ju meil siin kaitsmas Tallinnat merd. Aga samas olid Soome vabatahtlikud need, kes andsid väga kaaluka panuse. Meie sõjajõud oleks üldse võimeline vastu hakkama, sest vabadussõja alguses väga paljud kahtlesid selles, et kas, kas me suudame tegelikult oma maad sellise ülekaaluka vaenlase vastu kaitsta. Ja soomlaste tulek kõigepealt ekstrami pataljoni pärast Hanscalmi põhja poegade rügement. Pean jälle meelde tuletama, et Hans Kalm oli tegelikult eestlane ja pärit Viljandimaalt. Et need mehed olid ja sealhulgas ka muidugi halastaja naised olid need, kes süstisid meie inimestesse, usku ja arusaadavalt ka Eesti selli hulga tänas neid selle eest. Soomlasi on üldse kõige rohkem välismaalastest, keda on autasustatud circa 700 soomlast sai Vabaduse Risti. Aga muidugi oli veel teisi mainitud, britid said üpris palju Vabaduse riste, seal oli eelkõige muidugi ohvitserkond. Kui soomlaste puhul oli väga palju ka reakoosseisu mehi, siis brittide puhul oli ohvitserkond. Aga olid ka Taani vabatahtlikud, ka rootslased, Rootsi vabatahtlikud. Ja siis tulid juba riburadapidi, kõik teised, eelkõige sellised poliitilised tegelased. Anti muidugi ka lätlastele, sest lätlastega oli koostööd tehtud Põhja-Läti nii-öelda rügement või siis brigaad, õigemini oli ta kes moodustati või mis moodustati tegelikult Eesti pinnal ja kes võitles siis hiljem Lätis lätlaste vabaduse eest ja oli nagu ka meile selles mõttes toeks. Aga saajate hulgas olid ka sellised eksootilised riigid nagu Argentiina nagu Kolumbia nagu Portugal. Ja noh, näiteks ka Ungari, noh, sealhulgas miks just näiteks kolumbiale on täiesti arusaadav, et kui Eestile oli vaja saada tunnustust riiklikku tunnustust rahvasteliidu poolt, siis muidugi tuli anda nendele poliitilistele tegelastele, kes seal rahvasteliidus olid tegevad. Ja tänase päeva seisuga võib öelda, et juurde kasvas jube veel paar maad tol hetkel, kui Vabadusristi anti kuni 25. aasta suveni, ei olnud sellist riiki nagu Vatikan sündis natuke hiljem samuti ei olnud ka Indiat iseseisva riigina aga üks india maha raisa pälvis samuti Vabaduse Risti briti alama tollal. Nii et see ampluaa oli lai. Nii et kokku üldse. Lisaks eestlastele omistati veel 16 riigi kodanikele vabaduse riista, see oli päris suur arv. Samas näiteks toome näitena lätlased jälle siis neil oli ainult 11 välisriiki, kuhu anti ja eestlased olid neist kõige enam saanud välismaalaste grupp. Aga igal juhul oli see eestlaste otsus tunnustada välismaalasi, olgu nad diplomaadid või olgu nad, et meid otseselt aidanud sõjaväelased igati õigustatud ja tänasel päeval me kahjuks kõiki välismaalasi isegi ei tea, nimi nimigi võib-olla teinekord valesti kirjutajad, aga ma loodan, et selles koguteoses, mis ükskord jõuab ka lugeja lauale seal on kõikide meeste ja ka naiste elulood olemas. Välismaalastest võiks kahte nime mainida ennekõike üks Itaalia peaminister Benito Mussolini ja teine prantsuse kindral Henry metaan. Et tänase päeva kontekstis need kaks meest on ju ikkagi negatiivsed kujud. Tol hetkel, kui Vabaduse riste omistati 25. aastal veel välismaalastele, siis pälvisid just nemad tänu selle eest, et nad olid aidanud kaasa konkreetselt siis Mussolini kes oli Itaalia peaministrina toetanud Eesti saamist rahvasteliitu. Ja prantsuse kindral petajan oli siis see mees, kes oli olnud esimese maailmasõjaaegne prantsuse sõjasangar. Tema saatus teadaolevalt oli olla hiljem teise maailmasõja kivisii valitsuse juht ja teda lausa mõisteti hilisemaks prantsuse valitsuse poolt siis surma see küll asendati eluaegse vangistusega ja ta suri väga kõrges vanaduses. Üksikuna ja Mussolini teadagi, oli ju fašistliku Itaalia suur juht ja teadagi, mis temaga juhtus. Aga tol hetkel, kui neid omistati vabadusriste, oli neil mängida Eesti suhtes hoopis teistsugune roll ja Eesti tunnustus neile oli ka igati õigustatud. Need ajalugu teeb oma keerdkäike ja siin pole midagi imestada, et et ühel hetkel võib saada ühest või teisest mehest või naisest. Kas positiivne. Vabaduse ristist ja Vabaduse Risti kavaleride Est rääkis Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak, saate toimetaja Piret Kriivan saate veebileht Eesti lugu, punkt vikerraadio e-Valmar Adams ja Valteri Juhandi laul, mis on loodud iseseisvuspäevaks 1920. aastal. Kaitseväeorkestrilt õnne Eesti.