Eks noorusemaalt ja luule vallast oli meil kõigil palju lemmiklugusid. Iseasi on muidugi nende ettekandmisega. Kui aga ettekandjaks satub tugeva näitleja verega muhe mees, siis on mõnu ja lusti kõigil pealtkuulajaid. Niisiis mikrofoni võtab pihku vabariigi teeneline kunstitegelane, Karl Ader. See oli siis, kui ma külakoolis käisin. Koosa külakoolis. Teadupärast oli, siis tuli koolis käia kolm aastat, kolm jagu oli. Aga võimalik oli veel neljaski aasta käia, end haridust täiendamas. Mitte distama oleks jäetud, aga ise sai pääle aetud, et kas ei või veel üks aasta käia. Ja nii minagi olin siis kolmandas jaos. Ja neljandat aastat koolis. See oli kevade poole talve. Juhtus üks kummaline lugu. Koolipreili, nagu tookord teda nimetati, sõitis küla vahel olid suured pikad läikivad lauatükid allkepid käes. See oli meie meelest nii imelik ja veider ja peaaegu usutamatuid inimene, nii saab edasi minna. Minu meelest oli see suurem sündmus tookord, kui nüüd sputnikutel end näevad. Meie tasime ja suuremad poisid, pidasime nõu, et ega meiegi ei taha oma kooliõpetajast maha jääda. Läksime koju ja hakkasime kodus pääle oma isale, et aidaku nad meil suuski teha Pika nurumise järele. Minu isa viis aidaa soli meil kruupink ja võttis laua, tükib taudses need kirvega ära. Pisut hööveldas ka. Ja siis ühel märtsikuu hommikul hakkasime kooli minema, koosa külakooli. Poolteist kilomeetrit oli minu isakodusse kool eemal köitsinis võrke nööriga pastale külge, need lauatükid ja hakkasin kooli minema. See oli küll meeletu, raske, jalgsi oli 10 korda kergem käia, aga ikkagi suuskadega mina, kõik sa unistasid, võib-olla koolipreili vaatab aknast välja, näeb, kui mina suuskadega tulen. Nonii, aga poole tee peal oli otsa talu. Ja juhtus nii, et oli laastud kari välja, joomauss aiale. Ani aegsasti. Ja siis pasta väravaposti sügas oma turja otsa kuri pull. Tema nägi ka esimest korda suuski. Ajas silmad punni, vaatas minu poole, tõmbas parema jalaga korra, nõnda et lumi lendas ja hakkas tulema ja ma mõtlesin läbi kidur enam midagi teha, ema tuli meelde nii nagu see ikka suure hädaohu puhul tuleb. Ja kui ta siis juba allapoole painutas ja tahtis mind oma jõleda sarvega torgata, siis lõin ma hirmuga käed vasta külge ja tundsin, et paremal pool palitu taskus on piimapudel. Ema pani nagu tookord nimetati sorokovka pudeliga piima kaasa. Ma haarasin välkkiirelt selle piimapudeli jaatra Row sellele puldile otse sarvi vahele. Ta tegi nii koledat häält, et ma pole kuulnudki Romney hirmsat häält võib teha. No vot ja hakkas puristama lumes, minul oli vahepeal suuskald teine suusk ära tulnud koos pastlaga ja üsna armetult kõmblesin kooli. Peitsin need koolipuukuuri, need suusad siis ära ja jalad muidugi märjad ja külmetasid. Ei, ise hirmu täis, et mine tea, millega see asi lõpeb. Kodu tulles. Vaikeseni kõnelenudki sellest loost isale. Aga läks kolm-neli päeva mööda, tuli otsa Mihkel meile ja ütles, et pagana pihta, adra poeg, väike, kui ting aga oleks meie pulli ära tapnud. Nüüd mõni sõna tänase õhtu peaosalises teinud. Kõigepealt nimi Karl Ader antinglik. Seda tarvitavad ainult bürokraadid ja tähenärija, et tema tõeline nimi on, kaalub. Need sõnad ütles teatavasti Ott Kangilaski, kes praegu istub minu kõrval ja sellepärast pöördumegi seletuse saamiseks tema poole. Miks just kaaru? Ja kahjuks kuigi ma seletavat sõnaraamatut teen, aga seda sõna ma ei oska ära seletada ja ei pea seda ka öelda, kus, kust see nimi pärit on. Mina teda, seda meest esimest korda nägin ja kuulsin siis tema nimi oli küll veel vähemalt minul oli Karl Ader, see oli siis mina kui ma ei eksi täpselt 40 aastat tagasi. Mina olin koolipoiss, tema oli juba noormees, ühel meie kooli pidul esines oma isikuga, esitas õige mitut tegelast seal nimelt kauplemisest, see Kitzbergi punga varsti juba ka vist. Ja seekord ader mulle esimest korda meelde jäigi aastat viis, kuus hiljem kohvikus kohtusime, siis oli ta nimi ja minu meelest järgi küll kaalub ja selleks on jäänud tänase päevani. Aga kõik need Kangilaski teie õieti olite see mees, kes viskas kivi meie kapsaaeda, see tähendab trükisõnas heitis ette Eesti Räädiale, et ta ei ole seni veel talletanud Kärla tra jutustamiskunsti ega tutvustanud seda ka laiemale üldsusele. Nojah, seda ma tegin küll sellepärast, et see põld seisiski süüdis, sest kui adra, nii ütleme, avalikust tegevusest rääkida siis tema kõige põhilisem põhilisime temani olemuse kõige muhedam osa on just need jutud, mis harilikult räägib kolmele neljale inimesele ja ma mõtlen, et mikrofoni ees ta peaks tundma ennast niisamuti intiimses seltskonnas, sest neid Jutada arglikult lavalt ei olda kunagi rääkinud. Teie tunnete siis teda juba koolipõlvest varem kui ta koolmeistriks. Minu isiklik tutvus natuke hilisemast ajast, see oli Vanemuise teatris, arvatavasti võis olla 1929 või ümber mängiti kaneeliiha jalakate all ja ader väljaspool teatri tavaliselt koosseisu, mängis seal peaosa Tartus, täna pidas pedagoogi ametit 30.-te aastat läbi, aga see oli nii kõrvalamet sellepärast et tegelikult ta tegutses väga mitmel rindel, oli seal kunstiklubi juhatuse liige ja igasuguste ürituste organiseerija. Jaa, deklamaator või ilulugeja või nii nagu kuidas seda kutsutigi poli mul temaga ka niisugune koostöö mõningaid lasteraamatuid on koos tehtud ja kui mul on kangesti nisugune tunne. Ader vist toimetas oma Tartu päevil Piheda Muhu veel lastelehte, ta kirjutas igasugu hästi mõnusaid lastejutte ja, ja tegi värsse, kirjameeste annab natuke elupäevad ja ja kui nüüd sellest juttu oli, et mina raadil ette heitsin, et et ta ei ole Kaarupi jutustamise oskuse näiteid populariseerinud, siis tänasel õhtul mina oma kordadel koputaks just Kaarup enese südametunnistusele, et tema oma vestlesid kirja paneks meie vabariigis arvatavasti suhteliselt vähe inimesi, kellega temal lühemaid ja pikemaid kokkupuuteid olnud. Ta on elanud Tartus, Viljandis, Tallinnas ja muidugi loendamatult teatada, ringreisid on ta vist viinud läbi ka vabariiginurga ja temal on ju sedalaadi mees, kellel jääb ükskõik kus kohas ta läbi läheb alati midagi väga põnevat ja huvitavat meelde. Ja kui ta selle raamatu ükskord valmis teeks, siis oleks minu arvates vist üks muhedam lugemisvara, mis meil on kirja pandud. Pärast sõda, sistad kolis Tartust Viljandisse ja nad hakkasid koos satsiga siis Ugala teatris tegema. Ma arvan, et see peaks üsna laialt teada olema, missuguste tulemusteni nende omavaheline koostöö selle teatri viis. Ugala teater on ju tänaseni meie provintsiteatrite seas vist hoidnud kunstilise taseme rändpunalipu võrdlemisi edukalt. Kui nüüd rääkida luulesti deklaratsioonist Deklaratsiooni on tema küll minu teada vist vähemalt viimase 40 aasta jooksul kõige järjekindlamalt harrastanud sest teda on võinud omal ajal sai teda kuulatud Tartus ja vahepeal Viljandis ja ja nüüd saab teda kuulata nii Tartus, Tallinnas kui ka Viljandis ja peale selle ka mujal veel. Sest ei ole vist ühtegi kirjandusliku kolmapäeva, kus ta ei võta osa. No võikski öelda minu arvates nii, et et kui ta pensionile läks siin paar aastat tagasi pärast seda tema, nii on eriti märgatavalt oma tegevusvälja avardanud peale isikliku esinemise ta minu teada õpetab seda hästi kõnelemise kunstiga veel teatristuudios ja mitmel pool mujal ja muidugi aitab nõu ja teoga kaasa kõikidele niisugustele üritustele, kus on vaja head ja ilmekat kõnelemist. Aga mis te arvate, millega me siis ütleda jutu heietamist alustaksime, kas tema koolmeistripõlvest? Võib-olla see kõige parem oleks, kui temani ütleme, tema tegevuse algpäevilt. Aga teemegi nii, et alustame siis koolmeistrilugudega. Sel ajal, kui mina, koolmeister olin ja teatris mõneti pettunud Siis huvitas muidugi kasvatamine noore kasvatamine mind enam kui tema õpetaminesiteksteni distist oled. Õpetada suudab igaüks, aga kasvatamise küsimus on olnud, on ja jääbki veel tükiks ajaks küllalt raskeks probleemiks. Näed? Minul oli üks niisugune kummaline õpilane. Ma ei saanud aru, kas ta on tõepoolest vähe puudulik. Omamoodi vigurimees. Ta mõistis suurepäraselt laulda, aga ilusa häälega rütmitunne oli tal tore. Ta joonistas toredasti. Aga mis puutus arvuta, mis siis tundus, et armun temale abstraktne mõiste ta ei saanud üldse jagu missioon. Ta võis vabalt ütelda, näiteks kui ma küsisin, et kui kaks õunalaual on ja ühe ära sööd, palju järgi jääb, ta ütles huupi, 23. Kui ta luges lauajalgu, siis luges tema üks, kaks, seitse, 15 19 nõnda edasi. Kuskilt võttis numbrite, luges neid. Minul oli temaga tegu. Aga mulle ta meeldis. Isata laps oli ta. Ja juba sellepärast teda toredasti laulise joonistas. Mäletan, tookord olid koolinõunikud. Praegu nimetatakse neid koolide inspektorid. Tuli sügisel kolinunik kooli katsuma nagu üteldakse. Ja mul oli suviseid mälestusi. Praegu õpilased arvutasid esimeses klassis nii ja need lähevad selle poisi juure. Juku oli ta eesnimi, läheks selle juku juure. Kolinunik armastas lastele ütelda teie ja läheb selle poisi juures, mis teie olete teinud siin. Ja mina lähen ka, vaatame, mis seal on seal suur joonistusleht, mina lasin pulgaga joonistada niisugused laiali pulgad. Arst vaatas nendega laste kur, kui aga mina lasin need tindipotti kasta, et oleks jäme ja lai joon, et ei tarvitseks kummiga hõõruda. Ja vaatan sinna yhele nurgale on joonistatud lehm. Kirju lehm kolmeni isaga ühe nisa juurest tuleb üks joon pikk joon Läheb teise nurga juurasime alumise ploki lehenurga juure, seal on suurtoober ja üks laia seelikuga eit hoiab sest joonest kinni sellest kriipsust, mis nisa juurest tuleks toobri juurde ja ütleb seda, või see poiss, et see on kurilehm, seda peab nööriga lüpsma. Koolinõunik ütleb küll jah, mis poisse on küll jah. Ei tea, oli see fantaasia niisugune oma ladinapoiss, ta on. Nii, nüüd oli aga tookord koolis liini meetod tuli minna iga 10 minuti järgi uuele ainele üle, niisiis joonistamine lõpes. 10 minutiga oli juba jõutud üht-teist teha ja siis läksime arvutuse peale. Niisiis oli veelgi nii, et õpilased nähku võimalikult vähem vaeva koduse tööga ja püüdke koolis rohkem ära teha. Siis õpilased andsid vastamisi üksteisele ülesandeid ja vastasid. Nii oli minulgi siis. Need vabanevad seal toredast ja ülesanded, lihtsaid ülesandeid. See liitmine ja lahutamine 10 piires. Nii neid aga ei, Ko tõstab kirglikult käe püsti, et temal on ülesanne anda. Palun palun kaks esimest sõrme sibavad Janii sirutab kõrgele välja selle käe. Mina aga ei taha teda küsida, sest ma tean, missugune tema on arvutamisega juba joonistamisega oliks. Vigur seal sees, koolitunnid kõva oli kaunis punane näost ja et läheb mul kahe sandisti. Aga nüüd tuleb kolinal minu juurde ja ütleb, et kas te ei näe, üks poiss seal kipub nii väga energiliselt vastama, miks teised aktiivsed poissi küsimitel. Aga mina viitangi siis Juku peale ja mis Juku teeb ju annab niisuguse ülesande. Et lennale endas viis varblast, see istus puu otsa palju järgi jäi. Oli küll jah. Ja vaatas mulle imeliku näoga otsa, ütleb mõtelge, laps, mõtelge veel. Mõtelge, Juku ja andke uus ülesanne. Mõni hetk mööda joobaiukolon, sõrm eesti jääl, näpud liiguvad energiliselt kange, vastake tahtmine. Nominejale viitan, olgu siis. Juku, mis ta nüüd ütleb? Linna toodi kolm telefoniposti 90 pandi üles, palju järgi jääb. Tõuske püsti. Istuge väga hea inke. Tänasel tunnil käsitame meie maakera sees misi nähtusi. Korrake. Ma ei näe. Väga hea. Nõndaviisi kirjutame tahvlile maakera seesmise nähtusi kriipsu alla. Ega igal pool ei ole maakera koor nii paks nagu meil siin Alatskivil väga paks, nii paks. Korrake nii. Nõnda tubli, kirjutame tahvlile, nii paks kriips alla, nii, mis siis viga elada on, mis Silvi kaelad algasin, mina rahulik, väga hea, rahulik, korrage, rahulik nõndaviisi, nii. Aga kui ta meid, Jaapan puhtam Itaalia maakera Korol niisama paksud. Korrake nõndaviisi veel kord. Kas teate, mis sealt välja tormab? Üks tuline vedelik väga ja korrake. Tuline vedelik. Mis on selle vedeliku nimi? Kamba mamma, vaat niisugune nimi maaga maa, korrake maa krama, niiviisi kirjutame tahvlile magma kriips alla. Järgmine kord küsin, ega mina nii hea mees ei ole, nagu mina välja näen, mina panin kahe välja, jätan kinni ka, väga hea Taemmessaal, mis teie seal tagumises pingis niheleda, inetu, nõndaviisi nii. No kus meie jäime, et viskab välja Itaalias, Jaapanis, mõnikord, kus maakera koor, niisama õhukene on magma. Nõndaviisi magma, et see igavesti meelde jääks. Kolm korda järgemööda, ütelge, ma, ma väga hea, see on nagu tulineid jõgi, sina lipa eest, ära vaata, sa jõuad ära lipata tuleb ja kõrvetab sinu kallad ära. Väga hea küll võtab, kannad ära, korrage kallad ära, väga hea, sirutame tahvlile, kõrvetab kallad ära kriips alla. Nõndaviisi, lähme edasi. Ega igal pool ei ole niisugused tuuled, nagu meil siin Alatskivi lähedal. Nõndaviisi numistemaadi. Tema tuleb, võtab ja kuivatab naisterahvastel bee suve ära. Nõndaviisi paneb Peipsil purjelaevad käima, ajab tuulikuid edasi ja lehvitab nõndasama edasi ja tagasi, korrake ja lehvitab nõnda saelaadi väga ja sirutame taapile edasi ja tagasi kruvib salla nõndaviisi. Nii, aga kujutame aafrika, Utame, võtame sahara. Kas teate, mis tuuled seal on? Õõrased tuuled, korrage, tuule nõndaviisi. Ühe tuule nimi on samm, korrake samme olukorras ja kolm korda samm-samm-samm. Ütle sina, Aino, mis on selle poole nimi? Paneme temale viie ega mina kooner ei ole, kui laps teab, siis paneme temale ja numbri nõndaviisi sammu, mis teeb see sammu. Vaat siin on liivamägi ja siin on org. Nüüd sammu tuleb, võtab siit ja paneb siia, tuleb, võtab jälle siit ja paneks siia, võtab siit ja paneb siia, võtab sinke, paneb siia ja seal, kus oli. Mis nüüd on kordasila mägi väga jaamegi, tubli poiss, vaat kui terane poiss muidugi. Mägi Solba on tubli poiss, ma olen ala töödelnud nõndaviisi. Nii. Ja nüüd, kas teate, mis teise tuulenimi on ja ka nimel ei ole suurt viga, nimi on ilus ja huvitav. Passaad, korrake paar-kolm korda järgemööda bataat, bataat, nädalisi, kirjutame fassaad riiks alla. Kas teate, mis see tuul teeb nüüd siin on liiva nägi, see tuled võtab jälle siit ta paneb siia puhtaks siit ja paneks siia, võtab siit, ta paneb siia, mis teie niheleda seal kääri, komeetide koolake nõndaviisi võtab siit ja paneb siia, võtab sind ja paneb siia ja seal, kus oli org, on nüüd mägi ja seal, kus oli mägi, onuorg, vaadake, mis tuul võib teha. Nõndaviisi käsitame veel ühte asja. Käsitami lindude elu nõndaviisi ega igal poollõigule linnul nii hea elada, nagu meil siin Alatskivi lähedal. No võtame, näituseks vutame pääsukene. Mis tema teeb, tema tuleb kevadel siia, nõndaviisi, võtab savinoka vahele, paneb rästa alla, võtab jälle savinoka vahele, paneb räästa alla, võtab savinoka vahele, paneb trast alla, mis tema teeb, võtab savinoka vahele, paneb, aga Jaak võtab Savi loga vahele, paneb räästa alla, võtab õlekõrre, paneb pesa sisse, võtab udusule, paneb pesa sisse, muneb munad kah, korrake mune. Muna ka. Väga hea, kirjutan tahvlile muned, munad, katrin viiks alla. Nõndaviisi hau pojad väljaga, võtaks sääse nipsti noka vahele ja paneb pojale Sapsti noka vahele, võtab jälle sääse nipsti noka vahele ja paneb pojale Shopsti noka vahele. Mis asi see on küll siin, mina ei tea. Muidugi ei võigi teada, see on ilus iidill, garage. Dieedil väga ja nädalasi kirjutajale tage ilusti kyll. Repsalle nõndaviisi. Vaat kui ilus, ilus elu on meil siin, lindudel, aga vutame aafrika, võtame sahk, haara kast. Juhtimisseal on, seal on üks lind. Imeliku nimega jana lind, suur kui Õhvakene, korrage, suur õõva, kellegi ootame taas suur, kui vakene kriips alla, kas teate, mis tema teeb? Tema muuneb suure muna nagu kõrvitsavorsti ja lippab ise silla poole. Äike haavu munast poja välja ja poeg Liidub jälle sinnapoole. Mul on tunne seal võib-olla, et nomeeskoduge seal võib-olla kui siin, mina, korrage, meil kodutunne olla nõndaviisi, nii, järgmine kord küsin, valmistage hoolega ette, luht, aken lahti. Vahistan teil veel meeles saate algusest Carl adra kokkupuutumise väga paljude inimestega ka nende meestega, kes on ladunud kindlalt paika meie kirjanduse alusmüüri. Mälestused Juhan Liivist, Sütistest, Friedebert Tuglase-st ja teistest moodustavad omaette osa Karla adra juttub aulas. Kusagilt jääb inimesele oma seesmise Võrna mälestusi. Ja mida enam nüüd tekib, seda enam vahetevahel mõnus nende üle mõtelda. Juba varajases poisikesepõlves oli mul õnn kohtuda Juhan Liiviga see tähendab minu isa kodu asub Peipsist, mitte kaugel koosa külas. Juhan Liivil olid seal sugulased, plaksud alus. See väiketalu oli minu isa väikse taluga naabruses. Olin kaheksa-üheksa-aastane poiss. Ja mulle meenub ühel kevadel meie kõrvuti tähistasime. Juhan Liiv peatas hobuse et lasta tal hammustada põllupeenralt rohtu. Mina tegin seda samuti. Istusime põllupeenral ja võtsime isegi oma leivad taskust välja ja sõime. Korraga viitas Juhan Liiv üles kõrgele õhku ja ütles. Vaata adra Karla laokene. Kas sa tead, miks ta laulab? Tal peab vististi pesa siin lähedal olema. Jooda laulab oma kaasale. Ja vaata, kui kõrgele ta läheb, mina enam ei näe, kas sina näed teda? Ja nii me vaatasime siis mõlemad seda musta laulvat täppimis üles, pilvedesse kadus. Veel tuleb mulle meelde, et Juhan Liiv käis meie väikeses talus vahetevahel, kui ta oma della juures seal tööl oli. Joomas. Talu õuel oli suur pärn. Ta võttis kaevust vett, jõi seda, ütles vaja on karastada, heitis selle pärna alla pikali. Järsku ta ütles, tore, olise pärn. Meeldiv on siin aga, aga minule meeldiks siiski enam. Männid. Männid on nii minu meelest ilusamad. Kui veel väike kild meelde, ema saatis mind koosa külapoodi püülijahu tooma. Kui ma plaksu talust mööda läksin, kuulsin maid rehe all mängitakse viiulit, imelihtsat viisikest. Ja kui me sinna hiilisin, sest maapoisile oli see number kuulata järsku nagu imepilli hääl. Rehe all vankrile toetudes seisis Juhan Liiv ja mängis viiulit. Juhan Liiv oli pikakasvuline mees. Ta käis pisut nagu kühm maas käed seljal, nagu oleks seal raske murekoorem endaga kaasas kanda. Kas ta seda rasket murekoormat Ivan liiv armastas pikki jalutuskäike teha? Enamjagu üksinda? Sageli kohtasin ma teda marjul, olles karu käpa metsas Ruunas saarel puid vaatamas. Pilveid läbi puude silmitsi mas. Ja mine tea, võib-olla on tekkinud seegi sügise laul, igav liiv ja tühi väli. Nendest metsadest. Igav liiv ja tühi väli. Taevas pilvine. Jõuan tulles metsa äärde, tuleb nõmmetee. Männi roheline samet, üksik metsatee. Pedak, heleroheline kask, kuldkollane. Pedak heleroheline kask kuldkollane, nõmm on sügisele langenud kaenlasse. Paralleelselt Tartu Õpetajate seminaris õppides käisin ma ühtlasi Lulu Kitzberg pappelidiaatri koolis. Ja seal oligi mul suure meel tuttavaks saada Friedebert Tuglase Johannes Semper, iga. Friedebert Tuglas on avaldanud minu peale alati suure kirjanikuna tohutut mõju. Ja kui Juhan Liiv poisikesepõlves jõudis mind panna ennast armastama maapoissi, kes luulega ei olnud mitte tegemist teinud siis seda süvendas väga suurel määral. Tuglas. Esimene, mis ma Tuglase ära õppisin oli igavesest ajast igavesti, mis teadupärast nii algab mõisa põllul puhati ja söödi. Kuni mõisa jällegi lukku löödi. Tarkis kubjas kisendas kärmemal tööle ajas etaga kaikus gaasikus metsaga vastukajas. Lohises moona, mees Norrises vandus õelaid, härrasid koerana kurjal turises. Mis sa, kurat, moona, mees, suure saad sa neelad. Mis sina, volitus, mamised, jultunud sõnu kõnelejad, kes on kuuluda solva alu, et sina ka vaevast aru saad. EuroPax sundinud külma parunimaad. Vaata kunstantsip, punane kukk paruni lossi pääl. Kuula, kuid süüab moona, mehe hääl. Seal on lahti matsi sõda, moona, mees, mässamas kandi mehed arveid teevad päeva, poisson kisamas. Kaassina häbitu ja jultunud rahvast. Kuidas sattoogid? Kuidas sa võid, kuidas hakkab, saaks vastu kellelt armu ja ellu on tema kuraator, kuningas peksab ja lõhub ja põletab, küllap ta sunnib mõndagi häda mõndagi aeva veel mäletab. Solsel rahvalvel Jonalat või seisusest arusaamist koperdab mõisall, tähendab, ta laseb liigi laadus. Küll on need ajad ja küll on need päevad, mis meie vahisti silmad lähevad. Kes seal karjub, nii kõvasti mõisa õue peal. See on mässaja, mooname hääl. Kasakad, õues kihisevad moona, mees on pikali. Vitsad õhus, vihisevad, löövad naha verele. Seisab Saksja, seletab, kas sõnutajabraat mässab. Molsama ajasid, peletab Teo orjus, jälle tuleb Moldasaks see kuningas lanssima kiru tahtma. Vaata maanis, võta mõistust. Jumal elab veel. Näed, et tema inglid seisavad su eel? Uuesti kuiva koorikut söödi kuni mõisa õue peal jällegi lokku löödi. Uniselt ja väsinult uuesti põllule mindi etaga ajada edasi pooleli jäänud kündi. 1924. aastal oli häämil kohtuda Jaan Kärner Riga. Tartu seminari koolipoisina läksin ma Elva. Meil oli plaanis seminaris esitada ühte lõiku köeti Faustist seminare aastapäeva puhul aga ühtlasi oleks see lõik jäänud mulga teatri koolisse meistrieksamitööks. Jaan Kärner elas Elvas võttis mind vastu ühes väikeses toakeses, meelde on mul jäänud, et seinad olid raamaturiiuleid täis ja raamatuid oli nii palju, et need riiulid ei jõudnud vastugi neid võtma. Ta küll põrandal, küll ülalriiuli peal peaaegu laeni välja. Ja ühel vabal seinal rippus viiul. Miks, seda ma ei tea, praeguseni sama aasta sügisel, see tähendab 1924. aasta sügisel kohtudes Tartus Jaan Kärneriga, pakkus ta mulle lugemiseks oma äsja valminud poeemi laane Rauka. Olgu siinkohal meelde tuletatud üks lõik sellest poeemist. Ta punalipu äkki kätte haarasid teiste seltsis rändes mõisatesse julgelt nõudis vabadust ning maad sirgel sammul kõndis lipu all suu veidi naerul, kikkis, tihe habe. Ja silmis jäi siis imeline, mine sära, suur kahjurõõm ja tahe tasuda. Kaua küllalt kannatanud ja oodanud. Nüüd aeg on käes, et mõõta hingemaid. Enam keegi härrat, kummarda. Nii paisu lõhub kaua tõusnud vesi, nii mullaba, Kar ärkab kevadel. Siis anta maad. 200 vitsahoopi on küllalt vaese hingerahule. Joanis Sütistega on vaieldud pikki õhtuid ja öid päämiselt küüdiaatri probleemide üle sest teadupärast oli selliste väga teatrihuviline ja töötaski hiljem dramaturgina. Tallinna Draamateatris. Sütiste õliks ise laadilisi inimesi, tema oli väga ela, temperamentne ta läks põlema nagu kadakapõõsas, kui mõni asi teda huvitas. Siinsamas oli ta väga lõbus. Samas aga üsna printsipiaalne ja kategooriline omas arvamustes. Muide temal oli ka üks okas, tema tihtipeale käis kodust väljas rändamas reisimas, olgu see siis vähemalt või kaugemad ringid kuni Aafrika, nii välja. Siis tundis ta ennast süüdlasena oma ema ees. Tal on terve sari luuletusi, mis on pühendatud teemale. Ja see on ikka ühenduses olnud siis, kui ta kodust on ka aega eemal olnud. Ühenduses sellega, meenutagem kas või tagasi pöörangut. Jällegi nii algab, et kui oled kuulata nanud, oled aadrinud, oled tundnud, oled oma teisikuga jätmatult maadelnud. Kui kitsas on käes. Kui rasked on tunnid, kui oled hulkudes käinud, rahu saamata, oled jooksnud ja ringi eksinud siis tuled taas koju. Siit otsides varju. Kohendit raamatud, seitsinomeeldi sõgedusessegi siis tunnetaas hardunult märguvad sarnu ema seelikud. Armusin maises olemises ei kustuta keegi. Ei ilmaski tühjenesi. Ei kunagi, heldus sa su silmist. Ja kuigi masinud oma valgu meeles ära oleks igavest neli lint. See siiski siiski päädvul siluks. Kui väsinuna summanu, tulen hinge hellaks Suburret elu vintsutus-ist. Ja silmad, mis halvanud õid sulgemata tühjad humaanne unistusest. Sest paremad päevad jäid sulle kõik tulemata. Tule loetay. Aati piirigi katnud, udune võru. Suu kik poetab. Kuid muutmata on sinu arm, sinu hool? Sul lapsena eneses tõotasin manda leiba. Lihtsalt meil ikka oli puudus. Kõik kõik kiskus teisiti, kõik kõrvale suundus. Ainult valu on sulle su lapsed toonud? Kanile kõneleja ema. On nii. Nii jälle kuulatasid. Sütisti ei saanud Emajõe ääres kõndides kunagi mööda minna väikestest poistest, kes kevadeti Emajõest viidikaid püüdsid. Ikka pidi ta neid õpetama vaatama, kas õngekonks küllalt terav on ja kui see tema arvates terav ei olnud, siis sealsamas tänaval vastu munakivi, teda pisut nühkima ja teravaks tegema. Ja edasi õpetas ta muidugi. Kui ussile kolme korda ei sülita, siis ei ole mõtetki kala püüda. Muidugi poisid muigasid ja püüdsite oma kala edasi ja Sütiste oli kõigile nendele tavalistele tähendab harilikele kala püüdjale, poisikestele Emajõe ääres tuntud kuju talviti koos vahel jalutamas käisime Tähtvere pargis koolipoisid lumesõda pidasid siis Sütiste sekkus ja lõi agaralt kaasa sellel poolel, kes kippus kaotajaks pooleks jääma. Ja seda veel, et Sütiste nimel on üliõpilaskonna odaheite rekord, oli ühtlasi sportlane. Peale selle armastas ta vahetevahel laulda ja päris toredasti, enamalt jaolt Leonka valla ooperist pajatasid proloogi. Seda meeldis nii sõnade poolest kui ka viisi poolest. Karl Adral on vist küll otsast otsani peas Teige helisevamad leheküljed meie mineviku luulest. Ent ärge son tema huviga meie noorte poeetide otsimist ja leidmist vastu. Seal ta tõusis, ülemetsabaja tarva pill pikse kihvat puusse lõi et raksus terve ilm. Masti männist, pirru, Lõmme täis saivakama, raius vaheoloogia, vihma kallas kapada. Halli aega kinni, katus, roheline aas, kuldne vili, vilets sana põrmus keerles maas. Karjakoplis kabuhirmus kokku jooksid lambad, Kressitasid lüpsilehmad nagu soolasambad, uhkem ära asjalikult, aga hoidis hoolt ikka Vihurile vastu pöörast tagu poolt. Nõnda kestis mitte kauem, kuivas tundi, Paal siis veel seenevihma 100.. Sündis Vikerkaar, Vikerkaar see vee ja tuleringi mängukeks. Pool vest jäänud metsa taha. Pole näha teps. Seisan lumees, vahin kuuski vastu halli taevast. Hea, et keegi keelata ei saa, kuuski ka emast. Kuuskedele on pikad pühad karedad figuurid. Pole kedagi, kes ütleks, tühjasid, mis uurid. Nii ma seisan, vahin kuuski, vahib valgimaagi, kui ei tulda kutsuma seedima koju saagi. Õhtu ronis metsast põllule roomas välja ning koristas ära pika tööpäeva kiraja kära. Punauhke päikesekera veeres kuhugi Pillergaarile Vanavaatsakas kuu kobist tukkuma, pilve Parsile oli õhtumis sõtta. Rääk, vanapoiss, vaatasid, teised jäid vakka. Võttis kätte ja ise siis rääkima, hakkas oma ainukest anekdooti, ütles lause kohe, kuulas ja muheles siis, sest tirtsud juba naersidki seal ja siin ikkagi r-r-r-r-r. Õhtu jõuab hämaraks, läheb laasia padrik paks vahel künkal, vahel vees, muudkui sammub jahimees. Juba päevade aegu astus mees, kui astub praegu aga tühjaks jäänud kott nagu leebial pann ja pott. Metsis, et kui maha maetud Tedreteise ilma aetud parvedena laanepüüd olid. Aga pole nüüd näpatud, näpitki lendasid lapiti fännad pehmed nagu siidrebased all hiilisid. Metssead, Maidad magavad, mustad nagu paganad, põrsad kõrval pikas reas, valged Arias, triibud peas. Põdra jälgi siin ja seal. Aimaton sambla peal, uurib mees lähemalt. Kuunad, vanad, vähemalt jänesed ei satu ette. Kadunud kui vitsad vette. Puruväsinult, kui roju koju nõid ja ainult koju. Äkki märkab kinni hind, täitsa lähedal, näe liinid ja kui julge oksabele ise hästi suur ja hele. Kogult meenutab vastane kujult lausa haruldane saba kandle kombel ligi. Selline, kus siia sai kummis käre, nagu laev on. Mis kaarjas, kaelajoon pole näinud, sellist sulist suisa vastu. Captollist kumab nagu laelamp kaevu raskedele ramm. Lepalatval lausa lookas onu ookeda ja hookas. Tiivad nagu leegid taob õhku Ko rabisevad raod. Nokvist vahedam kui vikat küüned, kõverad ja pikad. Kohe saabub videvik, ehkki lind, nii imelik ta kui loodud ja junn, mis ta muidu tee peal on. Rakk saab raud kui kõmav kõu. Suitsu mattub mehe põu, püssi ja kakkiaskaste käin. Suitsupilv on justkui sein. Kuue hõlm veel tuulab tuult. Kuhu lind küll kukkus poolt. Aga suitse ei astu. Ime. Karjatab mees. Olen. Tänase päeva vil trükiski ilmumata värsside juurest autoriks olid Aleksander Suumann Hando Runnel. Põigakem korraks tagasi mälestuste maale, sedapuhku aga ühte õigegi, Hella sokk. Meid oli viis last kolm õde ja kaks venda. Isakodu oli Tartust 30 kilomeetrit eemal 28 versta üteldi, tookord. Isa käis vast neli korda aastas linnas. Aga me ootasime teda alati väga. Meie koer ootas teda ka, sest juba tund aega enne isa tulekut hakkas ta haukuma, meie siserehkendasime, et küllap ta ikka kuuleb, küllap ta kuuleb ja meile andis oodata, aga siis oli varsti isa tulekul ka. Nagu meie isad kõigil toredad on ja oli minu isa ka väga tore. Mis poolest? Kõigepealt iga kord, kui tema linnast tuli, tõi ta igale lapsele ühe vesikringli. Ega see tal ka võib-olla nii hõlbus ei olnudki, sest kringel maksis kopika. Iga linnasttuleku järel oli ta kulutanud laste peale viis kopikat ära. Aga küll oli sisekringel süüa rõõsa piimaga, veel kastsime soola sisse. Jah, et neid ühel novembri õhtupoolikul juba hakkas videvikuks minema. Ootasime isa. Aga ta ei tulnud. Ja oli üsna hämar, ema läks lehma lüpsma tähikud lüpsma. Ja siis tuli isa. Aga ta oli kuidagi sünk tõsisem kui muidu. Ja miskipärast ei toonud ta kringleid, ei kõnelnud meiega mitte üht sõna. Hobus oli ta juba lahti võtnud ja ütles mulle, et Karla mine vane aidauks lukku. Mina läheksin seda aidaust lukku panema. Võisin nii seitsme kaheksa aastane olla. Läksin seda lukku panema, aga sellega oli maailmategu sellepärast, et meil oli iselaadiline aidalukk. Ta oli nagu tagurpidi lukk, võti tuli tagurpidi sisse panna ja kui nii pöörata, et luku lahti keerata saaks, siis meie lukk läks kinni ja kui pöörad jälle nii, et lukk kinni läheks, siis meeluk läks lahti. Mina punnitan seda keerata ka ei lähe. Tee, mis sa tahad. Mina ei tea, kust ma ometi selle hullu mõtte peale tulin, ma, ma ei teadnud muidugi kangi seadusest tuhkagi. Aga mina läksin riida äärde, võtsime vana Boy Ani. Ahjuluud oli sellel otsas veel niuke toika ja panin nüüd selle võtmeringist selle toika läbi Toiami läbi, hakkasin nii kaaluma, seal otsas vast läheb. Järsku käis üks raksatas, mina kukkusin potsti maha. Võtan selle võtme välja. Aida ukse võtme nagu revolverkeel ära. Aga mis tähendab maal aida ukse võtmekeel ära murda, kus sa seda uut saad? Sepp oli Alatskivil 10 kilomeetrit maad. Lähen nüüd hirmuga isale näitama. Isa vaatas kord, kes kuidas ära murdsid. Kõnelesin seda. Heitis selle võtme kõlina lauale ja ütles vitsad. Mina ei olnud elus peksa saanud. Paneksin õige hirmuga vastu rääkimata ja otsisin rida äärest ääbundikesenit vitsu kokku. Isa võttis need vitsad. Siis lasi mul käed panna köögilauale ja hakkas peksma. Ma ei nutnud, ma hoidsin nuttu tagasi. Järsku tundsin, et midagi hakkab seest koledasti valutama, samas oli nii nagu nagu 10 okast ühe ühte kohta sisse torgatud Malaisia isa mind ilmaasjata peksa, ma tahtsin seda kinni panna, seda aidaust. Ja ta ei läinud. Ja ma enda meelest tahtsin ju veel targalt teha, et ta kinni läheks. Nüüd sain peksa, kui on niisugune väga suur alandatud, alandatud tunne. Nii korda 15 lõi käed hakkasid punetama, vormid tulid. Ja siis isa läks teise tuppa, taaga tagakambri nagu nimetasime ja mina jäin köögis pliidi ette. Ja siis tuli ema lehma lüpsmas. Aga ema oli meil väga hea inimene. Õhtuti, kui ta lehma lüpsmas tuli, siis andis ta igale lapsele plekktopsitäie sooja piima ja kassile piimavahtu. Ja ema ütles Karla, tule piima jooma. Ega ema teadnud, et ma peksan vahepeal saanud. Aga mina jälle mõtlesin, et kui ema kolm korda kutsub, siis ma lähen. Minus oli jälle nagu jonn sees selle peksasaamise pärast, nagu ema oleks ka süüdi olnud. Aga ema kutsus kaks korda ja mina jäin piimast ilma. Ja nii ma seisin, kui õnnetusehunnik seal köögis nurgas. Ema läks taha kambri ja ma kuulsin, et nagu minust kõneldi, minu nime nimetati. Ja siis ema läks ärevalt läbi köögi uuesti väljausse, aeda. Ma ei tea, mida sinna toimetama. Ja isa hõikas järsult. Karla. Ja minul läks nii südamest läbi, mina mõtlesin, et tema hõikas nii karmilt, et tahtis ta mulle veel peksa anda, et aga kõnelesid vist ja on kokku leppinud, et seda vähe oli, tahab mind veel peksa ja mina läksin hirmuvärinaga, tegin selle tagakambri ukse lahti ja näen. Isa istub küdeva ju ees. Nirguses oranž. On väga tõsine, söed hõõguvad. Ta viipab käega, tõmbab mind enda poole ja surmahirmus läksin sinna. Ma tundsin, kuidas mu süda sees ratsutab, traavi laseb. Aga siis järsku isa võttis mind kahe põlve vahele pani oma parema põlve peale istuma ja tõmbas kolm korda oma kareda käega läbi minu juuste siis ma enam jäänud pidada. Mul hakkasid pisarad jooksma, jooksma ja jooksma, tuli mul elu siiani jooksnud. Panin oma käe vastada hallil kuube. Ja siis oli nagu seesmine karjatus. Ja ma mõtlesin, et peaks ta mind rohkem peksma. Aga silitage seda mind ka rohkem. Kunagi noore mehena tundsin ma huvi vanade keelte vastu ja mul oli mõnevõrra käsil kreeka keele uurimine, oli sõnaraamatut vaja. Elasin tookord Tartus ja Tartus Emajõe ääres ligilähedal praeguse uus sild on, oli vana turg, mida kutsetega täikaks. Rahva poolt ja sealt sai osta üht ja teist. Seal oli kõiksuguseid Angeldajaid koos. Sealsamas oli tänava peale maha pandud kivi hiljutisele tee masinaid, raamatuid, riidetükke, kingi, taldrikut, asja nad edasi. Ma kohtasin seal ühte oma sõpra ja me käisime kahekesi, käisime võib-olla siin ka, et ma tahan kreeka keele sõnaraamatut saada. Otsisime seal, aga ei, ei näinud olevat. Viimaks ma vaatan, et niisuguse teiba otsas on üks tore valge saadu, väikene, see must nahast ja pääle pressitud nagu roosid talle peale pressitud. Pagana huvitav, sadul, kes teab, missugune minevik seal võiks olla mõne paruness jooma või mine võta kinni, niisugune hästi elegants, sekene paistis olevat. Mina küsin nalja pärast. Mis sadul maksab? Vana mees, müüd, ütle mulle. 3000 marka. No see on kole, kallis, peab ja ei, odavamalt küll ma ei saa anda, aga ma hakkan juba minema tulbaga, mis noore rabakub olen, no 1500. Veisel eest ei saa, ma hakkan minema, järsku hõikab. Oot, tule tagasi noore ära, mis on? No olgu siis 1500. Ei tea mina, noormees, mul piinlik küll tundide andmisega seda raha teeninud ja järsku sadula väiksele kreeka keele sõnaraamatu asemel ostsin sadula, hobust meil muidugi ei olnud. Elasin vabriku tänavas. No vot, võtsin selle sadula kaasa ja läksin siis seisis tema suveni. Läksin suvel oma õele külla, minu õde oli Kodavere lähedal kooliõpetaja. Ja tema mees oli ka seal kooliõpetaja, nendel oli paar vakamaad ja üks hobune, lapsed käisid Tartus koolis. Aga nüüd proovin seda sadulat selle hobusele selga, muide sadula kõhualuse rich puudus ja õemees aidas veel kuskilt muretseda, masina Vihma ühe tüki sai kõhualuse rihmaks. Aga nüüd see hobune oli ilmatu suur, kobakas nii paksude jalgadega tugev, ma ei teagi, mis tõug tal võis olla. Ja see sadul tundus ilmatu väikene selle suure hobuse turja pääl ja jalad tuli Aadaga üpris laiali ja ebamugav oli sõita. Ja mina andsin meile nõu, et jaanipäeva eel minguda vahet tagu must vallalaadal see hobune ümber tallu sõiduhobust rohkem vaja kui tööhobust. See samane suur kolakas sööb rohkesti ja ei sõida ka hästi rohkem veoloom. Ja nii ta tegigi, siis. Hoopis teine asi, see oli niisugune kõrb, mära, see uus hobune. Hästi vilgas. Kui ma siis olin nädalaga harjutanud pisut ma ratsutada, mõistsin, karjapoisipõlves oli seda tehtud. Ja siis võtsime ratsamatka etest jalgsimatk, kui ma olin jõudnud juba küllalt teha. Teeme aga selgus, et hobusel on viga hobune, närvlik ja mulle tundus, et isegi rohkem kui närvikas, mitte närvihaige, mul jäi niisugune mulje, sest järsku oli tühi Pawerossi karp oli maanteel, hobune läheb kenat, sörk järsku jääb seisma kui pukk. Ja kui te nii ootamatult seisma jääb, mina hüppan ülesse ja kukun pats digisillal sadula peale. Sõidame mõnest talust, möödun seal viljaredelit pandud, aidaa seina najale, hobune vaatab, korraks laseb kenad särk jälle, jääb seisma pukk ja mina jällegi kukun vasta sadulat. Või on ootamatu maantee ääres mõni suur kivi, sama lugu või on tuulik sama lugu? Ja nii ma siis kukkusin sedaviisi ülalt alla selle hobuse järsku seismajäämise tõttu. Vaste viie-kuue tunni jooksul, nii seitse 800 korda. Siis ma tundsin järsku, et minul läheb tervis paremaks, tunnen silma, tonniskub valusad ja ja istmikukoht ei ole enam see, mis ta olema peab. Kas ma mõtlen Alatskivi lähedal maroninage seljas maha ja vaatan, kuidas minuga lood ja asjad on? Tundub, ma ei saagi ennast nagu päris sirgu ajada. Ja mõtlesin, mina lähen õige Alatskivi apteegis ja katsun sealt saada natukene vaseliini, et võib-olla pean ma võidma ennast pisut, et lähen sinna. Apteeker, kena mees, kõik vana pole vaseliini ära, mina hakkan ära tulema. Järsku tuleb tagatoast ilmatu kaunis piigo. Õppis muusikakoolis ja väga meel mind nähes tuttavat, minul läheb meil teda ka nähes ja magad ennast tähtsaks mal ratsamatka all ja kui palju punkte ma olin juba läbi sõitnud ja see oli ka tookord juba suure üllatuse noor isanda mees ratsasõidab mööda maad näevad. Ja ta küsis, kas ma olen juba nii palju sõitnud täna, kas ma ei tahaks neil ööbida, vestleme juttu ja ta mängib klaverit ja nii tore, mina nõus, sellega. Apteek Reemann toob omad ajad ja paremad välja sahvrist. Küll vec purgid, kri, muidu kaunid nähtused paneb lauale apteekri isand segab ja settib ka mingisugust ampsukest. Paneksin kõrre sisse nagu apteekrit mõistavad igasuguste viguritega seda maitsvaks teha. Aga mina nihutana Käinast istuma võimalikult nii, et minu olemus õige vähe puudutaks, too oli sest kole valus. Riidekapist ülevalt margialbumi annab mulle luubiga, Ta kõneleb seal türgi mark ja see on jaapanimark ja ja Kreeka, Mark ja mina ei ole elupäevad markide vastu huvi tundnud, aga viisakuse pärast vaatan neid Mark ja tunnen, et tervis läheb mul nagu kogu aeg sandimaks. No aga siis järsku ütleb apteekriemand tütrele, et kuule, ole nüüd kena ja pane grammofon käima. Tantsige ometi midagi? See võttis mul üsna tujus andiks see ettepanek, mis muidu oleks olnud väga meeldiv, aga kuskil ei pääsenud. Ma mäletan veel, ma tantsisin seda tantsu, mis tol ajal alles hoogu ja moodi läks valentsi ja seda tuli nii poolsärkides tantsida ta Rairäri rari iralitada. Ta poolsärkides tuli jooksta. Tull leid mul silmist välja ja üsna üsna üsna sant oli see olek varsti peale selle hakkasime ajama, uni tuleb peale ja ma olen väsinud, et kas meil läks magama ja ma ei taha teid enam vaevata ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Ja siis taheti mulle Sophale ase teha. Mina hakkasin aga vastuväitega, et mina olen harjunud väljas magama olgugi, et ma ei olnud harjunud, aga mina tahtsin lihtsalt selgusele jõuda, kuidas minu tervisega on siis suure pääle ahamisega viidi ning laudele ka pandi saanitekk alla ja linased linad kõik ja ja toodi mulle veel topsiga vett, et kui joogijanu peale tuleb ja siis, kui käed ööd olid lahke näoga soovitage kõik ära läinud, siis tegin ma selle tembu, mõtlesin, kui mina nüüd sellesamase aida põlema panen, siis panen. Võtsin, otsisin tikutoosi, tõmbasin, kui hakkasin vaatama, mis väljanägemine minu islikul on. Kas te teate, mis kole lugu? Need saamad roosid, mis olid sadula pääl, olid Phillidena minu istmiku pääl? Ma määrisin vaseliimiga kokku, hoiatasin ja magasin Pihli käpiili, magasin kummuli, magasin otsa ja mulle tundus, öösel tuli mul nagu palavik, jälle tuli mul ema meelde, mis ikka rasketel hetkedel meelde tuleb. Hommikul kell võis nii üheksa lõigati. Kas te olete üleval juba või kaavile? Mina siis vaevaliselt, ajasin ennast alla, jälle istusin kole ettevaatlikult ja olin ma sõnaaher. Aga siis ütles apteekri eemalt, no nüüd lähme, vaatame, kuidas meie külaline ratsutab. Siis läksin mina välja, kirusin saatust, hobust ja sadulat. Istusin siis Helga, lehvitasin käega ja naeratasin, aga endast, kes tulid juga läbi. Kui hobune sörkima hakkas, siis kõige lähema kurvi juures tulin maha, võtsin hobusel suu kõrval kinni ja siis sammusin Alaskilt koosele 10 versta jalgsi. Sest ajast saadik, minu meelest ei kuulu hobune enam kõige kenama looma hulka. Õhtu Karl atra seltsis hakkab lõpule jõudma. Olgu lõpetuseks lood luule vallast, mis esitaja südamele lähedased ja mille kirja pane jäikson Ellenni August Sang ja Kersti Merilaas. Üks väike laul oli rannas maas, keskmerekarpe adru. Üks väike laul oli rannas maas täna hommikul peale sadu. Ja oli sel laulul üksainuke mere ema haiguniversin, armas. Sina. Sina oled ainuke surmatunnini, arvas. Koidusära torni tippudes. Kogu linn on suitsu lippudes. Ärkamise ärev, rõõmus rutt, elu, hääled, laste naer ja nutt. Ema mudilasi teele seab, paitactoreleb ja silmas peab, kas on korras, sukad, pihikud, kas on kaasas koolivihikud? Võileib pauna, suudlus palgele, anna väänkael valu, jalgele. Ei pea suudlus, õnne alammäär, soojasõnata jääb tuimaks, leivakäär, süda panetub kui päeva alata tihti ilmale vabalate. Oh mu linn, suitsu lipuline, olgu ikka niisu ärkamine, tõusku korsnaist, kuldsed suitsujoad päikse poole, olgu kõigi toad kuivaks, rõõmulätte soon, etei puuduks lihtne reisimoon, võileib pauna suudlus palgele, nendest inimlaps saab jaksu jalgele, jaksu jalgele ja jõudu hingele. Toitu kärsitule, pingele. Alles ta kasutas karuoti rõõmusail elust säravast. Juba seadma pean seljakotipoiss kõnnib väljeiu väravast. Ahvatleb Aliendav metsaveer randuma Valeva liivaga. Viipab kajakas tiivaga matkale, matkale. Pioneer. Esmakordselt sul koduntseminek uusiaga esmanni seljakott tallata, Tulja pilkibine, kuules püstakas juuksetuttuus, seljakott, uued on jalad missiti, taastuma hakkavad maailmateedele kõrvus ala kauguste kutsed. Hillakanaad. Tulevad teised rännuteerajajad, seljakoti tublimat vajab ehitustanner või uudismaa. Töödia, õpingud ikka sind saadan ikka su pauna, pakin ja seon haual hävilt veel järele, vaatan. Vaatan silmil sirutanud peod. Ja kui sind tõmbavad tundmatut paigad, avastusretked ja ohtlikud teed, lumised tipud ja tormilised veed, 1000 verstlased vaikivad taigad, tundrute tuisud ja troopikavihmad, hõõguvad kõrbed ja arktika ööd. Tõstan su õlule ranitsa rihmad. Mine mu poeg ja tee oma tööd. Rõõmsalt su reisi Ratmise seaksin, ehkki siis arvasin, kodumail näen, kuid ärgu iialgi koiku, see päev, poeg, et ma sõtta saatma sind peaksin et masin sõdurikotiga seljal lahkumas näeksin ja relvaga käes võitlemas langemas lahinguväljal. Ei ärge iialgi koidku, see päev. Küsigu jäädavas rahus need rannad jäädabas rahus päevade põim, et kui siit lähed, su järel võin muretult värava kinni panna. Palju sul rännakuid ees on veel? Kodumaad, maailma kõike saab näha. Palju on õppida. Palju on teha. Teele Teele nüüd pioneer.