Tere õhtust. Tänane keskkava on pühendatud Karl atra mälestusele. Aga alustame seda kava vanamehe lauluga, mine esitab Juhan Viiding, tema on ka üks Kärla tra õpilasi. Seda kõike ei aima, mis on vanal mehel siis enne surma, kui saab õnnistust ta veider eluviis, kuigi maalitud on kolle Annapsu ja tuli ja tean mu elutööd, nüüd jätkab poeg, mu järeltulija, tean mu elu. Nüüd jätkab poeg, mu järel tuli. Kaugemale mõnikord ka ise oled mul üks on mingi vale, ei saa kustutada igavese tõsielu tuld. Olen vana mees ja sellepärast lihtne on varsti lõpetamas, olen oma elurännakut. Ära pahanda, kui laul on liiga lihtne. Õpetlik, kuula ära, sest me elu selles ilmas pole pik, kuula ära, sest me elu selles ilmas pole pikk. Kaugemale mõnikord ka ise oled mul üksand. Mingi vale ei saa kustutada igavese tõsielu tuld. Meie eitus, meie jaatus liugleb tuules nagu leht, see, mis saadab, ongi saatus ikka õiglane ja ehk oma hinge ei või müüa. Curry las puudutab ainult seda omaks. Hüüa, mis su hinge puudutab. Ainult seda omaks hüüa Misso hinge. Puuduta sina jõuad kaugemale. Mõnikord ka ise oled olnud. Üks on tõde, mingi vale, ei saa kustutada igavese tõsielu tul. Selle lauluga ma loodan, häälestasime ennast mõtlema väärikast, ausast elust, vanaduse ilust ja elu ajalikkusest. See oli valgete suveööde aegu jaanipäeva paiku, kui lõppes karl adra pikk ja väärikas elutee. Nüüd on suvi juba oma küpsuse jõudmas, on august viljade valmimise aeg ja niisuguste leebete küpsete mõtete aeg. Meenutame siis täna Carlatra ja kuulame mõndagi, mida temal meile, eestlastele, pikkade aastakümnete jooksul on ütelda olnud. Uniselt näitab end päike aegsetel sügise kuudel. Veldi mahiline valgus eretab kollastel puudel. Punaselt leegitsev Bahir, kask aga Dirgutab kulda. Aibana kirevad lehed katavad kulul ja mulda. Traatidel kükise kössis lindude käratsev rodu. Jälle on tulemas, Stahli jätma peab jällegi kodu. Vaatavad ainiti üles vihaste pilvedes õudu. Pojad end proovivad julgelt kassette tiibade jõudu. Tundmatuid taarseid ihkab nooruse rahutu veri. Kaugel kaugel lõunas kohiseb sinine meri kõrgete mägede vahel orgude igihallus. Sinna ei ulatu iial põhjama pakase valjus. Kuigi on ilusas lõunas kaunimad lilled ja rohud ootavad seal meie linde. Kurjad ja kavalad ohud. Paljud neist nõrkedes lennul langevad lainete hauda. E-seent maitsema roana kantakse pidulauda. Kui seal, siis Palmidel advuse õõtsudes põua sees lõõsas linnukest tagasi hüüab sõbralik kadakapõõsas, niisked ja varjavad Laaned. Kuused, mis lõhnavad vaiku, igatseb väikene süda. Koduseid pesitsuspaiku. Tigeda talve eest ära tulevad udud ja hallad. Väljadel vareste kära lahkuvad viimased kured hüvasti jättes Kloog luuga. Viipavad kodumakingud iga põõsa. See lihtne lasteluuletus Kersti Merilaasi rändlinnud on pikemas või lühemas variandis olnud trükitud mõneski kooli lugemikus aegade jooksul. Raadiolindile on ta jäänud ühest paarkümmend aastat tagasi tehtud koolialguse saatest lastele. Mul on meeles, kuidas seda saadet lindistasime, ma olin siis lastesaadete toimetaja. Austatud, kuuled. Lubage mul täna olla üpriski subjektiivne ja isiklik ja meenutada Carlatra selles valguses, nagu ta paistab mulle tema tänulikule õpilasele mõneski mõttes. Mina ei ole küll teatrikoolis käinud. Ei ole tänasesse saatesse kutsunud ka rääkima Karl Radra arvukaid õpilasi ja kolleege, see on omaetterikas lehekülg Carladra elust tema teatritöö. Aga mulle tundub, et tema oli eestlastele midagi rohkemat kui teatriinimene. Lavastaja ja näitleja. Ja need 30 aastat, millest mina kõnelda saan oli tema tegevusväli seotud küll kõige rohkem näitlejate õpetamisega. Lavakõne oli kõige otsesemalt see aine, mida ta teatrikoolis õpetas aga ka hea õilsa luule esitamisega lavalt ja raadiost kuidagi sellisel moel, et see oli hea luule, soovitamine kutse luule mõistmisele. Noh, peaaegu tahaks kasutada sõna propaganda. Aga ega sõnade Öise milleski süüdi pole. Võiks öelda ka praeguse moe järgi reklaam heale luulele. Kuigi Karl adra elutööst suur osa langes aega, mil tõepoolest tehti propagandat ja ta jõudis lahkuda enne, kui kõikvõimsaks on kujunenud mõiste reklaam siis võtan ma just hoopis kolmanda sõna õpetaja ja kuigi raadios ei näe, siis ma ütlen ja kirjutan selle õpetaja suure ööga. Ta oli niisugune kogemuste edasiandja, niisugune imelik mees, kellest oli teada, et ta on poisikesena naabritalu künnivao ääres Juhan Liiviga rääkinud. Seda on ta ise jutustanud ja seda on ka raadiost korduvalt mängitud, seda mälestuskildu aga, kelle üks väärikas vana põlve juubel peeti näiteks pealkirja allmaa tuleb täita lastega ja see oli üleni üks ülev Runneldus koosnevate näitlejaõpilastega. Niimoodi, et ta teretas ühe käega Juhan Liivi ja teisega kümneid ja sadu noori inimesi, keda huvitas kirjandus, kunst, teater, muusika, loodus. Siin paar päeva tagasi kordas televisioon üht järjekordset lavakunstilendude saadet ja seal rääkis üks õpilasi, umbes nõnda. Võib-olla te kuulsite ka juhtusite kuulma, et Tohvelmanni ja atra pidanud nad esimesel aastal imelikudeks vanakesteks. Aga õige varsti said nad tunda suurt tänulikkust selle eest, mida nendelt inimestelt õppida oli. Kui elussuled ukse taha maid koputajaks jääma, pean veel visalt uskuda, ma tahan on inimene siiski hea. Kui olen iseendast väsinud, parem tahe, boleht siis vaatan inimese käsi kui ülespoole pöördud leht mis annab halastust, kui vihma ja põleb igatsus, kui põud siis läheb, jäigistub ja vihkab ning rusikas saab eluks jõu. Päev ainult kannatusi lõikab, on Armgi nagu ristipuu. Ei julge iial hukka mõista üht leiba söövat mullast suud. Ja kuigi süda põrkab vastu mõnd karmi kogemust, kui jääd lauljalt endast üle astun ja minu usk see alles jääb. Kui maine olemine lõppeb vajub püsti hoitud pea. Mind lunastab üksainus mõte. Et inimesed olid head. See oli fragment Kersti Merilaasi luulepõimikust luges Karl Ader. Raadios on temalt salvestusi säilinud. Õnneks üsnagi palju. Arhiivikartoteek näitab mitmeid kuuldemängurolli, kuid veel olulisemad on vahest just need luulesaated, et Kersti Merilaasi ja August Sanga, Juhan Sütiste, Juhan Liivi, Betti Alveri, Mart Raua loomingust. Kuuekümnendatel aastatel, kui mäletatavasti kogu Eesti vaimuelu pisut vabamaks muutus ja tärkamist taheti, ilmutas kui korraldati kirjanduslikke kolmapäevi just valminud Kirjanike maja saalis Tallinnas. Siis sai teoska Karl adra loominguõhtu, kus ta esines võrratu pajataja lugudega oma noorusmaalt ja koolmeistripäevadest ning mälestustega Juhan Liivist, Juhan Sütiste, Jaan Kärnerist, Friedebert Tuglas, sest see lint on ka raadioarhiivis säilinud. Ja Karl Ader oli mees, kes tahtis edasi anda, tahtis jutustada noortele nii oma peres kui oma rahva peres. Sellest, mida ta väärtuslikuks pidas. Ja nendest inimestest, kes tema arust mäletamist ja lugupidamist väärisid. Oma lahkunud sõpradele Kersti Merilaasi ja August Sanga-le jäi ta surmani truuks ja kandis nende luulesõnumit ustavalt edasi. Selles oli midagi liigutavat. Ja kuna see praegune õhtutund ongi kildudest ja värvilõikudest nisugune hüplik meele rumal, mitte süstemaatiline ülevaade, siis kuulakem õige nüüd üht Carladra. Üpris hiliste päevade lindistust. Ta on siin 85 või 86 aastane mees kui ta meenutab August Sanga. See lindistus on tehtud Karla kra kodus tuntud diivanil madala lauakese juures. Külliki Valdma lindistas seda. Ümberringi kuulasid riiulitäied, raamatuid ja kunsti täisseinad. Olen August Sanga luuletuse elus väga palju lugenud. Mõnekümne aasta vältel. Ja nad on ikka mulle meeldinud ja ma võtan nõidki vana mehena jälle õhtuti sanga luuletuskogud kätte ja lehitsen neid. Ja mõtlen, kui hästi lihtsalt. Ja kui probleem kelmikalt, need on kirjutatud. Aga mind ei ole sidunud sangaga mitte ainult tema looming ja luule vaid song on aastate vältel mulle väga lähedane olnud, kellega ma olen läbi käinud. Me olime koos matkanud palju. Me oleme sõitnud sööstadel kooraste järvest Peipsini välja. Imetlenud kaunist loodusme, olime kahe inimese süüst vangistuse ees. Ja vaatamata etab prille. Kandis avastas tema terav silm veepinnal jäälinnu. Mida me siis kutsusime sinilinnuks? Nimetasime keet. Sang leiab esimesena sinilinnu Heame söödamisele sinilinnu poole, olgugi, et see väga vilkalt Milteest minema lippas. Ära nuta. Ammu enne sinu sündi on su ees kõik nutnud, laevukene. Naera Belsa naerda, võid. Veelse õndsalt uinud väeti. Reli rõhusinomeeli maised mured. Ja sa unes viibid kaugel. Kui sa silmad avad, näed sa enda rinnal kuldset lindu. Kuldse toda tiivasuled, kullane, talari pääs. Kui su kätes on jaksu, sirutad nad sära poole. Lendab minema su rinnalt kambri nurka, kuldne lind. Kusi jalgades on jaksu, säästud, sära poole endaga ära kambri nurgast metsa äärde kuldne lind. Kui sa ütled Jumalaga ema Lähen õnne püüdma, lendab igaveseks ära. Üle mere kuldne lind. Kord köidame merede vahused vee ja kokku rullime taeva. Est saavad tugevad purjed mehe maamullast vormitud laeva. Mesooni seal rõõmsalt rahutust linnupojana pekslevad kuuma. Sõidame otsima peidetud ust maailma leidmata tuuma. Kui kaugelt silmi lööb tulede võt maa päikesest heledam valgus siis väsinud purjed hõiskavad. Lõpp ja laevamehed. Algus. Nagu 1000 märgari Anagu musta külma higi langeb pilvist vihma. Vihmakulg on üksi. Öö ligi. Raju raskeid pilvi lõhub pajud külma šlõdisevad jõgi, kitsaid kaldaid, rõhu keebia kohab. See on kevad. Keegi mind kui lumme vaataks raske käega. Seal kevadtuules nagu trumme taotaks, on kevad, see on kevad. Õhtu jõuab, päike veereb juba, viimsed, kiired kaovad. Pika päeva väsimusest kõigi silmad kinni, vajuvad. Süütud, targad, karmid, hellad, mõtlikud, rõõmsad silmad, puhtad peeglid, millest vastu helendavad terved ilmad. Mustad silmad, sõstrasilmad, silmad, sinised ja hallid. Arnusega mõtlen teile, olete kõik mulle kallid? Unerahu soovin teile, ehitajad, unistajad. Soovin teile, et ei korduks enam iial halvad ajad. Et ei istuks lambi valgele ema poegi taganud, kes kes on suremas või juba langenud ehk lahingutes. Et ei undaks öös sireenid taevast pommisid ei kukuks. Sõdisevad inimesed keldris kompsudeleid hukkuks. Et ei peetaks rahva peale pimeduse varjus jahti. Etikistaks lapsi Rauku südaöösel sängist lahti. Kellelgi ei ole öösel teisi tülitada vaja. Kes on õige mees, valib külaskäiguks valge aja. Meie maal on tööd nii palju tööd, mis tähtis, suur ja raske. Sellepärast magus hästi magada töömeestel, laske seda täiesti välja, puhkaks ennast uue hommikuni. Heldelt olgu kõikidega tühi, rõõmus hõberuuni. Säravat kastestel kõrtel õnnepisarad silmas. Otsüklosoosistaksid. Elame ühes maailmas. Lillelõhn ulatab käe. Tere, kas tunned mind? Lõputult? Lehtedes laulab linnuke, lind. Meesi sumiseb Karla vool. Pääsuke pessa, viib kõrsi. Uuteks olemisteks, kõik aina otsivad võrsi. Kuigi Rõõm rahutult rännata nagu ei iial veel põhjas, Doc mullisid pinnale, murelik meel. Hiili taastuvad Ooti mõtteid toovad ja viivad. Vaikust kerivad vihtikingu peal tuuliku tiivad, harjud langevad alla. Pilved on päikese ees. Aeglasel värinal kustub virvendus vees. Umbrohtu rohkema aina kaob eilne sõjakraav. Ja enam nii ei painaga mälestuste haa. Sireenid nüüdi, kisa, surm mööda maad ei käi. See nüüd on ise isa, kes eile orvuks jäi. Ja elu lõhnan tuultes ja päikest täis on õu. Ja kauget kõma kuuldes me teame. See on kõu. Kuid siiski sagedasti. Öö on liiga pikk. Vean kaasas, neetud lasti. Sellest on minevik. See tungib minu unne. Ei teda miski, pea. Ma nägusid ei tunne, ma nimesid ei tea. Kuid nende sünged summa näen ikka enda ees. Oh seda pilku tumma. Kas mäletad meid, mees? Maailma vermis valemil saapa kontsajälg, ael vägivald ja valehirm ja surmjaan, nälg. Ahüürastuvad kajad. Maast üles paiskub Mold all pimendatud majadja, taevast sajab tuld. Ma rändan jalad rakku, keskvaremeil Verde eest püüan milla pakku küll mööda maad, küll merd. Sõua sõua sõua täis vett, lekkiv paat. Ja kui ma randa jõuan. Ahast kerkib okastraat. Nii vähkren hommikuni. Hommik ööd ei vii. Ma tean. See polnud uni. Tean see oli nii. On jälle öö. Jälle mina, nii nagu muiste tudengina käin tulude auditooriumist kesklinna tumma jõululumist. Kuu akadeemiline veerand on tähetorni poole keeranud. Kontuurid justkui joonestatud. Et kõik on ümber hoonestatud. Asjata, ma võtsin maja kus elas kord mu õpetaja tähtteejuht tuulema Almo möödaniku luulemaal. Ta kätt näen. Kõhnasoonilist ta naeratust. Oh mälestuste mühav Jordan. Ma käin kalleid ridu, kordan kui tihti nende rõõmust raevu ostma, olen joonud nagu kaevust. Üks heleda mo kohalt huikab üks kauge vedur välja huikab, kus siis poole pöördud karje. Taga leineb kalleid varje. Karm, ja helde õpetaja kus oled sa? Ta mulla Allan võõral ajal. Ja öökülm kui katedraal Käin karvus, Hirgat, kargets, troofid. Ees on uued katastroofid. Ma läksin oma kambrist välja. See oli süngel sügiskuul, ma läksin oma kambrist välja ja väljas puus kange tuul. Puud hoidsid oksi ringutades maast kinni hirmuvärinal ja surmatantsus, ringi keerles kõik, mille ei ole juure all. Täis kabuhirmu jooksid pilved õhkkondas nagu hädakell, kuid vapralt plekist meiekene tantsu kõrgel katusel. Ta hõikas õppi minust, vennas. Olen tark ja jälgin tuult. Kas puhub hommikust või õhtust kõik muutused kaasa? Truult? Pageerlen pöörlentiirlen aina. Noor sõber. Teiega siin, Ani, siis saad ka sina kõrge maha ja oled kõigest murest prii. Kuid mina läheksin oma rada. Ei teinud välja targast nõust. Mil näkku peksid vihmavitsad ja varu möirgas täiest jõust. Kadorfess eestav ankumata. See minule on õnne tipp sest mina olen inimene ja mitte mingi tuulelipp. Mahapõlenud on maja, kus maailmavalgust nägin kuid ei kustu kauge kaja madalate uste käe kiin. Lapsed pidid siis, kui söödi ümber laua seisma, püsti Robisejat suule löödi, rääkida või siis, kui küsti alandlikult suudlesime palukest, mis maha kukkus. Õhtul oli ruttu pime, öösel värav seisis lukus. Päevad läksid allis, roodus onu ametis, käis isa. Ja kui juhtus vahel kodus eratööga teenis lisa hämaras, siis toas ja õues kastis leiba, söötis kanu. Aga pojal hõõgus põues avara maaelujanu. Kutsus mässu meeste meesti. Ühiskonda läbiv lõhe. Tee jäi maha igavesti kalli ema leiva, Mõe. Ja nüüd siin siis seisan mina ümber elutuuli, haistan. Mitte just tähtis nina. Pisut siiski silma paistan. Sõbrad on mul potendaadid, austusväärsed asjamehed, litter, raadid, laureaadid, kelle kiitust täis on lehed. Aga keset arhiaskelt sissisõjas elurindel sageli mind rõhub raskelt, et kõik nii ebakindel. See on meie ajaviga. Päris selge pole seegi, kuivõrd ausaametiga oma leiba teenib. Kelligi. Mina näiteks söön nüüd saia. Annan tarku teoseid. Kume kellaga ja pika päeva matusel. Siin ma olen, paljukest on vaja, õnneks minul rõõmsal patusel. Õunapuude õied ümber maja sooja, sajusabin katusel. Nüüd aga tiksub minu mälestuste Kell pisut kaugemale tagasi kui see lindistus, mida kuulasime, et meenutada veel ühtekokkupuudet karl adraga kui igavese jõuluvanaga. Mis jõuluvanaga oli näärivanade aeg. See see asi ongi, et jõuluvana sai tagasi tulla just ainult selle tõttu, et mõned mehed ja naised tema õige sisu näärivana varjunime all alles hoidsid. Kes iganes on näinud Carlatra suhtlevad lastega, mäletab seda kui võrratut vaatepilti mitte kunagi madaldunud titatsema vaid austus enda ees seisvat või oma põlvel istuvat last kui endaga võrdset inimest. Muidugi Leisin väljaõpitud õpetajaamet ja võib-olla mingil loomupärane anne, kes teab midagi omaenda kodunt ja lapsepõlvest päritud aga alati paistis välja see, et tegelikult huvitas siiralt, huvitas, mis mõtted liiguvad väikeses peas ja kuidas neid mõtteid hea ja ilusa poole juhtida. Ma ei hakka siin rääkima Karl adratööst lasteajakirjanikuna lastelehepäevil või tõestama, et just tema oli see, kes Kersti Merilaasi innustas või meelitas lasteluulet looma. Vaid ma meenutan veel midagi isiklikku. Üks on vana, arvatavasti 1942. 43. aastal välja antud väike raamat tanul silma ees. Karl Ader. Õpi arvutama. See oli üks tore mänguline matemaatika töövihiku katse, võiks öelda, mis õppes jutukestega pahurateks, sigadest ja rätsepa stama pressraudadega. Tehtud ikka selleks, et arvutamise õppimist julgustada. Ja teine mälestus millestki teatavasti mingit muud jälge mujal pole, kui, kui mõnede inimeste mälestustes on pilt jõuluvana ainevallast 60.-te aastate lõpul. Tookord kutsus Karl Ader minu tol ajal ikka lastesaadete toimetaja p või pisut nagu assisteerima Estonia kontserdisaalis korraldatavale näärikontserdile, kus tema näärivanaks kehastus. See oli mulle huvitav ja õpetlik töö. Mul ei olnud õieti muud teha, kui Altsaalist pisikesi tüdrukuid või poisse lavale juhtida ja tooli tõsta või mõnda asja kätte ulatada. Ma sain üsna lähedalt siis näha, kuidas vanaisa Karl Ader pani kogu hinge lastega suhtlemisse ja soovis muuta massiürituste pakki jagamise kiirautomaadist. Näärivana tõesti selliseks meheks, keda lapsed väga ootaksid pisut Velgaksid, täielikult usaldaksid ja usuksid ja iialgi ei unustaks. Ma olen vana. Mina olen igavene, mina olen alati olemas. Olen seni olemas, kuni on veel olemas inimesi, kes mind ootavad. Käin majast majja ja tunnen rõõmu. Kõik on nii nagu alati. Kuused, piparkoogi, lõhn ja laulvad lapsed. Aastad lähevad maakeral, muutub nii palju, aga hele ja rõõmus aasta viimane päev on ikka ja alati niisugune. Tuba on nii mõnusalt hämar ja ma vaatan silmadesse. Neist peegeldub vastu küünlaleek. Peegeldub veel muudki, mida laulja või lugeja praegu ise ei teagi. Kõik hea on koondunud küünlaleegis ja silmadesse kõik rõõmud, soovid ja lootused. Kõik, mis tuska teeb väiklane ja murelik on kadunud nagu. Kaugusesse, et nii nagu sina praegu, nii vaatas mulle kord otsa sinu vanaema ja nii vaatas sinu isa, muuseas oli ta kord üsna vallatu poiss ja nüüd oskad sina ka juba luuletust ütelda ja isegi raamatut lugeda ja suusatada ja uisutada ja ujudagi. Ototot tatata, tot kuulatame. Üks laps hakkab praegu värssi ütlema. Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda, kui enamik jõuaks, ei jõuakski kaasa soovide siniranda. Süttib ehk taevas, süle veel lill tärkab su hauapinnast ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub su rahva rinnast ja liigub ja loob ja lehvitab ja kauneid radasid rajab suura Wagoda, see. Tab ja põlvest põlveni kajab. Me kuuleme saadet Karl Adra mälestuseks. Luuletuste lugemine on teatavasti üsna intiimne tegevus ja inimese suhe luulega on väga intiimne asi. Ma tean niisuguseid inimesi, kes väidavad, et nad ei tahtvat üldse luulet kellegi teise valjuhäälsed esituses kuulata. Teatavasti on rahvaid venelased näiteks kes suudavad oma Puškini või Yesstseeninit üksteise võidu ja väga hingestatult peast lugeda tundide viisi, kas või soomlastel jätkub luulehuvilisi, kümneid aastaid väldanud raadio luule soovi saadete jaoks ja nendes saadetes kõlanud luuletustest koostatud antoloogiaid lehitsedes. Lausa imestad, kui hästi tuntakse oma luuleklassikat ja kui huvitavaid asju sealt on osatud soovi kirgedes välja õngitseda. Kui pisut meie raadioajalugu meenutada, siis ka meil on vastavaid katseid tehtud ja on mõnelgi aastal päris rohke kuulajatepoolse osavõtuga läinud. Need. See oli neil aegadel, kui puudusid sponsorid ja ei olnud ka nii palju kohvipakiviktoriine kui praegu, millega ma ei taha sugugi viimast halvustada või maha teha. No aga kuidas see kõik on Karl adraga seotud küsitalist teie juba kärsitult? Karl Ader uskus, et eestlane on luuletundlik rahvas jällegi oma õpetaja emissiooni silmas pidades katsus seda luuletundlikkust ja luulemaitset arendada. Jah, me oleme põhjamaa lapsed. Meil jääb igavesti lume kargelt õue. Ja kuidas need sõnad kõik olid. Aga ometigi, kui me raadiovalgesse saali kutsusime isetegevuslasi oma koostatud luulekavadega võistlema, Nad tulid, korraldasime ühel varasuvevalgel õhtul valges saalis Ernst Enno valgete ööde luulest esitamise võistluse. Tuldi osa võtma. Oli meil ka, noh, kuidas öelda, korrespondent, võistlus Debora Vaarandi luulest tehnika areng ei olnud veel sealmaal, kus nüüd pisut praagilisi, aga siiski linte ja isegi kassette sisse loetud valikutega Vaarandi luulest saabus. Kes istus koos žürii ja žüriis oli enamasti ikka Karl Ader kes olid karm ja õiglane ja peenetundeline kõik kokku. Ei halba, maitset ei tohtinud kuidagi soosida. Aga kriitilised märkused tuli teha võimalikult suure taktitundega, et mitte heal püüdmisel jalgu alt ära lüüa. Peletan tööd, õige mitmes. Luule lugemise žüriis oli, aastatel üritati seda etlemise sõna kasutusele võtta, sest deklaratsioon tundus niisugune külm ja kõle nagu koturnide otsast. Ja ilulugemine oli jälle väga vanamoodne. Nii etlemise võistlused ja žürii des oli Karl adra peamine nõudmine. Mõtteselgus ja ilus, puhas, selge diktsiooniga eesti keel. Tollest ajast tuleb meelde veel luule lugemise, koolkondade erinevused ja pisut isegi vaimumõõkade välke selle ümber, et kas Panso moodi jõulises sisse elamises nagu luuletajaks endaks muutuda või adraviisi selgelt ja pigem häält tõstmata. Aga iga sõna välja tuua ja riimid ning rütm esile tõsta mitte kirjavahemärkides liiga kinni olla. Aga need on juba küsimus, et millest asjatundjad võib-olla kunagi kirjutavad näiteks teater muusika kinoveergudel? Mina ei näinud seda meenutada, et Karl Ader tundis eesti luulet väga laialt ja väga sügavalt. Tema võis küll öise matka lõkke ääres lõputult peast lugeda. Teda ei kutsunud meie toimetus esitama kellelegi luulet valmis käsikirjast millegagi toimetaja oli koostanud, valinud tema, valis ja koostas ise. Sageli leidis oma perest näiteks muusikust tütrepoja näol ka kava muusikakujunduse. Vanamees oli väga enesekriitiline, alati oli esimene jutt. Mis teie arvate, kas nõnda sobib, kas ei ole liiga seda või teist või kolmandat. Alati ootuste arvamusi ja märkusi. Alati püüdis lugeda ja mõista noori luuletajaid uusi põlvkondi, uusi nimesid tahtis nendest teada. Rääkisime sellest alati, kui kokku saime. Viimati tänavu kevadel, kui käisin Karla tra õnnitlemas paar päeva enne tema üheksakümnendat sünnipäeva. Ta jõudis mulle päris palju rääkida, enne kui väsis. Ma nägin siis küll, et jääb sisse lugemata põimik kahekordne sügis, mille ta Gustav Suitsu luulest mõni aeg tagasi oli koostanud ja raadios ettegi lugenud kuid mingi õnnetuse tõttu see lint hävis. Tahtsime restaureerida kava, mis algas, kuis tuuled ja tormid hooti on puhunud üle mu pea. Mu laulud on vahetanud nooti ei vaikida olnud hea. Jah, aga patjadele toetuv Kaarup. Nüüd ma ütlen nii, aga üldiselt mina ise tema armsat hüüdnime tema elupäevil kunagi ei pruukinud. Mulle oli ta ikkagi Teie jagarlader. Patjadele toetuv vana väsinud Kaarup rääkis küll mõistvalt ja elutargalt, kuid tema lindistamine pikka luulekava tarvis oli juba hiljaks jäänud. Aga ma ei taha seda väärikat pikka elu puudutades kurvaks minna. Kuigi teisipidi kõik tõeliselt ilusa suur ongi natuke kurb. Niisiis hoopis selles ülevas rõõmsas kurbuses. Räägin veel ühe isikliku detaili, mida väga tänulikult olen meeles kandnud, oli kunstnik Märt Laarmani minu onu ärasaatmine Tallinnast Otepää kalmistule. Tema elas ka pika ja väärika elu ja siselinna kalmistu väikese kabeli vaikuses. Enne pikale teele asumist kõlas Carladra hääl. Teised vaagi Kusu vilju. Saint sirbi tasahilju pistad räästa pilusse kandes elu sirvilaudu, lähed kõrge ukse kaudu ära mätaste vilusse. Hämaras laiad hoovid, voodivarjuks rohtundroovid. Seal sa magad, sõrmed rinnal. Kaevu vinnal kukk ei kire. Imekerge tuule Wire uhub suurest ajane habrast laugudele udu habrast unustuse kõlka kahu. Sügav rahu. Mulla isa liiva tuulab vihma, kellalööke kuulab hindamise, Kiistab kandlel muremanuline sügis, musta tänuline. Une viisisid, vihistab. Karl Ader elas luulega paar aastat tagasi, kui ta oli korra juba meiega peaaegu hüvasti jätmas ja lamas haiglas intensiivravi palatis. Saime loa ja läksin teda vaatama. Raske on vaadata inimese füüsilisi vaevu. Tilguti diaaparaadid takistasid teda. Aga ta silmad olid ikkagi niuksed, kummaliselt soojad ja säravad. Kui ta palus, et ma võtaksin öökapilt raamatu juhatuse järgi, jäävad seal selle klaasi all ja lugeda sealt, kus järjehoidja vahel seisab. Raamat oli siis alles üsna äsja ilmunud Karl Ristikivi inimese teekond. Ja ma pean tunnistama ausalt, et olin kogu hetkest nii vapustatud, et silme ees oli algul udune kui lugesin talle ette näidatud kohast. Tean nüüd ja mine siiski püstipäi ka siis, kui ükski teine seda teed ei käi. Et enam sa ei usu sõnajalaõit. Võib-olla on su kõige suurem võit. Sa oled küllalt kaua üles roninud meest. Neid hoopis kergem minna, kui sa viskad käest, kõik, mis sa kogusid, et sellest saaks su telk. Ja kuigi silmale valus mõõgahelk, mis pimestab. Ta valgus sinu sisse jäi. Sul pole enam vaja minna, ainult käi. Või siiski Sisyphos sul kahju tühjast tööst. Need päevad otsas on nüüd tunne rõõmuööst. Nüüd pole enam päikest, ainult muud kiku. Kuid tea ka sõnajalg on üks kord olnud puu. Sellele, et ma võtsin julguse siin saate lõpul need luuletused ette lugeda, on ka oma põhjus. Karl Ader tuli koju veel sealt haiglast koos Ristikivi ja kes teab, mis raamatutega veel. Ja nüüd siis oli meie viimane kõnelus tema 90. sünnipäeva eelõhtul tänavu kevadel ja seal ütles ta mulle nii ilma tunnistajateta. Aga praegu on viimane aeg teid kõiki kaasteadjateks teha. Ta ütles nimelt nii. Mul on palve, et ükskord, kui ma olen seal, kumma õige varsti lähen. Et kord aastas keegi loeks seal mõne luuletuse. Nii ta ütles, nii tõesti kui mina istun praegu siin stuudios ja luban, et Karla tra sünnipäeval 20. märtsil ma sinna lähen ja usun ja loodan, et sinna tuleb ilma eraldi kutsumata mitmeid ja mitmeid kirjanduse ja teatriluule ja vaimu ja ilukummardajaid. Ei jää ainult. Ei jää igavesti ütlemata. Vanamees ja sellepärast lihtne on, uju varsti lõpetamas, olen oma elurännakut. Ära pahanda, Ta või laul on liiga lihtne, õpetlik, kuula ära, sest me elu selles ilmas pole pik, kuula ära, sest me elu selles ilmas pole. Selle saate Karl Adra mälestuseks koostas Mari Tarand. Üks anud, mingi vale. Meie eitus, meie jaatus liugleb tuules nagu leht, see, mis saadab, ongi saatus ikka õiglane ja eht oma hinge ei või müüa, kuri, las udutab. Ainult seda omaks, hüüa, mis su hinge puudutab, ainult seda omaks hüüa Misso hinge. Puuduta sina jõuad kaugemale. Mõnikord ka ise oled muld. Üks on tõde, mingi vale, ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.