Kuuldu hiis. Ta. Tere õhtust, unejuttu sõbrad. Küllap olete kuulama sättinud. Minagi alustan kohe. Lisan vaid hakatuseks, et see on Ungari muinasjutt. Lillehaldjast. Seitsme kuningriigi taga ja veel ääretust ilma merest kaugemal oli kord üks kuningas. Tema lossis oli vannituba. Kui kuningas ühel hommikul sinna kümblema läks, märkas ta, et vannis on liiga vähe vett. Järgmisel hommikul oli vann aga veest hoopis tühi ja ta ei saanudki pesta. Kuningas mõtles, et küllap olid teenrid hooletud olnud ja kutsus nad enda juurde. Teenrid tunnistasid ja tulid juba õhtul vanni korralikult veega täitnud. Siis tegi kuningas korralduse, et igal ööl valvab vanni juures üks sõdur. Sellest hoolimata viis keegi vannist vee ära. Ja siis mõtles kuningas välja hoopis niisuguse asja. Ta laskis vanni ääreni veiniga täita. Järgmisel hommikul nägid teenrid vannis magamas imekaunist daalia meest. Ta oli nii kaunis, et vaevalt leidunuks maailmas temale võrdset. Ta oli üleni lill. Isegi iga tema juuksekarva otsas õitses üks lill. Kuninga teenrid jooksid suure käraga oma valitseja juurde, kuigi see polnud veel ärkanudki. Püüdsime kinni veeraiskaja Lill inimesega. Kuningas leidus ühes jalas king, teine paljas, seda imet vaatama, kus seda enne nähtud, et saadakse kätte lill, inimene kes sa oled, küsis kuningas. Haldjate, kuningas aastasse. Haldjas või mitte, ikkagi pandi ta sügavasse keldrisse kinni ja tema üle pidid riigi tähtsad juhid naaberriikide kuningad kohtuotsuse langetama. Kuningal oli kümneaastane poeg. Ta nägi, kuidas lillehaldjat vangikeldrisse viidi Ehilis järele, teda paremini vaadata. Ah, kui ilus oled, ütles kuningapoeg. Tahaksin sind veel paremini näha. Taali ja mees vastas. Võiksid mind hoopis lähemalt näha, nii nagu ma olen. Aga selleks lase mind vabaks. Mine tuppa ja too keldri võti. Siis annan sulle oma toreda lillemütsi. Sest ka tema riided, müts ja kingad olid lilledest. Poiss jooksis üles, lossis olid kõik oma töödega ametis ja nii ei küsitudki, mis tal asja. Kuningapoeg otsis võtit kõikjalt. Lõpuks nägi ühe kapi otsas rihmaga kinni seotud võtmekimpu. Ta tõmbas selle pillirookepiga alla ja jooksis nii kuis jalad võtsid keldri ukse juurde. Üks võtmetest sobiski lukuauku ja ta avas ukse. Lell inimene tänas poisikest tema heasüdamliku see-eest ja näitas ent alla. Aga enne, kui puistada lähemalt silmitseda sai, oli haiglas juba kadunud. Pillirookepp, mille väike isand oli kiiruga kaasa haaranud jäi keldri ukse võrestiku vahele. Peagi saabusid riigi nõunikud ja naaberriikide kuningad, et lill inimest vaadata ja siis tema üle kohut mõista. Et ta oli julgenud kuningavannis. Kümmelda Nad läksid võidurõõmsalt keldrisse ja leidsid selle eest tühjana. Ainult võre vahel vedeles pillirookepp. Kuningas sai selle järgi kohe aru, et lill, inimese vabastaja võis olla ainult tema enda poeg. Ta sattus raevu. Silmapilk käskis ta kutsaril poisi kinni võtta ja viia ta kaugele võõrasse riiki. Poisi ristiisa juurde tema ei võivat oma poega enam näha. Siis kannista pojale kaasa tubli rahakukru ja teekaaslaseks. Ühe noore teenri Kutsar pani kuningapoja istuma nelja hobuse tõlda. Jõudo teemoon oli kaasa pakitud, asuti teele. Varsti jõuti poisi isa valdustest välja. Nüüd tekkis saatjana kaasas olnud teenri peas koletu kavatsus. Mis oleks, kui ta poisid tapaks, et temast saaks kuningapoeg. Siis sõidaks kuningapojana sinna, kuhu nad parajasti teel olid. KEDA hüüdiski kutserile ei pea kinni. Kutsar, kuidas hobused kinni. Teener kutsus ta kõrvale ja rääkis talle oma plaanist. Ei oleks õige, tapaksime kuningapoja ära. Mina hakkaksin tema asemele sinu, paneksin oma teenriks raha, aga jagaksime kahe vahel ära. Kutsar mõtles pisut, siis lausus Pollellaid mõttekuningapoega kuulis kõnelust pealt. Ta hakkas kibedasti nutma ja ütles, et annab meile 300 kuldraha ainult argunnata tapku. No hea küll. Nad avastasid. Kuid veidi aja pärast hakkas teener uuesti peale. Tapame kuningapoja. Jälle kuulis kuningapoeg seda Jaanus pisarsilmil, et halasta, konnad tema väärtusetu peale lubas neile nüüd juba 600 kuldmünti. Kui nad õht veel ühe suure jõe äärde jõudsid otsustas teener, et enam ei hakata kauplema. Nüüd võtavad nad kuningapoja kinni ja viskavad ta jõkke. Kuningapoeg nägi ka seekord teenri kavatsuse läbi ja sai aru, miks ta teda tappa tahtis. Ta hakkas teenrid paluma, et vaheta, kui nad parem oma USAd ja saatused. Las teenrist saab kuningapoeg kutsaris teener, aga tema kuningapoeg on nõus vastu võtma kutsari ameti. Ainult heitkunud tema vaese peale. Armuteener jäi nõusse. Ta vannud, kas kuningapoega, et see mitte kunagi selle päikese all räägiks mitte kellelegi sellest vahetusest. Siis rebiti kuningapojal ilusad rõivad seljast. Teener võttis need endale enda avad, andis kutserile. Kuningapoeg aga sai kutsari, rõivad. Sõideti ja sõideti, kuni jõuti kaugesse kuningriiki kaugesse linna. Seal mindi kohe lossi. Nii nagu otsustatud, esines teener kuningapojana. Kutsun nimetas end tema teenriks. Tõeline kuningapoeg. Ana kuningas korraldas arvatava ristipoja auks suure pidusöögi. Kutsus mängima muusikud, söödi, joodi, lõbutseti. Tehti igaks päevaks ajaviiteplaane. Nõnda möödus aeg. Kuningas kohtles oma noort sugulast suure aupaklikkusega sõjaga, nautise kasutas tema heasoovlikkus igal võimalusel. Samal ajal tegi kuningapojast kutsar korralikult kannatlikult tallipoisitöid. Õhtuti, kui ta töödega valmis oli saanud enderal talliukse kinni pannud, võttis ta välja oma flöödi. Ta mängis nii kenasti, et lossis tundis isegi vana kuningas huvi, kes küll oskab nii hästi mängida. Ja ütles, et tahaks seda mängijat näha. Kuid kuninglikus rõivastuses teener teatas põlglikult. Ah, see on vaid üks hulkur, üks suur luiskaja, hea valetaja, mul on koguni häbi, et ta meiega siia kaasa. Teener läks kuningapoja juurde talli ja nõudis, et see käituks tagasihoidlikumalt ega puhuks enam oma pilli. Siis olevat kõik hästi. Kuningapoeg kuulaski sõna ei mänginud enam. Kuid kuningal jäi see salapärane mängija meelde mõlkuma. Nii hea oli olnud kuulata tema flöödimängu. Kord, kui tema p siis käri lossi kostis, küsis kuningas uuesti. Kes küll mängib nõnda kaunilt. Miks ei tulnud minu juurde, et ma teda näha võiksin. Õhi, jätke taastamine, mu kõrgeauline kuningas, lausestalle teener. Ütlesin juba, et see on ainult üks suur suli, hoopleja narr, vaata, mis ta tänagi luiskas. Et ta olla isegi kuningast üle, sest tema võib tuua kuldvasika, kellel kaelas kuuld köidik. Ja veel, ütles hooplejad, kui ta sellega hakkama ei saavat, siis on ta nõus end laskma esimese puua. Sa tõmmata vana kuningas vihastus, et kutsar on nii suur luiskaja kiitleja ning laskis tema enda juurde kutsuda, ütles noshina suur kiitleja, sina, suur valetaja. Mine nüüd, täida oma lubadus. Too kuldvasikas muidu Paredama pea silmusesse. Nii selle koha peal jääb muinasjutt pooleli. Veel on kuningapojal ees mitmed raskused ja seiklused. Aga nendest kuuled sa homme õhtul. Nüüd aga head und. Unest ei tuune. Kindlasti.