Kiisu käib tuul, tuul vuhiseb. Tuutuutuutuutud akna. Tere, väike sõber. Eile õhtul jutustasin sulle muinasjuttu kuningapojast, kes päästis vangistusest lillehaldja ning kes karistuseks selle saadeti elama ristiisa juurde. Kuid teise kuningriik joodis väike kuningapoeg hoopiski kutsarina. Kuningapojana külas olles tegi päris kuningapoeg tallis tööd ning mängis flööti. Seda tegi ta nii hästi, pillimängija vast hakkas ka kuningas huvi tundma. Küsis. Kes küll mängib nõnda kaunilt. Miks ei tulnud minu juurde, et ma teda näha võiksin? Ah, jätke see tahtmine, oma kõrgeauline kuningas, lausus talle teener. Ütlesin juba, et see on ainult üks suur suli hoobleja Janar. Vaata, mis ta tänagi luiskas. Et olla isegi kuningast üle, sest ta võib tuua kuldvasika, kellel kaelas kuld, köidik. Ja veel, ütles hooplejaid. Kui ta sellega hakkama ei saavat, siis endale nuusen laskma esimese puu otsa tõmmata. Vana kuningas vihastus et kutsar on nii suur luiskajaja kiitleja laskis tema enda juurde kutsuda ja ütles. No sina, suur kiitleja, suur valetaja, minenüüdja, täida oma lubadus. Too kuldvasikas, muidu paned oma pea silmusesse. Kuningapoeg sai väga kurvaks. Kuid mis parata, läks laia maailma kuldvasikat otsima. Läks nukral meelel, kuni jõudis sama jõe äärde, kus teener ja kutsar oli tahtnud teda uputada. Ta mõtles endamisi. Meil läks enam elada, parem viskan end siiasamasse jõe voogudesse. Just sel hetkel, kui ta tahtis jõkke hüpata. Hüüdis keegi. Mis sa teed, sina? Õnnetu kuningapoeg vaatas hääle poole ja nägi isesugust väga ilusat pool lillepool inimest. Kuningapoeg kurtis tallama õnnetut saatust ja ütles, et kõik tema hädad said alguse haldjate kuningast. Kes mind siis ära ei tunnegi? Küsis mees vastu. Mina ju olengi see haldjate kuningas, lill, inimene, kellest sa räägid. Äranud enam kurvasta, vaid ütle mulle, mispärast sa siia oled tulnud. Jutustas siis kuningapoeg, miks ta hulgub? Otsib kuldvasikat, kel kuldköis kaelas. Kuid lillehaldjas ei kohkunud selle jutu peale. Ta tõstis poisi oma selga ja hetke pärast olid nad juba üle laia vee. Ees läksid nad otse edasi, kuni jõudsid ühe lossi juurde. Selle väravas leidsidki nad kuld, küüdikus kuldvasika. Poiss päästis rusikavärava küljest lahti ja teda enda järel vedades jõudis oma kuninga õue tagasi. Siin ongi see kuldvasikas mu kõrgeauline kuningas. Ole tänatud, poiss, lasen su hiljem kutsuda sinuga vestelda. Kuid asjatult ootas poiss kutset. Endine teener, kellele kuningas sellest rääkis, laitis selle mõtte muidugi maha. Ühel õhtul pärast tööd hakkas kuningapoeg jälle flööti mängima. Kuningas saatis oma arvatava ristipoja, et see kutsuks poisi lossi. Las mängib ka seal. Teener läks talle, tegi hea näo pähe ja nõudis, et ärgu ta enam mängi, kui ta tahab, et kõik hästi oleks. See läks tagasi kuninga juurde ja teatas talle. Kõrgeauline kuningas see valelik ei taha tulla nüüd hooblaste sellega, et kuldvasikatoomine polevatel midagi. Ta võivat vasika kõrvale tuua ka selle ema kuldlehma. Seepärast olevate kuningastki kangem. Kuningas laskis jällegi kutsuda tallipoisi ja käskis tal minna ja tuua kuldvasikale lisaks ka selle ema kuldlehm. Kuningapoeg muutus varasemast veelgi kurvemaks. Ta läks uuesti jõe äärde. Seal ootas teda ees juba lill inimene ning ütles poisil. Ära kurvasta, olen kõik korraldanud. Mine nüüd seda teed mööda lossi poole ja peagi näed sealsamas väravas, kui soli kuldvasikas ka kuldlehma. Kuningapoeg tegi, nagu teda õpetati. Jõudis kuldlehmaga tagasi kuninga juurde. Olen kohal, mu kõrgeauline kuningas. Oletajanatud, mu poiss. Lasen hiljem su kutsuda. Kord pärast päevatööd istuste jälle talliukse juurde hakkas flööti puhuma, tuli teener ja hoiatas teda jätku mängimine, kui ta tahab, et kõik hästi oleks siis läks ta kuninga juurde ja ütles. See kiitleja, see valetaja ütleb, et ta võib siia tuua kuld härja. Kuningas laskis jälle poisi enda juurde kutsuda ja käskis tal minna ja tuua kuldhärg. Kuningapoeg lonkis murelikult minema. Kui ta jõe äärde jõudis, kohtuste seal muidugi jälle lillehaldjat. Kuningapoeg kaebas talle, mis südamel. Jäta muretsemine, lausus lell inimene. Sa ju tahad ja suudad end päästaga seekordsest. Mina aitan sind. Davis poisi oma lossiriietest ilusatesse kuninglikest rõivastesse ja andis talle kaasa kaks Tuvikest. Üks tuvi istus kuningapoja ühele õlale teineteisele. Siis õpetas ta noormeest vinguda otseteed lossi, kus parajasti külalised. Pidu peavad astugu nende juurde ja kui muusika vaikib, öelgu kõva selge häälega. Kuulake kõik. See, mida need tuvid räägivad? On puhas tõde. Kuningapoeg toimis nii, nagu haldjas oli õpetanud. Kui ta koju tagasi jõudis, sidus ta kuldhärjavärava külge. Isaga läks kuningalossi suurde peosaali. Seal peetigi parajasti rõõmsat pidu. Kuningapoeg astus julgelt külaliste juurde ja kui muusika vaikis, palus veidi tähelepanu. Siis tegid tuvikesed oma noka lahti ja hakkasid jutustama, rääkisid ära kõik kuningapoja keerulised elujuhtumid. Nad rääkisid sellest, kuidas tuli päästad vangist lillehaldjahaldjate kuninga ja kuidas ta pidi end varjama kuidas teener ja kutsar tahtis teda tappa. Ja kuidas ta nõustus nendega oma osa vahetama. Kuid teener ja kutsar seda kõike kuulsid, tahtsid nad kohe ära põgeneda, kuid oli juba hilja. Kuningas laskis nad kinni võtta ja vangi panna. Siis ülese suudles ta kuningapoega ja kõik külalised olid väga rõõmsad. Mõne aja pärast aga leidis kuningas oma ristipojale pruudi ja siis peeti uhked pulmad. Minagi olin seal, lõikasin kõplaga puid, kandsin sõelaga vett, õhutasin suuga tuld ja sain maisitõrvikuga sellise obaduse vastu säärt. Et see veel praegugi valutab. Selline oli lugu väikesest kuningapojast, kes päästis lillehaldja. Või oli see lugu lillehaidest, kes aitas väikest kuningapoega. Mis sina arvad? Nüüd on muinasjutt kuulatud, aeg unemaale minna. Head und. Meest ei tuule esteid kindlasti.