Te kuulete saadet väliseestlastele. Saadet jätkab Vogareis. See, mida me nüüd järgnevate minutite jooksul kuuleme, me võiksime nimetada üheks juubele jutuks. Kuid et juubilar ise, nagu hiljem selgub, eriti juubelitest lugu ei pidanud siis nimetagem järgnevat lihtsalt Eesti ringhäälingu heliarhiivi ühe erilindisaamislooks. Kes kerkis tihti soiku oma päevatööd ja luges. Aja luges kui hakkasid meiega sattuma Vilded. Bonn persoonid. Nii sele heliline Karbil seisab salvestusajana kaheksas jaanuar 1947. Nüüd aga on meil võimalus mõni küsimus ette panna ka küsitlejale endale noort hääle, noor kirjanduslik kaastöötaja tol ajal. Karin Kask. Kuidas see siis kõik, oli see meie teada viimane intervjuu Oskar Lutsuga. Noh, see oli lihtsalt nii, et saade oli ammu nagu ette plaanitud, ettevalmistatud sulle tema juubeli, tema juubelisaade ja hakkas lugu Tartust peale. Ja võtsin siis lutsu üles. Õieti üks niisugune esimene jutt, mis Lutsuga oli sell puhkulda, mul oli varem kokkupuuteid temaga, ütles, et näete, et elame siin kõrval Juhan Simmiga ja pillume üksteisele kive üle aia. Kuna ma jäin siis nii tõsised, keda mõtlema ja nähtavasti puudus täielik huumorimeel. Lutsus nojah, ma olen sama, ütleme ka meie saame ikka muidu hästi läbi. Ja juba edasi on mul ikkagi muljed nüüd Lutsust väga niisugused. Mitte kuigi olustikkusedega konkreetse saidi on jäänud mingisugune kohtumise tunne kirjanikust ja eks ole ju nii et me sageli loome omale endale ettekujutuse kirjanikust selle varal, mida me loeme. Ja kirjanduslikud kujud hakkavad sageli ennem elama, kui me kirjanikuga ise kas saamid kokku või ei saa. Ja ma kujutlesin meie jutuajamine lutsu paneb kokkuleppimine saate suhtes kõik väga kiiresti ja kenasti. Et ma istun maha ja luts aina räägib. Aga ei tulnud sellest õieti midagi niimoodi välja. Kõigi pealt, kas või esimene küsimus, kuidas kujunes kirjandushuvi sellele luts nagu üldse ei vastanud esialgu, vaid hakkas mulle rääkima kirjandusest üldse. Ja õieti oli isegi esimene niisugune konkreetsem suurem kohkumine. Et see naerma mees luts ei olnud üldsegi naljakas, ei gradient hoopiski nalja, vaid rääkis mulle väga põhjalikult ja väga pikalt üksikasjalikult. Kaks tundi vene kirjandusest. Katkestas vahepeal ja käis oma asju toimetamas, teises toas tuli jälle tagasi. Teine kord jäigi nagu poole lause pealt pooleli. Nii et see naljakas ja koomiline luts, nagu ta enamasti rahva hulgas, nagu on tuntud või ja ka hinnatud. Et segadus nagu sel ajal tõepoolest täiesti nagu selle tõsise ja aruka ja ka inimliku inimese taha. Ja nii me jutuajamised kestsid ühe terve päeva õhtuni välja. Isegi nii oli, et tuli lutsu perekonnaga koos lõunat süüa ja teed juua ja järgne päev rääkisime edasi, nii et aeganõudev ja tülikas oli siis intervjuu Lutsule. Ja võib-olla siis sellele eelnes mälestussõja lõpukuudest, kus mul oli võimalus Lutsuga koos olla Palamusel. See oli võib-olla üks niukseid, kõige kummalisemaid kohtumisi minul kirjanikuga, keda ma olin tundnud ainult raamatu lehekülgedelt. Muidugi, noore inimese huvi oli selleks tõukejõuks, mis andis mulle julguse üles otsida. Luts Palamusel 44. aasta üsna sügiskuude alguses. Sel ajal oli juba koos siis lahingumüra tartu poolt ja Palamuse koolimaja kus olid sakslased sees olnud olinist, tyhi. Aga siiski, anna mulle rahu, üks küsimus, nimelt, kuidas te tookord, 44. aastal Palamusele sattusite? Lugu oli nii, et Tallinnast viidi ilmsed kraave kaevama, luua mõisa juurde kuid ses kraavi kaevamist ei tulnud palju välja. Ja tundus niivõrd mõttetu. Ja vot selles niukses situatsioonis, kus sõda käis ja kus oli kuulda lahingumüra ja Canonaadi oli niisugune hull mõte. Ja võib-olla see hull mõte oligi ainuvõimalik sellel ajal Lutsuga koos teha käik Palamuse lähedalt, kus ta elas üks paar kilomeetrit Palamusele vanasse koolimajja. Küllap Lutsu ennast huvitas, mis oli saanud koolimajast. See tee läks nagu läbi ka siis kevade, inimeste tegutsemispaikade. Mäletan veel, et oli juttu neis paikades, kus Joosep Tootsi prototüüp, algkuju või innustust selleks oli elanud, oli juttu teele elamispaikadest ja käimispaikadest. Neist ma ei suuda nagu, nagu seda teksti jutuainet meenutada ega mäletada. Kuid Küllo vedes pikk lõik, kus rääkis aina luts, väga pikk monoloog, kus luts rääkis sõjast, rääkis inimesest inimlikkusest ja kus toimus tema terve pikk jumala vastane tiraad, kes laseb inimesi niimoodi hukkuda ja hävida, nagu see kaasneb sõdadega. Nii et sel ajal ma mäletan seal pika tee peal. Ma lihtsalt tunnetasin, et kõike seda peaks hirmsasti meelde jätma ja säilitama. Et tabada inimese tõelist olemust. Mulle tundub selle kõige tõsisem õitsemis, Lutsus võis olla seal, ei olnud. Terase tänav nihukesest huumoriga mehest oli väga asjalik ja väga kuri jutt. Ebainimlikkuse vastu. See meede viis tõepoolest välja Palamuse kooli siis oma, kus ja talit tühi koolipingid olid välja viidud sealt. Ja selles tühjas ruumis, kus ühes nurgas oli mahukas ahi. Luts nagu käis, vaatas ringi seal ja ma ei vaadanud, vot niivõrd palju seekord seal ruumi, kui vaatasin lutsu, mõtlesin niisuguse pilguga. Neid seinu vaatab, mis on täis mälestusi ja kui ta jäi ahjude seismas, ta ütles jah, vaat siin on umbes Paikus ka Toots nurgas seisis. Ühe päeva hommikul ütles Toots, et see olevat sugugi ilus, kui kristlased paludes mõlemale põlvele laskuvad palju ilusam olevat teha nii nagu tegevat Ameerika asunikud. Laskuda ainult paremale põlvele, parem jalg ettepoole, kui ausus. Kui teised Tseebiale täheldasid, et egas siis kõigil kristlastel vöökole vastas Toots või osta kõik oleks läinud hästi. Ja kõik oleksid jäänud surmani uskuma, et õige palumis viis on ainult niisugune nagu Ameerika asunik kudel. Kui aga köster tige silm ei oleks puurinud palujaist läbi Tootsi juurde Jätkame nendega kunstiteaduste doktor ehk Karin Kase mälestustega. Et see lutsu Kõnetagasivaatamine oma lapsepõlve on jäänud mulle silme ette kirjanikuna, kes seisab üksinda koolitoas ahju ääres ta isegi rääkimist palju sel ajal, kui ta kolmust hetked. Kõik need paigad said ära vaadatud ja üsnagi sealt. Ja väikse huumoriga oli siis jutt sellest, kuidas Joosep Toots maakling pükstega vete langes. Ja ma mäletan, et mul oli seekord kuidagi nagu väike pettumus, et kõik toimus nii väiksel lapil, kõik oli siinsamas, kõik oli nii kole, väike pole mänguline. Ja kui palju sellesse väikesele pinnale mahtus Lutsu loomingu jää vurtsu. Tee kaudu muide laseme nüüd arhiivilindi vahendusel neid kaugeid sündmusi meenutada ka Tõnissoni prototüübid. Käisin kihelkonnakoolist kohe kolm talve läbini seal ja elasin, nägin Lutsu pisikeses pärast, kui ta tuli kooli, oli väikene mees kangest, kui sel ajal, kui ta koolis käis, ei mõistnud midagi rääkida, tähelepanu väärt pasast keskmine koolipoiss, koerust täis ja kõik alice jah, jah. Ta oli just samasugune nagu Luts oma kevades kirja pannud. Aga see, see on just täielikult nii, nagu ta on. Pirjo pankud. Lutsu teie mäletate, aga kuidas on nende kevade tegelastega? Toots näiteks? Toots George oli üks vahvam mees jälle ja juuksed olid punased ja olivad, aga siis juuksed olivad seda show'd teda kangesti püstiovičeudisam kui siili okkad niimoodi, ja nii et see ongi õieti kirjutada, see on ja. Suured sündmused, toimutschana ase on, puud on kaks tükki veel selle aeg seda alles. Kas teie nägite pealt ka see asi toidama, vahtisin uskleppi väljaskagusi vöörist aiast, pauk tuli, Rootsi oli see mees, kes tõmbas nöörist, Toots laskis ja oli ise puu taga ja siis teisel pool puudega käis pauk ja siis tooliga karvane nägusalüsaal aknast välja ja hakkas postlike inimesed maha juba. Pauk pidi tulema, aga ei tulnud. Kuidas olla? Ka selle lahti, julges üks pealtvaataja küsida ja läheb lahti. Pähe, vastas Toots teiste poole pöördudes. Põrgudes jääb püstoli, ei ole ta marssalilauad. Oleksid marssalirauad olema, siis mina laseks küll. Nüüd ma arvan, et ehk läheb. Aga tuleme nüüd selle kunagise helisalvestuse juurde, kuidas see lõpuks ikka litele? Mulle tundus, et. Tema poolt oli kahesugune suhtumine ühelt poolt teda kui miski muu huvitas tema enesejuubel vaid mulle tundus, et see niisugune kirjandisse isoleerimine ja kirjanduskujusse minek oli nagu võimalustest juubelist kõrvale hiilida ja ka juubeli isemis toimus praeguses nukuteatri ruumes oli kõik muu kui efektne paraad või iseenda imetlus või juubilari tunnetamine tega Lutsu Judki pärast. Neid õnnitlus oli väga lakooniline, lühike tants. Te ju teate esemest sel puhul ütlema peab. Näeb pärast seda intervjuud, mis lõppes sellega, et ma mingi mustand materjaliga tulin Tartust tagasi, toimus selle siis nii ettevalmistamine nagu tol ajal tehti kirjandusliku variandina kokkulepe variandina, mis tuli siis hiljem uuesti juba rääkida linti mikrofoni ees, siis ei ole lihtsalt ilma mikrofoni. Ja, ja noh, see protseduur oli küllaltki algeline Jaanite tülikaski ise seetõttu, et see kõik toimus sel ajal väga kitsastes raadiotingimustes keldris ja ju see tehnikagi oli sel ajal teistsugune. Ja tegelikult oli see nii, et lutsu juubel oli eelneval päeval järgneval päeval pidi olema saade. Aga see Lutsuga kohtumine seal raadiomaja keldris ja see praktiline juba siis linti rääkimine, see läinud sugugi nii libedalt, sest et lutsud oli küll üks põhjus küll teine põhjus mitte sinna tulla ja takistas nii et lõppes sellega, et Kirjanike Liidu üks töötaja siis need viimased päevad kooli aina lutsu seltsis ja nii nad siis sinna ka jõudsid. Oli vist siis ta napilt enne saadet, nii et. No Luts tuli siis sinna raadiosse, tundus isegi nagu nagu niukse hädisena ja viimasel minutil isegi väiksed, nii nagu süütundega, et ta nüüd nii palju tüli teinud ja inimesed peavad lindistama ja oodanud ja põhjuseks, niiet võrdlemisi kähku istus Kaaenna mikrofoni taha ja kibekähku tahtis hakata kohe lugema. Ja esimene lause läks käest hästi korralikult nagu vist praegugi kuulda on. Ja siis ta juba hakkas nii küllatki lugema, küllaltki asjalikult, ainult häda tekkis säält, vahepeal läksid paberid segamini, kadusid käest ära ja tekstist pausid. Kuid selle ta luges ikkagi nagu vapralt maha. Jällegi tekkis see tunne, et Lutsama lugemiselt nägu lülitas ennast ümber minevikku, et hakkas tõesti nägema seda päeva, kui Arno isaga tulija koolimajja jõudis. Kevade kevadel tema kirjutasinist aga möödus täna 90 aastat. Saates kuulsite Oskar Lutsu meenutamas Kunstiteaduste doktorit Karin kaske Tõnissoni prototüüpi Oleksandr loogi arhiivilindilt. Sealt kaan pärit palad Paul Ruubel iga. Ja muusika, millega saadad.