Hallo hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Vello läänele on väike mure. Kui senistes rahvusringhäälingu 75.-le aastapäevale pühendatud saadetes oleme saanud ka nalja visata, siis sedapuhku kipub jutt jääma tõsisemaks. Kõneainet on kaks kõigepealt sellest, mismoodi sündis meie raadios see või teine Žanna. Olgu jutt esimesest deklaratsioonist eetris. Muide see leidis aset kaheksa nädalat pärast avalööki või esimene esperantokeelne saade 27. aasta veebruari alguses. Ja teine teema on osaühisuse Raadio Ringhääling loojumine riivanud Konstantin Päts leidis, et Eesti vabariik vajab riigiringhäälingut ja see saigi teoks esimesel juulil 1934. Ent kõigepealt teen teid tuttavaks mehega, kel Felix moori kõrval on erakordsed teened selles, et meie raadiost sai hinnatav kultuuri kandja. Eesti entsüklopeedias on artiklis Alberti üksipist tõsine auk sees. Seal pajatataks temast üksnes kui näitlejast ja loodusteadlasest. Ei sõnakestki sellest, et Albert üksi pühendas 20 aastat oma elust ka ringhäälingule küll kuuldemängude loojana, küll muusika, tõsise muusika populariseerija ana. Mul õnnestus vanameistrit lindistada 60.-te aastate alguses ja esimene küsimus oli, et millal temast sai nii-öelda raadiomees. Kui ringhääling meil üldse Tegotivusime hakkasid esimestest sammudest peale, siin on Felix moori käes otsustav asi, tema oli see, kes mind sinna kutsus ajastul, esimestel aegadel esimestel kuudel ütleksime täpsemalt keegi tahtnud esineda. Seda võeti nii rohkem niisuguseks nalja asjaks ja laste innugu poisikesed siin midagi teevad ja nii-ütelda tõsiseid inimesi saadud loenguid pidama. Üks esimesi inimesi, kes esines sageli raadius, oli ju see nulliks Hendrik Tamm, endine kooliõpetaja. Tema oli üks nendest asutajat väga hea lektor, kõigepealt selles mõttes, et, Ja ta võttis ja hakkas kohe peale. Mõtleme ma pean kas või konspekti üles, millest ma räägin, siis võiksid kõnelus mul ka minna kuidagi. Aga mina imetlesin sageli, tema ei istunud lauad taha võtima tingimata püsti seistes. Mikrofonid seisid kõrgetel ilvestel plahvatuses ja tulid lihtsalt pani ühe käe Napoleoni moodisi. Mis teemal teie ise esialguringhäälingule aastaid tegid seal muusikateoste seletamiseks lühikesed biograafiad komponistist, kelle teost ette kanti ja mingisugune iseloomustus. Aga ma püüdsin seda üldist muljet või neeluolu, mis teos. Raadiokuulajatele sain võrdlemisi sageli arvumisi kauadel, aega kulus näiteks ühe sellise raadioloengu koostamiseks. Kuidas olukord on väga raske ütelda. Aga igatahes kaunis palju, sest. 15 minuti aga sektorit viisteistkümmend minutit rääkida, et see asi sisukas oli üks tuleb õige õige mitu-mitu tundi vaeva näha. Ega ta ei mäleta, kuivõrd see asi ennast ära tasus. Kui nii materiaalsest küljest läheneda, Meleton mind paluti pagannist kõneldjana sekesed paga kinnistunud ja mul ei olnud mingisugust materjali. Siis tellisin. Raamat tuli 10 krooni maksma ja kui ta siis küsisid mult, mis teile siis sellist maksitakse? Inimestel, kujutlus muidugi selle eest maksutakse hästi rängalt. Ma ütlesin, et no et siis oli just, saan ma siis viis korda Nonii mis majapidamine see siis on? 10 krooni makseti ise ja viis sate asemele, nii oledki varsti siis nagu püksata. Jah, kui sellest seisukohast minnes väljas, siis küll. Aga raamat jääb mulle raamatukokku, viga koordi sai vist selle kopika peale nii täpselt vaadata. Et kogu saade ei kujutaks endast minu 40 aasta tagust jutuajamist Haldet üksipiga, heidame korraks pilgu kallaste saadetele. Esimene lastetund jõudis eetrisse viiendal mail 1902 27. Esimene kuuldemäng lastele aasta hiljem. Ja üldse selles vallas hiilgas mees, kes ümmarguselt veerand sajandiks jäi ringhäälingule truuks. See oli Jaan Rummo. Mis puutub veel sellesse lastesaadete kuulajaskond, siis nendes kirjades tihti märgib digiseda, et meie kuulame terve perega, et kõikule, et vanaisa on isegi esimene, kes tuleb kuulama nimetatakse ka töid lasteraadio vanaisaks. Ana iseseisvuse vastu ei ole mul midagi. Tegelikult olemegi, aga lasteraadiovanaisa, ma ei ole selle Haumalikem. Pean tagasilükkamist. Kõige esimesed lastesaated. Kunagi tegi Felix Moor. Ma olen temaga hulk aega töötanud koos ja seda seisvust temalt ära võtta ei taha. Mina mõtlen seda, et lasteraadiol on igasuguste lõbustusvormide kõrval jääb alatiseks tähtis koht. Kuna ongi vaja lastele vanaisa, kes jutustab. Eks juhuslikke tegijaid oli teisigi, näiteks lõi hajutiselt teadustajana kaasa Estonia nimekaim ooperitenor Aarne Viisimaa, kellele meeldisid eriti laste tunnid. Ta püüdis tundi huvitavamaks teha illustreerivate heliplaatidega, nagu see hiljem läks moodi põimikutes ja kuuldemängudes. Aga tolleaegsete tehniliste vahendite puhul polnud see kuigi pus tuli lugemise ajal grammofoni vändata, plaatija nõela vahetada, koguni oma laulu kommenteerida ja teadvustada. Aga tulge nüüd ennesõjaaegsel ringhäälingu ühe kõige tugevama külje juurde ja see oli kahtlemata kirjandus. Esimene kirjandus õhtumi ringhäälingus jõudis eetrisse 14. oktoobril 27 seega ligi 10 kuud pärast regulaarsete saadete algust. Enne seda olid mikrofoni ees kirjanikest loenguid pidanud Aleksander Antson ja Carl huumor. Säilitan Johannes Semperi kirja, kus ta mulle meenutab. 20.-te aastate algul Berliinis elades kuulsin esmakordselt raadio häält, see oli siis suureks sentsatsiooniks. Eestis oli aga kirjanikel ringhäälinguga vähe kontakti. Viimane väide ajendab küsima, et miks. Eks üks põhjus oli kirjanike endi suhtumine. Mait Metsanurk näiteks leidis, et sportfilm ja raadio on ebajumalad ja et ringhääling kasuta hoopiski oma võimalusi kultuuripropagandaks. Aga eks Felix Moor koos Ants Johansoniga, kes kuulus alates 27. aasta sügisest saatega komiteesse hakkasid seda liga parandama. Just tänu Ansson initsiatiivile tehti ringhäälingus poole aasta jooksul iga kuu kirjandusõhtu, kus esines meie liit Eduard Vilde, Marie Under, August Alle, Henrik Visnapuu, Johannes Sütiste, Jakob Mändmets ja teised mängimegi teile ette ühe katkendi Oskar Lutsust mikrofoni ees ja tuleb jällegi tõdeda seda, et ega kirjamees ei ole sõnameister. 30.-te aastate algul võeti saatekava autoritunnid, kus kirjanikud ise lugesid oma uudisteoseid näiteks August Jakobson, peet, vallake, Mihkel Jürna novelle, Oskar Luts väljatone, August Mälk, miniatuure Erni hiir luulet, Jaan Kärneri, August Gailit, katkendeid romaanidest, Kirjanike liit soovitas, keda kutsuda. Saatekavakomiteesse kuulusid kirjanikest Juhan Jaiki, Artur Ratson, aga nemad olid endiselt passiivsed, mistõttu see kiiduväärt üritus. 33. aastal saigi otsa. Veel kord Johannes Semperi kirjast. August Alle sai raadiost 32. aasta jooksul 10 krooni niisama palju loomingust ja see oli koguda honorar sellel aastal. Noh, raadioringhäälingu muidugi honoraride kitsi, et juba kuulsustest tuli juttu, siis andkem sõna tartlannale, Betti Alveri läheb, kes kohtumisel kuulajatega loeb oma luulet. Läbi lillede mis leida ruuni. Mulle näis, et kõik maailm on kisa täis, et käes. AZ rohi lausa laulab maas ja lilled kõnelevad. Oh ehmatust ohjahmatust, Nad räägivad kui raamatust kõik õrnad õienupud, kõik ärna pajud pihlapuud ja seal need kuldset killi asunud. Need on ju kuller. Puutuda. Ma põgenen, kuid koduteel mu kõrvu kostab kaua veel aasalt metsa, vilust, ehmatust, ohjahmatust. Nad räägivad, kui raamatust kõik õitsemise ilust. Siis kõrvus kole lillelärm, kaob korraga mu meelehärm. Ärkan seina, ta ka. Nagu ikka, tunni Kell neeger, selge on mu südamel, et kasvõi naerma hakka mu lillel salamahti. Üks õis on läinud lahti. Esimene kuuldemäng jõudis eesti keeles eetrisse 24. veebruaril 1928 nagu kuupäevgi ütleb, pühendatud iseseisvuse saavutamisele ja vabadussõjale. Aga nüüd on juba aeg sõnajärg tagasi jälle Alberti üksipile. Iga kahe nädala jooksul üks kuuldi, minge esimestel aastatel ma peaaegu olid kõik minu tehtud. Paarkümmend tükki ma tegin, taastas. Siis jällegi muretsevad peamiselt vene ja saksa keelist literatuuri, sellist keelt oli meil siin puht tehniliselt kergemini kättesaadav, aga ka prantsuskeeles. Ja esimestel aegadel olid seal üks moor seegi, kes nüüd kuivada loetunud inimene maitsi tugevasti maksma panime. Tema sisenenud kas muretses materjali või juhtis tähelepanu, et soovitav oleks niisugune niisugune kuuldemäng selle selgelt eemal. Ja siis valmistasite selle ära. Esimestel aastatel olite vist ka ühtlasi oma kuuldemängudes tegelaseks. Väga sageli ja tolleaegsed nimekamad näitlejaid ei võtnud seda asju tõsiseks natsi finantside oma vääriliseks esinenud ja nii imelik, kui see praegu võib tunduda. Praegu minu arusaamise järgi. Viheski teatrietenduse riiuli iialgi nii suurt auditooriumi kui seal. Kui see mõte ainult, et sind kuuleb mitu 1000, et inimest korraga, mida teatrisaalis kunagi ei juhtu, siis see paneb ju nagu isegi vastutuse eriti suure peale ja muidugi tõstab huli. Mina olin otsast peale sellest teadlik, et ringhäälingul on üks suur tulevik käes. Ega te ise ei lavastanud mõnda kuuldemängu? Kriitik ühtlasi olla, aga seal peab kõrvalt kulme ja siis me tegime nii tookord üht ja sedasama ümber ja kõike. Nii kaua tehti proovi, kui see asi hakkas. Kõigepealt netti juhti rahuldama, kuni kolm inimest, maksimum neli esines korraga, et muidugi tämbrid läheksid Ühte, et oleks kergem vahet ja keskmiselt palju aega kulus ühe kuuldemängu loomiseks. Teil. Pean ütlema, et kui kuuldi mängu koostamine üks kuu aega läks ikka selle peale ära, loetja semis eetrisse läks, läks nüüd on ammu teistmoodi, võetakse lindile. Nii ja siis link klassi siis seda parandavad, niikaua kui tõsis rahuldab näitlejad ise võivad kodus iseennast kuulda, kaob ära see ärevus ja mind ja siis igasugused niukesed, juhuslikud eksimused. Tee rajajana tegi osaühisus Raadio Ringhääling ära suure töö. Ometi rahvas nurises aina rohkem, miks seda selgitab riigi ringhäälingu direktor Fred Olbri. Raadiotelegraafijaam Koplis see oli juba loomulik, et selle jaamaga ei oleks kuidagimoodi saanud. Ta kinnide kuulajaskonna nõudes Tauli väikse võimeline ja asupaik päris sobigeda ulatuses oli väga väikene, nii et suurem osa Eestimaast ei kuulnudki üldse 100 siis hakkasid protestihääled tõusma ajakirjanduses ja igasugusel avalikul väljaastumistel siis oli osalises ringhäälingus sunnitud suurendama saatejaama võimet keskmiselt tol korral oli ikkagi kuulajaskonna arv 14000 ümber jäiga, peaaegu kuni osaühisuse tegevuse lõpuni nende selle arvu piiridesse. Sellele kuulajaskonnale oli õigus nõuda parema kuulduvusega saatejaam ja sellepärast ei tekigi saate, millesse lasta. Meile ei olnud kõige sobivam lahendus, sellepärast et paepind, mis üleval Lasnamäel on, ei soodusta elektroelektromagnetiliste lanti levitamist. Ja teiselt poolt küljest ta, et saatekava oli võrdlemisi Ki sellel kilpkonnal, kes moodustas osaühisus Raadio Ringhäälingu tuuma olid eeskätt muidugi raha ja kasuhuvid olid silm. Niisiis peale peaaegu kaheksa aastast tegutsemist pani osaühisus pillid kotti. Olen seda üleminekut erakapitalilt riigi kätte seletanud 10 aastat tagasi kolleeg Urmas Sloidile ja vaevalt et mul tollal öeldule nüüd midagi lisada. Erakanal ei tahtnud teha kulutusi, ta püüdis nii säästlikult majandada kui võimalik, aga sellega kannatas ikkagi raadiotase, sest omal ajal, kui major Fredo Albri nentis kude ameti 34. aasta suvel üle võttis, et meist tagapool Euroopas on ainult leedu. Kõik on eespool. Kui aga venelased 40. aastal võimu võtsid, siis olime meie no julgelt öelda juba Skandinaavia tasemel, tähendab selle lühikese ajaga juba riigiringhääling oli võimeline tegema seda, mida eelkäija palju pikema aja jooksul ei olnud suuteline kui kergelt. Toona läks riiklik otsustus, et raadio peab olema rahva finantseerida. Kuluaarides seda isegi välja ei toonud ja ehkki ma vestlesin Fretholbreiga Ki aastaid, tema ütles ka, et seda tagamaad teda kutsuti ükspäev välja ja tehti ettepanek, ta ei tea, umbes aasta kestis see, kuidas öelda hoovõtt. Kuid ärgem unustagem, et langes kokku nüüd sellele sellise operatsiooniga, kui Päts ja Laidoner tulid etteotsa, tähendab, kui riigis oli vaja korda ja kõva kätt siis sellega kaasnes ka juba ringhäälingu riigistamine, seal oli ka poliitiline mõte olemas, ehkki anname nüüd Auadega Ringhääling jäi sisuliselt siiski objektiivseks, ei joonud ta sugugi Pätsi Laidoneri käsutuses, üksnes muidugi vapside vastu oli hoiak olemas, aga mina ütleksin, et riigi ringhääling oli selle sõna kõige paremas mõttes objektiivne ringe. Ega see jutud ei tähenda seda, et riigil on Ringhäälingute ainult oma propaganda tegemiseks vaja. Vaat just seda tahan väita, et mitte, tähendab, on täiesti võimalik ja seda tõestab ju ka siin naaberriikide eeskuju, kus valitsused tulevad, lähevad üks partei tõuseb, teine vajub, aga ringhääling on see, kust inimene saab, kuidas öelda selle erapoole ja tõelise informatsioonis. Mitte ainult ringhäälingu enda inimesed, vaid terve kuulajaskond tervitas sedasamust, kuuleskonda arv tõusis juba tüseda 40. aasta lõpuni või üle 100000 kuul ja oli juba üle miljoni krooni, oli tulnud kõik seik. Tulud, mis olid, läks täiel määral tehnilise sisseseade täiendamiseks, kuue saatejaama ehitamiseks ühtlase rekkaga tõstetud Te saatekava peale tehtud kulude arvul tunduvalt suuremaks, nii hästi honorari seguga saatekava enda sisu järele. Saatekava kestvus tõusis palju suuremaks, siis sai väga suurel määral täiendatud grammofoniplaatide varasid. Teiseks oli meil kokkulepe suuremat plaatide valmistavate firmadega, kes kõik uued plaadid meile saatnud. Ja pealegi saadeti meile plaadid, mida ei olnud isegi kunagi ennem proovitud nii-ütelda ilma kahinat absoluutselt ilma Kainata. Veedolbe jõudis rääkida vaid pisku rahvusringhäälingu jõudsadest sammudest oma kuueaastase valitsemisaja jooksul mistõttu Vello Lään kutsutuid kuuluma nädala pärast sellest traagilise saatusega mehest pikemalt. Kuidas kolonel volbri tõi Eestimaale esimese magnetofoni, esimese reportaaže auto ehk rahvakeeli hõbehalli, kuidas ta ehitas Türile Euroopas moodsaima raadiomasti ja alustas Kreutzwaldi tänavale ka esimese raadiomaja ehitust. Kõige selle eest pidi Stalini ajal sööma Siberis vangileiba. Niisiis Kuulmiseni nädala pärast.