Te kuulate kõnelemas rahvakirjanik, Oskar Lutsu helisalvestis on tehtud 40 aastat tagasi. Peagi seitsmendal jaanuaril tähistame Oskar Lutsu sajandat sünnipäeva. Täna on Eesti raadiole kavas klassikapäev. Kuulete saateid Oskar Lutsu loomingust, tema apteekritööst, päevikutest, majamuuseumist. Klassikapäeva avamiseks anname sõna professor Johan peeglile. Me tähistame nüüd Oskar Lutsu sajandat sünniaastapäeva ja ei ole vaja selgitada kes ta oli, sest ta on praegugi veel meie hulgas, sest viimaste lugemisküsitluste põhjal selgub, et ta on kindlalt kõige loetavamate kirjanike hulgas. Tuglase sõnade kohaselt esindab Luts meie rahvakirjanduse kõrgeima taset. See väide oli öeldud juba seitse aastakümmet tagasi. Ja kehtib ka praegu. Lutson sellel kohal siiamaani olnud. Ja ometigi meie kirjandus on seitsme aastakümne jooksul nii palju edasi läinud. Nii et selline lugejamenu on muidugi omangudi ime olla siis praegu siiani veel tõeline rahvakirjanik ja neid nimesid, kes koos Lutsuga eesti kirjanduse tulid ja on loetavad ka praegu, ega neid nimesid nii väga palju ju ei ole. Ja see sunnib muidugi mõtlema, miks see nii on, kuigi sellele vaevalt ammendavat ja üxitist vastust suudame ültse anud luts tõi eesti proosasse, mis ju enne esimest maailmasõda kuigi rikas ei olnud omamoodi jutustamislaadi sünnipärase niiskus spontaanse, kaasasündinud ja väga elava, mis jäidele omaseks loomingu ja lõpuni, see oli midagi uut juba ja sellega ta muutis lugeja lähedaseks sündmused ja inimesed. Ja sest tema jutustus ei olnud kõrvalseisja rääkimine, vaid ta oli ise Nende tegelaste hulgas ja kaasas ja sageli ka äratuntavalt üks nendest tegelastest ja õigupoolest ongi vahest kõige autobiograafilise on eesti klassikutest üldse. Teisest küljest Saavutas ta selle läheduse niisuguse väga vahetu ja siira ja hella kaasatundmise või eriti sisseelamisega mida Eesti Sel kombel vist küll keegi teine polnud teinud. Ma mõtlen enne kevade ilmumist kus teatavasti ilmekalt siredalt on edasi antud noorte puhtaid tundeid. Lutsul on olnud erakordne anne tegelastüüpide loomisel. Ükskõik, kas nad on siis koomilised või tugeva lüürilise põhikoega. Noh, õigupoolest ju Lutsu tuntakse kui suurt koomikud. Ja trükisõnas seda ju naljajuttude ja följetonide meistrina tuligi. Ja väljetoni lillest aga elu lõpuni. Demagoogiliste tüüpide galerii on pikk. Võib-olla ka korduvust kasutamist ehk pisut kulunudki kuid Lutsu humoristi talenti ei ole keegi eitanud ja seda ei saagi loomulikult heituda. Koomikaks vajalike vastuolude leiutamisel on Lutsul jätkunud täiesti isikupärast ainuomast leidlikkust millele võib-olla oleme siiani vähe tähelepanu osutanud. Lutsu naer on humoristi, naer. See on siis inimlikult mõista ja loomulikult ka naer iseenda üle mis teeb humoristi jõu lugejale alati väga lähedaseks. Teiselt poolt aga on luts välja naernud inimliku nõmeduse upsakust ja saamahimu, see on siis naer alt üles lutsu nende poolel, keda siis üldiselt upsakas ja saama imeolusid. Peavad nendeks, kellest on võimalik üle astuda. Aga selle koomika taotlused tagant see võib mõnikord muutud isegi nagu, nagu rämedaks lööbi ikka ja jälle välja mingi eriliselt soe põhi, uus, niisugune hea hellahingelisi inimese ja olla tahtmine. Siin ma mõtlen kõigepealt tema jutustusi kus Lutsu on nimetatud väikese inimese kaitseks. Need on tõepoolest jah, väikesed inimesed, jutumärkides. Aguli inimesed raskustega saatuselöökidega ja pahade inimestega. Oma elu ja väikese õnne pärast võitlevad tööinimesed kellele luts tunneb kaasa ja enamasti ta lasebki neil siis. Kusjuures iseloomulik on tavaliselt see, et peategelast aitab enamasti samasse keskkonda kuuluv aus tööinimene ei tea ühtegi teist nii laialdase populaarsusega meest eeskätt Tartus. Kes siis ei oleks olnud see võrd tagasihoidlik, ta ei kõnelnud oma loomingust oma töödele vältis ta ise hinnanguid andmast väites, et noh, kirjanduses ja elus ei ole ta õieti mitte midagi ja arvatavasti selles nii tagasihoidlikkus enda hinnangus niisugust kunstlikku poosivast ei olnud. Tema joon elus ja kirjanduses loomingus oli ainuõige olla pretensioonitult see kes ta oli, nii nagu ta anne talle looduse poolest antud oli. Oskar Lutsu maailm meie ümber on kõle ja hall. Su süda tuksub veel soojalt. Seal hõõgub peidetud sügaval see tuli, mis kaasa said loojalt. Küll seda on puhunud iilingija torm ja rünnanud elu, mis viril ja surunud seatud piirid ja norm. Mis jäänud on südamekivi. Sa jutustan Tootsi kevadest ta seiklusest koolis ja leeris ja enda teisikust Andresest keskelu heitluste keerist. Sa jutustanud väikesist murredest kesk tagahoovi ja kuur ja näidanud väikest inimest ja teed ta südamejuur. Kõik maailm, üks ilmatu tagahoov sa kogenud rännates ringi su nägija pilk ja Anneluv üht kõikjal avastanud hinge. Meid kõiki ju elu eksi veab, on inimene ikka sama. Suur tark on see, kes seda teab, saab inimest armastama. Sa armastad elu ja inimest, sest naeratan narrust ja väiklust. Kõik väline vorm on tühi kest, hing igatseb soojust ja päikest. Sul endal ammu ei ole soe. Su kaaslaseks tuulesellid. Saab soojaks süda sellel, kes loeb su kadunud linnade Kellist kes kõnnib kuldsete lehtede all Su kaasas, vannu teeradu. Ja läbi narrustest tühistest Saganna seda mis kestab.