Siinkandis on nii, et nimed on õuadel, ütles minu esineja isa, kui kollama õue autoga sisse keerasime. Pikk teekond Tallinnast Häädemeestele oli läinud kui linnulennul ja ees ootas kauaoodatud kohtumine just sellise isesuguse inimesega kes pidi ikka väga hoolega oma kalendrit uurima, enne kui meie kohtumise ära mahutada suutis. Maa sool Öeldakse taoliste vahvate tegelaste kohta ja nagu arvata võibki, pole see kaugeltki ainus epiteete iseloomustamaks nende sära ja külgetõmbejõudu. Just seepärast ma Marika Kose ka seda keskel grammi teha tahtsingi veidi pikema kohtumise käigus saada mingitki aimu neist impulssideks, mis teda nii paljudes valdkondades nii edukalt tegutsema panevad. Ja tänase saate alapealkiri võiks pikemas variandis kõlada ka nii, et kuidas Tallinna tüdrukust Häädemeeste elu edasi viia sai? Ei, tegelikult sai see pealkiri poolik, sest tegu pole ju kaugeltki mitte ainult Häädemeeste, tema praeguse kodukoha elu edasi. Miiaga. Muusikat teevad Bonzo Tõun, Maarja, Riho Sibula, Tanel Padar ning Haldi Normet-Saarna soovib siinkohal head kuulamist. Märkamatult külvas üks lill imeilus aeda sellel talvel lumes, ta õitses, kest pimedad ööd leebema eestle, naeratus, palgel leerimaistle naeratus, palun. Kevade soojas end, lilleke sirutas katuse äärele, Well varras, venis, kuis roomas mu seintel ja küünitas tuppa aknast just nõnda, et väljevis liuaknast just nõnda, et väljevisli. Imelised need kingitud päeva aias, kus kasvaks sõbralik tai kes eematagi hellust või hoolitsust lõkke. Err lobiseb särtsutavaim lõkerda, lobiseb särtsu. Soojad ja mõnusad ööd, tema varjus magusad õhku taas hingamas Rein. Mõtlen, et kuidas nii lihtsalt mind võlus võib-olla sõber ta meenutas. Võib-olla sõber ta meenuta võib-olla sõrme ta meenud. Tere, Maarika Marten rehaldi. Tere teie, Maarika, olete Häädemeeste, sest omamoodi üks tõrvikukandja ka või. Jah, nii ta vist välja tuleb, vahel rohkem, vahel vähem. Ma arvan, et Häädemeeste jaoks võib-olla see tõrvik ei ole nii heledalt põlenud ja nii kõrgel aga enda jaoks ma arvan, et ta tuleb päris hästi. Ei tea küll. Pole see nimetus Häädemeeste teeb liiga siinsetele naistele, sellepärast et siin on ka häid naisi piisavalt ja mõistagi temaarika olete üks nendest, püüame veel kord võib-olla seda sõnastada, et miks te ikkagi kõiki asju nii palju teed. Eesti ornitoloogiaühing, Eesti hobuse kaitse ühing, Eesti märgalade ühing, Häädemeeste naisselts, Pärnu lahe partnerluskogu, mittetulundusühing, suur külaselts, sihtasutus tuss, Pärnu loodusmälestised ja nii edasi ja nii edasi. Pluss Häädemeeste keskkool, bioloogia, keemia ja inglise keele õpetaja, et kui võtta nüüd pool ära, sellest nimistust ma niikuinii ei lugenud lõpuni jääb ikka hästi palju järele. No enamus nendest organisatsioonidest olen ma siiski üsna passiivne liige, et ma käin aastakoosolekul, ma saan infot, mida need organisatsioonid teevad oma jõudu mööda, püüan neid toetada oma nõu ja jõuga, et liikmeks olen ma tõesti astunud päris mitmetele organisatsioonidele, partnerluskogus, töötan, see on siis see koht, kus ma saan aidata inimestel projekte kirjutada. Kas ma saan seda Pärnu lahe äärset piirkonda koos kolleegidega arendada, atraktiivsemaks muuta, et see on selline väljakutse samas märgalade ühinguga, tõesti, me nüüd see organisatsioon saab 10 aastat vanaks, et minu selline eriala on sooteadus ja sood on nagu mulle tõeliselt olulised ja lähedased sellised maastikud. Ja ma püüan Neid siis inimestele arusaadavaks teha ja märgata, ühingus ma töötan, ütleme vabatahtlikult juhatuse liikmena, aga ma üritan siis selle organisatsiooni neid projekte ja aruandlust, raamatupidamist korraldada. Et see on nagu minu ja minu kolleegide jaoks hästi oluline, et see märgalade teema oleks, oleks niiviisi toetada sellise mittetulundusühingu poolt ja hobuse kaitse ühingusse kuuluma, sellepärast et mul on hobused, suur külaseltsi, sellepärast kuulun, et ma elan siin ja ütleme naisseltsi, sellepärast et mulle meeldib see teema ja mulle meeldib see seltskond ja ja ei saa ju kogu aeg asjalik olla, ikka vahetevahel peab sellist lobajuttu ka ajama ja midagi vahvat tegema, näiteks needsamad süüteroosid, mis me üleeile õhtul Martoniga tegime sinna korvi, et need on ka muidu ei oskaks, ei tuleks selle mõtte peale või mis iganes, sellised muud asjad. Niiet süvenemiseks ma tahaks, et mul oleks rohkem aega paljudesse asjadesse. Aga samas ma olen leidnud, et kui ma siis võtan ja sellesse ühesse asjasse süvenen, siis maailmale ja võib-olla mulle endale ei ole sellest nii palju kasu kui see, kui ma suudan võib-olla haarata natuke suuremaid ja üldisemaid teemasid. Missugune näeb välja üks teie tavaline päev hommikust õhtuni. No praegusel hetkel näiteks tänane päev näeb välja nii, et ma tõusin kell viis tegin ahju, tule siis ma tegin natukene tõlked, et Läti kolleegidele siis kella kaheksast seisin ma klassi ees andsin kolm tundi, tulin siia, nüüd on meil siis paar tundi aega intervjuuks, vahepeal toovad veel inimesed ära oma infomaterjalid ja käsitööd ja siis sõidan ma Tallinnasse tuuresti messile seda üles panema, siis mul on kohtumine ühe kunstitudengiga, kes ühe minu lepingulise töö jaoks teeb jooniseid ja õhtul lähen ma siis ühele soolaleivale. See on nüüd selline näide, et ühte päeva mahub viis, kuus teemat ja tegelikult Ta neid mahub ka tavaliselt teistesse päevadesse, et ma võin ka istuda ühe koha peal näiteks kontoris, Audrus, Pärnu lahe partnerluskogus, kus siis tuleb selle kaheksa tunni jooksul ette noh, kümmekond erinevat teemat ja nendesse tuleb süveneda, need korda ajada, inimestega suhelda või siis koolipäev, kus on, eks ole, seitse erinevat tundi ja peale seda tavaliselt siis ikkagi tuleb veel midagi, et nii, et need päevad on küll väga sellised rutiinivabad. Ma ise armastan öelda, et mul on kogu aeg elu nagu filmis. Kaadrid vahetuvad aina. Täna on selles mõttes naljakas päev jah, et pärast meie kohtumistes sõidate kohe Tallinna. No igal juhul on mul väga hea meel, et ma ei läinud selles mõttes kergema vastupanu teed, vaid ikkagi tulin kõigele vaatamata ise kohale. Aga missugune niux hubane õhtu siinsamas teie kodus, no siis, kui kuskile minema ei pea. Siis ma ikkagi üritan oma sõprade jaoks leida seda aega endale kedagi külla kutsuda, midagi valmistada. Viimasel ajal me oleme Marttaniga siin malet mängin vahetevahel ja päris niisama ei istu televiisori vaatamiseks, minul igal juhul aega ei ole. Nonii, matel mängi temaga malet ja. Ema, kelle nooruses oli male meister, aga peaaegu saab juba pähe. No ema on Häädemeeste keskkoolis bioloogia, keemia ja inglise keele õpetaja, sina käid ka seal sammas Häädemeeste keskkoolis, kas ema sulle ka tund annab? Inglise keelt ma olen isegi sedasi teinud, et kui ma teen kontrolltöid nende klassile, siis ma teen alati enne tunni algust valmis, et keegi ei saaks öelda, et kellelgil on eelised. Et selles mõttes on nagu on, et kui ta On hästi õppinud, siis ta oskab ja siis on see hinne nägu on, et praegu ei ole küll keegi nurisema tulnud, et Martinil selleks hinded nii või naasugused, et tal on tutvused seal. E-koolis tuleb moe pärast mõni kolm ka panna, et asi tõesem välja paistaks. Ei, moe pärast ei tule neid kolmesid panna. Viimane hinne, mille ta saigi mu käest, oli kolm, et tal olid sõnad õppimata ja vahetunnis, mis iganes nad seal tegid, igal juhul ei ole vaja moe pärast panna, neid tuleb iseenesest. Vahepeal ikka tuleb ette. Kuidas see niimoodi Marika juhtus, et te olete Häädemeeste keskkoolis, siis kohe tervelt. Kolme õppeaineõpetaja, kui ma Tartust ära tulin 98. aastal, siis oli siin tööpakkumine Häädemeeste koolis bioloogiaõpetaja koha peale ja ma tulingi siia ja ma väga tahtsin seda töökohta saada ja ma sain. Ja siis oli ka tunde väga palju klasse, paralleele oli, oli palju. Hakkasin alguses õpetama bioloogiat, sest keemia, juuksurid, kolleegid olemas ja kõrvale sinna tuli inglise keel, kuna see on olnud mu selline hobi ja ja neid tunde on ikka päris palju, et siis siis jagus. Aga samas ma ei ole seda kunagi niimoodi õppinud, et täiesti õpetada. Metoodiliselt ma vahel tunnen ennast ebakindlalt, aga siis juhtus nii, et ka keemiaõpetaja tööd tekkis. Ja Mul ei jäänud muud üle, siis kui mulle direktor ütles, et nüüd on keemiagaasis, siis oligi keemia, võtsin siis raamatut, tegin omale asja selgeks ja niimoodi on läinud, aga mul on kõrval väga tore kolleeg Ülle ja ega eriti sellistes maa keskkoolides tavaliselt ei ole priisata, et on kaks bioloogiaõpetajat või kaks õpetajatena bioloogiat ja keemiat. Nii et me oleme kolleegiga need tunnid kenasti ära jaganud ja inglise keele tunnid ongi praegu. Ma vahepeal seda ainet ei andnud, sest noh, mul ei ole sellist ettevalmistust, et ma väga ei tahaks seda teha, et äkki see kvaliteet ei ole nii hea, aga nüüd üks kolleeg, siis väikese lapsega jäi koju ja ma olin nõus võtma osa tema koormusest. Kuna inglise keel on olnud aastaid mu nagu töö, keel või selline ka hobi, siis ma arvan, et ma väga kehvasti sellega toime ei tule, igal juhul õpilased eelmine aasta riigieksamiga said kenasti Toime. Kauge maatasa. Soosaar seedama. Ja kas siin on kaks? Kas. Äikesega. Ühtviisi valged on nisu kui soo. Alati valvel on subtäidetud. Ma saan aru, et sa oled olnud mu jaoks. Las ta saab Sugulased taeva. Raske Hoode. Olla hea ja. 50. Kaasa. Ja ei tea, kas kaks. Kasvamsus. Alati emal on Supeediat Saan aru, et sa oled olnud. Ja see läks. Saama sa oled olnud pojaks. Kes palju teeb, see palju jõuab, see on teada, minul on kodust kaasa antud ikkagi see, et kui sinule midagi ei meeldi, siis võta kätte ja tee see ära teistmoodi ja see ongi võib-olla see, mispärast ma nende asjadega tegeleda, et kui ma näen, et kuskil on midagi või, või ma tunnen, et noh, et saaks nagu midagi teha, et asjad edasi läheksid, siis. Ma jään ootama, et mis nüüd saama hakkab, kui ma tunnen, et ma oskan nüüd mul on jõudu ja nõu, siis ma siis ma hakkan sealt otsast kinni. No see samagi koolis õpetamine, et nagu ma tunnen, et ma suudan ja ma saan sellega hakkama, siis ma võtan ja teen tunnid ära või, või näiteks seesama naiselt siin, eks, et selle juures kuigi ma käsitöö tõesti ei jõua teha. Ma hea meelega aitan neil kirjutada projekte või, või siis mingit nõu anda sealjuures või mingeid tegevusi korraldada, et ma ei saa võib-olla eest vedada seal käsitöö. Ei mingit sellist temaatilist, osav näputeemaliste asjaga midagi muud ma aitan ära korraldada. Seda ma lugesin jah, teid tutvustavatest materjalidest, tõepoolest, meil on õnnelik käsi. Kas nüüd just õnnelik käsi, aga siin on jällegi seesama, et on üldistusvõime ja terviku nägemisvõime ja teine asi, see, et üks väheseid oskusi ma ei saa seda häbeneda, on see, et ma oskan lugeda ja kirjutada, ehk siis seesama verbaalne võimekused, et kui sa suudad oma mõtted paberile panna nii et teised seda usuvad. Ja Ma olen aru saanud, et see nii on, et väga paljudel inimestel seda võimet ei ole. Ja siis siis järelikult tulebki seda rakendada, teha tuleb ikka seda, mida sa hästi oskad. Ma arvan, et see kõige-kõige suurem projekt, millest siiani kogu piirkond ja ma ise ka kasu lõikan, on kindlasti see Euroopa Liidu rahastatud projekt, mis oli siin Häädemeestel aastal 2001 kuni 2000, nii et siis ma sain isegi teada, et see projekti tegemine ja kogu see projektipõhine tegevus, et see sobib mulle ja et aga sellest on nagu palju kasu olnud piirkonnale, seisnes siis selle piirkonna looduskaitseliste väärtuste nii-öelda üles korjamisest, kirja panemises, paikapanemises, inimestele selgitamises, arusaadavaks ja kindlasti ka suure hulga looduskaitseliste tööde korraldamises, eelkõige siis siinsete selle rannaniitudel jälle selle rannaniidu ilme andmises. Ja just see, et, et siin veel kümmekond aastat tagasi paljudes piirkondades praegugi ikkagi looduskaitset seostatakse suurte keeldude-käskude ja piirangutega ja sedasi ei saa kindlasti kaitsta meie pärandkooslusi ja selliseid maastikke, kus inimesel on suur roll, et mina ei olnud, ütleme, selline tüüpiline ja tavalise lähenemisega võib-olla looduskaitsest, ma noh, minul oli tahtmine, see projekt nagu ellu viia, et inimestel oleks hea ja nad saaksid aru, mida nad teevad, kellele ja milleks ja, ja sellepärast võib-olla see asi õnnestuski, et mulle ma võtan endale aega selleks rääkimiseks inimestega ja selgitamiseks, et mida nad siis tahavad ja, ja ka selleks, et noh, mida siis teistel nii-öelda vaja on. See kommunikatsioon nende asjade juures ongi kõige olulisem, et ükskõik tegelikult, mis projektis teed. No Marten, sinu ema on niisugune silmapaistev kuju siin Häädemeestel. Ta jõuab kõike väga palju teha, aga tema teiega igal pool kogu aeg mööda Eestit laiali ja siis teda ei ole üsna tihti kodus. Tegelikult olen harjunud juba ise väga hästi hakkama saama. Nii et ei ole ka väga hullu. Olete vahel kaasa saanud isegi niisugustele huvitavatele üritustele, mida sa muidu vast ei saaks, et selles mõttes vist olete juba harjunud, et vahel on sellest ka väheke kasu. Muidugi, aga Marika, lisaks Martinile on teil ka vanem poeg, kes on läinud juba otsesõnu ema jälgedes. Jah, Märt Ta on esimese kursuse üliõpilane Tartus Ülikoolis õpib bioloogiat tõepoolest. Et tal oli küll võimalus minna kõiki teisi asju ka õppima, kooli lõpetas ta heade tulemustega, aga millegipärast ta valis bioloogiat. Meil oli küll isaga tõsine vestlus sellel teemal, et on teisi erialasid ka, aga ta arvas. Ta siiski otsustab geoloogia kasuks. Tegelikult kuskilt pidi ju tore ka asi läheb edasi, tähendab, jah, ma arvan, et bioloogia haridus üldse, mis meil Tartu Ülikoolis antakse väga hea baasharidus väga paljude tegevuste tegemiseks ja see aitab sellest maailmast ja inimestest nagu aru saada. Mina olin sellest veendunud juba kolmandast klassist saadik, et mina hakkan bioloogiks. Ja mina siis hakkasin ka ja see on mulle ainult kasu toonud, sest kui oleks läinud külmamajandust, siis ma olekski teadnud sellest midagi, oleks mingisuguse keele või, või muu asjaga tegelenud siis aga nüüd ma all on need teised oskused ja omadused ja lisaks veel see bioloogi taust, see võimaldab mul tegelikult teha paljusid asju. Väga edukalt näiteks seesama looduse vahendamine ja tutvustamine, et sageli on bioloogid väga suured sõbrad oma uurimisobjektiga ja suudavad suurepäraselt nii-öelda kommunikeeruda nende objektidega aga seda populariseerida või inimestele tutvustada või sellest nagu rääkida seal, kus vaja ja nii nagu vaja. Et see ei tule sugugi kõigil hästi välja, et minu õpetaja Viktor Masing viimastest pilastest väga-väga-väga pidasin temast lugu ja pean siiamaani, et et kui ma tema loengus oli nii-öelda mingite umbes selliste sõnadega seda asja seal sisse juhatas siis ma mõtlesin, et et vot, et niisuguseks võiks kunagi saada, et teha seda, et kõik inimesed saavad sellest aru, mida sa teed. Paeli UTala tiikuid avad olla mure sinu suguhunnikuid. Nii, ja suure seinu. Elab. Ja suure? Marika, me sõitsime siia siis teatavasti Tallinnast koos teie isa Vello ka. Ja natuke enne seda, kui me siia teie poole ära keerasime, näitas ta õpperada, mis on ka noh, kuidas ma nüüd ütlen, teie kätega loodud kõlab vist mõnevõrra tobedate teie tehtud sõprade. No mitte nüüd üksi minu, aga see on minu esimene projekt tõesti Häädemeestel, kui 98 siia sai tuldud, siis oli vallas parasjagu käsil üks Phare projekt ja valla omaosaluseks, siis mõeldi, et no mida teha, et neid pabereid toodetakse igalt poolt, teeks siis midagi, millest nagu kasu on ja märk maha jääb. Ja siis kuna sood olid minu, see huvi ja eriala ja seda õpperada me olime siin juba unistanud ja mõelnud tegelikult ammugi siis oma laste isa Mati Kose ka meil oli see plaan siin mõeldud juba valmis varem ja sai tõesti mina, jah, märkisin selle sinna rabasse maa oksi meda meestel ja ehitusmeestel eete ärasel soo peal ja panin siniseid lindikesi ja nii nagu ta sinna tookord maha märgitud, sai nii-öelda seal nüüd tõesti 12 aastat seisnud ja tegelikult ma ise arvan, et kui ma võin minagi pean elus, mis ma olen korda saatnud, nagu ette lugema, siis kindlasti see õpper. Ta on üks selline asi, mille üle mõelda, väga õnnelik, mis siis, et seal on juba inimesed nii palju kurje sellel lootusel seal ümber teinud oma käimise kõigega. Aga see on tõeliselt nagu külastatav objekt ja ma olen aru saanud, et inimestele on see tõeline avastus, et raba on niivõrd ilus maastik ja igal aastaajal, et kohalikud inimesed on nagu palju tänusõnu öelda, poleks iial sinna läinud, kui seal seda rada ei oleks. Et selles mõttes see, see on asi, mille üle ma olen uhke jätkuvalt. Väga omamoodi ja väga tore koht, kuhu minna. Sobibki sinna ideaalselt. Täpselt paras paras minna, ükskõik millel jalad jäävad, kuivaks jäävad. Kui õigesti astuda ja väga tahad, siis jäävad. Aga me siin räägime, istume, nagu juba öeldud, teie pea 150 aastases renoveerimisjärgus talumajas tähendab lisaks igapäevatööle ja tuhandetele askeldustele olete te nõuks võtnud üks tõeliselt vana talu siis üles elule äratada. Jah ma otsisin omale siit Häädemeestelt sellist elamise paika ja võib-olla mõni ei ole alati kõige lihtsam olnud, isiklik elu, aga viis aastat tagasi ma leidsin siis endast nii palju jõudu ja tahtmist, et ma otsisin ühe vana maja, mille saaks endale koduks, korda teha ja see sai ostetud 2005. aastal ja kohe ka siis selle renoveerimisega pihta hakatud. Et siin on olnud nagu paljude heade ja mulle oluliste inimeste kätetööd selles majas, nii selle vana vooderduse kui sisu lammutamisel, kui ka siis selle uue ehitamisel. Et Ma tahtsin, et see oleks selline vanas stiilis vanamoodi. Et see hõng ja see, see puit, mis siin ümber on, et see annab mulle nii palju jõudu, jakku osutab. Ja lastega läbi rääkides selgus, et neile ka see sobib, et kipsplaat ja tapeet ei olnud mitte see, mida nemad tahtsid. Ja nii siis ongi siin need vanad palgid ümber ja see vana lagi ja need vanad asjad ja püütud siis kõike seda selliseks noh, mõni ütleb retro. Aga vahel tulevad väikesed lapsed küll aja võtavad emal sabast kinni, et kui emme siis on nagu muuseumis. Ma arvan, et ma nüüd ei anna ikka museaali mõõt välja küll kuskilt koduloomuuseumi, aga põhimõtteliselt on siin jah, kui näha, siis on siin selliseid vanu asju või isetehtud asju või või, või siis lastud kellelgi teha, et igale asjale, mis siin majas on mul ikkagi lugu juurde rääkida. Et ma naljalt ei läheb poodi mõnda uut asja ostma, vaid ma pigem lasen isal siis teha, otsin mõne vana asja ja teen ümber. Et mu jaoks on see nagu oluline, mis mind ümbritseb. Et noh, asju kui selliseid, siit leiab ju väga vähe, et minu, see lemmikreklaam on, võidab see, kellel on surres rohkem asju, et meil on see mäng ka siin kodus, et et pigem ma korjan inimesi ja emotsioone enda ümber, mis annavad nagu jõudu ja aitavad nagu edasi minna endal. Kui jätma siia kuskile mingeid asju, korjaks tolmu koguma. Kas te, Marika teate ka, kes siin kunagi elasid ja kes olid selle talumaja algsed? Omanikud, jah, ma olen püüdnud seda uurimistööd teha, ma olen küsinud naabrite käest ja ma sain siin, kui ma selle maja ostsin sisse, Perepoeg pärandas mulle fotokogu. Ma olen lasknud siin naabrit del seda identifitseerida, et kes ja kuidas seal nende piltide peal on. Ja kui ma saan siin nüüd valmis oma kõrvalhoone, siis ma tahan sinna välja panna väikese ekspositsiooni selle talu ajaloost ja nendest inimestest, kes siin elanud on. Ja Ma võin öelda, et kui ma esimest korda siia majja tulin, minul on aukartus niisuguste vanade asjade ja hoonete eest, siis ma ikkagi nii-öelda küsisin luba, kas ma tohin siia tulla ja kas see nii-öelda maja, kas ta tahab mind siia ja ma seadsin ühe tingimuse selleks, et kas ma saan jah või ei vastuse. Ja ma sain jah vastuse sellele oma küsimisele. Ja siis ma teadsin, et ma võin siia tulla, et mu saab siin olema hea, selle jah-vastuse ära tundsite. No selles majas ei olnud koldest tehtud mitu aastat tuld ja siis ma mõtlesin, et oli kevadine aeg ja mõtlesin, et nii, et kui ma seal tule teen ja see suitsu sisse hakkab ajama et siis ma võin ära minna. Ja kui ei, siis ma jään siia, et noh, ma nagu küsisin seda ja kui ma selle tikkusest tõmbasin, siis ma võin öelda, et korstnast tõmbas nagu põrgus ei ole ka hiljem suitsu, siis no mõned korrad on, aga siis on tuletegija rumal on. Et kui me Elasime korteris, siis nüüd on siin mõnus avar, suure huvi ja kõige muu veemaja on isegi hästi tore, hubane põrandad, täitasin panne, mõned renoveerimistööd veele. Seentest Nooe loetasid, voin välja pakkuda ja. Siukseid pisikesi nipet-näpet Teie isa Marika on siin selline hea ingel, kes ka praegu, kui me siin teiega juttu ajame, vaikselt toimetab ja aitab oma tasasel ja nähtamatul moel ja lisast on ikka tohutult abi. Teie elus jah, kindlasti need võib öelda, et viimased ja viis aastat ta ongi selline täiskohaga vanaisa, et aitab siis kordamööda nii mu venna peret kelle lapsed on siis palju väiksemad kui minu omad ja seal on ka majapidamine Tallinnas ja siis käib ta siin ja nokitseb ja toksib ja teeb, et tema on ka selline inimene, et kui temalt tööriistad käest ära võtta, siis tema vist jääb haigeks temal peab olema kusagilt midagi teha. Ja tõesti, siin on väga paljud asjad selles majas tehtud tema poolt ja tegelikult ka kogu see mu majapidamine, et kui mul ei oleks sellist abi isa näol siis ma kindlasti ei saaks tuuseldada sedasi ringi kadunud väljapool. Et ta ikka vahest jälle ohkab, et jälle sa lähed ja millal sa kodus oled. Aga siis ma ütlengi alati, et no aga sa oledki ju siin mul see Mojavaimet. Et siis on ju kõik hästi, et kes mul muidu õunamahla teeks ja roosipeenrad Singantseldaks ja hobused ja suvel ja majapidamises, et poisid muidugi ka toimetavad, aga isale see kohe meeldib ja ta seda teeb hea meelega. Ja mul on, mul on nagu tõeliselt hea meel, et ta teeb seda ja loomulikult on tore. Mina vahetevahel toon näiteks ka seda nõuka aega, kus inimestel oli aega istuda pika laua taga ja sugulased tundsid 11 ja rääkisid üksteisega. Olgu siis heast või halvast. Aga siis, kui meil tuli see iseseisev Eesti riik, siis ta võttis meilt meie sõbrad ja sugulased ja pani meid kõiki siia raha orjusesse. Ja mulle see üldse ei meeldi. Kuigi ma ise olen ka pankadele võlgu ja pean üsna palju oma ajast sellele kulutama, et teha lisatööd. Et ma saaksin need asjad tehtud, aga vähemalt ma olen võtnud need laenud selleks, et nagu toime tulla. Aga see selleks tegelikult on tõesti see, et isal on see, see aeg ja tahtmine ja me hoiame niiviisi. Ja teine asi see, et kui ma olin väike, siis nad ikka õpetasid emaga mind, et loe ja õppija, et tulevikus saaksid teha neid asju, mida sa tahad, mitte seda, mida sa pead. Ja siis ma võtsingi seda üsna tõsiselt. Ma tõesti praegu teengi kõike seda, mida ma tahan ja mida ma tunnen, et mulle noh, mis mulle huvi pakub, seesama elan nagu filmis, aga alati peab olema see tagalateenistus ka. Et ma ei saaks sellist elu elada, kui mul ei oleks neid inimesi ümber, kes, kes siis tõesti teevad ja toetavad ja nad saavad aru, et, et siis ongi see, et siis teen mina kõiki neid kodutöid ja ma ei saagi kuskil niimoodi käia ja särada. Ise nad on mind õpetanud selliseks ja nüüd ei saa siis väga nuriseda ka, kui ma siis tõesti ringile ligines vahel ikka arutame sellistel teemadel ja mina olen nagu sellise eluhoiakuga olnud kogu aeg, et et käinud silmad lahti, et mul peab endal olema huvitav ja põnev. Vahel on tõesti neid asju liiga palju, jooksevad kokku. Aga samas ma olen saanud elult nagu niisuguseid hoiatusi või selliseid laksusid. See on pannud mind väga tõsiselt mõtlema sellele, miks ma siin olen ja aru saama sellest, et iga päev on nagu kingitus, no on olnud üks autoõnnetus ja siis Dani ilmale tuli, siis tal oli väike teema arstidega ja tõepoolest, et et kui ma ei võta sellest elust nagu kõike, mis, mida ta pakub, et iga järgmine päev võib-olla viimane, et see on seesama teema nagu siin vahel mõned inimesed on öelnud, et jah, ma olen koputanud ka mõned korrad sinna taeva uksele, aga vanaemal pole kodus olnud. Et selles mõttes on nagu olnud neid hetki ja põhjusi mõelda elu üle järgi, et ju siis mul on siin veel midagi teha. Liigutavad teened? Tunne ja. Saada. Ka eakad valges vahus laps. Liiguvad Harjumaad üle. On tuulemeri on muutmas värviribadel. Soolane tuul. Päev. Väga, kellest me eriti ei ole veel rääkinud, on teie hobused. Tegelikult. Ta on sellega jälle üks lugu mõjule, meeldiv lugusid rääkida, ma räägin koolis ka õpilastele, kui ma midagi õpetanud, siis lugusid nüüd jälle hobused. Et seda lugu ma olen rääkinud ja kirvega pannud kudesse hobustele tulijat, selle piirkonnad looduskaitselise taastamise projektis oli ette nähtud ka inimestele kariloomade ostmine selleks, et rannaniite uuesti hooldama hakata. Ja seal projektis oli ette nähtud nii lihaveiseid, lambaid, hobuseid, isegi oli meil väike mõte, mingeid, võib-olla on, õnnestub kuskilt mingeid sigu, selliseid vahvaid, kes pilliroogu üles turnivad, see jäi küll ära. Aga hobuse mõtlen, meil ikkagi oli ja mina tegelikult hobustest ei teadnud suurt mitte midagi, aga no minul selline romantiline ja sentimentaalne unistus oli jätta, et vot mina tahan omale valget hobust ja siis meie ämmaga kahe peale arvasime, et me saame selle valge hobusega hakkama, printsi polnud vaja, ainult valget hobust, ainult valget hobust, printsiga oli täitsa kõik korrad sellel ajal veel lood, prints oli olemas, aga valget hobust ei olnud ja siis siin piirkonnas polnudki ammu vist sellist hobust või hobuseid rohkem olnud, just siin Häädemeestel, eks vana Padina jäeti legendaarne hobune küll aga siis oli inimesi, kes soovisid neid hobuseid ja mina siis projektivina, võtsin need inimesed kokku. Me käisime Saaremaal vaatamas neid eesti hobuseid ja me leidsime sealt ühe valgehobuse ka ja siis oli siin suur külas üks proua Miia-Maria ja tema siis arvas, et võtame katse suur kla alla, paneme need hobused siia ühiskarjamaale sööma ja nii siis saigi minule valge hobune, temale must hobune ja need olid siis siin tõeliselt küla ilud kahekesi aastal 2002 ja tõepoolest, ma võtsin selle hobuse pigem sellepärast, et ma nagu tahtsin seda kuvandit kui valget hobust ja ma tahtsin, et nad siin mere ääres sööksid kui see, et mul oleks selline tõeline kirg sellise hobuse nii-öelda sele temaga omamise või jäätmetega hirmsasti midagi teeksid. Ja ma suhtun suure austusega siiani nendesse hobustesse ja see valge hobune oli minu, noh, ütleme siis nii, et minu selline sõber või teisiti oli ka selline Klas ja läks kõige ees ja niisugune isepäine. Aga ta sai õnnetult otsa kaks aastat tagasi ja siis mul tekkis selline tõeliselt tühi tunne, et, et nagu pool minust oleks, oleks läinud. Aga samas selle projekti lõppedes juhtus see, et osad inimesed, kes olid need hobused nagu endale võtnud sait võib-olla siis nagu aru, et nad ikkagi ei saa nendega nii hästi hakkama või siis et neid on liiga palju neid hobuseid nende jaoks või siis, et nad olid saanud need järglased, keda nad soovisid ja need hobused kuidagi jäid nagu sedasi ja mis mul muud üle jäi projektijuhina. Ja ma olin juba selle maavalduse siia kostnud ja ja kogemus oli olemas. Ma võtsin need hobused siis ülejäänud ka endale, et tegelikult ma tahtsin ühte valget hobust, keda mul enam ei ole, aga nüüd mul on neli erinevat teist värvi hobust ja need vanad hobused on tegelikult ka kõik ornitoloogiaühingu omad, kes oli sellel projektil tee nii-öelda omanik ja mina siis tõepoolest Pean neid hobuseid, et vaid üks nendest neljast, kes meil praegu on tõeliselt minu oma aga mind ei sega see üldse ja ma hea meelega neid pean edasi ja siin koos naabriga, kellel on kavis hobust, et see on ikkagi tõeliselt uhke vaatepilt, kui nad siin mere söövad, suvel koos mullikatega ja see maastik kenasti hooldatud, siin on tuhandete kaupa rändlinde ja pesitsevaid linde. Et et see, nagu tasub ära selle vaeva jändamise Karedad maski. Kostus ka. Vast? Marika Tallinna tüdruk, nagu te olete tegelikult sünni poolest, kas mitte kordagi selle aja jooksul pole suurlinna tuled peibutanud tagasi. Ei sugugi mitte, et ma tahtsin juba koolitüdrukuna ära Tallinnast ja olen eluaeg arvanud, et maal elamine on see, mis mulle sobib. Et linnas on liiga palju rahvast, linn väsitab, seal on palju võlts ja silmakirjalikkust, loomulikult on seal rohkem võimalusi. Aga samas ma olen kogu aeg mõelnud, et miks ma peaksin vabatahtlikult minema linna, kus on ruutmeetri peale minusuguseid spetsialiste ja konkurents on tõeliselt tugev, kui siin maal on tegelikult iga selline kirjaoskaja inimene suures hinnase loetud. Selles mõttes sa saadki siin teha, mida parasjagu vaja, sa tunned, et sa oled kasulik, sul on ümber see kogukond, keda sa tunned, et mulle ei meeldi see linna anonüümsus ja selline noh, sihuke kiskja liikus ja nii edasi. Ma tahangi siin rahulikult omas mullis, kui ma lähen suvel hommikul ikka hommikumantliga Real, istun siin aias ja joon oma kohvi ja vaatan linde või seda, kuidas päike tõuseb. Ja siis ma teengi seda, mis mulle täpselt meeldida sellise tempoga. Et, et, et tegelikult mul on siin ju kõik see olemas, mida inimesed linnas kalli raha eest ostavad omale neid krunte mere äärde või kuhu iganes, et siis linnatööl käia. Ja, ja siis noh, ma arvan, et see minu majapidamine siin ei ole sugugi mitte kehvem kui nendel inimestel seal linna ümber, ainuke asi, et nad peavad seal stress oma kõige selle oma olme pärast, kuidas nende lapsed õhtul koju saavad, või kooli. Et siin on olemas kõik see rahu ja töö tegemise olema, korraldanud siis niimoodi, et ma saan väga palju oma tööd teha tegelikult arvutiga ja kaugtööna momin kirjutada projekt inimestele, kes elavad Tallinnas ja töötavad või, või ükskõik kus mujal, et mul ongi ju tegelikult tarvis seda nii-öelda rahu, keskendumisvõimet ja korralikult toimivat interneti ja samas siin koolis siis eks ole, teen ma ka tööd, et Ma arvan, et ma ei teeni sugugi halvemini kui inimesed, kes töötavad linnas ja mul on oluliselt parem elukeskkond siin ümber ja mu lastel on ka oluliselt parem elu ja, ja kasvamise keskkond. Ja see, kuidas mina suudan neid motiveerida, see mõjutab tegelikult selle, kui edukad nad on. Et võib-olla see sotsiaalsest suhtlemisest, jääksin pisut puudu tõesti, sest noh, lapsi on vähe ja see eakaaslaste hulk, kellega suhelda väike või väiksem kui linnas ja osad võimalusi ka, aga ma ikkagi püüan seda kompenseerida. Liikuv inimene. Et selles mõttes ma mingil juhul ei taha minna tagasi linna, et ma ei näe nagu praegu seal ühtegi sellist virvatulukest, mille peale mul isegi kulm võiks kerkida. Ma ei tea, mis mind sinna meeldida. Näiteks, ega mina ei sooviks linna minna mingil juhul. Maal on ikka hoopis teine. Aga never say never, mine tea, mis elu toob, aga igal juhul praegu ma ennast siin sisse seadnud ja ei kavatse siit küll mitte kusagile liikuda. Häädemeeste keskkooli õpetaja ja muidu igati tegusa inimese Maarika kosega kohtus Haldi Normet-Saarna muusikat tegid Donzodon Maarja, Riho Sibul ja Tanel Padar ning helirežissöör oli Maristomba kuulmiseni. Sa keelatud adra ja ta päevale märg. Ja sajab ja sajab. Mulgu. Jaa, laadung märjad.