Ja mis ma siis, mitte lõkkeldavatele? Mina vana mönud, soovitan kõigil ikka tantsida, tantsida ja tantsida. Siis tants, selles on ilukell viis, rõõm, kurbus. Branson elu. Kes on selle energiaga ennast mürgitanud? Ärgu püüdke sellist lahti saada, jäägu see kuni viimse hingetõmbeni. See hoiab inimese noore, vaadake, kui noor mina olin. 80 null taga ei loe ju mitte midagi. Ma olen eluaeg tantsinud, ta näidanud, mindi elus. Kurbade momentidene on mul toeks olnud ja rõõmsatel momentidel samuti mind päris hulluks teinud. Nii et ma ütlen veelkord peli, ükskõik mis liiki see Danske ei oleks, mis saari seda ei ole. Kas klassikaline ballett muidugi, mis on mulle kõige südamelähedasem. Või on see rahvatants? Hoidke palun rahvatantsu oma eesti rahvatantsu. Armastage teda. Süvendage teda. Eriti angi rõhku folkloori-le sest folkloor, meie igivana igivana liikumisvorm, kuigi me täpselt ei tea, kuidas see täpselt oli, aga aimatav on meil siiski, et see või see tants on folkloor, meetrignograafia vot see olgu Sist kõikidele tantsujuhtidele, õpetajatele, kes pääle linde tunnevad, Väiga praegu töötavad, et need võtaksid aluseks kui õpivaramu etnograafia, folkloori. Ja saad siis teha uued tantsud kaasaegseks, liita, sammud, kehadee panna silmale paremini vaadatavaks nagu praegune publik nõuab kõrgemat jala tõsti erksamad hoiakut, erksamad liikumist, toredat naeratust ja nii edasi ja nii edasi, seal poisid tõstavad rohkem naisi juba, kui oli seda õige. Vanasti mina olen võtnud selle üle tule lupjamise Endale tantsudesse pannud, et tõesti oleks ja, ja kiige vorminud kiigutamised ja pannud tantsu sammudesse ja nii edasi ja nii edasi. Ja nii ma olen siis töötanud ja, ja töötan veel edasi. Et nad kõik kallid tantsijad, emban teid kalli-kalli-kalli kõigile. Nägemiseni.