Akadeemik Jaan Undusk, teadlane ja kirjanik lõpetas Tartu ülikooli 1982. aastal eesti keele ja kirjanduse erialal. 86. aastal kaitses väitekirja teemal Friedebert Tuglase osa eesti ilukirjandusliku stiili teooria arengus. On olnud paljude uurimisgruppide ja teadusteemade juht, töötanud stipendiaadina, külalisdotsendina ja vahetusteadlasena, paljude Euroopa ülikoolide ja teadusasutuste juures. Valgetähe kolmanda klassi ordeni kavaler, rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, iga-aastast 2007 pärjatud pea kõikide Eesti kirjandusauhindadega praegu Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse direktor. See oli akadeemik Jaan Unduski elulookirjeldus väga-väga ebatäielikult. Vastasel juhul me jutuajamiseni vist ei jõuakski. Jaan Unduski on vikerraadio uue saatesarja akadeemikud, esimene külaline, Keskööprogramm. Ajame juttu Jaan Unduski töölaua taga Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses alustama akadeemiast Teaduste akadeemia tavamõistuse jaoks kuskil kõrgel ja kaugel. Ja akadeemikud ei tea, kas nad ongi lihast ja luust. Missugune on teie pilt Teaduste akadeemiast ja akadeemikust sellest ajast, kui te sellest staatusest enda puhul veel mõelda ei osanud? Jah, eks tol ajal vist oli see akadeemia veel kõrgemal ja kaugemal, aga samal ajal oli ta võib-olla mingil määral ühiskonnas selline jõud, kuhu poole pöörduti teadlikumalt. Sest mina mäletan seda kunagi mulle isa ütles lapsena, et kõige kõrgemad palgad on Eesti luterlikule piiskopil ja Teaduste Akadeemia presidendil. Ma ei tea, kas oli mingi 1000 rubla mingil ajal ja muidugi see akadeemia president ja kõik, kes seal ümber olid, olid täiesti tähtsad mehetses Nõukogude süsteemis, mis oli selline nii-öelda märgiline, hästi märgistatud ja ja kus oli noh, ma ei ütleks, et koguli ühiskonda läbis selline sõjaväeline kord, aga kus oli väga tähtis see, kuhu keegi kuulub siis teadvustada, akadeemia ja selle liikmed olid, olid ikka seal ühiskonna tipus kahtlemata ja Neiga rahva arvamustes ja eks ta oli ju ka suhteliselt iseseisev asutus, nii iseseisev, kui üldse võis olla selles nõukogude süsteemis, aga noh, kui me võtame näiteks meie omagi Friedebert Tuglase, kelle nimelises asutuses ma olen siin nüüd suuremas oma elus töötanud, siis tema kaotas ju viiekümnendatel aastatel oma õigused, aga ta jäi edasi Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks. Nii et see näitab sellist suhtelist jõudu ja iseseisvust vana mingi Peterburi akadeemia traditsiooni, mis püsis ka edasi selles Nõukogude Liidu Teaduste akadeemias. Te olete ühele küsimusele vastates öelnud, et akadeemik, kes peab ennast teistest kõvemaks teadusemeheks, on vale, akadeemik, mis see akadeemik siis on? Midagi säärast ma tõesti ütlesin, ma mõtlesin võib-olla sedasama, mida ma olen öelnud kristlaste kohta või oligi sealse paralleelselt, ühesõnaga et kristlane, kes peab ennast teistest inimestest paremaks inimeseks, ei ole haige kristlane ja ma arvan, et see on siis see paralleel selle akadeemikuks olemisega. Mis ma sellega mõtlesin, mõtlesin seda, akadeemik võiks olla sedavõrd tark inimene, et ta annab küll alati nõu oma parema äranägemise järgi, aga ta ei ajaks oma nina liiga püsti. Kui te rääkisite Teaduste akadeemiast aegu tagasi, siis missugune mõju või positsioon on praegu Teaduste akadeemial? Väga raske isegi öelda, noh, võtame näiteks kas või Kirjanike Liidu sinna kõrvale võiks ju öelda, et praeguses sellises demokraat vaatlikkus ühiskonnas säärased organisatsioonid võiksid ju mängida tõhusamat olulisemat rolli, kui nad kunagi selles totarit laarses süsteemis mängisid, kus nad olid ikkagi kellelegi valve Rolli ajal mingil määral ja täitsid kellelegi nõudeid. Aga noh, siin on väikene, tegelikult selline väikene paradoks, et kuna need asutused tol ajal olid ka mingisugused vastupanukeskused või sellise terve mõistuse püsimise kolded siis tegelikult ilmselt nad kuidagi noh, nii-öelda rahva teadvuses olid tähtsamad ja praegu demokraatliku mõtlemise kogukonnad kuidagi iga päevastanud. Aga jah, kui rääkida sisulistest funktsioonidest, siis muidugi ma arvan, et meie teaduste akadeemia, tema juhtkond on, on ajanud siin väga olulist teaduspoliitikat Eesti oks Euroopa struktuurides ja nii edasi. See funktsioon on olemas, aga ta võib-olla ei paista niimoodi, ütleme, ajalehekülgedel ja igapäevateadvuses välja, ta on nagu spetsiifilise maks muutunud ja sellise inimõiguste ja, ja vabaduse eest ei pea enam säärased asutused seisma. Seetõttu nad jõuavad ka vähem nagu igapäevateadvusse. Need räägime teist. Ja nüüd ma kasutan Märt Väljataga sõnu teie kohta. Teadlane ja kirjanik, kosmopoliit ja rahvuslane, kelles on koos pedantsus ja kõrge lennulisus, intellektuaalsus ja meelelisus rafineeritud rahvalikus. Kas võtate kõik omaks? Komplimente on alati meeldiv kuulda. Jah, kui hakata analüütiliselt mõtlema, siis võib-olla leiaks tõepoolest iga asja taha mingisuguse põhjenduse. Tänan väga, Märt Väljataga, igatahes. Teie tegevus ja huvivaldkond on väga lai, et te olete väga mitmekülgne ja edaspidi räägime sellest lähemalt. Aga kas need valdkonnad või huvid üritavad teid ka vahel mitmeks kiskuda nagu luik, vähk ja haug? Muidugi, see on mind nagu ka vaevanud, sellepärast et see mitmekülgsus ei ole sugugi mitte alati valitud. Et see on ka kohustus olnud ja sealjuures on ju ka seesama asutus, väike asutus küll, aga mida ma olen nüüd juba 10 aastat juhtinud ja mille raames olen saanud oma oma uurimistööd teha, on ju kaheks särame, säärane asi, hea meelega paneks selle direktori ameti maha ja oleks ka nagu vabakutseline uurija siis kasvõi, aga igasugused põhjused on sellele jällegi vastu. See ei õnnestu niisama lihtsalt elus neid asju raputada, mis on, mis on külge jäänud. Aga jah, kunagi oli minu, minu elus ka selline aeg, kus ma tegin nii-öelda ühe asja korraga. Võib ju teha mitmekesiselt kirjutada ühte uurimistööd ja siis kirjutada näidendit ja siis kirjutada esseed ja, ja nii edasi. Kui seda saab teha nii-öelda üks asi korraga või vähemalt kaks asja korraga või nii, siis on selline mitmekülgsus ainult ajurakkudele kasuks puhkavad, teised jälle töötavad. Aga kui sul on 10 asja korraga pooleli ja nad ei ole vabatahtlikult kõik valitud ja vabatahtlikud asjad muutuvad ka kohustuslikeks sisse, säärane asi muidugi mõjub jah, kruineerivalt pigem. Ja eks ma olen seda tundnud küll, et et nüüd tahaks teatud ajurakkudele nagu natuke nagu puhkama lasta, siis teistega töötada, vahepeal aga, aga jänestuse. No te olete kirjandusteaduses andnud oma kõva panuse, pea pea igasse vist kirjandusteaduse harusse, aga aga mis on õieti teie meelis uurimisvaldkond, kus see prioriteet? Ma arvan, et kõige rohkem oma sellist kirge olen ma pannud sedalaadi mõtlemisse, mis väljendub minu raamatus maagiline, müstiline keel. Ma võiks öelda, et see on selline uurimus, ütleme romaan novellides võib seda nimetada kui kirjandusliku ees, kui vaadata, aga ta on ikkagi tervik ja ma olen selles suunas ka edasi mõelnud. Tähendab, kuidas inimtekstiloometüübid, kuidas neid võib jagada, kas maagilist või müstilist printsiipi jälgivaks milline retoorika neist domineerib, pärisnime keskne või vastupidi mingite vastandite kooskõla kestne. Olen seda, sellist üldist noh, ütleme kirjandust või teksti filosoofia joont ajanud edaspidi, kuigi siin nüüd noh, ei ole teine raamat sinna praegu veel otsa jõudnud tulla, aga see on võib-olla see asi, millest ma olen alustanud kunagi just sedalaadi mõtlemine, et enda jaoks ei ole mitte ainult uurimison ka selline personaalfilosoofia ja minu jaoks on just seetõttu olnud oluline, ma olen nagu mõelnud tekstide kaudu või, või inimlikkusele keeletegevuse kaudu mõelnud enda jaoks nagu maailma lahti ja ma arvan, et just säärased uurimustööd, kus sa mitte ei ei käsitle teatud probleemi või isikut, vaid samal ajal ka ehitad iseennast ja arendad edasi oma maailma mõistmist ja tunned, kuidas teksti kirjutamine on nagu rännak, eks uurimisreis kust ta tuleb targemana välja, see peab alati olema, siis on siis on tekst õnnestunud. Madis, kust ma seda saan kõige vahetumalt teha, on mulle olnud ehk kõige lähedasem, aga samas ma võin öelda ka seda, et selline puhas teoretiseerimine mõjub mulle alati natukene nagu liiga kõlksuvalt. Siin soovitan kõigil lugeda meie vana tuntud Juri Lotmani, kes oskas päraselt prioritiseerida alati suurepäraste empiiriliste näidete varal, selleks peab muidugi olema evolutsioonivaramu ja see annab just nimelt sellisele teooriale ka jõudu ja sisu ja siis noh, mina olen proovinud ka seda nagu jälgida, et kui mingit teoreetilist mõtet arendada, et ei oleks liiga palju sellist mõistete kõlksumistumaid kaarjas ei ole seda vaja vaid et seal oleks vaat see inimhingus ja kultuuriloo kogemus ka juures. Aga noh, siin on, eks, teine uurimisvaldkond Baltikumi kultuuriruum algus on see saanud kirjanduse uurimisest, aga aga olen jõudnud nagu arusaamisele, et ajalooliselt meil siin Baltimaadel, kus oli ju noh, nii-öelda laias mõistes baltisaksa kultuuriruum millesse kuulus siis ka eesti ja lätikeelne ja osalt ka venekeelne kirjasõna. Selles olnudki kõige tähtsam varasematel aegadel üldse mitte ilukirjandus ja tuleb põhjalikult seetõttu uurida teist sorti tekstiloomet. Ja noh, siin on jälle tulevad kõne alla mingisugused teised meetodid noh, nii-öelda ala meetoditel siin tuleb vaadata kuidagi teistmoodi, noh näiteks ma olen ise käsitlenud seda, kuidas üldse eesti kirjakultuur tekkis. Me kõik teame seda, et Kreutzwald kirjutas Kalevipoja. Ja tol ajal oli küllaltki levinud ja see seisukoht, et selline EPAs on kunagi kunagi rahvasuus olemas olnud ja siis Kreutzwald oli nii tee, kes asus seda järelejäänud tükkidest taastama. Üldiselt arutakse muidugi sääraste õppustele kunagi olnud ja, ja, ja nii edasi. Tänapäeval aga just selline mõtlemisstiil, et kunagi on olnud midagi suurt, millest on tükid järele jäänud ja rahva edasine kultuuritahe jätkusuutlikkus sõltub sellest, kuidas me need tükid kokku korjama selle kunagise terviku taastame. See näitab juba ühele kindlale mõtlemistüübile, mida ma olen nimetanud rääk tohi printsiibiks on üks retooriline figuur terviku asemel seda tüüpi mõtlemise kaudu siis hakatigi ehitama seda, seda eesti kultuuri just nimelt eestikeelset. Et me võime seda kirjeldada empiiriliselt, nagu näiteks August Annist on ju väga põhjalikult teinud kuidas Kreutzwald kirjutas oma e-post, millised olid tema allikad ja Mcis teda mõjutas ja kuidas ajaliselt kulges. Aga me võime sedasama Kreutzwaldi tegevust jälgida ka mingisuguste mõtlemistüübi loogikast lähtudes. See teadmine annab meile küllaltki palju lisainformatsiooni, kui, kui asi niimoodi läbi mõelda. Kui laialt seda polti kultuuriruumi olete uurinud või, või mis aspektist on teil seal oma rida ajada või või väga laialt ette võetud? Jah, me oleme ta siin nüüd tegelikult viimastel aastatel tahtnud väga laialt ette võtta. Siin ei ole ainult mina üksinda, vaid me tahaksime kirjutada uuesti vanema balti kirjanduse lugu, see oleks siis saksakeelne eestikeelne digienne. Kuni kuskil siin 19. sajandi esmakümnenditeni tahaks kirjutada läbi sellisel kujul, et ei oleks produkt sellisena, nagu ta siiamaani on olnud, et on olnud eesti kirjanduse ajalooga põhiliselt siis eestikeelne kirjasõna siis sakslased on kirjutanud baltisaksa kirjandusajalugu, mis tähendab siis saksakeelset lätlased kirjutavad siis oma kuna see oli siin küllaltki terviklik kultuuriruum ja kõik litter, kraadid olid kakskeelsed. See, kes kirjutas eesti keeles, oskas alati ka saksa keeles kirjutada. See oli selline üks kultuurimälu mitmekeelne siis prooviks siis alates Läti Henriku st kuni 19. sajandi alguseni vaadelda seda, seda teksti ruumi mingisuguse tervikuna saada ehk sealt mingisugune uus uus info just selle kaudu. Muidugi, see on selline raske korraldamistöö, siin tuleb omavahel siis koordineerida eestlasi, lätlasi, sakslase kusjuures eestlased ja lätlased üldjuhul oma naabri keelt ei tunne. Ja siis teisalt on jah, siin tuleb mõelda ka selle üle, et noh, kui võtta ainult ilukirjandus, on asi suhteliselt lihtne, aga ilukirjandus, nagu ma ütlesin, oli suures osal sellest ajast hoopis teisejärguline selles Wyodaalsus ruumis, siin oli ajalookirjutus ja loomulikult selline religioosne diskursus, et see oli mahuliselt täiesti valdav, mis oli sellest ilukirjandusest, mis seisis kuskil ääremaal esialgu enne selle pärandkultuuri pihta hakkamist palju olulisem ja küsimus ongi selles, et kui seda kirjanduslugu uuesti kirjutada, kui laiaks minna, kui te nüüd küsite, kui laialt ma olen selle balti kirja ruum üle mõelnud, siis tahaks mõelda võimalikult laialt, aga samas samas mehi ei oska öelda, kui laiaks tohib minna. Ja üldse ma arvan, et see meie balti kultuuriruum. Me oleme teda nagu hinnata, ta on väga huvitav vaatlusplats. Siin on ikkagi olnud mitmekeelsed ja meelsed kultuurid, koos. On võimalik seda ajalookirjutust meie balti näitel ikka täitsa niimoodi uurida, et see pakub huvi ka teistele. See ei ole ainult kohalik tegevus, iseenda juurte uurimine ja oleneb, kuidas ta kirjutada, see võib, täiesti pakub huvi laiale maailma näitena. Kuidas teie sõnastaksite humanitaarteaduste ülesande ja missugune on suhe reaalteadustega? Nojah, mõni ütleb, et säärast asja nagu humanitaarteadused ei olegi olemas. Et see, mis ei ole nagu rangelt arvutustesse jaa jaa, Maatriksitesse paigutatav, et see ei ole üldse teadusse, on siis lihtsalt selline, mis ta siis on esseistika või kunst või, aga noh, võtkem siis eeskujuks mitte inglise keeles tänapäevase teaduslikus inglise keeles levinud konsultatsioonid, vaid nii nagu vana hea saksa keelt ütleb, et on ikkagi olemas literatuuris šaht, kirjandusteaduse humanitaarteadused, tegelikult minu ema ja isa on ju reaalid, isan matemaatik, ema, keemik ja mina ise olen omanik, taarse ma ei tea, kalduvusega algusest peale olnud, tegelikult ma ju õppisin isa soovitusel omal ajal ka süvendatult matemaatikat hoopis ja ja on selge, et selline kodu kodus oli see reaalne pool üsna tugev, sama isa näiteks alati olnud suur ajaloo huviline ja tema põlvkonnale omaselt hea mäluga mälu on ka sõltuv põlvkonnast, sest mida rohkem mida rohkem abivahendeid, seda nõrgemaks jääb inimese oma mälu, nagu me teame, et tihtipeale me ei tea enam telefoninumbrid, kõik on kuskil kuskil mingis kunst mälus. Selge, et see arvutite personaalarvutite kultuuri pealetung on meie mälu tugevasti vaesustanud, sest kõik saab panna kuhugi mujale. Olen jah veel sellest põlvkonnast, kus kus enam-vähem kõik pidi olema peas ja seetõttu jäigi palju pähe ja, ja on ka seda ajaloo ja kultuuriloolist innustust siis nagu andnud. Ühesõnaga, mina ei ole nagu kunagi tajunud väga teravalt humanitaaria vastuolu. Ja minul on tundunud, et nad teineteist toetavad ja nii palju, kui ma juba lapsepõlvest peale noh, Einstein-ist ja teistest sellistest suurtest ütlesin on mul jäänud mulje, et sellised väga võimsad täppisteaduslikud pead on tegelikult väga tihti olnud omanitaarsete huvidega. Ja ei ole, ei ole üldse seda asja nagu pahaks pannud. Endale olen seletanud selle humanitaaria ja täppisteadlaste vahekorra umbes nõnda, et loomulikult selline teadus ranges mõttes on ainult täppis ja loodusteadus aga samal rajal me teame, et see väga täpne teadus kogu aeg muutub ja et mõnikord on väga täpselt selge, kuidas maailmas asjad toimivad, aga 100 aasta pärast on väga täpselt selgelt, nad toimuvad täiesti vastupidiselt või. Ja mõlema sellise seisukoha teooria jaoks on, on võimalik leida suurepäraseid põhjustaja ahelaid ja need pöörduvad kogu aeg tagasi, ei ole ka täppisteadustes niimoodi, et et areng kulgeb kogu aeg ühes suunas, vaid mingil hetkel märkasin näiteks see, mis on kuskil 13. sajandil olnud aktuaalne, on jälle tänapäeval natukene loomulikult teisel kujul aktuaalne, see tähendab kas see täppisteadmine, see täpne teadus kogu aeg muutub, noh, nii-öelda vahelduvad paradigmad ja nüüd minu meelest humanitaarset mõtlemise osa, just nimelt ongi see, et kui täppisteadus ühes konkreetses ajaloojärgus kaldub asju suures osas seletama noh, nii-öelda kehtivate paradigmade järgi, siis humanitaar Maarja on just selline valdkond, kus on alati võimalik mõelda mitmeti asjadest humanitaaria põhitõde. Noh, näiteks kui sa mingisugust kirjandusteost loed, et see sõltub lugeja ost, sõltub ajast ja kohast, kus sa loed ja et näiteks metafoori või mõnda kangelast kangelase psühholoogilisi motiive on alati võimalik analüüsida mitmeti, kusjuures kui seda hästi teha, siis on need erinevad võimalused mõlemad tõesed ja see on nagu humanitaarne mõtlemise põhimõte. Ja kui see ühiskonnas säilib tugev. Tegelikult on just see humanitaarne mõtlemine, mis tagab ka nii hullult kui see ka ei kõlaks täppisteaduste pideva arengu ja vaheldumise, sest tänu sellele tuleb sisse teine võimalus ja võiks isegi öelda nõnda, et sellised täppisteaduslikud teooriad hakkavad muutuma, vahelduvad tänu sellele, et humanitaarne mõtlemine tungib kuhugi mõtlemisstruktuuridesse ja selles suhtes mina näen küll ajaloolises plaanis väga selgelt koostööd humanitaarses täppisteadusliku mõtlemise vahel, et see täppisteaduslik mõtlemine üksinda, nagu me teoreetiliselt niimoodi ette kujutaksime, see oleks mingi täielik ummik, sest mitte ühtegi asja teatavasti ei saa üheselt lõplikult süsteemselt ära seletada ja see tähendab seda, et mingil hetkel lihtsalt 100-ks hulluks. Aga humanitaarne mõtlemise printsiip toob alati sisse selle teise võimaluse, mis annab siis ka, võib ka nii öelda mingisuguse pääsetee ja asjade uue mõtestamise võimaluse. Kas sellesse ka praegu suhtutakse nii nagu teie räägite või või aetakse seal sein vahel? Eks inimesi on igasuguseid. Ja muidugi ma nimetasin nimesid, aga on jäänud mulje täppisteadlaste seas on olulisi inimesi, kes igasugust humanitaariast põlgavad, lausa mis tähendab võib-olla sügavamalt võtta seda, et noh, natuke kardavad seda. Mõnes mõttes on alati lihtsam, kui kõik on ühene või noh, nagu emotsionaalselt kergem. Oluline on siiski see, et võib-olla see on asi, mida ma Teaduste Akadeemia liikmena natukene olen lähemalt saanud, tunda ta on küllalt palju inimesi, kellel on see noh, nii-öelda akadeemikule vääriline tahe proovib ta mõista maailma tema mitmekesisuses erinevate tunnetus võimaluste kaudu. Neid inimesi on, on piisavalt palju. Ja tundub vahel, et mõni meesterahvas näiteks, kes on puhas täppisteadlane, tal ei ole mitte mingit sidet kunsti või oma ilmaga. Jah, mingil hetkel selgub, et näiteks tema tütar on kunstnikud, räimed ja need asjad, sellised perekondlikud asjad ju mõjutavad ka ja õnneks sellist päris iso latsianistliku mõtlemist on vist suhteliselt vähe, aga tõepoolest selliste igav vaeva küsimuste arutelul võidakse mõnikord liialt takerduda lihtsuse mõttes liiga kitsastesse piiridesse. Aga tuleme nüüd tagasi teie uurimistöö ja kirjanduse juurde. Sest siin sa seisad, Tuglas teisiti ei või, ja sinu osa Eestimaa mõtteteaduse arendamisel näidatav täpselt ühe lausega, mis kõlab iga kunstitöö, mõjub kunstina just nii palju, kui palju sisaldab eneses loomistraagikat. Sest vastasel korral ei teki mingit vajadust kahe sõna olemasoluks novelli ja politseikroonika puhul. Aga seegi on klišee. Nagu kõik sinu ümber, mees, kes vanemast peast üha piinlikumat. Sageli oled end Tucklana tundnud Sellenimena, mis manud koolipoiss juba praegu iiveldama ajab. Sest üha enam saad sa ise selle väikese kultuuri ja tema väiklaste konventsioonide osaks. Aga su lihalik jagu üha kaob. Kuni sind ennast lõpuks enam ei olegi. Jääb ainult kultuur, ainult legend Tucklast ainult tema võõra väega loodud kirjatööd justkui kehalike olevus ja temas hingitseb eluniiti, olekski ülinime. Justkui naisest väljunud tantsiv liha ei olekski see ainus, mis tegelikku õndsust pakub. Tükike teie novellist, sina, Tuglas ja võtamegi märksõnana, Tuglas, Tuglasest kirjutasite oma väitekirja Tuglasest, kirjutasite novelli ja saite selle eest Tuglase novellipreemia. Mida ta teie jaoks tähendab? Ma arvan, et see selline sügavam Tuglas sai kunagi alguse seminaris, mida pidas professor Harald Peep Tartus ja küsis seal kuskil, noh, võib-olla oli see kolmandal kursusel kursusetöö teema omasid ja võib-olla ma nimetasin siis Tuglast, kuna mul ei ole meeldinud Tuglasest mitmed need asjad, mis on koolis olnud kõige tähtsamad. Sellised varased Impressionistlikud novellid, Toome helbed ja väike Illimar olemale eriti meeldinud, aga mulle on meeldinud ukra selliseid räigemat, sümbolistlikumad tööd ja samas Felix ormusson, see varane romaan oma oma mingisuguse vabameelsuse värskusega ja ilmselt ma nimetasin siis Tuglase nimega oleks võinud ka nimetada kindlasti tol hetkel mõne teise nime. Aga Haarald, Peep oli säärane hea pedagooge juhendajaga, kes siis võttis kohe kui ta Tuglase nime kuulas, ta pakkus välja kohe põllu peal kolm teemat, ilmselt ma siis valisin ja Saise Tuglasega tegelemine alguse. Ma pean Tuglasest kirjanikuna teatud osa tema loomingust, ma pean rohkem ilmselt kui paljud teised inimesed. Sest ma olen märganud, et ega selliseid Tuglase lühiproosa väga suuri austajaid ei pruugigi eriti palju olla ja Tuglas on suur nimi, kõik teavad seda. Aga just võib-olla kirjanike ringkondades Literaatide ringkondades tihtipeale märganud seda räägitakse kiitvalt Tuglasest kui kriitikustaga. Ilukirjandusliku loomingu much ei veeta nii oluliseks. Ja minu jaoks on see ikkagi olnud tema loomingu tuum. Mulle meeldib, see sattus mulle tihtipeale ei meeldi lugeda liiga palju. Mulle meeldib see, et ma saan oma selle lugemise elamuse suhteliselt vähese teksti pinal ruumist kätte. Tuglase loomingus on sääraseid ekstrakte, mitte ainult novellide, said veelgi lühemates teostest tõepoolest seal noh, niimoodi, et piisab mõnikord ühest leheküljest, mis suudavad sind nagu viia sellisesse tunnetuslikku meeleollu, mida sa oled vajanud midagi korrastada kuskilt. See tähendab, et klases ilmselt on mingeid tunnetuslike sarnasusi ja, ja ma saan ennast oma vaimu korrastada tema kaudu. Just nüüd hiljaaegu koostasite Tuglas antoloogia, et millest seda koostades juhindasite. Jah, Senelik kaks mõtet, seegi on juba natukene eriline selles selles mõttes, et ma mõtlesin sinna mitte ainult ilukirjandustöid, vaid jupikaupa esseistikat ja reisikirju Edasi olulisi lõike, mis mulle tundest peaksid olema, mida peaks tundma, aga kui see asi sai valmis, mulle tundus, et see ei ole ikkagi piisavalt huvitav. Ma pean kirjutama juurde, miks ma just sellise valiku tegin ja et noh, see on selline. Ja mida ma kardan, kui Tuglas oleks elanud, siis ei oleks sellist saanud koostada, ei oleks lubanud, tema tahtis oma asju koostada ja niimoodi keegi vägivaldselt tuleb ja valib välja, mis temale meeldib ja mis on oluline. Aga kuna see on piisavalt eripärane, see valik, siis siis ma hakkasingi juurde kirjutama saatetekste, milles ma siis ka proovin avada ühe või teise teksti olulisust tolleaegses mingisuguses Euroopa taustaga kultuuris ja näidata nende tekstide juures ka seda, mis on Tuglase Loomingu sellised valemid või mida, nagu noh, lihtsalt lugedes võib olla räägi tema selliseid mingisugused loomingu mehhanismid välja tuua ja nii sündiski see nõndanimetatud repertoorium, selle antoloogia üks kolmandik peaaegu noh, kus on sisuliselt ju mingi seos olemas, isegi võiks öelda lühimonograafia Tuglasest, õigemini tema loomingust. Te ütlesite, et võib-olla Tuglas ise oleks lubanud sellisel kujul seda antoloogiat. Kas sellepärast, et Tuglas ise noh, teatud perioodil ennast ka tsenseeris või on see õige sõna? Ja just see oli selle asja juures teine probleem, kõigepealt selline omanäoline tema tekstide antoloogia anna anda sinna juurde siis minu, minu Tuglas, aga selle töö käigus selgus tegelikult see, kui palju on Tuglas oma tekste muutnud ja see textoloogiline erinevate redaktsioonide võrdlemisel tegelikult puudub. Vaata, Tuglas ei oleks lubanud, see tähendab seda. Tuglas oli selline mees, kes algusest peale nagu töötas hästi hoolsalt oma müüdi kallal, soli sümbolistidele üldiselt omane mitte ainult luua müüte oma kirjanduslikest tekstide, said proovida ka oma isikut. Seda nimetati elu loominguks kuidagi nagu noh, mingisuguseks mitoloogiliseks isiksuseks elada ja Tuglas hakkas sellega pihta oma oma teoste kogumisega pihta üsna varakult. Ja siis 1900 viiekümnendatel aastatel, kui tal ei olnud avaldamisvõimalust, siis ta kasutas aega selle jaoks nii-öelda töötada kogu oma loomingu läbi, kuna ta lootis. Usun, et kunagi tuleb aeg, kus ta siiski avaldada jälle saab. Aga see aeg saab olema hoopis teistsugune teistsuguste nõuetega. Siis ta sisuliselt kirjutas kogu oma loomingu läbi selle mõttega, kui ajad natukene paremaks lähevad, siis ikkagi oma teosed trükki saada. Ja noh, niimoodi juhtuski pärast 50 kuuendat aastat tegelikult ta ikkagi nudis ja vigastas ja lahendas oma loomingut küllaltki palju. Just selle antoloogia koostamise käigus selgus ka, et, et et igasuguseid väikesega, mitte sugugi tähtsusetuid parandusi on ka novellides näiteks. No ma toon oma eessõnas sellise väga kõneka näite ühest rest, Tuglase pääsest novellist, mida oma antoloogias ei võtnud, paigutub 19. sajandi venestusajal järku. Seal on jutt ühest õpetajast, kes lasti koolist lahti, sest sest ta ei osanud keeli niimoodi meie oleme lugenud kogu aeg, seda, see on hingemaa, miks mitte ei osanud keeli, ei mõtlegi selle üle pikalt, et ilmselt siis õpetaja on piisavalt haritud, ei osanud kreeka või ladina keelt ja lasti lahti teatud ajal. Algselt seisab muidugi selle Tuglase ühe esimese, see on esimene raamatuna eraldi raamatuna ilmunud teos, tal üldse seisab seal loomulikult keel ja jutt käib venestusajast. Me teame, et Eestis lasti venestusajal õpetajaid lahti, kui nad ei osanud piisavalt hästi vene keelt ja nii mõnigi ei tööta ja vot kui see on seal sees, kus element kustutada siis see novellikultuuriline taustaga, aga kunstiline mõistmine muutub hoopis teiseks. Teine detail, aga kõik muutub ebamäärasemaks, üldsõnalisemaks ja sedalaadi viimistlemist Tuglas oma loomingu kallal pisiasjade tasemel ilukirjanduses ka piisavalt palju teinud ja mina võtsingi siis oma sellesse antoloogiasse suures osas tekste sellisel kujul, nagu nad olid kujunenud 930 öeldnud 40.-ks lastaks. Sest mulle tundus Tuglase viimane tahe, mis on ju püha, et see viimane ei olnud enam päris vaba. Ma ütlen lihtsalt nõnda, et Tuglas on oma tekstidega sellisel kujul täiesti terve mõistuse juures olles vabas ühiskonnas elades avaldanud ja ma arvan, et meil on õigus neid ka teist korda avaldada, ehkki tema, see nii-öelda viimane tahe ütleb nende tekstide kohta midagi muud. Aga need viimase tahe vahtu kujul mäe avaldama neid tekste ka Tuglase kogutud joostes, nii et las siis olla kõrval selline. Eelviimase tahteavaldus. Kui uni läheb üle läheb üle. Üle üks AK-d. Me üle. Nord. Peeter Volkonski Jaan Unduski näidendi Paide Jenna lavastuses mille sain tänu kolleegidele Eesti televisioonist Te, olete kirjutanud romaani kuum ja kolm näidendit. Paive, Jenna keeveedo ja pulga hakkab. Kas need näidendid on ka teie jaoks kuidagiviisi uurimistöö eri vormid või siiski mitte? Ei vist ei ole. Need näidendid on paar tükki, sellest on tegelikult sündinud niimoodi, et ma olen kirjutanud proosateosed ja, ja need on mul käsikirjas üsna suures mahus olemas, aga siis mingil hetkel ongi see igasuguste tööülesannete tõttu. Ei ole võimalik olnud piisavalt järjepidevalt istuda, nii nagu pikema proosa kirjutamine nõuab laua taga ja ma olen kirjutanud Vienna kohta võib seda öelda ja samuti Leedo kohta mõlemad kirjutanud näidendeid, eks, sest proosatekstiga ei jõudnud nagu lõpule seisaku poole peale. Näidend on alati kindla piiriline isegi siis, kui ta on pikk näidend, keeveedo näiteks pikk näidendi algu taivenna on ka, aga siiski tal on omad mingisugused mingisugused kindlad piirid, milles päris üle minna. Ja siis on see olnud mõnikord nagu mulle pääsmiseks. Et ma olen selle omaette võetud ülesande kuidagiviisi saanud draamavormis lõpule viia, aga nad ei ole olnud, ei saa uurimistööks kuigi kuigi jah, keevee toe Bulgakovi puhul võib seda öelda küll, et et tegemist on kirjanikega, kes mulle on meeldinud ja ma sellepärast olen nendest kirjutanud stamiseni jõudude vähemalt kasutan nende nimel märke. Ega need ei ole mingisugused ajalooliselt või eluloolised teosed, Need on küllalt palju, on sinna sulatatud täpseid elu ja loominguloolisi fakte, aga aga mingi kompositsioon on ikka nagu vaba täiesti. Nii, et selles mõttes ja on seda vabalt faktidega ümber käia, on kõigepealt vaja tundma õppida ja Nikki Veedo Bulgakovi puhul ma seda ikkagi tegin olulisel määral, aga aga see on juba siis. Ma tahtsin neist kirjutada siis näidendi kolmandat ei olegi veetud, lavastatud peaks siis sel aastal tulema Vanemuises? No minul on selline rumal asi, et nakkud Paiv hinnad ei olegi näinud, laval ta mängiti küllalt vähe, aga mängitiga eksperimente reaalsetes oludes Tartu toomkiriku varemetes, see tähendab seda, et pidevalt vaheldusid erinevate piltide etendamis kohad. Publik liikus ringi, ma, see tähendab siis seda, et et sa ei saanud seal istuda nagu suures teatrihoones kuskil boksis uhkes isolatsioonis nii-öelda vaadata, vaadata oma tükkivaizza, puutusid publikuga liiga vahetult kokku ja mulle tundus, et autorina oleks mul olnud noh, niimoodi nagu piinlik seal liikuda ja võib-olla ka teistel minuga koos, sest tuleb nagu midagi nagu öelda ja et võib-olla kadusse. Isolatsioon autor on ju noh, teatavasti ikkagi selline küllaltki õrn alguses. Nii et mina ei läinudki seda vaatamagi, veedad siis seal ei ole laval pulgaakovid, ma olen näinud, olen näinud päris alguses seda esietendust esimest, nagu mõnikord öeldakse, et et esietendusel ei pruugi olla tükk veel kõige paremini sisse töötatud, habe nad alati nagu prooviajast puudu. Võib-olla need parimad õhtut tulid natukene hiljem, kogenematu autor vaatab niimoodi, et kuna ta seda oma teksti liiga hästi teab ja kui see tekst on küllaltki täpne, siis ta siis ta nagu veri tilgub südames iga olulise fraasi pärast, mida ta lavalt ei kuule, mis tema meelest seal peaks olema. Ta ei ole ta nagu vabavaataja, see on loomulik, et teatris, et iga lavastus on ka looming ja osa asju jäetakse teadlikult välja, kõike seda võib autol vaadata niimoodi natuke tilkunud veri. Aga, aga ta peab alati mõtlema ka sellele, et muul osa publikust ei ole see algne läbi elatud tekst ei ole see ajus ja ta vaatab seda asja palju vabamalt ja laval võib hästi teha ka autorite tugevasti muutes. Näitemäng. Nüüd on mul hea mõte, ma teen veel ühe tiiru Moskvas ja Moskva ümbruses. Vaatasid oioi kui palju tuttavaid kohti. Külemm, näe University maskovski. Vaata, vaatasid tuttav hullumaja, nii palju tuttavaid inimesi, laata, poisikesi, impant lähevad üle, Tiia, isegi koerad on tuttavad, isegi koerad on täpselt nii, nagu ma kirja panin, poissi toonia. Kes on näinud Unduski näidendit Bulgakov Eesti Draamateatris, sellele tuleb kuuldu tuttav ette. Jaan Undusk, mul on veel üks küsimus. Kes on päkapikk Ingo. Päkapikk Ingo on jah, meie perekonna siselugu kunagi ta hakkas käima, mul on kolm tütart ja ja siis kõige noorema poeg, neljas laps. Ta hakkas selle kõige vanema töö juures käima, kes on praegu juba 25 ja kuna paistab, et sellel päkapikul ja olnud alati kohalik 1990.-te aastate alguses tuua kingitusi, panna neid soki sisse või kuhugi suka sisse. Ta kirjutas kirju punase pliiatsiga valgele paberile, alati temale hakati vastama, nii sigines selline kirjavahetus, päkapikk Ingo, teise tütre ingli. Esimene oli Maarja, on teine hingel, kolmas on Liisbet nende vahel ja see on yks terve mägi kirjavahetust. Poeg Joosep. Mul on nagu laisem, mõned kirjad ta on kirjutanud. See on siis selline kirjavahetus, mis on, mis on aastaid toiminud ja ma ei taha midagi muud nii-öelda, ainult seda, et kui, kui siin raadios on mõnikord päkapikk Ingo kirju ette loetud, siis on kutsutud mind mind neid lugema. Mina olen kunagi tema mütsi vilksatust akna taga näinud. Teised ei ole sedagi. Nii et mingi seos mul sellega, päkapikud on olemas ja nüüd on jah välja antud üks raamat Specabi Kingo valitud kohti kirjavahetuses tema sõpradega aastal 1991 kuni 2009 ja raamatu pani minu abikaasa kokku Maarja. Ja mõnikord on mul teda vaadates hea tunne seetõttu, et saan nagu kinnitus sellele, et mõnes aspektis olen mina suutnud ka olla võib-olla huvitav ja hea isa, kogu aeg on selles osas kahtlusi. Päevad saavad otsa midagi, kogu aeg läheb kaotsi üha rohkem, üha rohkem asju muutub pöördumatuks ja üks asi on loomulikult see, et liiga vähesed tegelema lastega üha vähem. Ja siis jah, kogu aeg on nagu selline väike süü selles, et data, mida teised lihtsalt teevad ja meisterdavad ja teevad lastega spaas reisile, aga noh, siis vähemalt mina olen koos päkapiku ka kirjavahetust pidanud. Vähemalt üks tütar, ingel, kes sellel raamatul on ka eessõna kirjutanud, ütleb, et temal on see kirjavaates aidanud jõuda kirjanduse juurde õpib praegu dramat torgiks ka vanem tütar on mul seotud teatriga demann lavakunstnikuna lõpetanud kunsti, keemia ja praegu õpib Viljandis siis lavastamist. Kui see kirjavahetus on aidanud lapsi nagu kirjasõnale lähemal tuua, siis on midagi ometi ikkagi tehtud ka perekonna heaks. Niisugune sai pilguheitteadlase ja kirjaniku akadeemik Jaan Unduski teesse loomingusse ja ellu. Suur tänu selle eest. Saatejuht oli Riina Eentalu kuulmiseni.