Tere kui kirjanik ja luuletaja Tõnu Õnnepalu käis kunagi hambaarsti juures, siis pusis arskema hammaste kallal ja uuris, et kust need Värsid ikka õieti välja tulevad. Siis kirjanik vastata ei saanud. Aga nüüd saab, küsib Riho Lauri Saar. Tere, Tõnu Õnnepalu, tere. Ma tahaks alustada meie vestlust hirmsasti ühe sinu mõttega oled sa kirjutanud, öelnud või mõelnud järgmisi asju. Raamatu kirjutamine on nagu armunud olek, antagu sulle vaid teda, kõik muu saad sa niikuinii ja pealekauba plused muu ei huvitagi. Kõrvalt ja tagantjärgi vaadates on armunud olekus muidugi palju ebaadekvaatsed, aga adekvaatse enam raamatuid ei kirjutakski. Sest milleks neid on rohkem kui keegi lugeda jõuab. Ja nii häid, nii häid, et ma kirjutaks kunagi ühtegi nii sead. Vot selle mõtte pinnalt, kas sa tunned ennast kuidagi ebaadekvaatse kirjutada? Kuid sellepärast kõlab nagu natuke liiga lihtsalt ju. Noh, see on selline tagantjärgi tarkus, et ja kui, kui oleks selline ikka täiesti mõistlik inimene, siis noh, võib-olla kirjutaks veel, sest see on ju tore, aga avaldaks ka see, on iseküsimus, et rahulikum on ju niisama elada. Kui palju sa. Üldse oled kunagi mõelnud selle peale, et nii rumalat küsi, küsimus ka ei kõla, miks raamatuid kirjutada või on seal midagi sellist, mis lihtsalt tuli oli. No ikka olen inimene ikka mõtleb oma elu üle, et kuidas see nii on läinud ja tulnud ja ta muidugi tulnud lõpuks nagu iga ma arvan, mis tahes eluga, aga kus sa siis ette tead? Võihakatised läriks näiteks, et mida sa siis lõpuks kaasa toob, sinu elus? Ei tea ju, lihtsalt hakkad, meeldib ja ja tuleb välja jah, ja siis siis teed edasi ja nii ta läheb. Ja sinuga oli nii, et lihtsalt hakkasid. Ja muidugi tähendab sa noh, see ei ole kunagi kõike, otsustad ju, ega siis midagi ei hakka lihtsalt noh, eriti selliseid selliseid suuri asju. No selles mõttes, et ta on ikkagi noh, selline elu kutsumus. Et, et see, et see otsus peab olema ja, ja noh, seda otsust tehes võib-olla nii väga ei, jällegi ei saagi mõelda, tooma need teen suure elu otsused, siis sa ei julge seda teha, võib-olla. Aga olen üldse ju, võtad asju kergemalt. Jumal tänatud. Sest jällegi muidu ei julgeks kuskile minna ega midagi teha, kui kõiki neid tagajärgi teaks ette, usuks kõike, mida räägitakse selle, et oioi Ei usu ja siis ikka teed, et et selline selline otsus ikkagi on, et ma nüüd lähen sellele teele. Ja siis sa siis, kui see otsus juba on olnud, siis sa siis sa panustad sellele ka, et jah, sealt sealt ei ole enam siis nii lihtne tagasi keerata või, või noh, sa ei tahagi tagasi keerata, aga, ja ja noh, kõik need tagasilöögid, mis tulevad, sa võtad nagu need juba ette vastu, et seda, seda minu meelest ei saa teha niimoodi, et noh, ma proovin siis, hea küll, ma proovin, sa ikkagi lähed täiega, selle peale, vaatad ja minul oli see otsustamine oli igatahes ja noh, see oli niimoodi ülikooli ajal õppisin loogiat, aga siis ühel hetkel otsustasin, et et ma hakkan ikkagi kirjutama, kas loodushuvi on seal lapsest peale sees? Küllap vist. Ma ei tea, kas see on kuidagi nagu selline loomulik elu osa olnud või, või, ja aga vist vist ikka oli selline suurem huvi või kodus ka nagu kaasas ja ümbrusest ja päima ikka ja see oli, see oli ka üks üldse lõpuks läksin bioloogiat õppima, see oli ikka selline pikem. Pikem selline lapsena mingil ajal ma maalin ikka kindel, et ma hakkan loodusuurijaks, just nimelt lugesin kõiki neid loodusuurijate raamatuid ja Eesti looduse ja kõike, kõike, mis oli. Mis sind seal looduses ketis, elav eluta loodus, ikka elav, elav kui elav. Ja lõpuks noh, eks ta, eks ta lõpuks on kõik selline. Elu saladuste otsimine. Nii nii ja naa. Bioloogia elu, teadus ja kirjandus. Muidugi armastatakse küsida, et kust kirjanikul ikas eestlase looming tuleb ja ma selle kohta praegu rohkem ei küsigi. Aga kordan, hambaarst kord ka siis, kui ma olin hambaarsti juures, see oli ikka päris niimoodi noorena, aga mul oli paar luulekogu, kui oli ilmunud ja samba arst teadis nendest viisin talle. Ma arvan, midagi peab viima ja mis siin luulekogu ja siis ta puuris hammast ja siis vaatas sinna suhu ja kõdid, aga kust need Värsid ikka tulevad? Muidugi ma ei saa midagi öelda mulle Puuradi suus ja ma arvan, et ta seda vastust ei tahtnudki, aga just see oli, ta otsis sealt kuskilt newatti pea seest, kus nad ikka tulevad. Noh, võib-olla leidis ka, võib-olla leidis kui rohkemgi küsinud. Aga mida mina tahtsin? Kui küsida oli see, et vaata, ükse seal raamatu alustamine, mingite asjade meenutamine, kirja panemine või väljamõtlemine. Aga mis tunne on seda protsessi lõpetada? Seda protsessi ei olegi vist väga lihtne, tegelikult lõpetatakse parasjagu, võib olla vaevaline ka. Sellega on jällegi nii, et ega sa teda õieti nagu ei lõpetagi, ta ise lõpeb ühel hetkel. Et noh, muidugi lõpetad selles mõttes siis annad selle käsikirja käest ära ja, aga, aga noh, see kõik käib nii astmete kaupa, et sa ei saa sellest arugi, siis ta tuleb veel tagasi, saad veel parandada ja kogu aeg on see tunne, et ikka saab veel parandada, kuni siis lõpuks on ta tõesti läinud sinna trükimasina lõugade vahele. Ja, ja siis on siis ei saa midagi parandada sellest trükis vähemalt enam ja siis ta tuleb sellisena, et et see, see noh, nagu märkamatult siin viiakse selleni, et sa oledki selle raamatu valmis teinud, see nagu protsessina, see tundub nii süütu ja selline natuke nagu mängimine, et noh, teeme nii teemiana nagu ei tahakski käest ära anda seda teksti. Mõnes mõttes muidugi tahaks ja noh, teisest küljest jälle tahaks ära lõpetada, et see, see soov on sealsamas olemas, et lõpmatuseni ka ei taha sellele kallale jääda. Kas blogi pidamine on nüüd ka näiteks üks võimalus nii-öelda hoida heas mõttes siis seda teksti nii-öelda nagu endale teha neid muudatusi pidevalt siis kui sa tahad muuta tagantjärgi teksti, seega ausalt ja kuskil seal on kõik sinu enda teha? Jah, elab kogu aeg ja. Seda küll mõelnud keegi väga sellise tekstina, mida ma hirmsasti peaksin parandama või pigem Ma ei tea, see on selline nagu kergem žanr või väike sissekanne, et aitäh, ma ei, ma arvan, et mõnes mõttes ei olegi väga aus seda nii väga tagantjärgi parandama hakata, kuidas, kus sa mäletad enam kuue kuu pärast, mida sa tahtsid märki? Muidugi saab, kindlasti seal on. Noh, kui, kui peaks sellist teksti avaldama, et noh, siis vaatab natuke teise pilguga. Aga miks ta peakski avaldama? See ongi avaldamine omamoodi tänapäevane või selline teistmoodi avaldamine. Ja ta ongi hoopis teise kaaluga. See ei olegi see, ta ei lähe trükipresside alla ega ei jää niimoodi jäädavalt, kaob sealt netist ükskord ära ja ongi kadunud. Kuidas muidu suhtud internetti kui sellisesse teksti avaldamise keskkonda, et kas ta on sinu jaoks nagu kergema kaaluga või, või kas kas, kas nii-öelda kas kirjanduse teeb nagu see, kui miski asi on nagu kaante vahel pressitud seda arvustatakse, sellest luuakse mingisugune pilt. Noh, internetis on, eks ole, kõigil võimalus seda teha, seetõttu on isegi kui keegi arvustab seda teksti, on see justkui nagu vähem tähtsam, sellepärast et neid tekste miljoneid seal, eks ole. Kas, kas see on, see on siis sinu jaoks ikkagi hoopis teine keskkond? Ja ta on teine keskkond, ega sinna midagi pole teha, aga jah, noh, nii nagu nagu trükipressitulek muutis raamatult ka mõnes mõttes kerglasemaks tõsisemaks sest neid sai hakata tegema, palju levitama ja ühesõnaga see asi muutus võrreldes sellega, mis oli senimaani, kui need pidi ümber kirjutama käsitsi. Nii on, on see keskkond ja see on hoopis teine asi, et noh, ta on teine asi, sest et no kas või juba see, et raamatut jah, kui nad on trükitud ja, ja mingisugune 1000 või mõni 1000 eksemplari siis on suur oht, et neist ikkagi jääb kuskile mõni vedelema. Ja, ja ta on sellisel kujul nagu ta on ja ta jääb ja ja noh, see on terve institutsioon, see lihtsalt on kõik, mis sellega kaasas käib, vähemalt siiamaani veel see mingil määral kehtib, see muidugi ka ei ole enam see, mis ta oli 20 ja 30 aastat tagasi ja veel rohkem tagasi. Et see on ka muutunud, aga jah, mingi mingi tõsidus ikkagi selle raamatu ka käib kaasas. Ja seegi, et tal müügil ta maksab raha, eks ole, inimene ostab selle ja siis noh, ühesõnaga kõik see asi, mis seal on, noh, ongi, et on kasu ja kahju, aga nad käivad korraga ja, ja samamoodi oli ka trükikunstist nii kasu kui kahju. Et ega ega see vana vana kiriku seisukoht, et ei võigi pühakirja rahva kätte anda, noh, seal oli oma tõde tea muidugi ette valmistamata inimene, mis ta sealt kõik välja loeb ja sellest tuli palju segadust. Aga noh, vist vist ka väga ei saa kurta selle üle lõppkokkuvõttes ikkagi, et raamatute trükkimine leiutati. Trükkima hakati, aga jah, seal see niisugune segaduse külvamise külg on, seal on, on, on kahtlemata suur selle netti praegu. Me ei ole nagu ettevalmistatud selle jaoks või noh, ma ei ole ka tead, mis inimene selle jaoks sellest sellest rääkima, sellepärast et mina seal noh, ma olengi juba vist vist ikkagi nii vana, et ei harju sellega enam ja, ja nagu ei huvitagi, nii väga ei viitsi. Ja noh, kuidagi kasutan teda niimoodi vähe, ütleme nii. Ja noh, jah, võrreldes muidugi raamatu trükkimisega, mis tuli, jõgi sedasi levis vaikselt noh, tegelikult sajandite jooksul. Ta on tulnud nii äkki ja korraga ja, ja just alates imikutest sedasi. Inimeste hulka just nimelt, kes on täiesti ettevalmistamata? Ei, ma ei tea, mis, mis, mis sellest. No igatahes segadust sealt tuleb, see on, see on küll selge. Sest see, mida inimesed seal tööst nimelt, noh, noored lapsed, mida nad sealt hakkavad välja lugema ja kokku panema enda jaoks, seda maailma. Ma ei tea, igasugust, võib olla. Mil määral see vahe, et kui sa võtad, eks ole, ikkagi mingi raamatu kätte, sa ikkagi enam-vähem tead mis asi, et see on mingi üks kehand, eks ole, internetis on noh, võib-olla lihtsalt see asi keerulisem. Sa hakkad ühte teksti lugema ja suure tõenäosusega jõuad sa mõne sekundi jooksul juba teiste teiste teiste asjadeni ja lõpuks ei pruugi nagu päris mingit tervikut saadagi, et mida see siis õieti lugesin, mida sa tegid, et noh, see on kindlasti nagu erinev, võib-olla tänapäeval, ma arvan, ma ei ole kindel, ma ei ole ju ka sarnast täitsa läbi elama, mida võib-olla ütleks, et lapsed praegu elavad läbi interneti? Siis jah, ei, ei tea ka ja ja teistpidi jällegi see, see, see viis, kuidas inimene jalutab ja, ja vanainimene enda peas neid asju kokku paneb, kas see nüüd ikkagi nii väga muutub ja neid neid raamatuid lapates ka, eks ma sealt samamoodi otsisin mingisuguseid toredaid pilte, toredaid kohti ja, ja samamoodi mingis mõttes surfasin neid mööda, et see ei olnud. See, et ma mõtlesin Eesti entsüklopeedia ette, lugesin läbi, üldse mitte. Ja mis ma sealt siis nii väga teada sain, see selline maailmapildi ehitamine ja võib-olla et see ei olegi nii, nii suur revolutsioon. Kas sinu jaoks on olemas mingisugused paigad Eestimaa peal, mis on sulle eriti südamelähedased? Pole ilmselt väga raske arvata, et kindlasti on. Jah, on muidugi. Paigad, kus ma Kus ma olen ikka kauem olnud. Ja jah, noh, ikkagi see see Hiiumaa ja sinna ma nagu läksin ise, see oli selline minu valik ja kuidagi sellest sellest sai. Sellest sai oluline koht ja ta on kuidagi isegi olulisem. No igatahes ta nii kuidagi teistmoodi südamelähedane kui nüüd see pääsküla ja see kus ma kasvasin, see on jäänud nagu kaugele ja ema-isa elavad seal endiselt, neid ma käin vaatamas, aga kas ma seal muidu ei tõmbaks sinna miski. Aga Hiiumaa ja, ja noh, ma olin seal ikkagi kaua ka tegelikult 20 aastat ühtekokku. No ma ei olnud seal nad kogu aeg olid seal väiksed perioodid, olin ära, aga noh, see oli sellise põhiline koht ikkagi, mis, mis oli kodu. Kui nii võib öelda. Et see on ja noh, teisi kohti, kus ma nii kaua oleksin olnud, need paratamatult ei ole. Et ja teine koht oli või on, on muidugi näiteks Pariisi linn üldse Prantsusmaa see on ka nagu tähtis kogemus, teine maa, teine rahvas, teine keel ja noh, kus ma ikkagi olen ka natuke elanud ja olnud ainukene ainukene teine maa ja teine linn või noh, ütleme linn teisel maal, mida ma võin öelda, et ma natukene tunnen. Et see on küll tähtis, aga ma ei ütle, et sinna väga tagasi kisuks kipuksin seal käima pigem pigem nagu väga ei viitsigi. Et need on või, või noh näiteks hoopis oma linn, kus ma ei ole elamutega olnud, aga, aga kui ma olen sattunud küll viis korda tervenisti ja just nimelt ühe korra on läinud võib-olla kaks korda, olen ise omal algatusel läinud, aga muidu on sattumised olnud. Ja midagi seal on jah, see oli jällegi selline ootamatu, et kui ma Pariisi see oli niisugune koht, mida ma olin mõelnud enne ja eks ole lugenud ja noh, see on niuke kultuuriline klišee peaaegu jah, see Pariisi minek. Ja, ja kõik see, aga Roomast ma ei olnud midagi eriti mõelnud. Muidugi, ja Rooma, Rooma küll ja suur ja mind sinna ei tõmmanud. Aga seal ja midagi seal on mingi mingi mõistatus kuidagi või selline midagi nagu isiklikku oleks seal olnud kohe algusest peale, nii kui ma sinna jõudsin rongiga. Ja see suur Peetruse kirik oli korraga seal rongiakna taga ja, ja justkui mingi isiklik saladus oleks, aga ma ei tea, mis on, ja see, see, see, see tuleb seal iga kord, kui ma sinna lähen, kuskil mingil hetkel jälle mingi. Aga, aga ma ei tea, mis on et eri erisuguseid selliseid suhteid võib-olla nende kohtadega. Kas see Hiiumaa ja üldsegi mitte ka, kas nüüd nii väga noh, Hiiumaa, jah, aga sealt veel hoopis üks, üks väike koht ja jah, kus ma olin 12 13 aastat. Ja millest ma arvasin seal olles ja sealt ära tulles, et noh, ega mis siis üks koht ikka nii väga tähtis saab olla, et ilusaid kohti on mujal ja kas ilu ongi kõige tähtsam, aga aga see on kummaline jah, et ühe kohaga võib nagu mingis mõttes tõsta võib sinusse nii sisse kasvavad, et ja ta nii tuttav kuidagi noh, alati kui ma sinna lähen. Mul on tunne, et ma ei ole sealt kunagi ära läinudki, et see on, see on see paik, mis on jäänud. Kas see on paradiis, see on hea, see on see paradiis ja mis, mis on raamatus paradiis, jah, ja, ja noh, kui ma panin või mis ma panin, aga ma ei pannudki talle seda nime, see nimi, tollega kuidagi tekkis paradiisi nimi või see oli ka paljude teiste pandud. Et sellest, sellest nimest õieti ma saingi hakata temast kirjutama, ei oleks saanud kirjutada temast selle noh, selle küla nime all või talu nimel, et noh, seal on ka midagi muud, et see ongi ka minu jaoks ka mingis mõttes mõistatuses on laiem, kui, kui lihtsalt üks üks koht siin maa peal. Mis sa arvad, kui oluline tänapäeva noh, ma arvan, võib küll kasutada sellist väljendit nagu tänapäeva inimesele võiks olla. Just nimelt selline mõtlemine mingite kohtade üle, sest noh, sageli on ju niimoodi, et inimestel Totter öeldagi, aga tõepoolest ei ole nagu aega väga palju mõtestada pole, mis tõi tegevusi või seda, kus nad on, teevad oma asju, nad elavad lihtsalt. Aga võib-olla see tuleks vahest vaimsele tervisele pisut kasuks natukene mõelda, kus sa parasjagu viibid, mis see kohta tähendab, kas sulle seal üldse meeldib? Ma ei oska seda öelda, kas kas inimene peab selle üle mõtlema? Võib-olla on? Ongi, teinekord on, on hea, kui sa ka liiga palju ei mõtle selle üle, kus ja mida sa elad. Mõtlemine ja peegeldamine, eks see on no see ongi see, mis on just kirjanduse, kirjaniku elu näiteks noh, mitte kindlasti ainult kirjaniku või luuletaja. Et see suhe, see on omamoodi suhe maailmaga, sai kindlasti ei pea kõigil olema selline ja mingi elu jaoks, seda ei ole võib-olla üldse vaja ja ja ka inimestes üldse selline suhe kohtadega on erinev, et mõne jaoks nad ei tähendagi nii väga palju ei tähenda suurt üldse midagi ja nad on nagu selles mõttes vabad liikuma siin maailmas ühest kohast teise, olema siin ja seal ja ei kinnistu kohtade külge võib-olla ja, ja siis on teised asjad mille, mille kaudu nad suhestuvad selle maailmaga. Ikkagi jällegi on võib-olla päris paljudel see vajadus sellise noh, sellest minu meelest räägivad ka kõnekalt need lõpmatut kaduvajakirjad, mida, mida välja antakse, mida on Eestiski vähemalt üks 20 ja pere ja kodu ja maja ja tuba ja korteritalu ja nii edasi. Et kõik see kaubandus, kõik see kodune, niisugune kaubandusse, ninn ja nänn ja mis justkui loob seda hubasust ja just sellist. No mis on nagu surrogaat sellisele tõelisele kohale ja kohal olemisele paiksusele ja, ja kodulemis tekib tegelikult võib-olla põlvkondadega, kus siis on need asjad õnnest saab osta poest siis nagu oleks justkui et noh, see kõneleb mingisugusest vajadusest ja igatsusest puudujäägist ilmselt, et see ikkagi on. Et see on kurb ka, kui, kui inimene ei jah. Et ta tahaks, tahaks võib-olla tõesti ka vaadata ja tunda seda kohta, kus ta elab, aga elu läheb nii mööda, et, et justkui ei saagi aega. Aga see on valikute küsimus, sulle on oluline, kus kohas sa elad? Vist ikka on jah kuidagi ja on küll jällegi see on kirjaniku elus on ka üks, üks, üks eluviisi, mis sellega kaasas käib. Ja mida ma ilmselt siis ka tahtsin. Ja seda ma võin küll arvata öelda, et ma seda seda tahtsin, kuigi noh, jällegi seda tahtesse ei kujuta ette, mis, mis ka hädad sellega kaasas käivad, aga no midagi pole teha, aga hea ei, kohad on kuidagi saatuslikud ja ja, ja selleski mõttes, et nad on. Ma olen küll sinna läinud, ma olen valinud, aga. Mitte päris noh, kas adekvaatne, aga mitte päris mõistlik olekus me teeme selliseid otsuseid, et me nüüd läheme hoopis sinna ja noh, ühesõnaga muudame nii-öelda oma elu. Noh, ma olen ka proovinud niimoodi kolida, nägu, et hea küll, aitab need ka siin, et võtame need järgmise kohaga, sest pole midagi välja tulnud. Sa vaata lehekuulutusest, et kuhu saaks minna, ei saa. No võid ju minna, aga sest tule midagi. Tuleme korraks tagasi paradiisi juurde üsna hiljuti, jaanuari lõpus, sa said sellise au osaliseks nagu Tammsaare kirjanduspreemia antigi siis santi raamatust paradiis ja auhinna andmisel rõhutati eriliselt Tammsaare rallikel looduskirjeldusi päevikulaadses vormis, nagu eeldisel teates. See raamat ongi siis rajastmise Hiiumaal elasid. Seal on kuskil seal paradiis, aga paradiisist piiblis aeti inimesed välja, sina tulid ise ära. See on ilmselt sulle valus küsimus, miks. Ja ja noh, inimesed aeti välja ja nad tegid pahandust, seda nad tegid ise ja, ja noh, eks teatud mõttes sa ise äratulek Ta kukkus ka natuke välja nagu väljaajamine lõppude lõpuks, kuigi hea, ei ma ise tegin need otsused ja ja aga noh, see oli ka natuke samamoodi ka ega, ega Eevaga ei mõelnud hammustatakse tõuna natukene, mis ta ikka teeb siis? Jah, ega me oma kõiki sammude tegude tagajärgi me lihtsalt ei, ei tea, et ega saagi teada. Ja, ja samas noh ja ka mõned päriselt ei võrdleks seda ka niisuguse paradiisist väljaajamisena väljaajamisega. Et, et see oli kogemus ja ega ma seda muidu poleks ka saanud, kui sealt ära tulles. Noh, kui Tammsaarest rääkida, siis tema sealt oma Tammsaarest mida need lausa juba teeviitade peal nimetatakse vargamäeks, mis ei ole küll seda kunagi olnud. Vargamäe on ikkagi raamatus ega tema, sealt tuli ühesõnaga, noore poisina ära ja hakata sinna palju oma jalga tagasi tõstnud ikka käis seal vist ema isa vaatamas, aga aga mitte eriti. Et tammsaarelik looduskirjelduste kohta. Ma ei, ma ei oska öelda ja tal on toredad küll need ja jah, need need kirjeldused või pildid, mis tekivad sellest sellest elust seal kõrvemaal ja need omal ajal küll mind ka köitsid. Koolipoisina sealt noh, paljuski meie niisugune ettekujutus selleaegsest elust, pärinebki Tammsaarelt kus me muidu ikka teaksime, keegi ei mäleta seda elu, anname selline just selline 19. sajandi lõpuveerandi loetlema, mida on, mida on tagantjärgi laiendatud kuidagi noh, nagu ebaõiglaselt mingile kogu eesti minevikule või? Noh, see on pikem jutt, kuidas Tammsaaret on loetud. Aga noh, see on jällegi nii, et ega igaühe vabadus on seda lugeda nii, nagu ta tahab ja järgmiste põlvkondade vabadust seda tõlgendada ja teha sellest igasugu asju mida seal justkui üldse ei oleks, aga ju siis on see võimalus olemas. Mida paradiisi kirjutamine sulle endale tähendas, kas see oli midagi sellist vaja lihtsalt ära teha, oli see sulle kuidagi väga oluline või tahtsid sa ka? Tegemist on ju väga isikliku kirjutatuga ikkagi, või, või oli see ka õli sulle kuidagi tähtis ka teistele näidata et paradiis on olemas? See oli mulle väga oluline küll ja ma ikka kaua aastat mõtlesin selle peale või ühesõnaga, ma teadsin, et ma tahan kirjutada sellest paigast sellest elust ja ja sellest asjast ja seal oli palju palju motiive ja üks oli kindlasti seega, et seda paika ei ole enam sellisena, nagu ta siis oli, et ma olin millegi tunnistaja mis oli ja mis oli siis juba väga kadumas, muidugi, aga siiski ja kuna kuna ma Olin seal koos, elasin ka väga vana vana perenaisega 1910 sündinud tema. Tema kaudu tuli see veel vanem maailm kuidagi kui mingisugune selline igaviku maade sellele asjale juurde. Et see oli väga eriline paik ja ka eriline aeg ka see, ma mõtlen seda aega. See 80.-te lõpp, 90.-te algus, siin Eestis, seegi on juba mõnel pool vana aeg, mida osas nagu ei tahetagi mäletada, eriti, eks ta oli selline segane aeg ja osalt on segune metologiseeritud, selline suur laulev revolutsioon ja nagu muud poleks olnudki. Ja jah, aga seegi oli selline tore aeg. Ja väga omamoodi aeg ja millist, ei kindlasti ei tule. Ei tule kunagi enam. Sa oled esitatud Kultuurkapitali kirjandusaastapreemiale, nii vist tuleb see asi nii paradiisi kui ka luulekogu kevad ja suvi ja eest. Need teosed on sinu jaoks kuidagi võrreldavad ka. Noh, ikka saab võrrelda kõiki raamatuid saab omavahel võrrelda ja ühe ühe autorilooming on, ta on ikka lõpuks selline noh, mõnes mõttes ikkagi väga üks asi, üks raamat, mida mida me kirjutame nagu inimese elu ja tema, tema on niisugune karakter ja, ja see noh, mingis mõttes see sõnum, mis me siin maailmas olema, see ikkagi on selline ühtne. Aga, aga seda saab väljendada lõpmatult tal viisidel. Noh, nad on lähestikku sündinud ja paned raamatut mingis mõttes ka üksteisest välja kasvanud. Üks on küll luulepäevik, teine on lugu, eks on kirjutatud terve aasta jooksul peaaegu ja teine seitsme päevaga, et noh ja üks luule, teine proosa, taime erinevusi on piisavalt. Ühisusi ühisosi on ka piisavalt ja seal isegi selles luulepäevikus on ju ka neid sissekandeid, kus ma käin sealsamas paigas istumas seal vanaõue peal. Noh, sellega on see lugu, et seal ei ela kedagi. Niuke kummaline saatus sellel kohal. Kaunis kohas Hiiumaal ja seal ilmselt ei jäämajad ripakile, aga vot see majana sellistele inimeste elu keerdkäikudele tänu on jäänud või noh, kas tänu, aga ühesõnaga on jäänud maha täiesti ja kuna seal kedagi ei ole, siis ma võin seal käia vaatamas. Ja, ja neid, neid mõtisklusi on juba seal luulepäevikus oma käisin lihtsalt seal paar paaril korral ka sellel aastal ja eks ta mingil määral ikka üks üks raamat lõpeb siis kuidagi juba ka kuskil sügavas mõtled järgmisele. Aga, aga noh, teisest küljest muidugi luule ja proosa, need lähenemisviisid ikkagi on erinevad. Ja, ja noh, ka Kultuurkapitali see auhinna žürii teeb vahet. Millegipärast võrreldakse luuleraamatuid omavahel proosaraamatuid omavahel, et kas ühe ühe inimese tarkus ja lollus, et on ikka üks ja sama aega, siis need luule või proosavormis see on maitse küsimus ja, ja on noh, muidugi on asju, millest saab rääkida just luules kõige paremini teisi, millest roosas kumb sulle endale armsam on ikkagi armsam on, on tuulesellepärast, et see on ikkagi esimene ja see on üldse väga selline. Ja noh, ta on lihtsalt armsam, ta on Ta mõnes mõttes nagu sügavam või, või noh, seal on just see nii lähedalt just ühe inimese see on isegi midagi nagu sellist kehaliste just hingamine või see meie Rütt, mis meis igas ühes on ütlemise mõtlemise rütmetan seal võib-olla kõige vahetum, sest et ta on kõige vabam proosalause jutustust on noh, ta on ikkagi mingis mõttes rohkem selline üldkeel või kuigi ka seal loomulikult on ikkagi On kirjanik, sa tunnetad ära juba paarist lausest nii nagu noh, nii nagu nagu kasvõi näiteks Johann Sebastian Bachi muusika tunneb ära baarist paar takti kuulajate, sa tead juba, et see on kõigi kõigi sellist barokkmuusikat on ju lõpmatuseni ja ta on sarnane, aga seal on mingid tema meloodiad, mingit tema, tema mõttemaailm. Et selles mõttes on nad on nad väga sarnased, aga, aga noh, kuna ma ikkagi luulet hakkasin kirjutama parem ja, ja ta on jäänud Nagu selleks kõige lähedasemaks See jutt, mida me siin praegu räägime, läheb eetrisse kolmapäeval, 24. veebruaril. Mida päev sinu jaoks tähendab? See konkreetne päev nüüd ma lähen naabervalda albusse Tammsaare preemiat vastu võtma ja ta on siis ta on selline pidulik ja ja ta ongi noh, ta ei ole ju nii väga selline lapsepõlvest kaasa tulnud. Meil ei, seda ei peetud noh, vanemad olid küll eestiaegsed inimesed ja, ja kõik nii väga. Ja seal see isamaaline traditsioon, eriti isa isa poolt, et perekonnas oli, oli väga tugev, aga seda üldiselt seda ikka kardeti ja seal oli igasugused traumad sellega seotud, need ei, seda mainiti ära ja ta oli ikka teada, et on, oli, aga mingeid kardinate taga sellist pidu pidamist küll ei olnud. Aga, aga nüüd ta on ja ta on selline selline rahvapüha ja, ja minu meelest, et noh, tore jaa. Isegi kui kui ei lähe kuskile üritusele peole ja vastuvõtule, siis kuidagi ta on ikkagi nagu õhus sellel päeval, nii nagu üldse sellised pühad on. Et ikka on tore, kui on püha, on tore, kui on püha ja sa jääd nagu. Ja, ja et see on selle selle maa püha praegu. Aga ma ütleks korraks niipidi, et kui see on selle maa püha, siis ikka tahaks ju, et kuna me ise ka sellel maal elame ja oleme sellel maal sündinud, siis tahaks ikka, et oleks asjad paremini. Et meil on mõnes mõttes mõneti kummaline ajajärk praegu. Et noh, mõni ütleb näiteks, et meil ei ole justkui, kui me võtame meie ühiskonda laiemalt, meil ei ole, sest kui eesmärki, et meil on need vabadus ja kõik on justkui hästi, keegi meid justkui ei kiusa. Aga kõike nagu pole hea ja ma ei pea silmas praegu seda, et, et, et kas vaesed või rikkad vaid ma pean silmas seda, et mõneti on tekitanud sellise isegi võib-olla identiteedikriisi, et ikka tahaks nagu kellelegi vastu olla või tahaksid, et midagi oleks teistmoodi või keegi peab millestki ikka süüdi olema. Noh noore ühiskonna hädad võib-olla mõned ütlevad, et et mõni ütleb, et seda tühjust üritatakse täita praegu kiiresti selliste igasuguste sümbolite rõhutamisega, tähtpäevade rõhutamisega need luua sellist kindlust kuidagi oma iseolemisele, nagu alust see viib, see läheb sageli äärmustesse. Ja, ja noh, võib-olla näiteks kuskilt võib-olla sageli meil ei osata iseennast vaadata osana mingisugusest laiemas kontekstis noh nagu me ise arvame, et me oleme ikkagi osa Euroopast kogu aeg ja, ja nii edasi. Et kas, kas mäki pinguta praegu millegi üle? Et sellise isamaalisus aga just Noh, kui ta on niisugune No üldse see tänapäeva rahvuslust on, mõnes mõttes on nagu selline kest või selline uuesti tarvitusele niukene taaskasutus pisut. Et on uuesti uuesti üles korjatud need sümbolid, mis, mis kunagi olid väga siirad ja tähtsad ja, ja noh, mõnes mõttes on seda veelgi, aga aga. Aga kui ta muutub jah, niisuguseks, No esiteks muidugi, kui ta muutub lihtsalt riiklikuks propagandaks, noh sedagi on siin juba olnud kolmekümnendatel aastatel, seda ehitati väga hoolega üles ja ja. Noh, kasvõi kui seesama vabadussõda võtta, olukord on selles mõttes erinevaid, siis need inimesed, kes seal vabadussõjas olid ja seda nastel sõdisid, võitlesid seda mäletasid, nad olid ju kõik siis elus. See oli väga lähedane aeg veel ja see oli, see oli, oligi neile tähtis ja lähedane ja seal midagi muud, kui ta praegu saab olla. Praegu ta on ikkagi ju minevikusündmusi, neid neid mäletajaid enam ei ole. Sama hästi kui ei ole, võime, osalistest rääkimata, need ei ole. Niisugune minevikusündmuste pühitsemine, see on, on ka hea ja kuulub kuulub nii-öelda iga iga rahva pühade kalendrisse või vähemalt moodsal ajal ta nii on, peaasi, et nad ei hakkaks ilmselt tegelik probleem ilmselt varjutama. Jah, kui nendega hakatakse midagi kinni mätsima või? Noh, ma ei tea, võiks ju võib-olla ka mingisugune selline allergia sellisele igasuguse lärmakam pagan ta suhtes, noh siin eelmise, aga 50 aastaga see justkui tekkis ja mingil määral ka on, ma arvan, et ka sellise, nii nii niisugusel naiivsel moel nagu, nagu kolmekümnendatel ja seda ei saagi enam üles ehitada. Ega pole võimalik, aga. Aga eks siin on jah palju asju ja üks on üks on kindlasti sama, mis nende koduajakirjadega, et see, see niisuguse tõelise turvalisuse või niisuguse oma tõelise, oma oma kodu, oma kodumaa tunde, puudujääk, see selle seose nõrkus või selline pinnapealsus, et seda siis püütakse kompenseerida lihtsalt niisuguse natuke lipu levitamisega. Kui see, kui see on südamest ja siiras, siis miks mitte, aga kui ta on niisama lärmamine ja Siis on kahju Kas ime ära lahingu kaheksasajandat aastapäeva valesti? Tähendab noh, ma ei tea, kõigi nende ajaloo sündmuste tähistamisega lõpuks siis ei jõuagi seal natukene nägu nagu viimases otsas oli, oli, ütleme, katoliku ajal, kui olid kõik päevad juba peaaegu mingid pühakutepühad või noh, neid, neid vabu päevi kole palju. Et no ei, tore on, kui on, muidugi ega Eestis on pühi ja muidugi vähe. Tänapäeval me oleme väga niisugused selles mõttes töökad. Õnneks neid neid ikka mõni võiks veel olla ja aga kas just Ümera lahing peab olema, ma ei tea. Et noh, see on kõik selline üks üks võimalik ajaloojutustus, jaa, jaa. Ei, ma arvan, et me ei pea ennast nii väga ka sellel ajaloole üles ehitama. Selliseid igavesi, ajatuid, väärtusi, mis, mis ei pea tingimata mingil lahingul põhinema. Eto nüüd võitsime. Kellelegi tegime ära, olime nii kanged, noh, tore, aga nendeks meitgjale võidetud ja teised jälle tähistavad seda ja noh, siis me niimoodi tähistamegi vastastikku. Et ajalugu on, on huvitav ja mind väga köidab ja aga natuke mingis teises mõttes. Ja ka Eesti ajalugu minu meelest seda ei, seda ei maksaks kitsendada või noh, ta on palju rikkam, kui, kui see niisugune standardjutustus sellest on, mis nüüd hakkab jälle välja kujunema või ja kus, kus see keskne aeg on muidugi see siis Eesti aeg 20 kuni 40. Aga kui mõelda juba ainuüksi selle aja lühidusele, siis minu meelest sellele ei saa ehitada tervet oma minevikku ja ei peagi noh, kasvõi 19. sajandi lõpp, 20. algus oli ju tohutu äge aeg, kui siin kõik lootuste ja ülesehitamise aeg ja ka sellesama rahvusele, mis aeg? Et. Ega inimese fantaasiate ise kunagi alahinnata. Kolmekümnendatel suudeti ehitada väga tugev alus ja identiteet nii-öelda muistsele vabadusajale, millest tegelikult Mitte midagi ei teatud ja ja noh, see ei olnud ka mingi Eesti eripära, seda, selliseid see, see kuulus ju üldse sellist sellisesse rahvuste ülesehitamise Arsenali see eks vanade eepose kirjutamine Ta ei olnud enamasti need ei olnud võtta. Siis nad kirjutasid, et ja, ja need vanad ja lahingud ja suured kuulsad esivanemad ja ja eks selles on kõike, seal on ka tahta tahet olla, olla vägevam, kui, kui me oleme midagi võeti üle vanadelt kuningatele teadlikelt, kellel oli väga tähtis see päritolu ja minu esivanemad ja nende lahingud ja kangelasteod, mis Kadoli tihtipeale juba Selles on midagi sellist, sellist inimlikku ja ja kui kellelegi see pakub tuge ja kindlust ja midagi halba selles ei ole. Ajalugu võiks võtta tegelikult kui teadust inimesest, mõnes mõttes. Eks ta on ka üks üks selliseid ja elu eluteadusi. Aga, aga kuna ta on just nimelt lugu ja teda võib tõesti rääkida jutustada 100-l erineval moel sellest samast aja ajajärgust, eks ole, samadest sündmustest rääkida väga erinevaid lugusid oleneb vaatepunktist ja nii edasi. Siis. Temast ei saa, temast saab sama, sama vähe teha niisugusi väga otseseid järeldusi, nagu nagu üldse lugudest romaanidest kirjandusest. Et need oleksid päris samastatavad, aga ega nad nii väga erinevad ka ei ole. Mis siis, et ajalugu on teadus ja seal tõesti uuritakse välja mingeid asju, aga noh meie jaoks ikkagi muutub mingisuguseks looks ja mida endale endale ja teistele räägime. Ja, ja kõige huvitavam seal just on see, see inimese asi, et kuidas just seesama, et kuidas inimloomus ikkagi on jäänud samaks ja kuidas mingid asjad justkui nagu natukene nihkunud ei muutunud ja kuidas on õpitud ja hakkama saadud ja miks inimesed üldse teinud mingeid asju nii nagu nad on teinud ja. Ja see leiab nii palju liigutavat ja pahameelt tekitavate kõike. Nende lugude jutustamise juurest võikski jõuda meie jutu lõpuotsa ka. Aga jõuame tagasi raamatute juurde, mis on sinu enda viimasel ajal suuremat lugemiselamused. Ma olen lugenud päris palju kuidagi jah, viimasel ajal. Tegelikult sellist mälestuskirjandust või kui ma hakkan mõtlema, kuidagi nii on, on olnud ja, ja sealt on tulnud ka neid elamusi, nad on noh, need on natuke teistmoodi elamus, et need ei ole sellised elamused nagu mingist suurest tegelikult selline ikkagi kirjanduselamus oli. Oli Välis Seebalt saksa kirjanik, Seebalt. Alguses lugesin üks raamat, tausterlitz ilmus nüüd. Ja üks väljarändajad oli paar aastat tagasi, lugesin sellega seal oli jah, selline kirjanduslik elamused, kuidas ta jutustab ja ja see niisugune intensiivsus ja Ja seal on ka küll selline dokument, tavaline külg või natuke ta mitte natuke palju mängib sellega, et see on peaaegu nagu olnud ja seal on pildid isegi fotod juures ja ka täpselt ei saagi aru, kas see siis ikka on olnud, ei ole nii, just nii. Aga? Aga kas või tore, tore lugemine on olnud igasugused, mis ma olen kätte sattunud nii, ja naasugused näiteks baltisakslaste mälestused. Ja teine huvitav asi või noh, kahjuks on nii, et nad hakkasid mälestusi kirjutama siis, kui see, nende maailm noh, nagu ikka, kui see maailm oli juba kadunud, siis ütleme noh, eesti ajal, kui see maailm oli kokku varisenud, enam-vähem see nende vana tore maailm siis hakati mälestusi kirjutama ja siis veel hiljem, et kahjuks ei ole eriti selliseid mälestusi, mis oleks noh, 19. sajandil, siis kirjutati ka teistest asjadest siis see mõisaelu üldse see niisugune elu, mis siin Eestimaal oli, see tundus tavaline ja noh, see on ikka selline olnud, jääb, et mis sest kirjutada kirjutati oma reisidest Itaaliasse ja see oli huvitav. Aga siis jah, kui see, kui see mõisamaailm korraga kadus, siis hakati kirjutama mälestusi ja ja just väike raamatukene Pikva Loomingu raamatu kui sest eile õhtul lugesin sealt paar lehekülge ka ma ei mäletagi, mis ta mis selle, mis selle paruness, vabahärra nimi oli, kes Pikva härra oli ja ükskõik kes ta kirjutas, aga aga seal oli ja mitu toredat lugu nendest. Ka siis Eesti mõisateenijate siis seal oli üks vanaanne, kes oli olnud juba juba vana vanaproua või, või ma ei tea, võib-olla juba vanaema lapsehoidja snaga igivana, ei elanud seal mõisas kogu aeg, kellel oli seal ikka suur võim keda ka mõisaproua kartis natukene, sest et no lihtsalt oli nii vana ja ta teadis kõike. Käia käis köögist, tõstis iga päev vaata mida, mida keedetakse ja pahandas, et et kas on külalisi oodata, miks nii palju keedetakse, miks on selline raiskamine? Või, või kui mõisniku lapsed, kes Peterburis kasvasid, elasid, ei osanud eesti keelt enam. Siis ta pahandas, et miks ei õpetata lastele keelt, mida kõik räägivad. Sest varem mõisnikud oskasid, aga noh, nemad olid juba ütleme uue aja inimesed, et selliseid, selliseid toredaid seiku nagu elust, mis mis kunagi on olnud ja mida ajalooraamatutest üldiselt ei leia ja kõik see ajaloo jutustas kuidagi selline üldine kokku võtta, et mõisaaeg, eks ole. Ja veel koguni orjaaeg ja, aga noh, just see, kuidas igal ajal on, on olnud igasuguseid inimesi, igasuguseid suhteid ja ja kõik, see ei ole olnud sugugi nii, nii määratud oludest nagu, nagu tagantjärele tundub. Et need on toredad ja niisugune ikka selline dokumentaalne. Ja just selline vahetu noh, selles mõttes ja niisugused päevikud, memuaarid, nad on vahvad Sa oled kuskil ta ise öelnud vist, et võib-olla selline dokumentaalne kirjuta või siis ongi võib-olla kirjanduse tulevik kas või, või on selline tulevikku vaatamise soov? Pisut võib-olla isegi mõttetu tegevus, et kes seda tegelikult ette teha. Ei tea jah, kas ta on tulevik, aga ta on küll suuresti olevik, et selle noh, nagu nagu prust ütles, et igal või vähemalt üks tema kangelane igal igal ajal oma realismi aeg leiutab endale mingi uue realismi ja siis vana tundub natuke mitte nii tõepärane ja tundub, et see meieaegne kirjandus on selline dokumentaalne, et me lihtsalt muidu siis me usume seda. Ja meile meeldib just niimoodi jutustada ja lugeda. Homne praegusel hetkel või mis, milleks veel mingisugused välja mõeldud karakterid või noh, oli ju ka, seega siis realistlik romaan väga realistlik ja tihti seal oligi mingisugune väga eluline alus ja aga, aga noh, pood oli selline, et ja see noh, see on ikkagi fiktsioon, väljamõeldis nüüd me nagu natuke vastupidi, me väidame, et see kõik on tõesti nii olnud, kuna loeme mingit jah, seal siis päevikut või mingit sellist autobiograafiat, näiteks nuga. Lubage autobiograafiaid, seal on ikka palju luuletaja Valette, kõike on seal. Ta on lihtsalt üks pilt või viis, kuidas rääkida asjadest ja. Aga ta on praegu nii ja kuidagi paratamatult mõtlen, et on huvitav on lugeda just nimelt ka neid vanu päevikuid ja isegi suur Ristikivi suur suur päevik tellis 10 aastat järjest. Ta on igav ka ja tõesti monotoonne, aga ma lugesin ta peaaegu et läbi. Et sealt vabaneb mingisugune pilt ja mida ei saa ei ilukirjandust ega ajaloost mingi mingi selline vahetus ja mis on ja just selline teadmatus, vaata, kui inimene peab päevikut mingi sajas- päev päev-päevalt, ega ta ei tea, mis sellest saab ja tal ei ole mingit lõppjäreldusi pakkuda. Ega ta ei hakka kirjutama mingisugusest mingisugusest järeldustest lähtudes, nagu tihti romaani hakatakse kirjutama, nagu mõnes mõttes tagant otsast. Ka päevikutes tahetakse midagi näidata, tihtipeale, aga aga ikkagi seal on selline elu, elu, enda niisugune vool ja vahetus ja see jutustab midagi nagu selle selle kaudu. Nende lugemine võib olla küll vaevanõudvam ja ta ei ole nii põnev ja aga teinekord täitsa tasub vaeva ja üldse mulle meeldib pigem lugeda raamatut viimasel ajal, mis lähevadki aeglaselt. Sest noh, kui on hea raamat, siis on hea, et tema seltsis kaua aega veetma. Vilets raamatus ei taha taga üldse olla, nii et noh, tore, kui sa ühte raamatut kaua lugeda. Te kuulsite saadet Inemise sisu. Kirjanik Tõnu Õnnepaluga. Saate panid kokku Maristombahja, Riho Lauri saar. Aitäh meiega olemast. Kuulmiseni.