Tänase Persona saatekülaline on dirigent ja laulja Risto Joost. Saadet juhib Marje Lenk, head kuulamist. Kuidas te elate, Risto? Tänan küsimast, elan väga hästi ja juba mõnda aega olen suutnud täiel rinnal elu nautida, eks sellises ütleme varajases nooruses oli ikka soov liikuda konstantse õnne poole. Pean tunnistama, et olen sellele väga lähedal. On õnnest puudu veel üks samm, nagu ütleb laulusalm. Isegi ütleksin mitte üks samm, vaid et ma arvan, et ma olen juba leidmas sellist vormi igapäevaeluks, kus ma võin tõesti öelda, et minu jaoks on asjad positiivses ringluses. Kas tee õnnele on olnud raske? Ei ütleks, ei ütleks, see on loomulikult olnud enesetäiendamine, aga see on ühtlasi ka ka selline tervikeluline protsess, kus siis mingi hetk inimene tajub, et teatud elemente oleks vaja täiendada ja juurde õppida teadmisi ja samas läbi kogemuste lõppkokkuvõttes kõik need tulemused saabuvadki, nii et ütleksid, on olnud väga huvitav ja kui noh, niimoodi korraks mustades toonides vaadata, et kui ma peaksin praegu oma tegemised mingil põhjusel katkestama või ütleme, elupäevad peaksid otsa saama, siis ma võin tõesti öelda, et ma olen selles mõttes elanud väga täisväärtuslikku elu. Vaatamata oma noorusele vaatamata jah, te pole veel 30. Veel mitte, üks aasta on puudu, just kogu maailm elab praegu olümpiamängude tähe all. Kui suur on teie huvi talialade vastu? Küllaltki suur siin koolipõlves sai ikkagi väga palju sporti tehtud, ma tegelesin küll aktiivselt korvpalliga, aga ükskõik milline spordiala eriti teleri vahendusel ikkagi paelus ja antud juhul ma olen ikka ka kursis, mis toimub ja, ja vaatan ausalt öeldes väga hea meelega, ükskõik millist ala. Milliste talialadega te olete ise tegelenud? No eks iga eestlane ole ju teatud maani suusatanud ja ka kindlasti uisutanud, aga laias laastus on see ka kõik, et curlinguga ei ole tegelenud ja ütleme selliste spetsiifilisemate aladega, aga põhimõtteliselt olen ikkagi ju kokku puutunud põgusalt ka mäesuusatamisega. Millal te viimati suusatamas käisite? Vot see on hea küsimus, ma arvan, et ma viimati isegi sõitsin lumelauaga, aga see sellest on nüüd küll juba kuus-seitse aastat tagasi. Aega ei ole, on huvid ja fookus on kusagil mujal, et kui sporditegemiseks läheb, siis pigem kas korvpall, ujumine, jõusaal, sulgpall on väga popp ja seda ala väga armastan ja mul on sellised mängupartnerid juba ka rahvusooperist ja, ja lähemast sõprusringkonnast välja kujunenud. Korvpalli hakkasite te mängima üsna varajases eas? Minu elukoht on kesklinnas ja, ja väga lähedalt Kalevi spordihallile ja loomulikult siis, kui ma väike poiss olin, siis oli ju Kalevi korvpallimeeskond väga kuum nimi kogu nõukogude liidus ja loomulikult ka Eestis ja ma mäletan isegi siis, kui nad 91 sait Nõukogude Liidu meistriks. Igatahes ma olin sellel mängul ja kõikidel eelnevatel mängudel ja sain veel tükikese sellest karikast. Nimelt see karikas, mille nad said pildistamisel, läks puruks, kui me natuke, kas see täpselt oli, kas Aivar Kuusmajas selle jalaga ümber või midagi sellist. Nii et Mul on siuksed, väga nostalgilised mälestused, tahtsin selle alaga rohkem tegeleda ja siis loodi Kalevi korvpallikool mõni aasta hiljem ja ja tänu sellele ma korvpalliga tihedamalt kokku puutuma hakkasingi kuni selleni, et ma lõpuks ka kaks hooaega nooremaid korvpallihuvilisi juhendasin. Kuidas see siis juhtus? Sihukest loomulikku rada pidi, et need, kes olid rohkem huvitatud nendel ikka avanevad võimalused oma erialal ja mulle samamoodi pakuti võimalust töötada noortega ja mulle see väga-väga meeldis, aga paratamatult muusika õpingut paralleelselt korvpallimängule ei soodustanud korvpalliga nii tihedalt tegeleda, kui võib-olla oleks soovinud. Ja, ja siis mingi hetk pidin kõnet, katke. Noh, kas treenerina töötades teenisite oma esimese leivaraha või olite varem tööl käinud? Kooli vahel ikka pargis lehti riisuma, aga, aga selline tõsisem töö võib isegi öelda jah, et ametlikud mul oli kohe tööraamat ja puha. Isegi samal ajal juba hakkasin ka Muusikaakadeemia keemias õppima ja siis ma läksin kohe tööle Estonia kontserdisaali garderoobi, olin seal kaks hooaega, aga see oli väga huvitav aeg, et lisaks tööle garderoobis mis oli ka omaettekooliks, sai kuulata kontserte, tasuta kontserte ja tõesti kontserte igast valdkonnast, nii popmuusikast, rahvamuusikast loomulikult siis klassikani välja ja oli tõesti võib-olla väga vähe kontserte, kus ma ei käinud. Nendel hooaegadel samal ajal kui te korvpalliga tegelesite käisite ka RAMi poistekooris laulmas. Poistekooris Ma juba laulsin viie aastasest saadik ja ja seal laulsin kokku 11 aastat. Kuidas need muusikalised andetis nii varakult välja lõi? Ma ei oska öelda, no igatahes selle tänu võlgu, et ma sinna laulma sain olema loomulikult oma emale kes siis arvatavasti minu konstant sellele laulu pidamatusele reageeris sellega, et ju siis oleks mõistlik panna poeke RAMi poistekoori laulma ja loomulikult tollal ma mäletan, et kõik, mis oli uus ja huvitav, mulle kuidagi istus, et ma arvan, et kui see oleks olnud näiteks pingpongi trend, et ma ei oleks ka sellest ära öelnud, aga aga tagantjärgi ma olen väga tänulik, et see oli just muusika ja praegu ma tõesti võin öelda, et ma tunnen, et ma olen õige koha peal. Teie päevaplaan oli juba lapsepõlves väga tihe. Nojah, aga tihe graafik, ma arvan, üleüldse tänapäeva maailmas mõjub kuidagi klišee seepärast, et kui öeldakse, et meil aega ei ole, et minust aeg on väga palju või aeg on piisavalt, et küsimus on selles, et kuidas sa võtad, et kas see, et sul on päevas kaks proov ja kontsert on palju või on palju, et sul on üks proov või on palju juba, et sa mõtled millegi peale. Nii et küsimus on lihtsalt suhtumises ja noortel inimestel tegelikult mida rohkem on teha, seda, seda värvilisem on elu ja ma arvan, sellises vanuses tuleb see neile pigem kasuks kui kahjuks. Te mängisite korvpalli, laulsite RAMi poistekooris ja käisite muusikakeskkoolis. Ja kus lisaks üldainetele, ütleme tavalisele keskkooliõppele oli ju ka veel muusika nii-öelda erikallak ja ka seal oli ju koor ja ütleme, see kooris laulmine ja musitseerimine käis päevast päeva. Kui te muusikakeskkoolis õppisite, kas siis olite päris kindel, et teie tulevik on seotud üksnes muusikaga või olite muud plaanid? Ausalt öeldes, tegelikult ma ikkagi vahepeal soovisin tõsiselt korvpalliga tegeleda, aga ma sain aru, et lihtsalt mul ei ole lõpuni neid andeid, mida korvpallimänguks vaja on, et ma sain aru, et ma küll suudan mõelda ja võib-olla anda mõne hea kuduja, visata paar kolmepunktiviset, aga sellest oleks kindlasti kõrgel tasemel mängimiseks väheks jäänud ja, ja läbi selle ma tegelikult alateadlikult juba tegingi omad otsused, et ma tajusin, et muusika on pigem lõppkokkuvõttes see, kus ma saan läbi lüüa, kuna olen sellega pikka aega tegelenud ja oskused olid kahtlemata kaugemale arenenud. Kas õpetajad tõukasid tagant, et et nüüd tuleb ikka edasi minna õppima akadeemiasse? Kui sa juba selle kooli lõpetajad seal nagu väga loogiline tee, et on väga vähe erandeid, kes tõesti lõpetavad ära, ei ütle, et nüüd on kõik. Aga miks te valisite just koorijuhtimise ja orkestridirigeerimise? No see on päris huvitav lugu, selle võib siis ära rääkida, kui te nii küsite, ma mäletan, ma hakkasin õppima klaverit ja, ja loomulikult tehakse kohe kooli alguses selgeks, et mis pilli siis noor õpilane teatud hetkel peaks mängima hakkama, kes temast peaks saama ja minule otsustati eriti klarnet on see õige pill, aga mingil põhjusel minu ema oli kuulnud, ma ei tea, kus kohast vaid puhkpill tervikuna pidi kuidagi kuidagi ajudele hakkama. Need on nüüd otse sõnad minu ema suust ja ma ei hakanud seda pilli mängima, jätkasin klaveriõpinguid, aga siis oli ka ainukene loogiline, et minust saaks koorijuht, sellepärast et kui ma juba pilliõpet sellel hetkel ei alustanud, siis ma oleks pidanud jätma klaveriga ja ainukene tee sealt edasi oligi hakata koorijuhiks, kui sa just ei taha pianistiks saada. Ja minu jaoks oli see kõik väga loomulik. Tol hetkel üldse ei mõelnudki väga detailselt, et kas nüüd see ongi minu eriala alles keskkooli lõpus ma tegin nii-öelda endale selgeks, et nüüd nüüd ma selle erialaga tegelen ja kuna mul oli laulmine ka välja ka tihedalt paralleelselt trigeerimisele päevakorras, siis siis need kaks suunda saidki minule mingi hetk väga oluliseks, kuni siis lõpuks ma läksin õppima edasi orkestridirigeerimist ja ja see laulmine on jäänud järjest tahaplaanile. Kuidas teil praegu klaverimänguga lood on? Klaveriga on selles mõttes suhe, on hea, et on mul täiesti kodus olemas ja igapäevane nii-öelda töö instrument, kasutan seda teoste õppimiseks. Meil on vaja juhatada ja, ja ka laulda, aga jah, nii palju seda sooloinstrumendina kahjuks ei saa endale lubada, kui varasemalt, kui enne oli juttu sellest, et kas keegi on mind mõjutanud ja öelnud, et muusikaga tasub tegeleda, siis üks inimene, kes kindlasti on väga palju mind aidanud ja sinu, kellele ka sain just muusikaliselt õpetust oli minu esimene dirigeerimise õpetaja Annely mäeots, tänu kellele ma ka oma puberteedi ja sellistes vaimusähvatuses ikkagi jäin õigele reale. Soovisin endale hakata trompetit mängima ja isegi toovat. Õnneks tulin oma põhieriala juurde tagasi ja, ja sellele ma olen väga tänulik, et tema On on nii, nii erialaselt kui ka muusikaliselt väga olulisi selliseid võtmeid, mille peale rõhuda ja mis on ka vilja kandnud ja sealt edasi oli minu Muusikaakadeemia kooridirigeerimise professor. Kuna areng ja tema on selline haruldane inimene täis eluenergiat ükskõik millisel hetkel ja, ja tohutu karisma ja, ja hüppab endiselt üle kahe või isegi kolme astme muusikaakadeemias, kui ta seal peaks olema, nii et see on tõesti nimetatud tavaline, millise energiaga, võib-olla üks inimene ka kõrges vanuses, kahjuks dirigeerimine olegi selline eriala, kus sa pead kogu aeg vormis olema selleks et inimestele midagi pakkuda ja kui sa seda ei ole, siis on seda kohe ka ka lavalt näha ja siis sa ühtlasi ka ka nii füüsiliselt kui vaimselt. Oled kohe madalseisus. Legendaarne dirigent Roman Matsuv oli teie õpetaja tema juures käisite lausa kodus harjutamas. Ja tema juures ma hakkasin õppima, oli selline aine nagu partituuri analüüs ja see oli ka tõesti unustamatu periood, kuna oli äärmiselt viibida inimese juures, kes on tõesti nii-öelda tulvil muusikat ja on elanud muusikast ja kui tema töötuppa siseneda, siis kõik see atmosfäär pardituuditest, raamatutest, kontserdi afissidest, see tekitas sellise erilise õhkkonna ja siis tema tunnid, mis olid nii detailirohked ja põhjalikud Need jätsid kahtlemata harukordse elamuse. No meie õppejõududel ei ole kombeks tudengeid koju kutsuda, nii et see oli üsna erakordne. Ei ole jah, aga ma arvan ka siiamaani, eks ole, see võib olla ka ütleme, Vene koolkonnast tulenev, et võeti õpilast kui oma pereliiget ja õpilased käisid kodus nii tundides, eks seda tuleb ette ka praegugi, aga see on, ütleme jah, pigem erandlikum nähtus kui, kui reegel. Aga tema oli üks Nendest ja kahtlemata see lõi õppejõuga lähedasema suhte. Ja muusikaakadeemias tegite oma koori kuusekoori, Woodžess, muusikaales. Kooliajal lõin koori ja ja jah, põhjus võib olla, miks voor sündis, oligi, et ma tajusin esimesel kursusel, et, et kui ma ise midagi tegema kohe ei hakka, siis ei sünnika minu jaoks inspiratsiooni ja tulemust võib-olla, mida ma mingi hetk ootaksin, seepärast, et kahtlemata kooli võimalused praktikat pakkuda olid väga piiratud ja ja suure koori, et oli vist võimalik pääseda alles kolmandal kui mitte isegi neljandal kursusel. Ja siis ma otsustasingi oma sõpradest-tuttavatest teha. Koori. Tahame, et ma olin just lõpetanud muusikakeskkooli ja väga palju sealseid lauljaid tulid ju edasi muusikaakadeemiasse ning õppisime sama eriala ja samas koolis ja see oli väga hea baas, uus kollektiiv luua. Kuidas tema koorile nime leidsite? See oli põnev situatsioon, nimelt esimene ülesastumine leidis meil aset 2000. aastal Tartus uue Tuljaku konkursil, kus osalesid nii kammerkui segakoorid ja siin oli vaja tähtajaliselt saada ära nii kava kui ka loomulikult siis koori nimi ja oli tõesti keeruline, kuna ei osanud ma siis mõelda midagi mõistlikku ja sellist, ütleme väärikat võtsin lihtsalt ladina keele muusikaterminite raamatu välja ja vaatasin, milline kooslus tunduks kõige loogilisem ja sobivam esmaoma. Hea sõbra Riivo Kallasmaaga arutasid telefoni teel. Ja siis vaatasime Woodžes musikaalsed Vootšis. Võib-olla inimestele seostub, eks ole, hääled, muusika alles võib-olla muusika, eks ole, mingisugune selline ka juba, isegi kui sa ei tunne seda keelt, sa tajud, et midagi muusikaga tegu, aga see ei ole mitte mitte otsetõlkes muusikaliste häälte kogum, vaid tegelikult see tähendab muusikasse nimetusi nagu toorem, Ifasolias idu, et mäletan kunagi Andrus Vaarik küsis meilt Tallinna päeva kontserdil raekoja platsil, et oh ja nüüd musikaalsed hääled on ju see teie tõlge, aga ma ei hakanud ometi seletama. Tegelikult tähendab see teoreetiliselt hoopis midagi muud. Te olete ühes intervjuus öelnud, et vuhh muusikaales on teile kujunenud laboriks. Olete selle seltskonna peal katsetanud, mis on võimalik ja mis mitte. Mis on siis olnud võimalik ja mis mitte? Võimalik on põhimõtteliselt kõik, kõik, mida inimene suudab häälega teha ja muusikaliselt korda saata, siis ma arvan, see on kõik saavutatav, küsimus on lihtsalt, kas inimene ise on piisavalt teadlik ja oma oskusi, et sellelt kollektiivilt tulemus kätte saada. Tõesti, aastate jooksul ma olen proovinud erinevaid lähenemisi, sõltub loomulikult ka repertuaarist, et kui sa laulad muusikat, siis on see tulemus ka keelest lähtuvalt ühtemoodi ja kui seal oled näiteks inglise vanamuusikat, siis see kahtlemata tuuni kvaliteet ja lähenemine muusikale on teistsugune. Ja need kõik tekitavad sellise huvitava värvilise balleti, mida siis tõesti hiljem saab väga edukalt kasutada ükskõik millises muusikalises kontekstis. Kui te olite vahetusüliõpilasena üsna pikka aega Viinis siis teie koorey tegutsenud See oligi võib-olla kõige pikem periood, kus tegevust ei toimunud, et täpselt selle perioodi kuma Viinis õppisin, siis oligi paus, et ma olin seal üheksa kuud ja, ja peale seda, kui tagasi tulin, tegin kohe oma magistrikontserti, mäletan, siis laulsid veel nii-öelda projekti korras inimesed, aga, aga sellest sügisest kuma Viinist ja see siin oli siis 2003 sündis uus kooslus, kellega siis me tõesti oleme kuni täna Taani koos käinud. Ja selle koori puhul võiski rääkida kahest erinevast perioodist enne liiniperioodi peale ini perioodi. Kõlab väga klassikaliselt näidelnud aastal tegite te plaadi. Me tegime plaadi Arvo Pärdi muusikast, kuna viimastel aastatel Arvo Pärdi muusikat väga palju esitasime ja tundsime, et võib-olla see oleks hea portree meie tegemistest viimastel aegadel, et see plaadi tegemine on üleüldse ikka komplitseeritud tegevus ja meil on kooriga olnud, ma pakun praeguseks umbes kaks plaati, mida me ei ole välja andnud, sellepärast et ma olen arvanud, et see kvaliteet ei ole, ei ole piisavalt hea olnud selleks, mida ise tahad kuulda, aga aga näiteks, kui võrrelda selle Arvo Pärdi plaadiga, on olemas kahe plaaditäie jagu muusikat, mis tegelikult on veel selles plaadis paremini, et kui niimoodi väiksel loori taga seal ta siis siis tegelikult selle koorivõimekus on suurem, kui selle plaadi pealt võib leida. Aga eks eks ta omale ja oli ikkagi teatud aja märk ja, ja selle hetke. Nii et mul on selles mõttes hea meel, et see plaat sündis ja tegelikult on see ainukene ju ametlik jälg sellest koolist. Kui selle aasta 24. jaanuaril jagas Eesti kooriühing koori ja puhkpillimuusika aastapreemiaid anti kolmepreemiat välja teiega seotud tegevuse eest. Teid valiti 2009. aasta dirigendiks. Teie kammerkoor Poitiers, muusika alles sai aasta koori tiitli ning aasta plaadiks valiti möödunud aasta sügisel valminud heliplaat. Kunagi varem pole üks dirigent või koor saanud kolmepreemiat korraga. See on väga suur tunnustus, aga samal ajal see kohustab, nagu öeldakse. Ja kahtlemata ja ma olen väga õnnelik, et kooriühing meid tunnustas Nende preemiate näol ja loomulikult, kui kollektiiv on 10 aastat tegutsenud, siis ei ole midagi paremat kui saada tõesti ka mõne suurema organisatsiooni poolt, kes sellesama erialaga tegeleb. Tunnustus, et tõesti, meid on märgatud. Tegelikult kas inimesed ikkagi ootavad ju mingit tunnustust ja ma arvan, just lauljatele on see kõige suurem äramärkimise hetk, kuna dirigent ju nii või naa alati otsib veel võimalusi, kuidas seda tulemust parandada, nii et kui keegi teeneid ütleb kõrvalt sooje sõnu ja tuleb veel teatud auhinna näol, siis on saga meeldis. Personal. Persamat. Persona saatekülaline on Risto Joost. Millistes koorides te olete laulnud, küsib üks raadiokuulaja. No kui tulla nüüd tagasi päris algusesse, siis ma alustasin eesti poistekooris ja siis ma laulsin muusikakeskkooli kammerkooris, siis ma laulsin muusikaga keemia segakooris, muide ka naiskooris laulsin konter tenorit hea ja kuna kursuse kooris olid ainult naisterahvad, siis ma ei tahtnud terve proovi seal tagareas istuda, lihtsalt kuulata, kuidas nad laulad, mõtlesime parem siis parem siis liitoni, laulsin Kiieteist alti ja seal samal ajal paralleelselt ma mäletama laulsin ühe hooaja veel rivaal ja kammermeeskooris, siis oli võib-olla talle lihtsalt meeskoori nime all ja laulsin veel raekoja kammerkooris. Aga üks tihedam koostöö sai alguse muusikaakadeemia esimestel aastatel. Ansamblis Vox Clamantis, Gregor Jaani, ansambel Vox Clamantis, millega ma siis olin seotud seitse aastat ja siis ma sain juba edasiselt filharmoonia kammerkoori filharmoonia kammerkooris, ametlikult ma laulsin täiskohaga ühe aastaga, tegelikult seotud oli ma nendega neli-viis aastat, siis ma tegin projekte ja, ja siis juba dirigeerisin, ma olen ikkagi laulud suurte dirigentide käe all, kes on juhatanud kammerkoori alates siis Tõnu kaljustest. Ja ma tulin tegelikult samal aastal, kui pool Hillier hakkas tööle kammerkooriga ja siis ma alustasin 2000 kolm-ga koostööd pool hilieri vokaalansambliga Faizzis, kellega siis tõesti väga erinevates kooslustes oleme käinud turneedel üle maailma ja temaga seotult veel, ma alustasin Ajal, kui ma hakkasin filharmoonia kammerkooris tööle laulmaka vokaalansamblis Ars Nova, mis baseerub Kopenhaagenis ja nendega ma olen praeguseks juba töötanud üheksa aastat, aga nüüd ma arvan, see koos tööga lõppev, kuna minu lauljakarjäär on lõppfaasis, kuna dirigeerimis tööd on nii palju, Te laulsite ju kabiinis ja Viinis maa laulsin selles võib-olla siis kõige kuulsamas austria vokaal divis Arnold Šemberg kooris ja selle koori dirigent oli ühtlasi minu kooridirigeerimise õppejõud ka Viinis, ma õppisin seal põhiliselt orkestridirigeerimist. Aga laulsin Schönbergi kooris, kellega või siis käisime Jaapanis turneel ja Itaalias ja, ja üleüldse oli palju kontserte Austrias ja seal on õnnestus mul ka Viini Filharmoonikute ka kokku puutuda ja nii et ühesõnaga, aga läbi nende kooride on tekkinud ka muid huvitavaid muusikalisi kokkupuuteid. Kas suhtlesitega meie lauljatega, kes Viinis elavad ja töötavad? Ja kui mina läksin sinna õppima, siis võttis mind soojalt vastu Juhan Tralla, kes siis seal oli veel lõpetamas õpinguid, aga juba töötanud folkse ooperis mõnda aega ja, ja loomulikult Annely Peebo, kes siis sealsamas majas töötas, nii et nendega ma puutusin päris tihedalt kokku, nii et see oli äärmiselt meeldiv aeg ja, ja nii-öelda nägiga kõrvalt, et kui kaugele on eesti interpreedid jõudnud puhtalt läbi tahtejõu ja töötahte ja, ja oskuste ja lüüa läbi muusika ühes metropolis oli väga hea eeskuju kõrvalt vaatamiseks. Millal siis see aeg kätte jõuab, kui meie solistid, kes välismaal töötavad, koduteatrisse tulevad? No ma arvan, et selleks eelkõige on vaja siin luua vastavad tingimused ei tähenda otseselt finantsilist poolt, vaid, vaid see tähendab ka puhtmuusikalist poolt, ehk siis et kui on selline kontekst, kus inimesed tahavad töötada ja kus nad tunnevad, et nad saavad realiseerida oma muusikalist, et ja oskusi, siis siis ma arvan, et raha ei ole kunagi takistuseks, et pigem on just selle väljundi nägemine muusikale väga oluline. Nii et ma arvan, kui need asjad kokku langevad, siis küll ükskord tuleb see aeg, kui, kas kõik, aga väga paljud eesti lauljad, kes on välismaal õppinud või töötanud praegu väljas, tulevad suurima heameelega kas siis rahvusooperis Estonia või, või üldse eesti muusikaringkonda laulma ja ka miks mitte elama ja õpetama ja andma edasi neid kogemusi, oskusi, mis nad on siis karjääri jooksul omandanud. Kas teie olete ooperis laulnud? Ma olen ooperis laulnud, aga, aga minu kogemusele loomulikult oluliselt põgusam, kui võrrelda siin nüüd rahvusooperi konteksti, näiteks mine romantilise ooperikoha pealt, kuna ooperis ikkagi osalenud ainult kontratenorina ja kontratenor-il ei ole kuigi palju võimalusi kokku ikkagi sellise suure ooperiga tihtipeale barokkmuusika kaasaegses muusikas Montreali kirjutatud, aga barokkmuusika ei paku nii palju võimalusi selleks ja meil esitatakse seda väga vähe. Õnneks mul on olnud see võimalus, näiteks Riias laulsin rokkorkestriga peaosa Vivaldi ooperis ja osa kohe jah, peaosa jah, aga tegelikult on olnud mul kõige varasem ooperikogemus Salme kultuurikeskuses Tallinnas, kus sattusime esitama. Mäletan veel Lilian Kivi juhendamisel ühte lasteooperit, kus mina olin printsi rollis ja, ja see oli kass, esimene kursus, isegi kui ma õigesti mäletan, nii et tegelikult selliseid lavalisi kogemusi mul hästi põgusalt on, aga eelkõige on minu tegevus seotud loomulikult kontserdilavaga. Milles seisneb siis teie kui kontsa tenori eripära? Kontratenor tähendab seda, et meeshääl laulab falsetiga, ehk siis laulab pearegistritooniga peale seda, kui ta on hääle ära murdnud ja ta jätkab nii-öelda seda, seda poisi häälega tekitamist küll siis loomulikult teises tonaalsuses, kuna see hääl ikkagi muutub, kahtlemata, aga see falset ja see pea hääl jääb, jääb hääle tekitamise põhielemendiks, nii et see ongi nagu laias laastus ma arvan, hääle selline omapära, aga see hääl iseenesest on piisavalt palju võimalusi pakkuv ja on ikkagi kirjutatud väga kaunist ja imelist repertuaari. Kontratenori häälega. Millal siis avastati, et teil on kõik eeldused sellise hääle arendamiseks? Ei no tegelikult, ega seal ei olnudki midagi väga avastada, kuna RAMi poistekooris tol ajal Venno Laul väga ettenägelikult kasutas ära juba enne praktikat, eelkõige ütleme inglise laulutraditsioonist tulenevat asjaolu, et kuna muusikas ja kirikutes laulsid peale häälemurret, siis kõrged hääled edasi ja repertuaar, mida tihtipeale lauldi, oli küll segakoori ulatust nõudev, aga oli kirjutatud meeshäältele, siis sellesse traditsioon tuligi ja see on juba sajandeid pikk. Venno Laul otsustas seda rakendada ka eesti poistekoori puhul, nii et need soperin, tallid, kes olid hääle ära murdnud, aga nende hääl võimaldas laulda samale hääleliik edasi. Nad jätkasid seda sealt tekkisidki need võimalused ja osad läksid kohe meeste rühma laulsid tenorit, passi, kellel oli kannu, jäi sopranit alti edasi laulma ja tegelikult neid kontratenorid nii-öelda kontratenoreid oli seal ikka kümneid, aga neid, kes jäid edasi laulma, võib-olla ma ei tea. Ma ei ole kursis, võib-olla keegi peale minu on veel, aga aga mina olin võib-olla neid väheseid, kes tahtis sellega ise jätkata. Tundus huvitav ka eelkõige seetõttu, et tekkis võimalus ühe Norra kontratenori Karl söökseti meistriklassis osaleda, kes siis uuris selliseid noori hääli, et mis, mis nende häälepaeltega toimub ja filmis ja nii edasi, siis see oli kindlasti üheks tõukaks, et miks mitte selle repertuaariga lähemalt tutvust teha. Kuidas Eesti publik on teid vastu võtta? No ma arvan, keegi tomatitega loopinud ei ole, siis võib, võib eeldada, et suhteliselt positiivselt või ütleme, selles mõttes neutraalselt, et ma arvan, et on aktsepteeritud ja eks meil siin nüüd aegade jooksul ole ju neid näiteid olnud ka rohkem, et meil on ju Eestis ka üks väga kuulus kontori tenor Ivo Posti, kes küll põhiliselt laulab välismaal, aga Taaniel kirikal, kes laulab ka Vox Clamantis ja ja eks neid seal ei ole nüüd oluliselt rohkem kuulda kui varasematel aegadel. Te olite pikalt ka Stockholmis, kas kaitsesite seal magistrikraadi? Tegelikult ma alustasin puhtalt bakalaureus, aga mul nii-öelda mind edutati peale esimest aastat ja ma õppisin kolm aastat Stockholmis kokku, siis oli üks üks aasta bakalaureust ja kaks aastat magistrit, nii et ma tegin sellise kiirkursuse nii-öelda. Kuna orkestridirigeerimist enne siinsamas Eestis jaga Viinis õppinud, siis ma olin nagu lihtsam selle baasi pealt minna. Aga Stockholm jah, oli selles mõttes täiesti teistsugune värv õpinguskaalas võrreldes viiniga, ta oli ütleme nii, mitte nii konservatiivne, natukene avatum, siiski professionaalne ja noh, Rootsi ühiskond, kes on seal kauem viibinud, teab, et seal ikkagi hinnatakse väga kvaliteeti ja turvalisuse element on hästi oluline. Seetõttu nende kõikidega lähenemine muusikale, kes reaalsel tasemel jaga mitte professionaalsel tasemel tegelevad, on ka kvaliteeti taotlev ja seetõttu nii amatöörkollektiivid kui professionaalsed kollektiivid on väga kõrgel tasemel ükskõik millises valdkonnas. Teie juhendaja Rootsis oli kuulus soome dirigent professor Jorma panula. Üks kuule küsib, et millega seletada seda, et Soomest on tulnud nii palju maailmakuulsaid dirigente. No ma arvan, et selline visadus ja selline hästi häiritud ja selge nägemus asjadest on tekitanud hea pinnas, et tekiks õpetajaid ja, ja ka õpilasi, kes tahaksid saavutada väga kõrgeid tulemusi ühes valdkonnas ja seal on kujunenud teatud koolkond. Nadia Jorma panul on kahtlemata üks nendest, kes on loonud sellise keskkonna, et tekiks huvi ja professionaalne tahe seda eriala kaugele viia ja selleks on loodud ka tingimused, profession reaalne või siis ütleme, poolprofessionaalne õpe, orkester Sibeliuse akadeemias, mis andis kohesele praktikavõimaluse ja siis ta oli piisavalt palju selleks, et tõesti koolitada liiaga häid dirigente. Ja loomulikult selline avatud mõtlemine muusika suhtes ja oluliste asjade hindamine ja nendele tähelepanu pööramine ongi ongi Soome dirigendid maailmas tippu viinud. Meie kuulus dirigent Neeme Järvi on kiitnud teie dirigeerimise oskusi mida teie tema puhul, imetajate, mida on temalt õppida. No ma arvan, et temalt on õppida tervikuna väga palju, seepärast tema suhtumine muusikasse ja üldse tema maailmapilt on ikkagi väga avar ja ma arvan, see on see mingil hetkel võib-olla teatud inimestele tundunud isegi võib-olla liialt lennukas, aga see on andnud võimaluse ka nendel inimestel, kellel võib-olla ei ole olnud nii palju usku teatud asjadesse, näha asju laiemalt ja ikkagi need ellu viia ja tema sütitav energia ja fantastiline muusikaline Anne annavad ikkagi igale muusikule, kes temaga kokku puutub haruldase kogemuse ja see kahtlemata tõsta nii-öelda ülendab kõiki neid inimesi emotsionaalselt. Sellest osa saavad ja tema tehniline meisterlikkus, mis puudutab eriti dirigeerimist tehnikat, siis see on üks üks selline ju musternäide, mida väga paljud on tohutuks plussiks tema puhul pidanud, et ükskõik milline partituur tema käes heliseb ja kõlab mängleva kergusega. Teie kui dirigendi ja laulja kontsertreiside nimekiri on kindlasti väga pikk. Anu Tali on öelnud nii, et ma vean oma kohvri koju, topin pesumasinasse ja pakin kiiresti jälle kokku. Mu elu on nagu maraton. Kas teiega on olnud samamoodi? On perioode, kus on tihedam ja kus on rahulikum elutempo, aga tegelikult vot praegu ma tunnengi, et ma võtan seda kõike kui ühte tervikut, et ma isegi kui on mõnikord selline tunne, et ma pean kuhugile kiirustama, siis ma üritan seda võtta suhteliselt rahulikult, et tegelikult selles lähenemises on väga palju kinni ja kui on ka palju tööd, siis see ei tähenda, et ma pean sellest väsima otseselt, vaid vastupidi, ma, ma saan selles protsessis veelgi kauem viibides ja tõesti rohkem nautida, niiet see on üks eriline eluvaldkond, seda ei ela mitte väga paljud, aga ma arvan, et see on väärt seda, et dirigendina ja elu näha. Kas te teate ka päevikut? No ma nüüd tasapisi olen alustanud jah, et sellest aastast tahaks teistegi kõik kirja panna, aga mis puudutab koore ja orkestreid, siis siis jah, on huvitavalt läinud, et et ma olen juhatanud koori orkestrit võrdselt professionaalsel tasemel Eestis filharmoonia kammer, kammerkoor ja rahvusmeeskoor ja ütleme, ooperikoor ja orkestrit juhatanud aga kõiki teisi orkestreid küll Eestis ja samamoodi Läti riikliku sümfooniaorkestrit ja Leedu kammerorkestrit ja ja Rootsis juba päris palju erinevaid orkestreid ja, ja ka Soomes ja lauljana olen kas need siinsamas piirkonnas päris palju üles astunud ka nendesamade orkestrite ja kooridega, nii et mul on päris mitmekülgne Suhe, nende kollektiivide ka ja selle üle on tõesti olnud meel, et nii solistina kui dirigendina olen saanud sellest kõigest osa. Kui see välismaal viibite, kas siis käite ka plaadipoodides? Ja see on küll mul refleks ja ma olen väga palju plaate toonud välisreisidelt taas on nüüd natukene juba vähem, aga, aga varasemalt ma mäletan, kui ma võiksin või isegi filharmoonia kammerkooriga reisidele, siis Ameerika reisilt ma tõin ikka 30 40 plaati ja mu Viinis õpingute jooksul läks ka enamus rahanuts ja plaatide peale, aga see on väga kasulik investeering minu arvates ja see kõik on mulle kuhjaga tagasi toonud. Ma ostan absoluutselt igasuguseid plaati. Ma võin otsida näiteks mõnda klassikalist sümfooniat. CD riiulilt, võin, võin otsida mõnda ooperit, reedeed, võin otsida ka kajats muusikat ja miks mitte popmuusikat. Siis võin vaadata mõnda koori plaatija, mõnda soololaulja plaati, sõltub parasjagu vajadusest ja ta ka soovist. Kindlasti on mul kodus plaate, mis on veel veel pakendis, aga, aga nad on kõik leidnud oma õige hetke aja ja koha, millal neid jälle avada ja kuulata. Kui te hakkate tegelema uue teosega, kas siis kuulate plaadilt, kuidas seda on varem tehtud? Mõnikord kuule ja mõnikord mitte tegelikult praeguses situatsioonis, mis ma tunnen, et mul ei ole seda otseselt vaja ja ongi parem vaadata natuke värske pilguga, kui see muusikaline materjal on ikkagi nii lihtsal tasemel, et seda on võimalik silmaga haarata ja ise klaveril mängida. Saada sellest tervikpilt siis ei ole? Ei ole, ma arvan, salvestust vaja, aga paratamatult on kasulik kuulata salvestusi, aga eriti juba siis, kui seda teost tead, sa pärast ja siis oskad tajuda neid värve, mis, mis selles teoses ja võrrelda erinevaid interpretatsiooni, õppida ühelt midagi teiselt midagi, varasemalt ma kuulasin tohutult palju nii et mul on, ütleme, sellisest varasemast muusikalisest huvist tingituna kodus pahimatettidest pakun seitse kaheksa kuni 10 erinevat versiooni. Möödunud aastal sai teist Rahvusooperi Estonia dirigent ja peakoormeister. Kõik teie debüüt Estonias oli paar aastat varem, kui juhatasid Erkki-Sven Tüüri ooperit Allemberg. Debüüt jääb muusikule kauaks meelde. Millisena see on teile meelde jäänud? No ütleme nii, Vallemberg oli selline huvitav teos just selle koha pealt, et ma ei olnud enne ooperit juhatanud kohe juhatanud Erkki-Sven Tüüri ooperit teades, et tema partituurid on piisavalt komplitseeritud. Ooperi kontekstis oli kahtlemata hea väljakutse aga ma arvan, et see oli ka selles mõttes mingisugune selline karastav element, et ega peale seda ma tõesti võin, võin väita, et on, on väga väheseid asju, mida ma otseselt muusikas Nad oleks või oleks tekitanud sellise sellise ärevuse, et oleks mõelnud, et huvitav, kas ma sellega, aga ma saan sellepärast et minu jaoks oli juba see piisav väljakutse, võtsid Töötundjaid eskalise igal juhul igal juhul enam, et ooperi partituur vajab väga palju aega õppimiseks. Ega seda aega ju kunagi dirigendile piisavalt ei ole. Mina küll võin öelda, et isegi kui ma tean lugu peast, siis mul on alati selline tunne, et midagi on veel. Mida ma võiksin selle teose kohtute teada, aga see ongi võib-olla see hetk, kus peaks natukene tagasi astuma, et see ongi lõpmatu protsess. Kui paljudele ooperi ettevalmistamiseks aega anti? Aega anti piisavalt, et selles mõttes on ju ooperi ettevalmistusperiood sõltuvalt ooperist küll, aga ikkagi piisavalt pikk, et, et kõikide nüanssidega tutvust teha ja töölauljatega ja orkestriga ja et see on kõik selline omaette sektsioonides proovitsükkel, mis lõpuks kristalliseerub detailina. Ja kui see kokku panna, siis need hakkavad vaikselt kasult esitusest välja tulema. Mida kriitikud teie kohta ütlesid? Britid kohta ei oska midagi öelda, sellepärast et tegelikult nii-öelda kaasosaline selles projektis, et valmistused maestro Arvo Volmeri, tänu temale ma sinna sattusingi, et ma selles mõttes ma olen äärmiselt tänulik, et selline võimalus mulle avanes. Aga ooperi kontekstis on ju nii, et valmistatakse teos ette, dirigente võib olla mitu. Dirigendi põhiline ülesanne on mitte seda ooperit ära rikkuda. Et kui teha kõik korrektselt, siis on, on suhteliselt tõenäoline, et ettekanne õnnestub, kuidas kriitikaga suhted on, kas kirjutatakse ikka no ikka kirjutatakse, aga, aga kriitikaga tervikuna on niimoodi, et eks ole ju subjektiivne arvamus ja on väga harva kohtan sellist kriitikat, millega ma ise nõus ei ole. Väga hästi, kui midagi õnnestub ja kui midagi õnnestu, siis mõnikord kirjutatakse, mõnikord mitte. Aga noh, ma väga hindan selliseid kirjutisi, kus ikkagi räägitakse detailsemalt muusikast, et ja et meil on sellised muusikaloolised kirjeldused, aga ega ega see interpreteerinud väga ei huvita, ta teab nii või naa sellest teosest seda vajaliku informatsioonita, ta saaks seda esitada ja ikkagi muusikakriitika peaks olema suunatud interpretatsiooni kunsti edendamisele ja muusikute suunamisele, et lihtsalt selline ütleme üldine emotsioon kontserdist on ka oluline, aga muusikule eelkõige tähtis on detailne kriitika. Ja see võib väga paljudel juhtudel ja erinevates kontekstides olla vägagi edasiviiv jõud. Kui kõva pähkel oli teie jaoks Prokofjevi armastus kolme apelsini vastu. No ütleme niimoodi, et võrreldes Vallembergiga oli see ikka kordi lihtsam ajaks, ei olnud seal tõesti midagi nii keerukat, et ma oleks tõesti mõelnud, et noh, et kas ma saan väärikalt selle teose dirigeerimisel hakkama taaskord, see on jälle pikem protsess ja kindluse tekib ikkagi inimestega töötades. Rahvusooper on äärmiselt meeldiv kollektiiv, kus viibida ja inimesed on väga avatud ja teevad palju tööd, nii et kui kõigil on kindlus, siis on ainult lust muusikas riivida. Kuidas teile üldiselt Prokofjevi muusika istub? Väga istub temas on head, sellist elujaatavat lähenemist, selliseid kohati kerge irooniaga, kohati parodeeriv, kohati väga stiilipuhas. Ja tema armastus kolme apelsini vastu on ikkagi ju ooperižanrit kui sellist ja veidikene Tügav ja neid klassikalisi kui IRL õhku. Et ükski lõik ei ole, ei ole stabiilselt pikem peale ühe minuti kohe nelja mingisugune kontrast, staaria vormi seal ei eksisteeri, nii et see on omaette omaette näha. Räägitakse, et kui Sergei Prokofjevi hakkas uut muusikat kirjutama, siis ta istus klaveri taha ja hakkas kõigepealt kogu jõusklimberdama ja tegi seda selleks, et puhastada oma pea igasugustest kõrvalistest, mõtetest, helidest ja nii edasi. Kuidas teie puhastate enne proove enne esinemisi, kuidas vabaneda liigsetest mõtetest ja helidest? Küsib üks kuulaja. Sellega on niimoodi, et eks see protsess on tegelikult ju natukene pikem, et et kui juba käib teose õppimine ja ettevalmistamine, siis hakkab kujunema teatud ettekujutus sellest, mis võiks kõlada. Aga eks see tehniline pool ole, minule on alati olnud oluline ikkagi tunnetan muusikat ka läbi keha sõna otseses mõttes füüsiliselt. Ja kui ma tunnen, et seal on hea balansis muusika voolab väga kergelt ja kui seal on mingisugune takistus ees, siis, siis kohe on endale seda ebamugavam teha ja mul ongi aegade jooksul oluliseks saanud selline lähenemine, et ma üritan ennast vabastada kõigest ka üleliigsest. Et see kanal oleks, kust energia tuleb võimalikult vaba ja puhas, ainult muusikalistele mõtetele, et seal ei tekiks mingisugust jutt käib ütleme tehnilistest elementidest, et et kas siis dirigeerid, et, et sa ei mõtle mitte millegi peale muusikat, sa ei mõtle oma kätele, sai, mõtle sellele, kas üks või teine pillirühm saab ilusasti mängitud, vaid, et sa keskendud ainult muusikale ja kui me kõik keskendume muusikalisi, keskendu kõrvalistele, elementidele ja tegelikult see võib kõlada küll veidikene veidralt, aga inimesed ka selle muusika tegemise juures on tegelikult kõrvalised, ehk siis et me küll läbi oma väljenduse toome muusika võlud esile, aga me oleme keskendunud ikkagi muusikale ja see heli sünnib tänu sellele ettekujutusele, kuidas muusika võiks olla. Mis antud juhul on see muusikaline materjal, noodid ja sellele lisatud informatsioon, kuidas seda võiks kõike esitada. Nii et kui keskenduda muusikale ja Ta kõik muu tegevus teisejärguliseks, siis on tulemus kahtlemata ta parem kui, kui tõesti üritada kõigest korraga. Kas olete vahel endamisi mõelnud ka nii, et küll oleks hea, kui täna kontsert ära jääks, et ei ole kohe seda tahtmist? Ei ole ausalt öeldes, ütleme lauljana on olnud rohkem, et on tõesti ühel või teisel perioodil olnud paremas vormis, et tunded vot nüüd tõesti tuleb lihtsalt, aga see on ka seotud ikka psüühikaga, et mu varem käisin korvpalli trennis, siis tihtipeale õhtuks oli nii väsinud, ütlesin ma küll ei enam ei jõua midagi füüsilist teha, seda enam, et keskenduda millegile. Et tahaks lihtsalt puhata, aga siis käid seal trennis ära, annad endast maksimumi. Tegelikult tuleb uus energia, sama on muusikaga tegelikult muusika ise annab energiat. Praegu räägitakse palju, et tuleb olla atraktiivne. Kas teie mõtlete ka selle peale, et ma pean olema atraktiivne? Atraktiivne kahtlemata, aga ainult enda jaoks, selleks, et tekiks hea energia elada iga päev ja kui sa endaga saad hästi läbi, siis on ka lootust, et teised saavad sellest positiivselt osa. Seepärast, et see väline atraktiivsus on ju ainult subjektiivne nähtus, et kellele meeldib, kellele mitte, aga kui sa endal ei ole atraktiivne, siis otsidki ainult väljaspoolt seda tunnustust ja, ja seda, kui sa üldse saad, see on väga suur asi, aga tihtipeale inimesed seda ei saa ja seetõttu ma arvangi, et inimesed ongi seletatud kas siis kurnatud või nad ei ole rahul eluga, kuna seda tunnustust tuleb vähe. Tunnustus peaks ikkagi eelkõige tulema iseendast. Üsna pea jõuab Estonias lavale ballett kopeedia balletijuhatamine on teie jaoks ka üsna uus asi. Jah, ütleme niimoodi, et sellise klassikalise balleti, kuna novembrikuus tuli välja rahvusooperis kolm balletti, kus olid erinevad selles mõttes žanrit tehtud sümbioosiks, seal oli Robert Schumanni teine sümfoonia ja sellel oli tehtud koreograaf ja, ja see on kahtlemata ka balletitantsijatele teistsugune kogemus, kuna nad ei tantsi neile kirjutatud balletimuusikat, mida on lihtne seada, vaid muusika dikteerib väga paljus nende liigutused ja, ja ütleme, et nüüd antud juhul Belgia on ikkagi selline klassikaline ballett ja seal saab siis tegelikult ütleme tõelise kogemuse sellega, mida balletikunst endas kätkeb ja mida dirigendile on vaja jälgida. Et see žanr hästi toimiks. Kas Estonia maja on nüüd teile juba hästi tuttav, olete kõik toad ja nurgatagused üle vaadanud ja uurinud, mida ühes või teises kohas tehakse? Ei ole, aga üritan iga päev seda süvendada. Käin luusin mööda maja ringi, üritan kõigile tere öelda väga paljusid lähedal ei tunne, aga kuna nemad juba tere ütlevad vastu, siis mingisugune kontakt on loodud ka Estonia maja tervikuna on ikkagi nii suur organism, et tõesti ei puutu ju iga päev kokku riietajatega ega õmblejatega, nii et et eks oleks tore mingi hetk selline tutvusring ette võtta. Teil on ju ka kaks oma orkestrit. Kuidas teil orkestrit ega läheb? Muusikakeskkoolis, meil läheb väga kenasti, töötame järgmise projekti nimel ja see on juba üsna varsti käes. Neljandal märtsil on meil Estonia kontserdisaalis suur kontserthooaja kõige tähtsam kontsert, kus me esitame Beethoveni viienda sümfoonia ja friends listi teise klaverit, kontserdi solistiks suruslanstroogi noor klaverivirtuoos ja, ja ka Ruslan ja Ludmilla avamängu Glinka sulest. Ja mis puudutab Tallinn sümfonietta, siis tantsib Danielle vennast kogumas ja, ja suvest siis hakkame tihedamalt tööle, et vahepealne majanduslangus on veidikene meie töötegemisi pidurdanud, aga nüüd saab jälle. Loodetavasti käime. Muusikakeskkooli orkester on ikkagi õpe, orkester, nemad peavad saama sealt oma orkestri mängukogemuse ja ütlemisest, olin siis juba nii, et ta on rohkem minu enda ambitsioon teha teatud muusikat ja, ja see oli seotud eelkõige liini klassikalise repertuaariga ja plaan oli esitada kõik Mozarti sümfooniad, alguses sai sellega tehtud. Nüüd tahaks jätkata, et kenasti lõpule viia, aga sellest on tekkinud juba uusi võimalusi, nii et et see on, ütleme taas kord. No üks võimalus oma äranägemise järgi teatud muusikaliste kujundada ja orkester on üks haruldane organisme selleks ja kuna see ei ole ka suur kollektiiv, et siis on suhteliselt mobiilne muusikalises mõttes aga tehnilises mõttes liigutada ja ta sellega reisida. Täna, mil me teiega juttu ajame, on 19. veebruar ja reede milliseks kujuneb teie nädalavahetus? Nädalavahetusel ma õpin kava, millega siis astun üles, järgmine nädal soomes kokku, las Kesk-Põhjamaa Kammerorkestriga, mida juha kangas on aastaid vedanud, võiksid veel aastakümneid. Ja seal ma juhatan Tšaikovski riiulit, kontserti ja nelsoni, Šoti sümfooniat ja ka Erkki-Sven Tüüri muusikat saab natuke seal mängida. Nii et taaskord muusikaline nädalavahetus. Kuna ooperis ju teadaolevalt ka nädalavahetus on tööaeg, siis, siis tegelikult ongi selle viimase nüüd juba seitsme kuuga kadunud, ära mul üldse nädalavahetuse taju, kõik päevad on võrdsed, see on päris huvitav tegelikult, et kui enne ikkagi tajusid pühad päeva, siis ma pean ausalt tunnistama, et ma ei taju enam, et on pühapäev, nüüd hakkab tööpäev. Teatris on vaba päev, esmaspäev, aga vaba esmaspäeva tihtipeale tähendab kontoripäeva, kus tehakse laane, mis edasi saab, nii et see on selline tore ring, kuidas te küll jõuate nii palju ette võtta? Ma ei oska öelda, kas seda on palju või vähe, ma elan iga päev oma elu üritan tekitada endale selliseid väljakutseid, mis mind hoiaksid reel ja et mul oleks huvitav ja et ma ise areneks, et mul oleks midagi teistele anda ja, ja see ongi selline hea ringlus. Ehk siis võib kokkuvõttes sõnastada selle mõtteni, et igaüks elab oma elutempoga ja kes tahab palju teha, see jõuab palju ja kes tahab vähe teha, see jõuab täpselt teha nii palju, kui, kui tal soov on ja igaühe valik on jumal tänatud, oma rada valida. Ma olen isegi üritanud ennast inspireerida, küll mitte mõtlema, et ma ei saa sellega hakkama ja pigem võta riske. Kui nüüd jätta võtmata. Ma tänan teid selle pika jutuajamise eest. Öelge palun üks number ühest viieni. Ma kasutasin saates ka kuulajate küsimusi, nii et üks kuulaja saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Suur tänu. Persona saate külaline oli dirigent ja laulja Risto Joost. Persona saate auhinna saab Ülle Gazprik, kes küsis Risto jõustilt, millistest koorides laulnud Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.