Tere, laupäeva hea vikerraadio kuulaja, kell saab kohe 11 ja viis minutit ning eetrisse jõuab järjekordne rahvateenrite saade ning siin stuudios on Külli-Riin Tigasson Eesti päevalehest Urmet Kook rahvusringhäälingu uudistejuht ja Lauri Hussar vikerraadiost ning alustaks ühe intervjuu, aga mis sellel nädalal ilmus Nezavissimaja Gazetas ja on tehtud siis see president Toomas Hendrik Ilvesega sümpaatne intervjuu Ilvese poolt ja soovitan seda kõigil lugeda. Ja intervjuu viimases küsimuses uurib tuntud vene kirjanik Mihhail Veller, kas ilvesel on plaanis üheksandal mail Moskvasse sõita ja peaks ütlema, et Ilves vastab üsna kavalalt, kui kutse tuleb, siis läheb. Kuidas see, kuidas teie seda, seda praegust olukorda hindate? Ta ütelda, et kui kutse tuleb, siis kindlasti lähen. Et noh, võib-olla noh jah, et see on nagu selles mõttes üsna nagu siis on nagu hea vastus selles mõttes, et ta, ta nagu hundid söönud ja lambad terved, et ta lubab minna, aga, aga ilmselt seda kutset niikuinii ei tule, et et selles mõttes on president ana täitsa nutika vastuse, aga minu meelest seal intervjuus noh, see see Moskvasse minek, et see on nagu selline. Pisut nagu niisugune üle tähtsustatud küsimused. Et, et minu meelest intervjuu tervikuna palju huvitavam, et et see vist on tehtud paar nädalat tagasi ja, ja intervjueerija on tõesti siis väga tugevalt Eestiga seotud kirjanik Mihhail Veller. Jaa, jaa, ja ja see intervjuu torkab nagu silmani nende küsimuste kui ka kui ka üldse selle nagu laadi poolest, et viisime ka seda Venemaal üks, üks väheseid veel sõltumatuid väljaandeid. Jaa jaa, ja, ja selles mõttes on, on see pilt, mis siit nagu avaneb minu meelest nagu üsna nagu vahva, et me oleme eelsest intervjuust hoopis üks teine koht, kus president Ilves räägib anekdoodi või noh, et kui siin jutuks tuleb selle sõnavabadus Eestis ja Venemaal, siis, siis Ilves ütleb, et et Eestis on monitor väga toortõlke sellest, et sellest venekeelsest kohast, et Eestis on iga inimene minna presidendi kantselei ette ja ja, ja karjuda seal ees ilvesel loll. Ka Moskvas on see võimalik, iga inimene võib minna Kremli ette ja karjuda. Ilves on loll. Nii et päris nagu vahva, nagu lai. No eks väga põnev, põnev fakt on ka selles intervjuus, millele president Ilves viitavad. Nimelt kui jutt on demokraatiast ja sõnavabadusest, siis toob Ilves välja selle, et Eesti on sõnavabaduse pingereas maailmas kuuendal kohal. Siis ta toob välja selle, et USA on 12. kohal. Siis ta toob välja ka selle, et Venemaa on 147. kohal ja intervjuus vista vihjab isegi sellele, et tagapool isegi Valgevenest. Et tõenäoliselt kindlasti Nezavissimaja Gazeta lugejatele on see väga huvitav lugemine, siin on veel palju muudki huvitavat. President räägib kasvõi oma poja teeni teenistusest Eesti armees, räägita siin ka sellest, et kuidas Eesti armeest ja dušina ei ole ja nii edasi, ehk siis küsimusele vastates, et kas poeka kaebab ja kaebab selle üle, peab eesti armees olema, siis ta peab, ütleb siis president Ilves, et see on täiesti normaalne. Poega, armeeteenistuse läbib, tasub kindlasti seda intervjuud lugeda, aga kui me siin juba nii-öelda selle intervjuu alguses kutsest hakkasime rääkima, siis kutset ei pruugi tulla ainuüksi põhjusel, et Venemaa, Venemaa riigijuhid on üsna tõsiselt ametis Venemaa spordiametnike karistamisega. Kui Venemaa president Medvedjev on otsesõnumeid nimetanud täissöönud kõutsi, läks põhjusel, et Venemaa tõi kõigest olümpiamängudelt kolm kuldmedalit siis ei maksa siin väga imestada, et meil on väga vähe aega millegi muuga tegeleda, tuleb taotleda, taastuda kõigepealt see riigis koordi võimsus, mis Vancouveri olümpiamängudega on tõsiselt kõikuma löönud. Jah, et ega venelastel seekordsetel olümpiamängudel ju tegelikult ju hästi ei läinud, et et nad said kokku 15 medalit ja kolm neist olid kuldsed, et võrdluseks, et 2006. aastal Torinos said nad seitse medalit enam ja ja kuldmedaleid oli ka viis tykki. Et selles mõttes läks nendel natukene kehvemini ja muidugi, eks võib-olla rohkem, kui sa medalita arv oli venelaste jaoks nagu nagu Paalne, moraalses plaanis nagu suurem lüüasaamine, see, et nende jäähokimeeskonnaga läks üsnagi nagunii halvasti, pole juba päris tükk aega läinud, et et see võib-olla oli kõige suurem nagu sihuke mõrum, mõru pill, mis tuli alla. Nõnda, aga, aga mis meil siin, ega see ei lähe ju läbi, kaotada. Jah, seal on küll, aga, aga medalitest ilma jääda on, on ikka kurb küll. Sest, sest jäähoki on Venemaal ikkagi religioonist staatuses nii, ja nii nagu ma ei tea, korvpall Leedus või või meil suusatamine. Jah, aga enne, kui me selle juurde jõuame, ma natukene sirvisin veel vene ajalehte ja, ja, ja sealt paistab ka kriitika läbi nende vene spordiametnike aadressil, kes olevat Vancouveris kõvasti viina joonud ja kõvasti passinud ja, ja see on nüüd siis tänu ebaõnnestunud olümpiale ka avalikkuse ette kistud, nii et kindlasti sealse musta pesu pesemine alles algab ja seda me võime siin. Ma tulen sinu hääletoonis lauri veidi siukest parastamis nooti, et, et kas sa tahad nüüd öelda, et see hetk eestiliseks kellelegi Eestil läks, Eestis läks kellelgil veel halvemini, on meie tuju nagu paremaks. Ei, aga miks sa arvad, et Eestil halvasti läks? Ei, ma ei ütle, et otseselt halvasti läks, pigem ma vaatan seda perspektiiv, et et nii nagu no siin rahvateenrite suline ennem olümpiamänge ja ütlesin, et kui nendelt olümpiamängudelt me saame ühe medali, siis Sotši olümpiamängudelt me tõenäoliselt enam ühtegi ei saa, et nii, nii paraku ma olen selles nagu märksa enam veendum. Nüüd, kus olümpiamängud läbi. Ma küsin siiski pilgu kõrvalt, ma tean, et Külli-Riin väga tähelepanelikult jälginud spordimaailmas toimub aga külleri, mis pilguga sa vaatad nendele diskussioon nendele, kus arutletakse selle üle, et Eesti spordil eriti talispordile ei ole, ei ole siin mingi perioodi jooksul tõenäoliselt väga palju loota, põhjuseks see vanad tegijad kukuvad eest ära ja uusi ei paista kuskilt peale tulemas. No iluuisutamise vallas võitis tihti lootust olla on kuulda. Aga, aga jah, et nendel olümpiamängudel paistis Eesti silma see, et sellist väga tugevat järelkasvu ei paista siin. Jää kuulsatel tugevatel suusatajatel olla. Aga siis on päris huvitav teema see, et kui, kui me rääkisime siin sellest, et Venemaal nõutakse verd ja et kui ametnik ei ole nõus ise tagasi astuma, siis teda aidatakse, siis, siis ka Eestis on neid, kes Vancouveri jääle järele verd nõuavad. Vaata et meenub siin kohe Priit Pulleritsu. Hea kolleeg, kes sellel aastal pärjati ka preemiaga siin alles eile sai ta sai ta preemia oma oma transrasvade loo eest, aga Priit Pullerits on sellel teemal andnud intervjuuga vikerraadiole ja on ta seal üsna teravalt kritiseerinud. Suusaliitu ja siin Eesti spordijuhte on kritiseerinud ka olümpiavõitja Erki Nool ja Priit Pullerits ütleb oma blogis lausa otsesõnu, et võib-olla Mati Alaveril tahtsin siin mõelda tagasiastumisele, kuna tulemused ei ole olnud sellised, nagu nad oleksid võinud ja peaksid olema ja teiseks ta ütleb, et ka see suusasüsteem, eriti tippsuusatamises, ei ole jätkusuutlik. No mina, mina ei viriseks nii palju, et et no võtame, vaatame nagu arvudele näkku, et Vancouveri olümpiamängudel osales 82 riiki. Medali riiki oli 26. Mitu riiki jäi medalita, 56 riiki? Eesti oli nende 26 riigi seas, kes sai lankurist medali saime küll ühe medali, aga me saime medali. Et rahvaarvult ei olnud Eestist ees ühtegi riiki, mis oleks meist väiksem. Et selles mõttes on meil ju läks ju tegelikult päris hästi. Ja teine võib-olla argument, et me oleme harjunud ja sellega liialt harjunud ära, et neil läheb ebaproportsionaalselt hästi olümpiamängudel. Me oleme viimastelt kuutelt, talitiitlivõitlusvõistlustelt siis MM-idele Ooemmidelt saanud alati medali, et me oleme, me oleme sellega ära harjunud, et meil läheb hästi. Aga tegelikult kõik loogika räägib ju meie vastu, et ala kandepind, et nende vahelt, kellest on valida ja kes ja need taustajõud, kes on meil saata. Et selles mõttes, et me oleme, meil on nii hästi läinud, on omaette nagu ime, et ei saa lõpuni ju kogu aeg nii hästi minna, et see nagu tegelikult on see loogikavastane isegi et meil nii hästi on läinud. Et selles mõttes nüüd nagu hakata nagu maha tegema Mati Alaveri saavutus ja minu meelest nagu. Nagu pisut inetu, et, Kõrvale selle kõik, mis, milliseid häid emotsioone me saanud oleme. See ei ole ju siin nagu ainult selles, et mitu medalit meie siis saime ja, ja mitu riiki jäid üldse ilma medalita, vaid pigem ikkagi selles, et kas, et mis on see tulevikuperspektiiv, et mis hakkab tulevikus saama selle järelkasvuga? Ja ma olen selles mõttes Külli Reinuga nõus, et see küsimus on õhus ja kui ma siin meenutama, et mis on juhtunud Eesti kahevõistlusega teatavasti üks kunagine Eesti talispordi tippala on kiratsenud juba viimased 15 aastat ja ega me ei ole see sähvatus. Täname Eesti. Jah, aga ma küsin seda aja näinud, mis? Allar Levandi, et ei olegi mitte midagi olnud ja, ja tõenäoliselt on siin põhjuseid mitmeid, aga, aga märgid sellest, et kahevõistlusega ei pruugi kõik korras olla, olid juba näha ka 15 aastat tagasi, siis kui Levandi ja Markvardt lõpetasid. Just aga, mis on saanud meie trekisõiduga pärast seda, kui Erika Salumäe lõpetas, kas me teame? See, kes on maailmas praegu sõita Sellepärast, et trekisõidu viljelemiseks ei ole Eestis ka tingimusi, kui seal Pirita velodroomil tahad muidugi sõita, siis palun väga trekisõit lihtsalt juba ainuüksi sellepärast ei päde, et Erika Salumäe teatavasti ei harjutanud Eestis. Aga kahevõistluseks ja kahevõistluse harrastamiseks on Eestis kõik võimalused olemas. Aga ma korra kaitseks ka, Priit Pullerits, ma ütleksite, Pullerits, sul on siiski indulgents olemas oma spordiblogi näol ja ma pean ütlema, et selle lugemine on ka, on ka näiteks minule kujunenud viimaseks tõukeks tõukeks, et minna poodi ja osta endale suusad ära, nii et kindlasti on ta spordi edendamisel palju teinud, aga, aga teine asi on, mis puudutab nüüd seda spordisüsteemi, siis see, mis me praegu nägime, on see, et nõukogude spordisüsteemi viimased viljad tõid kastanid tulest välja. Aga mis edasi saab, seda me ei tea, sellepärast et Eesti spordisüsteem vähemalt Eesti suusatamises ei ole ennast sellisel kujul. Kuulaja järeldas milli kas Andrus Veerpalu ja Jaak Mae nõukogude spordisüsteemi kasvandikud või ei avastanud. Sporditeed nõukogude liidus Sina oled siis ütleme, nõukogude ajakirjandussüsteemi kasvandik, kuna sa õppisid kirjutama nõukogude siis kui meil oli nõukogude okupatsioon Teatavasti urmatan pisut ettevalmistused pisut erinev, sellepärast et kui juba noores eas teismelise eas tuleb teha tõsiselt sporti, siis ajakirjanikuks kasvatakse palju pikema perioodi jooksul, nii et siin ei Ja mis on võrreldav, aga me aga, aga siin, siinkohal see diskussiooni koht jääb ikkagi olemas olema, sellepärast et kui autoriteetsed isikud mind häirinud Liisu lähedalt näinud Kirjanike puhul kaks asja, kui meie sportlaste läheb hästi, siis kiidetakse kõiki taevani, kõik on maailma kõige tähtsamad inimesed, suurimad kangelased ja kui lähed pisut kehvemini, siis on must hädaorg kõik Läbi must masendus ootab meid ees. Enamvähem tunneli lõpus paistab valgus ja teine asi, mis mind spordiajakirjanike puhul häirib. Spordiajakirjanikud ja ajakirjanikud ei julge kritiseerida sportlasi, sest nad teavad, sõltuvat sportlastest nii palju. Mujal maailmas ei sõltu spordiajakirjanikud sportlastest nii palju ja siis hakatakse materdama neid spordialade ametnik, kes on niisugune nii noh, minu meelest väga piinlik ja näitab tegelikult nende ajakirjanike nõrkust. Aga Urmet, tunnistagem, et miks inimesed vaatavad sporti meediast, et üks põhjusi ongi ikkagi nende emotsioonide saamine ja, ja see ongi põhjus, miks võib-olla spordiajakirjandus skaldubki olema selline emotsionaalne äärmusest äärmusesse. Seda temalt oodata. Arvatav käega sellega? Jah, aga vaadake, siin on üks küsimus veel õhus, mis, mis ei ole ajakirjanduses veel üldse kajastust leidnud. Pärast Vancouveri olümpiamänge muutub ka spordi rahastamine, sellepärast et kui siiani rahastati Eesti suusatamist Torino olümpiamängude järgi ja kui me saime Torinos kolm kulda, siis kui nüüd hakatakse suusatamist rahastama tippsuusatamist rahastama selle Vancouveri ühe hõbeda järgi, siis kindlasti paljud stipendiumid kukuvad ära, nii et see võib palju küsimusi tekitada ja tõenäoliselt mängitakse rahasid spordisüsteemis ringi ja see võib päris palju paksu verd tekitada. Sellega on kõik nõus. Iseenesest jah, kui on, kui on jutt kärpimisest, siis loomulikult kärpimine on teema, mis on praegu aktuaalne ja ja kui suusatamist ta ootab ees kärbe, siis kindlasti see suusatajatele ei meeldi, aga aga mingitele rahandusministeeriumi ametnikele, kes numbreid loevad, võib see isegi isegi päris atraktiivne tunduda. Sellel nädalal me saime siis teada, millised olid need eelmise aasta riigieelarve laekumise numbreid ja ja suhe SKP-sse ja ja mis seal salata, ajakirjandus on kirjutanud, et riik kärpis euro nimel ootamatult palju? Jaa. Ma ma jälle nüüd ütleme, tundub, et ma olen opositsioonis Eesti ajakirjandusega, et mina arvan, et ei kärpinud liiga palju, sest sest kui eelarve defitsiit oli 1,7 protsenti SKP-st siis olgem ausad, et meie eesmärk võiks ikkagi see olla, et meie eelarve on tasakaal. Gourmet, millest sa räägid, kui majandus kukub 14 protsenti, kuidas sa sellisel juhul sellises situatsioonis tagada eelarve tasakaalu? Ei, ma räägin, et perspektiivis, kui me rääkisime siin ennem suusatamist vaatan perspektiivi, siis ka Eesti kaua sa elad nagu endast üle jõu ei saa ju lõputult elada endast endast üle elu, kulutada rohkem, kui on su sissetulekud, ühel hetkel tuleb see piir ette ja mida väiksem see kulude ja tulude vahe on, seda parem ju, et selles mõttes ei saa, ma ei saa nagu öelda, et jumal, kui, et me oleks pidanud vähem kärpima mingites valdkondades võib-olla oleks tulnud tõesti nagu võib-olla vähem kärpida, aga me ei saa öelda, et kärpimine oleks olnud nüüd täiesti nagu vale. Et noh, see oleneb muidugi sääst perspektiivis ka, mida vaadata pikaajalises perspektiivis võib tõesti olla õige, ongi aga no lühiajalises plaanis on igasugune kärpimine ja veelgi omakorda nagu süvendab seda majanduse kukkumist, et see on ka põhjus, mida näiteks praegu Kreeka puhul nii mõnedki kardavad, et kui seal minnakse nende suurte kärbete teede dislühiajalises perspektiivis see kahjustab Ja ka kreeka laulma. Välja ühe näite, et vahetult siin veel poolteist kuud tagasi ma lugesin roidersist sellist uudist, et kuidas Kreekal olid plaanid, et kui oli teada, et kõik lähevad suhteliselt halvasti ja, ja Kreeka tahtis tõsta nende pensionäride pensione, kes on töötanud avalikus teenistuses, vist oli viis protsenti, teades, et riigil läheb halvasti, nad tahtsid seda teha, et noh ega, ega seal Kreekalt vist väga ratsionaalseid otsuseid pole ka ju väga nagu langetatud. See on sarnane otsus on ka Eestis tehtud, teades, et riigil hakkab minema halvasti, tõsteti pensione viis protsenti. Ma räägin seda dist avalikus sektoris, nad tahtsid, kes on töötanud, nende nende pensione, tõsta. Rääkimata sellest, et Kreekas on võimalik teatud juhtidel avalikus teeninduses teenistusest jääda pensionile 50 aastaselt ja, ja seal on ka probleemiks massiline selline, noh, varimajandus, et praegu on ju Kreeka valitsus on algatanud väga huvitava aktsiooni, et inimestele öeldakse koguge aastast 4000 euro ulatuses igasuguseid tšekke ja kviitungeid, et eesmärk on see, et kohvikud näiteks annaksid sulle kohvitassi eest kiita ka mitte ei võtaks niisama raha vastu ja see, kes ta kogub nüüd 4000 euro eest kviitungeid aastaste saab siis mingisuguse maksusoodustuse. Et nad on läinud juba selliste naljakate meetodite kallale. Ma vaatasin seda pressikonverentsi, kus rahandusminister Jürgen Ligi teatas, et ootamatult tuli eelmise aasta eelarve defitsiit vaid 1,7 protsenti SKP-st, siis siis need mitte need sõnad, vaid need näoilmed, mis valitsuse pressikonverentsil ennekõike siis kahe Reformierakonna ministri, peaministril ja rahandusministril näos olid, et nende, need nagu kõnelesid nii, nii nii uskumatult palju, et mõlemad nagu mõlemad nagu naeratasid, kuigi noh, rääkisid veidi ja veidi ka sellist kriitilist juttu, aga, aga ilmselgelt on näha, et Reformierakond on euro tulekuga, mis nüüd ütlemegi üsnagi tõenäoline, saanud endale järgmiste riigi aasta riigikogu valimiste jaoks väga selge kampaania sõnumi kätte. Ja ka, aga ärme unustame seda, et, et, et see Euroopa rahaliidu laienemine, et ta ikkagi ei, ei toimu nii-öelda nagu mehaaniliselt automaatselt puht selliste automaatsete kriteerium. Ei kindlasti vaadatakse nende kriteeriumite täitmise jätkusuutlik. Praegu. Praeguste Lõuna-Euroopa riikide probleemid on tegelikult muudavad ilmselt Euroopa rahaliitu nagu oluliselt ettevaatlikumaks. Praegu räägitakse kas või seda, et kuidas Hispaania oli küll nagu formaalselt tugev majandusbuumi ajal, aga see tegelikult selle taga oli struktuurne nõrkus. Räägitakse sellest, kuidas Kreeka vahetuskurss oli, oli liiga kõrge, kui nad läksid eurole üle sama sakslastel liiga madal ja nii edasi ja nii edasi, et nad on ilmselt muutuvad oluliselt ettevaatlikumaks. Jaoks kui euro peaks tulema On üks sellest kriisist tulenevalt minu meelest üks hästi positiivne asi. Et ei ole olnud väga palju riike, kus euro tulekuga on hinnad jäänud samaks või, või isegi langenud. Sloveenia oli üks riike, kus hinnad osaliselt isegi langesid. Et kui euro tuleb meile kriisi ajal siis see tõenäosus, et hinnatõus oleks suur, suur vaid hinnad tõuseks, kui palju väiksem. Kui euro tulek oleks olnud buumi ajal. Aga euro tuleb meile ju kriisi järgselt, sellepärast et kui järgmisel aastal Ma arvan, et töö ei kasvata, vaata Eesti majandusel hakkab hakata kasvama. Aga mida, nagu kõik analüütikud ütlevad, tööpuudus jääb meile kõrgeks veel väga pikaks ajaks. Et kui inimesed, need inimesed, kes poest mingit kaupa ostavad või või see raha, mis inimestel on käes, kaupa osta, jääb ikkagi suhteliselt väikseks tulenevalt väga kõrgest tööpuudusest siis need vaata, kuidas praegusel hetkel inimesed käituvad. Inimesed vaatavad ikka väga selgelt, jälgivad väga kitsaste kaubagruppide põhjal, kus poes on midagi kallim või kus midagi odavam. Äsja äsjased tarbijahinnad näitasid, et, et just toidukaupade hinnad on jälle võrreldes aastases võrdluses väga palju kukkunud. Et selles mõttes ma ei usu, et Eesti paljud ettevõtted või ütleme näiteks need, kes kaupu müüvad, hakkaksid oma hindu euro tulekuga tõstma, sest nad jäävad sellest mõne mõne aja pärast jäävad sellest kaotajaks. Kuulge, te räägite praegu nüüd väga kindlas kõneviisis, et see euro tuleb, on ju ära otsustatud ja kindel ja me peame nüüd ainult keskenduma mingitele nüanssidele, et et minu arust nagu on võimega nüüd täita neid kriteeriumid, aga kas see on kuidagi sattunud nagu väga halba aega, kus kus praegu Euroopa liidus ollakse väga mures delegaat, mis ta Kreekast, et nad on valmis minema appi, nad näevad ise, et nad ei tohi näiteks lasta Euroopa rahaliidu riigile kallale IMF-i, et nad peavad teda oma oma rahadega juskui päästma, nad ilmselt nagu muutuvad, ma arvan küll oluliselt kartlikumaks. Ma olen sellega nõus, et tegelikult ütlengi seda, et euro tulekust on võiks nagu valimiskampaaniasse saada nagu tähtsamaks teemaks ikkagi tööpuudusega võitlemine. Et see on minu meelest nagu Eesti inimeste seisukohalt palju olulisem teema kui see, et keegi saab endale rindu taguda, et me toome nüüd euro ära, et mida ma kardan, et nii nagu läheb Jaak Urmet, aga see on täiesti loomulik, et euro ei saa kujuneda valimiste peateemaks, sellepärast et euroga seoses tuleb väga palju väga palju samme astuda, mis ei pruugi kõik väga populaarsed olla ja kui me vaatame ka seda, et esimestel päevadel kas või vahetamisega seotud küsimused tõenäoliselt tekib mingisuguseid tõrkeid, need tuuakse ajakirjanduse ette, Need on kolm kuud vastu valimisi, siis tekib ikkagi hinnasurve. Ajalehed võivad ümardada oma oma hindasid ülespoole, ükskõik mis ühesõnaga mingisugune inflatsiooniline surve tekib nii või teisiti ja sellisel juhul öeldakse, et vaadake, mis euro kaasa tõi. Euro tõi kaasa ainult hinnatõusu, aga tööpuuduse vähenemist endaga kaasa ei toonud. Seega euro lülitamine valimisvankri ette ja ainult ainult euro kasutamine valimisvankri ees on küll selline asi, mis, mis valimistel võidule ei vii. Nii et selles mõttes ma ei ole sinuga kindlasti nõus, et euro on nüüd selline valimisratsu, mis viiks valimist. Ma pole õige, ma pole öelnudki, et sa ütled, et sa pole nõus sellega, mida ma pole ju väitnud. Ja ärme unustame seda ka, et, et seal Euroopa rahaliidus on ju praegu diskussioon selle üle, et ütleme enne enne Euroopa ühisraha teket Euroopa keskpanga peaökonomist Otmar isling oli vist tema nimi, et ütles, et enne seda ka Euroopa läheb üle. Ühisrahale peab olema Eurot kasutatavates riikides sügavam poliitiline integratsioon ka maksude osas, ka eelarvepoliitika osas majanduspoliitika osas. Ja nüüd praegu on, on seesama teema uuesti üles tõstatanud, et kui, kui erinevad need riigid, kes kasvatavad ühist raha, et nad peaksid olema majanduslikult poliitiliselt sarnasemad. Naiste aga, aga mõneti me võime muidugi öelda, et meil on olemas nii-öelda mingisugune garantii selleks, et neuroikkagi saame, sellepärast et see 1,7 protsenti on üsna muljetavaldav ja see, kuidas see välja öeldi, oli ka kindlasti kindlasti äärmiselt atraktiivne, aga aga kui vaadata nüüd veel seda, seda laiemat pilti, siis see, et Euroopas on riike, mis töötavad Eesti vastu. Ja, ja teiseks on meil ikkagi nii-öelda üks selline suhteliselt ähmane argument, mis puudutab riigi järgmise aasta eelarvet, ehk siis tõenäoliselt püütakse Eesti puhul apelleerida võib-olla järgnevate aastate eelarve tasakaalule ja eelarve jätkusuutlikkusele, kus ma enam tõenäoliselt Eesti energiast ja teistest riigifirmadest nii palju dividende välja võtta ei saa. See tekitab kindlasti küsimusi ja see muuseas on praegu veel vastuseta, ega me täpselt ei tea, kuidas tuleb kokku järgmise aasta eelarve ja, ja ma tean, et, et sellepärast on algatatud siin väga palju erinevaid diskussioone eripensionide kõige muu teemal. Kuidas see raha ikkagi leida. Millega sa järgmise aasta eelarve mahuks, Maastrichti kriteeriumide piirid? No see, kas kas Eesti saab euro või mitte, ma arvan, sõltub mitte üksnes sellest, kas me nüüd lühiajaliselt suudame neid kriteeriume täita, vaid ikkagi noh, küsimus on selles, et kas me suudame veenda, et see on, et see on jätkusuutlik, meie majandus on piisavalt tugev, et me ei satu kunagi sellisesse olukorda nagu kreeka, kes tegelikult vajab praegu väljastpoolt abi, et, et küsimus on sellest peamiselt, ma arvan Teisalt peame muidugi arvestama ka sellega, et, et ka Euroopa vajab tänasel hetkel selliseid, võib-olla. Nii-öelda näidisriike, keda teistele eeskujuks tuua, Sloveenia on meil olemas aga samas nagu jälgid näiteks kas või Koromistes viimasel ajal olnud nagu artikleid, mis on kirjutatud antud majanduskriisi kohta ja milliseid riike seal positiivsete näidetena esile tuuakse. Financial Times samamoodi siis on tegelikult Eestit väga selgelt esile toodud. Samas Sloveenia on valinud täiesti vastupidise tee Eestile pärast kommunismi kokkuvarisemist ja nemad on olnud nagu väga palju edukamad meista, kuigi seal on täiesti teine mudel. Eesti Päevalehe võrguversioonis on üks positiivses toonis intervjuu endise rahandusministri Aivar Sõerdi ka ja ta on kunagi nimetatud Euroopa parimaks rahandusministriks ja Sõerd on küll euro tuleku osas väga positiivselt meelestatud ja ta ütleb. Ta ütleb, et riskid on maandatud. Tõenäoliselt on ikkagi Eesti kõik kriteeriumid täitnud ja, ja see annab alust oletada, et Eestiga euro saab. Mis muidugi Aivar Sõerd rahvaliitlast puudutab, siis see nädal on toonud. Rahva kohe ära ära ära. Me räägime ikkagi ära päris huvitav lugu, sellepärast et Eesti erakondades ei ole vist sellist praktikat varem olnud, kus erakonna aseesi mees oli ja valitud demokraatlikult valitud aseesimees visatakse erakonnast kolm kuud pärast aseesimeheks valimist välja ja tegu on siis rahvaliidu aseesimehe Ingvar Tšižikov iga. Kuidas teie seda konkreetseid juhtumeid hindate, Ingvar Tšižikov on isegi nii tähtis mees, et Postimehes on on pidanud vajalikuks Ingvar Tšižikov sellenädalaseks versiooniks valida ja pealkirjaks sellel lühikesel nupul on neodissident. No olgem ausad, kes raadiokuulajad test teadis ymber džiisikovi nime ennem seda kui ta kui ta oli jäänud siin detsembrikuus toimunud rahvaliidu kongressil. Erakonna esimeheks kandideeriks alla Karel Rüütlile ja vastandanud ennast, aga selgelt hakanud kriitilise arvamuse ütlema, et kes, kes teadis, kes ta on üldse. Ma arvan, et väga vähesed teadsid, et et. No aga au, Ingvar Tšižikov Ta kui vaata, kui kiiresti tal õnnestus tähelend teha ja jõuda meediasse. Ta sai sõna ta ikka meedias. Päris ja minu meelest on eriti tore see tema tema nüüd, kus ta erakonnast välja heidetud lause ta jätkab, küll erakonda mitte kuuludes rahvaliidu nimel tegutsemist. Et seal avangard Aadi alusel natuke veel seda öeldakse, kommunistlik, kas see parteisse selleks, et süsteemi seestpoolt õõnestada, et et see, ma ütlengi, pigem on küsimus see, et mitte selles infaktsiisikowisleid, mis, mis nagu rahvaliidust järgmistel riigikogu valimistel saada. Et kui paljud neist lähevad, kas rahvaliit läheb välja üksinda või toimub mingi ühinemine ennem või pärast valimisi kellegagi või osad rahvaliitlased lähevad teistesse erakondadesse, ma tean, et on osa rahvaliitlasi kombanud maad sotside juures, kui me vaatame täna toimuv Keskerakonna maaelu konverents vist Väike-Maarjas siis on seal esinejate seas väga mitmeid nimekaid rahvaliitlasi, et ilmselt ka osad neist leiavad tee keskerakonda. Nii et nii et ma arvan, et küsimus pole siin sihturi personaalküsimuses, vaid sellest, mis rahva lihtsalt üldse saavad. Argo Ideon ütleb, et šiisikovi juhtum on näide sellest, et Eesti erakondadele ei meeldi ülalt seotud raamide väline tegevus. Siisiku hakkas liigselt soleerima. Et siin toodi ka näide sellest, et oli Tšižikov läinud kohale Isamaa ja Res Publica Liidu suurkogule oli tahtnud seal ka sõna saada ja see vist oli siis tekitanud väikese väikese eriarvamuse. Siin ma saan aru IRL-i ja Rahvaliidu juhtide vahel, et kes siis ikkagi rahvaliidu poolt sõna oleks saanud või, või vähemalt on see rahvaliidu põhjendus sellele, mida Tšižikov on ühel või teisel ajal valesti teinud. Iseenesest huvitav lugu ja jääb vaid üle oodata, siis pigem pigem läheb niuksed kurioosse. Millal meie poliidi poliitika ajalukku, et et mitte nagu sihuke õpetlik lugu, vaid pigem. Kurioossemad naljakas naljakas hetk meil siis ikka tegelikult suu peale kukkunud, kui ta kohe viitas sellele, kas siis praegu kohtu all olevad Villu Reiljani ja ester tuiksoon on eetilisemalt kui tama, nii et, et kindlasti on huvitav jälgida neid edasisi arenguid, mis siis rahvaliiduga juhtuma hakkab. Aga siinkohal võiks küll teemat vahetada, sellepärast et nädala lõpus kujunes üheks nädala peateemaks Eesti ravisüsteemi rahastamine ja maailma terviseorganisatsioon on üsna selgelt leidnud, ta on väga põhjalikult Eesti tervishoiusüsteemi analüüsinud. Kõikvõimalikud eksperdid on oma hinnangu andnud ja Maailma Tervishoiuorganisatsioon ütleb, et reformideta kogu maksusüsteemis Eesti tervishoiusüsteem kaua vastu ei pea. Külli-Riin, ka sina oled Eesti tervishoiusüsteemiga nüüd väga pikalt ja põhjalikult tegelenud. Kas see arvamusavaldus on, on lõplik ja edasikaebamisele? Ma ei saa öelda, et ma oleksin Eesti tervishoiusüsteemiga väga pikalt ja põhjalikult tegelenud, et ma olen pigem mureliku pilguga ajakirjanikuna seda seda jälginud. Et kui me praegu vaatame jah, neid statistikat, siis Eesti haigekassad on kindlustatud üle 1,2 miljoni inimese aga sotsiaalmaksu ravimaksja maksab nendest allapoole alla 600000 inimese, et ülejäänud on siis valdavalt lapsed ja pensionärid, kes on, kes on kindlustatud, tega võrdsustatud, aga nende pealt laekumisi ei ole ja selles mõttes noh, kui me mõtleme pikema tuleviku peale, siis. Me kõik teame, et rahvastik vananeb, et töötajaid jääb iga pensionäri kohta vähemaks ja umbes viie 10 15 aasta perspektiivis võime olla tõesti olukorras, kus siis kus siis töötava elanikkonna ravimaksurahas lihtsalt enam üksi ei piisa ja tulemus võib siis olla see, kas pikenevad ravijärjekorrad, kui miski ei muutu, teenuse kvaliteet halveneb, siis muutuvad ka needsamad töötavad inimesed, kes kogu süsteemi ülal peavad ilmselt rahulolematuks, et mille eest me maksame, kui me enam arsti juurde ei saa. Et et siin ikkagi jah, ma arvan, et, et need soovitused, mis teil asja aruandes on antud, on, on, on väga õiged ja, ja tulevikku silmas pidades ma arvan, see enam ei saa niimoodi kesta, et näiteks pensionäride ees, keda on umbes 350000 ei laeku haigekassale ühtegi senti ravimaksu. Et võib-olla taustaks ka mõned nagu arvud, mis see süsteem Eestis on, et, et, et et ravikindlustus, seal meil praegu sotsiaalmaksust läheb, mis on 33 protsenti, läheb 13 protsenti ja 20 protsenti läheb pensionikassasse. Ja see summa 33 protsenti ja see jaotus ma leidsin ühe kunagise väga ammuse artikli tehti ajal, kui kui Eestis oli umbes 800000 inimest, kes, kes tööl, kes kõik, kelle, kelle pojad siis seda seda maksma, kes, kes seda maksumaksja. Juba praegu on need veerandi võrra vähem. Juba praegu on veerandi võrra vähem, mis näitab seda, et, et okei, et vahepeal on küll inimeste heaoluga on mõnes mõttes nagu kasvanud, et suhteline rikkus on natukene juurde tulnud võrreldes 90.-te algusega, onju aga ikkagi ja see tendents on samas nagu väga selgelt, et need tööealisi töölkäijaid jääb järjest oluliselt vähemaks. Et ja samas ütleme, pensioniealiste osakaal ühiskonnas kasvab ja, ja sellest ravikindlustusrahast umbes kaks kolmandikku kuku, kaetakse praegu siis selles sotsiaalmaksust tulnud osast ligi kümnendik mujalt riigieelarvest ja pisut alla veerandi tuleb patsienti ja patsiendi omaosalus on visiiditasud ravimeid ja nende hambaravi hambaraviprillid edasi. Ja, ja, ja eks see olegi nagu näide sellest, et et ma leidsin aastast 2005 WHO eesti eksperdi Jarno Habichti artikli, kus ta tegelikult täpselt kõik sellesama, millest siin raportis täna aastal 2010 räägitakse Päevalehe arvamusloos oli pika arvamus kirjutanud ja, ja tema seisukoht oli juba toona see, et, et kuna pensioniealiste osakaal ja vanemaealiste osakaal rahvastikust kasvab siis mida riik teha saab, on see, et et ja need inimesed on ka selle ravikindlustuse rahade peamised kasutajad, et tuleks pensionid maksustada ravikindlustusosaga, aga mõistagi nii et riik selle ravikindlustusosa pensionitest paneb välja, et pensionilisa ei tohiks väheneda, vaid pigem riik paneb selle raha juurde. Ja siit tekibki nüüd küsimus järgmine küsimus. Et kui see pensionitesse ravikindlustusraha juurde tuleks, et kuskilt oli vist välja arvatud, see on kuskil kaks, kolm miljardit krooni nagu aastas praegusel hetkel. Et kust see raha tulema sellisel juhul peaks? Vaat see on nüüd see koht, mille üle tahaks nagu, nagu aru. Külli-Riin ütles, et võib-olla tuleks pensioni sotsiaalmaksuga maksustatud Ei ei ma just rääkisingi Lauri, et solisti kuulandad, et mitte sotsiaalmaksuga maksustada vaid sotsiaalmaksu ravikindlustuse osaga, aga selge on see, et pensioni, kui sa praegu lihtsalt pensionid, ravikindlustusosa, ka 13 protsendiga maksustatakse, pensionid, kukuksid 13 protsenti seda teha ei saa, sest pensioni on suhteliselt väikesed meil. Et pigem, mida kõik on öelnud, et kui seda teha, siis tuleks riik peaks selle 13 protsenti ise lisama sinna ise maksma selle eest. Ja siis ongi küsimust, kus raha ehk 13 protsenti milliste muudest valdkondadest võetakse on WHO pakub, ette, tuleb tõsta. Tarbimismakse. Pakub Veho välja ka selle, et sotsiaalmaks dividendidele Ka seda, meie sotsiaalminister, ütleb täna seda, et tõenäoliselt oleks siis lahendus hoopis see, et piiratakse kõikvõimalikke raviteenuseid. Mis on tegelikult kõige kõige hullem olukord, kuna, kuna siis inimesed, kes maksavad reaalselt selle ravikindlustuse all eesti raha, nad ütlevad, et, et arstiabi vajaduse ühesõnaga arstiabitase ja on järjest halvenenud, järjekorrad pikenenud ja mille eest me maksame, siis tekib tõsine surve selleks, et loodaks era eratervisekindlustus, mis omakorda Eesti Eesti oludes. Ma arvan, et see poleks tegelikult kellelegi hea, et see kaotaks meie senise solidaarsuspõhimõttearstiabis. Aga kui me nüüd räägime sellest, et et et kui riik peaksin pensionäride eest maksma nii-öelda seda ravimaksu, kusjuures ma meenutaks, et sellest samast Reho aruandes öeldakse, et tegelikult tuleks ravimaks ümber nimetada tulumaksu üheks komponendiks ja näiteks kõrge kõrgete pensionide näiteks eripensionide saajad peaksid ikkagi seda, seda teatud piirini ise tasuma, ainult siis madalama pensionite puhul riik maksaks seda. Siin tekib muidugi see küsimused iseenesest, nagu sellisest süsteemi muudatusest ju raha ühiskonnas ja riigis juurde ei teki. Aga siin ongi, ongi see, et kui seda ei tehta siis ja, ja me tahame, et raviteenuste kvaliteet oluliselt ei halvene siis teine alternatiiv on tõsta lihtsalt seda ravimaksu, mida maksab töötav elanikkond. Aga aga. Selle peale muuseas täpselt kaks päeva tagasi täpselt sellel samal toolil istunud sotsiaaldemokraat Eiki Nestor ütles, et oi, et see on ikkagi väga keeruline ülesanne, kuidas ikkagi neid kõrgeid eripensione hakata selle sotsiaalmaksu ravikindlustuse osaga koormama, et kuna kuna see, see on üks asi, on palgafond ja teine on ikkagi sotsiaalne. Mul on maks ja, ja need on erinevad ja siin tuleb väga palju seadusi muuta ja ta väidab, et see on nii raske ülesanne, et see on peaaegu ühe tähtsana. Lõi alternatiivse idee külili, sellele viitas veidi, ta ütles, et see ei hakka kunagi tööle ja ja ma kardan ka, et Eestisse ei hakka, aga mingi tõetera seal muidugi ei tee, on, et on pakkunud välja siis kindlustusseltsid ehk see on siis see ravikindlustussüsteem, et pakkunud sellise väga radikaalse idee välja, et nende idee on siis põhimõtteliselt selline, et tuleks luua igale Eesti elanikule ravikindlustuskonto mille tulemusel hakkab tervishoidu suunduv raha sõltuma inimese enda valikutest ehk tema elukommete terviklikkusest. Et, et noh, ma arvan, et nii radikaalset asja Eestis nagu kunagi ei tule, aga väikene tõetera sellel all on, et et me peaks kuidagi kogu oma sellises ravikindlustuses või tervishoiusüsteemis hakkama soosima seda, et, et inimesed, kes kes kannavad oma tervise eest hoolt et see oleks kuidagi neil ka ja kes käivad nagu vähem arstilt tänu sellele, et nad oma tervise eest hoolt kannavad, ela. Ütleme nii, et siis noh, ebaei käitu ebasportlikult ei tarbi liiga palju alkoholi ja nii edasi, et see peaks kuidagi nagu Aga Urmet selle kohta on olemas ju tegelikult väga konkreetne pakkumine ja väga konkreetne ettepanek on ka olemas, nimelt et kaotada ära erisoodustusmaks töötajate tervisele neid tehtud kulutustelt ala ujumine, sportimine ja nii edasi, et kui inimene hoolitseb oma tervise eest, tahab elada tervislikult siis kui tööandja võimaldab talle seda, siis ta ei pea selle pealt maksma erisoodustusmaksu. Ka see oleks üks väga konkreetne võimalus, kuidas seda olukorda lahendada. Siiamaani on sellised ettepanekud kõik kalevi alla läinud ja ei ole väga mõistlik. Et et, et meie eesmärk on ju see, et küsimus tervishoiust räägitakse väga siukse finantsökonoomiliselt tegelikult on ju põhieesmärk on ka see olla, et meie ühiskond oleks tervem. Et võimalikult vähe inimesi ei käiks arsti juures, sellepärast et meil on raha vähe. Ma ei käiks arsti juures sellepärast, et nad on terved. Et tegelikult peaks kogun see riiklik poliitika toetama seda, et meie inimesteks tervem. Mitte sellepärast, et nad Aga aga ma kahtlen, kastsin seda tervislikke eluviise, on nagu kõige kõige lihtsam lihtsalt motiveerida sellise nagu rahakoti ja mingisuguse ravimaksu kaudu, et see on pigem lihtsalt see, et milline su üldine elukeskkonda on. Kas too, kes seal, kus sa elad, on pidevalt rohelisi parke ümbruses, kus sa saad joosta ja mitte te peate tegema auto vingusel tänaval ja nii edasi ja nii edasi, et. Räägitud on ka sellest, et üks võimalus on võõrtööjõu sissetoomine, et see looks piisavalt palju uusi töökohti looks looks sellise uue uue olukorra, kus töötajaid oleks jälle rohkem. Maksumaksjaid oleks rohkem ja seetõttu oleks võimalik miljon pensionäridele pensioni. Juba ligi 100000 registreeritud töötut. Meil on varjatud tööpuudus praegu vähemalt kuskil 550000, et mis tööd me neile anname? See on väga hea küsimus, ma esitasin selle retoorilise küsimusega. On ka teine ettepanek sarnasel teemal mis on kõlanud peaasjalikult finantsringkondade poolt, aga ka mõned poliitikud on selle välja käinud, ütlevad, et tuleb sotsiaalmaksu lage langetada ja, ja siis, kui sotsiaalmaksu lagi on langetatud, siis toob see siia kindlasti palju kõrgepalgalisi töökohti, seetõttu kvalifikatsioon inimestel tõuseb ja, ja kvalifitseeritud töötavate inimeste arv tõuseb ning selle tõttu laekub rohkem sotsiaalmaksu. No tegelikult selle sotsiaalmaksu langetamise ettepaneku taga peitub niisugune fakt, et Eestis tõepoolest on see tööjõukulude tööjõumaksude osakaal on on suhteliselt suur, suhteliselt kõrge, et et näiteks Skandinaavia riigid on läinud pigem seda teed, et et sotsiaalsüsteemi ei peeta üleval üksnes tööjõumaksudest, vaid need on ka sinna läheb ka näiteks käibemaks ja nii edasi ja, ja see omakorda, kui, kui seda süsteemi peetakse üleval muidugi, sest tööjõumaksudest, vaid ka muudest laekumistest ja omakorda tähendab seda, et, et nende toodang on, on, on selle võrra odavam ja konkurentsivõimelisem. Et kui me Eestis läheksime seda teed, et me ei pea ka enam üleval seda sotsiaalsüsteemi ainult nendest sotsiaalmaksu laekumistest, vaid ka näiteks ütleme, käibemaksust, kapitalimaksust ja nii edasi, et see ka omakorda võimaldab, et suurendada meie majanduse konkurentsivõimet ja see võimaldab ka jagada neid, neid kulusid ühiskonnas ühtlasemalt, et kui me rahastame tervisevõiduga muuhulgas näiteks käibemaksu arvelt, siis sinna annavad oma panuse ka ka muu tulu saajad, mitte üksnes palgatulu. Seal on, ma arvan, selle küll välja tõi, on praegu väga-väga põhimõtteliselt õige nagu asi, et me võiks nagu liikuda selles suunas, et meie tööjõukulud, maksustamine läheks väiksemaks ja ja võib-olla kõik sellised sellised maksud, mis, mis soosivad tarbimist. Võib-olla sihuksed pahelist tarbimist, mingid aktsiisid mingitel asjadel, et need võiks tõesti nagu veidi suuremad, et see kindlasti aitaks kaasa luua ka uusi töökohti. Mina isiklikult ei usu, et see sotsiaalmaksu lae kehtestamine siia nüüd väga palju uusi töökohti tekitab, sellepärast et see ettepanek on tulnud finantshektarist ei, peaasjalikult loodetakse siis sellele, et Eestist võiks kujuneda jälle siin nii-öelda regionaalne finantskeskus. Aga kui me vaatame siin nüüd seda, et ega praegu keegi finantssektoris väga-väga kiiresti ja palju areneda ei taha, pigem on Eestist finantssektori vahendeid välja viidud. Kui me vaatame ühte väga olulist nüanssi nimelt otseühenduse Tallinnaga on väga kehvad, ehk siis Tallinnast ei ole võimalik kiiresti jõuda Euroopas väga paljudesse pealinnadesse ja, ja nii edasi, ka see on suureks takistuseks, seega see sotsiaalmaksu lae kehtestamine on tegelikult niivõrd terav küsimus, mis, mis mis ei, mis ei ole ainult nagu nii-öelda noh, lihtsalt üks kerge otsus, vaid siin on niivõrd palju erinevaid nüansse ja, ja kui need ei ole enne lahendatud enne ei ole mõtet seda üldse kehtestama hakata, sellepärast et siiani töökohti niikuinii ei tule, neid kõrgepalgalisi nagunii siia ei tule, sellepärast et siin on see muu infrastruktuur praegu kahjuks liiga kehv. No, ja kui me lähme nüüd selle sotsiaalmaksu lae juurest veel omakorda sellesama maailma terviseorganisatsiooni, sotsiaalministeeriumi aruandeni, siis minul oli küll väga kahju lugeda seda sotsiaalministri seisukohta, et et ei ole ka raha, ei ole, ei ole, mulle tundub ka mingisugust nagu julgust ja nii edasi, et et näiteks vastutustundlik poliitik peaks mõtlema, et, et kui me ka nüüd ei saa seda teha täna homme järgmine aasta, ei tähenda, et tuleks, tuleks seada mingisugune pikem plaan või siht, et kuidas ikkagi nüüd Eesti tervishoiusüsteem saab reageerima töötajate arvu vähenemisele pensionäride arvu tõusule. Et mul on nagu sügavalt kahju, et Reformierakond võtke vastu igasugustele suurematele reformi ideedele ühiskonnas, et ma meenutan siin kas või seda põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine. No tegelikult täpselt samast valdkonnast oli ju paar nädalat tagasi, kui ma siin rahva teeseldes käisime, rääkisime Rolli auditist Eesti haiglavõrgu kohta kus tegelikult sotsiaalminister täpselt samamoodi ütles, et kust õieti ka toodi välja need probleemid, mis on Eesti haiglavõrgus ja pakuti välja võimalikke lahendusi, kus sotsiaalminister ütles taas kord seda, et väga õiged tähelepanekud me võtame teadmiseks, aga et kas sellest ka midagi nagu mingi tegevuskava, sellest tuleb see jälle nagu õhku. Et sa ei, sa ei saa tegelikult ju riigijuhina elada ainult selles tänases päevas ja ka mitte ainult homsest päevas, vaid siin on ikkagi noh, küsimus on reformidest, mida mujal maailmas võetakse plaan ja valmistatakse ette viis 10 15 aastat ette ja seda tuleks hakata praegu tegema. Aga lihtsalt mõeldakse praegu väga lühiajale. See on väga hea tähelepanek, reformierakonnalt ootaks tõepoolest rohkem oma nime õigustamist, sellele on viidanud ka mitmed teised kolleegid, et Reformierakond on nii mitmeski küsimuses muutunud oluliselt konservatiivsemaks, kui Isamaa ja Res Publica. Nii et millal nad viimati midagi reformisid, viimane asi, mis mul tuleb meelde on see nii-öelda tulumaksureform, mis tähendas lihtsalt paari protsendi võrra tulumaksu alandamist, mis oma olemuselt polnud mingi reform või mingisuguse struktuuri või süsteemi muutmine. Samamoodi võiks eelmise aasta käibemaksu tõusu kaheprotsendilist nimetada käibemaksureformiks. Nojah, see on juba kuue-seitsme aasta tagune reform samamoodi käibemaksureformi võib ka siin nii-öelda negatiivse näitena esile tuua, aga samas, kui me vaatame, kuidas majandusel läheb ja majandus on kindlasti üks võimalik selle praeguse üsna keerulise meditsiini rahastamise süsteemi võimalikke lahenduskäike, et kui majandusel hakkab minema paremini, ehk siis hakkab ka meditsiin rohkema raha saama ja ja ravikindlustusmaksust laekub sinna rohkem vahendeid, majandus läheb, läheb paremini ja ja sellest on kantud ka tõenäoliselt Rootsi firma autoliivi pakkumine Norma väikeaktsionäridele. Teatavasti auto liimile kuulub siis 51 protsenti Norma aktsiatest, aga 49 protsenti kuulub väikeaktsionäridele. Ja nüüd tahab autoliiv osta normo Norma väikeaktsionäride aktsiad ära on teinud võrreldes turuhinnaga üsna sellise mõistliku pakkumise, aga arvestades 26 protsenti kõrgemal kui kolm kuud tagasi Kui viimasel kui reede ennem. Muidugi jah, ütleme nii, et siiski natukene kõrgem kui, kui see, mis, mis on turul eelmise varem olnud, aga, aga probleem on selles, et kui vaadata nüüd seda, et tõenäoliselt autotööstusel ei ole enam kukkuda kuhugi, ainult tõusta. Kui norra Norma toodab siis turvavöösid ja autode turvavarustust, siis väikeaktsionäridel on ikkagi üsna tõsine küsimus, et kas see pakkumine vastu või minu meelest. On see üsnagi kõnekas näide sellest võikski natukene nagu rääkida, et mis auto oli juba teinud, et et tõepoolest, siis nagu autol kuidagi tahab kellad, Adrimine Narvas osa, osa, osalus 51 protsenti ja ta on saanud juba ligi 26 protsendi Norma aktsiate omanikega kokkuleppe. Aga jää peal üle kuskil 23 protsenti väikeaktsionäre ja, ja, ja autor ei tahaks Norma täielikult endale üle võtta. Esmapilgul tundub, et kui tehakse 26 protsenti kõrgem pakkumine väikeaktsionär näridele, kui see on hetkel nagu väärtus oli, et see tundub nagu väga nagu hea pakkumine. Aga tegelikult tasuks nagu nendele väikeaktsionäridel väga tõsiselt mõelda järgmistele asjadele. Et Norma oli eelmisel aastal üks väheseid Eesti suurettevõtjaid, kes ettevõtteid, kes oli kasumis, mis on juba omaette väike ime. Teiseks normal on jaotamata kasumit 636 miljonit krooni. Et see praegune ülevõtupakkumine, mis on tehtud, on kokku tsirka 590 miljonit krooni. Tegelikult kui me toome siis Eesti kirjandusklassikast nagu paralleeli, siis meenub siin Vestmann, kes tuli Piibe või piibeleht, kes tuli Vestmanni tütrele kosja tema omaenda rahadega, et tegelikult tuleb ju autoli, hakkab Normat ära ostma. Norma jaotamata kasumiga. Et käin 590 miljonit välja selleks, et võtta mõne aja pärast välja 636 miljonit. Lisaks on teada, et autotööstusest, nagu sa lauri õigesti märkisid, on praegu tõesti madalseis, algse madalseis saab varsti ületatud. Et siit minu soovitus kõikidele Norma väikeaktsionäridele, mina Narva väikaksime. Et lükakese ülevõtupakkumine praegusel kujul kindlasti tagasi, mida on kohutavalt raske teha, sest Eesti väikeaktsionärid on killustunud ja nõnda edasi. Aga see esmapilgul börsil märgitud 26 protsenti kõrgem pakkumine on ilmselgelt tegelikult seda ettevõtet tegelikku seisu ja perspektiivi arvestades liiga väike. Ma ei tea. Praegu vist pakuti 92 krooni seal 92,31 krooni, täpsemalt selle aktsia eest, ma ei tea, kas õige summa on 100 110 120, aga, aga vaadates seda seda, kui palju on seal jaotamata kasumit siis ma ütlen, et see praegune pakkumine on ilmselgelt liiga madal. Raidlale oleks kasum kõigepealt laiali jaotada ja siis alles, mida nad on? Et aastal 2010 ei toimi Ja ärme unustame seda ka, et et see, et see on väga küsitav, kas nende praegune aktsia hind üldse vastab nagu sellele tegelikule ettevõtte väärtusele ja potentsiaali, et ärme unustame, et, et selle taga, et see aktsia hind on nagu suhteliselt madal on just nimelt see, et selle aktsia eest ei ole makstud dividende. Ja seda nüüd otsustanud seesama auto liiv, et nad on nagu nii-öelda kunstlikult tegelikult selle hinna võib öelda alla viinud allapoole seda teda tegelikult võiks olla. Et see on nagu uskumatu, uskumatu trikitamine. Tänama rootslasi kui vaadata seda Rootsi ärikultuuri, siis sageli on on sellele tõsiseid etteheiteid, et kui nad on tulnud siia eestlasi justkui õpetama, et kuidas äri teha, siis siis sageli need võtted, mida seal maal kasvatatakse, on ikkagi väga jõhkrad ja väga nahaalselt sellist hoolivat. Jaa jaa, arvestavat äri tegemist sageli Rootsis ei näe ja kui juhtimiskultuurist rääkida, siis täpselt sama lugu on üsna tõsiseid etteheiteid sellele, kuidas, kuidas ka siinseid Rootsi ja Rootsi omanikele kuuluvaid firmasid juhitakse sealt Rootsist, et see, see ärikultuur kindlasti on, on selline, mis ei vääriks ülevõtmist. Et kõigepealt hoiavad, eks ole, aktsia hinda kunstlikult maas, kuna ei, ei luba dividende maksta ja siis seejärel üritavatele sama jaotamata raha eest firmat ära osta. Autotööstus läheb tõusule, seega võib Norma väikeaktsionäre, kes praegu oma aktsiat ära ei müü, võib-olla tulevikus olla suures võidus. Sellega tänane rahvateenrite saade lõpetab ja stuudios oleksime tirinud igasse Eesti päevalehest rahvusringhäälingu uudistejuht Lauri Hussar vikerraadiost ja just nende sõnade ajal tuli päike täielikult pilve tagant välja. Head päeva jätku teile.