Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis selle pile üldse veel kaasneda võiks, see on rahvuslik kangelastegu, terrorisõda. Mingil määral võttis iga eestlane selles ka osa eesti lugu. Eesti teater ja näitlejad vabadussõja ajal 20. sajandi alguses valmisid vähem kui 10 aasta jooksul kutseliste teatrite majad Tartus, Tallinnas, Pärnus. Teatrit tehti aga esimese maailmasõja ajal saksa okupatsiooni ajal vabadussõjas seal iseseisvuse esimestel aastatel, Ki mujal kui ainult teatrimajades. Karindel sõduritele mängiti. Kalju Haan, teatriloolane teatri- ja muusikamuuseumist räägib meie teatri suurtest sest suureks mängitud kangelastest ja etendustest nendega seotud legendidest ja tõsielulugudest. Saates kõlavad legendaarsed hääled, mõni neist rohkem kui 100 aasta tagant. Kui Eesti riik sündis 1918. aastal, siis Eesti teater oli tegelikult juba sündinud. Ja 906 esimene maja kerkis siis soome arhitekti Lindgreni planeeritult ja sellest algabki siis see, kus teatriloolane ja minu õpetaja Kaarin Kask ütleb milline unenägu. Ja tõepoolest seal, kus elas eestlane Austrias, Itaalias, Siberimaal, Eestimaal iga andis oma veeringu oma kunstikodu jaoks osteti see plats seal, kus Vanemuine praegu kui on ja kus Menning uhkelt käisid taskus seisab tänal kerkiski, siis meie esimene teatrimaja, mis pani laiuti kogu kutse, teatrieetika, töökuse ja ma ütlen just rahvusteatri mõtte paika eesotsas Kitzbergi aegumatu libahundi sünniga. Nii, see oli siis nagu, nagu kus kerkis kus jäitsembergi kujud, mida pandiga natukene pahaks, nii laitma poolt kui ka väikekodanlaste Poolat, mis alastikultuur siin nüüd siis seisab? Koit ja Hämarik, kes tervitasid teatrimajja minejaid. Nii, aga unenägu on hoopis suund varem selle tõttu, et me teame, et Juhan Liiv andis oma pintsaku, ma usun seda legendi Estonia teatrimaja kerkimisel. Kuid selle kõrval oli ennem ju tõusnud nüüd täpselt sügisel, siis septembrikuussada aastat vanaks saab tänase Eesti Draamateatrimaja saksa teater. Me oleme kuidagi nii esimesel iseseisvusperioodil kui ka hiljem selle kõik nagu kõrvale lükanud. Aga, aga milline oli siingi teatri tegevus, nooruse kaasaminek? 19.-st aastast alates noh, ma nimetan siin siis ilmasõja ajal Eestisse tulnud vene emigratsiooni, keiserlik näitlejad Peterburist marjadest, Adris sõitvat luks vagunites ja ööbinud seal isegi eesotsas Olga priobrazenski, aga kes tantsivad äkki sellel teatrilaval 1914 Luikede järv nüüd maha võtaks appi ka selle. Kuna see juubel on kohe ukse ees, nagu ka endamis kerkib 1901 reist jälle jälle teatrimaja üksteise kannul appi, väga ilusa mälestusraamatu, see on Lagle Pareki poolt oma ema ka koos siis esimene köide on ta ema mälestused ja põlvest põlveni kaja apaga ilusa pealkirjaga kus ta siis mäletab, kuidas ta kommertskooli astudes siin näitlejanna Markkuse tütar siis, kes rajab väga oluliselt teise kutseteatris, on Eesti Draamateater 18. aasta Pealkiri alguses pandurini seltsis võib-olla kaks mälestust, mis mul väga meeldivad ja sunnivad edasi mõtlema, ongi siin paaret, kui ta näeb kuulsatest Stella Arbeeninat vene artist, kes, kes siis maailmasse läks, siitkaudu esineb ovaal saksa teatrilaval Andrjeviga Andrejev muutus samuti siis kirjanikuna maa pagulaseks ja ta vist oli mõte see, mida ta siis sellelt lavalt saksa teatris esitas. Ja kirjeldab seda Stahli, kuidas eriti nii vene kui eesti õppiv noorus skandeeris. Ja noh, mis siin salata, ka siis priobrazenskaja luikede järvega tulek viib ühe Järvamaa tüdruku maailmale Eestis ta jõuab ehk esimene Eesti Estonia tantsujuht palgatuna siis juba 1919 kui härra Vilde dramaturgi, eks läheb sinna teatrisse ja tantsuteatrile tõsine alus pannakse. Ta tantsib siin siis Tšaikovski luikede järve. Keiserlik ja neid tuleb veel. Nii et, et seegi maja on siis meile tähendanud palju ja teine oluline mälestus puudutab siis juba meie sangarid. EHL laulukooli rajajad, see on Aleksander Arder, kes ja me teame nüüd, et ta oli kolonel Põderi adjutant. Vabadussõjas ilmu särki noorsooette ja kontsertsaalides laulma, lõpetas oma laulud alati lauluga lisapalana Mats alati on täitsamees, ei tõmba küüru selga sellega ja sellel samal paareksis kirjeldab seda, kuidas noorus hakkab raha koguma, see mees peab minema maailmale Kunelli juurde siis Itaaliasse õppima, noh hiljem siis mujalgi. Ja nüüd nüüd selle mehe legend on terve saade oleks mis on tähendanud, nimetame siin tema, Itaalia kooliga kõige kuulsamaid, Euroopasse jõudnud häält. Kõigepealt Tiit Kuusik-Aga, Elsa Maasik, aga ka ainult külvanud põhiosas suured sopranit nimetame siit kindlasti viimaste õpilaste hulgas väga oma papit armastab Hendrik Krumm. Aun olid Soome on teinud ka Ränane. Laulis 1908. aastal Aleksander Arder, populaarne ooperilaulja, kellest pärast teenistust rahvaväes vabadussõja ajal sai Estonia teatri solist. Ja nüüd tuleb veel järelunenägu, kui need teatrid kõik avatud on Estonia uhkelt sisamleti lauluga mida suits bioloogina esitab seal. Ja, ja kindlasti see, et, et siin muusikateater mängu, mis oli tegelikult Tartust alanud ennem, ka Tallinnas tekib siis teine kutseteater, Menningu. Watson nimetab seda. Tar Vanemuise tütar sülemiks, heitunud mesilaspere sõja aastatel tuleb siia tuli Menningu ansambli paremik eesotsas Teed sobite abielupaariga, ütlen sihilikult nii, eesotsas türkide abielupaariga, kuid üks väga mõtlik mees väga sügavmees, keda Kaarel Ird, kui oma õpetajaks peab, on augus sunne. Ja teine naine. Siis anna Markus, kellele Menning julges, jah, nii võib öelda, teha vaid privaatselt märkusi RESi kohta panna Marcus hoidis, hoidis selle teatri. Kirjandus poolt oli büroo liige ja kui me nüüd vaatame büroo siis andis nagu tänapäeval pressiteateid, siis need on väga intelligentselt vormistatud. Seal Thekla preeritakse suure revolutsiooni aastal, ütleme siis siis kui seda teater 1917. Sügisel, kui Hatsoni sõnadega öeldud, laaneudu tuleb jalandes vererelvad tulevad ühekorraga. Siis ta ütleb, et me tahame jätkata eesti rahvuslikku teatrit. Me tahame jätkata konkurentsitult seda ja me suudame, kuid kohe rekvireeritakse pandorini selts, kus oli saadud see peavaritoitluse ametile näitlejagi, kes oma riisikol nüüd töötab kutsed, Patrit vana draamateatrit ei ole palka ja siis ongi perekonnaliikmed, kes hakkavadki Estoniasse minema ja ja kes siis noh, ütleme siis hästi, et saab legend Aleksander Teetsov, kes kuskil sattunud Venemaale seal ongi pandud juba surma otsuski tehtud, kuid põgeneb Soome kaudu, tuleb jälle oma teatri juurde tagasi. Sest abikaasa Olly Teetsov, meie esimese libahundi Tiina oli siin siis kummaline on see, kuidas üks mesilassülem läbi raskuste, 25. aasta esimese jaanuarini püsib koos üürides saksa diaatrilt maja kalli hinna eest, kus on ainult üks laud ja kaks pikka pinki ja vahtra Lehtne tuhatoos laual garderoob 13, kus muuseas poob ennast Nõukogude okupatsioonitulekul üles juba nimetatud august enne suure südametunnistusega näitleja striinbergi näitleja korki põhjas etenduse aeg, kui laval on kõlanud inimene, see kõlab uhkelt. Sest ta oli Survamise alla sattunud, läheb garderoobi ja poob ennast üles. Kolleegid mäletavad seda, et põhjus ja isegi tolleaegne direktor, kes läks, läks Austraaliasse mulle kirjas tunnistatud Jaan Mürk. Ja et, et see oli selline väsimus, kus suurte tööde kõrval inimene julgeolekust tuli julgeolekusse läks ja nägi seda perspektiivi. Nüüd ongi niimoodi, et, et nendel sõja ja revolutsiooni aastatel ja Vabaduse tulekul on, on üks. Et kus on see maja, mängitakse Ibsenit ka vene seltsimajas, ehk praegune Tallinna raamatukogu, täitsa tore teatrimaja, võiks olla selle aja mõõtudes, kus nad siis mängivad siis teiseks platsiks ja kui ok oktoobrirevolutsioon juba on, on võtnud nagu viimast siin siis minnakse 1000 918. aasta suvel suvelaagrisse diaatoriga kontor ainsa Masinakirjutajaga jääb Ahju tänavale sellel teatril ja tehakse seal, et leida leiva kõrval selliseks midagi, tehakse Paat paadiga tuuakse merelt nii, kuidas saksa rannavalve lubab ala müüakse seda talupojale, saadakse kartulid ja nii edasi. Kuid Eino Anto on kirjutanud, sellest väga kenasti, ütleb elati otusega kõigele vaatamata ja see lootus oli päris kindlasti neil olemas. Et ükskord tuleb ikkagi meie riik ja me teeme oma teatrit. See oli juba Tartus kaasa võetud neil sellel sülemil. Nüüd küsitakse kindlasti raadiot, miks Estoniast me vähe räägime, möll, teeksime pildistuse siin just Raymond kullist kes armastatud kapellmeister abiellunud suure tragetännid Liina Reimaniga. Ja 20. aastal kirjutas ta siis vabadussõja teemal kruusa lahingu Narva poiss, ta oli ise enne Peterburi haridussaamist ja nüüd suvepuhkus, kus ajal nad Liina Reimanni lähevadki, siis rahvas juba pidutseb küla rahvamajades igal pool poolüritused, nagu kokku lepitud, ega siis massimeediat ei olnud, te nüüd see marss ja see levis suust suhu seltsimees seltsimajas. Ja ühes seltsimajas Vaivara kandis mängitakse hoolega Härrad riietatud perenaised uhkelt tulnud. Mängitakse siis Raimond kulli igavesti mitte olnud laulupidude repertuaaris, sest teati põhjuste võeti vahepeal välja. Kuid ükski laulupidu selle marsid koduma ei toimunud. Uuel vabanemisel ega, aga siis juhtub siis niimoodi, et Raimond Kull läheb müts peas, küll härrasriided seljas, astub rahvamaja uksest sisse ja sealt tuleb härrasmees vastu ütleb. Kuulge, härra, te endale lubate, mängitakse Raimund kulli kodumaad ja teil on müts peas. Liina Reiman, väga piinlik oli, kui me läksime ära. Kuulsime Raimund kulli kodumaad kaitseväe orkestri ja rahvusmeeskoori esituses. Kui oli Estonia majas moodustatud omakaitse istuvad sealise püssi tundmata, halvavad oma kodu. Liina naerab oma mälestustes, ütleb, kuidas vaimult võis ikka tulistada ja relva, keda hoidis imelikult, kui ta teadis, kuidas seda käsitada, kui seda vaja on. Jah, selle omakaitse organiseeris jällegi Tartu kaudu tulnud Estoniasse Toomas toendu, kelle suuraktsioon oma kodu Mis oli siis tema teene? Lava, teine suur, ta eluiga oli lühikene, 20 800 sureb põhiarmastatud partner Erna Vill, meri kõrval, kus nad mängisid materlingi suurt kaunist Raamat poeetilist draamat. Bellesemeli saal ongi see, et põues pakitseb nii meeletult. Nii sünge on see aeg kus isegi müürid väsivad, kus surm vaatab vastu ja Debora Vaarandi sõnadega lõpetaks ta luuletus vana raamat. Ta ütleb sellised, et nii suuna kauge, kaunis aega ka. Võtke nüüd, kuidas Debora seda kirjutab ja ta ütleb, lõpuridades selle. Aga minu südamesse jäävad alati Belleas ja Meliza. Nii. Nüüd Liina Reiman tähistab Draamateatris oma viie aasta 15 aasta tegevuse juubelit. On pühapäev, 30. ümber 1924. Kõik, isegi ministrid sõidavad kõik. Ema rõõmustab, missugune publik sul on, mängitakse Orlani, neitsid, orjane neitsi lugu on siis selle maja, ütleme saksa teatripõhiseid, millega see maja 1910 avati koos Beethoveni mängimisega. Ja sellele jumal oli siis gooti kiriku märgistik, kus orjani neitsi. Ja see jääbki Liina Reimani suureks hetkeks rollis, alguses kohe läheb suured tamme alla nagu ohvrikivi peale hakkab mõtlema. Kui on viletsus, tragöödia ja rahval. Ja ta ütleb ja siis tabas mind selles stseenis, kui ma selle olin omandanud, et kuskil seal tamme võrradest kõrgelt öeldakse mulle tüdruk, sina päästad oma rahva. Ja siis tulebki see lugu. Pidu kestab pikalt ja kauemalt, sellelt peolt läheb balti jaama, et sõita oma Nõmme kojusse, Toomas tondu. Toomas taandu tabab äkki ära, et klippan maas balti jaama ees. Eri lõhnab värske veri. Ta tunneb, et tal oli juba siis kurku teisik kallal tunneb, et teine jalg hakkab surema. Kuid mälestustes kirjutanud käsikirjalised mälestused meil muuseumis, kus ta siis teab, et pool tundi veel pool tundi veel mu jälgegi. Ja ta tõttab kiiresti siis siseministri mõju. Ja seda pidas Eesti vabariik väga meeles. Sellest veresaunast püüdis siis näitleja, kes pidult oli tulnud päästa väga palju nii tondi, kasarmute postimajas kui ka balti jaamas. Pole legend üksi, vaid see on ka näitleja sisemus. Rahvusteatri näitleja kes tegi legendaarset tööd, andis riik toetuse ravis Šveitsis, kuid midagi ei aidanud. Karl autor kirjeldab, kuidas nad teda saatsid Roomast ainult ära. Väga suure poeetilise tõetund, aga ma julgeks võrrelda füüsilises mõttes teda Juhan Viidinguga kes lihtsalt ei talunud valet, üle kohut, kõike nyyd. Armeenia antu. Ma arvan ka, et ta on k. O. Benno Hanseni esituses kuulsime John falstafjaariat koomilisest ooperist Windsori lõbusad naised. See on salvestatud kahekümnendatel või kolmekümnendatel aastatel. Benno Hansen on ooperiteatris see kuju, mis on draamas kindlasti pinna. Teda tunti mäletatiga igas taluperes, kui tuli raadioaeg. Siit ühe loo. Sellesse legendi samuti usun, tema puhul on, kui ta palgatakse Rootsi kuningliku ooperisse solistiks. Aasta leping, on tal siis aasta lepingu pikendamise suhtes, tehakse talle ettepanek. Me vajame teid, kuid teil tuleb mitte eesti keeles enam laulda, vaid tuleb ära õppida rootsi keel. Selle peale. Benno Hansen, mis on nüüd siis uhke, legend ütleb. Kui kuningas tahab petma kuninglikus ooperis laulaksin rootsi keeles siis võtku ta see laulja, keda vajatakse, mina laulan siin eesti keeles. Noh, kas uhke või siis labane olla selle juures kõrges, kus meie kultuuri juured ka muusikateatris väga oluliselt on enne meie rahvusooperit sündinud, jääb igaühe otsustada vaid selline mees ta oli. Benno Hanseni legendid on pikad lood, millega võiks ühe raadi juurde korraldada ka tema lauludega. Juhan Simmi nimi on eesti kultuuriloos teada eestlastele aga tema venna Ants Simmi nimi mitte nii väga. Vaat siin ongi õigust mõistnud ta üle kõige rohkem jällegi Hatson omadiaatri raamatus, kuid põlisVanemuise lasedele ütleb välja Leopold Hansen. Kas meil üldse pärast Menningut oleks võimalik Vanemuise teatrist kõnelda, kui siit ära võetaks? Ants Simmi nimi? Simmi vend, noorem vend, ütleb ise oma mälestustes seda. Ei, minust oleks saanud midagi. Kui mu Ants nii muusikat ei oleks armastanud ega, ega siis ka Vanemuises, noh, ava avamisel juba, ta mängis orkestris ja Eesti üliõpilasseltsi orkestris jahisimis sümfoonia. Küllap ma ütlen nii, küllap esimene sümfooniaorkestri kontsert uhkes Tartu bürger muses, seal nad olid, kõik seal oli ka Postimees jälle kohal. Simm oli tantsim muusikuna tuntud vähem kui suure näitlejana andis avaetendusest saadik just Anna Markuse Anna Alt Leisi kõrval selle põhikammertooni, mille järele rivistuski siis kogu ansambel. Aga väga tähtis on see ka, et esimese teatrikoolituse mõtlesid vennad Simmid välja Vanemuise lavakoori näol, millest sai alguse siis näitleja, koolitus, lavaline liikumine, hääleseade ja kus siis tulevad ooperi ja laulukoolituse ajalukku väga olulised Simmi aegsest teatrist. Just lõputult armastatud viisima Aarne Viisimaa, Sis Vihmann, kes mängib ka Simmi lavastatud kolme õebersiininit, palun väga noormees maalt tulnud Sazimi teater ja Kabanov ainet mängitakse sellel ajal draama poole pealt. Rudolf Jõks kooli rajanud ja nii edasi. Simmo jääb ära ka selle teatritegevus, sellel hooajal katkes katkeks, jah, Vanemuise maja võetakse kaera likvideeritakse nagu Estonia't SIM kaks nädalat mängib Eesti üliõpilasseltsi saalis, kuid jätkab jällegi Vanemuises. Ka siin on Simmide tähendus. Ja siis Juhan Simmi tegevust samuti. Vanemuise koorilaulja räägiti niivõrd suureks, et sellel tunnistusel läks oma Vanemuisesse teatrit tegema ka seal rinda võitlus ja Anssimist ehk veel nii palju, kuna maa ehk tunnetan ka temale ülekohut, tegemist on see, kuidas ta õigel ajal Postimehe tallil tusest lahkudes, kui punased väed juba sihivad üht ja teist, lükkab Luiga ees relva ära. Oskar Luiga on see, kas see mees on see mees ja, ja päästetakse ühesõnaga koolist palju, kui raekoja ümber askeldustega nafta oli ka linnavalitsuses ametis ja nii et see panus Menningu järel nendes keerulistes olukordades ja sama väärikus, nagu ta ansamblis oli näiteks, anna Markusel, see ei olnud, võtab mööda, vahetab isiklike asjade ajamine vaid see oli see, kus uhkelt oma juubeli jätab Kazim tähistamata. Tähistab seda siis juba uute juhtide ajal, Eesti üliõpilasseltsis võtab vastu tervitused. Ja oluline on siis Vanemuise selts ja seltsid koos kingivad talle uhke hobusega, millega ta siis sõidab oma kodutallu Suislepa-le, kivi lõppele. Seal õnnestub tal siis ka mulda minna, 1946. Tartu üliõpilaste meeskvartett Samuel Lindpere juhatusel salvestatud 1908. aastal Tartus koos Ants Simmiga laulavad siin Arnold Laur, Rudolf spernakov, Alfred Zimmermann. Sõja ajal ei mänginud näitlejad mitte ainult teatrimajades, vaid läksid ka rindele. Eesti sõjamees. Teleesinema, ja vaat siin on nüüd ilus paralleel Soomega, Soome rahvusteatri näitlejad saatsid oma põhjapoegi meie vabadusse. Ta. Ja kirjeldatakse Liina Reimani poolt suurejooneliselt seda, kuidas terve Tallinna kõikide kaupluste, kõikide äride, kõikide korterite, kust see surnukehad meie vabadussõjast soomlased sõdinud on, saadetakse sadamasse. Kuidas linn on leinas? Seal oli väga suur tähendus, isegi tuli Estonia teatrisse Väino Zola tenorina laulma, kelle poeg langes siin Soome rahvusooperi niisugune laulja. Nüüd seda jällegi on, Ats on meil põhjalikult valgustanud oma teatriraamatus. Miks siis nii vähe on teateid, et ajakirjandus ei kirjuta, mida siis Tallinna Draamateatri näitleja, Eesti Draamateatri näitlejad loomulikult sõja olukorras kaitsta seda ala mitte reeta, et siin toimub nüüd siis see propagandatalitus by või nii edasi. Ja kirjeldatakse seda ka, ükski etendus ei saanud lõppeda, kui rahvas ei oleks näitleja hellalt võtnud ja küsinud, mis toimub Tallinnas, mis toimub seal, mis on uudised? See on ikkagi väga avar mõiste, kus nendes tingimustes näitleja isiksus määras ka oma koduma koguneb D Vaivara või kuskil, kus need olid, Vaivara on sellepärast mul praegu keelel, sest seal, kui mängiti streenbergi isa kuidas foori tagurpidi ora on võtnud võimust oma mehe kaprali üles valitseda. Seda kaprali mängis siis sunne selles selles etenduses. Sõdur pühkis pisarat. Aga olge targad, öelge, mille pärast ta pühkis. Ja teine, kui läks publiku ette, pitsi Möller, Mari Möldre, parimal tuletab ausalt seda sellist röökimist saalis, sellist naeru, mida ma kuulsin siis. Muidugi mitte siis Isamaa see või tähendab vabadussõja ajal vaid juustel just Vaivara kandis oma Joosep Tootsi pajatustega. Hilisem kriitik ka, kus on täiesti lehtedes ei kirjutatud, et kaitsta seda ala mitte reeta, et siin toimub nüüd siis propagandatalitus või nii edasi. Oli oli rahvarikas ja näitlejad mäletavad, aga väikeses supellinnas Pärnus oli üksikud, kes tulid meetriks streenbergi Ibseni peale. Sellepärast maad nõudsid kolm neljandikku takti ikka Straussi, sest elu on niigi raske. Noh, see jääb igavesest ajast meiegi päevadel tuttav tunne, vanas kreekaski, eks olnud, nii, et tragöödia mängule mindi patjadega toiduga ja oldi, aga siis tuli tsirkus ja leib hiljem. Ma mäletan, see oli 29. aastal ja ma päris kindel ei ole, aga ma mõtlen siiski Rootsi lugu mingisugune, sest see oli sedavõrd populaarne. Aarne oli niisugune tingimus, valges saalis esinesid, ma pean iga nädal ühe uued Tootsi veste tegema. Tavaline igapäevane elu koosnes sellest, et hommikul tõusin ülesse ajalehed ja ajakirjad, et pidin ma siis läbi vaatama ja siis oma kokkuvõtte tegemas seal ja siis müüsid, kus ma sain inspiratsiooni selle järealisse, mu tigu, koostasin, tootsid nii umbes päevakajalised ja rohkem ma ikkagi kasutasin kogu aeg, ütleme valitsusringkondadele, niukseidväärne teid ja mõnikord tõepoolest naeruväärt kordma, valmistusin Tootsi ettekandeks. Pinna askeldas seal edasi-tagasi S1 soliidse välimusega meeskodanik vastusse säält valge saali fuajeest meie garderoob, Toby ja kutsus nii käega pinnat pinnadeks ukse juurde ja nemad algasid omavahelist niux salajast toya meest, siis korraga kutsus pinna mind kas sinna ja siis selgus, et see on üks valitsuse liige, kes tuli parajasti valitsuse koosolekul ja tema siis andis kõik viimseni kõik selle ära, mis valitsuse koosolekul räägiti. Ja mina muidugi nihukesi metsale taastamise ja metsa see metsa istutatud puit, laastati kogu aeg. No ja siis mina läksin lavale otsekohe sealsamal, kombineerisin oma tootsid tekstile selle juurde, mis ma juba kavatsesin ette kanda ja läksin lavale ja rääkisin siis kõik selle maha, mis poole tunni eest valitsuse koosolekul arutati. Kõikusid hirmsasti ähmi täis ehmatanud, kus kuramuse trootsiga muidugi teada sai, mis me rääkisime pooli tunnis. Ka Mari Möldre, keda me praegu kuulsime, tema Tootsi lood, naerutasid rahvast juba ju varem, kui 1929. aastal. Ja see algaski õieti vabadussõja aastatel, see kestis läbi saksa opositsiooni, kus ta, see kuulus-kuulus, kes intesti, lammas püganud on painval külma käes oled kus lammas suudab öelda ainult mäe ja mäe. Kõik naersid, kõik said selle jao ja istuma, läks ta siis siis filharmoonia estraadiartistina, kuid rääkis, rääkis oma pala. Kui kõigil on kiire, kõik suured, rasked ülesanded kõigil täita ja kui tema raekoja platsil paljaks röövitakse, kogemata hüüab, kas siis enam siin ei olegi džentelmen, siis arvati see pala tal inglise luureteenistusest seisvaks ja siis jälgiti teda niikaua, kui ta siis istuma läks. Nii et see Joosep, Tootsi, tema estraad on rohkem kui me arvata suudamegi. Ja kriitika kirjutab sellest, et milline improvisatsioon, miili inspiratsioon on, noh, see on ka pinna suurus. Need kaks suurusjärku olid üle igasugusest poliitikast, vaid nad elasid selles inimlikus maailmas, kus nüüd tuleks sõna öelda ausalt oma sõna öelda. Seda rahvas vajas ilma et oleks olnud massimeediat, jällegi ütleks nii. Ja seda tehkisi jätkaks inimeste, eriti oma tegevus. Paul Pinna oli tegelikult rahvaväe koosseisus, aga mitte mitterindel. Tema oli linnaametnikuna saanud kapteni kraadi vabadusse ja ajal ta määrati ilmasõja järel draamateatri komissariks. Seda terased inimesed ütlevad, mis komissar libinna, mis komandant oli pinnapinna, oli suur näitleja. Ta küsis ka näiteks pinna oma nuttamsoni lavastusega kuningriigi väravatel. Kui avarad need väravad on, kas siin iga inimene pääseb või võtab igaüks oma, kui ta kuningriigi väravatest läbi läheb, kas mõned näitlejad loobusid ka teatritööst täiesti ja läksid rindele piss käes. Ja? Ma pean ütlema, neid ei olnud palju, kuid need olid jällegi Menningu ansamblist võrsunud kaks näitlejad ülikooliharidusega ja Ibseni näitleja Karl Kadak. Külmite kooliga tabatud vaid kõhutõbi see võttis ja ta suri rindel. Ja see oli pühajärve väärest pärit mees, Ibseni mängija, kes väga tähelepanelikult alati oma saali nagu Türk kirjeldab, vaatas oli see õige maarahvast tõsine, tööd tegev talurahvas siis teatrisse ütles, oi, täna tuleb pidu täna õige rahvas kohal. Noh, tema on siis vabadussõjakangelasena mälestatud ja teine, kes oli lõpetanud ka Venemaa Tsaari-Venemaal ja kooli, jõudis kolm aastat tursked talumehi mängida Vanemuises Martin libene, kes langes juba, kui kihutati Landeswehri siis Aluksne kandis Alsbigi mõisa all, siis juba võitluses relv käes. Ja väed hakkasid Võnnu poole liikuma. Alsbigi mõisas langeb seal jällegi sündmus, kui tuuakse ta Tartu maetakse Peetri kalmistule Peetri kiriku kaudu kus jällegi rahvamassid saadavad näitlejad. Eesti teatrist, näitlejatest iseseisvumise ja vabadussõja aastatel ja näitlejatest kangelastest, rääkis teatriloolane Kalju Haan. Saate toimetaja on Piret Kriivan ja saatja aadress, Eesti lugu, punkt, vikerraadio, e-kuulake ja lugege ka, kindlasti mängivate ja kuulmata jää tänases saates palju suuri Eesti näitlejaid, palju legende rääkimata. Aga Paul pinnat suurt näitlejat ja rahva naerutajat peame kindlasti selles saates kuulama. Head kuulajad, olge leebed. Salvestus on pärit taas aastast 1908. Vot ei tea jah, kas lüliti, uskumatu, et mingisugune vaene mutikene, inimene, hoidioon sündima peab, tuurikatvama peab ta kooli käima, peab kroorutiilima, peab ta võtma, peab abielu taastama, peata, vabastama, teada ka ja mamma kiikuma teataga iatuurima biotoga. Kuid vööjatele samma, vorstikatlasse rändavad taskuid. Ja päris lõbus vaadata siis tänase päeva edu ja ümber on olemad. Ja vahepeal tükeldada rohkelt airbag ja nii edasi.