Linnainimesed näeme kartulit ainult juurviljapoes kolme kilogrammistes pakkides, hind 27 kopikat kuid tänapäeva järjest kasvavate vajadustega kartulisööja tahab kartulist ikka rohkem ja rohkem teha. Sellepärast me olemegi täna siin põhjarannikul Pihlaspeal vestlemas ühe tuntud kartulikasvatajaga seltsimees pennoga. Kuna kartulikülviga pole veel alustatud, loodame vestluspartneri leida kolhoosi kontori juurest tervist. Et Solanum tuberosumi ehk kartuli üle veidi mõtteid vahetada. Seltsimees Penno, öelge, kas kartulit külvatakse sügisel või kevadel? Kartul pannakse maha kevadel. Aga niisuguse sooja talve puhul nagu tänavu oleks võinud külviga alustada juba talvel. Nüüd oleks meil värske kartul juba toidulaual. Meie kartul talvetingimustes ei kasva. Aga võivad mädanema minna? Ei karda. Ja julged mehed? Seletage palun, kuidas on see võimalik, et te panete kevadel ühe kartuli maha, aga sügisel kaevata neid sealt massiliselt üles? Rääkige palun, muidu kui see saladus pole, milles on asi, kuidas on see ikkagi võimalik? Suve jooksul kartul kasvab ja huvitav. Huvitav minu teada. Ta on kasvamiseks vaja eelkõige valgust, õhku, soojust, kuidas võib pimedas maa all külmas mullas midagi kasvada ja sealjuures nagu ma aru sain, veel paljuneda. Ja nii see on, ei ole midagi parata, loodus on kord asjad niimoodi seadnud. Meie linnainimeste jaoks on kartul lihtsalt kartul või siis jagame nad kahte sorti suured kartulid ja väikesed kartulid. Ehk jälle keedetud kartulid ja ahjukartulid. Öelge, palun. Kas tegelikult on olemas veel teisigi kartulisorte? Muidugi on. On oli ja jääb teie jaoks ikka kartuliks. Saadakse teada, et on olemas veel teisigi sorte, et kes siis enam neid müügil olevat kartuleid ostaks? Vaadake, meil läheb kartuli koorimisega ikka umbes pool kaduma. On teised, kas rohelised seest tühjad, pruunid, augulised, kärnilised või hoopis poolikud. Tavaliselt on müügil olevas pakendis kaks, kolm tükki. On nisu, kaalikad, aga ülejäänud väikesed on nagu silmamunad. Keetes lähevad sinisteks, mõni keeb lõhki, teine jääb terveks. Kui nüüd tarbija saab teada sedagi, et on olemas ka veel heade maitseomadustega Ei, aga miks meil siis neid häid sorte ei kasvatata? Kasvatatakse küll, võtame näiteks Olev hea maitsega, hea välimusega, suure saagikusega ja ligi 20 protsendilise tärklisesisaldusega. Saite aru? Ei ma ei, ma ei mõistnud. Vaadake tärklisevabrikusse ei tasu ju viia Priguli varajast, mille tärklise sisaldus on kuni 12 protsenti. Hästi kõlbab ta aga müügiks, sest varajane ja suure saagikusega, mis sellest, et halva maitsega hea maitsega võib linnarahvast rikkuda, tahavad, siis viimati.