Tere, hea kuulaja. Olen Liina Vainumetsa. Viibin rahvusringhäälingu Tartu stuudios, et alustada väikese kolme saatelise sarjaga Frederick šopääni elust ja loomingust. Saate nimeks ei pandud Schottani tähtkujus. See on sõnapaar, mis mulle tuli pähe seoses mõttega veidi vaadelda Schottani teoseid ja nende tausta, olla veidi aega šopääni loomingu mõjusfääris. Vahel kodus mõnd vana soprani nooti lahti võttes ja klaveril helisid kompides olen leidnud end imetlemas kui lihtne ja sügavalt liigutav, omamoodi täiuslik ja kõnelev, võib-olla šotaani looming. Tema kompositsioonid jäävad alati selliseks, nagu nad on, jäävad inspiratsiooniallikaks. Just nagu tähtede kombinatsioon. Sultani tähtkuju. Küllap on pärast soprani elamus palju inimesi, kes on justkui sündinud Schottani tähtkujus. Arvan, et olen ise ka natuke seda tüüpi tänu oma emale, kes andis oma kodus unustamatuid kontserte oma andunud kolmele kuulajale lastele. Nii olen ka mina lapsena palju kordi uinenud soprani helide saatel hotell ja pean neid hindamatult kalleiks. Kui ma veel veidi kahtlesin selles pealkirjas, siis juhtusin kuulma Narva soprani konkursi Kaala kontserti tavasõnavõttu millest sain teada, et järgmise kosmoselaevaga saadetakse šotaani muusikat kosmosesse ja minu jaoks oli see märk, et pealkiri on õige. Soprani looming on saanud meie jaoks kosmilised mõõtmed. Soprani elu ei olnud pikk. Ta ei elanud oma 40. sünnipäevani. Esimeses saates kolmest vaatlen tema lapsepõlve noorust ja õpinguid, sest on alati huvitav küsida, mis on olnud suure talendiallikaks. Millised tähed olid selles tähtkujus, milles kasvas šopäen. Üks neist oli kindlasti Johann Sebastian Bach keda hindas väga kõrgelt tema õpetaja ja vööni ning Bachi muusikatuuris šopäen kogu elu jooksul, hankides endale just Schopeni eluajal välja antavaid Bachi teoste noote. Schopeni sünnitähtkujusse kuulub muidugi ka Poola rahvamuusika, Johann epo kummeli klaverilooming ja küllap palju muud. Teises ja kolmandas saates vaatleme sultani elukäiku laias maailmas ja teeme ka ilmselt peatusi üksteise järel sündivate teoste juures. Tutvume Schopeni aegse klaverikõlaga ja tema õpilaste mälestustega ülestähendustega sellest, milline oli šotaan pianistina, milline oli tema enda interpretatsioon. Aga alustame nüüd eelloost. Seitsmeteistkümne aastane Nikolaasotaan lahkus oma kodust-Prantsusmaal moreen villis noreeni piirkonnas, et leida õnne Poolas. Esialgu plaanides jääda sinna seniks, kuni ajad paranevad. Viletsus väheneb. Neil aegadel toimus Prantsusmaa revolutsioon. Ning Nikolai sattus hoopis Poola sündmuste keerisesse. Ajaloos olid käsil korduvad Poola jagamised. Noor prantslane ühines Poola sõjaväega ning sai ohvitseriks. Väega aeti tol 1794. aastal Tsaari-Venemaa võim Varssavist välja, kuid lühikeseks ajaks. Järgmisel aastal kaotas Poola iseseisvuse rohkem kui 100-ks aastaks. Nüüd plaanis Nicola minna tagasi Prantsusmaale, kuid lahkumisõhtul jäi haigeks. Ja nii ta jäigi Poolasse. Kuna ta pidi millestki vahepeal elatuma, sai temast, et see oli tol ajal paljude võõrsil elavate prantslaste leib. Ja tema elu hakkas sujuma Poolas. Temast sai koduõpetaja väärikas perekonnas. Ta abiellus krahvinna kauge sugulasega. Lõi perekonna, sai õppejõuks Varssavi lütseumis ja sõjaväekoolis. Niisiis aastal 1810, mil sündis ta poeg Frederick Schopen oli Nikola elanud Poolas juba 20 aastat. Prantsusmaalt oli tal kaasas Klassikalise kultuuri hindamine ja Volteerist lugupidamine. Niisiis on sultani taust kahekordne Poola ja prantsuse isa kaudu sai ta Prantsusmaalt teise keele ja laiendatud kultuuri tundmise kuid kogu oma lapsepõlve elasta väga Poola rahvusmeelses keskkonnas ja jäi alati ka ise väga suureks Poola patrioodiks. Üksopäenide peretuttav Slovatski on meenutanud, et kuidas fännidel külas oli, siis oli neil kombeks õhtuhämaruse saabudes jutustada üksteisele uhkeid lugusid Poola ajaloost. Ja pärast Väike-Schopen improviseerimis nendel teemadel klaveril. Nicola šotaan kohtas oma tulevast kaasat just õhnat aastal 1800. Neiul olid sinised silmad. Ta mängis klaverit. Nicola oli koduõpetajaks neiu sugulaste peres. Selle Soova voolas, keda neiu laste kasvatamisel aitas. Nikola mängis viiulit ja flööti ning nende liit. Kui see kammermuusika kaudu. Levimuusika kohtunud just õuna ja Nicola abiellusid teisel juunil 1806. aastal. Järgmisel aastal sündis tütar lõdvica. Ja mõne aasta pärast oli siis oodata järgmise lapse sündi. Vana kalendri järgi 22. märtsil kell kuus õhtul tõigi just õunailmale poisslapse. Kusjuures tollasele kombele vastavalt mängisid sel puhul tale aknal singli mängijad. Poisi nimeks sai Frederick Francis. Ristiemaks oli krahvinna, kelle lapsi Tiina oli varem cancel danud. Sügisel kolis šopääniga pere Varssavisse, kus Nicolas sai prantsuse keele õpetaja lütseumis. Mõne aasta jooksul sündisid peresse veel kaks tütart, Isabella ja Emilia. Neil aegadel võttis tsaar Aleksander endale Poola kuninga tiitli. Tema režiim oli kõike muud kui liberaalne. Varssav oli sel ajal kontrastide linn kõrvuti kaunid Itaalia stiilis paleedi puust lobudikud. Linnas oli 100000 elaniku ringis rahvusvaheliselt palju. Seal leidus türklasi, kreeklasi, venelasi, itaallasi, prantslasi šotaaniga, kodus aga mängiti muusikat veel imikuna olevat jotaanil tekkinud krambid, kui mängiti klaverit. Kuid veidi hiljem paraja pätakana, oli Frederick veetnud tunde klaveri all. Sellel, kui ema mängis. Kord, kui Frederik oli kuuene, avastati ühel ööl, et ta on tulnud voodist välja klaverit mängima. Seepeale sai ta klaveriõpetaja. Õpetajaks oli Ardalberg vööni, kes oligi bänni üks väheseid Ta ainuke õpetaja. Soini oli tšehhi päritolu ja tollal kuuekümneaastane omal ajal leidnud õue muusikuna tööd Poolamaal. Tali šopäenide, perekonnatuttav ja pisikesele õpilasele andis ta edasi oma ustavust ja armastust Bachi ja Mozarti muusika vastu. Või oli selles mõttes suurepärane pedagoog, et ta märkas ja toetas lapse esimesi muusikalisi ideid. Ja areng oli hämmastavalt kiire. Frederik esitas püümi helilooja Chirovitši kontserdi ja avaldas Poloneisi pühendusega ristiemale pühendatud tema eksistentsile krahvinna Victoria's karbeckile. Frederick super kaheksa aastane. Suur lauljanna on seelik katalaani soovis šopääni mängu kuulata ja kinkis talle kuldkella. Kümneaastaselt viidi Sotaani korduvalt esinema vürst Konstantini paleesse. Vürst oli tuntud oma brutaalsuse ja vihahoogude poolest kuid avastati, et teda rahustab vaid üks asi. Lapse musitseerimine. Šotan viidi vürsti juurde ja ta mängis seal tundide kaupa. Ühel päeval olevat vürst küsinud temalt. Miks sa vaatad õhku, kui sa mängid. Kas sa loed seina pealt muusikat. Lütseum koliti ümber teise paleesse ja šopäänid vahetasid korterit. Nad said nüüd võtta rohkem üürilisi, kelle hulgast Frederick sai endale eluaegsed sõbrad. Teiste hulgas Tiitus, hoitšehhovski Vennad Vodzinskid, pianist Julien fantana ja teised. Šotaanide kodu pakkus lütseumi õpilastele nii rangeid piiranguid kui kodusoojust. Frederik, kes teistega sõprustes oli üsna elavaloomuline, impulsiivne laps. Kui pere mängis külalistega kaarte või klaverit, siis andis ta koos õdedega koduseid teatrietendusi. Iga päev mängisid aga mitu tundi klaverit ning püüdis käelabasid laiemaks venitada, õnneks siiski end vigastamata. Kui šotaansai 12 aastaseks, ei olnudki tal enam midagi Sveni käest õppida. Ta pühendas oma õpetaja Poloneesi. Võib-olla oli see mõeldud hüvastijätuks. Järgmise suveleid šopäenitaas, sellel Sova voolas mõisas, kus saab vähem, oli ilmavalgust näinud. Umbes kolmveerand sajandit hiljem mäletas üks kohalikest talupoegadest neid tähiseid õhtuid, kui klaver toodi välja puu alla. Muusika kajas kaugele puuviljaaeda ja inimesed naaberküladest jooksid kohale, et aiale Miatades kuulata külalist Varssavist. Alates 13.-st eluaastast oli šopäen ise kolmel talvel lütseumi õpilane. Õppeainetest meeldisid talle ajalugu, kirjandus ja teater. Koos õe ja sõpradega asutati kirjanduslikku meelelahutuse klubi mille ettevõtmised olid üsna kärarikkad koos kostioneerimise elavate piltide loomisega. Schopen isegi kirjutas näidendeid, mida siis koos esitati. Mingiks peresõber püüdis teda näitlejateele ahvatleda. Suved veetis ta Šofarnias maal Varssavist edela suunas. Sinna kutsusid ta ühe üürilise Toomeniki vanemad. Ta saatis maalt vanematele fantaasiarikkaid kirju, mida pealkirjastas Šafarniebost ja nimetas ennast seal söör Bishooniks. Schopen pitsioon. Ta annab kirjades meeleolukaid, ülevaateid hobuste meeleolust ja parkide tervislikust seisundist ning sellest, et lehm tunneb ennast juba paremini ja on hakanud külalisi vastu võtma. Need olid rõõmsad pasteraalsed ajad. Õhtuti osaleti kohalikel tantsu ja rahvamuusika pidudel, kus võis kuulata tundide kaupa külamuusikute mängu. Juba eelmisel sajandil oli Georg Philipp Telemann märganud Poola imepärast rahvamuusikat ja avaldanud lootust, et keegi andekas inimene kasutaks seda kunstmuusika algmaterjalina. Nüüd kogus Poola muusikaelamusi endasse šopper. 15 aastaselt andis Frederik sopäen kaks kontserti. Nimelt kuna teda tunti kui linna parimat pianisti, paluti teda appi tsaarile demonstreerima uut instrumenti mis oli segu harmoonium, iste, klaverist, pilli nimi oli Hoffmanni jõulomeloodikon. See oli siis esineja kontsert. Teine kontsert tuli anda samasugusel pillil, mille nimeks nüüd oli pandud jõulufantaloon. Kuigi kontserdid olid väga edukad, ei ole me nendest hübriidpillidest enam midagi hiljem kuulnud. Kuid samal aastal 1825 oli tulemas veel kolmaski sündmus. Nimelt avaldas Varssavi suurim muusikakirjastus Cheesina šopääni Rondad see mall. Ja sellest saigi šotaanioposiks. Samal perioodil toimus Varssavis dramaatilisi sündmusi, arreteeriti poole rahvuslasi ja paljud poolakad leinasid. Pärast lütseumi lõpetamist oli shop bänni eksamitest kui poola sündmustest kurnatud. Ema viis Frederick ja ta õed Luisa ja Emilia puhkama Sileesia tervisevetele. Emilia oli siis juba väga nõrk ning pidi surema järgmisel talvel. Kuid veel sel sügisel tervisevetelt naasnuna astus Frederik šopäen konservatooriumi harmoonia ja kontrapunkti klassi mida juhendas konservatooriumi direktor Joseph Helsner. Helsner Valdes viiulit ja ei ühtki teist pilli. Seega kinkis ta šotaanile kui interpredile samasuguse vabaduse, nagu oli teinud tema esimene õpetaja suini. Kuid kompositsiooni alal oli Elsneril tõhus ortodoksne kogemus selja taga. Eltner oli kultuuri tundja. Tema dissertatsiooni teemaks oli olnud poola keele meetrikarütm. Kuigi ta oli sündinud Sileesias, armastas Helsner teeselda Rootsi päritolu ja veel enam põlvnemist Vaasade kuningaga. Pärast alustas ta viiulimängijana prognoos, siis sai temast dirigent, proovis seejärel ooperi juht ja siis veel konservatooriumi direktor Varssavis. Ta oli kirjutanud 23 ooperit, missasid sümfooniaid, kuid eelkõige peetide tõeliseks poola muusika alusepanijaks. Oma konservatooriumi päevil ei näidanud Sotaan erilist huvi klassikaliste vormide vastu eriti just sonaadi vastu. Samuti ei huvitanud teda kuigivõrd orkestreerimine, kuid tema omapärane musitseerimine sai alati hinnangu, kui miski eripäraselt andekas. Kolme aasta jooksul näitas šotaanelsnerile oma loomingut ja see vastas talle heasoovlikkus, aga las ta olla. Ta käib ebatavalist rada. Ja tal on ebatavaline talent. Kodus anti šotaanile ärklikorrusel oma ruum, kus ta sai segamatult töötada ja külalisi vastu võtta. Regulaarselt käis rahvusteatris. Konservatooriumi päevil pälvis šopäen suurt edu klaveri Virtoosina ning kirjutas aktiivselt ka muusikat. Variatsioonid saksa teemal. Brando alama suur Opus viis variatsioonid Mozarti käekene mulle anna teemal ooperis Don Giovanni, mille ta pühendas sõbrale kiitusele ning mille partituuri vaadates olevat Schumanni hõiganud kuulsa repliigi mütsid maha džentelmenid Keenias. Konservatooriumi päevadel tegi šotaan Elsneri õhutusel pingutusi tegeleda klassikaliste vormide orkestratsiooniga. Nii sündisid sonaat c-moll kammermuusika vallast, trio g-moll klaverile, viiulile ja tšellole. Incrakowiate suur fantaasia poola teemadel kaks klaverikontserti. Nüüd hakkas šopääni vaevama soov näidata oma loomingut ka tõelistele meistritele. Ta mõtted hakkasid mõlkuma selles suunas, et minna Pariisi, kuid esimene reis riista, Berliin. See reis toimus septembris 1828. Šotaan oli kaheksateistaastane. Tema isa sõber võttis ta kaasa naturalistide kongressile. Šotaan läks, lootes luua kontakte muusikutega. Berliinist ta küll nägi sportiiniti amentensoni kuid neid ei tutvustatud. Küll aga külastas ta mitmel korral ooperimaja ning kuulas Händeli oratooriumi pühas Sitsiilia ood. Tagasiteel Varssavisse olevat šotaan ühes postijaamas klaverit mängima hakanud ja tema ümber oli kogunenud suur kuulajaskond kes kõik jäid muusikat nautima tundideks. Ja lõpuks, hilisel öötunnil kanti šopäen juubeldades kätel tõlda. Kõik see ainult suurendas šopääni soovi minna välismaale õnne otsima. 1929. aastal õnnestus tal kuulata mängimas paganiinik ja kontserdimõju oli talle nii suur, et sai kirjutatud mälestuspaga niinist. Isa Nikola püüdis aga saada valitsuselt toetust, et poeg liini saata. Valitsuse poolne vastus oli kahjuks eitav. Piini šopäen siiski sõitis koos nelja sõbraga. Nad jõudsid Viini. 31. juulil 1929. aastal. Kuulda oli esimene saade kolme saatelisest sarjast Schottani tähtkujus. Kõlasid järgmised muusikapalad või katkendid. Mängis Alexandre taroo laul soov, laulis Teresa Tšiilis Scara kolm traditsionaali prodovi kapellilt šotaani Polonees Astuur. Variatsioonid Rossini teemale mängisid Jaanus Palinud flöödi-le Noora Merts arhil Johann Eppama kummeli tempodi. Valdse mängisid Andreas krathiseni Yarotaal klaveritel šotaani Poloneesid Keemol ja kism. Oll mängis Nikolai demedenko. Kolmekasseesi mängis Tatjana Panova lugu plaadilt Surkade ministeerium. Jaanus prosinovskid riiult šotaani rondo c-moll nuppuseks mängiskusestov Chaskovski Pals, A-moll postuumselt toopusest mängis Aleksandrit aroom. Variatsioonid Mozarti Don Giovanni teemal mängis liidu Kultuuriministeeriumi riiklik sümfooniaorkester Gennadi Rustestenski juhatusel, klaveril Victoria postnikova ja Frederic Chopini. Pühendus paganiinile. Mängis Nikolai Petrov.