Tere, head klassikaraadio kuulajad. Algamas on 30. jaanuari helikaja ning tänases saates on juttu järgmistel teemadel. Vokanhaardenberger tõi Eesti esietendus Endale rootsi helilooja Tobias prostrami teose Luther Norris kuulame katkendeid intervjuust heliloojaga. Kooriühingu aasta preemiatest annab ülevaate Aarne Salu väärintervjuus Annika Kuudale ning jätkub 21. barokkmuusika festival. Festivalikülalisi ja kontserte tutvustab kunstiline juht Andres Mustonen. Järgnes algavas talve universiteerist saatis loom Ülle Hallik ning algamas on kaheksas rahvusvaheline shopping loomingule pühendatud noorte pianistide konkurss Narvas. Sel nädalavahetusel etendub lavastussoo ja mis põhineb Veljo Tormise looming, pingul ning muusikat esitab Eesti muusika ja teatriakadeemias segakoor Toomas kapteni dirigeerimisel. Toomas kaptenilt küsitles mailen Airis Metropolitan Liv otseülekandeid käis vaatamas lavastaja Liis kolla ning sel korral peatume pikemalt ooperitel Roosikavaler ning Karmen. Soovin teile omalt poolt head kuulamist. Ja. Eile õhtul tuli Eesti Ettekandele rootsi helilooja Tobias prostrami aastal 2009 valminud teos, mis kannab pealkirja Lutchernaaris tegemist kontserdiga trompeti-le live-elektroonikale ja orkestrile ning teoses soleeris hooganhaardenberger, helilooja tobias, prostram sõnas. Teos kõlas Eestis sel põhjusel, et hooganhardenberger soovis seda siin esitada ning teos äratas huviga dirigent Dmitri Slava lennukis. Teose esiettekandel osales Kärla sümfooniaorkester, mille juures ta peas Frostram oli resideeruv vaks heliloojaks ajavahemikul 2006 kuni 2009 siin Eestis esitas teost loomulikult Eesti riiklik sümfooniaorkester, kellega heliloojal tekkis. Tundub, et väga hea. Koosta. Esmakordselt Eestis viibinud Toby espresso Ram tõdes rõõmuga, et tundub, et Eesti riikliku sümfooniaorkestri näol on tegemist koosseisuga, mis on harjunud esitama kaasaegset muusikat ja kui vaadata orkestri hooajaplaani, siis toob ettekandele ka väga palju eesti heliloojate loomingut. Klassikaraadio tegi kontserdist otse üle kanda ning kontserdi kavas kõlasid veel kaks sümfoonilise poeemi Jean Sibeliuse müüdid ning Straussi surm ja selginemine ning dirigendipuldis oli Dmitri Slobodan Jukk ning see kontsert on ka klassikaraadio koduleheküljel järelkuulatav. Möödunud pühapäeval jagati Estonia kontserdisaalis Eesti kooriühingu aastapreemiaid 2009. Olen palunud stuudiosse kooriühingu esimehe Aarne Saluveri. Räägime nendest aastapreemiate eest ja räägime aastast 2009. Nojah, ega siis ühes hingamise aastaks jääb ta nii ka samas oli seal ka päris palju muid tähelepanuväärseid seikasid, eelkõige oli taas meie endi poolt organiseeritud rahvusvaheline koorifestival Tallinn 2009 ja oligi siin päris mitmeid koore võib-olla kõige silmapaistvam sisse Peterburi konservatooriumi naiskoor, kes ka Grand Prix voor välja jõudis. Ja noh, sama tähtis oli ka see, et krampi tegelikult jäi siis Eestisse. Kuidas teatasite siis möödunud aastapreemiad? Traditsiooniliselt on üks muusikanõukogu selliseid pikemaid sisukamad koosolekuid sette detsembri, kui nad ka kõik nominendid on nagu meile loobunud, siis hakkab toimuma üks suur vaagimine, arutelu, argumentide esitamine, vajadusel omaettepanekute tegemine ja seejärel hääletamine. Eesti kooriühingu muusikanõukogu ülesehituse põhimõtteks on see, et kõik alaliidud on esindatud just nende muusikatoimkondade juhtidega. Nii et kammerkooride, segakooride, meestelaulu seltsi, siis naislaulu, seltsi, noortesektsiooni, pillisektsiooni esindajad, on kõik seal olemas ja siis ka juhatuse liikmed, nii et, et see on selline hästi laiapõhjaline. Me ise oleme selles täiesti kindlad ja ma arvan, et sellest saavad kõik aru, et juba see nominendi staatusse tõusmine iseenesest on küllaltki suur. Tähelepanuavaldust. Aga missugused preemiat siis välja jaotati ja kes need pälvisid? Kui nüüd anda kiire ülevaade, siis alustaksin aasta koorist kammerkoor Woodžosmosikaales. Dirigent Risto Joost ja sega kors uisapäisa dirigent Kuldar Schötz. Aasta dirigent Risto Joost. Aasta dirigent-muusikaõpetaja Maarja Soone aasta puhkpilliorkestri tiitel läks sedapuhku Viljandi muusikakooli puhkpilliorkestrile, dirigent Bert Langeler ja aasta orkestri dirigent on kogemustega õpetaja, dirigent Aavo Ots. Aasta noor dirigent Külli Kiivet. Aasta kooriplaat, kammerkoor Woodžes, musikaalsed CDd, Pilgrim song, nüüd aastat toetajaid lausa kolm, Tallinna linn, siis Järvamaa omavalitsuste liit ja aktsiaselts Ale kokku. Korraldajad Aet Maatee ja Indrek Mustimets ja aasta tegu loomulikult siis 25. laulupidu ühes hingamine. Alates sellest hetkest, kui me tulime selle peale, et üks selline suur hindamine või tagasivaatamine võiks aastas korra toimuda. Ja mina tundsin tohutut puudust sellest, et kui tihtipeale anti seal kultuuriministeeriumi saalis aeg-ajalt dirigentidele selline ministeeriumi aukiri tubli töö eest muusikat ennast sinna juurde ei olnud võimalik kuulata. Ja siis saigi mõeldud, et kõige olulisem oleks tuur muusika lavalaudadele. Küllalt loogiline oli siis öelda, et me peaksime hindama kooriühinguna ise oma valdkonna tegevusi, mitte nii, et ainult aukirjastame neid, kes mujalt ja kaugelt tulnud tagasi diplomite ja medalitega ja nii saasta kontsert siis sündis ja sellest ajast saadik ikka on läinud tegelikult aasta kontserdite selline muusikaline tase ühtlasemaks ja võib tõesti öelda, et kontsert pole lühike, aga samas üks hästi põhjalik ülevaade jaa aasta tegijad suures osas on sel hetkel laval esindatud koosneda aastaauhindadega, me oleme välja andnud aastaraamatut ja see on muutunud päris informatiivseks, kus iga nominendi järele on tema tegevus siis päris põhjalikult käsitletud. Ja eks see üks lehekülg ju ausalt öelda näitabki ära kõik need tegevused. Kindlasti ei ole jah see välistamine, et meil võib vabalt olla see, et kui keegi ikkagi aastate pikku järk-järgult võimsalt ennast näitab, siis eks ta ikka tunnustatud saab ka. Kasvõi selle Woodsche puhulgi on ju täna siiski selge, et kuigi seal võib olla, muutusid olemas või on nad juba käimas siis aasta, kui nad Harald Anderseni konkursil said, küll jah, teise koha, aga me ei vaata ilmtingimata seda kuld, hõbe, pronkssuhet, sest et teadest sellist festivalide omavahelist taset võib öelda, et selle konkursi kolmas koht kindlasti üllatab mitmete konkursside kulda. Et see on silmapaistev saavutus, siis Paat, milles sisukust esile tõsteti, ei saanud sündida kuidagi nii dirigent nagu sellesse kuidagi ei suhtestanud seal ikkagi dirigendi ja koori ühistöö, mis on fikseeritud kurssidega kui salvestustega, nii et küllalt loogiline tulemus. Eesti kooriühing on väga tunnustatud, sellest annab aimu ka see, et plaanite praeguste väga suurt üritust ja tulite just Pärnust konverentsilt. See on tegelikult jahiks sellise ekspertgrupi kohtumine, mille laiem eesmärk on siis juba aastast 2011 ja Euroopas on üks selline pikk traditsioon. Organisatsioon nimega euroopagantot või siis noortekooride esindus teeb kahte tüüpi suuri üleeuroopalisi festivale, ühed on sellised, mis on siis avatud kõigile vanuserühmadele üle kolme aasta. Aga see, mis meile siin nagu huvi pakub, on analoogiline festivale ka alapealkirjaga junior ehk nii-öelda nagu noortele suunatud ja loomulikult, mida meie tahaksime teha Tuues üle Euroopa siia kokku laste ja noortekoore tehes kuskil kuus kuni üheksa umbes, võib see arv olla selliseid ateljeesid või töötubasid. Koos maailma tipp-dirigentidega saaksime me Eestit nagu koorimuusikakaardil palju nähtavamaks teha. Plaanitud on see läbi viia Pärnus ja juulikuus. Festivali toimumine Pärnus on siis kogunenud eelnevate edukate protsesside tagajärg. Aga enne seda, mis aasta 2010. Loomulikult kõik need regulaarsed kooriv festivalid, mis meil on toimumas alaliitude poolt, korraldatuna, nii kammerkooridele kui kooli segakooridele, kuid toimub koorifestival Pärnus, siis on üht-teist uut plaanitud. Üks selline asi, mis on natukene arendamata olnud pank, kaasaegne muusika selles mõttes, mida tihtipeale paljud inimesed kutsuvad täna popiks Jatsuks. Ja kui meil seitsmekümnendatel oli päris palju selliseid kõrgetasemelisi esinejaid, siis mingitel asjaoludel on see tegevust täna mitte nii aktiivne ja plaanis on 22. mail Viimsis korraldada esimene popiats festival kooridele me ei räägi, et on mingi eraldi popjazzmuusika koori ilmtingimata vaid nii, nagu paljude koolide programmis seda on. Et pärast neid tõsise muusikafestivale lõpetada siukse lustliku üritusega siis päris kõige noorematele peaks tulema selline üritus, mille nimi on mudifest siis sedapuhku modifest paneb ennast Lihulasse ja loomulikult on see aasta ju Pärdi aasta koos pidunädalatega ja paljude kooride kavades on teda näha ja ka tormis 80 tähistatud väga mitmel moel. Sel aastal on raha vähem, aga loodame, et meil on tarkust rohkem ja õnn peaks ikka inimestes olema, nii et loodetavasti on ikka selle aasta lõpus ka meie võit. Kõneles kooriühingu esimees Aarne Saluveer. Siinkohal olgu ka öeldud, et kooriühingu koostööpreemia 2009 pälvis klassikaraadio toimetaja Marge-Ly Rookäär. Täna õhtul teeb klassikaraadio otseülekande barokkmuusikafestivali avakontserdilt ja siinkohal tutvustab veel festivalile jõudvaid külalisi kunstiline juht Andres Mustonen. Kolmandal veebruaril näiteks annab Tallinnas kontserdi ansambel virtuoosi Itaaliani. Jah, nad olid mõned aastad tagasi ja see leidis väga hea vastukaja. Kui me üldse mõtleme kultuuri peale, siis mõtleme itaalia peale. Kui me mõtleme söömise peale, siis me mõtleme Italia peale, kui me mõtleme ilusate inimeste pärast, mõtleme Itaaliaga, ta on väga palju. Aga noh, see ei tähenda seda, et nüüd et Itaalia on ainuke, kes, kes midagi õieti teeb, see on väga pühendunud seltskond. Alberto Martini on just selle lähenemisega, kes mängivad Modendusete pillidega ka süvenenud barokkstruktuuridesse keerimisse, balanss, pirtooslusesse, super viltu ostusesse. Nende esitusel barokkmuusikast on tavaliselt alati kolmandik kiiremad kui mõned muud, mis joosta siis itaallastega. Ja muidugi see, et nad mängivad kõik seitsmeteistkümnenda 18. sajandi instrumentidega. Tohutu super valik, Itaalia Pille. Ma olen selle orkestriga raise mänginud, dirigeerinud korduvalt sinna ette ei maksnud mingi karbida minna, sest et Itaalia pilli, kui neid on palju koos, see on juba iseenesest mängija, seda, seda ei pea tõestama. Ma palusin, et see oleks 100 protsenti Itaalia heliloojad, aga mitte Vivaldi. Et ei seostataks itaalia baroki ainult Worldiga, et siin oleks teised erinevad ja nüüd ongi nagu tartiinil. Aga tellidžimine, Nonii Marcello tuleb siin superhitiga. Tšello oboekontserdiga Paula tuleb, mängib Itaalia väga rikas ja kui inimestel on huvi, tulge, kuulake, kui palju heliloojaid on kirjutanud. Ilusaim barokkmuusikat. Koos ansambliga virtuoosi Itaaliani esineb siis oboemängija Paulo pol lastrect. Siia jõuab ka Soome päritanutchelist Martin Rausi, kelle kavast leiame kõrvuti barokkmuusikaga ka kaasaegsete heliloojate loomingut. Tema on nüüd see, kes otsib niukseid, sildasid, otsib sidemeid igasuguste muude asjaga väga tugevalt. Tegeleb Bachi soolomuusikaga. Sellele me teame, eks ole seal kuus ühikut, me saame üldse kanda, aga sellega tegelevad tšellistid, viiuldajad tegelevad terve elu see kunagi lõppegi. See osa sinna ja. Maria ja see on tema kontseptsioon sellisest ühendusest meie. Väga huvitav, et see on loomulikult eklektika, siin ei maksa otsida seda, et, et Bachi muusika kõlab nendes helisuhetes. Aga need lähtepunktid on niivetraaži detaalsed ja niivõrd kauged, et sinna tõsiselt kaasa minema leidma seda, et tegelikult mitte midagi siin elus ei ole muutunud ja kõik otsivad üht ja sedasama asja. Viiendal veebruaril annab traditsioonilise kontserdi magnas Hortus Musicus, kes sedapuhku teeb koostööd Eesti filharmoonia kammerkooriga. Meil on juba nii palju inimesi Portusest läbi käinud, nii palju inimesi, kes tegelevad rokkmuusikaga vähemalt festivali raames ühineda nende muusikutega ja kanda ette 16. seitsmeteistkümnenda sajandi muusikat, mis on suurtele koosseisu. Me mitte kunagi ei saa kutsuda siiani suuri renessanss orkestreid, sellepärast et neid tegelikult ei eksist, keerimit eksisteerivad ainult lindistuses. Need on lindistuse, projektid või siis festivalide spetsiaal toimivad. Resonantsorkestrit ei ole olemas ja tegelikult ka barokkorkestrid on üha väiksemaks ja väiksemaks muudkui muutuvad. Tegelikult barokkorkestrit üldsegi ei pruugi väiksed olla, võivad väga suured koosseisud olla barokkorkestri, nii nagu me teame, kuidas on, on Corelli Concerto krossasema mängitud, nii et kõik võimalusena olemas ja see annab meile võimaluse esitada kahe koori, kolme koori, nelja kooritaolist muusikat, mida kirjutati põhiliselt sisi Itaalias, loomulikult jälle Itaalias. Aga ka Saksamaal, meie pöördumine Itaalia poole, Se, Monte Verdi ja Gabrieli, aga seal on ka veel teisi Pankjeeri muusikat, kantsioonid ja vaimulikult motetid. Ja see on suurepärane koostöö Eesti filharmoonia kammerkooriga, kes laulab seal Kaheteistkümnendal seid Gabrieli motet, kaheksa häälseid, 16 seid, niiete taoliste, ka väga paljudele häältele kirjutatud vaimuliku mott ette. Aga see muidugi seostub kõik silmad ette peaks tulema inimestel Veneetsia, Markuse kirik, muusikaga, millega Joortus on tegelenud esimestest päevadest peale Veneetsia muusikaga ja väga erinevate koostasid aga, aga nüüd niukses suuremas, kus on siis väga palju trombooni, trompetit, singid Kell pillid, seda ampluaad suurendada ja mitmekorda continue. Kontsert toimub reede õhtul kell seitse Niguliste kirikus ja klassikaraadio teeb sellest kontserdist otseülekandefestivali lõppkontsert toimub kuuendal veebruaril kell 19 Estonia kontserdisaalis, mille esinevad Eesti riiklik sümfooniaorkester ning segakoor Latvija. Kontsert kannab Pealkirjad, Tiksid toomios ja dirigendipuldis. Andres Mustonen. Lõppkontserdil nii nagu ka eelmistel aastatel ja ka tulevastel aastatel juba ideoloogiline idee, mitte ainult et esitame nagu sajandi järgi vaid ühe mõtte järgi, nii nagu eelmine aasta, et alguses olid maamees, aga mängisime tegelikult kõik peale Bachi ainult igasuguseid töötlusi ja siin on Tiksid dominus 109 või mõne numeratsiooni järgi 110. Salm heliloojad, kes selle mõtte poole on pöördunud, aga loomulikult selle mõtte poole pöördusid kõige rohkem need, kes kirjutasid oratooriumi ide tähendab barokkajal siis nagu siin on Henry valdi, aga me toome siia ka eespoolt Toomas Louis Victoria modeti, mida pole siin jäägi kuuldud ja natuke Eda siis Mozarti, nii et noh, tegelikult on see kõik ju väga lähedane, ajakirja nad üksteisest nii kohutavalt kaugele ei ole, aga nad kõik ütlesid ja mitte mitte seda lihtsalt, et sa ütled selle sõna, aga nad tõesti ütlesid oma muusikaga midagi ja meile lähedaselt, ütleb Kanšeeli, ta ütleb, temal on tiiksid, ütles niimoodi, et veendunud, et, et me nüüd kõik, ütleme, aga öeldud ja see on tohutult mastaapne teos koorile ja orkestrile, mis telliti Hershel runud Fongi 70. juubelikontserdi kavasse koos Beethoveni üheksanda sümfoonia, aga ja maris Jansons dirigeeris ja see on maailma teine ettekanne, tuleb, see on tohutu suursündmus Eestisse, et maailmas üks laialdasemalt tuntud helilooja, teine ettekanne toimub Tallinnas. Millal toimus Baieri, ehkki esiettekanne, see toimus 28 29 oktoober eelmisel aastal. Täitsa sügishooaeg oli vaheshrumfungi juubelihooaeg. Klassika raadade barokkmuusikafestivali lõppkontserdist nii audio- kui ka videoülekande, mida on võimalik jälgida klassikaraadio kodulehelt. Pärnus algab esmaspäeval järjekordne professor Arbo Valdma meistriklass Talve University 2010. Aktiivõppesse on registreerunud paarkümmend noort pianisti Eestist, Norrast, Sloveeniast, Horvaatiast ja Austriast. Pärnu kontserdibüroo produtsent Maarja Talts rääkis lähemalt. Professor, kes käib üle maailma, annab neid meistrikursusi on jõudnud jälle ringiga tagasi see, kas siis viiendat talve ringi meile seekord jälle kakskend, kursast osalejat, aktiivõpilast sinna hulka siis vabakuulaja, vaid mismoodi võiks olla see õpetamine ja teiselt poolt siis nende sama õpilaste koha pealt, et vaadata, et kuidas õpilased edasi läinud, need, kes on siin varem käinud, saab jälgida, mis edusamme teinud. Seekord tuleb ka Tartust erinevatest muusikakoolidest väikesi õpilasi, selliseid teine, kolmas klass kes on ilmselt sellised keskmisest andekamad, öeldakse, et 50 protsenti peab seda andekust olema ja ülejäänud siis töökust. Või isegi rohkem töökuse määra, aga et kes on sellise teotahtelised, nad mängivad väikest Haydni, Tseedur kontserti ja divetis menti tuleb need saatma siis Tartu Elleri koolist plokkflöödiansambel nimega Ellerinud ja lähme nendega koolikontserti andma. Ma ise leian, et just need koolikontsert, mida me saame pakkuda tasuta, on hästi olulised, et need õpilased, keda väga raske nagu panna huvi tundma, ütleme, eks klaverisoolokontsert toimub. Et siis on parem, kui meie läheme kohapeale ja sütitama neist seda vaimustust. Kui palju kursuslastest nii-öelda vanu tuttavaid on, võiks öelda, et umbes pooleks on praegu ikka on täitsa uusiga. Välismaalt tulijaid on küll needsamad, kes on käinud varem. Kursuslased tavaliselt on küllaltki erineval tasemel ja erinevas vanuses just nimelt on ka selliseid, kes on Moskva ülikooli lõpetamas. On ka selliseid, kes on juba koolid lõpetanud kes toovad oma lapsed juba siia. See ampluaa on väga erinev, aga üks ilmselt ühine nimetaja neile on see arenemistahe, mis ei ole alati iseenesest mõistetav. Igaühe puhul loomulik. Aga Enda jaoks on mõnest kursusest ka näiteks lemmik välja kujunenud. On ikka, kes mulle meeldib väga üks Austria poiss, Victor, kelle eelmine aasta ei olnud sugugi kerge. Ta on alles kolmeteistaastane praegu ja 12 aastaselt kaotas ta oma ema suri lihtsalt kuu peale, eelmise aasta talveunekursust vähki ja sellest ülesaamiseks oli ka neil kogumist, kuna ta isa oli ka vabakutseline pianist. Ilmselt ei olnud see niisama lihtne edasi minna, siis ma sain aru ka finantstugi oli ema poolt just suurem, aga ta on alustanud nelja-aastaselt ja ta on täiesti eriline. Ilmselt läbi selle traagika on läinud see muusika sügavamaks. Kui mõnel inimesel läheb aega 20 aastat või 30 aastat, siis temale on see kohale jõudnud tunduvalt intensiivsem aja lühema perioodiga mängides Supääni või mõnda teist sellist tundlikku heliloojad, siis seal on ka vaja seda, midagi enamat kui lihtsalt noodid. Juttu oli juba koolikontsertidest, aga kas ka laiem avalikkus saab kursuslasi näha, sest ma arvan, et Viktor võib olla ei paljude lemmikuks kujunenud? Jah, seekord toimub neli kontserti lisaks kolmele eelreklaamid, tule nüüd toimunud ka veel üks nii-öelda erikontserte professori soovil ja nõudmisel. Et viimasel hetkel sünnivad ikka kõige põnevamad ideed. Teisel veebruaril juba seltsis teisel kursuse õhtul esineb üks Horvaatia poiss Marin limits. Ja temalt võib olla väga põnev esitas ja siis kolmel viimasel õhtul reedel-laupäeval pühapäeval kuuleme ka kõiki neid kursuslasi reede õhtul siis ka flöödiansambliga Ellerheina ja kõik need kursused on seekord tasuta, nii et kutsun kõiki kuulama. Natukene juba mainisid, et tegelikult suvel on tulemus väga põnevaid asju. Suvel praegu on jah, läbirääkimistel selline kontsert, kuna nüüd Neeme Järvi meistrikursus plaanib uuesti tagasi olla Pärnus siis tekkis mõte ja idee, et ühendada need kaks meistrikursust ühise kontserdiga, kus siis dirigendiks oleks Neeme Järvi meistrikursuse osalejad. Janistiksis professor Arbo Valdma kursuslastest seekord professor, on mulle siin kaotanuna saladust. Võib juhtuda, et tuleb Malaisia kuninglikust õukonnast üks pianist, kes on tegelikult juba tegevpianist ja seal on ka teisi nimesid, keda ta välja on pakkunud, kes tegelikult käivad ikkagi juba nii-öelda kalli raha eest esinemas. Kes on huvitatud siia tulema kui kursuslased ja andma sest nii-öelda honorari vaba kontserdi. Heli kajale Pärnust, Üle Hallik sülgaja. 31. jaanuaril algab Narvas kaheksas šopääni loomingule pühendatud rahvusvaheline noorte pianistide konkurss. Sel puhul toimus möödunud nädalal Eesti vabariigi kultuuriministeeriumis pressikonverents, kus kõnelesid proua kultuuriminister Laine Jänes, Poola vabariigi suursaadik härra Toomas Huan ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia rektor professor Peep Lassmann. Ja siinkohal saab sõna proua Laine Jänes. See sädelus ja see emotsioon, see briljant otsus Missopääni teostest vastu kajab. See, ma olen täiesti veendunud, õnnistab kõiki inimesi, kes sellest osa saavad. Seetõttu on erakordselt oluline ja uhke see, et Narva linnas juba kaheksandat korda on toimumas ka rahvusvaheline Supääni imeline klaverikonkurss noortele pianistidele. Sest noored, kes tahavad mängida šopääni mõista seda ainult tehnilises, vaid ka sisulises plaanis saavad kindlasti väga hea baasi. Kui eluks ja huvi, mida on üles näidanud erinevad riigid. Selle festivali selle konkursi osas jällegi näitab omasoodu. Samas organisaatorid on teinud erakordselt head tööd, mille eest ma vägadeid kiidan. Et tuua Narva linn ja see traditsioon ja läbi selle Eesti kindlasti maailma muusika kaardile. Ja väga tänan koostöö eest Poolal saatkonda, kes on ei olnud mitte ainult nõuga, vaid ka jõuga Abiks veduriks hingeks selle festivali korraldamise juures ja nüüd võtnud endale missiooniks siin Eestis ka käesoleval aastal vedada tervet seda üritustesarja, mis siis seotud šopääni, 200. sünnipäevaga. Poola vabariigi suursaadik Eestis härra Tomas on, kõneles siinkohal, et kui ta viis aastat tagasi Eestisse tööle asus, võttis ta endale eesmärgiks selle aja jooksul õppida 11 paremini tundma ning talle tundub, et Narva konkurss on selles vallas üheks parimaks võimaluseks. Ühelt poolt siis noortele muusikutele, kes tulevad Eestisse, et konkursil osaleda. Samas kohtuvad konkursi aegu ka erinevate institutsioonide esindajad ning inimesed sõlmivad ka sõprussidemeid. Loomulikult täna suursaadik ka Narva konkursi korraldajaid ka Eesti vabariigi Kultuuriministeeriumi esindajaid ning ka professor Peep Lassmanni, kes jätkuvalt juhib konkursi žürii tööd. Muuhulgas tõi suursaadik esile ka seda, et konkursi võitja saab minna Varssavisse ning tutvuda šopääni sünnikohaga ning ka seal musitseerida. Kuid lisaks Chopini konkursile on Poola suursaatkond ette valmistanud terve šopäenile pühendatud sündmuste sarja ja kõrvuti erinevate kontserdite ning näitustega istutatakse ka klaverikujuliselt šopääni nimelisi lilli. Ning siinkohal saab sõna ka professor Peep Lassmann. Rahvas siis, praegu, ma arvan, ei ole seda küsimust enam kellelgi peas. Arvo on just õige koht sellise ürituse toimumiseks selle tõttu, et kõik sõltume sellest suurest kultuuri muusikahuvist, mis Virumaal Virumaal ja eriti Narva linnas Narvas. Must koolid, tugev muusikaharidus võin öelda näiteks Ida-Virumaa ebaproportsionaalselt tugevalt esindatud ka muusika ja teatriakadeemia üliõpilaskonnas liik, kaasa arvatud ka korraldajat. Väga professor suhtumine konkursi korraldamisse on andnud siiamaani väga häid tulemusi. Ja ma loodan, et ka käesoleva aasta kongos kujuneb samasuguseks sündmuseks mitte ainult Eesti rahvusvahelised fookus, mitte ainult Eesti. Terve balti mere, regiooni ja ka Põhja-Euroopa muusikat. Osavõtjaid on ikkagi toolides ka väljastpoolt Euroopat, aga selge on sees kujunenud praegu Põhja-Euroopas oluliseks noorte uhkuseks. Narva kaheksanda rahvusvahelise šopääni konkursi galakontsert toimub pühapäeval, seitsmendal veebruaril kell 15 Estonia kontserdisaalis ning klassikaraadio teeb sellest kontserdist nii audio- kui videoülekande. Viimast on võimalik jälgida klassikaraadio koduleheküljelt. Eesti muusika ja teatriakadeemia segakoor on kontserdiga saaja tuuritanud juba Helsingis, Peterburis, Vilniuses, Tallinnas, nüüd jõuab saaja ka Lõuna-Eesti publikuni. Laupäeval, 30. jaanuaril esinetakse Tartu Ülikooli aulas ja pühapäeval, 31. jaanuaril Viljandi pärimusmuusika aidas. Kontsert algab mõlemas linnas kell 16, millega tegu? Dirigent Toomas kapten. Arvatakse, et kunagi seda hääldati saaja hästi pikka aega siis lõuna-ugri lastel, mis tähendab siis meestepoolset pulmavanemat. Kuidas sellise pealkirjaga projekt alguse sai? Mõte tekkis sellest, olles varem plaanistanud Eesti raadiokooriga, Veljo Tormise pulmalaule hällilaule ja kõike muud, mis seostub uue eluvalgusega. Selle plaadi nimi on laulusild, küpsis, mul üks mõte. Ilmselt väga kaua aega, et elustada kogu see rituaalne muusika ja tuua ta uude lavalise vormi. Ma arvan seda, et just nimelt rahvalaul vajab mit väga Concertliku vormi ja selle tõttu püüdsin leida kaaslasi, kes oleks valmis nägema asju minevikus, olevikus korraga. Ja see ongi selle idee nagu peamine tuum, et panna see rahvalaul jälle uuesti meiega rääkima. Hoopis uues, kuues. Samal ajal omades näid 1000 mõni mitme tuhandete aastaseid väärtusi, mis on kestnud põlvest põlve ja me keegi ei tea, kui kaua. Et kui nüüd natukene rääkida muusikalisest küljest, siis tegu on Veljo Tormise pulmalauludega ja neid on tal siis kolm tsüklit 59. aastal Kihnu pulmalaulud 71 kirjutatud Vadja pulmalaulud ja 88. aastal siis 17 eesti pulmalaulutsüklite vahele jääb nii natuke üle 10 aasta, et kas need kajastub see, kui teiega selles muusikas. Kahtlemata Veljo Tormise helikeel on väga palju muutunud ja kui ma temaga nõu pidasin, et kas neid kolmetsüklit saaks kokku võtta, siis ta vangutas pead ja ütles, et oi, ei, ära neid Kihnu pulmalaule võtta, need on selline moderniseeritud Mart Saar ka olles Kihnu pulma rahule, ise väga palju kooris laulnud ja samuti ka juhatanud, ei jätnud mina ka jonni ja ütlesin, et minu arvates on nii hea muusikat. Me tahame teha ja, ja nii me seda tegimegi. Me leidsime väga toreda filmimaterjali 50.-te aastate lõpust, veel niisugusel võiks ütelda, sügaval nõukogude perioodil, aga ehtne Kihnu pulm koos kõikide oma rituaalide, oma tantsude lauludega, nende külainimestega. Ja me tegelikult laulame sele filmile tausta. Vadja pulmalaulud on minu arvates nagu omaette etendus, see algab siis mõrsja vihtlemisest Burmanist tulekust, sean end pilke laulmistest, koka kiitmisest ja ja lõpuks sellisest halavastiitkust. Ja see osa siis sellest meie etendusest on ka saanud niisuguse toreda täis lavastuse. Sellel taustaks on siis ka manu ma tea, rahvalaulikute pilte. Ja kolmas, mis kuulub siis kõige nooremat põlvkonda, siis kimbukene tsüklis 17 pulmalaulu on siis nagu meie selline rõõmus nägemine, kuidas pulm võis rajal välja näha ja kuidas seda võiks tegelikult praegult ka teha. Nõnda võiks siis öelda, et see ei ole tegu mitte paljalt kontserdiga, kus kord tuleb lavale, laulab oma laulud ära, ei astu peale lavalt maha. Kes nüüd on veel tegevad olnud, selle idee juures? Kõigepealt lavastaja Anne Türnpu, kes on võib-olla just nimelt selle nii-öelda ugri mütoloogilise või rituaalse poolega, pannud selle lavastuse täiesti isemoodi elama. Tema assistent olnud Eva Klemets, kes on kõigepealt lihvinud Me koreograafiat ja üks meie parimaid teatri valgustaja Tairi eras kunstnik Tiina Tepanud ja tehnilise poole eest on hoolitsenud Tarmo Sumera ning loomulikult muusikalise konsultandina on olnud kogu aeg juures Veljo Tormis ise. Milliseid kommentaare neid vanameister Annanud? Me alustasime seda projekti 2006 ja siis ta viibis kõikides meie Moiklistes proovides ja kahjuks on juhtunud niimoodi, et ta ei ole näinud rohkem seda etendust kui ühel korrale sellel sügisel. Et ta paraku viibinud kusagil mujal või on tal olnud mõned muud tööd ja need, kui ta nägi seda etendust novembris, siis ta oli tõeliselt jahmatanud, et ei oleks osanud niisugust tulemust oodata just heas mõttes. Ja ta oli tõeliselt üllatunud, et need kolm väga erinevat tsüklit. Ta annab liita niivõrd toredaks etenduseks ja ma arvan, selle etenduse pluss ongi just nimelt see väga suur erinevus. Seal on kohe kõike seal seda kurbust seal seda naeru ja kilkamist ja natukene hammaste keristamist ja, ja neid itkusid ja kõike muid asju, aga lõppkokkuvõttes on ta niisugune väga elav. Ma ei nimetaks, ei kontserdiks näidendiks, ma ei teagi, mis see on, aga see on üks niisugune asi, mida me seal lava peal teeme muusikamängu ja kõige selle juurde kuuluvaga. Te olete selle projektiga käinud, need juba ka väljaspool Eestit, mida on arvatud. Me oleme tõepoolest käinud Soomes, Venemaal, siis Peterburis ja viimati Vilniuses. Need tunded, mida publik on käinud nagu pärast tekkimas, on hästi erinevad, sest seal on huvitav just see, et erinevad inimesed panevad selles etenduses tähele erinevaid asju. Ja see ongi niisugune, ma ütleks, võib-olla saavutused ei nähta ühte asja, üheselt vaidle, nähakse seda kompositsiooni nagu väga läbi iseenda ja leidis seal neid tuttavaid jooni, mis on nagu endale omased või on kusagilt, et varem nagu talletunud meelde just nimelt, et see niisugust ühest arvamust ja selliseid muljeid on, on tõepoolest olnud väga kirevad minu arvates sellise projekti hea pool See projekt on olnud nüüd väga pikaajaline ja ilmselt ka hästi põhjalik, millega see lõppeda või kulmineeruda võiks. Selle tegijad on tudengid ja palju tudengeid on ju vahetunud. Ja kõige huvitavam on see, et uued tulevad juurde ja teevad sedasama asja edasi, põrmugi mitte halvemini, vaatamata sellele, et pähe on vaja õppida umbes 250 värssi. Ma arvan, see on väga suur koolitus nendele. Aga miks me nüüd seda tahaks sellele i-le täpi peale panna, on kaks põhjust, et tõepoolest seda on tehtud piisavalt kaua aega, et oleks aeg võtta käsile midagi uut. Ja teiseks on, et seda projekti nagu korralikult lõpetada, teha sellest muusikast üks hea helisalvestus, üks filmilik DVD ja pakkuda seda veel ka Tartu Ülikoolis ja Pärnu pärimusmuusika aidas inimestele, kes naljalt ei pääse Tallinna seda projekti kuulama vaatama. Nõnda head kuulajad, kontsertetendus saaja sel nädalavahetusel Tartu Ülikooli aulas ja Viljandi pärimusmuusika aidas. Rõõm näha traditsiooniliselt klassikaraadio stuudios Liis kollet. Jaanuarikuu on olnud Metropolitan Opera laiülekannete mõttes eriti rikkalik, nii et selle kuu jooksul on õnnestunud näha kahte etendust. Üks nendest natuke varasem lavastus, Richard Straussi roosikavaler, kus sellistes kandvamates rollides astusid üles René Fleming sünkrayemja Kristiine Scheffer ning nägime ära ka sellise väga värske nägemuse ooperist Carmen, kus astus üles ka metsosopran Elina garanža. Tema partneriks oli tenor Roberto alannia. Nende kahe lavastuse puhul siis ongi tore see, et nad on erinevad ja esindavad nagu seda kahte põhisuunda, mida me oleme siin käsitlenud siis Roosikavaler kui selline traditsioonilise lavastuse näide ja Karmen kui uus produktsioon ja võib-olla natuke üllatav, mitte päris harjumuspärane, aga roosikavaleri puhul oli see võib-olla isegi päris tore, mulle tulid väga ja kohe silme ette need Dresdeni Semper ooperiroosikavaleri lavakujunduse kavandid mis on väga hästi säilinud, sest need on lausa eraldi välja antud väga heas trükipildis ja see oli ju see lavastus, mille puhul reas lausa ise väga aktsioonis. Ja selles mõttes nagu selline tõeline, natuke muinasjutuline Roosikavaler korte elustada ja näha on kindlasti väga vajalik ja tore ja samas muidugi ootasime huviga, et kuidas siis Renee Fleming ja kes olid ka moderaatorid olnud mitmeid kande puhul, et kuidas nemad siis mängivad marssali prouat ja oktav jaani. Muidugi jälle rõõmustasime näeks Tseenslevani dirigendipuldis ja kuuleks tema interpretatsiooni. Ma juba kujutan ette, kui magus ja selline aristokraat vaatlikult nautlev ja dekadentlik see saab olema. Kahjuks jällegi ei olnud teda, aga ka dirigendi idude vaart pakkus väga toredat muusikalist interpretatsiooni võib-olla avamängus jah, seda ja mida ma eelpool kirjeldasin, seda, mida nagu staažiga seostatakse, seda võib-olla nii väga ei kuulnud, see jäi minu jaoks natukene veel selliseks ettevaatlikuks. Aga edasi läks asi vähemalt muusikaliselt minu meelest tõusvas joones. Renee Fleming osatäitmise kohta ma tõesti ei ütleks, et see oli väga läbitunnetatud, on näha, see on talle tõeliselt omaseks saanud roll, et ta tunnetab seal paljusid nüansse, et oleks seda võimeline tegema, aga täiesti erinevas lavastuses, sest ta lihtsalt tunneb seda tegelaskuju väga hästi. Ütleme, et esimene vaatus ja eriti see voodistseen, millega kogu ooper algab, on alati selline vähem või rohkem piinlik, siin ei ole lihtsalt midagi öelda. Ta politseini lavastuses ta oli üsna vähe piinlik, ma peaks ütlema. Aga mulle tundub, et südan kraam, kes ei ole nüüd ka aju enam päris esimeses nooruses. Talvel on samuti see roll juba väga pika lavatee jooksul hingelähedaseks saanud, aga tõeliselt särama lõi meie mõttes alaealine teismeline tõeliselt jaamale ise kuju teises vaatuses, kus ta siis juba enne oli vahe intervjuus kirjeldanud, kuidas ta naudib seda ilmumist ja see suur trepp ja tema valge kostüüm ja see hõbedale roos ja see kõik tõesti väga ilusti mängis, et kui ma esimeses vaatuses ei uskunud seda tema sellist teismelise noorust, ehkki impulsiivsus mängimist tundus, et ta natuke nagu pingutab üle, aga teises vaatuses ma just see kõik usutavalt ja ka nende koosmäng slemingiga oli samuti väga-väga tore ja suurepärane. Nad sobisid väga hästi, väga omapärane Sofimine jaoks oli Kristiine Scheffer, kes mõjus kuidagi väga küpsel ja tavaliselt ma olen ma alati näinud midagi sellist naiivsemat samuti tema ja, ja siis on räme oktav, jään, olid, olid suurepärane paar oks mis on nüüd tõesti selline roll. Ta pakub niivõrd palju võimalusi tegelikult isegi mitte nii suurte koomiku eeldustega laulja, tegelikult saab sellest midagi teha, aga Christian Sigmund samm oli muidugi selline tõesti täisvereline kaks kellest natukene nagu oli kahju. Mis on ju tegelikult selline tore tõusiku kuju jätkuvalt aktuaalne ka meil, kes siis on nõus väga kaua silma kinni pigistama oksi häbematuse ees, et aga tütart siis Hristo kraadile mehele panna. Toomas Alleni osatäitmine sinnakuid jätnud aga erilist muljet ja kokkuvõttes tundus nagu see teine vaatus üldse võib-olla kõige tihedam, mis tõstis, on väga pikk kooper, metis on ka pikad vaheajad ja võib olla ka see kolmanda vaatus. See kõrtsistseeni lavakujundus ka oma sellise tumepruuni ja natuke sellise raske pärase üldtonaalsusega võib-olla pigem nagu väsitas, sest tegelikult on see Tertset ju midagi sellist, mis avab nagu kõigi kolme peaosalise ees mingisugused uued perspektiivid ja uued teed ja et ta nagu läheb sellest realistlikkust maailmast, nii palju, kui sa seal üldse oli lendu ja kuhugi teise dimensiooni, näiteks Freidris lavastaski ooperis kolmanda vaatuse täiesti erinevalt särsku oli laval sürrealism, seal oli vist Renee Magrit oli vist just nagu põhiselt kasutatud mis, nagu tundus, täiesti võimatu, aga töötas väga hästi, muidu peab ütlema. Ta on ikkagi sellist sorti produktsioon, kus sama toimub muusikast, seda kõik on ilusti vaadata, see sobib selle muusikaga. Aga ta pigem nagu illustreerib seda muusikast ja tekstis toimuvat raamat. Tegelikult ongi ju seda kõik juba väga palju, eks ole, Hoffman, Stahli kõrgpoeetiline tekst, mida võiks esitada juga draamana kuna teatris sinna juurde veel muusika väga nauditavas esituses oli ju, mida nautida. Et selles mõttes oleks võib-olla see elamus olnud suurem, kui nüüd lavastus oleks mingi kontrapunkti või oma tõlgenduse lisanud veel loomulikult huvita. Klassikaraadiokuulajaid ka, millise mõtet tekitas värske nägemus šarstide ooperist Carmen? Kui ma siin nagu oma sellist väikest selle Meti hooaja pingerida koostan, siis tundub, et Carmen on praegu tõusnud sinna Tosca kõrvale ja võib-olla isegi läinud temast mööda asunud juhtima, sest mat? Lavastust iseloomustab psühholoogiliselt väga tõetruu ja kaasakiskuv mäng, nii et pähekulunud süžee jälgimine muutub kohutavalt huvitavaks. Me elame tegelastele kaasa ja laseme ennast sellest kõigest kaasa kiskuda. Ja mis võib-olla räägime Carmeni kasuks. Et miks ta siis Toscast saab mööda rebida, on lavakujundus, mis olid tunduvalt fantaasiarikkam, rohkem võimalusi pakkuv, kujundlikum ka omalt poolt, nagu veel tekitas lisamõtteid ja no oli lihtsalt väga Tiina, minu meelest seda jälgida, et üle pika aja ka kasutatakse jälle pöördlava vahepeal seda ju peaaegu üldse ei kasutatud, eks ole, ehitati ainult kastide lavale. Kas sinu meelest õigustas ka see, et antud kontseptsioonis siis tõstetud aastanumbrisse 1930? Villasse 1930 kahtlemata mõjub Carmeni puhul värskelt ja ma julgen väita, et see ajastu nihe kindlasti oli üks ka selle lavastuse edu panter, et see muusika, mis on paljudele pähe kulunud ja see, see saab harjumatu visuaalse vormi ja noh, teater peaks ju olema eelkõige üllatav, on ju tehtud kaasaegseid, karme neid, aga nüüd on jällegi nagu selline ajaline nihe, aga mitte kaasaega, vaid veel mingisuguseid vahepealsesse aega ja eriti soositud. Just on need kolmekümnendad, et neljakümnendad, viiekümnendad kuuekümnendad millegipärast praegu. Et see on nagu omamoodi trend, aga no loomulikult ei olnud lihtsalt iri lavastuse ainuke väärtus Carmen-Elina garansse tõlgenduses. Ta võiks olla selline epohhiloov tõlgendus. Et võib-olla on, on sellesarnaseid ka teisi raske uskuda, et nii stiilipuhtalt ja nii, nii kõrgel tasemel oleks neid väga palju. Elina garanso võib loomulikult teha mida iganes, sellepärast et tundub, et tema laulmise jaoks ei ole ta vaja nüüd ekstra tähelepanu. Lina krants oli väga veenev. Tema musitseerimine oli väga suurepärane ja ka näitlejana näitas ta ennast väga andeka, väga intelligentse ja osa vana. Seda ma mõtlen ka ka füüsilist osavust, siin ta võiks nagu jah siis konkurentsi hakata pakkuma Annale terpogole, kes laulis ju oma oma Maarjat niimoodi seal orkestriaugu järel rippuda pea alaspidi, et miks tema Carmeni värskelt mõjus, ütleme, kui peaks selle rolli kuidagi lühidalt kokku võtma, siis garantsa Karmen on selline geniaalne meelelahutaja, sellepärast et kogu aeg toimub midagi, kogu aeg on mingi action, kogu aeg, keegi saab narritada, tekivad mingisugused erootilised konstallatsioonid, järgmisel hetkel oli juba täiesti uus olukord, ta on kiire, ettearvamatu do intelligentne ja tundus, et ta teeb seda klooni väga teadlikult. Sest ta alati kontrolli siis kas või need apelsinisöömised või igasugused sellised vulgaarse keelenäitamised või žestid. Ta ei teinud neid ju kunagi niisama, vaid lihtsalt ikkagi selleks, et keegi seda vaataks. Ja see mõjus väga kontrollitult, et siin ei olnud nagu jälgigi sellise mustlastüdruku mingisugusest sellisest nagu pool loomalikust vahel räägitakse ta nagu mets kas või selline instinktiivne käitumine, see kõik mõjus väga kontrollitult. Isegi vahel tekkis küsimus, et kas üldse kunagi näitab, missugune on ta siirana, mis temas tegelikult toimub. Et seda võiks ju mõelda näiteks viimase vaatuse puhul, kui ta läheb nii-öelda oma saatusele vastu ja kui ta ju teab, et Hoseida tapab nullid selles lavastuses ta isegi lausa kutsus seda välja, nõudis seda küllaltki agressiivselt või kaartide panemisel surmahirm või midagi sellist, aga tundus, et sellised kiiruse hetked muudavad selle Karmeli pigem selliseks väga intro vertseks ja keskendatuks. Selles mõttes oli see ja see oli huvitav esitatud väga veenvalt flamenco ja, ja kõik, see oli väga tore. Samamoodi oli väga suurepärane, et lavastaja oli toonud sisse veel eraldi balletipaari. Nii esimese kui kolmanda vaatuse avamängu just tõesti teemadesse, kus väga sobis, sümboliseeris ka esimeses vaatuses sellist saatuslikku Kuu külgetõmmet ja kolmandas puhast armastust, mis muidugi ütleme sellise iroonilise võttena, eks ole, on pandud kolmanda vaatuse kolmandas vaatasime tegelikult juba näeme, et Carmen onu, sest tüdinenud, nii et see, see puhas armastus on tegelikult juba otsa saanud, seda, seda me tegelikult ei näe, ütleme seda, seda Carmeni jao, see õnneaega, mis nägu ju peaks ka seal vahepeal kusagil olema, seda meile ei näidata. Meile näidatakse algust ja lõppu. Me oleme täiesti mööda läinud Tõnurist repertuaar ainest ma tegelikult nii sümpaatsed, et see ei ole kunagi näinud, sest ma see-eest olen näinud mõnda, kes huvitub küll palju rohkem iseendast kui Carmelist ja siis paratamatult selline lugu ei mängi. Ma ei ole üldse tegelikult väga sellist õnnestunud Carmenit näinudki. Muidugi tekitas natuke uudishimu, et kuidas siis nüüd ikkagi selline viiekümnendates härrasmees mängib noort kogenematud äsja külast linna niimoodi sõjaväeteenistusse saabunud noorukit. Alanyajaga rantšo, vaatamata nende reaalsele vanusevahele olid samal tasemel kooslus, et just tänu sellele garantša intellektuaalsele ja kuidagi vaimselt väga-väga küpsele Carmenile. Ma ei tajunud seda, et nende vahel peaksid olema mingisugused meeletud generatsioonide erinevused. Ja nagu garantsaga rõhutas intervjuus, et Alanya on väga aktsioonis peab lausa peaaegu tema käest põgenema. Ma nüüd ei oodanud, et ta teeb seda rolli halvasti, aga üllatas küll väga positiivselt. Ja kas sul oli aega jälgida ka midagigi, dirigent Janniknesed, käen noor prantsuse-kanada, dirigent oma Metropolitan neile püüdis dirigent. Nii oma modifitseerimise poolest kui ka selle poolest, mis ta rääkis. Vaheintervjuus võiks olla tegelikult selline lavastaja unelm, sellepärast et ta rääkis väga entusiastlikult oma koostööst lavastaja, kunstniku koreograafiga, et isegi koreograaf tohtis talle oma suu jube esitada. Muusikalise tõlgenduse osa seal korra krahv oli, oli öelnud, et ta ei soovi sealse kõrtsis seda, seda flamenco episoodi nii teravalt, et kas saaks natuke niimodi pehmemalt interpreteerida ja dirigent oli talle siis vastu tulnud. Ta oli väga huvitatud sellest, mis toimub laval ja et see draama tuleks just lava ja muusika koostöös välja, et mitte ma ei taha nüüd öelda, et roosikavaleri puhul dirigent ei oleks huvitunud sellest seal laval sellist sümbolit Roosimägi palju paremini Carmeni puhul jällegi väga tore. On rõõm teatada, et Carmeni etendust on võimalik veel vaadata. Nimelt on välja kuulutatud lisaseansid 19. veebruaril Tallinnas, 20. veebruaril Tartus ning päev hiljem Narvas. Metropolitan ooperi järgmine otseülekanne toimub laupäeval, kuuendal veebruaril, mil etendub Giuseppe Verdi Simon Poconeegram dirigendipuldis loodetavasti Jemisele vain ning Simon bokaneegrollis plassiida Domingo. Tänasele saatele tegid kaastööd Liis kollem, Annika Kuuda maile nairis ja Ülle Hallik. Saata mängis kokku helioperaator Helle Paas ning Saadet toimetas Mirje Mändla heliga ja muusikauudised muusika uudised. Laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis internetis teile sobival ajal teile sobival ajal.