Milline linn teeb kõige kõvemad hääld? No oma kogemuste najal ma võin vastata kohe, et kõige võimsamad ja kõige kõvemat häält teeb suur ta on peaaegu valge, natukene elevandiluu värvi on. Hästi suur papagoi, kellel on võimas selline hari peas, mida ta võib üles tõsta ja alla langetada ja kes on võimeline tegema sellist hääld. Et kui ta häälitseb näiteks laeva peal, siis sadamas kahe meremiili kaugusel meremiil on 1,852, üks kilomeetrid kahe miili kaugusel on väga selgelt kuulda ja kui see lind on sadamatöötajad, tule tuttav, siis nad kohe ütlevad ahah, purjejaht kakaduu pardal jõuab kohe sadamas. Kuid väga võimsad hääled muidugi on värvulistel ka väga paljudel papagoi, lised on omajaid seltsi arvatavasti just nimelt papagoi hiliste seas on ühel, et kõige võimsamalt suurtel lindudel. Jube võimsad hääl teevad Tiuga aara, papagoid suured kuid ka kaduma, usun, on ikkagi tšempion värvuliste seltsis, see on üüratult suurselts. On linde, kes teevad nii võimsat häält, kusjuures just nimelt võimsad puhtenergeetiliste parameetrite poolest hästi kõrge sagedusega häält. Et kõik klaasid, kristallpeeglid ja muud klaasja kristallanumad, kus on natukenegi niisugused siidefektid sees ja reeglina neid on, lähevad lihtsalt puruks, niivõrd võimsalt, häälitsevad no näiteks musträstas jällegi oma kogemustest võin seda kinnitada, et sa oled üksteise järel lähevad vot sellised noh, mitte kõige ühtlasema klaasi koostisega klaasid. Mul elas Tartus minu tudengipõlves mõnda aega musträstas isane, teate neid musti linde pika sabaga, kel on kuldne nokk, ei ole kuldnokk, see on just nimelt isane musträstas ja tema tegi seda oma hüüjatavad udar tüüri avamängulaulu nii-öelda see kõlab umbes. Aga ta tegi seda nii võimsalt, et ta lõhkus kõik meie klaasida. Siis me ajasime ta välja, see oli juba aprillikuu ja väljas ei olnud tal paha, ega küll. Nii et jah, kõige kõvem hääl ma ikkagi usun, on just nimelt Malluka kaka, tuul. No otsustage ise, kui võimas on selle linnu hääl kui sellisest, mitte veel teismelisest, aga just parajast, vanusest, šimpansi, tüdrukule küünsile mõjus kaka turröögatus ükskord nii olgugi et tal olid igasugused ulakused ja pahandused ja krutskid parajasti käsil ja ta ei tahtnud tulla käest kinni pärast pikka jalutuskäiku jälle tuppa. Ta hüppas Nende lindude katuste peal ja tantsis ja mõnitas meid, kuidas jaksas hoida, jaksas seesama noor šimpans ikene, sest ta oli juba peaaegu viie aastane, ei, enam ei tahtnud olla sõnakuulelik šimpansid. See on täiesti loomulik ja õige arenguvorm nii-öelda selles vanuses. No ja siis ta seal hüppas ja karjus, aga ta ei näinud selle katuse all puuris katusel parajasti küünsi hüppas, viskas muuseas meid kõiksugu treniga, mis seal katuse peale selle all istus, suur tõsine mullukakaduja, vaatas umbusklikult, kord vasaku, parema silmaga ülespoole, mis möll ja rätid seal katusel käib ja sisse kakatud ütles. Ei ole mingit võimalust mul seda praegu imiteerida, isegi üritada mitte. Mul ei ole sellist. See meiega kadu tegi sellise röögatuse, lasi kuuldavale, et kriisi oli momentaalselt, proua, kohe kaenlas, kõvasti kõvasti ümber kaela, käed kinni ja peitis nägu kohe immi rinna peale. Oi, jube kole, paras talle pahariidile.