Välja kujunud ilus kobe lõikusi, pidude ja muude tähtsamate jube leidurite puhule kutsutakse mind jube leiumi kõnesid pidama ja see pole juhuslikke. Kõik teavad juba maal, täpne mees. Mina nii-öelda ei kipu Ladredama, nagu paljud kõnelejad, nagu üteldakse viljelevad. Istume palgast ju kõik kaetud laua taga ja ei taha ja ei taha ja ei taha, et see toit, praad või sakus, ment siia ära jahtuks. Seepärast lugupeetud külalised ei tohi üks õige sõnavõtt mitte üle kahe minuti kesta. Maksimum kolm minutit, aga mitte rohkem, mitte mingil juhul rohkem. Ja kuna kõik teavad, et mina alati räägin lühidalt siis lubage asi sõna võttagi. Et üle kahe minutimaks maksimum kolme. Juubelil kõle see palvete leht, kõne, see on see, see ikka vaktide kõle. Ma pean ise on juba fakte. Seega pole aga muidugi veel pudel juubeli nas toigate juubel. Kuigi tavakte said aru. Ta näiteks raba Rudi ütles juba 28. aastal, ütles pritsumeestepeol, ütles nii, et ära ole saia kokku tulnud, et jälle laielminna. Vaat see oli kõige lühem kõle. Aga täna ütlen mina, et me oleme siia kokku tulnud mitte sellepärast vaid sellepärast, et et täna juubel. Õige, ma tahaks ütelda, et lõikuspidu ja iga pidu on ju obody juurde. Vaata mulle tuleb seltsimehed, ärge rääkige talle valjusti, selja taga. Mulle tuleb seoses sellega meelde üks lugu, mida teie tänase juubeli puhul tingimata teha, rääkima, millal siis peab ja vaip juubeldada ja mis asi see juubel üldse on. Et mis asi ta siis olla? Vaata, see oli aastaid tagasi, kui kunstväetiste vagun veereci Otepää raudteejaama etet, noh, seesama Ode päika, kus ruutkilomeetri peale juba kaks teiste kaheksa kannelt tuli vagu ette ja ajas algas siis laadimine. Aga brigadir Kaarepere üheks põõsaste, ta läks pöörlase taha nina nuuskama ja jäi raudtee. Raudtee päält üle minnes jäi number kolm põrand jalgupidi kinni ja igapidi tulema see noh, Paldiski ronge ja, ja inimesi hädaohus. See oli üks suur õnnetus, et tal olid kommunari tugevalt. Patty elas number 42 sellepärast, et oleks tal viletsamad saapaga jala kätte saada, aga vaata, Kobu Tarlanna tugevalt talla talle trepi sekkuta, mitte kätte ei saa. Veeda ehmatasid nii ära, et võtsin kohe kaks teelusikatäit Revski Tibeli salvi et ehmatusest toibuda. Kuid sellest polnud suurt abi. Olukord oli ikka Väiga sante ja siis järsku nii nagu havi käsul. Imeväel ilmus ja vaod ette üks poiss, esimese klassi õpilane, Liise karjatalitaja Liise poeg. Juku oli omal kokku hoitud materjalide arvel. Jäätist eskimo Lätist ostma. Ja vaata sina passi, kui terrale töine, oli. Kookoskohe arvutama piss, numbreid me peale paneme numbrid maha lõikame, lülitas selle number kolmanda teel välja. Ja just sel hetkel, kui päris viimasel hetkel, kui vedur oli juba Otepää Tarbijate kooperatiivi ees siis käiseks läks, raudtee läks laiali ja Kaarepere brigadiri elu oli ära pääsetud. Atakke, seltsimehed, siin on siis õige juubeldamise koht. Sa kujuta ette ikka, missugune õnn jää ja ellu jäänud brigadir. Nüüd võib jälle joo põldudest osa võtta ja näitlejaga koos süüa ja süüa ja juua siis jooksis ka kohe tarvas kooperatiivi ostis asuliku messe. Et kas ma juba kolm minutit rääkisi või no kujuta ette. Seltsimäed terviseks.