Sõitsin näärideks maale onu mihkli juurde. See oli pool päeva enne vana-aasta lõppu. Ettevalmistused käisid igas peres täie hooga. Särisesid ja õlleankrud kärisesid, koristati kraamiti, klopiti ja oksi, vaasi topiti kuuskedele, pandi jalad alla ja küünlakarbid tehti valla. Tahtsin ka siis jõudu kaasa aidata, aga igalt poolt aeti eemale sul puhtad riided, seljas, mäkerdad vaid enese. Ära istu degusteeri õlut. Noh. Nii ma siis tegingi. Kui sisse astus naabrinaine ja teatas, et kolhoosimasin sõidab alevisse ja tema peab kohe kaasa minema. Vaja kiiruga veel mõned sisseostud teha. Kella kuue paiku tahtvat tema loomad talitamist, see tähendab söögid-joogid ette anda. Kas meie pere saaks kuidagi aidata? Isa vaatas vilksti minu kui jõudeistuja poole. Muidugi asi seal ümber, siis rehe alt seale ette tõsta ja koerale ka nõus, nõus, saab tehtud. Lehma lüpsab ise, kui tagasi tuleb, see on lihtne. Talvine aeg läheb ruttu, oi võõrunud, ütles onu Mihkel ja tal oli õigus. Vaevalt jõudsime koduveini villimisega lõpule, kui kell oligi kuus ja väljas kiskus pimedaks. Mulle anti Mihkli puhvaika taskulamp ja koera jaoks kausitäis konte. Spets nääripakk küll süldi küll prae omi, et eks ise sorteerib paremad välja. Võõra tuleku peale hakkas naabri Muri kohe kõvemat häält. Tegema. Ja et on ketti pandud, muidu vaata et lööb veel hambad sisse. Kutsu. Kutsu. Tule vaata, fondid. Ma tõin sulle, näe, terve kausitäis. Mis asja sa lõugad? No mis sa lõugad? No no, no aitab, aitab, aitab. Noh, see parem. Noh, söö nüüd, noh, voh voh niimoodi. Koeraga on asi korras. Naa, palun. Järgmine. Oot, seaämber on rehe all. Ahah, jah, taskulamp on siin, astume siis sisse. Nii sedapsi, siin ta siis on ämbritäis seale kausitäis, koerale koer juba sai. Oot järelikult ah, ah jah, kokkuhoitud materjalide arvel saab siga täna. Nii-öelda spets vana-aasta pajuki suurendatud portsjoni. Mina ka ei tea, mis sigasi on, kui ta nüüd ka aru ei saa, et täna on vana-aasta õhtu. Head vana aasta lõppu sulle vastu, et teile paremat, kui tuleb välja, et ma sulle halvemat soovisin. Näed ei tee väljagi mis teab siga pühapäevasest päevast või. Jää, jää nüüd ometi vait, noh. Ja kohe saad topeltportsjoni topelt saad topelt seakene topelt. Ega ilmaasjata öelda nagu siga aia vahel. Seal ikka seakisa. Vot see siis nüüd on, ise on näljast nõrkemas, aga ei, see. On teine, viimati haigeks jäänud? Ei isegi õige lugu ei ole. Vaja Mihkel appi kutsuda, vaja Mihkel appi kutsuda. Mihkel. Onu mihkel. Tule vaata, miskit on nagu juhtunud. Mihkel tuli, uuris siga seasööki ja lausus stoilise rahuga. See on ju vormileiva tükid sees. Tema 14 kopikalist leiba ei söö. Peab olema põrandaleib. Seletasin siis ära, et valasin koeratoidu seaämbrisse ja ju see siis niimoodi sinna sattuski. Urgitsesime vormileiva tükid kenasti välja ja.