Tere, head kuulajad. Sel nädalal möödub 20 aastat Eesti kongressi kokkukutsumisest ja sellele ajaloolisele sündmusele on pühendatud nii tänane homne kui ka ülehomne reporteritund ja tänase saate Docteeni Arp Müller. Täna kõneleme eeskätt sellest, mis eelnes Eesti Kongressi kokkukutsumisel. Me kõneleme sellest, kuidas veel nõukogude okupatsiooni tingimustes hakati registreerima Eesti vabariigi kodanikkonda et siis õigusliku järjepidevuse alusel Eesti omariiklus taastada. Ja täna palusin stuudiosse Eve pärnaste, Tunne Kelami ning Trivimi Velliste kolm inimest, kes toona Nende protsessidega ise vahetult olid seotud, kes olid nende protsesside eestvedajad, tervist, räidenter. Enne saadet ma otsisin ka kapis ja leidsin dokumendi mapist ühe väikese papitüki, millel on kirjas Eesti kodanike komiteed. Tõend number BVP null kuus kaks null kolm. Arp Müller on registreeritud kui Eesti vabariigi kodanik. Viies juuli 1989 Allan natuke raskesti loetav allkiri, aga see võib olla näiteks Vanja. Võib-olla on Reinvald ja ma ei tea, kas tema võis olla registreerijate seas, igatahes Tartus ma mäletan, olin kooli õpilane. Emaga jalutasin tatart Tartu kesklinnas, meil ei olnud mingit kavatsust kusagil ennast kirja minna panema. Aga kas oli silt tänaval või olidki lausa registreerimislaud tänaval ja nõnda siis ennast kirja panimegi. Kui palju inimesi üldse siis Märtsiks 1990 registreerus Eesti vabariigi kodanike või nende järeltulijatele? Esimeseks märtsiks siis, kui olid Eesti Kongressi valimised juba lõppenud ja kodanike registreerimine sellega ka lõpetati siis oli registreerunud ligi 790000 Eesti vabariigi kodanikku seltsis koslastega. Ligi 800000 ütleme ümmarguselt et ma usun, et väga paljudel vikerraadiokuulajatele on ka kusagil dokumendi mopi Skoppis kodanikuregistreerimise kaart alles. Nii et selle 20 aasta möödumise puhul Eesti kongressist soovitan täitsa välja otsida ja meenutada toonaseid aegu. Aga milline üldse oli õhkkond ja poliitiline olukord, mis eelnes sellele, kui kodanikke hakati registreerima Moskvas? Mihhail Gorbatšov oli algatanud oma uutmise ja avalikustamise. See hakkas umbe jooksma. Aga samas see oli just pakkunud võimaluse vabamaks eneseväljenduseks. Eestis oli 87. aastal fosforiidisõda. 23. augustil, võimude keelust hoolimata tuli kokku Hirvepargi miiting Molotov-Ribbentropi pakti hukkamõistmiseks. Olge hea, meenutage neid aegu ja seda õhkkonda. Võib-olla Trivimi Velliste alustab. Me peame tegelikult mõtlema, et kui kaugele me tagasi läheme ja kus on, ütleme kokku selle mõtlemisviisi juured ütleme need eriti vanema põlve inimesed, kes olid harjunud kogu aeg ameerika häält kuulama, näiteks kui ma käisin oma sugulastel maal külas, siis ütleme, minu, minu onu ja kõik kuulasid kogu Ameerika häält, oli viiekümnendatel aastatel. Sellel oli vahetult eelnenud väga äge jõuline metsavendlus. No see põlvkond pidasime täiesti enesestmõistetavaks, et nad elavad okupeeritud Eesti riigis Eesti vabariigis ja neil ei tulnud kellelgi pähe mõelda, et nad on Eesti NSV-s. Nüüd aga, kui me räägime juba 80.-test aastatest, oli vahepeal peale kasvanud uus põlvkond, kes olid juba sündinud okupeeritud Eestis. Ja kogu küsimus on nende eneseteadvuses, millisel määral nad tajusid seda, et nad on okupeeritud Eesti vabariigi kodanikud, nad on tegelikult Eesti kodanikud või millisel määral nad tajusid, et nad on nõukogude kodanikud, sest neil olid kõigil Nõukogude taskus. Minagi sain 16 aastasena Nõukogude passi ja see põhiküsimus tegelikult siis selleks ajaks, kui Gorbatšovi perestroika oli, oli nagu hoogu saanud kui tekkis võimalus vabamalt rääkida ja põhiküsimus oli tegelikult eesti rahva eneseteadvuses. Ja algamas oli siis suur võitlus eestlase hinge pärast. Kas eestlane tajub ennast juba nõukogude kodanikuna, kas eestlane tajub, et Eesti ikkagi on Nõukogude Liidu osa, et ta on ikkagi kuidagiviisi siia Nõukogude Liit, too astunud kas jutumärkidega või ilma et oleks nagu välja astuda nõuliidust või teine mõtlemisviis olid täiesti vastupidine, välistas selle. Ja kuidas me saame nõudeliidust välja astuda, kunagi pole siia sisse astuvad. Meid lihtsalt okupeeriti siis püssitoru ees sulitiga, ütleme, president pätsile andma teatud allkirju dekretidele, mis olid ju allkirja allakirjutamise hetkest kehtestatud, see oli selge Pätsile ja on meile selge. Et küsimus oli siis nüüd selles valikus, et liigume vabaduse poole, aga kuidas? Tookord ikkagi meenutagem seda, et kase vabanemine polnud sugugi kindel. Olid esimesed märgid pärast Hirvepargi õnnestumist, seda ei surutud maha ja sealt hakkasid kodanikualgatused edasi liikuma, aga see oli nagu nagu õhukesel jääl seal edasi sammumine. Ja kogu küsimus oli, et, et kui nüüd kas on mingi võimalus suuremaks vabaduseks, siis millise määramise vabadus ulatub 80 seitse-kaheksakümmend kaheksa enamik inimesi arvas, et seda, neid suuremaid võimalusi saab teostada ainult kompartei juhtimisel sest tema teda peeti ainukeseks jõuks, kes üldse oskab midagi teha poliitiliselt. Ja teiseks, et kui see vabadus on mõeldav, siis kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle? Siit tekkis ja põhiline küsimus kodanike registreerimiseks, sest tollel ajal kõigil, kes siin Eestis gaasid põliseestlastel tiksus mingi sisemine kell, et millal saabub see hetk, kus põlisrahvas jääb oma kodumaal vähemusse. Sest muulaste arvu ulatus juba peaaegu 40-le protsendile ja me teadsime, et kui see juhtub, kui põlisrahvas jääb vähemusse, siis mingit iseseisvat vabariik enam loota ei ole. Seetõttu tekkis siis see valik, et aga kes peab otsustama Eesti tulevikku, kui võimalust tekib ja siit tuli see idee, et loomulikult saavad otsustada ainult Eesti vabariigi kodanikud, selle vabariigi kodanikud, mis ebaseaduslikult okupeeritud aastal 40, aga mis juriidiliselt Me teadsime, üha oli edasi olemas. Ma loeksin siiski ette ka mõningad Kronaloogilised kuupäevade aastast 1988. Aasta alguses oli vist ikkagi hirmu veel üpris palju, sest teise veebruari 1988. aasta miiting Tartus, kus meenutati Tartu rahu aastapäeva, seda veel Nõukogude miilitsad ajasid koertega laiali ja 24. veebruaril oli siis Tammsaare kuju juures Tallinnas Eesti vabariigi aastapäeva miitingul kogunemine. Ja kui muid protsesse veel mainida, siis esimesel, teisel aprillil 88 oli Tallinnas loomeliitude pleenum, kus siis ka komparteisse kuuluvad inimesed avalikult juba rääkisid eesti rahva säilimisest ja ohtudest sellele. 13. aprillil 1988 tuli Edgar Savisaar tele otse-eetris välja üleskutsega rahvarinde loomiseks ja aprillis 1988, siis toodi Tartus muinsuskaitse päevadel esimest korda avalikult välja Eesti rahvusvärvid, sinine, must ja valge. Ja ma mäletan, et läksin vaid mõned päevad, kui nad juba ka ühise lipuna olid väljas. Mina mäletan, esimest korda nägin Tartu muusikapäevadel mai alguses 1988 juba päris sinimustvalgeid lippe lehvimas, nii et 88. aasta oli päris sellise kiire arenguga. Siit üks asi ununes väga oluline asi ära, et 88. aasta 21. jaanuaril tegid ju 14 Eesti vabariigi kodaniku ettepaneku luua Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei. See ettepanek, 30. jaanuaril kanti nii raadio, vabadus kui, kui Euroopa, kui Ameerika hääle poolt ette siin lehtedes seda ettepanekut ei avastatud või ei avaldatud. Ja teise veebruari sündmused ja 24. veebruari miitingu planeerimine on sellega otseselt seotud. Et MRP-AEG valmistas ette seda teise veebruari miitingut ja 24. veebruari tähistamise miitingu avaldused viisid juba need kaks algatusgrupi nagu koos sisse, kusjuures kõik organiseerijad olid ju selleks päevaks kas arreteeritud või prokuröri prokuratuuri viidud, lihtsalt miilitsad tulid koju, inimesed viidi ära, nii et mina olin ka üks nendest, kes selle miitingu avalduse kirjutas. Me kõik istusime nii-öelda sel päeval kinni. Aga kumb idee tuli varem, kas taastada Eesti vabariik õigusliku järjepidevuse alusel või siis idee, et hakkame registreerima nüüd Eesti vabariigi kodanikke? Ja ta on omavahel seotud, aga kõigepealt tuleks veel tagasi 88. aasta esimese poole juurde, siis kõige suurem jääminek oligi tegelikult 88. aasta kevad, kustutame nädalatega, olukord muutus, mida Eve just äsja rääkis, ütleme jaanuarist ja ka ja ka veebruarist oli hoopis midagi muud, mis juba toimus aprillis. Vaat kui aprillis, tähendab Edgar Savisaar 13. aprillil raadio tele telesaates mõtleme veel, kutsus üles moodustama perestroika toetuseks tugirühmi siis järgmisel päeval algasid Tartus muinsuskaitse päevadel 14 10.. Ja need sinimustvalged lipud, mida te mainisite Tartu muusikapäevade seast, tulid välja tegelikult juba Tartu muinsuskaitsepäevade lõpul juba seitsmeteistkümnendal juba neli päeva hiljem olid need tipud juba Tartus väljas juba arvul. Nad olid kunagi varem olnud juba eelmisel sügisel ka Võrus väljas sõltumatu noortekolonn number üks, aga need olid väiksemal arvul. Kuid nüüd tulid lipud välja, massilised ja jäidki välja ja kohe tuli suvel peale siis need öölaulupeod, kus neid lippe oli juba siis just massiliselt. Ja nüüd, 88. aasta suvel toimuski väga suur murrang selles osas, et inimesed muutusid julgeks ja vabaks. Nad nägid, et Eesti lippu võib nii palju lehvitada kui tahad ja see oli kahtlemata signaal selle kohta, nüüd saab tegutseda ja nüüd hakati tegutsema, hakkasid kõiksugused liikumised tuult tiibadesse saama. Ja 88. aasta lõpuks ma mäletan ka jõulud olid äärmised erilisema, hääletan jõulusid 88. Ilusat pehmet lund 100. ja inimestele mingisugune väga vaba tunne, mingisugune erakorraliselt, et kõik on teistmoodi, saab tunda ennast nagu inimesena. Ja ma mäletan, 88. aasta lõpus hakkas tekkima mõte teda, nüüd on ilmne minek, nagu lõpusirgele mingis mõttes, kui tiksuja lõpusirge on, keegi ei tea, aga minek lõpus ses mõttes, et nüüd nüüd tuleb, eks ole tõesti Eesti vabadus, Eesti vabanemine aga siis me jõudsimegi selle, selle teelahkmel vabanemine küll, aga mida see tähendab, kuidas konkreetselt. Ja nüüd juhtus midagi minu jaoks väga olulist, nimelt kolmekuningapäeva paiku, päris jaanuari alguses 1989 tuli Olevi mäele Eesti muinsuskaitse seltsi raehärra, kes tutvustas ennast Haarald, Pillemanina ja ta oli väga äraseletatud näoga, ütles, et teate, mul on teile midagi väga tähtsat ütelda ja ütles, et lähme mõnda teise ruumi, et ärme oleme siin, nemad, ruumi, kus meid keegi. Kuule. Ta oli väga ettevaatlik ja Arvuta ei taha, eks ole, et ei oleks mingit pealtkuulamisaparaati niisuguse asja, me läksime siis ühte suurde nõupidamissaali, istusime pika laua taha, juhuslikku kohta laua ääres et hiljemalt rääkis, et 1900 seitsmeteistkümnenda aasta suvel tuli kokku Estonias Eesti rahvuskongress ja ütles, et nüüd kuna õhus on, eks ole tulemas uued ülemnõukogu valimised ja see ülemnõukogu üritab kuulutada Eestit iseseisvaks nii-öelda nõukogude põhiseaduse raamistikus perestroika raamistikus. Tulemus on siis nagu astume välja Nõukogude Liidust, aga me ei saa ju ometi tunnistada, et me oleme Nõukogude Liidu osa olnud ja sellepärast tuleks valida Eesti rahvuskongress ja ma küsisin, et teiste rahvuskongress küllaga, vaat kes valivad ja kes on valitud vates eestlased, et see on eestlaste kongress, eestlased valivad ja kõik saadikud on eestlased. Ja ma kuulasin väga viisakalt ära ja mulle midagi selles jutus ei meeldinud ja ütlesin, et see on väga huvitav mõte, et ma võtan teiega ühendust ja ma mõtlen selle üle. Ja siis õhtul hilja tuli mul äkki meelde. Taagepera oli eelmine september, kui ma käisin Torontos välis-Eesti muinsuskaitse seltsil kutsel Eesti muinsuskaitse seltsi esimehena. Taagepera oli mu käest küsinud ühel koosviibimisel Lembit soodsi juures. Et kas on olemas mingisugune Eesti õigusjärgsete kodanike register. Üllatusi on, ta loomulikult ei ole, eks ole, et ja ta küsis, et kas siis on võimalik koostada, mõtlesin, et see on ju meeletu, ma ei kujuta ette, kes sellist saaks koostada. Ja sinnapaika see jutt jäi, aga nüüd äkki tähendab pärast sealt hiljem on juttu, kell oli päris hiline õhtul. Mul tekkis nagu mingisugune lühikesed tillemani idee ja Taagepera omandasid kokku, et muidugi mitte me ei saa, ei saa valida eestlaste etnilist eestlast, kongressi vaid me peame valima eesti kodanike kongressi. Ja nüüd oli kogu küsimuseks ainult, kuidas seda kindlaks teha, kes on kodanikud ja ma helistasin kohe järgmine hommik tunnele ja Laari mardile. Kutsusid Moskva kohvikusse, mäletan seda lauda vaatega sinna Harju tänava poole, kus oli see baarvarietee Tallinn selle aknal istusime kolmekesi mardi ja tunnega ja rääkisin sellest hiljem on jutu ära ja sisse tuletasin meelde, mis Taagepera le küsinud, ütlesin, et me peamegi panema need kaks asja kokku. Ma mäletan, et tunne, et noh, poolelt sõnalt said aru, millest jutt käib ja polnud vaja midagi pikalt rääkida. Ja siis sellest hetkest hakkasime me kiiresti tegutsema. Siis me tegime ühe toimkonna, Me tegime teesid, panime patarei põhiteesid, eks ole, ja kolm organisatsiooni siis Eesti muinsus kaitseseltse Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei ja siis oli tekkinud ka selleks ajaks väikene Erakond, Eesti kristlik liit. Ja need kolm siis olid nõus algatama siis sellise üleskutse, et me, et me tähendab, hakkame moodustama kodanike komiteesid üle terve maa, kes siis piirkondlikul põhimõttel koostavadki nimekirja, mida Taagepera oli küsinud, et tekib register, kodanike register ja selle alusel me saame siis valida, eks ole, selle esinduskogu, aga meie nimetada siis mitte rahvuskongressist, leiame mingi muu nime, ma mäletan, tükk aega arutati, mis su nimi on. Ja lõpuks lõpuks sai Eesti kongress, kuigi räägiti ka taastavast kogust, aga ma mäletan, mina ütlesin, taastav kogu sellepärast ei kõlba, et me ei saanud midagi taastada, võtame siis on kogu aeg olemas. Eesti vabariik on korra asutatud, asutav kogu, oli 1919 Estonia saalis ja mõisa uuesti asutada me ja siis jäi Eesti kongress selle tõttu. Ütlen kuulajatele kohe Liba reklaamiks, et homme samal ajal on eetris intervjuu Rein Taagepera ka, mille on teinud Neeme raudtee, kindlasti Neeme raud, ka räägib Rein Taagepera ka just nimelt sellest algsest ettepanekust Eesti kodanike registri loomiseks, aga Eve pärast soovis jätkata. Et kui siis 24. veebruaril need kolm organisatsiooni Eesti kristlik liit, Eesti muinsuskaitse selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei avaldasid oma ühisdeklaratsiooni seoses kodanike komiteede ka Raekoja platsil oli Tallinnasse miiting, kus see välja kuulutati. Selles deklaratsioonis on sees lause, et Eesti vabariigi õiguslik Tallinna järjepidevus ei ole katkenud. Iseseisva ja sõltumatu Eesti riigi taastamine on nii eesti kui nõukogude liidu jaoks kõlbeliselt õiguslikult möödapääsmatu. Ja aasta enne seda 21. jaanuaril siis oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei algatusrühm tulnud esimesena avalikult välja Eesti vabariigi taastamise mõttega, mis jäigi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei põhiliseks programmiliseks punktiks. Toona, kui teil oli idee, kui te kuulutasite välja Eesti kodanike registreerimise 24. veebruaril 1989 kas siis oli teil juba kindel visioon silme sellest, et milline see Eesti riik peaks olema, millisena te seda nägite? Trivimi Velliste. Õiguslikus mõttes küll, ütleme sellise karkassil loomulikult sellepärast et mina vähemalt lähtusin sellest, mis oli olnud enne teist maailmasõda ja minu arusaam oli see, et me peame jätma tema sealt, kus 1940. aastal teid pooleli jäi. Sest see, see riik, mis oli kuni aastani 1940, oli minule täiesti vastuvõetav ja ja täiesti õiguspärane riik, ma ei nõustu nende kriitikutega, kes nagu siin professor Magnus Ilmjärv ja mõned teised püüavad näidata, et see oli mingisugune diktatuuririik ja, ja seal valitsesid variserid ja nii edasi. Selliste asjadega ma ei saa üldse nõustuda ja selle tõttu kogu see kujutluspilt tugines ikkagi tollele, mis tookord oli, aga loomulikult noh, võrdluseks oli kõrval need demokraatlikud riigid, mis olid saanud vahepeal vabalt areneda. Me olime siin kogu aeg televiisorist vaadanud, mis Soomes toimub, teisel pool raudset eesriiet, kuigi Soome ei olnud meile ideaalne mudel, kuna ta oli, ütleme, Venemaa välispoliitilise mõju alla ka sisepoliitiliselt oli Soome demokraatlike ja majandus oli vaba ja nii edasi. Meil oli Rootsi, eks ole, kõrval ja meil oli siiski mingisugune informatsioon kogu aeg olemas, kuidas vabades riikides maailmas elatakse. Aga aga oli vist nõnda, et ega ka toonaga teie julgenud välja öelda, et Eesti võiks saada selliseks riigiks nagu näiteks Inglismaa või Ameerika ühendriigid. Vist Eesti Kongressi raamatus on vist ka viidatud, et Donald teiegi nägite, et Eesti peaks saama iseseisvaks, aga, aga näiteks kuuluma kuidagi Varssavi pakti riikide hulka. No see oli alguses, tähendab päris alguses, tähendab, see oli selline. Mina kujutasin vabanemist ette sansammulisena ja, ja tõepoolest ma mäletan, mees ühes kõnest ma pakkusin välja lahenduste, et kui me oleme Ungari staatusega riike, kus ei ole, eks ole, vene kolonistide, kus, kus on võimalik ise, aga ma ei pidanud silmas muidugi kommunistlikku riiki, vaid ma pidasin silmas riiki, mis on, mis on iseseisev ja mis ei kuulu Nõukogude Liitu. Ma andsin, saan aru, et me võib-olla ei saa Vene vägesid kohe välja ja see see oli Ungaris olid Vene väed, eks ole, meil olid. Aga tarvis oli midagi nõuda, mis tundus, eks ole, sellel hetkel vähegi võimalik. Aga läks muidugi vähe aega edasi, siis siis ka mina, tähendab, mõistsin. Ungari mudel on, jääb juba liiga väheks, meile. Aga kui palju oli hirmu ikkagi tollal Tunne Kelam? Ma ei saa kõnelda hirmust, aga see oli ja huvitav ja väljakutsuv periood, kuivõrd kõik oli ju segamini, valitses ikkagi Nõukogude kord ja nagu ma ütlesin veel aastal 80, üheksagi aga 88 kindlalt suur enamus inimesi ei kujutanud teist valitsemiskorda ega võimalust, et kui ikkagi kompartei juhtimisel ja loodeti kompartei bussmeelsele tiivale või kujutati, selline tiib on olemas. Ja Me läksime edasi järk-järgult, näiteks kas või Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei asutamine 20. augustil 88, väga sümboolselt päeval, kus kolm, kolm aastat hiljem juba Eesti vabariik taastati. Seda peeti tookord provokatsiooniks, et nad nõuavad täielikult iseseisvat Eesti vabariiki, võimatu, Stabliti lihtsalt võimatuks ja neid inimesi peeti noh, natuke naiivseteks või või auahnet, eks, kes tahavad kuidagi rahvarinde kõrval silma paista, millegi teistsugusega võib lausa kaatoriteks, et meil on kõik ilusti targalt läbi mõeldud, me ei lähe Moskva konflikti ja nemad siin kuulutavad välja mingit täiesti iseseisvat riiki. Ja mis oli ju kodanike komiteed ja kas või Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei esimene idee, oli rahvusriik. See riik, mida praegu peegeldab ju meie põhiseaduse sissejuhatus. Eesti vabariik on selleks, et tagada Eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Ükski teine riik seda ei tee. Ja samas me olime uhked oma kultuurautonoomia seadus üle, meil oli enne sõda kultuurautonoomia. Meie alustasime samamoodi muidugi teisi kodanikke, kes on teistest rahvusest tekkinud samasugused kodanikuõigused. Aga loomulikult ütleme, eesti rahvuse säilimine saab võimalik olla ainult Eesti riigis. Muidu eesti rahvuse säilimine. Aga rääkides jah, riskist ma ütleksin seda, et Eesti on tänapäevane kogu maailmas huvitav, isegi ainulaadne näen oma kodanikualgatuste poolest, mis läksid riskile mis diktatuuri tingimustes, ehkki see diktatuur oli juba nõrgenenud leevenenud suutsid välja pakkuda alternatiivsed struktuurid omaalgatuslikult ja seega ette valmistada tõelist iseseisvumist, me ei teadnud, kas see tuleb. Aga et me sellise uue mudeli kavandasime, see tõi kaasa tulemuse, et näiteks 89. aasta lõpuks ja 90. aasta kevadeks Eestimaa kompartei, keda kaks aastat tagasi peeti ainuvõimalikuks juhtivaks jõuks, lihtsalt hävis lihtsalt sulas vaikselt ära. Ta kaotas igasuguse autoriteedi inimeste silmis ja minu meelest see oli nende kodanikualgatuste suurim ja kõige veenvam tulemus, et inimesed kaotasid usu sellesse siia siiani valitsenud ainujõudu ja see jõud ise lihtsalt lakkas olemast, kuna tekkis selline alternatiiv kodanikualgatuste tulemusena, kes pakkusid välja hoopis ausama hoopis selgema, see oli Eesti vabariik, täiemahuline mahuline rahvusriik ja loomulikult siis tugineb rahvusvahelisele õigusele Eve pärast aga kuidas praktiliselt siis hakkas käima see kodanike registreerimine pärast 20 neljandat veebruari 1989. Kaheteistkümnendal märtsil moodustati Eesti kodanike komiteed ajutine sidetoimkond, kuhu siis kolmest algataja organisatsioonist kuulus algul kolm inimest ja pärast neli inimest ja me hakkasime iga nädal vist paar korda koos käima pikki koosolekuid pidama, mis kestsid teinekord öösel kella kolme-neljani ja selles toimkonnas arutati põhjalikult läbi, mismoodi kodanikke registreerida, töötati välja need registreerimislehed, see süsteem kuidasmoodi jagada kuidasmoodi numbrite süsteem käib, kõik valmistati põhjalikult ette ja samal ajal toimus nende ideede, selle deklaratsiooni levik, vastamine kõigi võimalike vahenditega, et ta jõuaks igale poole üle Eesti ajakirjandus ei saaks öelda, et meil kuidagi toeks oleks olnud, minu arvates ajakirjanduses seda üleskutset nii ilmunudki, ta levis sisuliselt käest kätte. Ja 12. märtsil juba loodi esimene kodanike komitee Kadrinas. Edaspidi siis hakkas neid juba üle Eesti moodustama, ajutine sidetoimkond värvis siis oma nendes koosolekuruumides, kandsime alati endaga kaasas Eesti vabariigi kaarti, kus siis kihelkondade kaupa jällegi värviti ära, et see kihelkond on komitee moodustatud ja see kogu kasvas. Aga kust te saite näiteks trükkida need kodanike kaardid, Kastona trükipojad olid juba juba vabad ja trükkimine ei olnud probleem. Muidugi, see oli probleem ja kuidagi tutvuste kaudu õnnestus niimoodi, et Koit konstaabel, kes töötas nüüd ma ei mäletagi, mis trükikojas Sakala tänaval oli, see käsi oli nõus seda tegema. Ja aeg oli sellel selline, noh kui me võtame võrdluseks samast aastast ka ütleme kui me võtame balti ketti, mis oli 89. aasta augustis siis Balti kett oli ka tähendab väga palju korraldajaid läbi põimunud, ühesõnaga rahvarinde tugirühmad, teiselt poolt muinsuskaitse seltsi kohalikud organisatsioonid, kus liikmed kuulusid mõlemasse said kohalikust kolhoosist bussi ja ei olnud mitte mingisugune küsimus. Bussiga sõideti nii-öelda riigi bensiiniga või kolhoosi bensiiniga. Täitsa samamoodi kasvatajate trükikodasid, kui vaja, siis oli kus kõik mõisted tasandil olid väga segamini, sest aed muutus nii kiiresti ja kui inimesed kusagil trükikojas töötas mingisugune tsehhiülem, kes nägi, et, et me teeme õiget asja, siis ta võttis selle riski enda peale ja trikid Aga aga see oligi tuginemine tegelikult kõige sõna kõige otsesemas mõttes kodanikele, sellepärast et ma mäletan, kui me 24. veebruaril 89 Estonia kontserdisaalis selle välja kuulutasime, järgnevalt miitingule. See oli esimene kord, muide nõukogude okupatsiooni ajal, kui Eesti vabariigi aastapäeva tähistati avalikult ja pidulikult Estonia kontserdisaalis ja kui me sealt lahkusime pärast neid ilusaid kõnesid, siis oli nagu tühik ees, et me oleme selle idee välja käinud. Meil pole raha, meil pole juurdepääsu meediale, suurele meediale. Me võimenonüümias oli mingile läänejahu ei no muidugi niuksed väiksemad jagas ajakiri Looming ja, ja aga, aga üldiselt me ei pääsenud televisiooni. Ja me võisime oodata võimudelt ainult passiivset vaenulikkust. Aga teeme siia vahele väikese pausi, kuulame intervjuud Raul õpikuga, kes registreeris kodanike Tallinnas Koplis. Tõepoolest, see oli kodanikualgatus nii-öelda täiesti rohujuure tasandilt ja see sai alguse ju teatavasti vabariigi aastapäeva tähistamisaktusel 24. veebruaril Estonia kontserdisaalis ja jõudis meile koplisse siis suve teisel poolel, nii et Kopli kodanike komitee tuli kokku ja 12 inimest, meie selle moodustasime kolmandal augustil 89. aastal. Ja kuidas registreerimine siis käima hakkas? Registreerima hakkas käima niiviisi, et me saime Tallinna komiteest siis vastavad registreerimiskaardid, mida oli kaks kaarti kus need olid sellised papist kaardid just nimelt papist kaardid ja ja seal oli peal siis Eesti kodanike komiteede selline embleem. Ja kaart oli kahesuguseid. Ühed kaardid olid, millega registreeriti Eesti vabariigi õigusjärgsed kodanikud ja teised kaardid, mis olid natuke teist värvi, sellised rohekad, kaardid, millega said registreerida ennast Eesti vabariigi kodanikeks soovijad ehk selle kodakondsuse taotlejad. Nii et ka Eestis olevatele teistest rahvustest inimestest peamiselt venelastele anti kõigil võimalus ühineda selle liikumisega ja tulla meiega kaasa ja registreerida ennast Eesti vabariigi kodanikeks. Algul nad said küll õiguse olla kodakondsuse taotleja, aga hiljem siis riigikogu esimene koosseis, VII koosseis, mis tuli kokku 92. aastal sellega viis läbi ja need inimesed said õigusjärgsed kodanikud. Kuidas ta kõige esimesed inimesed registreerisid, on see meredel? Täpselt ei ole nüüd meeles, kes oli see kõige esimene ja kuidas see toimus, aga ma mäletan, et see käis väga mitmel moel, kuna ma töötasin tol ajal kopli koolis bioloogiaõpetajana, siis see võis olla ka kedagi koolist meil, kas mõni minu kolleeg või mõni juba täiskasvanu ikka pürgiv keskkooli õpilane, ütleme nii, et kusagilt sealt hakkas peale ja siis me hakkasime käima lihtsalt majast majja mööda plit ringi ja koputasin ustele ja ütlesime, et noh, kas te teate, mis on käimas üldse praegu Eesti ühiskonnas käib selline liikumine ja mina olen see ja see ja ja me tulime teile sellise sooviga, et kas te sooviksite ennast üles tähendada märkida, registreerida ennast kui õigusjärgne, Eesti vabariigi kodanik, kui nad seda olid. Et sellisel juhul inimene ise ütles, et ta on õigusjärgne ja andis ka selle aluse näiteks, et kas tema isa või ema oli siis Eesti vabariigi kodanik, enne kuueteistkümnendat juhitataks 40. Aga kuidas inimesed siis reageerisid, kujutame ette, on august 1989, Nõukogude väed on veel sees, on veel Eesti NSV. Kuidas inimesed reageerisid, kui teie koplis järsku kopputasite ukse peale ja tegite ettepaneku, et täitke nüüd see kaart ära? Tõepoolest, praegu on jälle raske ette kujutada, sest meie ühiskond on nii tohutult muutunud. Aga inimesed reageerisid mitmeti. Et oli ka neid, kes väga pelgasid, ma mäletan hästi üks mees ühes sealses nõukogude aegsest tööstuskoolis muigas ja kas ta mõtles tõsiselt, aga võib-olla oli tal ka väike hirmu või ärevuse varjund silmis, kuid ütles, et noh, et kas nüüd kohe ametlikult tehakse nimekiri Siberi ekspressile. Et see on pilet Siberi ekspressile, selline kuuldus käis juba ringi mõnede kartlikumate inimeste hulgas ja siis see number seal kaardil, et see on vaguni number. Koplis teatavasti on väga palju ka venekeelset ja Venemaalt sisse rännanud elanikkonda. Samal ajal olid ka ju interliikumise erinevad aktivistid ja tegevused. Kas te internatside peale ei sattunud mõnes korteris, kes teid lausa võib-olla vägivallaga oleks ähvardanud? Konkreetselt minul sellist juhtumit küll ei olnud. Inimesed olid tegelikult väga mõistvad ja ka nemad olid, käitusid tol ajal hoopis erinevalt, kui nad olid käitunud ainult kaks kolm aastat tagasi vene inimesed Tallinnas olid tegelikult enamik shokis ja nad muretsesid palju rohkem kui meie seda iialgi oskasime arvata. Vahel nad avaldasid väga imestama panevaid teid, et mõni neist oli kindel, et neid saadetakse kõike siit kiiresti ja korralikult tapiga minema. Oli ka selliseid mõtteid, sellepärast et vene inimesed ei kommunikeerunud nii palju ei suhelnud nii palju eestlastega, kui seda praegu tehakse. Ja näidud olid ka täiesti infosulg ja nende hulgas levisid ka mitmesugused kuulujutud. Seetõttu olid nad esiteks šokis ja teiseks nad olid ka suhteliselt aldid väga paljud meiega kaasa tulema, kes võib-olla tänases ühiskonnas seda üldse ei teeks, sellepärast et ka nemad olid tolleaegses Nõukogude stagneerunud korrast ilmselt tüdinud, nad ootasid igal juhul mingit muutust nii tunnetuslikult, ütleme 100-st külastatud korterist või 100-st inimesest, kelle poole te pöördusite, kui paljud keeldusid, et ei, mind ei huvita või ma ei julge, ma ei täida seda kaarti ära, nii palju kui mina mäletan oma kogemusest võib-olla mõni üksik tõesti üks mees Jah, vist oli tema töökohal veel, ütles, et algul ütles, et talle oli aega ja hiljem ütles, et noh rahvarindes ma olen, aga, aga tema veel igal juhul mõtleb, kuhu te sellega jõuate ja hakata oma paati liiga järsult siin vader spelased kõigutama, et et kas te sellega midagi väga paha ei tee ja kas ta üldse meie iseseisvuspüüdlused nurja ja aga hiljem see oli juba siis enne jõulukaheksakümmend üheksa, siis sai see liikumine ikka väga suure hoo sisse, sest ka mujal Euroopas pas olid toimunud selleks ajaks ju väga olulised rahvusvaheliselt muutused, mis muutsid Eesti inimestega siin Tallinnas, meie meie, kes me vaatasime ka Soome televisiooni üldist üldist sellist maailmast, arusaamistest Berliini müür langes 89. Kas teil koolis ei tekkinud probleeme, sellepärast et Eesti kodanike registreerisid? Ei tekkinud koolis mingeid probleeme, aga üldse mingisuguseid kokkupuuteid, näiteks esinevate jõustruktuuridega tollal, kas miilits näiteks ei üritanud takistada sellist tegevust? Ei, minul ei olnud sellist kodanike registreerimisel, ei olnud mingeid taolisi takistusi nõukogude võimustruktuuride poolt miilitsakooli kokkupõrkeid hoopis teistes kohtades, see oli siis, kui olid mingid massimiitinguid ja neid oli tõesti näiteks Tammsaare pargis oli üks konkreetne juhus ka minul aga mitte registreerimisel. Kas ta niimoodi väljas tänaval olevate registreerimislaudadega ka inimesi registreerisid? Ma hästi ei mäleta, aga kindlasti neid oli mitmel pool Tallinnas ma praegu tõesti ei mäleta, kus kohas võis olla Põhja-Tallinnas, neid oli sellistes ametiasutustes, neid oli ka koolides. See vist oli ka Kopli koolis, noh, mina registreerisin kopli koolis ja ma andsin seda õpilaste kaudu teada ja see, see levis ja inimesed käisid Kopli koolis ennast kirja panemas, aga ma ei mäleta seda, kas meil oli kohe selline ametlik registreerimispunkt seal, et, et noh, mis seal üldse tol ajal ametlikke, eks. See oli rahvaliikumine. Nagu ma ütlesin, täiesti rohujuure tasandil. Nõnda kõneles siis Raul õpikaga, meie läheme stuudiost edasi jutuga Eve Pärnaste, Tunne Kelami ja Trivimi Vellistega. Algusesse registreerimine ei läinud vist väga hästi. Sügiseks oli umbes 100000 inimest registreerunud. See võis ju tekitada tunde, et kogu see aktsioon võib läbi. Ei, vastupidi suve lõpuks 80 900000 andis kindlus, et kriitiline mass on saavutatud ja sellest ajast peale hakkas protsess jõuliselt edasi arenema. Kõige raskem oli olid kevade kuud ja suve algus 89. Aga ma ei usu. Ma ei mäleta, et meil kunagi oleks tekkinud kahtlust, et see võiks läbi kukkuda või ebaõnnestuda küsimus reas. Ja, ja muidugi ka selles, et esiteks me ei pääsenud suurde meediasse, oli raske inimesi informeerida, see toimus ikkagi suust suhu. Rikka ülemnõukogu presiidium mõistis ja kodanike registreerimise hukka aprillis kaheksakümnendatel. Jah, ja sa järgnevad sellele, mis oli olulisem, rahvarinde juhtkond võttis negatiivse hoiaku suvel 89 või ütleme, pehmelt siis distantseerus liikumisest, aga nagu Raul lepiksin, kirjeldab, eks ole, mõned rahvarinde liikmed ja toetajad olid kõhklevatkust, ei kõiguta paati liiga palju. Aga mis tegelikult juhtus 89. aasta teisel poolel oli see, et rohujuure tasandil ei olnud tegelikult vahel, kes kuulus rahvarindesse, kes kuulus ERSP esse või muinsuskaitse seltsi. Inimeste hulgas hakkas levima see, et me tahame oma rahvusriiki ja see on õige alternatiive ja sellel tasemel. Need liikumised kasvasid tegelikult kokku. Mis viis selleni, et 90. aasta algul, kui Eesti Kongressi valimised olid konkreetselt ees, oli selge, et see liikumine on võitnud siis rahvarinde juhtkond otsustas liituda ja, ja ka nemad kandideerisid Eesti Kongressi. Et alguses 89. aasta kusagil esimeses pooles oli vist terav poleemika rahvarinde esindajate ja siis kodanikele instreerijate Vaher, Marju Lauristin alguses oli vist kodanike registreerimise vastu, aga hiljem sai temast väga oluline sillaehitaja rahva rinda ja kodanike komiteede vahel. No see oli juba 91 tegemisega, Liia Hänni ja ja see oli, see oli iseseisvuse tegelikult erastamise protsessis, aga muidugi Marju Lauristini ja Liia Hänni ja muide ka Edgar Savisaar valiti Eesti Kongressi liikmetega isegi juhataja Edgar Savisaare Eesti Kongressi juhatusse. Esimesel istungil. Tegelikult seda saadet ette valmistades ma saatsin ka meili Edgar Savisaarele, paludes intervjuud meenutada neid aegu ja just nimelt kodanike registreerimist, aga, aga paraku mul ei õnnestunud Edgar Savisaarelt vastust saada ja ja ka seetõttu siin saates me ei kuule, mida tema nendest aegadest ja kodanike registreerimisest praegu mõtleb? Mida tehaksegi metatoloogiline viga, kui võrreldakse kelle ajakirjanduses Eesti Kongressi Rahvarinde kongressiga. Rahvarinne oli üks poliitiline liikumine ja ta oli üks poliitiline rühm Eesti kongressis. Eesti kongress oli kvaasi parlamentaarne foorum. See oleks sama hea, kui me täna tänapäeva võrdleksime näiteks IRL-i riigikoguga või reformima maakonda riigikoguga. Et need noh, aeda ja aiaauku ei saa omavahel võrreldavad. Väga oluline, kui me võrdleme, võrdleme kongressi ja ülemnõukogu, et olid kaks parlamentaarset foorumit. Aga mida muutis Eesti NSVs tollaste juhtide jaoks rahva kaasaminek kodanike komiteede liikumisega? Ma arvan, et see tekitas täie täiesti pöördumatut šoki, see oli, mida ei osatud ette arvata, ilmselt et kuskilt kõrvalt tulnud jõud mõtleme ikkagi, mis oli nõukogude ühiskond, kus ei eksisteerinud ja veel 80. kaheksanda aasta suvelgi ühtegi teist poliitilist parteid peale NLKP. Alles augustis 88 tuli esimene partei, ilmus demokraatlik partei kogu nõukogude liidus tegelikult ERSP ja sellist just tingimustes, inimesed lihtsalt polnud harjunud mõtlema demokraatlikult, et on teisi valikuvõimalusi. On teisi variante, kuidas asju lahendada. Barakkuse täis puudutavad suurel määral ka kompartei reformeeritud osa, kes olid eriti kuidagi tiivad, et vaadake, nüüd tekib kuskilt Pealt mingisugune liikumine ja see nagu ohustab meie prestiiži. Ja ma, et siit pärineb üks väga-väga tõsine mõra, mis siiamaani on Eesti eesti eliitides vähe vähemalt tunda. Et tegelikult ma ütleksin seda, kuna ma ei teadnud, mis juhtub, siis ma arvan, et oleks ka õiglane ja demokraatlik tunnistada, et kõik valikuvariandid olid tookord väärtuslikud ja vajalikud teadnud mille, millest me hakkame kasutama. Kongressi variant oli väga puhas, rahvuslik variant, aga me ei teadnud, kas õnnestub ja järelikult see, et näiteks rahvarinne osales Eesti kongressis. Muide Kongressil valiti üle 30 tookord poliitilise partei liikumise kõige laiem valik, kaasa arvatud kompartei esindajad. Ja rahvarinne oli suuruselt kolmas, kes varsti muut muutsid muidugi oma parteilist kuuluvust. Aga kongress esindas kõige laiemalt kõiki Eesti poliitilisi voole ja onu ka tähtis, et tõesti väikerahvatarkus on selles, et on avatud kõigile valikuvõimalustele. Just nimelt, ma tahtsin ka küsida, et, et võib-olla on see isegi hea, et Eesti vabariigi taastamise viiside üle käis päris terav diskussioon ja käis lausa võistlus ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel. Võib-olla just see aitaski halbu lahendusi ära hoida. Võib-olla aitas Gruusias tollal toimunut ära hoida, võib-olla aitas Valgevene lahendust ära hoida. Üks oluline asi oli kindlasti see, mis toimus ka, ütleme väljaspool nõukogude liitu Ida-Euroopas. Raul Lepik oma meenutustes mainis Berliini müüri langemist novembris 89. Mina mäletan väga hästi, kui meil oli salajane kokku tulla üsna lähedal. Ja kus me siis arutasime millal täpselt peaksid toimuma Eesti Kongressi valimised. Ja ma mäletan suuri kõhklusi, Kaido Kama pakkus välja, et tuleks teha vabariigi aastapäeval, aga see Loksa kokkutulek oli kusagil detsembri lõpupoole. Ja vabariigi aastapäevani oli jäänud ainult loetud nädalad. Ja tehnilised veel titaanlik töö teha. Ja ma mäletan, kui, kui kõhklev olin mina tookord ja, ja ma mõtlesin, et Kaido on, on väga julge, nüüd tagantjärgi ma saan aru, et ta oli täiesti õiguse. Mina kartsin, et, et me lihtsalt ei jõua füüsiliselt. Ma, ma vaatasin selle Eveevee otsad, praegu vaatan, mõtlesin, temal isegi pidi kogu seda tohutu masinavärki neid niidiotsi koos hoida. Olev sild. Me pidime mõtlema siis sellelegi valimiste keskkomisjonile Arvi Altmäele, varsti, kes varsti pärast seda Loksad saigi ametlikult valitud kuuendal jaanuaril 90 valimiste keskkomitee esimeheks ja kogu see masinavärk käima panna. Et sajad tuhanded inimesed tuleks valima. Mäletan, me rääkisime sellest maagilisest poole miljoni piirist, et kui me saaksime 500000 inimest hääletama nautis õõnestus, ületati mäekõrguselt. Aga siis ütleme, detsembri lõpus oli see veel suur küsimärk, nii lühikese ajaga seda saavutada, sest siis oli veel väga palju tegemata sel hetkel. Tagantjärgi sain äkki aru. Ma siis mäletan, adusin, tähendab, et see kommunistlik juhtkond Eestis oli äkki nagu vastupanu osutanud, lõdvaks lasknud ja äkki ma nägin, et jaanuari algusest asjad lähevad kõik väga kergesti juba palju kergemini, kui ma arvasin, kõik need tehnilised pitsee, mida algne pidi tegema. Hiljem ma sain aru, selle mõju põhjus oli oluliselt selles Berliini müüri langemisest, kui Berliini müür oli langenud, see tekitas mingisuguse šoki, tähendab Eestis selle kommunistliku ladviku alguses ja, ja tõepoolest, ütleme, osta vahetusel 8990.-te saadi siin Tallinnas aru need, kes olid olnud võimul kogu aeg, et, et nüüd tuleb olla väga ettevaatlik järele anda. Aga kas te siis pääsesite juba ka suurde meediasse, ma tean, hakkasime pääsema, jah, ma Eesti raadioarhiividest vaatasin, et kui Eesti kongress kokku tuli, siis seda juba Eesti raadio kolmas programm täielikult kandis üle ja sellest on ka salvestused alles just, ja mis hetkel see murrang toimus? Armastuse murrangu põhjus on tõesti selles Berliini müüri langemises, osaliselt vähemalt ajaliselt, see langeb sellega lähestikku. Ma mäletan väga selgelt, et ma olin ise hämmeldunud mingisugustel nädalatel vana aasta lõpus ja uue aasta alguses. Kuidagi asjad hakkasid nagu, nagu nuga läks nagu läbi sulavõi hakkas minema kogu aeg nagu ka, nagu, nagu nagu savis kinni ja äkki hakkasid asjad kiiremini liikuma. Me olime tohutult palju eeltööd muidugi ära teinud ja meil oli tohutu hea meeskond. Sama Arvi Altmäe, keda ma nimetasin, kohutavalt käib. Eve nimetab oma mälestustes seda kirjeldab, kuidas Arvi Alt midagi. Eveli endal on tohutu tohutu koorem, mis tal oli tookord õlgade peal. Aga need asjad hakkasid hiigla hästi, läksid kõik asjad, otsad läksid kokku ja asi toimis. Eve pärastega kirjeldage, kuidas siis jõuti lõpuks eesti kongressi valimisteni ja Eesti Kongressi kokku kutsumuseni. Sinna jõuti moel, mida ma tegelikult ma isegi praegu ei usu seda. Sest kogu see tegevus oli ju esiteks täiesti vabatahtlik, teiseks, meil puudusid sidevahendid ja väljundid, informatsiooni anti edasi müstiliselt suusõnaliselt, enamasti vaatamata sellele moodustati 199 kodanike komiteed. Valimiste ajaks seati üles 1199 kandidaati. Valmi valimisteks moodustati 519 valimisjaoskonda, aga mida see, mida see tähendab, igas komitees oli vähemalt viis inimest igas valimisjaoskonnas, mõnes oli 15, mõne sai 25 inimest lisaks sellele, et vabatahtlikud veel ja ta üldse kirja ei pandudki. Telefonid töötasid nii, nagu nad töötasid tollel ajal, ühendust oli väga raske saada. Telefoni oli väga vähestel inimestel meil ei olnud oma praktiliselt ei olnud ju bürood, kogu tegevus toimus kodudes. Ja mis veel kõige olulisem, selle jaoks ei olnud mitte mingeid rahasid, see kõik tehti tasuta, mingid väiksed annetused hakkasid tulema hiljem siis kui oli juba kongress oli juba kokku tulnud, aga sellel peakomitee ajal praktiliselt, et veel ei olnud raha ainult võib-olla nii palju, et kellelegi need, kes kogu aeg autodega pidid ringi sõitma, et angiti bensiini. Ja ausalt öeldes, see on lihtsalt uskumatu. Aga milline see valimispäev oli 24. veebruar 1990. See oli väga ilus päev, päike paistis. Vähemalt Pärnus olid alpikannid laudadel. Mina käisin sel ajal Pärnus vaatlemas, et kuidas asi Pärnus toimub, aga me tähistasime 24. veebruaril kell 90 uuesti Estonias vabariigi aastapäeva ja selle päeva õhtuks, kui kui see tähistame toimus siis tulid teated, kui palju inimesi on osa võtnud ja ma sain palja ütelda, et see on Eesti kongressi võit. 24.-ks veebruariks 90 oli täiesti selge, et Eesti kongress on võitnud. Milline oleks Eesti siis, kui kodanike registreerimine ja Eesti kongressi kokkukutsumine oleks ebaõnnestunud? Trivimi Velliste. Siis oleks toimunud iseseisvumine, nii nagu rahvarinne seda ette kujutas, järk-järgult alguses Nad rääkisid suveräänsusest NSV Liidu koosseisus. NSV Liit oleks küll muutunud demokraatia ohtlikumaks, siis oleks sõlmitud liiduleping, mida kreml alguses hästi anda ei tahtnud, aga võib-olla oleks lõpuks sõlmitud liiduleping. Ja võib-olla kõige lõpuks oleks Eesti olnud ka väljaspool Venemaa. Mingisugune SRÜ-taoline riik. Ja päris kindlasti oleks olnud kolmandik parlamendist oleks olnud venekeelsed, noored alustavad kakskeelsena. Kolmandik parlamendist on vene venekeelsed rahvasaadikud, siis oleks riik olnud kaks riigikeelt. Rääkimata muidugi omandireformist omandi tagastamisest, mida ei oleks olnud ja kogu majanduse käivitamiseks. Kogu majandus oleks liikvele läinud hoopis teistsuguses tempos. Ja see ei ole sugugi niimoodi, et ülemnõukogu leppis Eesti Kongressi seisukohtadega ja hakkas neid väga sujuvalt üle võtma. Ülemnõukogu deklareeris küll 29. märtsil et ta tunnustab Eesti Kongressi, Eesti vabariigi kodanikuedenduskoguna ja Eesti vabariigi riigivõimu taastada pojana ja on nõus tegema koostööd Eesti vabariigiga vastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel, aga tegelikkuses läks see koostöö väga üle kivide ja kändude. Eesti kongressi saadikud, keda ülemnõukogus oli vist 46. Et nad olid siiski viiesest ülemnõukogust, olid vähemuses ja osa kongressi saadikuid olid suhteliselt loiult kongressi ideesid propageerima, nii et 20. augustil sel pöördelisele otsustavale päeval, kui 1000 901991, kui ülemnõukogu kutsus siis lõpuks Eesti Kongressi Eesti komitee esindajad Toompeale, siis oli ülemnõukogu poolt valmistatud ju ette eelnõu mille esimene punkt oli kuulutada välja Eesti vabariigi iseseisvus, nimetada ülemnõukogu ümber asutavaks, koguks võtta vastu uus põhiseadus ja taotleda rahvusvahelist tunnustust, nii et see võitlus Eesti Kongressi selle või Eesti vabariigi taastamisele õigusliku järjepidevuse hetkel kestis nii-öelda viimse hingetõmbeni. Aga tänu Eesti tunne Sa olid seal, sina oskad sellest täpsemalt edasi rääkida. No me peame hakkama ennast kokku võtma äkki võtategi siis kokku mõne lausega selle, et mis oli siis Eesti Kongressi tegevuses, Eesti kongress tuli kokku niisiis 20 aastat tagasi, 11. märtsil, mis oli kogu nende järgnenud istungjärkude ja vastuvõetud otsuste juures kõige olulisem. Ma arvan, et kõige olulisem oli esimene või üks esimesi deklaratsioone, mis Eesti kongress võttis vastu 11. märtsil 90 son deklaratsioon seaduslikku riigivõimu taastamisest ja muide, see langes kokku Leedu ülemnõukogu iseseisvusdeklaratsiooniga. Need toimusid samal ajal. Eesti kongress läks teed mööda, kuna meil oli kodakondsuse ja rahvusriigi küsimus palju teravam kui Leedus, aga me saime teineteist vastastikku toetada. Ja ma ütleksin ikkagi, et see on täiesti ainulaadne juhus, kus diktatuuri tingimustes, ehkki nõrgeneva diktatuuri tingimustes kodanikkond nii hästi organiseerub. Aastast 88 tegelikult Eesti kodanikualgatused ennetasid järjepidevalt võimude algatusi. Võimud olid 80-ga kaheksanda aasta suvest pealesunnitud ainult kodanikualgatusele reageerima. Nad kaotasid tempo ja lõpuks kaotasid täiesti täiesti kontrolli olukorra üle. Ja see on hea näide, mida, mida kodanikualgatused suudavad teha, kui nad on, on niivõrd niivõrd demokraatlikud ja täidetud sellise sisuga. Sest olgem ausad, Eestist oleks võinud saada Bosnia verine kodusõda, tuhandeid inimesed hukkuvad. Oleme ausad vähemalt, et 20 25 protsenti tookordsetest Eesti NSV elanikest olid ju Eesti vabariigi vastu. Pluss Nõukogude armee, kes siin oli ja see, et ma usun, et Eesti kongress üks suur saavutus või kaugele nägelikkus oli see, et pakuti mittekodanikele võimalust saada Eesti vabariigi kodanikeks mis pakkus jällegi alternatiivi, mis võttis palju Nendel, kes oleks muidu sattunud meeleheitesse või hakanud näiteks kas või jõuga vastu võttis need argumendid ära. See oli kanal, mis lõhestas, mitte eesti kogukonna lõhestas positiivselt ja avas, avas tee Eesti vabariigi kodakondsuse saavutamiseks. Mitte-eestlastest, kes tulid kaasa Eesti kodanike komiteede liikumisega, tuleb pikemalt juttu samas saates Reporteritunnis, mis läheb eetrisse kolmapäev päeval homses reporteritunnis, mida peab Neeme raud kuulata intervjuusid väliseestlastega, sealhulgas Rein Taagepera, aga samuti Eesti kodanike komiteede liikumisest ja Eesti kongressist. Aga täna olid stuudios Eve pärnaste Tunne Kelam ning Trivimi Velliste. Ja tänast saadet juhtis Arp Müller.