Lihtsalt parim Tredas mina, Olavi Pihlamägi, jätkan lõppeva sajandi kerge muusika kokkuvõttet. Järgnevalt paneme pingeritta aastakümnete paremad laulud ning kohe alguses ära öeldud, et mingit suurt subjektiivsust ma selles osas ilmutada ei taha. Sest esiteks lähtun ma teadmisest, et valdav osa selle sajandi laululoomingust, mis meidki siin maarjamaal on mõjutanud ja millele kaasa oleme elanud, on inglisekeelne, see tähendab loodud ja välja antud kas vanal heal Inglismaal või Ühendriikides. Siit tulenebki teine sammas, millest tuge leidsin nende maade populaarsemate laulude edetabelit, kust jätsin joone peale vaid kõige kõrgemal positsioonil olnud laulud ehk number ühed mida enim nädalaid üks või teine laul edetabeli tipus püsis, seda suurem oli selle võimalust täna mängitavaks saada. Ja inglise ning Ameerika edetabelite number üks lauludesommeerimine andiski alljärgneva. Loomulikult pole ükski kokkuvõte veatu ning mingile ülimale objektiivsusele ma ei saa tugineda. Kuid samas võin öelda, et eks ikka enim ostetud ja enimmängitud laulud vähemalt rahva maitsele vastavalt selle pingerea ka järjestasid. Iseasi, et selles ostu ja hindamisprotsessis meie eestlased ei osalenud. Võtame asja põhjamaise rahuga ja nendime kurvalt, et kergemuusikamaailmaturg jäi meie poolt lõppeval sajandil mõjutamata. Kuid lootus siiski jääb, et uuel aastatuhandel just mõni eestimaine apa maailmas ostulainet tekitab. Lihtsalt parim nüüd aga laulude juurde vaatame paremaid ikka omas ajas ehk aasta 10. ning siin on vähemalt muusikas kõik paigas. Aasta 10 algab nulliga ja lõpeb üheksaga. Päris sajandi alguses ma ei taha pöörduda, kuigi ka siis peeti edetabeleid. Kuid enamiku vikerraadio kuulajate aktiivne muusika mälu on seotud siiski viie viimase aastakümne omaga. Ning äratundmisrõõm peaks teid järgnema jooksul samuti saatma. 40.-test tahan vaid esile tuua selle perioodi tipplaulu mis on kindlalt selle sajandi populaarseim jõululaul. 1942. aastal kirjutas Venemaal sündinud juudi helioja ööbin Berlin Ameerikas muusika filmile Holiday Inn. Selles filmis pidi olema ka jõulumeeleolu. Nii sündiski laul valgetest jõuludest, mida esitama kutsuti selle sajandi džässilegend tuntud raadio- ja filmi hiljem ka telemees Bing Crosby. 14 nädalat hoidis vaid Christmas edetabelites esikohta ning alates sellest ajast on seda laulu pea iga endast lugupidav artistiga esitanud. Mainige ära veel huvitav fakt, et laulu helilooja Berlin Berlin elas 101 aastaseks ja nägi pea tervet seda ja osakest eelmisest sajandist. Kui teise maailmasõja aastakümnest on kaasa võtta selline kaunis jõululaul, siis järgnevad aastakümned enam jõulumuusikut esikohtadele ei luba. Viiekümnendad on vilgas ja popmuusikale tulemuslik aasta 10 kuhuga rock n roll oma tormaka jalajälje suutis jätta kuid selle aastakümne suurimaks täheks sai hoopis 11 lapselisest perest pärinev Oklahoma neiu pätibeež, kes viiekümnendatel müüs enam kui 60 miljonit plaati jäädes sellega ajalukku kui üks edukamaid naisvokalist. Alles paar aastat tagasi esines veel kala kontserditel kuid 1953. aastal laulis 26 aastane päti ilusat laulu aknal istuvast korrast ja kogu see loomaarmastus oli edetabelites kaheksa nädalat number üks. Oleme ajaloolisi kausede mainime, et aastakümne populaarseim laul pätibeetši esituses oli hoopis DNS-i valss kuid kahjuks pole seda lugu armsa peti esituses lihtsalt mängida. 50.-te üks eredamaid tähti oli end kuningliku tiitliga varustanud mustanahaline nätking kõhul, mis vastas tema positsioonile muusikas. Üldse paistis selle ajameestel olevat moodne endale eesnime asemel võtta mõni või juurde haakida sinivereline tiitel. Eks tule niuke Wellington ja teisigi tuttavad ette. Kuid kuningas, nad kõõl, laulis 50. aastal saladusliku naeratusega Mona lisast ja oli selle lauluga kaheksa nädalat esikohal. Maale. Ma olen lihtsalt Ja soolameri miskiks ma. Ma mõtlesin tal. Valeri, sa, Maitsed. 50.-te üheks tipptegijaks peab lugema kindlasti Chicagos sündinud Sitsiilia juurtega laulva kelneri ja tantsuõpetajana alustanud Franky leini kelle plaate müüdi 53. 54. aastal kõige enam sellest perioodist üks Frankileini tipplugudest Hainul. Ossekmi jooma lend kui või? Nad nõuavad their võiks. Luua maastwi e. Foore. Kaupluse. Lõpete lao neemin. Meede. Kuigi viiekümnendatel aastatel ilmus areenile juba Elvis Presley on meil temast parem rääkida järgmise aastakümne juures. Kuid ometi peab siia aastakümnesse jääma tol ajal Elvisega võrdselt müünud laulja buum. Kui Elvis oli selline elumere lainetel suudev naistemees, siis vool oli vastandina erakordselt kombekas ja alati korrektne paipoiss. Oma elu suurimaks häbiplekiks pidas abielus olev tubli kristlane puun ühes filmis oma partneri Merlin Morrow suudlemist, mida ta veel aastaid hiljem hingepiinades meenutas. Aga 50.-te aastate üliproduktiivne laulumasin bet puun laulis ühte oma populaarsemat laulu, spidi Gonzales just nii. Kõigest eelnevast võiks nagu järeldada, et viiekümnendatel kees elu ainult Ameerika mandril. Õnneks polnud see siiski nii. Ka vanal heal Inglismaal ärkas pärast laastavat sõda uus elu ning populaarsemate hulka astus siis vaid 18 aastane Clif Richard, kelle üliedukas lauljade jätkub tänaseni. Praegu on söör Clif Richard taas edetabelites ning järgmisel aastal oma kuuekümnendat sünnipäeva pidav nooruslik vanapoiss jääb vaieldamatult üheks selle sajandi suurkujuks. Seda eelkõige vanas maailmas. Kuid 1959. aastal tõusis Clif Richard kahel korral edetabeli tippu lauluga living tool. Lihtsalt parim, nüüd tulevad siis vaatluse alla kuuekümnendad, mida õigustatult peetakse kuldseteks. See oli rock n rolli ja biitmuusika aastakümme. Siia mahub liidripositsioonile särama Mississippi poiss Elvis Presley ja Liverpooli nelik biitols kuid laulude edetabel on oma konkreetsuses armunud ning populaarsemaks lauluks. Kuuekümnendatel oli Elvis Presley 1960. aastal lauldud it's Nowarnever mis vanas maailmas isegi kauem suutis esikohal püsida. Olgugi laulu pealkirjas otsustavust, et nüüd või mitte kunagi oli Elvise tähelend juba viiekümnendatel ilmselgelt tõusu kaarega. Elvis Presley on jäänud lõppeval sajandil kõige enam nädalaid edetabelites püsinud lauljaks ja tänapäeva meeletus tempos rappuvast maailmast. Teist sellist vastu panna on võimatu. Kuigi kuningas Elvis on surnud, elavad tema laulud ikka ning need pole mitte sõnad vaid kuivad faktid, mis kinnitavad tema laulude püsivat müügiedu veel tänagi. Kuigi kuningas ise on juba 23 aastat surnud. Muide, Elvis on jäänud ikkagi eelkõige suurepäraseks interpreediks, kelle tegi sajandil legendiks tema hääl ja esitus, mitte tema laulude kirjutamise oskus. Kuid nüüd tabab meie 60.-te aastate paremaid laule toovat kuulajat tõeline üllatus. Elvise it's now or never järel oma aastakümnel teist kohta ainult ühe lauluansambel, kes koguti kokku 1969. aastal ühe multifilmi. Seriaali jaoks on vaja minema laulu lindistuseks. Muusikute nimesid, kes varjavad end ühisnime Artšist aga pole kunagi avalikustatud, kuid ometi on see aatsi, multika, seriaali ainus laul, Shuge sugu, kuuekümnete aastate hõbedane laul, lihtne ja magus. Omamoodi fenomen, et anonüümseks jäänud mehed tulid kokku, tegid laulu ja see jääb ajalukku kui üks edukamaid epohhi meloodiaid, kuid pronksi need 60.-te laul oli igati soliidne ja kuulub piilitele, kes selle 1968. aastal esitasid. Ning eriti populaarne oli see biitlite pikim laul just Ameerika mandril. Võib-olla ka oma hipidele määratud sõnumi tõttu. Kuid laul sündis tegelikult poolmekaatni suvise külaskäigu ajendil, mil ta sõitis kohtuma John Lennoni juba lahutatud naise senti ja, ja nende poja Juljaniga maanteel liigeldes tekkiski meloodia ning algselt olevad avasõnad olnud Hei, Charles, mis peagi muutus juuliks. Heidžuud on pühendatud John Lennoni pojale Juljanile ja olevat mõeldud lohutuseks isa ema, lahkumineku puhul. See on tervenisti pooli laul. Kuigi John poliisingi osaline. Olen sunnitud selle pildite pikima laulu meie sajandi saates hajutama teisigi kuuekümnenute laule saks kuulata. Ilmselt pole vaja väga pead murda järgmise laulu leidmisega sest oluliselt nõrgemana, kuid siiski neljandana kerkib sellest kuldsest aastakümnest esile biitlite lähimate konkurentide, ansambli Rolling Stones looming. Veerevate kivid, edukaim laul. Kuuekümnendatel oli ülbusest udisev väide, et ma ei saa mingit rahuldust, laulsid nad nii 1965. aastal ja veel tänagi on see pala nende kontserttuuridel nõutu. Õnneks on eesti publiku oma rahulduse rocki dinosauruste nägemisega lõppeval sajandil kätte saanud. Nii laulis Rolling Stones. 60.-test poleks võimalik täit pilti saada, kui me ei mainiks üht tänaseks Ameerika mandrile kolinud saareriigimeest. Walesi tiiger Tom Johns on ilmselt üks sajandi võimsamatest häältest, kes tänagi aktiivselt rivis ning ime küll praegugi oma viimase heliplaadilauludega edetabelites seikleb. Tema algus oli kuuekümnendatel ning 66. aastal lauldud rohe-rohelisest kodu. Mullust laul tõi ta seitsmeks nädalaks Briti edetabelis esimeseks. Järgmisel aastal oma kuuekümnendat sünnipäeva tähistav Tom Johns on näide pikast ja edukast karjäärist millega saab võrrelda vaid tema ja kaaslase Clif Richardi oma. Mõlemad on säravad, kuid ometi erinevad. Kui Clif Richard on kogu aeg omaette olnud siis Tom Jonesi kardutavaima rivaal kuuekümnendail oli Engel Bert Hamperdink kes samuti tänagi veel rivis. Kuid 63 aastane Engelbert elab peamiselt siiski oma endise sära paistel ja tänased edetabelid on talle võõrad. Aga 67. ja 68. aastal edestas ta Tom Jonesi number üks hittide arvukusega ja tema kuldlauluks oli 67. aasta megahitt realismi, mis küll Ameerikast laenatud oli, kuid just Engelbrechti esituses muutuste aastakümnelauluks. Kuldsete 60.-te seda teemat ei saa lõpetada ilma biitlite Ameerika mandri konkurentide California rannapoistemainimised. Kuigi piits pois oma laululoomingu mahukuselt biitleid ületab, pole nende hittide arv jällegi piilitega võrreldav. Siin on inglased neist tublisti ees, kuid teisalt on Beach Boys praegugi veel kontserte andev ühendus. Ja keskealised hallpead tõmbavad jätkuvalt saare täis just omaealist publikut kogudes. Ansambli mootor ja peamine helilooja Brian Wilson on mahtunud sajandi suurmuusikate pingereas 20.-le kohale. Muide on ühest kõrvast kurt, kuna omal ajal karistas teda karm isa liiga tugevate kõrvakiiluga. Beach Boys ja nende 68. aasta edukaim laul. Huvitagem. Lihtsalt pari, jätkame sajandi populaarsemate laulude kuulamist ja käes on seitsmekümnendad aastad mida iseloomustab juba diskomuusika teke ja sära. Kuid vanade liistudega saavutab veel edu. Aastakümne lauluks saab vennakestandžipide naithiever diskoajastu kultusefilmiks muutunud linateosest sättidenatviiver, kust John Travolta hoogsaid tantsusamme saatis ansambli siis muusikaaasta oli siis 1978. See oli siis disko, säras ansambel viidiis. Aastakümne alguses tegi aga tõeliselt ilma üks inglise jalgpallur, kes oma kähis vahele ka 1971. aastal mõlemal pool ookeani kuulajaid hullutas. See mees oli too Stewart, kes täna küll oluliselt rohkem aega oma arvukate naiste ja laste kui muusika peale raiskab. Aga 71. aastal oli tema mägi Mei viis nädalat number üks nii USA-s kui Briti saartel. Kahtlen. Ei meloodia just kaasa paneb ümisema, kuid 75. aastal mereriigi Inglismaa edetabelites juhtpositsioone hoidnud Rod Stewart'i säiling on üks sajandi ilusamaid purjetamislaule, mis igale merele käinule meenutus. Vile huulile toob.