Tere päevast, head kodanikud, ülekuulamine alustab. Tänase ülekuulamise toimikukaante vahelt leiab vastuse küsimus, kes on see mees, kes juhib advokatuuri ehk neid mehi ja naisi, kes keerulises õigusteederägastikus meid peaks juhendama ja meile õigel hetkel abistava käe ulatama. Toomas Vaher, advokatuuri uus juht. Ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alusta. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Ülekuulatav number üks vaher Toomas amet vandeadvokaat, Eesti advokatuuri esimees. Ülekuulatav Toomas Vaher teile võib soovida õnne või tunda kaasa ameti puhul, mis tõenäoliselt hakkab haukuma rohkem aega ja mitte siis tööajast, vaid vabast ajast. No seda kindlasti kuidas nüüd öelda võib soovida õnne ja juba etteruttavalt on mõned inimesed ka juba öelnud, et õnne saab soovida kindlasti ka teist korda siis kui ametiaeg läbi saab. Seikleja ja selle surfilaua te olete juba jõudnud Sooee-sse müüki panna. Tsüklist olen loobunud, lohesurfi varustuse on veel alles ja isegi aeg-ajalt rakendust leidnud aga põhimõtteliselt te olete sellega selles mõttes arvestanud, et advokatuuri esimehe töö või siis advokatuuri juhi töö, see on midagi sellist, mis oleks lihtne võrdleks, seda isegi ausalt öeldes Ene Ergma tööga, sest et ükskõik milline advokaat ükskõik millega hakkama saab, olgu see siis hea või halb tegu, peate teie ikkagi oma näoga vastutama. Sama on Ene Ergma ülesanne, ükskõik, kes majoneesi nii-öelda ostab, peab tema oma näoga vastutama. Omajagu on siin tõtt just selles mõttes, et kindlasti kehtib see põhimõte, et tilk tõrva võib rikkuda meie potti, eks ole, et kui meil on täna ligi 700 liiget, kui täpne olla, siis 699. Et et siis me oleme ju varasemast ka kogenud, et ajakirjandus tihti räägib, eks ole ühest eksinud kolleegist ja ütleme siis, negatiivne foon paratamatult kandub üle nii organisatsioonile kui ka kui ka siis tema esindajale või esimeseks figuurile. Kui räägime sellest mõne sõnaga sellest päevast ka, kui teid juhatuse esimeseks advokatuuri juhatuse sime, kvaliteet, see oli nii-öelda asja vormistamise küsimus või, või tuli teil ikkagi ka seal selgelt kellelegiga konkureerida, mingit kõne pidada ja oma seisukohti esitada. Kõne tuli pidada ja seisukohti tuli esitada ja konkureerimiseks selles mõttes ei läinud, et kolleegide toetus oli piisavalt tugev, et et ilmselt siis otsustati teisi kandidaate üles seada. Aga kindlasti ei olnud see teada enne koosolekut, vaid selles, et kus siis koosolekuga. No arusaadavalt läbi MM ikkagi räägiti ja uuriti, et kas te oleksite nõus ja nii edasi, nii nagu need protseduurid käivad, hakkasite sellepärast, et keegi teine ei olnud nõus või pakitses ikkagi rinnus selge soov midagi Eesti õigusruumi jaoks rohkemat ära teha kui igapäevast advokaaditööd tehes. Ütleme segaeestlaslik vastus oleks, eks ole, see esimene, kui need noh, et keegi teine polnud nõus ja ma siis pidin selle kohustuse võtma. No kui lõpuni aus olla, et ega sellisel motiivil tegutsemisest ei oleks organisatsioonil ilmselt suuremat kasu, et et kindlasti on mul soov ja tahtmine advokatuuri jaoks ka midagi teha, mitte lihtsalt nii-öelda kohta kinni hoida, kohta täita. Ja no eks ma natuke teadsin ka, kuhu ma, kuhu ma satun või millisesse rollima satun, sest et ma olen ikkagi viimased kuus aastat juba advokatuuri juhatuse liikmena tegutsenud ja nendes protsessides sees olnud, nii et ega nad päris tundmatusse hüppe ei olnud. Ehk teisisõnu kõik ülejäänud potentsiaalsed kandidaadid kuuldused vahel on nõus omaette, vaikselt. Nüüd läheb jälle see võimalus käest. Said aru, et teie vastu ei ole panna midagi ja, ja, ja ei olnud, ei olnud valmis oma kandidatuuri esitamagi. No võib-olla oli see hoopis niimoodi, et hingasid kergendatult, et kui Vaher on juba üles seatud, et siis minut langeb, see koorm ja elu läheb paremaks, mis siis olid teie nii-öelda valimislubadused, mida te kõnelesite, mida te ütlesite kolleegidel advokaatidele, mis hakkav advokatuuris juhtunud. Aga kindlasti hästi oluline teema on advokatuuri kui organisatsiooni nii-öelda nähtavus ühiskonnas ja osalemine ka ühiskonnas olulistes küsimustes aruteludest võib-olla rohkem tegutsemist oleks vaja ja siis ka sellises nii-öelda mitte otseselt kutse teiega seonduvates küsimustes, vaid vaid sellistes teemades, mis, mis Eesti õiguskord üldisemalt puudutavad ja mitte ainult advokaate. Ehk minu sõnum on see, et, et kui meil on seitsmesajaliikmeline kutseorganisatsioon vaieldamatult suurim, eks ole, meil on kõiki teisi, selliseid nii-öelda kõrgprofessionaalsel tasemel juristide organisatsioone sellega me võtame kohtunikud, prokurörid, notarid, kohtutäiturid, pankrotihaldurid, siis neid kõiki kokku on vähem kui advokatuuris täna liikmed, et noh, selles mõttes ikkagi tegemist on suure hulga inimestega, kellel on kindlasti intellektuaalset ressurssi ja ka kõrgtasemel teadmisi õigusest, et seda saaks äkki kuidagi paremini kasutada. Muide, kui suured erimeelsused advokatuuri sees teatud küsimuste lahendamisel ajamisel on, on selge, et maailmavaade määrab inimeste juures üsna palju ja ka nende suhtumisi küsimustesse, kui palju on erinevaid vaatenurki advokatuuris. Kui me räägime näiteks konkreetselt advokatuuris TEMA autonoomiast, tema rollist õigussüsteemis ja tema sõltumatusest, nende täitevvõimust ja muudest nende riiklikest võimalikest potentsiaalsetest mõjutus sellistest vahenditest, siis üsnagi sisukaid ja kohati ka selliseid tugevaid diskussioone oli meil siis, kui arutati viimaseid advokatuuriseadusemuudatusi, mis on selline paari aasta tagune lugu ja, ja selgelt, ütleme siis noh, inimestel on oma seisukohad ja advokaadid on teatavasti ka need, kes väga julgelt ja kindlalt neid väljendavad, et, et selline sisene diskussioon on loomulikult olemas ja ja lõppkokkuvõttes ikkagi tuleb saavutada mingisugune kompromiss, et millise positsiooniga siis nii-öelda edasi minna, kuidas paremini siis oma organisatsiooni vaja kaitsta. Uskudes, et advokatuuris kindlasti on ka inimesi, kes on üsna vasakpoolse maailmavaatega, kui sageli tõuseb küsimus, et advokatuur peaks ikkagi efektiivsemalt muutuma ja hakkama kandma ametiühingu vastutusrikast, aga samas vajalik rolli. Vot sellist vaatenurka ei ole eriti kogenud, sest advokaat ju sellise vabakutselise professiooni esindajana ju tegelikult on iseenda tööandja ja selles mõttes noh, pigem sellise ette võtjaliku mõtteviisiga kui töövõtja mõtteviisiga. Et selles mõttes ei ole kunagi kuulnud, et, Vasakpoolse ametiühinguid tekita vasakpoolsema mõtlemisviisiga, inimesed kuuluvad siis prokuröride hulka, tavaliselt. Vot seda ei oska kommenteerida, sest advokaadid tegelikult ei sõltu selles mõttes nagu maailmavaatest, et kui me tegeleme konkreetselt oma igapäevase kutsetööga, siis, siis noh, inimest tuleb aidata sõltumata tema või minu maailmavaatest. Et sama hea oleks küsida arstilt, et kas teie maailmavaade, eks ole, kuidagi omab tähtsust teie igapäevast No kui me jõuame seaduseloome juurde sisse, maailmavaade on ikkagi väga oluline, kui te mõtlete selle peale, millised on praegu kõige enama või, või publiku mõttes kõige suurema tähelepanuga seadusemuudatused või seaduseloomes uued plaanid, siis seal on maailmavaade, domineerib ehk ma pean silmas näiteks sedasama võlgnikuga seotud võlast vabaks nimetuse saanud seadusena. Küll siin on kindlasti erinevaid seisukohti, erinevaid arvamusi inimeste hulgas, aga ütleme, et domineerivaks selliseks maailmavaateks advokaatide hulgas kipub olema ikkagi selline nii-öelda usk isikuvabadustes. Ja selles mõttes, nagu advokaadi vaatenurk on, on pigem see, et, et kui meil on põhiseaduse teises paragrahvis isikuvabadused antud, et siis neid tuleks nagu maksimaalselt realiseerida. Ja, ja advokaat suhtub skeptiliselt sellistesse riigi poolt pakutavatesse lahendustesse, kus, kus riik hakkab kodaniku eest midagi ära otsustama. Kas teile tundub ka selle konkreetse olukorra puhul praegu nii, et see tegelikult on seadus, mis teenib ainult neid huve, mis on on erakondadel seotud järgmisel aastal toimuvate riigikogu valimistega? Ütleme, et selline selline nüanss sinna juurde on ilmselt tekkinud, ma olen täitsa veendunud, et ütleme, see, see eelnõu pandi kokku noh, niimoodi ilma sellise sellise nii-öelda vaatab ta, aga paratamatult on praegu sattunud oma menetluses sellisesse aega, kus juba vaadatakse, eks ole, selle peale, et kuidas järgmine aasta tibusid kokku lugeda ja ja kahtlemata, kui ta on selline laia sotsiaalset kõlapinda kandev teema, et, et siis on, on tekkinud sinna juurde nagu ka poliitikutel huvi, et kes siis selle eest plusspunkte. Aga kas siin on näha teie nii-öelda õigusalase teadmisega, inimene vaatate sellele süsteemile otsa? Näete, et siin oli, oli õigusloomes vaakum või tühi koht, mida oli vaja reguleerida, või on ta tegelikult siiski rohkem nii-öelda tibude lugemise muudatus? Mina isiklikult arvan, et, et ei ole ja mina üldiselt toetan sedalaadi seadusi, regulatsioone, mis on nii-öelda kõrgema abstraktsioonitasemega ehk et mis annavad nagu rohkem ruumi nii-öelda konkreetsete asjaolude arvestamiseks asja lahendamisel, ehk teisisõnu, mida ma tahan öelda, on see, et et ega täna ju ka mitte keegi ei takista võlgnikul võlausaldaja kokku leppimast, kui, kui võlgnik tõstab käed püsti, ütleb, et näete, et ma ei suuda maksta. Mul ei ole rohkem vara ja isegi kõige hullema variandi korral, eks ole, kui ma pankrotti lähen, et noh, lihtsalt rohkem ei saa, eks ole, sellest laenust tagasi mitte kuidagi maksta, et, et äkki on selle koha pealt siis võimalik edasi minna ja lahendada asi hoopis mingisuguse kokkuleppega ja maksta. No siin on mängus teie enda erahuvi, sellepärast et selleks, et teha üks korralik kokkuleppele, tuleb ikkagi pöördu advokaadi poole, kes korraliku lepingu Jah, teisel oleks heaks olemas, siis saad ainult pankrotihaldurid leiva majja ja teie jääksite pikkade näppudega. Aga see on huvitav vaade seal jah, ma isegi niipidi osanud asjale mõelda, et et, et sedalaadi huvi muidugi nagu ei ole, et et noh, loomulikult juristina on igasugust tööd teha ja klienti õigus nõustuda ja neile lepinguid teha, aga noh, see ei ole sedalaadi kokkulepe, mis nüüd tohutut keerulist juriidilist abinõud, põhimõtteliselt lepingud on ju olemas selle vahelist maksegraafikut kokku leppida. Räägime natukene laiemalt kui abstraktsed see Eesti õigusruum tegelikult on. Aeg-ajalt räägitakse seda, mismoodi on teatud detailid liiga ülereguleeritud seadused on läinud liiga sügavale detailidesse, mistõttu aeg-ajalt neid kohendades kuskilt otsi kokku tõmmates teisest piirkonnast jälle käriseb ja tekivad mingid sellised totrad augud, tundub see, et Eestis on jõutud selle, selle seadusloomeprotsessiga sinna maale teele. Ma olen täitsa nõus enam-vähem sellise pildi kirjeldusega. Kas me saame sellest olukorrast tulla välja kuidagi mõistlikult, milline võiks olla? No ma arvan, et täna tänase õigusloome kõige suurem probleem on see, et et asju tehakse nagu väga suure tempoga ja selles mõttes nagu inimesed annavad endast parima, ütleme, teevad kõvasti tööd ja ütleme, ma olen ka, kuidas töögruppides näinud, kuidas inimesed tõepoolest siiralt pingutavad ja annavad endast parima, et hea asi tuleks, aga lihtsalt see ajaline surve on nii tugev, et on vaja mingiks ajaks eelnõu valmis saada, vajada, valitsustest läbi ajada, vajada menetlusse, saada Parlamendis. Et muidu ei jõua, eks ole, mingiks ajaks seda vastu võtta ja vot selline ajaline surve on tegelikult ma arvan, see, mis, mis kindlasti ka nagu põhjustab aeg-ajalt neid, neid auke, lünki võib olla ebaõnnestunud, sõnastatud regulatsioon. Ma pean muidugi küsima koha, mis selles, kus see surve tekib, mis see surve, mis see surve on, milline see on, kust see tuleb? No ütleme, et igasuguste nende seaduseelnõude koostamise juures, eks ole, on ju mingisugune tööplaan, pannakse kokku töögrupid, ütleme siis, siis on need mingid tähtajad, mille jooksul nad peavad siis selle eelnõu valmis saama, siis, siis toimub seal mitmel ringil arvamuste küsimusi kooskõlastamise ja võib-olla see töö selles mõttes on planeeritud nagu liiga väikese aja sellise varuga, et ütleme, kui see eelnõu on lõpuks valmis saanud, siis, siis see etapp, kus küsitakse erinevatelt huvigruppidele või ka või ka näiteks ütleme ekspertidelt arvamusi siis selleks, et tegelikult suhteliselt vähe aega, siis tihti on nii, et sa jõuad võib-olla seaduseelnõuga tutvudes mingit kolm-neli-viis esimese hooga silmatorkavad nagu probleeme ära näha ja selle kohta midagi arvata ja ja süvaanalüüsiks ja lihtsalt Ja ikkagi, miks, aga millest see tekib, et need graafikud nii lühikesed paika pannakse? Vot seda ei oska mina tõesti öelda ja mina, mina arvan, et, et selles mõttes võiks natukene nagu maha jahtuda, et meil seda riiki on juba üksjagu aega olnud ja meil ei ole täna nagu selliseid valdkondi, mis oleks nagu täiesti õigusega katmata. Et seal võiks riik vasakule ära libiseda. See meil ei ole täna seda ohtu, et meil nüüd on nagu, nagu mingis valdkonnas regulatsioon täielikult puudub ja nüüd me kohe, kui me nüüd kiiresti-kiiresti midagi vastu ei võta, et siis nagu elu jääb, seisma ei ole tegelikult meil on täna iseenesest ju kõik toimiv struktuur on olemas ja meil on kõik olulisemad seadused on olemas, selleks et ühiskond toimiks ja tänased seadusmuudatused või uued seadused on reeglina mingi olemasoleva asja asendamiseks. Et siis selles mõttes võiks võib-olla veidi nagu tempot maha võtta ja ja uue asja kehtestamisel enne põhjalikult läbi kaaluda ja sellised vastuolud nagu, nagu sealt kõrvaldada ja võib-olla ka testida nii-öelda näod hüppoteetiliste kaaslastega, et kuidas ta siis tegelikult nagu tööle hakkab, kuidas tahab, kuid mingite teiste olemasolevate regulatsioonidega ja, ja kas tõesti siis on ilmvõimatu vastu võtta sellist seadust, mida ei peaks poole aasta jooksul kohe parandada. Aga kas see põhjus ei võiks olla selles, et meie ministrid on liiga poliitilised ja, ja suhteliselt oma valdkonna ideoloogiavabad, tegemaks ära suuri asju, sisulisi olulisi asju üritavad nad nii-öelda poliitilised punktid kirja saada, et, et pärast välja tuua, millised asjad me kõik oleme ära reguleerinud. Noh, ma usun, et, et täiesti parimate kavatsuste juures ju minister, kui ta oma tööd teeb, ta, ta soovib ju teatud teatud küsimusi lahendada, teatud kitsaskohti kõrvaldada, mis on tema valdkonnas tekkinud ja, ja loomulikult on huvi siis, et, et see asi saaks nagu võimalikult kiiresti lahendatud, et tihti ongi ju nii, et, et see, et, et see seaduseelnõu ei ole võib-olla päris kips, et noh, selgub ka sageli siis kui seda juba praktikas rakendatakse, siis tagantjärgi tõdetakse, et oi pagan, et siin oleks võinud selle veel teisiti teha või, või midagi täiendavalt reguleerida. Kui palju advokatuur ise on see organisatsioon, kes nii-öelda teie oma vabast ajast teie kolleegid omast vabast ajast nii-öelda kammivad või tööst tuleb esile, kerkib esile teemasid läbi seadusi ja, ja pakuvad ise välja siis parandusi või uusi lahendusi, noh, kas või nii-öelda teisi sõnastusi lauses, et kõik oleks üheselt mõistetav. Mitu sellist ettepanekut advokatuur näiteks möödunud aasta, vot sellist statistikat ma ei oska öelda, aga, aga advokatuur on, on täna oma sellise haldussuutlikkuses nagu oluliselt paremal järjel, kui ta oli mõned aastad tagasi ja tegelikult ikkagi vähegi olulisemate seaduseelnõude juures, mis puudutavad menetlusi, kohtusüsteem, õigusemõistmist, selliseid asju seal kindlasti oma arvamusi esitame juba selles eelnõufaasis, kuidagi toimub see nii-öelda kooskõlastamist ring ja sageli ka oleme käinud advokatuuri seisukohti kaitsmas parlamendi komisjonides, kus siis ühte või teist olulist küsimust nagu langetatakse, et selles mõttes kindlasti on meie roll kasvanud, aga ka kindlasti saab see olla veel aktiivsem ja ja selles mõttes ehk et pigem te praegu olete passiivsed, ootate, millal laekub teie postkasti järjekordne eelnõu, mille kohta küsitakse teie arvamust, mitte te ise ei paku välja, et kuulge, lahendage see asi ära niimoodi või teisiti ei, mõlemat mõlemat varianti, et advokatuur on päris palju ka ise teinud ettepanekuid mitmesuguste seaduste muudatusteks justiitsministeeriumi kaudu, et tavaliselt need need ettepanekud niimoodi nagu eelnõuks tekivadki, et erinevatel kohtumistel prokuratuuri esindajatega, justiitsministeeriumi esindajatega me juhime tähelepanu mingitele probleemidele, mis on tekkinud ja ja neid siis erinevatel ajahetkedel, siis siis pannakse ühte või teise eelnõusse, kus siis sobiv, sobiv koht on nii-öelda ühe või teise parandamisega? Mis teie nägemuses on viimaste aastate kõige nõrgemad seadused, mis on Eestis oma puudustega tekitanud teile kas küsimusi, probleeme või siis või siis lausa tööd? Vot sellist nii-öelda miinusmärgiga toppi ei olegi nagu koostanud, et kohe paugupealt ei oskagi vastata niimoodi. No te jätke nii-öelda taustale skännima. Ma küsin mõne aja pärast seda küsimuse uuesti. Justiitsministeeriumit on samamoodi süüdistatud selles samas, et, et tuleb liiga palju uusi initsiatiive ja, ja hästi erinevates valdkondades. Kas seal on põhiliselt samad, et lihtsalt on vaja midagi tõestada ja, ja iga osakonna juhataja lihtsalt väriseb oma koha pärast, kui ministrile midagi ei ole ette kanda, siis võidakse lihtsalt öelda nägemist ja seetõttu seadused sünnivad. Et justiitsminister on, on selles mõttes positiivne kuju, eks ole, meie õigusmaastikul, et ta on hästi energiline ja tal on hästi palju ideid ja selles mõttes ta on ka sedasorti inimene, kes julgeb oma ideid välja käia ja siis nii-öelda ka neid teiste inimeste peal testida, eks ole, milliseid reaktsioone esile kutsuvad ja kui, kui mõni idee tundub hea, sest ta tahab Kasele Verepokalt kiiresti edasi minna. Et selles mõttes kindlasti on üks aspekt see, et et tänane minister Rein Lang on lihtsalt natuurilt selline aktiivne inimene. Ja, ja teine asi on, et noh, tõepoolest, eks ole justiitsministeeriumi ametnik kontode suutma siis siis neid eelnõusid ette valmistada ühelt poolt ja teiselt poolt nemad ju peavad vaatama ka seda, et siis nii-öelda teiste ministeeriumite teistes valdkondades tehtud seaduseelnõud nii-öelda kooskõlastamise käigus, eks ole, noh et need sobiksid süsteemi tervikuna, selles mõttes nende roll lihtsalt ongi olemuslikult suurem. Võib-olla võrreldes teiste ministeeriumitega No ma saan aru teie jutust, et põhimõtteliselt oleks Eesti õigussüsteemile üldse mitte kahjulik, pigem hea kui justiitsministeeriumi ülejäänud osakonnad mõneks ajaks sõidaksid maale puhkama, tööle võib-olla peaks jääma nagu vanglate haldamisega tegelev osakond kus on vaja lihtsalt kogu aeg ja noh, järjest kontrolli mingiteks mingid küsimused, et see tegelikult Eesti õigussüsteemile teeks mõne aja jooksul head küll. Mine teavad ja selles mõttes, et et see vanasõna, eks 109 korda mõõda, üks kord lõika, et ma arvan, et seda võiks tegelikult meelde tuletada mitte ainult justiitsministeeriumile, vaid, vaid üleüldse nagu riigisektorile tervikuna. Mõned nädalad tagasi alustas oma teist ametiaega riigi peaprokurör Norman Aas, kui vahepeal tundusid advokatuuri ja prokuratuuri suhted üsna sassis olevat. Mis võlukepike oli, kuskohast te kohtusite, kui pikad need läbirääkimised olid, milline see esindus oli, kes omavahel siis kokku leppides lepitasid ära advokatuuri ja prokuratuuri? Prokuratuuriga on meil viimasel ajal niimoodi süsteemsel tasandil või organisatsioonide tasandil mingit teravikku kokkupõrkeid ei ole, et selles mõttes me ikkagi oleme aastate jooksul lähenenud oma oma tõekspidamistes nagu üsnagi märkimisväärselt ja ja noh, ütleme, et, et me hakkame või ütleme, saame ühtemoodi aru sellest, mis on nagu menetluses olulised aspektid, milliseid olulisi õigusi tuleb tagada, mida tuleb teha selleks, et nii-öelda mõistlikult menetlus läbiti. Et need konfliktid, millest ka meedias on olnud siin varasematel aegadel palju juttu, et need olidki siiski tekkinud mingite konkreetsete kaaslaste pinnalt ja need on nagu seotud mingite mingite konkreetsete juhtumitega, et nad ei ole niivõrd, nagu see oli selline organisatsioonide vahelise mingisuguse sõjategevuse käigus tekkinud situatsioonid Ehk me näeme seda kohe jälle, kui tuleb mõni poliitiline kohtuasi, jõuab, jõuab kohtufaasi siis tõenäoliselt samasugune teineteise jutumärkides kiitmine ja tänamine hakkab leheveergudele uuesti käima. No ma loodan, et see sellises mastaabis enam ei juhtu, mis, mis siin mõni aeg tagasi oli, et tegelikult nende kemplemise käigus ju mõlemad pooled said aru, et, et noh, see, see ei too kellelegi nii tulu, eks ole, ja, ja see ei ole ka kellelegi huvilised lihtsalt sellisel moel noh, nii-öelda õigusemõistmist tervikuna kuidagipidi halvas valguses näidata. Ma saan aru teie jutust, et tegelikult nii-öelda materjali meediasse on lekkinud mõlemalt poolelt, et mõlemad osapooled siis nii prokuratuur kui advokatuur oma liikmete ametnike näol on ikka ühel või teisel moel materjali jaganud sinna-tänna, et kohtupidamist mõjutada. Et selle kohta ei saa ma mitte midagi kindlat väita, siis te peate ema poliitiliselt korrektseks isegi mitte sellepärast, vaid sellepärast, et mul ei ole lihtsalt mingeid selliseid andmeid, et ma saaksin öelda, et advokaatidelt on andmed lekkinud. Lihtsalt ma lähtun asjale niimoodi, noh, ütleme siis talupoja loogikaga, et et no mille pärast peaks olema nüüd see kohtualune huvitatud sellest, et ajakirjanduses ilmub terve rodu, eks ole tema mingisuguseid telefonikõnede väljavõtteid, kus seda näidatakse väga halvas valguses. Et see lihtsalt terve mõistuse vastane, mispärast sellise info lekitamise, kes peaks olema nagu kohtualuse advokaadihuvi Sama pärast et diskrediteerida sedasama otsust, mis hiljem tuleb, et seda saaks näidata selle, need asjad olid kõik ennem ära otsustatud ja ajalehe ja ajakirjanduse veergudel paika pandud. Seal liiga kauge nagu selline põhjendus, sellepärast et et otseselt võttes nagu juhtub ju täpselt vastupidi, et kui me tegelikult noh, arvame, et enamalt jaolt ikkagi kohtusüsteemi ju on selles mõttes sõltumatu mitte ainult oma toimeliselt, vaid ka, vaid ka selle poolest, kuidas see kohtupidamine väljaspoole paistab. Et siis noh, mingi mõju, ütleme otsustajatele sellisel negatiivsel foonil ikkagi võib-olla et me peame seda inimestena nagu möll me loomulikult ei langetagi selle põhjal otsuseid ja meie professionaalidena ühel pool lauda prokurörid, teisel pool lauda, eks ole, kohtunikud seal seal vahel, et need otsused tehakse ikkagi kogutud tõendite pinnalt, aga ütleme, mingi inimlik faktor selle juures on ja ja see oleks ikka üsna nii-öelda enesetapjalik kaitsepositsioon, kui sa, kui sa lähed nagu kaitsealust kahjustava informatsiooniga meediasse vahetult enne kohtuistungit. No aga selle mõte ei ole see, et mida tihti mulle tundub, on ka tehtud, et naeruvääristatakse uurimisprotsessi, viidatakse sellele, et mida kõike ei ole nii-öelda pealtkuulatud, mida kõike ei ole üritatud kappidest tuhnides üles leida, ehk et näidata ees, et prokuratuur tegelikult meeleheitlikult kokku kraapinud siit-sealt üksikuid sõnu või isegi ausalt öeldes mõnikord mulle tundub, lugedes neid leheveergudel ka osasid, et, et siis lihtsalt prokuratuur paistab välja sellise, kuidas nüüd öelda noh, meeleheitel kambana, kes kes üritab leida ja seda poolikut nõela heinakuhjast selleks ütleme nii, et see sellel käsitlusele on see põhiline viga, et et lõppkokkuvõttes selle, selle lahendi teinud kohus, mitte meedia ega, ega siis ka ka nii-öelda avalikus, et kuigi see loomulikult ju mõjutab ütleme, isikut ja tema, tema, ütleme siis edasist elu päris tugevalt, mismoodi seda protsessi meedias kajastatakse, aga ütleme, advokaadi kui risti eesmärk on saada kohtu lahendama kliendi kasuks, mitte mitte minna ette kaotama kohtusse selle mõttega, et siis pärast öelda, et ah, näete, et meedia silmis et see ongi justkui juba ette vallutatud. Nii et ikkagi prokuratuurist See mulje praegu teie jutust jääb, sest ainukesel nii-öelda argumendid lekitada? Mulle tundub, teie jutu põhjal kalduvad praegu prokuratuuri poolele. No ütleme nii, et, et mulle tundub see ebaloogiline, et mispärast peaks nagu kaitsepositsioonilt olema kasulik seda infot lekitada, et ma ei näe selles mingit loogikat ja, ja konkreetsete juhtumite kaupa, ilmselt tuleb asjale läheneda, et sellise üldistuse tegemiseks ilmselt ei ole ka alustanud prokuröride teadlikult nagu kogu aeg andmeid lekitada. Toomas kas tundub teile nii või näitele nii aeg-ajalt just nendesamade suurte poliitiliste protsesside või poliitikutega seotud protsesside juures, et Eesti meedia ongi väga nendes protsessides sees võib-olla liiga palju või vastupidi tegelikult meil räägitakse ikkagi kohtuasjadest väga vähe. Enamasti need ongi nii-öelda need skandaalsed kohtuasjad, poliitilised kohtuasjad, sellised sisulised igapäevaelulised kohtuasjad tegelikult meediakülgedele ju ei jõua. See on tõsi, et ega selliseid poliitilise maiguga protsessid ju tõmbavad kohe ju ajakirjanikke ligi nagu kärbsepaber, eks ole, et, et see on ju põnev, sellest on palju kirjutada ja sellest saab kindlasti jätkulugusid. Et noh, ütleme see meedia huvi asja vastu on mõistetav ja ütleme täna puhuriga vältimatu. Et küll aga on nagu küsimus selles, et millisel viisil seda infot kajastatakse, et mis mulle kindlasti ei meeldi ja ja mis, nagu mitte kellelegi ei meeldi, kellega seda teemat arutada, eks ole, et on see, et et kui meedia käsitleb siis need kohtualuseid juba nii-öelda ette süüdimõistvat, et siis noh, selline käitumine on tegelikult nagu demokraatlikus õigusriigis, nagu ei tohiks olla aktsepteeritud. Et see on see küsimärgi skeem, yks tappis selle ja lõpus on lihtsalt küsimärk. No meil on olemas tegelikult ka kohtupraktikat selles osas, mis puudutab mitte ainult nii-öelda verbaalset sõnalist poolt, kui me räägime näiteks trükimeediast, et noh, et milline on see lause, mis seal mustvalgel kirjas vaid tegelikult võetakse konteksti, ehk et kui on kõrval, eks ole, suur foto, mis siis, et tekst ei ütle, eks ole, keda me süüdistame fotolt on inimene äratuntavaid siis tegelikult ütleme seda konteksti saab juba siduda selliselt, et see on juba sellise sõnumi edastamine pigem nagu võiks see meediakäsitlus olla neutraalsem, et, et et noh niimoodi püüda seda protsessi kajastada, et mis seal toimub, mitte niivõrd sellest aspektist, et, et kes on juba kindlasti süüdi ja, ja ütleme, et siis lõpuks avalikkusele mulje, et, et kohtumenetluse käigus toimub mingisugune vormistamine, eks ole, et, et umbes et inimene on kindlasti süüdi ja et kas nüüd jätkub tõendeid, et seda süüd tõendada. Versus see, et jälgime huviga, et mis, mis selle protsessiga, aga mis selle protsessi käigus saab sündida, mis nii-öelda antud juhul ütleme praegu oli selline väike hea juhend kohe kätte. Et missa protsessi käigus on sellist sündimust, mis oleks nii-öelda põnev kajastada mitte seda pigem siis kajastada, et, et kuidas täpselt, millega keegi siis nii-öelda yksi või igreki maha lõi. No võib-olla siis käsitluses võiks olla näiteks sellist aspektist, et tõepoolest siis ka nii-öelda analüütiliselt kuulata, mida seal istungil räägitakse, näiteks kuulatakse üle tunnistajaid, siis ka tõepoolest me analüüsida noh, kas tunnistajate ütlustest tegelikult kasutada süüdistuses positsiooni toetavad või on see selline nii-öelda prokuröri interpretatsioon sama loogika võib-olla juba kaitsjate positsiooni hindamisel, et, et ütleme nagu kaitsja positsioon, eks ole, ühesugune ja kaitsjate poolt esitatud tõendid, nagu seda ei kinnita, eks ole, noh see on, et, et see võiks olla võib-olla isegi huvitavam jälgida kui, kui lihtsalt lugeda sellist nagu lahmivate hinnangut, et, et, et see või teine on nagu süüdi kohtus toimub mingisugune tsirkus. Kohtureporteri tõesti, Eestis väga palju ei ole, kui palju? No üks selline näide praegu muidugi on taustal nii-öelda käima, siis on see siis niinimetatud Kristjan Rahnu prostitutsiooni kaasus, kus me tõesti iga päev näeme ja loeme pealkirju, kus tuuakse välja üha uusi ja uusi asjaolusid, mis on siis selginud tunnistajate ütlustest ja ma pean tunnistama ausalt, et ma ei ole nagu selles mõttes seda konkreetset protsessi niimoodi jälginud, et noh, kuna ma kriminaalõigusega väga palju niimoodi omaenda kutsudes kokku ei puutu ja see on nagu niisugust väga spetsiifilist huvi, nagu seda protsessi jälgida pole olnud, aga aga, aga noh, kindlasti meediakäsitluse puhul selline viis, kuidas seda teha, et, et siin on teie enda teha, eks ole, et kuidas seda asja käsitletakse ja noh, kindlasti on ju teil samamoodi nagu muudes eluvaldkondades, et on teatud nii-öelda trendsed, territ, kelle käitumist kopeeritakse ja kes tegelikult määravad hästi palju ära, et millised tonaalsus, millise stiiliga, millise käsitlusega seda infot jaganud. Kui palju on teie praktikas olnud neid lugusid, kus te kohtuotsust kätte saades jääte pärast ootama, et kas tuleb mõni meediakajastus, kas hakatakse sellest kirjutama või proovinud ise peaaegu artikli valmis kirjutada, selleks et sellest otsusest ometi ühiskonnas oleks juttu, sest sellest võiks olla Eesti riigis Eesti ühiskonnale tegelikult kasu. No selliseid kaasusi, kus, kus meedia huvi asja vastu on olnud algusest peale nii-öelda selline saatev faktor läbi kogu menetluse, et noh, neid ikka on ja selles mõttes ütleme, et meie oma kutsetöös, eks ole, tahame saada head kohtulahendit oma kliendi õiguste kõige paremal viisil kaitsmiseks. Kui sinna käib juurde meediakajastus, siis noh, reeglina advokaat ei ole see, kes seda initsieerida, aga, aga siis sõltuvalt ka sellest, milline on nagu kliendi huvi ja soov, eks ole, et advokaat võib-olla nii-öelda avatud ajakirjanikele näidatud küsimuse kommenteerimast. Aga ma pidasin silmas vastupidist olukorda, olete te näinud või noh, tundnud ära, et see võiks olla huvitav, aga näed, ei kirjutata sellest mingil põhjusel, et kas ei saada aru või lihtsalt noh, mingil muul põhjusel ei, ei, ei jätkuda, ei jätku silmi ja kõrvu. Nii-öelda pretsedenti, loovotsuseid, mis on tulnud, mis võiks muuta paljutki, aga sellest lihtsalt ei räägita, ei kirjutata, ei eks selliseid asju on ka kindlasti olnud ja ütleme, et, et me ju oma töös ka puutume kokku paljude selliste suurte oluliste kohtuvaidlustega, mõned neist leiavad meedias kajastamist, teised, mitte aga selle otsuse, et kas need nii-öelda kuidagi omal initsiatiivil seda teemat ajakirjanduses tõsta, et seda tegelikult ei saa advokaat ise teha, et see on nagu kliendiotsas, sest noh, see, see asi, mida ma seal kohtus aja või see protsess, mida ma, mida ma kliendi huvides edendada, et, et, et siin ikkagi on nagu Clinton, seksuaalsus, et siin advokaat ei saa vastu tulla nii-öelda avalikkuse huvile või avalikkuse õigusele teada, aga lihtsalt öelda nõudlust ei ole, kui ei ole pakkumist. No ütleme, et pigem niipidi, et advokaaditöö on selline delikaatne äri, et, et selles mõttes me ikkagi ju esindama kliendi huve parimal võimalikul viisil ja no ütleme, et, et advokaat peab alati oma kliendi huvid seadnud kõrgemale nii-öelda mingist isiklikust huvist olla meedia keskpunktis või mis iganes ambitsioonidest lähtuvalt, et kui kliendi huvi ei ole seda asja avalikult käsitleda, siis advokaat ei saa seda avalikkusesse paisata. Toomas Vaher advokatuuri nii-öelda kontoriruumis, mis värvi kaustas on nende kohtunike nimekiri, kes ei mängi arusaadavate loogilist mängu. Ma ei ole kuulnud sellisest kaustast. Nii et see liigub ikkagi suust suhu, omavaheline sellist listi kusagil kokku pandud ei ole. Noorematele algajatele, aga samas usinatele toetamist vajavatele kolleegidele teadmiseks ministrist silmast Nende kohtunike listlik, kellega nende mäng ei ole kunagi nii-öelda loogilist rada pidi ette teada, mismoodi see mäng võib kujuneda, ehk ehk siis vale mängijatel-ist. Ei, sellist vist ei olegi olemas. Ma julgen öelda, et täna ikkagi eesti kohtusüsteem selles mõttes on ütleme, korruptsioonivaba, et et need mõned üksikud juhtumid, eks ole, mis on siin ka hiljuti meediasse jõudnud ja. Mis on ka selle küsimuse aluseks? Aluseks, eks ole, et need ongi tõepoolest üksikuid juhtumeid, sest et ütleme, mina kogu oma karjääri jooksul, kui ma olen põhiliselt ju tegelenudki kohtus käimisega ja kohtadest ajamisega, et ma ei ole tunnetanud nagu seda, et et protsess oleks kuidagi mõjutatud selliselt, et mullas kahtlust arvata, et kohtunik on kuidagi kuidagi ebaseaduslikul viisil motiveeritud ühte või teistpidi lahendama. Nii et need kaks välja tulnud juhtub, tegelikult peaksime rõõmustama, et me saame aru, see on pigem süsteemi tugevuse kinnitus, kui et üldise nõrkuse tunnistus. Noh, ütleme, et selliste juhtumite ilmsikstulekul on nagu alati see rõõm ja mure, eks ole. Et kahju, et selline asi juhtus ja ka head ilmsiks tuli. Aga kuidas te üldse hindate praegu Eesti kohtunikuna taset selles mõttes, kas nad nii-öelda on, kui advokatuur kindlasti advokaadid kindlasti on, on nii-öelda pidevalt sellises olukorras, kus ennast täiendavad, nad puutuvad kokku väga paljude erinevate kaaslastega uurijad, mida välismaal tehakse, turg käsib konkurentsi oleks ju siis kohtunikel see süsteem ei ole neil turgu ja konkurentsi ei ole. Ühel tempel lüüakse dokumendile alla, siis edasi lahutab sellest kohast lahkumist ainult surm. Kindlasti see päris nii ei ole, selles mõttes, et kohtunikud on küll eluaegselt ametisse nimetatud ka kohtunikele, on ka oma väga tihe koolitusprogramm ja ja minu teada ka kohtunikud üsna aktiivselt nendel koolitustel osalevad ja selles mõttes nagu ikkagi ma julgen küll öelda, et valdav enamik kohtunikke, sti püüab ajaga sammu käia, ennast kursis hoida, sest noh, lõppkokkuvõttes tahavad nemad kama oma tööd hästi teha, seal on valdav enamus kohtunikest, mis ülejäänud osa siis need no lihtsalt ma ei julge kõigi nimel sõna võtta, selles mõttes, et ma ei saa öelda 100 protsenti kohtunikest, sest ma ei puutugi kokku 100 protsendi kohta. No aga ikkagi oma tsunftisiseselt on teada need inimesed, kes siis omavahel advokaadid vesteldes nimetavad nimesid või teavad, kellest on jutt siis kui siis kui jõuab selleni, et seal noh, jääb kohtunik lihtsalt tõenäoliselt sellele protsessile alla. No eks mõned üksikud juhtumid on olnud ikka selliseid, kus, kus ütleme, et noh, sa saad aru, et kohtunikul on, on keeruline asja lahendada, sest et tema jaoks on see võib-olla nagu võõras õigusvaldkond ja ja selles mõttes ei orienteeruda nagu, nagu selles õiguslikus raamistikus, kus sees ta peab hakkama seda otsast siis tegema, et see on ka siis nii-öelda väljakutse advokaatidele, et sellisel juhul tuleb siis seda oma selgitustööd aga selles mõttes teha põhjalikumalt oma positsiooni esitamisel ka siis seda nii-öelda õiguslikku tausta rohkem. Nii et siin mõnikord võib olla võimalus nii-öelda siis kohtunikele pagas ei ole kõige parem ja täiuslikum noh, mitte just ma ei taha öelda, ära osta, aga põhimõtteliselt isada kohtunike teadmistepagasisse nii-öelda enda väike panus väikese kaldega siis enda endale kasuliku otsuse suunas. No ütleme niimoodi, et, et ka menetluse käigus toimub ju vastastikune, kui eks ole siis käsitluste avamine ja, ja ütleme, et selle juurde käib juba argumentatsioon selle kohta, mis, mis siis seadus ütleb ja milline on see õiguslik regulatsioon ja kui seal on ometi tõlgendamise võimalusi, siis võid olla kindel, et mõlemad pooled siis toovad välja need tõlgendusvariandid, mis, mis siis nii-öelda tema positsiooniga paremini kokku lähevad. Kindlasti, sellisel juhul aitab selle kohtuotsuse nii-öelda kvaliteetsele kaasa see, kui professionaalsed menetlusosalised seal osalevad, et siis nad tegelikult tõstavad küsimused lauale, mis, mis võib-olla muidu võivad jääda lihtsalt, nagu täheldanud. Nii prokuratuur kui ka advokatuur on tegelikult üsna noored, see keskmine vanus on, on ka Euroopa kontekstis märkimisväärselt noor, on see teie arvates süsteemi mõningane nõrkus või tegelikult tugevus? No mine võta kinni selles mõttes, et Eesti on üldse silma torganud nagu viimasel ajal ja ma pean silmas viimaseid, eks ole, 15 või 20 aastat selle poolest, et meil on üldse olnud suhteliselt noor seltskond, kes on olnud väga mõjukatel kohtadel erinevatel aegadel ja selles suhtes me erineme väga palju, näiteks ütleme oma leedu, Leedu kolleegidest ja, ja ütleme, see ei käi ainult juura valdkonna kohta, vaid üldse sellise ühiskonna suhtelises tervikuna, et et noh, kui me vaatame ajas tagasi, kui palju Eestis on olnud noori ministreid või noori tippjuhte väga mõjukatele organisatsioonidel, siis päris muljetavaldav, et selles suhtes ei ole advokatuur ka mingi erandite advokatuuris on, on täna selgelt trend noorenemisele, et meie keskmine vanus kogu aeg kukub. Ja teie ametisse määramine nii-öelda veel kord kinnitab seda, et noored on võtnud advokatuuris võimu. No võib ka nii vaadata asjale, jah, tänane tänane selline keskmine vanus advokatuuris paigutab mind sinna üsna sinna keskkohta, et et pigem juba vaata, et hakkan vanade hulka langema. Toomas Vaher, kui hästi Eesti inimesed tegelikult ennast õigusasjades kursis hoiavad, on see selles mõttes teie jaoks kuldne põld, kus tuleb ainult nii-öelda lõigata tänu sellele, et inimesed asjadest suurt midagi ei tea ja nende enda rumalus toodab teile tööd juurde. Või on eestlased ikkagi õigus teadlik? Nii ja naa, selles mõttes, et, et kindlasti ei ole inimesed ülemäära õigus teadlikud nii-öelda füüsilise isiku tasandil, et inimesed sageli tegelikult ei tea oma oma põhilisi õigusi, kui nad on, ütleme, kaasatud mingisugusesse, haldusmenetlusse näiteks, või millised õigused neil on, kui, kui arutletakse tema koduümbruse detailplaneeringut või ütleme, et ega sellist teadmist ütleme, füüsilisel isikul reeglina ei ole. Kui me räägime nendest inimestest, kes on seotud äriga ettevõtlusega, et nemad on oluliselt paremini omale selle süsteemi selgeks teinud ja orienteeruvad oluliselt paremini, võib öelda niimoodi, et sellise ettevõtja mentaliteediga inimesed on ka selle poole omale paremini selgeks teinud ja ütleme siis sellised nii-öelda tavakodanikud ilmselt ülemäära hästi on haigus ei tunne. Majandussurutise piits tantsib kõige rohkem just noh, kindlasti ka ettevõtjate turjal, aga, aga noh, töötuse numbrid räägivad ikkagi sellest, et kõige rohkem saavad mõjutatud töövõtjate ehk siis samad füüsilised isikud, kes on toonud advokaatide jaoks majandussurutise periood ka välja. Mis on Eestis tõesti, kas üldse mitte või halvasti reguleeritud. Seadusvaldkond. Ma ei oska isegi niimoodi öelda, et et see majandusmajanduslik olukord, nagu ta praegu on, et ta on ikkagi suhteliselt sõltumatu sellest riigi nii-öelda õiguslikust olukorrast või, või ütleme, õigussüsteemist või regulatsioonist. Sest mingeid uusi vaidluse tüüpe sellele tänu tekkinud ei ole. No kasvõi näiteks ütleme, töölepingu pinnalt uus leping alles hiljuti jõustus, hakkas kehtima. Ma ütleks niimoodi, et need, need küsimused oleks tõusetunud sõltumata sellest, kas on kriis või ei oleks siis lihtsalt sellepärast, et on uus, eks ole, uus töölepinguseadus, eks ole, uued regulatsioonid, uued võimalused, et et võib-olla see, see majanduslik olukord intensiivistas noh, teatud küsimuste tekkimist või, või ütleme, et võib-olla mingisuguseid küsimusi tuli nagu kiiremini ja rohkem, eks ole, aga et ega need küsimused oleks tulnud niiehknaa. Ja, ja kui me vaatame sellist nii-öelda ülemaailmset pilti, et ega see finants ja majanduskriis lõi ju nagu kõiki riiki ühtemoodi selles mõttes, et keegi ei jäänud puutumata, võib-olla mõni sai ja pani pihta ja teine vähem kõvemini pihta, aga üldiselt sellel ei olnud olulist seost ju, et milline on riigikorraldus, et on, see on see vaatlikum või vähem demokraatlikum riik ehk et mis ma tahan öelda, et see majanduskriisi mõjud noh, avaldasid sõltumata sellest, et ehk et me poleks saanud siin kuidagi midagi ära hoida mingisuguse teistsuguse õigusliku, see on ka mingit sellist pilti veel ei ole töö käigus ette tulnud, kus te näete, et nii-öelda majandussurutis on muutnud Eesti inimesed tiba nutikamaks, nad on leidnud üles seadustes just need kohad, mis aitavad praegusel ajal ära elada? Jah, seda, seda trendi on küll olemas ja, ja seda aga kahjuks miinusmärgiga selles mõttes, et inimesed on muutunud ka mõnikord leidlikuks, et kuidas siis raskes olukorras oma kohustustest kõrvale hoida, kuidas tekitada mingeid sellist situatsiooni, et tema või temaga seotud ettevõtte vara ei oleks võimalik kätte saada. Ehk ette, et sellist nii-öelda, mis libiline, kõige kõige tüüpilisem skeem on, mismoodi nii-öelda inimesed saavad oma kohustustest raskel ajal kõrvale hoida, mida praegu rohkem te ise näete, kasutatakse? No mina võin rääkida ettevõtete tasandil selles mõttes, et noh, kuna lihtsalt minu tööst tulenevalt ma puutun rohkem kokku kui äriühingutega ja nende tegevusega, et noh, mida me näeme igapäevaselt täna ja mida me nägime ka, eks ole, 97 98 on see, et et noh, püütakse siis nii-öelda oma varasid tõsta ühest äriühingust teise, jätta kohustused nii-öelda maha, seal on küllalt tüüpiline käitumine ja siis on nii-öelda läbi siis erinevate pankrotti või saneerimisprotsesside siis võlausaldajad nii-öelda taga rollis, et siis saada, eks ole, kuidagi siis selle nii-öelda kätt ette panna, aga siin oleks kohta lisaregulatsioonile, mis sellise kantimise lõpetaks, peataks ja ma arvan, et, et nende regulatsioonidega ei ole mõtet nagu üle pinguta, sest minu arust tänase Eesti probleem ei ole mitte see, et meil regulatsioonid oleksid nagu väga kehvad või neid oleks vähe. Tänase Eesti probleem on, et neid regulatsioone praktikas ei suudeta rakendada, sest lihtsalt ei ole seda ressurssi. Ma kujutan ette, et kuskil majas pagunitega meestel on, eks ole, laua peal mingi tohutu hunnik, igasuguseid avaldusi ja dokumente lihtsalt ei suuda füüsiliselt ära menetleda. Mitte ei ole küsimus täna selles, et ei oleks nagu seadusepügalat, mille alusel kellelegi siis nii-öelda vastutust kaasa tuua. Meditsiin on kahtlemata selline valdkond, mis väga palju inimlikum rikkalt endast sisaldab. Kasvõi hiljutine lugu Pärnus, kus seal arst süüdi mõisteti. Kas te näete ise advokaadina töötades oma kolleegidega suheldes, et meditsiinivaldkond aastatega toob üha rohkem rohkem ka teile tööd, ehk inimesed hakkavad nõudma õigust arsti juures käia? Ma lisaküsimuse ka, et kui palju 699-st advokatuuri liikmest on keskendunud meditsiinteemalistele küsimustele. Suhteliselt vähe noh, ütleme meie büroos töötav Ansnamperanist kõige tuntum meditsiiniõiguse spetsialist, noh võib-olla ma suudan veel mõelda, mõned inimesed, kes sellega tegelevad, aga need kindlasti ei ole ülemäära palju see arv kindlasti jääb kuskile sinna alla 10 või kuskile sinna kanti igapäevatöös, kes oleks sellele spetsialiseerunud ja sellega ainult tegeleks, ma arvan, et see arv on null. Ma ei näe sellist mingisugust plahvatuslikku tõusu, võiks öelda, et on suhteliselt niimoodi sarnasel tasemel püsinud nagu see selline vaidluste hulk, mis on nagu, nagu selles valdkonnas tekkinud, et siin mingisugust hüppelist kasvu ma nagu ei ole märganud siin ei ole tekkinud Ameerikaliseerumist ehk et siis kus, kus inimesed enda õigusi väga-väga tuliselt hakkaks nõudma ja nii-öelda seaduses sõrmega järge. See ei käi tavaliselt niimoodi, see käib niimoodi, et advokaat jääb ilma tööta, siis ta lihtsalt otsib haigla ukse juures inimesi, jagab seal oma flaiereid ja ütled, et ma olen valmis ees seisma. Seda ämbinassessing tüüpi selliste õigusabi osutamist Eestis õnneks ei toimu ja noh, meie õigussüsteem seda ka ei toeta, õnneks see ameerikalik, selline noh, nii-öelda põhineb nende nii-öelda karistuslikel sanktsioonidel, mida on võimalik siis lisaks kahjudele nõuded meie tsiviilEuroopa alust aladel põhinev õigussüsteem ikkagi sellistel juhtudel piirdub nii-öelda kahju hüvitamisega mitte nii-öelda miljonitesse ulatuvate mängi trahvide määramise ja see on ka kindlasti üks aspekt, mis pärast sellist eetilisuse piiri peal toimuvat sellist kohtuasjade algatamist massilisel viisil nagu, nagu õnneks meil ei ole. Ja mis puudutab nüüd seda patsientide ja ütleme siis tervishoiuteenuse osutajate vahelisi võimalikke selliseid probleeme, sellest tulenevaid vaidlusi ma ei ole võib-olla kõige õigem inimene seda kommenteerima, et ma nii hästi lähedalt seda valdkonda ei tunne. Aga mulle on jäänud selline mulje, et ühelt poolt on inimeste teadlikkus kõvasti saanud nii-öelda patsientide poolelt, aga teiselt poolt on tohutu arenguhüppe teinud see, mis, mis viisil seda meditsiiniteenust osutatakse. Kuidas arstid teavitavad oma patsiente riskidest, mis kaasnevad ja millise kvalitatiivse hüppe on teinud ka ütleme kasvõi noh, nii-öelda tehnilise poole pealt meditsiiniteenust osutama. No ma saan aru, et algajatel esimese kursuse juuratudengitele valget kitlit töövahendiks ei soovita, mis need valdkonnad on, milles lähiaastatel väga, tõenäoliselt rohkem ja rohkem noh, võib-olla plahvatuslikult ei ole sõna ilus kasutada, aga üha rohkem ja rohkem nii-öelda kohtuasja üles kerkib, kus vaidlused tekkima hakkavad? Peaks siis oleks päris päris kõva teadmine, et. Ei ütleks, et väga raske. Kuleerida selles mõttes, et, et, et ma ei suuda isegi oma poole aasta tööd ette prognoosida, et palju mul kohtadesse tuleb või mis valdkondades siis liiatigi öelda inimesele, kes hakkab haridust omandama, et millised võiks viie aasta pärast olla nagu, nagu põhilised kohtasid, et võimatu ette näha seda. Mis teemad need on, millele võiks ikkagi needsamad esimese kursuse tudengid orienteeruda, on see ülekuulamise protokoll siin on, ma usun ja loodan kõigi nende jaoks kohustuslik. Tulevikus ei saa muidu advokatuuri sisse, kuna ta teab, millised olid Toomas Vaheri seisukohad 2010. aastal, 12. märtsil. Mis need teemad ikkagi võiksid olla, millele võiks spetsialiseeruda ja milles võiks olla eesti advokaatide võimalused? Ma võib-olla paneks selle nii-öelda võib-olla teise konteksti natuke, et et mitte niivõrd selles mõttes, et kus on võimalik hästi palju ja hästitasuvat tööd leida, vaid vaid, mis oleks noore kujuneva juristi jaoks oluline, et kindlasti ei jookse mööda külgi maha baasteadmised kriminaalõigusest ütleme, riigi avalikust haldusest ja, ja ütleme ka sellega seonduv selline nii-öelda praktiline kogemus. Et isegi kui pärast tegeled lepinguõigusega ja, ja tehingutega ja tsiviilõiguse valdkonnaga, siis see teadmine sellest õigussüsteemis, kuidas see toimib, kui muudes harudes on tegelikult nagu väga vajalik selles mõttes nagu kindlasti, kui, kui vähegi on võimalik mingit kogemust omandada, aga ka selles valdkonnas, siis seda tasub teha täna. Meil kriminaalõiguse valdkond ei ole olnud väga atraktiivne nii-öelda noortele Kristidele, noh, ma arvan, et, et võib-olla see on üks koht, kus võiks nagu selles mõttes mõelda, et et kriminaalõiguse valdkonnaga tegelemine ei tähenda ainult seda, eks ole, et me tegeleme nii-öelda vägivaldsete kuritegudega vaid vaid tänapäeval, eks ole, kriminaalõiguse valdkond tähendab ka mitmesuguseid nii-öelda nagu valgekrae, mis kuritegevusega seotud valdkondi, ütleme, maksud ja, ja majandusõigusega seotud süüteod ja muu taoline, et seal on nagu tööpõld lai ja ja ütleme kriminaalõigusele keskenduvaid noori nüüd ülemäära palju ei tundu olevat. Toomas Vaher laulusalm ütleb ka, et Eestis hõbedat kulda ei leida, mingi tööstus siin olema ei saa, seetõttu räägitakse, mismoodi ajud võiks olla Eesti ekspordiartikkel. Kas juriidilised teenused võiksid olla kunagi need, mida Tallinnast osutama hakatakse ja Eesti rahvale rikkust ja õnnetoovad? Vot selles mõttes advokaadikutse on selline nagu tänamatu, et, et ta on niivõrd ühe õigussüsteemi keskne, no Euroopas on väga raske on, on väga suur nii-öelda üks Euroopa Liidu õigussüsteem, mida võib-olla oleks Eesti inimesed võimelised siiski nagu mõistma. Saarlaste kreeklaste hispaanlastega inglastega. Vot see on selline müüt selles mõttes, et, et sellist nii-öelda iseseisvat abstraktset kuskilt eraldiseisvalt nagu Euroopa Liidu õigust, mis toimuks kuidagi nüüd kõige üleselt ja nüüd ma spetsialiseerunud sellele, et noh, üldiselt ei saa väga olla, et, et Euroopa õigusega tegeleme ikkagi konkreetse valdkonna raames, et ala on ta siis konkurentsiõigus näiteks, mis on väga selline Euroopa Liidu regulatsioonide keskne, aga me tegeleme sellega ikkagi konkreetses kontekstis. Võtame, eks ole Eesti õigusruumi, Eesti konkurentsiõiguse põhimõtted, mis on harmoniseeritud Euroopa Liidu omadega, aga me siiski oleme Eestis, rakendame Eestis õigest, läheme Soome, oleme Soomes, rakendame Soomes õigust, et on sarnased, aga mitte identsed. Seni, kuni meil on ikkagi Euroopa Liit üles ehitatud sellele, et meil on siin ikkagi erinevad riigid, eks ole, ja ja mingit nii-öelda riikideülest õigussüsteemi eraldiseisvalt ei eksisteeri, siis ei saagi sellist varianti. Nii et advokaadid, nii nagu eesti lauljadki üksikud erandid välja arvata, jäävadki laulma eesti rahvale. Ütleme siis need, kes laulavad eesti keeles, siis siis nendega meie saatus sarnane. Ülekuulamise toimik number 134. Toomas Vaher advokatuuri uus juht. Toimik avatud uurimine, jätkub. Ülekuulamine.