Kirjanduses. Nädal on taas mööda läinud ja me alustame järjekordset kirjanduse tähestiku saadet Peeter Olesk ja vestluskaaslaseks Mart Tummelas. Tere, Peeter. Tere. Sa ütlesid eelmise saate lõpul, et meie järgmine täht on J. Mitte kui Ottavaid, kui jutt, kes see Jutancis. See on esimene täht Marie Underi luuletusest jõulutervitus 1941. Miks just see luuletus? Need luuletusi ja proosatekste mis annavad väga ajastuomaselt edasi 40. 41. 42. kuid ka 44. aasta traagikat või tragöödiat, need on üldse väga vähe. Ning Marie Underi luuletus on kirjutatud vahetult pärast kolme traumat üks okupatsiooni algus, teine 41. aasta küüditamised, neid oli mitu mitmes laines. Ja kolmas on reaalse sõjategevuse jõudmine Eestisse. Kõik niisugused sündmused, kus eestlane ja meie kodumaa olid sihikul. Meie ei rünnanud kedagi ega meie okupeerinud Venemaad. Ega meie ei andnud käsku kätte panna kahe tunni jooksul kogu oma vara kokku kolida jutumärkides vagunisse ja sõit läheb Siberisse. Seda tehti meie inimeste arvelt meie inimeste hinnaga. Ning Marie Under ju kirjeldab seda, kuidas igas majas on lein. Kuigi samal ajal pealkiri jõulutervitus nagu mõjub kuidagi vastupidiselt, kas siin on mingi iroonia? Ei, mitte iroonia, et Kahekordne traagika, sest jõulud on kristlase jaoks rõõmus aeg. Et kuidas sa saad Nad olla rõõmus, kui sul on igas majas lein. Sa ei saa olla irooniline, tõsi, on olemas ka teistsuguseid jõuluepohhide jõuluaegade kirjeldusi Henrik Visnapuul näiteks aastast 1944. Me seisame tule ristteedel kus see aspekt, mis on numbrilisi kohal, puudub. Ehkki sõjaajad olid ka Visnapuule maagiliselt, ta kaotas oma Ingi on olemas jõulukirjeldusi muudelt autoritelt. Gustav Suitsu kirjutanud 1915 arvatavasti küll 14 lõpp luuletuses appine kuu kinni löödud elu uksed, seal jõulunägemus, kus esimene maailmasõda aga oli juba alanud. Ent suid, sul on ka luuletus laul sellest jõulutust talvest, mis peab olema seal aegne ning kus ta lisab, et niisugune laul on laulma tuusa ei saagi sõnadega seda edasi anda. Mida tähendab õigusrõõmu Ale ajal, kus sul on kohustus olla õnnetu selle pääset. Kõik need asjad, millest enne oli juttu, on ju vägivald. Nii on olemas Heiti Talviku luuletus aastas 37 jõuluööl ka traagilise alltekstiga. Sest võõraist aknast püha öö meil kajas püha öö, jah, riistu töö. Aga võõrad aknad, see tähendab seda, et kodutu sarnatud hulkuma. Sa oled ülearune, keegi jama sulle miks omaenda kodumaal? Jõulud tekitavad mitmesuguseid tunde, tehti lugu jõuludega seostatakse ka üksildust ja seda ränka üleelamist selle tõttu, aga ma saan aru, sinu jõululuuletuste kirjeldustes on jõulud asetatud nagu selle olustikkusele ränkraske aja taustale. Jah, sellepärast, et kui loetakse välismaiseid romaane või Novella teise maailmasõja tragöödiast siis eesti kirjanduses reageeris kõige kiiremini luule. Ent seda tunnet, mida tähendas küüditamine, on näiteks tõlgetes äärmiselt raske edasi anda. Jah, ainult kahjuks Eestis ei ole sündinud samasugust teost nagu Anne Franki päevik meie küüditamisest ja kui me nüüd näeme, kuidas Imbi Paju loomingu vastu ja Sofi Oksaneni loomingu vastu huvi tuntakse, siis on võib-olla aeg nüüd kas siis proosasse ajajärk läbi kirjutada. Mul on kahju, ainult need inimesed, kes selle aja tegelikult läbi elasid, ei tahtnud kirjutada. Õnneks nad rääkisid, on olnud üks kuulaja ning seepärast ma tean vähemasti kaude, kui põrgulik see kõik oli. Ent selle tõttu ma tahan ka siis lugeda mõnelt hilisemalt prosaistilt ehtsat traagika tunnetust, ma ei taha ajaviidet, ma tahan seda tunnet, kus sa ei ela mitte päev korraga, vaid sa ei tea isegi, mis juhtub mõne tunni pärast. Hüva inimestele öeldi 1940, lõksetel on kaks tundi aega. Kui nüüd kujutada ette mingit suurt talu. Aga sul on ju seal loomad, sul on seal näiteks piima, majandussul võivad olla pooleli leivategu ja kõik sul on pere laiali, tõenäoliselt antakse halastamatult püssimeeste valve all täpselt kaks tundi. Et nüüd kõik kusjuures ei öelda, kuhu vaid öeldakse, et sa oled loom, meil vagun, eespunkt. Noh, see teema olnud ka praegu üsna aktuaalne, on märtsiküüditamise aastapäev taas tulemas, aga ma tahaksin, et minna tagasi selle Marie Underi positiivsema või elujaatava poole juurde, sellepärast et kohe varsti on algamas kevad, jääks Marie Under oli ju kevadel tüdruk. See on nii ja naa, sest tegelikult tavalise traagiline pool olemas küllalt algusest peale. Millega sa seda põhjendad? Marie Under ju elas terve sajandi, peaaegu seal jäi ainult paar aastat. Vastus ei saa olla väga lustlikud ja kui vaadata pilte, kus ta ikkagi pikaravihaiglas meie ütleksime hooldekodus või vaestemajas. Need pildid ei ole lõpuks, et see on tõde. Aga see ei saa olla õnn. See tervitus, jõulutervitus on kirjutatud ja siis, kui ta oli juba ka peaaegu kuuekümneaastane ette ei maksaks ka arvata, ta oli sisse nooruke kevadel tüdruk, tollal aga läheks nüüd siiski Marie Underi noorpõlve natukeseks tagasi, me teame viimast kuude jooksul on Marie Ungarist saanud meil täht. Sa vihjasid eelmises saates sellele, et kuigi meie kirjandusteadus muidu on üsna talveunes, siis vähemasti Marie Underi kohta on ilmunud nüüd tõsine Telliskivi Sirjegini kirjutatuna, millega ta väitlaska doktoriks Turu Ülikoolis. Millest selline huvi nüüd Marie Underi vastu, kas ainult tänu sellele teosele või on Marie Under kuidagi ka tänase päeva kirjandusprotsessis aktuaalne? Ma ma nagu ei näe seost, sest noh, ütleme see tema on niisugune klassikaliste vormide harrastus ja kõik, see ei ole ju tänapäeva luule. Erakursson, teine Marie Under, kordsed, rikkalik ballaadid, ma ei rõhutaks nii väga vorme või sonetid. Aga ballaadid enam rahvaluule olete, praegu ei kirjuta keegi. See on ajutine, et kirjutata, praegu kirjutatakse kirjaoskamatud niipea kui saadakse, kes aru missuguseid eeliselt kirjaoskusel on. Tullakse soneti juurde tagasi, sest sonett distsiplineerib end. Ballaadid on tohutu rahvaluulemaailm, mütoloogia, etnoloogia, muistne ühiskond. No kes meist ei teaks Porkuni preilit või nahakaupmees Pontust see ajas mulle koolipõlves külmavärinad ihule. Teatav osa mütoloogiast ongi alati väga julm, sellele on tähelepanu juhitud juba Christian Hans Christian Anderseni puhul vendade Grimmide puhul. Rahvaluule ei ole sugugi külakõrtsi esitamise koht, ennekõike ta peabki olema hirmutav. Päästjad, inimestel olid hirmud, teadmatus oli ikkagi väga suur teadus, ei andnud seal mingit abi. Selgust, et vot see on siin neutron ja see siin on neutriino. Nojah, nagu sa ütlesid, Marie Under oli väga rikkalik, tõesti, mitte ainult vormiliselt, vaid ka sisuliselt ja noh, kui me hakkame kokku lugema kõiki neid kogusid, mida ta on välja andnud, siis meid koguneb hea hulk ja igaüks neist oli omas ajas üsna silmapaistev noh eelkõige muidugi Sonnetid või, või siis ka millele sa siin viitasid siis tema ballaadi kogu ehk Õnnevarjutus aga samuti verivalla ja pärisosa. Kui nüüd ikkagi tulla selle Sirje kiini raamatu juurde, et see nagu uuesti värskendas meie jaoks Marie Under-ist mälestust, kui samal ajal nagu Marie Under ütleme luuletajana ei ole ju ka meil kuskil kooliõpikutest kadunud, et ta on niisugune püsiväärtusega luuletajaks jäänud läbi aegade, ta ei ole nagu päriselt unustatud, nagu me siin oleme mõne kirjaniku puhul täheldanud. Jah, aga hea luule, mõnikord öeldakse ikka suur luule nõuab lugemisel pingutust ja keskendumist. Me elame väga tõtleval ja närvilisel ajal, kas meil on selliseks jõupingutuseks tahtmist? Ma toon ainult ühe näite. Väga hiline, Under kirjutas ka luuletusi, soov et eales elu poole suuga ei teeniks maa. Sama motiiv on olemas ka Augussangal aastast 1957 pealgi samasoo kusla kursson hoopiski teine, et kui ma hakkan käima käidud teid, sest ma tahan, et keegi sõber sülgaks mulle näkku ja ütleks lurjus käit Tiibeti eest. Underilt täiesti puudu, aga mõlemad soovid tulevikuks. Ent kui Under niimoodi kihutas poole suuga elu teenida ei tohi siis mõni sõna paneb meid hoopiski teisiti hindama tema 42. aasta kogu mureliku suuga sest ei saa olla sõja ajal rõõmust segane. Tõsi, seal võimalik, nagu me teame Schweigist. Ent, ja nagu öeldud, nii rikkalik kui ka under on, ta ei ole kunagi pillerkaart, ega need okkad, mis lõppeda ei taha, ega see ei ole ka pillerkaar. Pealegi ta ei olnud esimene kevadetüdruk vaid kevadel tüdrukuks, nimetas Gustav suits mitut oma noorpõlve armastust enne. Aino Suitsu oli vaja kevadet ja leiti need noored tüdrukud. Lõppude lõpuks leidis Underi ju ei keegi muu, kui Eduard Vilde avastas korraga, et ajalehe Käia kontorist kirjutab luuletusi ja ei söandanud neid kellelegi teisele näidata kui eluvend Eduard Vildele, sest Vilde oli siis eluvend. Ent oli juba enam-vähem klassik ja Hiiumaa juurtega Under pühendas talle neid näidata. No tore on, et tol ajal veel arvutit ei olnud, siis oleks ehk Marie Under tegelenud arvutimängudega, aga nüüd ta kirjutas luuletusi ja ta kirjutas neid hästi. Aga kui me nüüd ikkagi seda Ast retseptsiooni jälgima kas või ikka sellesama palju räägitud Sirje kiini raamatu põhjal, siis üha rohkem kerkib esile tema noh, niisugune elulooline autobiograafiline pool kui tema luule, et just selle raamatu kaudu oleme hakanud nagu teda nägema rohkem inimesena enne taolinis poetess üsna nihukese, sinisel terrassil, siis nüüd on temast saanud lihast ja luust inimene. Tal oli ka enne nii liha kui ka luu olemas. Probleem ongi selles, kas päevaküsimuseks on Underi elulugu kui Underi luule, ent luules võib juhtuda, et kujund, mida sa kasutad, võib korduda ka teistel. Marie Under on kirjutanud ka niisuguse luuletuse, nagu aru anud mille üks värss ütleb järgmist. Mis ohvrialtarile antsu panuseks. Täitsa arusaadav küsimus, kirjutatud vanadaami poolt, mis sa oled teinud? Vastus on, ma tsiteerin. Ladina eks küsiselt, kes lauluga mind ristis. Ent aastal 1965 kirjutas Betti Alver luuletuse tähetund. Ta ei korda Underi sõnu, aga ta kordab Underi mõtet, temal ei ole mitte küsimus, vaid vastus mis küsib elulahkmel heitlik maru. Ja seal lõpus ei ole mitte küsimärk, mida ta küsib, vaid hüüumärki, mida tal on küsida, mis, mis maru saab inimese kannatustest, kelle kohta mille kohta Alver hiljem kirjutab, et ei mäleta, ma pole mängukann. See võis olla Underi probleemiks. Millal olla siulolaste keskel printsess ehk mängukann. Austajaid oli omajagu. Ja millal olla luuletaja, see, kes vastutab? No omad vääriblist ka rääkimist. Underi, Suhe Tuglas. Sellest on igasuguseid legende ja ma juhiksin siin tähelepanu ainult ühele asjale, mis on fakt, kui sul on seltskonnas daam, kelle nimeks on printsess, mitte kuninganna nota bene. Ja kui sul on samas seltskonnas teine luuletaja, kelle hüüdnimega šampaaž ehk teener siis selge, et Friedebert Tuglas ei saanud olla paar. Ja ka Tuglas ei olnud sugugi mitte kinnisilmne armastaja, tal olid undrile ka omad proosalised etteheited. Aga Ma tahaks hästi läbi, siis ei ole ju mingi patt. Ent kui tehakse armastuses kooselu mõttes valik, siis on seal ka juba kohustus. Ning Tuglas otsis ennast, olgu öeldud. Küllalt kaua selle päästet, tema uus periood Aastast 1917 kuni 25 ei olnud sugugi mitte ühesuunaline, seal on täiesti erinevaid välja. Ja seal on artikleid ja kõike muud. Ta ei olnud nii väga paigal, samas kui on tar, on otsustanud üsna varakult, et ta on luuletaja. Nii nagu ta selles samas aru vannis soovitabki küsida sellelt, kes ta luuletajaks on määranud. Me peame ütlema, kes see baas oli öeldud, et kui under vaatas Tuglasele alt üles imetlusega, siis Underit vaatas alt üles Arto ratsa. Kuna ei ole olnud juures, ei oska midagi öelda nende kasvude ega pikkustega ega muu kohta, ent kui sulle pannakse nimeks paar saaled eesti keeles, treener. Aga miks see tema suhe sonarisuhe atsaniga nüüd nii palju tähtsustanud selle Sirje kiini uurimuse kaudu? Mina uuriksin kirjanike abielusid kõige vähem selle päästet, et isegi kui ma elaksin mõne kõrval oleksin ma ikkagi issanda idiootskusse, on kaheinimeselapsed suures, rohkemate inimeste eraelu ja siin tuleb olla küllalt põhimõttekindel. See, mis jääb, see värss või proosa või post nagu Kreutzwald või laul nagu Lydia Koidula või midagi muud kunstnikest võime võtta juurde kellelegi, kes on andekas maali, laguneda näiteks Olev Subbi või skulptori või arhitekti või kelle tahes, aga loojatena, kui inimestena me olime kõik ajalikud ühel Päeval meid ei ole, ei pruugi olla isegi meie haude, ainult fakt, et on kõik ning seeti moraalsuse tunne on tegelikult Underil algusest peale olemas, et me olemegi ajalikud. Ent ta kirjutab, Päevakaja, võtame siia kõrvale. Maagiline teist viis, see oli lõbus kellassepasell ja vabadussõjaväelane Juhan Sütiste, kes oma kõige ülevamad armastuslaulud kirjutas Nõukogude Eestis. Kusjuures Nigol Andresen andis talle korduvalt nõuet võtta siit armastust vähemaks paneb poliitõppust juurde. Ei no see on ka monument küllalt kõrges eas, nii et ei olnud, ta oli kõigest 44.. Sellised lood siis melon armastas lubatud jah, aga Underi juurde veel tulles nüüd selle Siuru perioodi juurde, et Under oli siis nii-öelda tips mamsel seal toimetuses Siuru perioodiga ta nagu kujunes printsessiks, nagu seltsid. Aga nii-öelda kirjanikuna luuletajana ennast positsioon päris nii nagu tänapäeval armastatakse öelda et hiljem arengut mõjutasid need inimesed, kes teda ümbritsesid üsna palju. Ehkki ta abiellus ilmselt teatud kaalutlustel, siis selle hakkeriga, kelle eesti nimi mul meelest ära läinud, praegu pärast Eesti hindamist, siis ometi tema nägu kiindumuseks jäi Addison või oli see vastupidi, tatsan kiindumus oli uldena. Ei ole mitte vastupidi, mõlemat pidi. Lõppude lõpuks ja abielu kestis väga kaua. Äärmiselt kaua. Et sa tahad nagu vältida siis autobiograafia seostamist loominguga ja need on kaks ise asja. Kui lugeda Ungarit läbi aegade, siis mulle tundub, et ta muutub kogu aeg süngemaks. Et sellest me ei saa olla nurga taga õnnest segane, ütleme seesama ballaadide kogu on ju ka küllaltki sünge. Noh, siin on see ekspressionismi mõju tema Saksamaal käik milles ta nagu Tõlgendada ka hoopiski teised, et ta muutub mitte süngemaks, vaid ta muutub elu targemaks. Sõõrutsemine tähendas kinnastega rumalusi. Kogenud Marie Under väldib rumalusi ja on märksa ettevaatlikum, mitte üleannetu. Sama arengut me võime tähele panna ka näiteks Kersti Meri laasil kus rumaluste periood on tegelikult väga fiktiivne. Merilaas on juba algusest peale tõsine. Me võime seda arengut tähele panna ka Viivi Luigel, Doris Kareva. Kui me võtame ainult naised, see ei ole antud juhul kõige määravam küsimuses on jõudmine elutarkusele ja, ja kui sa oled ka veel vanainimesena endiselt pillerkaari taia noh siis tekib küsimus, kas sa oled vahepeal üldse täiskasvanuks saanud. No kellega, eesti luules, Me võime varje Ungarit võrrelda, vist omal ajal on üsna palju teda võrreldud peti Allariga kellest meiegi oleme. Ajaliselt peab olema see vastupidine, Alver peaks olema võrreldav Underiga ja seda on ka muide tehtud. Seda on teinud näiteks Jaan Kross. Ent see see võrdlemine natukese riivatu, sest kindlasti on Alver ratsionaalsem mitte mitte ilmtingimata targem, ent ratsionaalsem selles mõttes, et ta on. Tal on sügavamasse mõtteluule. Underi puhul on pigem ikkagi tundeluule. Tuleb arvestada ka seda, et me ei tea ju väga selgesti, kumb kumba korralikult lugenud. Marie Under arvatavasti luges ka hilist allujale ja ma olen kindel, et Betti Alver võis lugeda kogu under. Kuid ega nad ei lugenud siis teineteist nagu õpilane ja õpetaja. Kummalgi oli oma elu kui Alver, kellele iroonia ja sarkasm on täiesti tuttavad, asjad kirjutab, et kui näen siin, siis on mul tunne noa ja kahvliga võtlast riidest lahti siis jam teatavas mõttes paralleel Underi sukkadele, siis ka need tuleb teatavast jalast ära võtta ja tagasi panna. Ja kumb kumma üle? Pisut muigab. Selle uurimine väga keeruline, sest ajad on erinevad ja olud on erinevad. Üks oli pika, aga Eesti NSVs põlu all ja tagakiusatu ja teine oli tagakiusatu pagulasena. Ent territooriumil olid erinevad. Aga siiski. Tunnistada, et ka nõukogude ajal Underi Underisse suhtumine siin kodu-Eestis oli üsna soosiv. Ei saa öelda, et soosiv, vaid tuleb öelda nii, et Need, kes kuuekümnendatel aastatel püüdsid anda Eesti NSV luulele kirjanduselule mingitki inimlikumad dimensiooni, näiteks kadunud Paul Rummo sõdisid omajagu selle eest, et et Under oleksid esindatud ja niimoodi see tema valikuga ilmus. Teda on ju avaldatud ka tolleaegsetesse antoloogiates ning see sündinud niisama kergesti. Aga on ju ka teada Underi enda suhtumine sellesse 58. aasta valikkogusse ning loomulikult tema ise ei rääkinud selle kogu tegemisel üldsegi kaasa. Taheti temast teha ka siinsetele inimestele siinpool raudset eesriiet oleviku protsessi kaasaegne. Ent sellel oli oma ideoloogiline hind. Millega on ta ei olnud nõus. Sest eks ole. Üks Eesti NSV kehasega juhte oli omaaegne soomlane Johannes Semper. 40. aasta äraandja. Ilmselt Underit talutisin just seetõttu, et tema emigratsioonis kirjutatud luuletustes on sellist kibestumist. Ehkki me teame, et kibestunud mõne oli kodumaalt lahkumise tõttu, aga seda tõlgendati umbes nii, et vaat see ongi nüüd kõikide pagulaste saatus. Kas siit minema läksid nõukogude võimu õnnistava mõju eest? Jah, see on niimoodi mõeldav, aga see on vägivaldne igal juhul. Mis oleks loomulik, et kui kirjanik ja lamp ja teda uuriv teadlane ka, et nad siis omavahel peavad nõu. Aga kui see on võimatu? Missis. Aga siis võiks esitada niisuguse kiusliku küsimused. Et tegelikult tänu sellele, et sealt sai välja lugeda midagi sellele süsteemile vastuvõetavat, oleme meiegi saanud temaga tutvuda nii-öelda veel tema eluajal see, mis ei olnud niivõrd võimalik mõne teise paguluses elava poeedi puhul. Ma ei tea, kasvõi näiteks ka Kalju Lepiku puhul. Kalepikustest Ühe kopikaline ajalehe kodumaa voldik sõna otseses mõttes lepikut püüti ära tõmmata neid veelgi. Ent sellele teadusega kõige vähematki pistmist teadus peab olema oma uurimisobjekti suhteliselt vaba nendes piirides kus vabadus on üldse põhjendatav ja elu ei ole tegelikult nagu öeldud, loomingu jäävuse mõttes kunagi kõige määravam tegur. Eraelu on surelike omavaheline asi. Pealegi tihtipeale olukorras, kus mingeid tõendeid ega dokumenti ei ole. Me ei tea ju keegi, kas näiteks Marie Under piltlikult öeldes karjus oma actioni peale või? Me ei tea seda, ei ole dokumente, nad elasid koos, sobisid, elasid koos lõpuni. Ja selle tulemuseks on ikkagi pikk rida väga ilusaid asju peale selle. Selle üheks tulemuseks, kui nii võib öelda, oli ja see, et aastal 69 esitati Marie Under Nobeli preemiale. Igaüht ei saa esitada, sest loomingu ei anna välja. Marie Underi kogutud teosed 1009 43 köidet. Ent sinna tuli ju pärast neljakümnendat aastat terve rida asju otsa. See ei ole ainult paari raamatu küsimus, kogusid on yle 12 ning tuleb arvestada ka Ungarit kui tõlkijat ja mingil määral ka kui kirjandusliku või ütleme siis eetilist etaloni. Kirjanik ei ole ju ainult tekst kirjanikomissioon, seesama lauluga ristimise probleem on kirjaniku jaoks läbiv, kes on ristitud ja kes ei olegi lihtsalt köster. Ja võib teha neid. Me oleme nii palju kui tahes, aga suurt suurt ei sünni. Underi uurimine Jarno siiracuix elutöid, mida ta kahjuks ei viinud lõpule ja siis kuuldavasti andis üle Sirje kiinile, et kas nüüd Sirje kiini uuringuga on kõik öeldud Underi kohta. Muidugi ei ole, ent ternazzilak ei jõudnud mitte ei kahjuks, vaid ei jõudnud seda tööd viia lõpuni olukorras kus kõige Taali, keele ja Kirjanduse Instituudis kõige madalamatel ametikohtadel üldse oma mineviku tõttu ka tema oli repressid pikka aega. Teiseks tal ei olnud ju juurde pääsuallikatele, mis on alles nüüd kättesaadavad nagu Välis-Eesti perioodika pluss arhiiv ja kõik muu. Samas ta oli küllalt huvitav essist, ent aseta ennast tema olukorda, kus ta kirjutas osalt arvatavasti ka raha teenimise pärast. Johannes Semper-ist, ilma et oleks käsitlenud 40. aasta kollaporatsioone joosta tahtis kihutada Underist, kellele vastupidi just see Coloporatsioon puudub. Mis sa siis teed? See oli sel ajal küllaltki tüüpiline niisugune valik, et midagi head teha, tuli ka natukene sööta, seda süsteemi. Nii et ta ikkagi mingil määral mööndus tegi, siis kas dolla, mis tal üle sellele olukorrale? Pealegi lämmatav Phansort klassik. Kui me nüüd taas üritame kokkuvõta seda tänast juttu, mis algas jõulutervitusega 41.-st aastast ja on vahepeal läinud tagasi lõbusatesse Seuro aegadesse, kus ülem eelikult pidu peeti teinekord ületades siivsuse piire ja kasutades uimasteid, siis mis on see, mis nüüd jääb Underi poolt meie Eesti kirjandusse, mis on see panus, mille on under andnud eesti kirjandusse, kui me siin suitsu puhul rääkisime nii loomingust kui tema kirjandusloolase kirjandusteadlase tööst, siis Underi puhul on ikkagi ainult see tema värss. Nagu öeldud, see värsson väga rikkalik sisu poolest. Kuid ma vastan sinu küsimusele üsna lühidalt. Underi jääb meile kui jäägitu luuletaja annab luule kaudu kõik, mis tal on. Nii nagu me oleme ka varem kasutanud väljendit paarikse lavons ehk luuletaja paariks Laans. Võib nii öelda, aga ma, ma kõlutan teda selles punktis mehega, kes saanud vanas eas omajagu tunnustust. Ma mõtlen Ain Kaalepit, kes aastal 1962 kirjutas ristsed lugu on tema enda ristimisest ning seal käivad teda vaatamas kindral ja pastor ja kes veel, aga lõpus tuleb talle külla rissetele muusa ning see muusa arvab järgmist. Suurt poeeti, sest küll vist ei saa. Under võiks, kuid ja oleks olnud rohkem edev, kui ta oli vabalt öelda, et minust on suu luuletaja saanud ja kui teda nimetati juba varakult printsessiks, siis mitte selle pääseta enne, vaid sellepärast, et keset prosaist oli tema algusest peale luuletaja. Tema on lauluga ristitud. Sellega tänaseks lõpetame. Enne kordame seda küsimust, mida eelmises saates esitasime. See on siis Gustav Suitsu kohta, Gustav Suitsu luuletus läkoom, lilli läkitus sõbral asutava kogu puhul 1849, millel on siis olemas teatav paralleel Eesti vabariigi asutava kogu luuletuse teine värss ütleb Lui sõber, õiguse, töötoa ja raamatu ja me küsime siis meie kuulajatelt, kes oli see Lui, millise keemilise segu ta avastas ja kes oli tema kuulus klassivend. Ja siis taas auhinnaraamat tuleb kirjastuselt. Aga meie vestlused jätkuvad nädala pärast, kui on juba astronoomiline kevad käes, mis täht meid siis ootab peale koidutähe pikk. Nõnda siis pikka hiiga kohtume järgmisel pühapäeval. Täna olid eetris Peeter Olesk ja tema vestluskaaslane Mart Tummelas, kena pühapäeva jätku. Kirjandusele.