Tere jätkuvad kevadkuud või oleks õigem nüüd öelda, näed, urbe kuud. Jah, on taas kord emakeelepäev, mida üsna ulatuslikult kogu Eestis tähistatakse, nagu ka meie siin vikerraadios, tähistasime oma eilse etteütlusega, mis toimus juba kolmat korda ja kogus taas ohtralt huvilisi ja vastajaid. Väike kokkuvõte sellest vaimujõukatsumisest meie saate lõpuosas. Ühtlasi kutsume kõiki kuulajaid märtsi ja aprillikuu jooksul hakkama uuteks Aavikuteks. Ehk pakkuma uusi käände või pöörde vorme kohmakate ehk liiga pikkade sõnade asemele lühemaid ja tabavamaid. Ühesõnaga, arendama meie emakeele grammatikat muutuvaid aja nõudeid silmas pidades. Olles eeskujuks või sakslased, kes ühtäkki loobusid nimisõnade suur tähelisuse nõudest, oli see ju ilus traditsioon küll kirjutada nimisõnu suurde, aga vabandage, milleks? Tänases saates on meil taas külaline, kes tegusalt tegelenud meie laste keele ja mõtlemise oskuse arendamisega. Tallinna Ülikooli lastekirjanduse õppejõud dotsent Mare Müürsepp. Temaga alustame juttu sellest, kuidas lugemine võiks kaasa aidata Ta laste mõtte- ja väljendusmaailma arengule. Professor Martin Ehala ka jätkub jutt eesti keele grammatika sarnasusest teiste soome-ugri keeltega, aga ühtlasi ka olulistest erijoontest ja nende põhjustest. Alustame aga niisiis saadet jätkates sarja uuenevatest põhikooli ainekavadest seekord keele õpetusest laste lugemisoskuse arendamise kaudu. Ja täna siis emakeelepäeva eelsel laupäeval on meil stuudios kena daam. Tallinna Ülikooli õppejõud Mare Müürsepp, tere, Mare. Tere Teie. Olete üks väga viljakas kirjanik olnud, olete väga palju kirjutanud arvustusi. Olete väga palju tegelenud meie laste lugemaõpetamise probleemidega, laste lugemike kirjutamisega kõige sellega, et kust see kõik alguse sai, tegelikult, kas see sai alguse teie oma lapsepõlvest, missugune oli teie enda lugema õppimine, kas te mäletate? Ma õppisin lugema ilmselt märkamatult. Mul oli neli aastat vanem õde ja ma mäletan oma lugemis oskust sellega seoses, et see vanem õde istus teisel pool lauda ja luges niimoodi pisaratega pooleks ja kohustuse korras ja mina irvitades tema vastas, lugesin peegelpildis seda teksti, mida tema pidi lugema. Ja, ja ma olen hiljem aru saanud, et selline peegelpildis lugemine on ka väga hea viis nii mõnegi lapse lugemisoskuse edendamiseks. Aga minul tuli see niisama loomulikult välja ja ma tean seda küll, et on hakanud lugema üsna noores eas kuskil nelja-aastaselt ja olen ka ise kirjutanud oma esimese luuletuse ilmselt viie aastaselt. Aga selliseid inimesi on tegelikult palju, kes on niiviisi märkamatult õppinud lugema, et on järsku avastanud, et nad oskavad lugeda või teised on avastanud, et laps oskab lugeda nii, et et see ei ole midagi erandlikku kindlasti. No see on üsna tuttav tunne, sellepärast et mulle tundub, et, et ma ei ole kunagi rohkem lugenud kui lapsena. Ilmselt sel ajal oli põhjuseks see, et ei olnud muid ahvatlusi noh, võib-olla õues mängimine või sõprade seltsis, aga ei olnud internetti. D ei olnud arvutimänge, teller oli nii nagu ta oli. Ei olnud just väga palju seal lastele pakkuda. Kas te peate seda normaalseks, et kui laps läheb kooli, et ta oskab juba lugeda? See on nii ja naa, üldiselt meie kliimas on lapsed siin nagu viimase 100 aasta jooksul on uuritud nende lugemise oskust kooli tulles. Et suur osa neist loeb raamatuid ja oskab lugeda, suur osa omandab selle kuskil viiendas elu aastas ja siis üksjagu on neid, kes õpivad selle seitsmeaastased, aga see ei ole üldse omaette probleem, millal ta just selle oskuse ja mil määral omandab, sest kõik lapsed hakkavad lugema ja laps võib väga ruttu teatud oskusi kombineerides saavutatagi selle, mida me temalt ootame. Et näiteks minu isa, kes oli lapsena väga kõva lugeja, meenutab, et kui ta kooli läks seitsmeselt, siis ta, Tal oli sünnipäev sügisel, siis ta sai kaheksa, et ta ei osanud oma teada lugeda, aga ta läks kohe linnaraamatukogus lugejaks, hakkas võtma endale pakse raamatuid ja hakkas nii-öelda paugupealt lugema, et siin ei saa olla midagi hämmastavat nii ega teisiti, sest need lugemise osaoskused, neid on palju ja nad küpsevad meis kõigis väga individuaalses. Sellise seoses, et kellel on mis omadus tugevam. Aga kui ma mõtlen oma lapsepõlve peale, siis kindlasti üks tegur, mis aitab tasuta vastu võtta ja tekitas huvi kirjasõna vastu oli kindlasti ka see, et raadios oli häid kirjandussaateid, loeti ette toredaid lugusid, oli sisukaid, lastesaateid juba sellel ajal ja, ja see kindlasti oli ka üks tugi, et lapsel on üldse aimdus, milliseid asju lugeda on võimalik, mis on laias maailmas olemas, millised tegelased on olemas. Lugemine kindlasti avardab silmaringi, aga kuna meil on keelesaade, siis ma küsiksin, et milline on seos lugemise ja keeleoskuse vahel, ma mõtlen emakeeleoskuse vahel. Iga kuulaja tegelikult teab, et see seos on olemas ja selles mõttes ma lahtisest väravast sisse tormata suure rünnakuga. Aga ma pigem tahaksin siin meenutada ühte niisugust tõika, mida ma olen juhtunud lugema nende teoreetikute sulest veega praktikute, kes on uurinud laste keeleoskust ja lugema kamist. Et üks väga tähtis seos, mida laps peab kogema väga väiksest peale on see seosed sõna tähendabki seda, mida ta tähendab. Seda, et täiskasvanud oma suhtlemises ja keelekasutuses peaksid olema siirad, otsekohesed ja ausad, sest laps tajub lahkheli, kui talle öeldakse sõnadega, et midagi on nii või naa. Tegelikult täiskasvanu käitub ise teistmoodi kui ta näiteks lapsel Ta ootab, et laps oleks viisakas või ütleksin. Tänan, palun, ja nõnda. Aga ise ütleb, säh ja näe, et siis laps tajub, et need sõnad ei tähenda tegelikult seda. Ja temas sugeneb selline kahtlus. Ja, ja tal ei ole kindlustunnet ja ta ei hakka usaldama, ei seda täiskasvanud kõigis tema ütlemistes. Ükskõik, kas ta noomib või kiidab laps, võib mõelda, et jah, see on niisama tihti lasteraamatutest näiteks tegelane tunnistanud, et suured räägivad üht ja tegelikult teevad teist. Ja, ja see kandub üle ka kirjasõnale, et seda ei pruugi võtta tõena, seal on näiteks kirjas tööjuhend, tee nii ja nii ja laps vaatab, et tee nii ja nii ta ei hakkagi seda enesega siduma, et see ongi nüüd see, et mina pean tegema nii ja nii või ka see, mis seal jutus siis on need, et kui palju seda nüüd saab tegelikuna võtta. Et, et see on üks punktis, milles minu meelest täiskasvanud kipuvad jääma nõrgaks, sellepärast et nii lihtne on lapsele öelda igasuguseid asju, mida me õigeks peame ja nii raske on tegelikult ise elada. Nende põhimõtete kohaselt. No ma kujutan ette, et ilukirjanduse lugemine, sealhulgas ka luulelugemine, peaks arendama lapse sõnavara, sest ega kodus ju ei kasutata paljusid neid sõnu ega väljendeid, et see kodune keel on tihtilugu üsna piiratud sõnavaraga. Seda kindlasti me kõik ju mäletame Tammsaare toredat näidet vargamäest, kui Indrek kuulis Singsale proo ema laulust ja siis käis ringi ja mõtles, eks ole, mis seal kõik on, kasutas, et kindla peale selline lugude ettelugemine, luuletuste lugemine, küll on õnnelik see laps, kelle ümber on selliseid täiskasvanuid, kes teavad peast luulet, laulusõnu näiteks minu ema võis laulda köögis toimetades pikki laule ja mina kuulasin neid ja need olid minu esimesed seiklusjutud, kui laulus räägiti kellestki inimesest või oli see ka mõni loom, kes kuhugile, kes ja mis temaga siis juhtus. Et, et ka lühikeses sellises luule vormilises tekstis võib-olla mingi sündmus või põnev tegelane ja, ja mida rohkem laps kuuleb selliseid asju juba seegi viib tema keelekasutust edasi ja üldse see kuulatud tekstide mitmekesisus on väga oluline selleks, et ise lugedes tunda ära, mismoodi siin tekstis see asi võib käia, on see lugu, luuletus, laul, mis see on ja mis siin võib edasi tulla, et see kogemus on, on väga vajalik selle teksti kui terviku tunnetamiseks ja see terviku tunnetus üksiti aitab ka mõista neid üksikuid detaile tekstis sees. Siin on suur roll nüüd vanematel vanavanematel ka kindlasti, kes võiksid oma lastele ette lugeda, et see komme Amist üsna väheseks jäänud tänapäeval, et laps lükatakse kusagile teleri ette või või arvuti ette ja vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Vot mina küll tänapäeva inimestest nii halvasti ei arva, meil on ka seda sutikene uuritud, on siin olnud tudengeid, kes on näiteks küsitlenud lasteaia laste vanemaid ja on tulnud välja selliseid asju ette mõnigi vanem, kes oma lapsepõlvest ei mäleta Ta sellist ettelugemist või jutustamist, sest te kujutate ette, et praeguste lapsevanemate vanemad olid omal noorel ajal ju väga tööga seotud, nad ei olnud niiviisi kodus nagu praegu võib-olla saab olla. Ja kui lapsed pandi ju väga varakult sõime ja lasteasutuses olid nad pikad päevad ja kõik, nii et, et siis ka need vanemad, kes ise teadvustavad, et neil ei ole lapsena loetud, on just meelega või kuidagi nagu ütleme, vihuti või selle kompenseerimiseks oma lapsele püüdnud võimalikult palju lugeda, et kindlasti meil on väga palju selliseid lapsevanemaid, kes pühendavad end igal õhtul ja ka rohkem sellele, et nad loevad lastega kuus, vaatavad koos raamatuid, loevad ette, meil on näiteks olemas väga head raamatukogud oma lastenurkadega või lasteosakondadega. Lastekirjanduse keskus Tallinna vanalinnas, kuhu me näeme, tulevad õhtutundidel või puhkepäevadel vanemad koos mis tahes vanuses lapsega ja istuvad seal rahumeeli nagu aeg üldse ei liigukski. Janad lehitsevad koos raamatuid ja vaatavad neid tahavad nende üle ja sama juhtub ka kodudes ja on vanemaid, kes näiteks tulles trenni lapsele järele, kuni ta ootab seal esikus, et laps lõpetab selle rivistuse ja nõnda riietub. Seni ta loeb seal raamatut omaette, ei ole näinud, kui suur tõsine mees, ärimees loeb seal lasteraamatud, et täiesti kindlalt on selline inimtõug nõnda ütelda olemas ja nende peale tulebki lootused rajada. Mulle meeldib see teie optimism, et see olukord ei olegi nii hull, nagu tihtilugu ajakirjandust lugedes mulje jääb, et on hüljatud. Ajakirjandus on üks väga kole asi, tema tekitab draamat seal, kus seda üldse vaja poleks. Nii, aga kuidas te ikkagi suhtute sellesse, et nüüd on tulnud ahvatlusi juurde näiteks seesama internet? Eks ta ole kole küll ja ma ei oska praegu mõelda, mida mina lapsena oleksin teinud, kui minul oleks olnud kasutada sellised võimalused nagu tänapäeval pakub see veebimaailm. Ma ei oska tõesti arvata, sest kindlasti sellisel aktiivsemal lapsel on isegi raske ennast jagada selle kõige vahel, mida ta tahaks teha. Mul on endal kodus selliseid küllalt aktiivsed liikujad, lapsed ja siis on ikkagi mõnigi kord seda, et on tundide kaupa olnud internetis järskunud, hoobilt tõuseb püsti keset mängugi või, või ka teleri ees keset filmi, ütleb ei, nüüd ma lähen õue. Et enda sees otsus leida, et mida teha, sest võimalusi on tõesti palju. Jaa, aga samas, mis puutub lugemaõpetamise või keeleõpetusse, siis on muidugi laias ilmas kõik ära tabanud, et, et siis tulebki neid võimalusi kasutada selleks, et, et last õpetada selle kaudu, mis teda loomuldasa huvitab ja kui lapsi huvitab arvutiga tegelda, siis tulebki mõelda selliseid materjale välja, mida ta sealt saab kätte ja mida ta siis midagi mängides kasutades tegelikult endale suurt kasu ka tooks. Täiskasvanud peavad nagu tulema lastele vastu ja siinkohal olekski nagu mõtet rääkida natuke sellest Virbitsast, mille kaasautoriks te olete. Meie saates on sellest ka varem põgusalt juttu olnud, seal siis virtuaalne aabits. Kuidas see sündis, kas see oli teie algatus või kunstiakadeemia, kes teostanud selle, kes selle taga on, tegelikult? Nagu tihti head asjad sünnivad mitmete soodsate asjaolude kokkulangemisel, nii ka see siis, kui ma hakkasin koostama Ühte lugemaõpetamise vahendit 90.-te alguses, mis oli selline aabitsamoodi raamat hiirtega siis mul oli juba see mõte, et kuna siis arvutit kasutama ka kirjastustegevuses, et see võiks olla midagi sellist, mis on liikuvam kui tavaline raamat, mis annab lapsel võimaluse materjali vahetada. Ta on tõsta. Ja, ja mul on olnud see mõte, et see võiks olla selline virtuaalne õppevahend. Ja siis, kui ma kuulsin, et kunstiakadeemias üks noor ja äärmiselt tubli inimene ka selles suunas töötab, siis ma võtsin temaga lihtsalt ühendust ja siis ta hakkaski ka otsima enesele kaasautorid, nii et me nii-öelda otsisime Tennedes selles võimaluste labürindis üheaegselt ja leidsimegi. Ja Ivika Kivi ja tal on seal terve suur tubli töötajaskond taga. Sõbrad ja kolleegid, kes kõik seda ka tegid Äärmise visadusega, sest et see töömaht on selle asja juures ikkagi minu silma jaoks ikkagi väga suuri ettekujutamatu. Mina mõtlesin välja nende harjutuste sisu, sõnavara ja siis põhilise sellise liikumise tähendab, et mida, mis materjali seal, kuidas sellega manipuleeritakse ja siis need kenad inimesed Kunstiakadeemiasse selle kõik vormistasid selliseks arvutimänguks. Milline on tagasiside olnud ulates olnud sõda, kes on selle üles leidnud ja kes seda kasutab, sellele sa ka ikka ma usun, et ta meeldib, sest et on ju võimalik seal leida selliseid ülesandeid, mis on lapsele huvitavad ja parajad ja seal on neid küllalt suures valikus. Paraku meil ei ole keegi teadlikult tegelenud sellise võrdlusega, et on olemas ju ka muid virtuaalseid lugema õppimise vahendeid ka muudes keeltes ja nõnda, et neid ma tean, Ivika Kivi oma töös küll tõi need ette, aga no need ei ole laia rahvani jõudnud. Tegelikult selliseid võimalusi võiks veebimaailmast otsida veel ja veel ja neid kõrvutada ja, ja ma usun, et vanemad tegelikult, kes on huvitatud oma laste arendamisest, et nad on sellised mängukeskkond iga leidnud, kus neid lugemaõpetamise viisid sees, aga minul ei ole praegu sellist lehte ees, et ma saaks öelda, et vot sellistel aadressidel on veel neid toredaid asju. Aga neid on kindlasti olemas. Ris sõnade moodustamisel ja sellised muud sõnamängulised tegevused. Meie konsultant professor Martin Ehala jätkab sel kuul eesti keele õpetuse eripärasuse analüüsi. Me oleme oma grammatika kirja pannud või määratlenud suhteliselt paari viimase aastasaja jooksul enne seda ma ei mõelnud selle peale, mis on meie grammatika, vaid me rääkisime nii nagu me kõik räägime loomulikult ja ka kirjapanekud. Needki olid suurelt jaolt sakslaste tehtud, et esimesed kindlasti eestlased ise neid ei teinud, kuivõrd nüüd võiks ette kujutada, et nüüd need kirjapanekud on muutnud grammatikat, et sakslased, kes hakkasid kohandama saksa keele keeleõpetuse reegleid meie keelele. Ma ei ole päris pädev sellele vastama. Aga nii palju on kindel, et fikseeritud ja raamatusse raiutud grammatika kindlasti stabiliseerib keelt, ehk kui me teame, mismoodi on õige siis mõjutab keelekasutaja nende nende igapäevases suhtluses, kuigi mitte absoluutselt keel muutub ikka kui need keegi leiab grammatika oma, noh nii-öelda ütleme, saksa vaimulikud, kes tegid eesti keele grammatika vaid seitsmeteistkümneni nor Stahli grammatika 18. sajandil. Et ma ei ole nii kindel, et nad on eesti keelt palju mõjutanud. Esiteks kasutasid neid grammatikat sakslased ise, nad olid tehtud sageli sellise struktuuriga, sakslasel oli eesti keele ehitust nii-öelda enda jaoks parem ette kujutada, mis sugugi ei pruukinud olla eesti keele ehitusega kõige paremini. Noh, nii-öelda paremas kooskõlas, aga samas Eesti talurahvas neid grammatikat ei kasutanud ja rääkis ikka edasi, nii nagu rääkis, kui keegi oleks nende grammatikat ja järgi väga tihedalt hakanud üldhariduskoolis, kui säärane oleks olnud tol ajal midagi nagu õpetama, võib-olla sellel oleks olnd mõju, aga praegu ma arvan sellisel viisil, nagu need esimesed grammatika olid kasutusel, nii et eesti tavakõneleja Neid ei lugenud ja nende järgi oma keelt ei seadnud, ma arvan, et nende mõju ei olnud väga suur, tasapisi grammatikat läksid paremini vastupidi iga iga järgmine grammatika põlvkond kus rohkem keelele vastavaks ehk siis kirjeldas keelt adekvaatsemalt, mitte keele muutunud grammatikatele vastavaks. No küllap pole siin suur mõju, nii nagu te ütlesite, ka Soome ka suhtlemisel seal mäe oli keeleteadlaste mõju, nagu me teame, oli ka, et me kõigepealt tuvastasime oma sugulase ja ja siis me hakkasime ka nägema oma keele ehitust suhteliselt samal kombel. Ja aarendusele esimene grammatikakirjutaja, kes teadlikult vaatas soome keele poole ja ütles, et eesti keele kirjeldamisel tuleks võtta eeskuju soome keel ja see, mis soome keele kirjeldusel on tehtud, mitte saksa keel või ladina keel. Esimesed grammatikat olid nende keelte struktuuri järgi korrastatud ja mis ei sobinud eesti keelele nii hästi kui kui soome keel. No me teame, et eesti keel on ka võõrsõnaga öeldes aglutineeriv keel ja mis ilmselt on põhiline erinevus näiteks romaani keeltest. See aglutineeriv tähendab siis sõnadele lisatakse tunnuseid ja lõppe, ehk et keeles on väga rikas vormimoodustus, palju käändeid, palju verbivorme. Ja tõesti eesti keel on rikka vorm moodustusega jää erineb selle poolest, noh kasvõi rootsi või inglise keelest üsna palju saksa keelest natukene vähem, võib-olla. Ja kui me hakkame neid vaatama, milline siis eesti keele vormimoodustus on. Ja siis siin oleks hea nagu tähele panna seda, et et grammatikas vormimoodustuse pool tekib aja jooksul, kui iseseisvad sõnad muutuvad nendeks käändelõppudeks, need käändelõpud ei kuku kuskilt taevast ja neil enamasti ei mõelda välja ninali hops nagu see Aavikul see nuks ja mata tegemata, et kohe mõtles niukse tunnuse välja. Enamasti nad nii ei kujunevad aja jooksul. Ja siis võib öelda küll niimoodi, et see, millest eks rahvas mõtleb. Meie jaoks on kuidagi igapäevaselt oluline. See jõuab tuhandete aastate vältel tasapisi sinna grammatikas sinna selle grammatika südamesse ütleme, vormi moodustesse. Ja kui me vaatame nüüd seda eesti keele vormi moodustest, käändsõnu kui rikasse, nagu vormistik on ja siis tundub, et eestlastele on olnud oluline tähendada asjade vahelisi suhteid ja käänded teevad seda. Et teine asi, kui me vaatame Eesti keeles, on sellised huvitavad nagu väljendusvahendit, nagu kaudne kõneviis, mis ei ole paljudes keeltes, ei ole olemas ja see kaudne kõneviis viitab sellele, et eestlastel on olnud oluline väljendada, mida keegi millestki arvab, noh näiteks et ta olevat läinud, see tähendab seda, et väitja ütleb, et keegi ütles, et keegi läks nii, et eesti keeles on vot sellised nüansid nagu teatamis, laadet. See on nii, nagu praegu öeldakse, et keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellel oleks midagi. Et selline asi on jõudnud eesti keeles sinna grammatikas, järelikult inimestel on olnud oluline niimoodi väljendada. Nii nagu te ütlesite, need ka meie tänased 14 on ikka veel 14 käänet. 14 käänet on nii kujunenud, et ükskõik, kas me ütleme, et lähen majast välja, siis vanasti ütles maja seest välja ütlementaal niimoodi võib, lihtsustatult võib öelda, nii et maja seest, kuni see lõpuks kujunes välja majast lähen tänava peale Janavale kõige parem on seda isegi öelda niierit kõigeks. Viimane käenemis nii oli, tekkis, on kaasa, ütleb, eks ole noaga või isaga. Ja see oli veel. Seitsmeteistkümnenda sajandi tekstides on näha, kus on, lähen isa kaasnagu kaasnagu koos umbes selline sõna täiesti omaette sõna ja see tasapisi on veel kokku sulanud, kuni ta tänapäeval isaga mitte ei ole, isa kaas ja soome keeles on selle asemel isend kanssa, eks ole, kanssa on see, mis kunagi tõenäoliselt oli nii ka eesti kui soome keeles, sellest kantslast tuli kunagi kaas ja see gaas lühenes veel ära kunide tänaval ainult Keeaa isaga. No selles mõttes on muidugi huvitav võrdlus soome keelega, et soome keeles on 15 käänet, et seal on veel viisi, ütled eesti keeles, seda ei ole veel tekkinud, aga võib-olla tekib no viisil ütlevadki. Ei ole kombeks saanud pidada käändeks, aga viisi ütlevad, vormid on eesti keeles ka olemas, eks ole, kuidas eksale lehvivi hõlmu ja niiviisi ütleva vorme on, aga me ei pea teda käändeks, sest neid vorme ei ole nii palju, et igast sõnast Sakse saaks moodustada. Martin Ehala oli vikerraadiol, kõlas ka eile huvitaja saates, et juhatada sisse kolmandat korda korraldatud üle-eestilist e etteütlust, mille ta ise ka koostas. Ortograafiaoskusi koos parimaile mõeldud auhindade väljaselgitamisega eile huvitajas siis proovisimegi. Meieni jõudis ajavahemikul kella 10 30-st kella 11-ni 754 etteütluse vastust. Etteütlusi kontrollis arvutiprogramm. Seetõttu ei räägi me vigade arvust ega tegelikult üldse vigadest, vaid sellest, kuivõrd täpselt saadetud tekst vastas arvuti mälus salvestatud professor Ehala originaalile. Nagu ka kahel eelmisel korral ei tahtnud me etteütlusega jõuda lõpliku tõeni. Nii nagu ka ortograafia reeglid pole ju igavesed ega ühemõttelised. Tegemist oli siiski pigem mänguvõistlusega, mitte seaduse kehtestamisega. Kõige kiiremini saatis enam kui 99 protsendiliselt korrektse vastuse. Tartu Ülikooli eesti keele tudeng on Metslang. Õnnitleme teda sel puhul. Lisaks saavad praktiliselt sama hea tulemuse eest raamatuauhinnad kirjastuselt Varrak ja entsüklopeediakirjastuselt Raul Salumets ja Triin Tae kõigile neile veel kord palju õnne. Aga lisaks saime ka saate ajal ühenduse õnneliku võitja Andre Metslangi endaga. Mulle tundub veidi, et te olete vist üsna eriala inimene. Keeleinimene. Õpin eesti keelt ehk kolmandat aastat. Kolmandat aastat Tartu Ülikoolis olete lõpetanud Treffneri gümnaasiumi, nagu ma guugeldades leidsin. Kui raskeks te seda teksti peate? Ma arvan, et tekst oli päris lihtne, sest te hirmutasite alguses tuleb väga raske tekst, aga ainult üks tsitaatsõna ja Nii et teie meelest ei olnudki väga raske, pigem lihtne. Mis valmistas teile kõige suuremat probleemi, on see üks koma, Ma tean See esimene koma 14. märtsi järel ja ees. Järel ja ees oli mulle üllatus, aga see, mis meie teisele õigesti või peaaegu õigesti vastanute probleeme tekitas. Ehk teine mees on Raul Salumets, temal jäi ära üks hüüumärk, selle teeme ära järel, teile oli see olemas. Oli tõesti, ma ausalt öeldes ei mäleta, ma mõtlesin hästi pikalt selle teema ära üle, aga. No igatahes meie masina luges küll välja, et 99,1 protsenti on teie vastus õige. Ühtlasi saan nüüd välja kuulutada ka keelesõnumi veebruarikuu suure folkloori kogumise võistluse võitjat, kes saatsid meile olümpiamängude reportaaži tehes kõlanud iseäralikke väljendeid ja ütlusi. Kirjastuse Varrak väärt teosed võitsid Helle Mikk, Mati Metsanurk ja Einar Hiller. Märtsi ja aprillikuu jooksul ootame aga kuulajaid jõudu katsuma, veidi raskema, aga sedavõrd põnevama pähkli kallal. Otsime nimelt uusi Aavikuid, kes tahaksid muuta mõistlikumaks ja ajakohasemaks meie keele grammatilisi vorme. Oma mõtteid teiste huvilistega saab jagada keele sõnumi kommentaari akna kaudu aadressil keeles punkt vikerraadio poee või kirjutades elektronkirja aadressile Mart punktumelasate jäär. Esimesed ettepanekud ongi juba laekunud. Aga tänase saate tõid kuulajateni toimetaja Mart Ummelas ja režissöör Anna-Maria Currel. Kuulamiseni nädala pärast.