Kirikuelu tänase emakeelepäeva kirikuelu saate pühendame eesti keelele, räägime eestikeelsetest varasematest kirjalikes tekstidest ning emakeelse piibli ilmumisest 1739. aastal. Saatejuht on Meelis Süld. Tänases kirikuelu saates räägime emakeelse piibli ning eesti keele ja kiriku omavahelistest seostest ja stuudiosse kutsunud keeleteadlase ja tõlkija Kristiina Rossi. Kui me mõtleme piiblile, emakeelele ja kirikule, siis kas võib öelda, et need on väga tihedalt seotud? Religioon on Eestis ja emakeel, et need on lahutamatud. Jah, päris kindlasti, eriti, kui me räägime eesti kirjakeelest, siis eesti kirjakeel üldse sündiski ainult tänu tänu kirikule ja ja tänu piibli tõlkimisele. Nii et need on isegi üksüheselt seotud, võiks öelda. Varasemad teated meie kirjakeelest pärinevad siis 1525.-st aastast nii palju kui meil siiamaani informatsiooni on. Võib isegi öelda, et kui nii päris alguse juurde tahta, tagasi minna, siis on ju teada, et esimene eestikeelne lause, mis kirja pandi, öeldi juba aastal 1215. Kuulus lause, laula, laula, pappi, mille kroonik Henrik oma kroonikas kirja pani, võib-olla küll natuke hiljem, no tõenäoliselt ta kirjutas selle selsamal aastal ikka juba üles, ega ta muidu poleks mäletanud seda. Nii et selles mõttes jah, võib öelda, et päris täpselt on dateeritud kirjutatud eesti keele algusaastaga 1215 aga sellest läks muidugi veel mitu sajandit, enne kui päriselt kirjalik eesti keel tekkis. 1525 esimene teos oli jällegi ka vaimulik teos. Jah, mis esimene teos oli, seda ju ei teatagi, sest see on kaduma läinud, tõenäoliselt ta mingisugune katekismus oli või, või mingi sedalaadi raamat. 1535 selle kohta me teame juba palju rohkem. Ja selle kohta on juba 11 katkist lehekülge alles, nii et, et sealt juba võib, võib umbes aimu saada, missugune see kirjutatud eesti keel sel ajal oli. Ja teos, millega oli tegemist jällegi kategis See oli jällegi katekismus, jaa, jaa. Ma õieti kuni 18. sajandi lõpuni kõik, mis eesti keeles kirjutatult ilmus, see oligi vaimulik tekst. No ütleme, 99 protsenti seal oli natukene mingeid mingit ilmalikku asja ajamise tekste ka, aga praktiliselt praktiliselt kõik oli vaimulik tekst, katekismus, kirikukäsiraamatud. Ja muidugi siis piiblikatkendid. Piibli tõlkimise üritused. Aga selle 1535. aasta katekismuse kohta, kui palju me teame, kui palju neid üht-teist lehekülge on uuritud? No neid on ikka väga põhjalikult uuritud, kuna 16.-st sajandist on üldse nii vähe teksti eesti keeles olemas, siis on kõik üsna põhjalikult, sõna-sõnalt ja vorm vormilt läbi uuritud, sellest on sõnastik koostatud. Tartu Ülikooli vana kirjakeele uurimise rühm on kogu selle materjali üsna täpselt läbi analüüsinud ja ka avaldanud. Kui me selle teksti praegu ette võtaksime, kas me saaksime aru, millest on? Juttu ei, tõenäoliselt päris keskmine eestlane aru ei saaks, pealegi seal on suur osalauseid on poolikud, sest et need on ju tõesti ainult niisugused leheräbalad, mis leiti, seal ei ole, ei olegi päris tervikteksti ja see on ikkagi küllalt erinev tänapäeva sellest. Üldiselt see osa tekstist, mis on säilinud, kuni ütleme, seitsmeteistkümnenda sajandi esimese pooleni kõik see kirjalik eesti keel on hästi saksa keelepära. Ta morfeimorfeemilt kopeerib seda saksa teksti, mida tõlgiti näiteks veel Mülleri jutlustes 1600 või ütleme, seitsmeteistkümnenda sajandi alguses hea ja kurja tundmise puu on siis see puu ses tundmisest heast ja kurjast, sest et ta tõlgib niimoodi järjest lihtsalt seda saksa fraasi. Ja kui niisugust eesti keelt lugeda, siis ega tänapäeval noh, see nõuab mõtlemist, et et mida see kõik tähendab. Mis tähendab omakorda jälle seda, et need, kes on õppinud saksa keelt, saaksid paremini aru sellest kõigest. Kindlasti ja, ja eriti muidugi 16. sajandi keelest veel need, kes natukene alamsaksa keelest ka midagi teavad, sest kuni seitsmeteistkümnenda sajandini see põhiline eeskuju keel oli alamsaksa keel. No mis üldse tingis selle, et oli vaja panna emakeeles asju kirja juba. See, et kirja oli vaja panna see alguses need kirjapanekud olidki mõeldud ikkagi sakslastest kirikuõpetajatele kasutamiseks. Aga see, et hakati kirja panema Ma selle mõttega, et eestlased ise ka loevad, see tõenäoliselt niisugune olukord tekkis alles seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus. Esimesed raamatud, kus ka tiitelleht on eestikeelne, on 1684 85 86. Kõige suurem ja tähtsam esimene niisugune raamat oli vastne testament. Ja need esimesed raamatud ongi kõik lõunaeestikeelset, kus, kus siis tiitelleht oli ka eesti keeles raamat oli läbinisti eestikeelne, nii et ilmselt ta oli siis juba mõeldud eestlasest lugejale. Kuni selle ajani võib öelda, et kasutajatena kirjaliku teksti kasutajatena peeti siiski silmas sakslasi neid sakslasi, kes siis seda teksti eestlastele edasi õpetasid. Ja omakorda see, et eestlane loeks ja aru saaks, on seotud ka reformatsiooniga ja Martin Luteri taotlusega, et piibel emakeelsena jõuaks kõikide inimesteni. Ja loomulikult ja see Martin Lutheri ideaal, et piibel peab olema võimalik rahvakeelne ja nagu ta seda ütles, nii et emad kodus ja lapsed tänaval kõik seda mõistma tahaksid. See teoorias oli loomulikult kõikide eesti piiblitõlkijate silme ees ka pidevalt, aga seda rakendada selgub oli siiski väga keeruline. Nad ütlesid küll, et nad kirjutavad oma keelerahva suust maha, aga tegelikult tükk aega, kui nüüd tagantjärele vaadata, siis tundub, et ikkagi täiesti morfeimorfeemilt tõlkisid seda saksa kirjaliku teksti. Kes olid tol ajal piiblitõlkijad üldse, kes siis vastset testamenti alguses tõlkisid lõpuks siis tervikpiiblid ka. No päriselt piiblit tõlkima hakata, tee on teada, esimene katse tehti 1600 neljakümnendatel aastatel, aga kes seal täpselt nimeliselt tõlkisid, neid inimesi teada ei oleks, see on kõik, seda teksti ei ole säilinud. Ainult kaudsed andmed on selle kohta, et piiskopeering väidab vist 1643, et suur osa uuest testamendist on tõlgitud põhjaeesti keelde. Aga esimene, kellest on teada, et ta tõesti piibli tõlkise, kelle tõlge on ka säilinud suures osas oli Lõuna-Eesti pastor Johannes Kuzzlov. Tegelikult tänapäeval tasub seda tema tõlget uurida ja vaadata, sest see on mingis mõttes väga õpetlik ja natukene võib-olla kurb, aga, aga kogu vaimuelu ilmselt väga hästi iseloomustav tohutu suur töö, mis ta ära tegi ja mis on mingis mõttes nagu kasutu või kaduma läinud, sest seda tema tõlget keegi keegi enam hiljem ei kasutanud, see on käsikirjas säilinud. See oli lõunaeesti keeles, aga tegelikult eesti kirjakeele aluseks sai põhjaeesti keel. Siis ei saa isegi öelda, et see kuidagi suhteliselt oleks meie tänapäeva keelt mõjutanud. Aga noh, ometigi ei saa ju öelda, et see oli, oli mõttetu töö ja kuskil on need jäljed alles ja kogu see tegelikult on ju ikkagi tänapäevani välja ilmselt mingi oma mõju avaldanud. Lõunaeesti keele põhjaeesti keel kui suur see nii-öelda võitlus siis nende kahe keele vahel oli? Seitsmeteistkümnendal sajandil see oli päris periskange võitlus, mis muidugi ei olnud mitte ainult kahe keele vahel, vaid ikkagi kahe, kahe võimu vahel Riias paikneva Liivimaa ülemkonsistooriumi ja Tallinnas paikneva Eestimaa konsistooriumi vahel. Suur osa sellest võitlusest oli lihtsalt niisugune inimlik inimlik enese maksmapanemise küsimused, kellele jääb õigus eestikeelne piibel välja anda. Aga, ja tänu sellele niisugusele võimuvõitlusele. Tõenäoliselt oli see üks põhjus, miks üldse eestikeelne piibli tõlkimine nii kaua venis, sest lätlastel ilmus ju esimene piibel juba seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus. Ta päris kättesaadavaks lugejatele sai 1690.-te aastate alguses, ehkki tiitellehel on 1689, aga trükist tuli siiski natuke hiljem. Ja ilmselt niisugune loomulik aeg eestikeelse piibli ilmumiseks oleks ka siis olnud ja väga kaugel oldigi juba sel ajal eestikeelse piibli väljaandmisele. Tõlge oli üsna üsna valmis, aga ilmselt just see võimuvõitlus ikkagi ikkagi takistas seda ja siis tuli põhjasõda vahele, nii et siis läks veel tegelikult tegelikult mitukümmend aastat enne kui 1739 viimaks piibel ilmus. Kui suured keeleliselt need vahed põhjaeesti ja lõunaeesti keele vahel olid? Keelelised vahed olid ikkagi päris suured, et ja keelelised vahed olid kuni seitsmeteistkümnenda sajandi 80.-te aastateni seda suuremad, et see põhjaeesti keel, mida Põhja-Eestis parandati, mida see Eestimaa konsistooriumi arendas, see oli niisugune hästi saksapärane ja konservatiivne. Ja võib ütelda jäik, normeeritud rahva keelest küllaltki kauge keel. Aga see keelevariant, mida siis Liivimaal arendati ja kogu Lõuna-Eesti kirjakeele variant niikuinii oli märksa rahvakeelsem, aga sellesama lõunaeestikeelse kirjakeelevariandi eeskujul hakkasid levima taanlased omakorda ka põhjaeestikeelset kirjakeelt arendama. Ja vot nad võtsid nagu need niisugused kirjakeel moodustamise mallid ja selle rahva keeleläheduse, selle võtsid sellelt lõunaeesti keelelt üle, nii et see oli palju paindlikum ja rikkam. Või vähemasti ütleme nii, Genowiinsem, soome-ugripärasem, keelevariant, mida nad arendasid, nii et lisaks lisaks puhtalt erinevustele oli seal ka niisugune keele strateegiline erinevus, rääkimata siis tõlkimisel oli erinevus veel selles, et põhjaeestlaste tõlge lähtus luteri tekstist luteri saksakeelsest tõlkest, aga lõunaeestlaste tõlge lähtus originaaltekstidest. Kristiina Ross, Eesti keeleteadlane ja kui palju selle üle arutletakse, et mis oleks saanud eesti keelest siis, kui näiteks piibli oleks lõunaeestikeelsena välja antud. Ajaloolased vist ei pea niisuguseid arutlusi eriti asjalikuks. Aga muidugi niisugune kiusatus tekib küll, eriti kui viimasel ajal ma olen vaadanud seda Johannes kutslasi nii-ütelda, kaduma läinud või kasutuks osutunud tõlget, sest see lõuna eestikeelne vastne testament, mis lõpuks ilmus 1686 noh selle kohta võib kindlasti öelda, et tema see tekst on mõjutanud tegelikult põhjaeestikeelset kirjakeelt ja selle mõjud mõjud on kirjakeeles väga tugevad, aga otse kutslasi tee läks nagu hoopis kaduma. Ja noh, siin võiks lõputult fantaseerida, mis siis, mis siis oleks saanud, kui, kui see oleks tegelikult ilmunud, siis tõenäoliselt meie kirjakeel praegu oleks ikkagi Lõuna-Eesti põhjaga. Vaevalt, et oleks suudetud kaht kirjakeelt kuigi kaua alles hoida, see esimene oleks ikka ilmselt oma jälje palju tugevamalt jätnud. Kuivõrd olid oma aja kirikuõpetajad ja preestrid üldse keeleteadlased iseendalegi aru andmata? Noh päris kindlasti nad olid, olid kõik otseselt keeleteadlased või kas need teadlased selles mõttes nagu laupäeval seda mõtleme, aga, aga ütleme, keelemehed siis, kui nad kõik sel ajal mehed olid tõesti. Selle kohta kasutatakse sõna misjonilingvistika, nende jaoks keel oli, oli vahend, millega nad üldse said oma tööd teha ja sellepärast see keel oli neile ikkagi tohutult oluline. No viimane niisugune misjonilingvist, kes seda endale selgelt Aru andis, kui tähtis keel talle on ja kes sellega väga palju tegeles, oli Eduard Ahrens veel 19. sajandi keskel kes siis Eesti uue kirjaviisi tänapäevani kehtiva riisi lõi. Tema mõistis eriti selgelt ka seda, et, et keel on see vahend, millega tal on võimalik oma oma tõde teistele selgitada. Ja ta oli väga mures sellepärast et ta avastas siis 19. sajandi esimesel poolel oma Kuusalu talupoegadega vesteldes, et suheldes, et talupojad omavahel räägivad hoopis teistsugust keelt, aga niipea kui tema üritab nendega rääkida, siis nad lülitavad nagu automaatselt sellele kirikukeelele ümber ja see häiris teda, ta leidis, et see on paha. Et tuleks tegelikult ikkagi seda kirikukeelt lähendada talupoegade keelele. See on tegelikult teemaga, täna võib-olla mitte sellises kontekstis, aga mismoodi kirik saaks väljendada oma arusaamu, oma põhimõtteid, nõnda et inimesed tänapäeval sellest aru saaksid? Kindlasti, eks eks see jääbki igaveseks probleemiks. Aga muidugi ka nüüd tänapäeval tänapäeval lihtsalt neid erinevaid kanaleid ja erinevaid alasid, kus keelt arendatakse, neid on niivõrd palju, et loomulikult nii keskset kohta kirikul siin enam olla ei saa. Aga, aga loomulikult, eks piibli tõlkimine ja selle keele rikastamine, see kestab, kestab kogu aeg edasi. Miks näiteks tänapäeval peaks piiblit tõlkima uuesti, me teame, et see protsess käib või vähemasti tasapisi tegeletakse sellega Piiblitele uuesti ja uuesti eesti keelde tõlkida. Iga rikasteksti tasub kogu aeg uuesti tõlkida, sest tõlkimisel vana tõde, et originaal on aegumatu, aga aga tõlge aegub. Ja iga põlvkond tegelikult vajab nagu uut tõlget vanast original saalist, mis ei tähenda, et need vanad tõlked tarbetuks muutuksid, aga lihtsalt on vaja mingeid uusi kihistusi sinna peale, juhul kui me eeldame, et see tekst inimestele originaaltekst inimestele jätkuvalt midagi ütleb, siis lihtsalt tuletada järjest uuesti tõlkida ja tõlgendada, sest keel kogu aeg muutub. Nii et võib olla ka see täiesti võimalik, et inimesed, kes võtavad tänasel hetkel lahti vanad testamendi, mis on justkui kaasaegses keeles, nad ei saa kõigest aru enam mõned sõnad, mõned väljendid on juba seal aegunud noorema põlvkonna jaoks. No see tõlge, mis meil praegu kehtib, ma arvan, et ta võib olla keeleliselt veel siiski päris aegunud ei ole, aga ta on lihtsalt tõlkiliselt. Tõlkeanalüüs on niivõrd palju vahepeal edasi arenenud, et seal tuleks lihtsalt juba puht tõlkiliselt mingeid asju ja lisaks ta võib-olla ei ole keeleliselt nii väga õnnestunud pelg. Ta ei ole võib-olla ja huvitav tõlge, ütleme nii puhtkeeleliselt lihtsalt. Nii et vana testament kindlasti ootab uut tõlgendamist, jõud, tõlkimist praegu on ju viimastel aastatel näiteks sellozalalt ilmunud paari raamatu väga huvitavat tõlkijad eelmisel aastal. Indre kirvega kaaslased, salmide tõlge, see on keeleliselt kindlasti hästi hästi põnev materjal. Kui kiiresti üldse on tarvis teha sellist vahetust ja uuesti näiteks piibli tõlkimist, et nii-öelda ajast mitte maha jääda. Kui kiiresti meie keel areneb? Siin on neid väga raske öelda selles mõttes, et uusi tõlkeid võiks kogu aeg juurde teha ja neid võiks teha ka paralleelselt väga erinevaid, sest ega ei saagi olla ühte head tõlget, tõlge suudab edasi anda originaalist ainult mingit ühte kihistust või tahku selles mõttes võiks, võiks võimalusi oleks, siis võiks paralleelselt kogu aeg telkide ja näiteks viis erinevat tõlget iga paari aasta tagant. Aga noh, seda lihtsalt ei suuda ükski rahvas endale lubada ja nii väike rahvas, nagu meil seda enam. Jah, inglise keeles me näeme seda, et kui on piibel, siis seal kõrval on näiteks noortetõlge, kus on võimalikult kõnekeelde pandud kogu piibel või vähemasti siis uue testamendi osa ja siis on veel paralleelselt mitmeid tõlkeid, mida saab kasutada vastavalt siis vajadusele. Jah, jah, ja siin nii tõlke strateegiliselt on ju väga erinevaid võimalusi, et missugust aspekti sellest tekstist üritada edasi anda? Meil on enamasti need eesti piiblitõlkijad, senimaani on tegelikult niisugune kuldne kesktee, et noh, natukene üritatakse kõike natuke, üritatakse siis seda mõistetavust üldist arusaadavust taotleda ja niisugust eestipärasust natukene üritatakse säilitada. No üldiselt võib isegi öelda, et Eesti, Belgia on siiski suhteliselt originaalitruu ja niisugune sõnasõnaline kogu kogu eesti tõlketraditsioon üldse. Aga nii, et selles mõttes siin niisugusteks tõlkilisteks katsetusteks on tohutult ruumi. Kui räägitakse kirikust ja kiriku õpetuse jõudmisest rahva, niisiis enamasti mainitakse ka vennastekoguduste ja nende tegevust, kas siinkohal võiks mingisuguseid leili tuua ka eesti keelega ja eesti keele arenguga, et kui kirik ja õpetus kristlik õpetus muutus rahvale lähedasemaks, kas siis ka võib-olla tegeleti rohkem piibli lugemisega emakeelse piibliuurimisega, et ehk aitas see kaasa natukene emakeele arengule? Päris kindlasti aitas, aga kogu selle valdkonna uurimine on alles väga-väga algusjärgus, sest tegelikult mismoodi see üleminek täpselt toimusega, seda keeleliselt pole veel jõutud uurida nii täpselt, et neid näiteks neid vennastekoguduse tekste oleks jõutud lingvistiliselt analüüsida ja tõesti kõrvutada ja vaadata, mis seal täpselt toimus, see lihtsalt probleemina tundub, tundub väga, väga põnev uurimisala ja valdkond juba selle tõttu, et vennastekogudus oli eriti aktiivne Lõuna-Eestis, aga nagu teame, piibel täispiibel lõplikult tõlgiti ainult põhjal Eesti keelde. Ja mis tekste nad seal kasutasid siis näiteks, kas nad kasutasid ikkagi vastset testamenti ja siis vana testamendi osas põhjaeestikeelset teksti? Ega, ega sellest täpselt ettekujutus tegelikult ei olegi, et mis seal toimus ja, ja mismoodi ja kui, kui palju nad siis kasutasid oma nendes kirjutistes kas või nendes oma elulugudes, kui palju nad kasutasid seda kirikukeelt või kui rahvalikud need nende tekstid olid. Nii et siin on veel väga suurt põld ees tegelikult väga põnev tööpõld? Tõenäoliselt küll, jah. Aitäh tulemast täna saatesse Kristiina Ross. Keeleteadlane ja tõlkija ja ilusat emakeelepäeva õhtut. Kirikuelu kirikuelu toimetaja Meelis Süld ettepanekud ja arvamused saate kohta on oodatud e-posti aadressil kirikuelu ät r.