Niisiis, viis sõpra jõudsid liini sõideti sinna Varssavist kraakovi kaudu, kus tehti nädalane peatus. Aastanumber oli 1829 kätte jõudmas augustikuu. Need viis olid Frederik šotaan 19 vastane Varssavi pianist ja helilooja. Mind tema sõbrad Varssavi lütseumi professori poeg Zelinski jurist kuube lütseumi kaaslane ja tuntud arsti poeg Brandt ning lütseumi vanade keelte õpetaja mozzeenovski. Muusikalinn viin oli täis mälestusi haidmist Klukist, Mozartist ning Beethovenit, kes oli surnud kõigest kahe aasta eest. Šotaanil olid kaasas kahe teose klaverile ja orkestrile partituurid ja orkestripartiid. Need olid variatsioonid Mozarti teemal ja rondo Alacrakowiak. Samuti olid tal kaasas õpetaja ja Varssavi konservatooriumi juhi Elsneri soovituskirjad, mis avasid talle kõik muusikainimeste uksed. Kõigepealt siirdus šopäen kirjastaja Hazlingeri juurde, kes lubas avaldada variatsioonid Mozarti teemal ning kutsus teda põhjatäheks. Ta kohtus helilooja Adalber Cheurowedžiga, kelle kontserti ta oli kaheksa aastaselt mänginud ning ooperidirigent Supadziigiga. Samuti krahh kallenbergiga, kes oli imperiaalsete teatrite juht. Schopen mainis kirjas omastele. Ma ei ole siin kallenbergi raha peale väljas. Olen südames muusik. Kõik leidsid, et Schopen peaks andma Viinis kontserdi mida ta pärast mõningasi kõhklusi ja veeemmisi ka tegi. Esimene kontsert, mida kutsuti tookord teatriakadeemias leidis aset 11. augustil õhtul kell seitse Kertner toorteatris. Sel kontserdil jäi esitamata rondo ala Krakowiak, sest orkestrantide ei suutnud käekirja dešifreerida. Niisiis šotan improviseerimis pärast seda, kui oli oma Mozarti variatsioonid esitanud šopääni kirjastumastele. Piini publiku kohalolek ei erutanud mind ja ma istusin rahulikult imepärase graafi klaveri taha. Variatsioonid avaldasid säärast mõju, et mind kutsuti mitu korda tagasi. Ja mu improvisatsioon sai tormilise aplausi osaliseks. Edu avas šopäenile uksi Karl Tšerni Beethoveni õpilane ja hiljem listi õpetaja kutsus ta oma koju. Musitseeriti kahel klaveril. Muide, šopäen üldse armastusega kahel klaveril musitseerida. Šotan, leidis CERNi isik on säravam kui tema looming. Samuti sai ta krahvlišnovski vastuvõtu osaliseks. See oli üks Beethoveni väheseid sõpru. Teine Muusikaakadeemia leidis aset Frederick lahkumise õhtul 18. augustil 1829 taas krahh kallenbergi produtseerimisel. Kallenbergi hüüdnimeks oli tühjade taskutega krahh. Selleks korraks oli Krakowiak rondo ümber kirjutatud ja üle vaadatud ning pälvis suure poolehoiu nii orkestrilt kui publikult. Kontserdiarvustused kiitsid šotaani kui esmaklassilist meistrit. Ometi leiti, et ta mängus on harjumatult vähes sööste ja Bravoursust. Šopääni mängu kirjeldati kui erandlikult õrna ja tundliku varjundirikast. Oli ka neid, kes leidsid, et ta mäng oli liiga vaikne. JAAN kirjutas omastele. Publiku jaoks, kes on harjunud siinsete pianistide klaveri tagumisega oli minu mäng liialt vaikne või õigemini liialt õrn. Aga see on minu mängumaneer. Šotannietis Viini muusikutega südamlikult hüvasti lubades tagasi tulla. Sõit Varssavisse kulges Praha Dresdeni kaudu ning paari kuu pärast jõuti tagasi koju. Kui Frederik Plaan oli üheksateistaastane, siis tabas teda esimene sügavam kiindumus tütarlapsesse. See oli tõeliselt platooniline tunne. Frederik kirjutas südamesõber Tiitusele kuus kuud. Olen temast unistanud, kuid pole siiani temaga sõnagi vahetanud. Olen temale mõeldes kirjutanud oma kontserdi taadio. Siin räägite ehmul kontserdist ning valsi, mida nüüd tuntakse kui valss oopus 70, number kolm. Konstantsijakladoska oli šopäänist kolm kuud noorem ja kuningliku palee teatri lavastaja tütar. Šotaani tunnete ja tegude vahel valitses täielik kuristik. Armumine avas tema tundemaailma siirus ja sügavuse. Nagu võib lugeda kirjadest ja kuulda muusikast. Kutshotaan eelistas jääda salajaseks armastajaks. Ta pidas plaani anda ka Varssavis üks suur kontsert. Ta andis kõigepealt ühe pooleldi privaatse kontserdi, mis pälvis Varssavi uudistes kiitva arvustuse. Järgnesid kaks sooloõhtut kutsutud külalistele, kus esitati ka vastvalminud kontserti f-moll. Esimene avalik kontsert Varssavis toimus seitsmeteistkümnendal märtsil 1830. aastal rahvusteatris. Kõik istekohad olid välja ostetud juba mitu päeva enne sündmust. Nagu tollal oli kombeks, lisati klaverikontserdiosade vahele muud muusikat. Helsneri avamäng jettide järgis ment. Kontserdi teises pooles kõlas suur fantaasia poola teemadel, millele oli lisatud Kurpinski avamäng ja mõned vokaal. Variatsioonid. See esimene avalik kontsert ei mõjunud publikule päris nii, nagu Schopen oli lootnud. Stiil oli liig uudne ja interpretatsiooni üllatas. Teisalt kiitis press muusikaliste teemade meeldivust ja muusika rahvuslikust. Viis päeva hiljem toimunud teine kontsert oli aga triumf. Kõlasid Krakov jakk rondo ja taadio kontserdist f-moll, mille kohta šopäen oli Tiitusele pihkinud, et see oli kirjutatud, mõeldes konstantsijale. Šopääni paluti anda ka kolmas kontsert, millest ta keeldus siiski ta plaanis anda veel ühe kontserdi lahkumisel. Et saaks näidata ka oma teist klaverikontserti, mis vajas lõpetamist. Jah, Schopen mõlgutas lahkumismõtteid, see oli otsustatud. Ta veetis oma viimase suvepuhkuse koos perega. Sellel Soova voolas majas, kus ta oli sündinud. Augustis olide tagasi Varssavis, kirjutas. Kohver on pakitud, rõivad on valmis. Partituuride koopiad on tehtud, mu taskurätid palistatud. Jäänud on hüvastijätud ja see on kõige raskem. Viimane Varssavi kontsert toimus 11. oktoobril 1830. aastal. Kontserdil kõlas esiettekandes klaverikontserdituur ja Constance laulis seal Rossini kavatiini. Järgnesid mõned hüvastijätukülaskäigud. Sõbrad korraldasid lahkumisbanketi ning kinkisid šopäenile peotäie poola mulda. Hingedepäeval. Teisel novembril jättis šotaan perega hüvasti. Kuidas sõitis linnast välja, ootas teda üllatus. Linnaväravate juures juhatas Helsner koori ja lauldi, kantaati rändaja, uks. Seiklus oli alanud. Šopääni näinud kunagi enam oma sünnimaad. Oli nii kokku lepitud šopääni sõber, kiitus hoitšehhovski ühines temaga teel, olles 22. novembril 1830. aastal jõudsidki sõbradviini lootes taas kontserdipubliku heale vastuvõtule. Frederick šotaan, hakkas kontserte ette valmistama ja sel ajal saabus Varssavist sõnum, et Poolas on puhkenud ülestõus. Krederiti isanikolaasopen keelitas kirjades poega mitte naasma Varssavisse. Sõber kiides läks Frederik klassidel algul minna, kuid siis mõtles ümber ja kihutas paar postijaama vahet Tiitusele järele kuid kaotas siis lootuse teda kätte saada ja pöördus tagasi Viini. See saatuse käänak meenutab natuke seda, kuidas tema isa Nikolai pääl jäi Poolasse ning ei naasnud Prantsusmaale. Viinis kohtus šopäen nüüd tollal tunnustatud pianisti ja helilooja Johann EPamu kummeli ja tema pojaga. Samuti sai sõbraks viiuldaja Joseph Slavikuga. Meeldiv oli kohtumine doktor Malfatiga, kes oli olnud Beethoven sõber. Aga siiski pakkus teine viibimine Viinis kuhjaga pettumusi. Vana ooperidirigent, Supand siig, lord falstav oli surnud tühjade taskutega krahv kalenberg, pankrotistunud kirjastaja Hazlinger, kel polnud õnnestunud müüa piisavalt Hummeli teoseid, keeldus šotajani kirjastamast. Nad ei trikki, muudkui Straussi. Kuid veel hullem oli see, et šotaan, tundised, liini elanikkond oli häälestunud poolakate vastu. Põhjuseks ülestõus Poolas. Sopen tundis kahetsust Varssavist eemal olemise pärast ja muretses sõprade käekäigu pärast. Šotan kirjutas kõik, mis toimub Varssavis, on justkui minu vastu siin Viinis kuid Pariisis on see vastupidi. ISIS hakkas kujunema idee minna Pariisi. Ma jälgin Bayeri nõuannet ja võtan inglise viisa, kuid lähen hoopis Pariisi. Nii ta tegi. Dokumentides oli märge, sõidab läbi Pariisi 20. juulil 1831. aastal lahkuste Viinist, kaasas mälestus viimasest kaheksast kuust kui isiklikust ebaõnnestumisest mida tegid hullemaks teated kodumaalt. Ülestõus suruti alla. Teel Pariisi ei teadnud Sudaan, mis on samuti oma perest ja sõpradest Pariis oli poliitiliselt haavatud, Euroopa pelgupaik. Siin oli hulganisti Poola immigrante, kellega sa seal ka kohtus. Ta kirjutas Tiitusele. Pariis ostab igaühe soovidele. Siin saab end lõbustada, igavust tunda, naerda, nutta, mida iganes keegi soovib. Keegi ei vahi sind selle pärast sest siin on tuhandeid inimesi, kes teevad sedasama igaüks omal moel. Nagu tal igas linnas kombeks, kus ta oli käinud, külastas kasiinsotan ooperiteatrit ja oli vaimustatud linna muusikutest sho bändi lastes Itaalia päritolu dirigent ja heliloojat peeri, kes tutvustas teda Rossinile, kes oli Itaalia ooperi direktor keerubiinile, kes oli konservatooriumi direktor ja samuti kalk Brennerile. Kalk Brenner oli tolle aja mõjukaim pianist, keda imetleti erakordselt ühtlase mängu pärast ning meisterlikkuse pärast, mida ta ilmutas iga noodi mängimisel. Šotan, kirjutas kalk Brenner pakkus, et ma õpiksin ta juures kolm aastat ning tema teeks minust midagi väga erilist. Avastasin talle, et ma ei tea, kui palju mul on õppida ning ma ei taha kedagi imiteerida ning kolm aastat on minu jaoks liiga pikk aeg. Ta ütles, et ma mängin suurepäraselt, kui olen inspireeritud ning keskmiselt, kui ei ole. Aga tema kalk Brenner ei ole kunagi inspireeritud partalist, kirjutas šothanileelsner. Tema mureks oli, et iga kalk Brenner nüüd püüa lihtsalt soprani abiga oma kuulsust suurendada. Ja et iga šopäen ainult klaverimängule tahab pühenduda. Helsner kirjutas. Sinu koht on Rossini, Mozarti ja teiste kõrval. Sinu talente ei saa lihtsalt istuda klaveri taga ja anda kontserte. Sina peaksid ennast surematuks tegema ooperiga. Just ooperit Elsner oma konservatooriumi kasvandikud tootes ja veel täpsemalt Poola teemalist ooperit. Kutshotaan digiasju omatahtsi, jäädes klaveri juurde õppides kalprenneri juures vaid umbes ühe kuu mendel Sonialist leidsite, šopäen mängib niikuinii kalk Brenerist paremini. Ometigi pühendas šopäen oma kontserdi E-duur kalk Brenerile. See aga vastutasuks kirjutas šotaanima Surkadeemal oma briljantsed variatsioonid. Komplimendile sai vastatud komplimendiga. Need sidemed olid abiks esimese Pariisi kontserdi korraldamisel, mis toimus 1832. aasta veebruaris Playa Eli salongis. Kamil pleieel oli Pariisi pianist helilooja, muusikakirjastaja klaverivabriku omanik. Tema salongis kõlanud kontserdi teise poole alguses tuli ettekandele kalk Brenneri suur Polonees sissejuhatuse ja marsiga. See oli teos kuuele klaverile. Teiste hulgas mängisid Kasotaani autor. Kas pole see hullumeelsus, kirjutas Frederik Tiitusele. Oma teostest mängis päevasel kontserdil kontserdi Effmann ja variatsioonid Mozarti teemal. Selle esinemisega võitis šotaan. Pariisi muusikaspetsialistide imetluse list leidis, et temas on talent väljendada poeetilisi tundeid ja klaverimängus on ta innovaatiline. Kuid šotaan ei olnud sellega veel avalikkuses tuntud. Liiga paljud püüdsid saavutada sedasama, mis temagi, teiste hulgas listi Berleos. Kuid Poola ringkonnad tundsid ja tervitasid šotaani. Soojalt. Tuli teade Varssavist, et Constance abiellub Schottanilt, järgnes sellele väike repliik kirjas Tiitusele. Pannakladowska läheb krabovskile mehele, kuid see ei sega platoonilisi afekte. Maikuus mängisotaan ühel heategevuskontserdil, kuid suvi oli kunstnike jaoks raske. Koolera ja mässud peletasid kõrgkihi linnast. Kunstnikud jäid seetõttu vaesusesse. Frederik oli kehvas tujus ja hakkas plaani pidama sõita hoopis Ameerikasse. Ta kirjutas homme ületama ookeani kuid siis toimus pööre šopper kohtades äkitselt keset tänavat kaasmaalast, vürst Valentin ratsivilli, kui sopen oli rääkinud oma ärasõiduplaanist, kutsus versta veel samal õhtul vastuvõtule Rothschildi paruni juurde. Soprani jaoks tähendas see aga äkilist saatuslikku edu. Sellest õhtust alates hakkas ta andma klaveritunde alustades kõigepealt Rothschildi paruness ist endast ja mõne nädalaga seisopäänist üks Pariisi kõige otsitumaid mehi. Kohalolek oli piisav, et õhtust saaks midagi erilist lihtkirjeldas šopääni koguda. Isiksus oli harmoonias, ta nägi välja pigem hingeline kui unistav. Ta magus, kerge naeratus ei muutunud kunagi kibedaks. Ta läbipaistev jume oli silmale meeldiv vaadata. Ta blondid juuksed, olitsiidjad, nina, kergelt kaarjas, kombed, nii aristokraatlikus, et tahtmatult hakati teda kohtlema nagu printsi. Olgu lisatud, et prantsuse passis, millega ta 1837. aastal Londonisse sõitis oli Sotaani kirjeldatud nii. Pikkus üks meeter ja 70 sentimeetrit. Silmad, sinakashallid, kaal 97 naela. See teeb ainult 44 kilogrammi. Täiendavad andmed, säravad hambad. Šotaansai klaveritundide eest tasu. Ta sai kolida mugavamasse korterisse. Nüüd oli tal oma tõld, kutsari teenrid riietustandilikult ja kulutas uljalt raha kohvikutele ning kingitustele. Isa manitses oma kirjade šopääni raha kõrvale panema kuid soppa neljas küllaltki laialt. Nüüd need klaveriõpetaja ja salongimuusiku elu päästis teda orjusest olla virtuoos. 18 Pariisi aasta jooksul andis ta vaid 19 kontserti. Vaid neljal neist oli ta ainuke solist. Šotaan ei kippunud lavale. Ta kirjutas Tiitusele. Sa ei usuks vist, kui kannatusrohked on mulle kolm päeva enne avalikku esinemist. Lihtile kirjutas ta ka. Ma ei sobi kontserte andma. Publik hirmutab mind. Kuid sina? Sina oled selleks loodud, sest kui sa ei võida publikut, on sul midagi, millega neid üle kallata. Musitseerida salongides võis šotaan tunnetada otsese kommunikatsiooni illusiooni. Muide šopääni pühendused teoste juures ei peegelda mitte tema kiindumusi või sõprussidemeid, vaid eelkõige muusikalisi sidemeid. Need on õpilastele ja teistele inimestele, kes olid tihedalt muusika tegemisega seotud. Sel perioodil oli šopäen ka loominguliselt väga aktiivne. Aastatel 1832 kuni 35 ilmusid trükis seitse noodiraamatut. Schlesinger kirjastas ta loomingut-Prantsusmaal, Lessel Inglismaal projekt KOV ja Herkel Saksamaal ja mujal. Šotaan vaatas põhjalikult üle ka hulga varem loodut ja kirjastas seda. Uute teoste hulgas ilmusid kaks Nocturni etüüdi, toopuskümme boolero, suur valss, esstuur ja muud. Tänu muusikakirjastamisele hakkas šopääni kuulsus levima kaugemale kui seltskonna kiht. Sellele aitasid kaasa ka tollal tiivad klaverivirtuoosid, kes hakkasid šopääni muusikat välismaal mängima nagu kalk Brenner liist Ferdinand Hiller, Vi Klaara, Viik. Ka press ei olnud kiitusega kitsi. Oli ka neid, kes šopääni muusika maha tegid. Selline oli näiteks iirlane, Johnfiild. Fiil tuli Nocturni zhanri väljamõtleja. Tema nimetas šopääni haigetoa talendiks. Mandelson küll imetles šopääni, kuid leidis, et masurkades lähete liiga kaugele oma eksootikaga ja seda pole võimalik taluda. Peemi helilooja ja mendel soni klaveriõpetaja Ignas Moshelles ei sallinud ta keerukaid modulatsiooni ja avaldas arvamust. See kõik tundub mulle äärmiselt sentimentaalne ja sobimatu haritud inimesele ja muusikule. Kõik need kriitilised noodid kostsid aga väga vaikselt suure kiituse koori keskel, millega šopähanile külvati sootuks aastaid hiljem sajandi lõpupoole terav meelitses Oskar Vaildi. Kui ma olen mänginud šopääni, on mul tunne, nagu ma oleksin nutnud pattude pärast, mida ma pole kunagi sooritanud. Kuid list tunnistas šopääri muusika on minu ainuke noorusaastate fanatism mis ei ole aastatega kohtunud. Šotan jagas Pariisis Need korterid Jasmatuschinskiga noorpõlve sõbraga, kes oli saanud arstiks ja tuli Pariisi praktiseerima. Matužinski imestas, kuidas ta sõber oli muutunud. Kirjutas oma emale. Ta on saanud suureks ja tugevaks. Ma poleks teda ära tundnud. Šotaan on nüüd siin, juhtiv pianist annab palju tunde, milles ta ise vähem kui 20 franki. Ta on palju komponeerinud, ta nooti ostetakse. Teine sõber Orlovski kirjutas šotaarne, terve tugev naised pööravad pead, et teda vaadata ja mehed on armukade. Ta on moes. Kahtlemata hakatakse varsti kandma kindaid Alashub pääl. Tema ainus kahetsus on tema kodumaa pärast. 1834. kuni 35. aasta talvel nõustus päev mitmel korral avalikult esinema kuid pärast seda ta mitu aastat jälle lavale ei astunud. Samal talvel kohtestabeliinid, kellega nad said väga headeks sõpradeks. Kuid Berliini suri mõned kuud hiljem. Selles saates on jäänud rääkida veel šopääni armastusest Marie Vodzinska vastu. See lugu juhtus 1835. aasta suvel. Schopen oli juba varem kirjavahetuses krahvinna Teresa Wordsinskaga kelle pojad olid tema sõbrad lütseumi pansioni päevilt, kelle tütart Mariat ta mäletas lapsepõlvest. Maria ema oli saatnud šopäenile marjadest kirjutatud väikese helitöö Pille teemal Supäänsel õhtul improviseerinud. Tookord oli šotaan küllakutse tagasi lükanud. Nüüd aga juhtus nii, et sopran sai teada, et tema vanemad on läinud puhkama Karl spaadi ning otsustas nendega mõneks ajaks ühineda. See oli õnnelik taaskohtumine. Tagasiteel vanematega kohtumast sai šotaan Dresdenis kokku perekond otsinskitega. Marjad, keda Frederik oli tundnud lapsena oli nüüd 16 aastane, laulis kontraalti, mängis klaverit, komponeeris, maalis, rääkis mitut keelt. Noored külastasid koos, Lynne tegid jalutuskäike. Maria onu hoiatas vanemaid, et tuleks märgata, mida noored koos teevad. Kuid vanemad suhtlesid ka veel Mariasse kui lapsesse ja Frederiku kui neljandasse poega. Pealegi oli ta ju kuulus. Lahkudes kinkis šopper marjale valsi, mida nüüd tuntakse kui valssi oopus 69, number üks. Pariisis jäi Schopen haigeks. Ta oli juba Dresdenis tundnud kummalist väsimust. Tagasi jõudes kuulis Berliini surmast ja teda tabas depressioon. Ta ei kirjutanud, vanematele räägiti, et ta olevat köhinud verd. Varssavi ajaleht avaldas isegi kuulujuttu, et ta on surnud. Robben loobus osalemast koos mendel, soni ja Schumanni Düsseldorfi festivalil ja komponeeris ka järgmisel suvel kohtusse Vodzinskitega seekord Marian paadis. Sealt mindi koos taastreestenisse, kust tuli kohtuda kahtlustava onuga palatiine Vodzinskiga. Kui saabus lahkumisõhtu ja hämardus, palus Frederick sopran Maria, vot siin Scacket. Maria oli nõus, aga ütles, et ta peab küsima oma emalt. Grafinnal oli hambavalu, kuid ta ütles, et ta pole vastu. Siiski kihlust peaks hoidma salajas, kuni järgmise suveni. Tagasiteel põikas šopäänlazzigist läbi ja külastas Schumanni. Samuti oli ta teinud eelmisel aastal koos musitseeriti. Perekond Vodzinskitega järgnes vaid kirjavahetus. Me pidevalt kahetseme, kirjutas Maria talle. Tee nimi ei ole shopinski. Nii et ei ole märki sellest, et olete poolakas. Peamine kirjade autor oli aga Maria ema. Maria sai kirjade lõppu lisada vaid paar rida. Tasapisi hakkas šotaan taipama. Hetk kaotas Maria viimaks teadvus, krahvinna, et nende perel ei ole saabuval suvel plaani Poolast välja sõita. Küllap oli kosilased tagasilükkamise põhjuseks šotaani halvenenud tervis, samuti klassierinevused, onu vastuseis. Maria abiellus hoopis krahvi Joseph Scarbekiga. Saatuse iroonia tõttu oli sees Frederik Schopeni ristiisa poeg. Kuid teatakse rääkida eksopeni etüüd number kaks pluss 25 olevat Maria portree. Kuulsite teist saadet kolmes vaatelisest sarjast šopääni tähtkujus stuudios oli Liina Vainumetsa. Kõlas Frederick sopääni, muusika. Järgmised teosed või nende katkendid, varises tuur postuunsezdopusest, mängis Aleksandrit, taroo Krakowiak, klaveril Vladislav Kendra, dirigent viitelt Rowitzki pais oopus 70, number kolm, mängis Sibriankad Saaris, lar, geto klaverikontserdist number kaks f-moll, klaveril Lang, Lang. Viini Filharmoonikute juhatas Subin Mehta etüüd c-moll loobus, 10 number 12 mängis Tatjana Šebanova ajastu pillil Erart aastast 1849 nokk turn, siis moll mängis Käbi Laretei fantaasia eksprompt, siis moll mängis Mura Limpani suur säravalses tuur, hoopis 18 mängis Aleksandrit, rooballaad number üks skeem, Oll, tank, Thai soni esituses. Valkjastuur hoopis 69, number üks mängist Dmitri Aleksejev. Etüüdi f-moll. Hoopis 25, number kaks mängis Tatjana Panova taasajastu pillil kuulmiseni.