Heligaja tere head klassikaraadio kuulajad, MINA OLEN Annika Kuuda, kuuenda märtsi helikaja saate toimetaja ja räägin teile saate teemadest. Kuuendal veebruaril Estonia kontserdisaalis esiettekandele tulnud Olav Rootsi sümfooniast Lähed kontserti kuulamas käinud Virve Normet. Muljeid Ivari Ilja esimese märtsi šotaani õhtult jagab Natali Sakus. Eesti muusika ja teatriakadeemias on toimumas kaks kontserti. Neljapäeval esinevat sarja jubilaate raames Frederick nii 200.-le sünniaastapäevale pühendatud kontserdil klaveriosakonna õppejõud ning kuuendal märtsil mängivad kontserdil tõrudes Tammedeni, Tallinna muusikakeskkooli ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia klaveri eriala õpilased. Kontserte tutvustab Kersti hinnale Ivari Ilja. Kaheteistkümnendal märtsil tähistatakse Vanemuise teatri suures majas piduliku galakontserdiga Vanemuise orkestri kauaaegse peadirigendi Endel Nõgene kuuekümnendat juubelit. Intervjuu Ülariga tegi Hedvig Lätt. Revalia kammermeeskoor ja lyhis annavad järgmisel nädalal neli kontserti läheneva emakeele päeva auks. Kavas on originaalseades meeskoorilaulud, esimeselt laulupeolt lähemalt räägib dirigent Hirvo Surva. Markeli Roo käärule. Tobiase keelpillikvartett tähistab kuuendal märtsil oma kümnendat aastapäeva kontserdiga meederi saalis. Intervjumano Männiga tegi Kersti Inno. Neljapäeval, 11. märtsil algab tänavune jõhvi balletifestival, kus esitletakse esmakordselt Eestis tšehhi rahvusliku teatri balletitrupi esipaari, tšehhi rahvusliku teatri produtsenti Jana Malisse vaad ja jõhvi kontserdimaja direktori Piia Tamm. Usutles Ago Gaškov. Eesti riiklik sümfoonia orkester annab 12. märtsil Estonia kontserdisaalis kontserdi prantsuse muusika kavaga. Lähemalt räägib Mirje Mändla-le Eesti riikliku sümfooniaorkestri toimetaja Maarja Kasema. Järgmisel nädalavahetusel, 13. ja 14. märtsil toimub Tallinna muusikakeskkooli eestvedamisel rahvusvaheline noorte kammermuusika ka konkurss-festival in corpore. Ettevõtmist tutvustab Tiina kuningale Tallinna muusikakeskkooli õppejõud Heili vahustam. Tänase saate heligaja teemad, mõnusat kuulamist iga ja 26. veebruaril toimus Estonia kontserdisaalis Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsert, kus muu hulgas tuli esiettekandele Olav Rootsi sümfoonia. Muljeid kontserdilt jaga kuulamas käinud Virve Normet. Olav Rootsist ja tema sümfooniast rääkides? Jah, kõigepealt meenutame, et 26. veebruaril oli tema 100. sünniaastapäev. Kui me nüüd mõtleme tagasi, et Eduard Tubin oma kodumaal käimiste ja ooperite tellimise ja siinsete lavastamistega ja balletikrati muusika kaudu muutus elavaks inimeseks siis Olav roots oli ja jäi kadunud pojaks meie rahva jaoks. Nüüd, 100. sünniaastapäeval, selle eel ja ilmselt ka järel läks juskui lahti tema kojutoomine. Aga esmalt ma tahaksingi imetlusega juhtida tähelepanu eelmise sajandi alguse üliandekad inimeste peale muusika vallas. Ja need olid Eduard Oja, Karl lehter, Eduard Tubin ja Olav Roots. Nad olid kõik sõbrad ja nad olid kõik maha poisid ja muusika juurde nad tulid kuskil pärast kümnendat eluaastat, ütleksin niimoodi omaenese tahtejõu, oma motivatsiooni ja vanemate toetusel muidugi mittebeebist peale, nii nagu praegu tänapäeval sünnib nende haridustee ja jumalast antud loomevõime ja tahtejõud. See oli suurepärane koostöö ja tänu sellele ongi meil need suured nimed nagu Tubin, roots, Leister, aga ojal puudus ilmselt see terasena südamik ja ta jäi ka meie oludesse siin vene võimu all, nii nagu lihtergi Tubin ja rootsaga kasvasid koos oma oludega välismaal, mujal ja ikka tahtejõu ja loomuliku üliandekuse najal. Olev Rootsi elust on praegu igal pool palju juttu olnud ja ka reedeses Muusikaakadeemia tunnis. Suuresti on juttu olnud ka tänu Katrin Laurile kino režissöörile, kes on tema teema ja probleemid üles võtnud. Aga miks ma üldse rääkisin iseloomudest, see kätkeb ju muusikas. 26. veebruari sümfooniakontserdil kõlas Olav Rootsi sümfoonia esiettekandes Eestis juhatas Arvo Palmer. Ja asjale teistpidi, nüüd lähenedes ütlengi kohe, et see oli väga hea ja väga mõjuv esitus. Volmer oli detailidesse kuulajat abistav dirigent. Tema žest juhtis ikka tähelepanu põnevale olulisele erakordsele ja dramaatiline joon, mis on ju sümfooniat, läbib see joonistus teosest kui tervikust väga kindlalt ja pisut Singeltki välja. Helilooja ise oli tugeva iseloomuga mees. Kui praegu vanadelt piltidelt vaadata, tema kehakeelt on siis ta sõpradega koos või juhatades või kui uskuda mälestusi, ta oli kõrge enesehinnanguga. Ja nagu Tubin rõhutab, oli ta ühteaegu ka diplomaatiliselt inimestega toimetulev. Oli see siis meie niinimetatud saksa aja muusikaelus või hoopis seal lõunaameeriklaste keskel Kolumbias. Eriti kui arvestada nende lõunamaalaste Olav Rootsist väga erinevat iseloomu. Ja roots oli ikka iseendaks jääv ja tahan rõhutada, ta oli just see, kes lääne muusikakultuuri kohalik Ko muusikalisse pinnasesse istutas ja musikaalsesse pinnasesse, nagu me lõunaameeriklastest teame. Kogu tema 22 aastane tegevus kõneleb sellest nii oma orkestriga nii reisides, tervel kontinendil, koos orkestriga kui Lääne-Euroopast külalisdirigente kutsudes. Sümfoonia valmis tal aastatel 1960 kuni 67, aga Rootsi enesehinnang oli nii kõrge, et ta ei olnud oma teose propageerijaks. Teoses ei ole Ladina-Ameerika mõju, helikeelelt on see pigem Šostakovitši, ka Tubina kõlas väärides. Aga mida osa edasi sümfooniast, seda rohkem on ta Olav Roots ise. Teos on neljaosaline, klassikaline ja kui ma esimese osa kohta ise mõtlesin ja Katrin Laur, see filmitegija, kes ongi pealkirjaks pannud roots 100 aastat sõda ja muusikat siis me leidsime mõlemad, et see muusika on justkui sõjafilmi kujundus, muusika tähendab, annab kuidagi seda tonaalsust, seda pilti, seda pinget. Ma ei hakka jalgratast leiutama ja tagantjärele osade teemadest kõnelema. Või kui siis tähelepanu juhtida ainult kujundi kui mõju mõttes. Teine osa on põhja maalaslikult aega küll meeleolus. Ja köidab haruldaste pilli valikute ja kõlakooslustega. Juba alustusteema on tuubalt taustaks löökpillid ja harf ja klaveri ja Kornud ja kontrabassi pitsikaato. Ja osas edasi roots leiab värve üha ja üha. Ja mind hämmastaski kaks asja, see, et sümfoonia edenedes, kui algul, nagu oli tugevasti teiste mõjusid tunda, siis mida osa edasi, seda rohkem ilmneb helilooja, oma käekiri ja üha põnevamalt ja isikupärasemalt. Nagu ütlesin, võõra karakteri ja võõramaailmajao puudumine tema helikeele mõjudes ja erakordne huumoritaju, need on asjad, mis mind hämmastasid. Huumoritaju võib rääkida just Scertso kolmanda osa kohta. Vaat sellist asja poleks nagu Olav Rootsilt oodanudki, sest kõik on iseloomustanud teda kui inimeste akadeemilise ranguse peenuse, lihvituse, viimistluse ja teatud külmuseid poolestki. Seda osa peab muidugi kuulama tervikuna ja nautima, sest siin on selline omapärane, intelligentne ja peen nali ja huumor. Ja muidugi veel kord rõhutan seda, et see pillide taju ja omapärane koosluste valik. Rootsi, kes oli ju dirigent 19.-st eluaastast peale ta tunnetki orkestrit läbi ja lõhki läbi kõikide stiilide ja ka erinevate orkestrite tasemete. Ta teab, mis läheb kõlama ja peab ka, mis ei ole äraleierdatud koosluste mõttes. Ta on väga professionaalne ja tõepoolest fantaasiarikas jah, võib mõelda, millised oleksid olnud tema teine ja kolmas ja nii edasi sümfoonia. Aga olgem tänulikud sellegi eest ja ärgem jätkem seda kalevi alla. Minu muljed on muidugi esmakordse kuulaja omad. Õigem oleks ju küsida Arvo Palmerilt, kes süvenes nii tervikusse kui ka kindlasti osade peensustesse. Esmaspäeval, Frederik sopääni 200. sünniaastapäeval esines täissaalile pianist Ivari Ilja. Kontserti käis kuulamas Natalisakas. Ja see oli tõesti haruldaselt kaunis kontsert ja see oli väga ilusasti mõeldud, sellepärast et see oli šotaani sünnipäev 200. kuigi natuke kaheldakse tema sünnikuupäevast, tema enda ema millegipärast pakkus 20 teist veebruari. Aga siiski on nagu maailmas kombeks, tähistada seda just nimelt esimesel märtsil. Plaani kaala Varssavis oli just nimelt sel päeval ja Ivari Ilja on kahtlemata parim pianist selle mängimiseks siin Eestis sest meil on mitmeid väga suurepärase pianisti, aga kõik nad võivad mängida, kõike nad teevadki seda väga hästi. Kannab minule meeldib näiteks kõige rohkem kuulata Kalle Randalu esituses Mozartit. Mulle meeldib kõige rohkem ütleme, Peep Lassmanni esituses kuulata, mis jäälindude kataloog. Ja kui nüüd mõelda Supäenile, siis muidugi Ivari, sest Ivari on väga emotsionaalne, aga teen ja plaani kohta on öeldud, et seal paljastub see pianisti tõeline hing. Et mõne teise helilooja esitusel sa võid veel ära petta, kui sa mängid hästi täpselt kogu klaveriteksti isegi peetaval, kes on geniaalne seal väga täpselt mängida, krosendatiminendud tempot Smart saatnud, siis ta ikkagi meenutab Beethovenit. Aga soprani puhul see pole võimalik, kui seda mängida ebamusikaalsed seal lihtsalt ei ole enam Supääni olemas. Nimelt ise oli suurepärane pianist ja väga tundliku hingega, mis avaldus juba väga varases lapsepõlves. Taali pisike laps, siis ta hakkas alati nutma, kui talle klaverit mängiti ja tema vanemad arvasid isegi, et äkki muusika on talle kahjulik. See polnud hoopiski miilsest, tema lapsepõlvest on teada väga niisugune huvitav fakt. Kord ema avastas ta öösel salaja mängimas klaverit külmas võõrastetoas ja nimelt arvas, et tema ema on väga väsinud. Tema ema õpetas ka klaverit ja saatis tantsutunde. Ja tema püüdlikult harjutas neid tantse, mida ema saatis kuulmise järgi. Et kui ema väga ära väsita, saab ema asendada ja enne kuuendat eluaastat, sest ametlikult hakkas ta õppima klaverit olles vastaselt. Nii et sellised tundliku helilooja esitusel loomulikult Ivari on nagu parim. Ja siis räägite, katsub päev ei olnud väga tugeva tervisega, tema klaverimäng ei olnud mitte väga vali. Aga see oli väga nüansirikas ja samasugune Aliga, nüüd Ivari klaveriõhtut tegelikult ei läinud kordagi minu meelest täis kahte fortesse. Tähendab Taani puhul nagu ei sobi listi või kellegi teise puhul on see kindlasti väga hea ja Ivar ja on ka võimeline väga tugevalt klaverit mängib. Aga ta kasutas kogu seda skaalat just nimelt seal natukene allpool kahte forte ja ometigi see kava esitusele niivõrd mitmekesine ja nagu alati heade esituste puhul tundub kontsert liiga lühike. Eriti lühike tundus pikk viimane h-moll sonaat. Möödus nagu üks hetk. Kavalehelt võib lugeda, et esimesel märtsil möödus Ivari esimesest klaveriõhtust 30 aastat ja veel sellel kontserdil ma mõtlesin, millest C1 pianistidel unistada, et kui ta on küpses eas, nagu ma arvan, üks viiekümneaastane noormees on ja kui ta mängib kontsertsaalis oma lemmikheliloojast täiskava ja see saal on välja müüdud ja kõik ta õpilased ja minu meelest ka kõik endast vähegi lugupidavad pianistid, kellel aega oli, olid seal kontserdil mis oli kava siia, mis siis selle kontserdi kõige suuremaks sümpaatiaks osutus. Kavas oli masurkasid kaks tsüklit Nelima Surkat ja kolm masurkat, neli oopus, 41 ja kolm hoopis 50. Ta kumbagi tsükli vormis väga ilusaks tervikuks. Ja nad olid väga mitmekesised. Siis oli kaks nokk Türni Polonees fantaasia, mis on üks keerukamaid Supääni teoseid sellepärast noh, ta ei ole väga Poloneeslik, ta on rohkem nagu fantaasia või jutustus või ballaad. Ja seal Ivari esitusest tõeliselt niisugune jutustus ja kõik, nad on tehniliselt nii keerukad teosed ja kuulates Ivarit, tundus, et see on nii lihtne, see tuli tal muuseas, ta leidis niisuguseid haruldasi kõlavärve tehnilised paigad ei tundunudki, et seal on nii palju ootama, pean, läksin pärast koju, vaatasin selle soprani sonaadi üle, ta on ikka keerukas küll. Ta on ikka väga keerukas, aga Ivari esituses polnud seal nagu mitte midagi. Ja mis sellest sallaadist mulle eriti meelde jäi, eriti jäid mulle meelde näiteks esimese osa laulev kõrvalteema ja see kolmanda osasugune lõpmatu meloodia. Hästi laulis ja helises ja see fraas oli fantastiline, selle kaotaja oli fantastiline, need kõlavärvid olid fantastilised ja Scertso, selle esimese ja kolmanda osa vahel möödus nagu üks hetk. Palju on räägitud selles saali klaverist ja arutletud selle üle, et kui hea või halb Pill tegelikult on. Et kui hea või halb see pill siis Ivari Ilja esituses kõlas? No vot, väga hea pianist suudab siiski panna selle klaveri helisema oma näo järgi. Ma ei teagi, kuidas see käib, aga see on nii. Ivari esituses kõlas väga hästi eriti kaunilt üldiselt ja meeldejäävalt kõlaliselt lisapalaks mängitud väike laami normasurka. See pisikene intonatsioon seal masurka alguses helises mul kõrvus tükk aega pärast kontserti. Ma arvan, et see oli tal väga õnnestunud kontsert, kuigi ta on tõesti maailmas käinud ja maailma näinud pianist ja ja ka tema on teinud läbi väga suure arengu, sellepärast et ma tulin koju, siis parasjagu tuli Eesti televisioonist. See oli väga tore, et Eesti Televisioon kandis üle kogu selle päeningaala Varssavist ja vahepeal olid väiksed klipid meie enda pianistide esituses, kus hoopis Ivari Ilja mängis jaanimaa Surkasid. No nüüd oli palju küpsem Ivaril ja kuigi ka siis me olime temast väga vaimustatud. Ja Ivari on ju teinud tohutult maailmakarjääri selles suhtes, et on väga hinnatud niisuguste väga heade lauljat partnerina siingi ta on käinud Kosfarozdovskiga ja tema avastajaks Moskvas oli kunagi Irina Arhipova, kes võttis täiesti noorukese Ivari Ilja pärast seda, kui ta kuulis, kuidas Ivari saatis Glinka konkursil lauljaid, võttiski oma kontsertmeistriks iva realisest tudeng. Lauljatega on ta käinud maailma suurimatele kontserdilavadel. Nii et üldmulje oli ikkagi ka väga-väga positiivne. Ma ei oska mitte midagi halba öelda. Keegi noor pianist arvas, et ta oleks võinud ju ka mõned töödi mängida, aga ma arvan, et need köögid on kõikides nendes teostes sees ja kui ta mängib neid teoseid, nii et nad jutustavat muusikat, siis ei olegi ju eraldi vaja näidata mingeid muid ja ma küsitlesin täiesti huvi pärast oma isiklikke üliõpilasi ka välisüliõpilasi, prantslanna, itaallast. Nad kõik olid väga vaimustatud, et meil Eestis on selline pianist nagu Ivari Muljeid Ivari Ilja Shappeni õhtult jagas nättalisakas. Neljapäeval, 11. märtsil õhtul kell kuus Eesti muusika ja teatriakadeemia kammersaalis kuulata ühte erakordset kontsert sarjas jubilaate kontsert on pühendatud Frederick sopääni 200.-le sünniaastapäevale. Esinejad on ka Eesti muusika ja teatriakadeemia klaveriosakonna õppejõud. Palusin stuudiosse klaveriosakonna juhataja Ivari Ilja. Kui palju on muusika õppejõude ja kas kõik mängivad soppeni? Sellel õhtul? Teil on täiesti õigus, tegemist on enneolematu ja võiks öelda ajaloolise sündmusega, sest et mina küll ei mäleta, et oleks toimunud selliseid kontserte, kus samal kontserdil esineksid peaaegu kõik meie klaveriosakonna õppejõud. Kahjuks muidugi kõik osaleda ei saa, sest kellel on vaja kuhugi ära sõita või inimestele oma kalendrid, niiet päris 100 protsenti kahjuks selles kontserdis ei osale. Aga peaaegu kõik tõesti mängivad ja sellest on väga hea meel. Ja kui mul selline mõte tuli, et, et niivõrd olulist tähtpäeva sedamoodi tähistada, siis leidis meie õppejõudude poolt väga tugevat toetust ja nüüd see siis juhtub 11. märtsil. Ja osalevad meie teenekad, õppejõud, meie nooremad õppejõud, realised, õppejõud ja muidugi välja on siis pandud, nagu öeldakse, bänni loomingu tipud ja hulgaliselt suurteoseid. Võiksingi loetleda. Alexandra Juusate näiteesma mängib fantaasia f-moll. Age Juurikas mängib ainult siis tuuri Ada kuuseoksa esituses kuuleme parga rooli. Kai Ratasepp mängib hällile laulu. Irina Sahharenkova mängib kolmanda sonaadi kolmanda ja neljanda osa. Sugugi tagasihoidlikum ei ole ka siis mees, õppejõudude panus sellesse kontserti. Mattimika lai mängib esimese ballaadi Keemol Marko Martin mängib. Et siis mul nokk Türni ja viimase teemal prelüüdi. Toivo nahkuri esituses kuuleme paruness fantaasiat, Lembit hakkas, see mängib mõned masurkad, Ralf Taal, Scertzobee molli. Tanel Joamets mängib väga harva esitatava Effmal balaneezi oopus 72. Hobusenumber on küll suur, aga tegelikult on ta kirjutatud enne 20 aastaseks saamist, ütleme nii. Ja mina mängin Haadur tunni lõpus 62, nii et selline kontsert. Nii et soprani looming on väga mitmekülgselt esindatud ja ma kujutan ette, et õppejõududel on suur vastutustunne esineda Assis kõigi oma tudengite ees ja näidata oma Ashopeni meisterlikku esitust. Kahtlemata on üliõpilaste ees esinemine väga närvesööv, võiks nii öelda. Kuid muidugi me loodame, et ka muidu klaverihuvilised ja meie kontserdipublik seda kontserti külastavad. Ja tegelikult see nimekiri, mis sai ette loetud, need ongi ju meie Eesti juhtivad pianistid, keda me päris tihti võime kuulata. Ka meie kontsert. Kilod aga täna esinevad selles samas Muusikaakadeemia kammersaalis õpilased ja tudengid toimub juba viiendat korda. Suur galakontsert tõrudest Tammedeni. Jah, täpselt nii see on ja võiks öelda, et need viis aastat on tõesti väga märkamatult möödunud. Ja suur hulk neid, kes mängisid esimesel kontserdil tõrude osakonnas, on võimsalt siirdunud sinna tammede osasse ehk kontserdi teise poole, kus mängivad meie üliõpilased. Ja see ongi Tallinna muusikakeskkooli ja Eesti muusika ja teatriakadeemia klaveriosakonna ühisprojekt, et meie niisugust koostööd ja omavahelist ühendust intensiivistada olla pidevalt kontaktis, et nemad muusikakeskkoolis teaksid, mis juhtub nende õpilastega hiljem, et ka Muusikaakadeemia näeks, millised pianistlikud jõud on sealt altpoolt kasvamas. Seekordsel kontserdil nagu alati algab kontsert kõige pisikesemate pianistide esinemisest, mis kestavad, pole üks-kaks minutit. Ja lõpuks võib kuulata Ta tõepoolest pianisti kontserdi repertuaari kuuluvaid teoseid võiks nimetada pianisti, kes ei, ei vaja erilist tutvustamist enam. Kontserdil osaleb Maksim suraaviimas eesti pianistide konkursi võitja Jaan Kapp viimase Konbrio võitja, kelle soolokontsert on just tulemas. Märtsikuus Kristiina rukashevitš, keda võib-olla tükil ajal me enam Tallinnasse ei kuulegi, sest ta just sai täisstipendiumi Londonisse, Kiltsi kooli, kuhu ta siirdub õppima. Järgmisel aastal esinevat meiega kaks prantsuse üliõpilast, suurepärased pianistid, kähollin Sofia ja mängib Johan Randvere, kes just kuu tagasi saavutas teise koha Belgias, rahvusvahelisel pianistide konkursil Jaan Ots, kes on samuti andnud juba soolokontserti Estonias, nii et ma arvan, et see on üks väga põnev kontsert. Kohe kindlasti nii, et kuulata noori talente ja tärkavaid talente. Täna kell 17 Eesti muusika ja teatriakadeemia kammersaalis kontsert tõrudest tammedega. Järgmisel nädalal, üheksandal märtsil tähistab Vanemuise teatri kauaaegne peadirigent Endel Nõgene oma kuuekümnendat sünnipäeva. Järgmisel nädalal, 12. märtsil toimub juubeli auks skaala kontsert Vanemuise teatri suures majas. Meeldiv võimalus on soovida palju-palju õnne maestro-le sünnipäeva puhul. Kuidas Endel Nõgenest sai dirigent? Dirigent sai ilmselt tänu oma heade õpetajatele nii siin Tartu muusikakoolis ja siis Tallinna konservatooriumis ja edasi juba siis oli Staseerimine Leningradis, pluss veel siis Leedu rahvusooperis Jonas Alexa juures töötades kaks aastat assistendina, nii ta kujunes. Mul on vedanud õpetajatega, sest et me oleme sellest ka Veljo tormisega rääkinud, et ma olen kolm aastat tema juures siin Tartus ka kompositsiooni õppinud muusikakooli ajal ja, ja ta on mind nagu ergutanud sellel alal, aga see selleks. Ta oli Roland Laasmäe alguses, Valve Lepik, adu regi, need kõik õhutasid ja suunasid ja võib-olla nägid seda tahtmist ja siis tasapisi see soov kujunes aga Tallinnas muidugi juba Roman Matsovi juures ja siis mul oli võimalus töötada kogu konservatooriumi aja viis aastat tollases Estonia teatri sümfooniaorkestris. Nende dirigentidega, Neeme Järvi, Vallo Järvi, Kirill Raudsep, Eri Klas, noor ja palju külalisi käis ja see oli juba teatri dirigendi jaoks sündimise teine kool, kus sai siis juba varakult ka näiteks Valgjärve assistendina töötatud ja need, nii ta kujunes. Ja pikad tööaastad Tartus oma kodulinnas Vanemuise teatris. Vanemuise teatrisse suunati peale lõpetamist 74. aastal möödunud sajandil mind dirigendiks ja Vanemuise teatriga olema seotud siis nüüd juba või see teeb 30 Kuusa pastat olen ma juhatanud järjest 25 aastat, toonud välja lavastusi, etendusi, kontserte palju ja siis 15 aastat ja olen olnud Vanemuise teatri peadirigent ja muusikajuht esimest korda siis oli kaks aastat 80 ja 81, siis edasi 87.-st kuni 99. aastani. Möödunud sajandil. Vanemuise periood on kõige pikem periood, kas on selliseid mälestusi, mida sooviks jagada? Kindlasti, neid on väga-väga palju, aga võib-olla mõni eredam, mis kohe meelde tuleb praegu? Vanemuise teatris tehtu on muidugi selge see, et minu kõige suurem loominguline töö, kuigi ma ka Estonia pole nii dirigendina orkestrist seotud 20 aastat Estonia teatri tagauksest, ma astusin siis 1969, see on juba siis 49 sestap tagasi ja olen siiani seotud Estoniaga vähesel määral küll. Kui neid töid olla, siis esimesed tööd, nagu on kõige kallimad ikkagi siin koos Ülo Vilimaaga tehtud 1975. aastal Puccini ooper Madame Play, mida olen saanud oma elu jooksul siis kolm erinevat lavastust pika aja jooksul juhatada nii Vilniuses kui Tšehhoslovakkias ja sellega olid meil väga edukad külalisetendused Leningradis. Meil oli väga hea koosseis, Ivo Kuusk, Tõnis Uibo ja võrratu Silvia Vestmann ilusal ime kujundus, siis me mängisime seda üle 100 korra, et see on üks meelde jäänud, siis edasi kogusega on seotud lavastused Ülo Vilimaaga kõige rohkem siis juba Taisto noorega, siin on olnud väga hea lavakoostöö lauljana, kui lavastajana koostööd teinud, nii et südantsoojendavat Vanemuises on palju ja hiljem Endrik Kerge Sevilla habemeajaja näiteks, millega olid siis meil külalisetendused Moskvas ja mida olen saanud ka mujal juhatada. Palju. Teie dirigenditee on olnud pikk juba üle 40 aasta, mis teid innustab? Eks inimene areneb ja mingiks nooruses ollakse rohkem, võib-olla Ekspressiivsemad ja väge täis, küpsemas eas nähakse värve, rohkem kujundusi ja ikka see muusika ja, ja teatris väga huvitav ja põnev, kui ma olen saanud oma elu jooksul ühte sama teost mitmekümne aasta jooksul järjest uuesti juhatajad, on see paterlaybochi viievgenioneegin või Eugen Uneegin, nagu nüüd öeldakse, kus ma olen viies erinevas lavastuses kaasa teinud oma nooruses, esimene oli 22 aastasel, kui ma olin Estonias Vallo Järvi assistent Paul Mägi lavastuses, siis inimene küpseb ja see muusika, mis muusika nootide taha ja nootide vahele jääb ja see vast on see, mis lummab. Kuidas maestro Endel Nõgene tähistab järgmisel nädalal oma sünnipäeva, galakontsert toimub 12. märtsil. See on iga-aastane Vanemuise teatri ooperikala ja siis pakuti mul seda juhatada seoses juubeliga. Mul on väga hea meel, et siin esinevad minu koostööpartnerid, osaliselt aegsed ja nooremad, kellega olen Vanemuise teatris kokku puutunud. ALLA Popov, Karmen Puis, Taisto noor, kellega on väga sügav loominguline koostöö olnud siis Jassi Zahharov barov, kellega me oleme koos kasvanud nii Vanemuises kui Estonia teatris. Atlan Karp tema noorema solistina. Siiski oleme paar korda esinenud lavas koosnedeks. Mozarti võluflöödikülalisena on siis Vanemuise teatril kutsutud Annely Peebo, kes töötab siis Viinis. Kontsert on 12. märtsil ja kava sai kooskõlastatud just solistide soovida ja minu soovidega, mis on ilus romantiline õhtu, ma nimetaks seda romantiliseks ooperiga alaks. Kas mõni üllatus on ka varuks või mõni põnev teos? Oi, meil on palju niisuguseid põnevaid ja imeilusaid teoseid kavas sel õhtul, mida harva Eestis ja Tartus kuuldakse, näiteks on duett ooperis pärlibüüdjatest, siis on näiteks roosaki rikast. Karmen Puis laulab näkineiu laulu kuule näkineiu aariat, mida harva kuuleb. Annely Peebo laulab Montekki kapoletist ja reženees näiteks Atlan Karp laulab ühe aaria, mida ka Eestis ei ole üldse esitatud. Mida Endel Nõgene veel sooviks juhatada mõni ooper, sümfooniline teos? No eks neid teoseid on ikka, mida nii teatris kui sümfooniakontserdil tahaks ikka juhatada, kuid ma olen selles suhtes õnnelik olnud, see on küll kvantitatiivne näitaja ja osalt ka kvaliteeti on, et ma olen saanud juhatada selle pika dirigenditöö jooksul väga palju erinevaid Verdi oopereid, väga palju putšiinid viis erinevat Mozarti ooperit, need kõik see, mis on maailmarepertuaari, olen saanud ka praktiliselt juhatada ja mitte ainus kord, vaid mitmeid kordi, nii et selles suhtes on see kuldrepertuaar kõik nagu olemas ja omandatud ja just olen saanud seda mitu korda erinevates teatrites, nii teistes näiteks ka juhatada, on see siis tsehhis või Leedus või Soomes või Tallinnast, Tartust rääkimata. Vanemuise teatri suures majas toimub juubelile pühendatud suur ooperi galakontsert 12. märtsil algusega kell seitse õhtul. Sülgaja. Järgmisel nädalal on emakeelepäeva kontsert päris mitmel pool Eestimaal võimalik kuulata ja päris mitu kontserti annab ka rivaal ja kammermeeskoor ja seekord mitte päris üksinda. Dirigent Hirvo Surva on telefoni teisel pool. Miks peaksid inimesed tulema just teie kontserte kuulama? Esiteks kava, mida Levadia kammermeeskond laulab, koosneb esimese laulupeolauludest, mis siis kanti ette 1869. aastal Tartus esimesel eesti laulupeol. Ja neid lugusid polegi pärast seda tegelikult sellises seades lauldud. Nii et see on mõnes mõttes selline ajalooline hetk, saab kuulda neid samu teoseid, mida kanti ette 1869. aastal. Need on kõik originaalseades mees koolile ja see ongi huvitav, et tegelikult tuli esimese laulupeo kavas 27 laulu, millest üks ette kandmata. Ilmselt oli siis võib-olla liiga raske selleks ajaks ette kanda, aga selle me anname ka seekord, et tegelikult pool selles kavas tuleb ettekandele muide peaksime varuma nagu väga pika aja, et seda kontserti kuulata ka kavas on ja pool sellest kavast valisime kavas selliseid karakteerisemad laulud ja võlahuvitava seadjatel. Ta on võib-olla põnevamad ja võib-olla ka huvitav see, et näiteks kõlab ka keisrihümn mis kanti ette ka esimesel laulupeol ja just nimelt eesti keeles, et tegelikult on väga palju küsitud. Mis keeles siis esimesel eesti laupäeval lauldi, siis see vastus on ikkagi see, et kõik laulud kanti, et eesti keeles veel on. Tähelepanuväärne on see, et need 27 laulu said lauljad kätte tegelikult 60 päeva, ehk siis kaks kuud enne laulupidu. Ja suudeti need laulud kõik ära õppida. Ma pean ausalt tunnistama, et me oleme nüüd märksa kauem õppinud. Kuidas need laulud kõlavad, kas need on sellised natukene naiivsed ja romantilised ja? Tegelikult on just see, mis puudutab ilmalikke laule, siis on kavas members. Siin on kavas ka moodsalt ja väga palju andis selliseid koraalide seadeid, koraalide töötusi. Ja võib-olla need ongi huvitavad just, et kuidas on koraalidele seatud ja reis on tehtud täiesti pikad korralikud teosed. Et ma siiamaani imestan, kuidas ikkagi need meeskoorid sel ajal suutsid laulud ette kanda, ju siis olid nii võimekad ja, ja ka ma pean ütlema, et ilmselt nii haritud, et nad suutsid nii kiire ajaga need selgeks õppida, ette kanda lauludel. Te ei ole laval päris üksinda. Seal ees on meil seal külaline või õigemini eestlase külanes ongi niimoodi koos kokku pandud projekt, et seal tegelikult jutustab loo, millele saab ainult siis oma luulesse kahest mehest, kes hakkavad laulupeole minema ja mis seal kõik seal tee peal juhtub ja, ja sellises mõnusas humoorikas võtmes, kus on nagu seotud natukene tänapäeva ja, ja loodud selline meeleolu, mis nendega vahepeal juhtub ja kuidas nad lõpuks kohale jõuavad ja nii edasi. Emakeelepäevakontserdid, kus esinevad rivaal ja kammermeeskoor, dirigent Hirvo Surva juhatusel ja Shaliis toimuvad üheksandal märtsil jõhvis 10. Pärnus, 11. Tallinnas ja 12 10. Tartus. Tallinna kontserdist teeb otseülekande ka klassikaraadio. Tobiase keelpillikvartett tähistab täna kontserdiga meederi saalis oma kümnendat tähtpäeva. Palusin stuudiosse kvarteti asutaja Mano männi. Millistel asjaoludel sündisse kvartett kvarteti nimest järeldub, et see on no ja Rudolf Tobiase austusavaldus Rudolf tõbi ja selle kui keelpillikvarteti žanri ja ei ole. Aga millest sai alguse teie Kelblikartit? Alguse sai see koostöös Aare Tammesaluga. Ta tuli minu juurde, et me võiksime kvartetti moodustada. Nii et enda Rolli kõrval näen ma ka Aare Tammesalu selliste aktiivsete osalemist kvarteti loomisel. Aga kvartetis ei ole olnud, kaks mängijat on neli, siis esimeses koosseisus violett mängis Heili Eespere ja teine viiul oli Martti Mägi. Ja 2000. aasta detsembris nagu saime kokku ja oli selline esimene kui tellitud kontsert. Aga 2001 hakkasid siis suuremat esinemised seal festivalil Tubin ja tema aeg ja hiljem erinevad festivalid, erinevad kontserdid. Ei olnud alguses Tobiase kord, et oli selline võib-olla ambitsioonikas mulle nagu see meelina kais kolleegid arvasid, panemano männikeelpillikvartett, aga aga no see eeldaks Maanoveenialeks klassikat, seda ei ole nagu vaja, sellist isiku nime veel ei tunne ennast hästi. Ja tobias on kirjutanud esimese eesti keelpillikvartetti ning ta kõlab ka erinevates keeltes hästi, ei ole selliseid. Kaale ajasid öösi düüsid ja kui meil oli 2002 kontsert Stockholmis, siis nad olid kindlad, et see tobias on esimene viiul, et tobias Rootsis on see nagu väga levinud nimi. Nii et selle 10 aastaga oleme esinenud, võiks öelda kõikidele Eesti festivalidel ja ka koosseis on muutunud midagi. Tehase kvarteti mäng ei nõua ainult head inimeste pillivaldamist vaid ka inimeste omavahelist keemiat suhete tasandil. Kuidas see toimib? Kas peab kõigest rääkima või juba Elise aura. Karma ja atmosfääri järgi teevad neli inimest juhtida sedasama asja. Ja Meil on mänginud vahepeal Sigrid Kuulmann ja Kristjan Hallik on pikka aega mänginud tangi, praegu Saksamaal õpib ninud. Nüüd viimase ajakontserdid on osalenud teise viiulina, siis ka Harry Traksmann, et meil on temaga väga hea koostöö, väga hea klapp. Nii et praegu võib öelda, kvartett on täispurjes kihutamas mööda Euroopat, tulime just Küproselt, nii et võiks öelda, et nagu neljarattavedu kõik neli mängijat, neli ratast veavad. Räägime veel lähemalt, kuidas selle kvarteti juubelihooaeg siis välja näeb? Nagu ma ütlesin, kaks kontserti olid Küprosel, eelmine nädal olid seotud Eesti vabariigi aastapäeva, kahjuks oli Nikoosias, teine oli paphases. Kusjuures mängisime ka Tobiase kvarteti Haydni Ravelli, ka üks Küprose helilooja Solon Mika liidese kvartett nagu Küprose rahvaviisidel. Aga me siiski ei pidanud seda teost nii tugevaks, et aga meederi saalis ette kanda. Aga muidugi kohalikule kuulajale see väga meeldis ja seda öelda, et nagu muuseas oli kuskil 170 inimest kuulamas, pahvusesse oli kuskil 80 ringis ja seal ei ole sellist aktiivset klassikalise muusika tegevust, aga publik oli väga sooja väga hästi võttis vastu meid. Nii et mängisime ka lisapalu. Siis on meil ees ootamas plaadistused firmale ääres. Eesti kvarteti muusikat Eesperelt Ester Mägilt, Andres Uibolt. Ning sügisel sõidame Odessasse, Kiievisse ja Moldovasse. Odessas on üks festival. Kiievisse kutsus meid Eesti saatkond Ukrainas nii väga eksootiline, muidugi reis võib tulla. Kas eesti helilooja nime kandev keelpillikvartett on jäänud Eesti muusika jaoks, et kas Eesti muusika on jäänud kvarteti jaoks prioriteediks? Eks me ikka püüame mängida sellist kuldset läbilõiget kogu kvartetimuusika ajaloost. Aga loomulikult, kuna me oleme Eesti kvartett, siis on Eesti muusika väga tähtis meile. Ja mitmed eesti heliloojad on meile oma teoseid pühendanud ka täna ettekandele tulev Tõnu Kõrvitsa neli vaimuliku rahvalaulukvartetile son meile pühendatud siis kitarrist ja helilooja Robert Jürjendal on kirjutanud meile kvarteti. Tõnis Kauman on kirjutanud kvartetile Maksofonile sellise huvitava intrigeeriva humoorika teose Drive, mis on ka salvestatud Eesti raadiole. Nii et oleme päris palju salvestusi teinud, üks muusikaajaloovõttes oluline oli Heimar Ilvese kvarteti salvestuse äärmiselt keeruline, partituuri ja väga vaevanõudev tegevus oli, aga ütleme, see on nagu nüüd olemas, sellest ta nüüd helijälg. Et Eesti muusika on oluline, aga ei, läheme kunagi mööda hoidmist ja, ja ka nüüd Beethovenit oleme vähe mänginud ja mulle endale meeldib väga prantsuse muusikat. Impressionistid. Ja ka tänasel kontserdil on võimalik kuulata nii ajaliselt kui stiililiselt mitmekesist muusikat. Jah, klassikaline kvarteti kontsert on üles ehitatud ka klassikaliselt. Alustame Haydni keelpillikvartetiga, Tid Hayden kui keelpillikvarteti žanri rajaja, kirjutanud neid ligi 70 siis Rudolf Tobiase teine keelpillikvartett võiks täna ikkagi nagu kõlada ja pärast vaheaega Tõnu Kõrvitsa, neli vaimulikku rahvaviisi ning lõpuks selline tunglev ja värvide mitmekesisust pakkuv Morris Ravelligeebli kvartett. Seal on muidugi huvitav, et Ravelli keepillikvartett on kirjutanud 1903 ja tobias oma 1902. Kuivõrd erinev muusika, kuivõrd erinev maailm ja atmosfäär, et seegi on selline põnev detail, et kõlamaailmad ikkagi eripoole pass on ikkagi väga-väga erinevad. Aitäh Mardo Männi tuletan meelde Tobiase keelpillikvarteti praeguse koosseisus, see on siis Mauno männi, Harry Traksmann, Toomas Nestor ja Aare Tammesalu. Kontsert algab täna õhtul kell kuus meederi saalis. Klassikaraadio salvestab kontserdi ja annab hiljem eetrisse. Tänavune jõhvi balletifestival algab neljapäeval, 11. märtsil. Festivali peaesineja on Läti rahvusooperi balleti, kes on toonud Eestisse Adolf Adami balleti korsaal aga üks koostööpartneritest. Nii tänavu kui ka järgmisel aastal on Tšehhi rahvusteatri balletitrupp. Mõni aeg tagasi käisid balletitrupi esindajad kontserdimaja tehniliste võimalustega tutvumas ja sel päeval ajasindlikut Rahvusteatriprodutsendi Yana Maryszovaga. Ta räägib nii tänavustest kui ka järgmise aasta plaanidest. Järgmisel aastal tuleme jõhvi suure etendusega, selle nimi on soolo kolmele ja seal kasutatakse kolme laulja poeedi muusikat. Need on akvarell Karel krell ja Vladimir Võssotski. Aga tänavu saadame siia ühe paari, kes esineb Kaala kontserdil etendusega de savu. Ja anna, ma lihtsalt arvates on väga hea, et jõhvis on selline suur ja ilus kontserdimaja, mis näitab, et inimestel on huvi kultuuri vastu. Kontserdimajas on tema hinnangul hea näidata ka teatri- ja balletietendusi. Tänavu me lihtsalt tutvustame oma trupi, aga järgmisel aastal toome siia tõepoolest suure ja unikaalse etenduse. Soolo kolmele on meie kunstilise juhi Peeter suuska loodud etendus, kus kasutatakse kolme tuntud šansoone laulja loomingut ja need on balloon ehk siis Belgiast pärit Jacques prell, venelane Vladimir Võssotski ja tšehh Karel Grel. See on väga emotsionaalne ja väga huvitav etendus, ütles Jana, ma lihtsalt tean, aga ma lihtsalt rääkis veel seda, et see on uus etendus. Esietendus oli 2007. aastal ja välismaal on sellega käidud esialgu vaid Slovakkias, Ungaris ja Kreekas. Jõhvi kontserdimaja direktor Piia Tamm tšehhidega lühiballetiga on teil siis nüüd väga head sidemed ilmselt, sest sellel balletifestivalil 15.-st 11. märtsini ja järgmisel aastal on kohal tšehhi rahvusballeti tantsijad. Jah, sel aastal peaesinejaks on Läti rahvusooperi balletitrupp ja siis tõesti üks paar balletti alal on rahast tutvustamas siis oma kompaniid ja väga eriilmelist ja Kasemas humoorikat koreograafiat, mis nende juht Peeter suuska loob. Ja tõesti seda, et 2011 tuleks siia suurem lavastus, oleme tegelikkuses alustanud läbirääkimisi või ettevalmistusi selleks juba kaks aastat tagasi, nii et mul on hea meel öelda, et kultuuripealinna programm aastal 2011 laieneb ka väljaspoole pealinna ja meie saame osa sellest, et te etenduse tõesti väärt vaatamist. Etendus on eriline ja, ja sellega siiapoole Euroopat tegelikkuses pole tuldud. Ma olen ise vaadanud seda lugu ja see lugu läheb korda, seesama sotski lugu on, on väga poeetiliselt ja ilusti sinna sisse toodud ja on tehtud ka huumorit selle toonase nõukogude korra üle, aga see lugu läheb hinge ja see on väga eriline lugu, nii et ma arvan, meil tasub pingutada selle nimel. See maja, kus nad ise esinevad ja töötavad ja jõhvi, kontserdi erinevad majad, kuidas etendust ja üle tuua, on see võimalik üldse? Just täna ongi siin terve tehniline meeskond ja me just nimelt seda arutamegi tegelikkuses, kuidas seda etendust tuua, mida peab muutma, mida ei ole tarvis muuta ja see on väga suur meeskonnatöö, nii et oleme alustanud aasta varem, et kõik läks korda. 12. märtsil annab Eesti riiklik sümfooniaorkester kontserdi, mille alapealkiri on valik prantsuse muusikat. Dirigendipuldis on orkestri esimene külalisdirigent Olari Elts ning solistiks on kutsutud Horvaatia päritolu lauljatar Jaania muleepidž. Kontserti ning lauljat tari tutvustab lähemalt Eesti riikliku sümfooniaorkestrit toimetaja Maarja Kasema. Kavas on Ravelli vokaaltsükkel šerressaad, kus solistiks on metsosopran Jaania põletich Horvaatiast. Ta on õppinud Dubrovnikus konservatooriumis Viini muusika- ja kujutavate kunstide kõrgkoolis ja pälvinud kõrgeid auhindu erinevatel vokalistide konkurssidel. Näiteks kuulsal Belvedele nimelisel konkursil on ta saavutanud kõrgeid auhindu nii ooperi- kui operetikategoorias ja 2008. aastal võitis ta telekanali metso korraldatud vokalistide konkursile kreetse rolli eest Britteni ooperis Lukreetset teotamine esikohal. Ta on oma tegevusest Mitmekülgne noore lauljat tar. Ta astub üles paljudes Euroopa ooperiteatrites. Samas tegeleb ka soololauluga, esineb tihti orkestrisolistina ja kui kriitikute arvustusi lugeda, siis tema puhul on tõstetud esile sellist erilist karismaatilisust ja vitaalsust. Ja selles taas on veel prantsuse muusikat. Millised teosed tulevad dirigent Olari Eltsi juhatusel ettekandele kontserdi mõlemad pooled algavad Berlioosi loominguga. Esiteks kõlab siis avanenkur saar ja saab veel kuulda kuulsate armastusstseeni dramaatilises sümfoonia Stroomi, Juulia ja lisaks siis sellisele prantsuse romantismi tippheliloojale on kavas veel ka 20. sajandi alguse muusika, nimelt moristravelli sulest. Ja kuidas saab kolme poeeni metsosoprani orkestrile pealkirjaga Schiheressaad ja kontserdi lõpetab Ravelli, ma arvan, üks tuntumaid ja populaarsemaid teoseid orkestrile, mis kannab pealkirja valmis. Kontsert toimub reedel, 12. märtsil kell 19 Estonia kontserdisaalis ja klassikaraadio teeb sellest otse üle kanda. Sülgaja. Järgmisel nädalavahetusel, 13. 14. märtsil korraldab Tallinna muusikakeskkool rahvusvaheliste noorte kammermuusika konkurss-festivali in corpore Tallinna muusikakeskkooli õppejõud Heili Vaus. Tamm. Miks sellist konkurssi üldse korraldataks? Kammeransamblis mängimine on üks suur rõõm ja seda võid täiesti julgelt öelda, et kui muusikakeskkoolis õppida, muidu on kohati päris raske, seal saab küll väga hea haridusega koormus on siiski tõsiselt suur, siis kammeransamblitundi tulevad õpilased alati väga suure rõõmuga ja ka väljaspooltunni aega lisaproovidesse. See kuidagi annab neile aimdust sellest, et milline saab nende elu pühapäeva pool olema pärast seda, kui nad on koolid lõpetanud, sest just see koosmusitseerimine on ju tegelikult see, mille poole me pürgime. Ja kui tundides on, ütleme, tehniline teostus ja kõiksugu isiklikud pinged, probleemid just teed, millega väga palju tegeldakse, siis kammeransamblitunnis saame tegeleda põhiliselt muusikaga ja see kahtlemata on vabastav. Miks mitte siis ka jagada seda võimalust lähiriikide muusikutega, sest kui on võimalus võrrelda temperament kavu suhtumist ja siis on oluliselt huvitav nii mängijatel kui ka publikul. Festival toimub teist korda ja rahvusvaheline, kes sellel veel osalevad esinejad on Tallinnast, Riiast, Helsingist ja Peterburist ja just sellised keskastme kõrgemad õppeasutused osalevad. Ja kuidas konkurss-festival siis õigupoolest toimub? Esimesel oleval laupäeval algab meil juba kella ühest Eesti muusikaakadeemias erinevalt koolide programm, nii et kõige esimesena astub üles muusikakeskkond ja siis järgmised koolid nende seas rahvusvaheline žürii valib välja siis kõige eredamad esitused, kindlasti vaadatakse ka natukene, mis kava mõttes kokku sobiks, ja lõppkontserdil seal, kus on siis oodatud ka juba väga suurt publikut, sest tegemist on ju tõesti lähiriikide parimate noorte muusikutega. Saab kuulata Ta juba neid esitusi, mis žüriile kõige enam meeldisid, kui palju osavõtjad üldse on ja mis liiki ansamblitega tegemist on. Huvitav on see, et kui meilt tulevad põhiliselt kammeransamblid vokaali ei olegi esindatud, siis näiteks Soomest tullakse Justseeveelise Meliganto lauludega see on igasuguseid pille, põhiliselt muidugi klaverit, viiulit, tšellot, aga ka oluliselt palju puhkpille. Niiet see pilt on lai ja rikas ja mis kõige põnevam iga kooliprogrammis on alati oma maa heliloojate muusikat, nii et seekord me saamegi siis kuulata Austria pluss oma maa muusikat ja kui meil on siin juba kolm riiki veel peale Eesti, siis on juba ka heliloojate vahelist mõõduvõtmist. Ühesõnaga on nii duot, triot kui kvartetid ja suhteliselt palju on just mitte tuuasid selles mõttes, et kui nüüd laulja ja klaver on, on kindlasti selline traditsiooniline koosseis, siis pakub eriti noortele muusikutele huvi just suuremas koosseisus mängimine sest teineteise kuulamine, teineteisega arvestamine, teineteisest inspiratsiooni saamine, just see sünergia, mis tegelikult ju koos mänguväärtuseks kujuneb. Mida rohkem muusikuid, seda rohkem on selleks võimalust, kes on žüriis. Žüriis on alati osavõtja maa üks esindaja. Festival algab siis järgmisel laupäeval ja festivali kontserdid, konkursikontserdid toimuvad Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis, aga pühapäeval on lõppkontsert, kus siis esinevad ilmselt parimad. Pühapäeval jah, kell 12, Mustpeade majas on võimalus kuulata siis nelja riigi parimaid noori kammermuusikuid, kindlasti kuuleb ka nende riikide huvitavat heliloomingut. Kellel on huvi, see saab nendest festivali kontsertidest ka osa ja festivali kontserdid on tasuta. Aitäh, Heili paus. Kuulasite kuuenda märtsi heligaja saadet, millele tegid kaastööd toimetajad Kersti Inno, Edidelet, Marge-Ly Rookäär, Mirje Mändla Aga Gaškov ja Tiina kuningas, saate toimetaja Annika Kuuda ja mängis kokku operaator Katrin maadi.