Tere, mõnusat laupäeva hea heliga ja saate kuulaja. Mina olen Annika Kuuda 13. veebruari saate toimetaja. Tänase saate teemad on järgnevad heliloojate Liiduga korraldatud Taaveti laulude konkursi tulemustest ja muljetest. Pirita kloostris toimunud lõppkontserdilt räägivad žüriiliikmed Olav Ehala ja Ene Üleoja. Neljapäeval Estonia kontserdisaalis toimunud Rahvusooper Estonia sümfoonia orkestri kontserti käis kuulamas Natali sakos, keda usutles Karin kopra. 18. veebruaril algavat Tallinna filharmoonia festivali. Täiuslik vaikus, tutvustab Tiina kuningale produtsent Heili austama. Pühapäeval algava Hiina kultuurinädala raames toimuvad Tartus, Narvas ja Tallinnas tiigri aasta alguse kontserdid Hiina traditsioonilisem muusikaga faškola ansambli liiget. Raharangseppa küsitles Hedvig Lätt. Leedu vabariigi sünnipäeva puhul annavad Eesti ja Leedu muusika kavaga tuleval nädalal Eestis kaks kontserti Leeduga. Kammerorkester ja Eesti rahvusmeeskoor. Kuulete intervjuud dirigent Risto joostiga. Värskelt riigivapi esimese klassi teenetemärgiga pärjatud Veljo Tormis Tõnis valiti ülemöödunud nädalavahetusel Limburgis toimunud saksa koorimuusikakeskuse korraldatud koorijuhtide ning muusikatudengite kokkutuleku koorliter foorum teema heliloojaks. Lähemalt räägivad koha peal Veljo Tormis loomingut tutvustanud dirigent Hirvo Surva ja autor ise, keda küsitles Marge-Ly Rookäär. Eesti riiklik sümfooniaorkester tähistab tuleval reedel 150 aasta möödumist Gustav Mahleri sünnist mille puhul kantakse Estonia kontserdisaalis ette helilooja viies hoonia. Intervjuu toimetaja Maarja Isamaa ja arhivaar Jüri hargeliga tegi Mirje Mändla kandle eriala õppejõudude, üliõpilaste ja interpretatsiooni pedagoogikainstituudi eestvedamisel toimub seitsmeteistkümnendal veebruaril kontsert 60 aastat kandleharidust Eestis. Kontserdist Kindla hariduse tekkest kõneleb eluaegne kandleõpetaja Els Roode. Huvikeskuses Kullo toimus möödunud nädalavahetusel kahepäevane klaverifestival huvialakoolides ja muusikaklassides õppivatele lastele. Lähemalt räägib Kersti hinnale klaveriõpetaja Lilian Kapp. Sellised on siis tänase heligaja saate teemad. Mõnusat kuulamist. Sellel kolmapäeval toimuvas Pirita kloostris Taaveti laulude konkursi finaalkontsert, kus kaheksa finalisti seast valiti välja võitja ning jaotati ka hulga eripreemiaid. Kontserdil esines kammerkoor Vootsis musikaales dirigent Endrik Üksvärava juhatusel. Olen palunud meie klassikaraadio stuudiosse kaks žüriiliiget, need on Ene Üleoja ja Olav Ehala. Noh, eks alustada vast sellest, et konkursi põhjuseks oli tegelikult Indrek Hirve uues tõlkes Taaveti laulude ilmunud raamat, mida ta koos isa Vello Salo ka uued tõlked nendest Taaveti lauludest said. Ja siis Indrek ja isa Vello Salo ettevõtmisel ja nende mõtte põhjal ka heliloojate liit ühines selle üritusega ja see konkurss ka välja kuulutati ja uskumatult palju laekus neid töid 22 laulu. Ja ka erinevad, mõni oli hästi lühikene ja, ja lihtne, mõni päris pikk ja, ja küllalt keeruline. Esimene valik, mida me tegime nootide põhjal seal vist arutasime kauem kui finaalis. Finaalis välja valitud laulude osas tekkisid veel võrdlemisi ühesugused mõtted mehelt kaalusime, milline neist esimene, milline teine, see võttis natukene kauem aega, need kontserdimuljed olid ka väga soodsalt, sest nad ei olnud ühesugused. Need laulud on seal ikka väga-väga eripalgelised. Ma kõigepealt tahaksin tänada korraldajaid, sellepärast et koht oli kõigiti sobiv nende nii-öelda kooriteoste. Ma isegi nimetan ikkagi lauludeks ettekandmiseks, see soodustas, lõi soodsa fooni ja muidugi mina kuulasin ja jälgisin neid uusi teoseid just nii-öelda kooritehnilisest aspektist ja lauldavuse aspektist. Ja need kolm esimest nii-öelda kohta nüüd, mis tõesti tulid üsna üksmeelselt meil välja kinnitavad seda fakti. Keerukus ei ole alati kõige kindlam variant, et koorilaulus on olemas kaks poolt, see on sõna ja muusika, kuidas nad 11 toetavad ja eriti nüüd psalmide puhul, kus sõnal on erakordne väärtus, et ta ei ole lihtsalt värss, mida ma nii-öelda inspiratsiooni korras kasutan, vaid siin peaks nagu seda sõna võimendama muusika kaudu. Ja selle tõttu võib-olla kõige paremini Tuski Pärt Uusbergi teoses Taaveti psalm number 221. Ja ta oli valinud kauni teksti, mida ju on mitmed heliloojad enne tedagi viisistanud, ma tõstan oma silmad mägede poole. Kui nüüd kõnelda sellest, nagu juba Olav Ehala ütles, et oli primitiivseid ja oli väga keerukaid lugusid siis väga sagedasti see sõna mõte läks kaduma teose ülimäärase keerukuse ja igasuguste võtete demonstreerimisel. Too nii, et jäi nagu kõlama mingi muusikaline kujund, aga kahjuks ta alati katnud selle sõna väärtust. Koorijuhina ma panin tähele, et kasutatakse aeg-ajalt äärmisi diapasooni. Nii kõrged või nii madalad noodid passile võis Opronile, et vähesed koorid on, kellel on suutlikkus neid üldse esitada. Siis üks viga, mida koorijuht. Kui ta nagu vaatab kogu teksti või tekstuuri, siis on nihukeste klastri taoliste akordide madalad testituurid, kus nad ka üldse ei kõla. Siis ohtlik on meie tingimustes vähemalt Eestis jagada tenoreid näiteks või üldse anda liiga palju jagamisi, sest et minul tekkis vahetevahel see küsimus, et missugusele sihtgrupile ta seda on mõelnud. Muidugi väga meeldiv on see, et sihtgrupina on võetud kõrgtase nii-öelda põhiliselt nagu kilbile ja oligi niimoodi, eks ole, et kas väga rasked või siis äärmiselt primitiivsed. Ja selle põhjus on ka arusaadav, sest sellel võistlusel ei olnud eeltingimuseks nii nagu oli näiteks aasta või paar tagasi toimunud meestelaulu seltsi korraldatud võistlusel, kus on öeldud, et, et on mõeldud ka amatöörkooride peale. Nii et siin, kui kooride peale jutt läks, siis peab muidugi kiitma Woodschest musikaalsust ja tema dirigent Endrik üksväravat, sest kui me need kaheksa laule olime ju välja valinud, kaitsesime ise kukalt natsa, vaat sellega hakkama. Ja selle antud ajaga, mis oli v8 Ühed partituurid meil olid niimoodi läbivaatamisel käes, siis ma katseliselt lihtsalt pildusin neid mõningate koorijuhtide ette, et vaata, mis sa arvad sellest loost ja väga paljudega. Vestlesid, karjusin ma iial ei hakkaks sellega tegelema, tähendab partituuri, keerukuse kirjusus oli ehmatav või häälte paljusus. Eks ole selle teksti puhul, millele sa juba tähelepanu pöörasid, ka isa Vello Salo pärast vestlesime, ütelda, ta just nimelt ka rõhutas seda, et tema jaoks ka ikka tekst on primaarne nendes salmides, et sellega võib-olla kohati on mindud peale ja siis palus, et me kindlasti toimetaksime temani ka kõik ülejäänud laulu, Tõnis ka preemiaid küll. Ta toredasti nunnakesed ikkagi vaataksid pilgu peale, kas on mõni, millega nemad hakkama saaks. Ja sellesama palvega pöördus minu poole just nimelt emarik karda, nii-öelda pean on ja ja küsis minu käest, et kas seal ülejäänu hulgas ei oleks midagi niisugust, mida meie saame laulda ja ma hakkasin selle pilguga eile õhtul neid lugusid vaatama ja ausalt öeldes, ega nunnakeste jaoks ei ole siis nemad vajavad ühe häälselt niisugust lihtsat meloodiat võiv regoriaani taolist liikumist, nii et ega nad sealt nüüd endale repertuaari lisaks ei saa. Küll leiavad meie koorid siit näiteks, noh, ma toon välja selle meil teiseks jäänud Mariaalori psalmi Jehoova valitseb toredus. Seal oli väga tore niisugune ostinaatne, väga leidlikult antud rütm, mis sobis suurepäraselt selle teksti karakteriga ja eestikeelsete sõnade väldetega. See ostinaatne rütm läbis kogu teose ja andis sellele nihukese noorusliku energia kõlapilt oli ka nii küllaltki selge ja ma kujutan ette, et, et see on laul, mida võiksid hakata noortekoorid laulma ja ja kes ütles, et see on laulupeo lugu. Et temas on midagi niisugust natukene küll, et seda võiks näiteks kasutada tulevikus vaimulikule laulupeol. Et on lauldav lugu samamoodi väga lauldav lugu on ikkagi Pärt, Uusbergi lugu, nii et ma arvan, et need lähevad kindlasti töösse, aga samas, eks ole, ma pean ütlema, et Kristo Matson neil oli väga meeldiv psalm, 131 ja üldse kas sa panid tähele, ma hakkasin, vaata ma seda psalmi, 131 ei ole uhke, mu süda on kasutatud neljal korral. See oli kõige. Ütlesite, et tegemist on lausa sellise noore heliloojate põlvkonnaga, kes siin üles kerkis, et kes need teised olid, kes kaeramärgid. Kristo Matson sai nüüd nimetatud Pärt Uusbergi, jõuan alles ka üliõpilane Evelin Sepa, samamoodi Riivo Jõgi noore akadeemias õppiv kooriv. Jah, et praegu oli niisugune tunne, et nagu see pealekasvav põlvkond on kenasti ennast juba näidanud ja Martin Sildos kolmanda koha lugu, ma olen märkinud väga põgusalt siia selle Martini loo juurde. Meil on hea dramaturgia, tähendab väga paljudel lugudel puudub nagu vorm ja puudub nagu selge dramaturgia, mida on nagu siis raske ka esitada. Peale selle, noh, tal on niisugune väga leidlikult imiteeritud ju tegelikult kellamängu kirikute, kellade mängu, mis oli omaette väga põnev värvi rütmi, olid ainult mõned soolokohad vist noh, ma olin pannud küsimärgi jällegi suutlikkuse suutlikkuse suutlikkuse piirid ära teha. Tuntumatest. No Tõnis Kaumann näiteks, kes sai ühe eripreemiat, sest tal oli väga põnev mäng laadidega ja ma esimest korda nooti vaatasin, et me ju ei teadnud autoreid üldse, siis ma mõtlesin, et sellel mehel on ilmselt uurinud kreeki keerutusi, seal sees on aga muidugi laadini mäng oli väga-väga huvitav, samas kõikides eristus mõnevõrra ka kontserdil esimesena kuuldud õlal, kuna see oli ainukene meeskoorile kirjutatud Taaveti laul. See oli jällegi niisugune, mis on jõukohane amatöörmeeskooridele igal juhul. Primitiivne, ja vot, ma tahan rõhutada nüüd veel seda, et mis on ilmselt nende võidutööde ka üks kindel tagatis, et need inimesed, kes nüüd on kirjutanud, tunnevad koori, selle tõttu ei teki nihukesi väga absurdseid kas või häälte juhtimisi just ulatuse osas. Ja samas ma ikkagi nimetasid kreeki, ma mõtlesin niimoodi, kõik jääb veel tükiks ajaks kättesaamatuks, streigib salmid, et need on nii geniaalsed oma lihtsuses sama ajal, eks selle muusikalise helikeele koloriidsuses värvikuses nad kõlavad ju nii tänapäevaselt. Siit tuleb jälle seesama vana tõde välja, et tõde on lihtsuses, aga seda, seda lihtsust, mis kannab, eks ole, mis ei ole mitte primitiivsus, vaat seda leida raskem ja selles mõttes oli ju Pärt Uusberg kõige lähemal sellele antud hetkel. Nii et kuigi kreeke need veel ei ületanud, aga samm selles suunas on tehtud ja loodame, et need teosed kõlavad siis ka teiste kooride kavas ja võib-olla ka ehk laulupeol. Taaveti laulude konkursi lõppkontserdi salvestas klassikaraadio, mis jõuab eetrisse lähinädalatel. Sülgaja neljapäeva õhtul toimus Estonia kontserdisaalis kontsert, kus esines rahvusooperi sümfooniaorkester Arvo Volmeri juhatusel Saleeris pianist Alexander Markovits ning ettekandele tulid Pjotr Tšaikovski klaverikontsert number üks ning kuues sümfoonia. Kontserdimuljeid jagab helikajale pianist ja klaveriõppejõud Natali sakas. Kontserdi üldmulje oli väga hea. Mul oli hea meel, et see Estonia teatri orkester oli august välja toodud ja nüüd seda täiesti ilmselgelt nautisid. Oli väga ilus, mis tõi ka saalitäie publikut, nagu selline tuntud ja populaarne kava ikka. Teie eriala on klaverimäng? Eelkõige kindlasti vaatasite pianisti. Seda loomulikult tähendab, minu eriala on päris kohe kellegagi koos klaverimäng, ansambli fännid? Ei, muidugi ma kuulasin pianisti suure huviga, see on niisugune võimas ja suur pianist, on ka väga suur mees ja ta paneb selle vääri tõeliselt kõmama, see on niisuguste suurte inimeste omapäradele, sellega mitte mingit probleemi. Loomulikult valdas seda kontserti väga hästi, ei olnud mingit muretada, võis lihtsalt rahulikult kuulata, nautida tõri sellest materjalist ja kõigest täiesti üle. See ehitusele minu meelest suhteliselt tavapärane midagi nüüd väga erilist ei olnud. Muidugi ta mängis väga kõvasti, mängis peaaegu aeg väga kõvasti seal, kus on näiteks mingit Valeri soolokohtades pikad pianisti. Ma oleks tahtnud, et oleks mingit pikemat tõrnemat joont välja pidanud ta oskas seda vaieldamatult paaris kohas ta seda täiesti meisterlikult näitas, kuidas ta võib saada niisugust väga vaiksed, kenasid kõlavärv. Mulle lihtsalt tundus, et ta nautis rohkem klaverimängu kui tegevus. Just nimelt ta naudib seda, kuidas ta seda valdab, seda klaverit, kuidas ta saab kiiresti mängida, kuidas ta saab seda kõlama panna. Aga ma oleks tahtnud natuke vaiksemalt, natuke nüanseeritum, et võib-olla natuke iroonilisemates selles kontserdis võib olla väga selliseid kroonilisi kohti ei ole nagu ütleme Tšaikovskit üllatavalt polüfoonil muusika. Aga seal oli ka siiski selliseid kohti, kus oli teemasid, mitte ainult ülemises hääles, mida ma oleks tahtnud kuulda näiteks vasakult käelt. Siis võib-olla ma oleks tahtnud natukene kuulda selgemalt faktuuri näiteks kui seal on sellised Stokaate liikumised kuskil madalamas registris, kas nad peavad olema pedaali all? Ma tahaks kuulda, mis seal tegelikult toimub ja üldiselt ma sain aru tema elule ostetav päris palju esinenud Tõnson plistina Karjokoviga Wenger viga vist, et poolest on hea ansamblist näiteks esimeses osas seal, kus olid orkestri soolot, puhkpillisoolod, ta oli väga tundlik, väga hästi, kuulasin väga hästi olid koos millegipärast teises osas, kus olid soolot. Ta mängis lihtsalt kõvemini kui solistid sellel nii kaunist tšellosoolo, mida mängisid tšellistid lausa kahekesi ajaloos ja ta mängis ikkagi kuidagi oma saatepartiid, natukene kõvemini oleks tahtnud seal hoopiski seda tšellot kuulda. Minu kõrv tabas päris palju selliseid valesid noote ehk muusikute keeles kalasid, et kui palju on lubatud või sallitakse selliseid möödapanekuid, et pianist jääks ikkagi tõsiselt võetavaks. Kui ta muidugi ilus ei ole, need niisugused riivakad ja natukene määritud muidugi tänapäeval ikka mängitakse väga puhtalt. Kas Tšaikovski esimene klaverikontsert on jõukohane kõigile noortele kanistrid ja tänapäeval on see tehniline tase tegelikult väga hea, isegi meie akadeemias on ilmselt päris mitu pianisti, kes täiesti uhkelt hakkama saaksid orkestriga mängimine. Muidugi, teine asi, see närvipinge on teistsugune, sa pead orkestriga arvestama. Kontserdi teises pooles kõlas Tšaikovski kuues sümfoonia. Mida panite tähele kuulates rahvusooperi orkestrit? Seda, et nad olid päris õnnelikud, et need lavale said mulle tegelikult kontserdi teine pool meeldis rohkem. Meie dirigent Arvo Volmer sai ennast täiesti vabalt väljendatud, üllatavalt emotsionaalne minu jaoks. Tal on hea ja professionaalne kogenud dirigent, seda ma teadsin juba muidugi ammu. Aga see, missuguse emotsiooniga see tuli ja kui emotsionaalselt mängis orkester Need mängisid ikka sellise kaasaelamisega ja väga kaunid olid puhkpillisoolod ja seal ma kuulsin ka seda pianost, mida ma kogu aeg ootasin. Vahur vorm esitas klarnetit, niivõrd kauni soola julges minna vägaa peanissimasse ja kõik oli kuulda. Tema peaks ütlema, et näiteks puhkpillirühma solistid on päris heal, kas sümfoonia puhul ka ja ei midagi kõrva, mis oleks võinud natukene olla teisiti. Võib-olla ma kuulasin seda nüüd enam mitte niisuguse analüüsiva kõrvaga, vaid rohkem, ma elasin kaasa sellele muusika emotsionaalsele jõule ja sellepärast Ma nagunii täpselt tähele ei pannudki. Võib-olla see on ka see, et tõepoolest klaverimäng, et siis sa paned tähele just seda, kuidas klaverit mängitakse ja see sümfoonia on niivõrd kaasahaarav, tegelikult see on niivõrd suur muusika. Et siis nagu tekib mingisugune teistsugune tase üldiselt kui väga hästi mängitakse, kui see avaldab mingit sellist emotsionaalset muljet, tekitab mingi elamuse, siis enam ei juurdle nii palju selle üle, mis oli kõver, mis oli vaiksem ja mis oli puhas ja mis oli must, siis kuulad kuidagi teistmoodi. Mina olin igastahes sellest Estonia orkestrist tõesti positiivselt üllatunud. Neljapäevaõhtusest kontserdist, kus esines rahvusooperi sümfooniaorkester, kõneles Natali sakas. Järgmisel nädalal algab muusikafestivalil täiuslik vaikus, mida korraldab Tallinna filharmoonia Luunja koostöös ECM plaadifirmaga, Tallinna filharmoonia produtsent Heili vahus, Tamm, kes selle festivali algatas, kunstiliseks nõustajaks meil siiamaani, Erkki-Sven Tüür, kes on ka selle mõte alguse juures olnud, nii et Jüri Leiten ja Erkki-Sven Tüür sattusite vestlema ja leidsid, et just sellist festivali oleks Eestil vaja. Ja nii nagu märkisin jätkuvalt. Ta kinnitab, kui teised leibellid siiski oluliselt tegelevad sellega, et nende toodang oliks kvaliteetne ja ta müüks hästi, siis issi-emme ei kaubamärk sisuliselt, et on ikkagi Aicheri produtsendi nägemus ja huvitavate esinejad, ainulaadsete nägemuste kokkupanemine, see, et kõige selle juures ka veel hästi müüb, see on, ütleme, lisa Tartus ja tuua selliste isiksuste keskset kontseptsiooni keskset muusikat Eestisse. See on tema meelest ja kindlasti ka objektiivselt ainulaadne. Milles teie koostöö SM iga õigupoolest seisneb? Kunstiline nõustaja, Erkki-Sven Tüür ütleb issi-emme juhtkonnaga, mis oleks huvitav festivalile tuua, mis on nagu uued voolud, kes on uued tegijad ja kes on, ütleme, sellel aastal välja andnud mingisuguseid väärtuslikke plaate, mis on, on kujunenud sündmuseks. Tegemist on niisiis sellise alternatiivset laadi nüüdismuusika festivaliga ja siin on oluline osa jazzil, aga teatavasti džäss on niivõrd lai mõiste, et sellel praktiliselt piiritlust ei ole ja kindlasti noodistatud muusik, ka jazzi kokkupuutepunktid on üks selle valdkonna märksõnu. Iga kord tuuakse festivalile üks oluline persoon. Et niisugune isiksusekesksus ja isiksuse nägemus oma loomingust on määrav kogu festivali juures. Selle korra suureks külaliseks on itaalia klarnetimängija saksofonist John lõitši Droweesin. Tema kohta on kõige iseloomulikum vast kasutada fugache plaadi märksõna Todon lüpso. Kuulus itaalia koomik toto on võetud sõna esimeseks pooleks, see tähendab siis nagu traditsioonilise itaaliapärase ja rahvuslikku ühendamist maailma muusikaga. Tema juured on hästi tihedalt sügaval Itaalia rahvuslikus ja lausa külakultuuris. Aga samas ütleme see maailmatunnetus ja igatsus suure kunsti järele viis teda üsna ruttu väga huvitava loomingu nii, praeguseks on ta üle 70 aasta vana, härrasmees teeb ikkagi märkimisväärselt humoorikat ja fantaasiaküllast muusikat. Temalt me kuuleme kahel õhtul, see on siis 19. ja 20. veebruaril Mustpeade majas kahte väga erinevat programmi. Esimesel õhtul on koos akordionist Giovanni koske aga talle kavas teha, kummardus helilooja kurtwailile niisiis oma prisma läbi näidata kurd faili teoseid. Aga teisel õhtul Droweesi Actet liugleb möödunud aegade heliloojate stiilidel ja rütmidel luues neist üha uusi ja teisenenud mustreid ja öeldakse Droweesigi klarneti kohta, et see on nagu võlukeppe, mis klassikalise muusika muudab Tšassilikuks. Kui ta mängib saksofoni, siis on traditsiooniline 20. sajandi teise poole saksofoni kasutus. Aga klarnet on just see, milles ta eriliselt ennast kodus tunneb ja, ja millega ta võimeline praktiliselt kõike tegema. Travise on festivali peaesineja, kuid festivalil on teisigi külalisi ja, ja rohkem kontserte. Alati on oluline osa ka Eesti toodangul ja eesti inimeste viisi EMI plaadi leibelisse ühildumisel. Seekord avatakse festival 18. veebruaril KUMU projektiga, kus eesti trompetit kitarriansambel siis Aleksei Saks trompet, Robert Jürjendal kitarril ja löökpilli virtuoos Šveitsist. Andi Pupaato videokunstnik Norrast loovad õhtu pealkirjaga helipilte silmapiirilt. 20. veebruaril Tartus Jaani kirikus ja 21. Tallinnas Nigulistes toova Daniel-Royce'i ja Eesti filharmoonia kammerkoor publiku ette suurvormid. Paastuajamuusikaks võib seda ka nimetada, sest on ettekandele Arvo Pärdi kajanen. Vanaslaavi patukahetsuspalve tekstidele loodud teos ja Erkki-Sven Tüüri triglasson ei saagi, on segakooriteos vana õigeusuteenistuses kasutatavale tekstile, mida lauldakse vaheldumisi eesti-vene- ja kreeka keeles. Muusikafestival täiuslik vaikus algab 18. veebruaril ja kestab 21. veebruarini ning kes soovib festivali kohta rohkem infot saada, siis Tallinna filharmoonia kodulehekülg on see koht, kus infot leiab. Aitäh Heili Roosta. Homme, 14. veebruaril algab Hiina kalendri järgi uus aasta tiigri aasta kontserdiagentuur faškola eestvedamisel tähistatakse seda sündmust mitme kontserdi ja hiina kultuuri nädalaga. Homme toimub tiigri aasta alguse kontsert Tartus haridus- ja teadusministeeriumi saalis ja kõlab hiina traditsiooniline muusika. Lähemalt räägib peakorraldaja raha Langsepp. Tegelikult on selle uue aasta tähistamine üsna samasugune, nagu on see meil, siin on mitmetunnine telešõu lihtsalt selle vahega, et seal on igas numbris mitte kaks ja kolm neli, vaid kaks, kolm 400 inimest all peetakse pidu karussõprade-sugulaste ringis. Hästi palju on mitte niivõrd eri värvi rakette, kuivõrd tähtis on just sellised asjandused, mis kõva pauku teevad, nii et see nahal muidugi varasem traditsioon, mis on siis kurjade vaimude eemale peletamiseks mõeldud. Tiigri aasta alguse kontserdil kõlab hiina traditsiooniline muusika, teil on ka külalismuusikud hiinast kohal. Võiks öelda jah, et see on pigem Hiina õukonnamuusika, hiina klassikaline muusika, kuigi seal on ka võib-olla mõni rahvaviisist raseeritud lugu. Osad lood omavad kindlat ajalugu seal küll juba mitmesaja aasta vanust, aga osad on nii nagu paljude elavate traditsioonidega suhtelised ajatud, võib öelda, et on teada, et need on mängitud väga ammu. Aga jah, meie peaesinejateks on kaks väga auväärset meistrit Hiinast. Kõigepealt Chang Sang Cheng, kes mängib Hiina kõige populaarsemat poogenpilli, Errhud kahekeelne põlve peal mängitav pill. Teiseks väga haruldaseks esinejaks on võitluskunstide vanameister sang sang minn, kes kontserdil mõne loo taustal teeb väikse demonstratsiooni erinevatest võitluskunstidest. See on mingis mõttes kindlasti haruldane, sellepärast tegelikult on ju Hiina võitluskunstides väga teeneid ja nüansirohkeid stiil, mida me seekord üsna võimet, nii et väga soovitan tulla vaatama. Siin mängib kaasa ka faas kola ansambel meie esituses võib siis kuulda väga populaarset hiina keelpillikuul sängi, mida mängib Lilian Langsepp. Ise mängin sinus lööte tiivsed, tung saad et siis vertikaalselt teine horisontaalselt puhutav võitlejat ja anname mängib meil siis löökpille erinevaid. Mis teeb selle heinamuusika põnevaks? No see on nagu teistmoodi ei saa kuidagi garanteerida, et kas meeldib või ei meeldi, aga see on huvitav, kindlasti need pillid on suhteliselt eripärased võrreldes teiste kultuuridega on sarnasusi ühel või teisel, mõnel rohkem, mõnel vähem ja see kõlapilt on väga põnev. Mida ma tahaksin öelda veel selle muusika kohta, mis seal kontserdil kõlab, on see, et nii nagu teiste ida kontserdite ka, nii ka Hiina kantslerite ka, mida me tegelikult korraldame kümnendat aastat juba oleme me püüdnud tähelepanu pöörata just vanemale traditsioonile. Niisiis me oleme pigem vältinud läänelike ja modernseid seadeid, püüame mängida seda sellisel kujul, nagu see on seal aastasadu ja tuhandeid olnud, sest Hiinas tänapäeval inetult populaarne teha väga läänelik organisatsioone nii suurtele koosseisu dele kui ka väikestele ansamblitele. Peale kontserdid, mis toimuvad nii Tartus, Tallinnas kui Narvas, on veel kavas kaks kursust Talsi 13.-st põhiprintsiibist. Samuti on võimalik õppida hiina kalligraafiat Hiina kokakunsti ja kuulata loenguid Hiina ja Kaug-Ida uus traditsioonist laiemalt Hiina traditsioonilisest meditsiinist, meie igapäevaelus. Kogu selle uusaasta traditsiooni tähistamine, mida me siin oleme järjepidevalt kümmekond aastat juba teinud, ongi just kõige olulisema aasta tähtpäeva kaudu avada, nagu uks nende kultuuride. Varasema varasalve juurde aitäh, raha langeb 14. veebruaril, tiigri aasta alguse kontsert Tartus, 18. veebruaril Narva linnuse saalis ja 19. veebruaril Tallinnas Kadrioru lossis sülgaja. Tuleva nädala teisipäeval, täna päeval tuleb Eestisse Leedu üks parimaid orkestreid, Leedu kammerorkester ja koos Eesti rahvusmeeskooriga antakse siin Leedu vabariigi aastapäeva puhul kaks kontsert. Olen mikrofoni ette palunud dirigent Risto Joosti ja kuidas on siis sattunud nõnda, et Leedu vabariigi aastapäeval tuleb Leetu parim orkester Eestisse kontserte andma? Kontserdiga taas on peamiselt eesti muusika. Peamiselt eesti muusika, kuna see koostöö sai alguse tegelikult juba eelmisel aastal, kui koostöö raames, mis puudutas balti riike just muusika valdkonnas, korraldas kontserdisarja viiva muusika Via Baltica. Ja raames läks siis Eesti saadikuna Vilniusesse, Eesti rahvusmeeskoor nii-öelda koostööpartnerina Leedu poolt oligi siis Leedu kammerorkester ja seal me esitasime Veljo Tormise ja Arvo Pärdi muusikat, kõigepealt siis rahvusmeeskooriga kontserdi esimeses pooles ja teises pooles siis Leedu kammerorkestriga, samamoodi Arvo Pärdi muusikat, aga ka Toivo Tulevi üsna värskeid teoseid solistidega ja ka puhtalt kammerorkestrimuusikat. Seekord Kammerorkester meile külla ja kuna ongi sattunud niimoodi, et on Leedu vabariigi aastapäev, siis loomulikult me mängime ka leedu muusikat ja Leedu muusikat kammerorkestrile. Nii et koos rahvusmeeskooride esitame ainult Arvo Pärdi kahtle teost, palveränduri laul ja tapaation loomine ja siis teise poole osa kuulubki Leedu kammerorkestrile, siis kuuleme kahtlemata nende ühe tuntuma helilooja Charlie joonise, jaga Tamul joonise loomingut ja kava on üldse mitmekesine, et seesama esimene pool, mida me esitasime ka Leedus nimelt sisaldub värdjad Veljo Tormise muusikast üles ehitatud vaheldumisi ehk siis, et kogu asja pealkiri oleks sellise sakraalse reaalse ja ilmaliku sümbioos. Meil on kavas Veljo Tormise piiskop ja pagan, mis võtab kokku esimese poole ja teosed esimeses pooles Arvo Pärdi sulest Depro fondis, tähendab ta sai siis ja ka Mosse oli Madriovkood kõlavad vaheldumisi raua, needmise ja piksalitaaniaga, ilmaliku ja sakraalse vaheldumine. Lõpuks jõuab kokku piiskopi see paganas, mis on kava lähtepunktist väga põnev ja teises pooles siis esitame kaks Arvo Pärdi teost ja aga Toivo Tulevi kadents kaks ja üks huvitav lugu kammerorkestrile, kontradionaarile ja saksofonile, kus meil solistideks kontratenor ka Bo Chan ja Virgo Veldi saksofon neil ja sinna vahele veel leedumus. Kas leetu muusikast ei leidunud mõningaid teoseid, mida esitada koos meeskoori kammerorkestriga tuleb? Sellepärast, et jah, neil professionaalsed meeskoor ei ole ja, ja seetõttu ei ole ka otsest põhjust kirjutada meeskoorile kammerorkestrile ja tavaliselt kammerorkester on selline virtuaalse instrumendi ja ma arvan, et see kooslus üldse sünniks, tegelikult on suhteliselt haruldane, nii et neil ma arvan, et kindlasti on mõni teos, aga järelikult mitte selline, mida leedulased ise oleksid soovinud kuulda sellel kontserdil. Nii et sa oled Leedu kammerorkestriga varem kokku puutunud, et kuidas sa seda orkestrit iseloomustage? Kahtlemata Ta keelpillikultuuri üks ehe näide, kuidas mängida Kill Billi ja kuidas musitseerida ansamblis. Ja muusikud on tõesti nii tehnilise poole, kuigi muusikalise lähenemise poole pealt muga kirglikud ja pühendumusega sukelduvad igasse muusikasse remonti, seetõttu nendega äärmiselt suur rõõm koos musitseerida ja tulebki mulle meelde meie esimene prooga Toivo Tulevi ühe väga keerulise teosega kadentsagaks Jon olid fantastiliselt selgeks õppinud, nii et ei jäänud midagi muud üle, kui ainult mõned nüansid juurde lisada ja oligi teos valmis, mis muidu võib-olla võtaks koordi rohkem aega ega ka nende ettevalmistus ja pühendumus ja musitseeris rõõm. Sõltumata heliloojast, sõltumata teosest, on võrdne ja võrdselt pühenduv ükskõik millisele muusikale. Nii et Eesti publik saab suure elamuse osaliseks Leedu kammerorkestri näol. Teisipäevasest Leedu kammerorkestri kontserdist teeb ülekande ka klassikaraadio algusega õhtul kell seitse. Helilooja Veljo Tormis ja dirigent Hirvo Surva naasesid äsja Limburgist Saksamaa koorimuusikakeskuses toimunud koorijuhtide foorumilt, mille tänavune üks peahelilooja oli Veljo Tormis. Ja seda korraldab Arbaynskrais music Ender juugendkooriühingu laadne organisatsioon, see organisatsioon korraldab siis kohtumisi heliloojatega kes on koorile kirjutanud välja. Ja nüüd siis oligi kutsutud Sven, David Sands ja mina, meil oli kohe tingimused teada kummagile autorid on antud oma teoste tutvustamiseks ja suhtlemiseks siis selle seltskonnaga viis tundi. Eelmisel päeval, kui oli seal Pärt ja vask, siis oli tegelikult selle programmi läbi, viiakse nende poolt kutsutud Tõnu Kaljuste. Minu soov oli, et mul oleks abimeheks Hirvo Surva, tuleb välja, et seal on siis noortekooride, tegelikult need peamiselt, aga seal vist oli osavõtjates ka lauljad ja niukene, kirju seltskond. Üks intelligentsemaid, keda ma olen elus kohanud, tähendab hariduse mõttes haridus loeb ja nendel ei olnudki muud vaja kui noot ette. Ja Hirvo tõstis käe ja läks. Mõte on selles, et nad minu lugusid hakkaks laulma, need koori tõi need koorijuhid ja sellest seisukohast me ei valinud ronimist näiteks kaua seal ja isegi jaanilaulu mitte, aga me paneme küll jaanihobu. Nonii, vaat selles põhimõtteliselt täiesti realistlikult võimalik laulda selliste noorte kooridega üle Saksamaa alustasime laulusillaga, mida oligi kohe hea selles mõttes tutvustada, et seal on ju kasutatud kahte rahvaviisi siis Soome ja Eesti oma. Tegelikult tutvustasime päris mitu tsüklit, aga mitte terviklikult tsükliliselt valisime teatud osad, mida on kohe võimalik maha laulda ilusti ehk siis Jaani lauludest mõned osad vasta lauludest, näiteks siis oli ka naiskoolile sel K3 hälli laulataks sees ja nii edasi, et nagu välja ütles, et väga intelligentne seltskond, et tegelikult võib võrrelda meie Vigalaga 150 lauljat, kes kõik on tegelikult koorijuhid, noh, seal oligi testi lauljaid, aga kõik inimesed seotud koolidega vähemalt. Et oli võimalik teha nii segakooritsüklitest kui meeskooritsüklites kui naiskooritsüklitest, et nad olid võimelised selle kohalik maha laulma. Näiteks pärismaalase lauluq oli üks, mis neile tegelikult veel ameeri seid päris arvandise toreda ülevaate just võib-olla nendest tsüklitest rahudest midagi saaks kohe oma koolidega avata. Tegelikult ei toimunud mitte noodi õppimine vaid seltskondade suutelised kohe noodist mahlame näiteks sügismaastikud, miks nendega valisime, et seal nagu originaallooming tegelikult päris varasemast ajast ja, ja siis oli talle need rahvalauluteosed. Need on võimelised selle kohe maha laulma ja said tegeleda nagu muusikaga, mitte ei pidanud õppima nooltega ega tegelema noodiõpetusega, mis meil oli hämmastav, et kas tõesti septimisteerini hea, aga nende eesti keel oli suhteliselt ja täiesti arusaadav. Samas, aga sakslased ei olegi eesti keelt nii väga raske tegelikult lugeda mõned üksikud asjad, mida sa vähendada, aga see kõik toimus suhteliselt kiiresti ja just see antud näpunäiteid, nagu ütleme siis karakterite muusika tempodigast selliste asjade koha pealt hetkegi tuli sealt juba kohe keskkonnad endast vastu. Mis olid nad suuremad fookused, mis seal sai asetatud, millega tuli tegeleda? Võib-olla kõige rohkem oli tegemist, ütleme nüüd rahvalaulu enda laulmisega me seal välja v8, laulsime ette, kuidas regilaul käib, jääte tekki vahesid, nad lülitavad ikkagi laulda fraasi kaupa kogu aeg-ajalt ükstraažikel ära hinganud fraasiga langetama ei ela seal laulda eesti regilaulu põhimõte on katkematu, sujuv kulgemine ilma fraseerimata. Noh kui ma laule Või kui ma lauluviisi laske Maie laulu Vi siiraskeemali soodsaga Noobildu nõu tooma. Ma laulan mere maasi. Ma laulan mere ema ja nii edasi. Aha, tegelikult seesama probleem, mis on Eestis ju? Noh olema, et lõpuni, kui tahetakse natukene kas ära hammustada või, või sellised hingata, et see oli ainult üks selline, isegi mitte probleem, aga selliseid tähelepanu juhitud ja näidatud ja veel ette lauldud, siis nad tegelikult nagu hakkasid sellega väga hästi kohe eestlasest sammuma. Sakslaste Esko triaad fraseerida oma laule, mida meie vanad laulikud Eifreerinud, kui nad laulsid. Lõpptulemus rahuldas, ma arvan küll, küsimus on ju selles, et seal oleks pidanud toimuma mingi kontsertettekannet, vaid et need põhimõtted ja selle loomingu äratundmine toimus tegelikult väga hästi. Tegelikult kogu see lihtsus ongi selles, et kui sa suudad lülitada selle autentse rahvalaulu sinna ja panete sinna, vaiksed need vaata hääled juurde, mis saadavad tegelikult rahvalaulu ja kõik toimis, kuidas see eesti keeles laulmine on mitte-eestlasele ainuke vajalik, mida sakslane hääldada eestikeelne tajute, Pärtvaid teeb Arvo, Bert. No mis teha ja sellest jagu ei saanud, aga väldetele ja nendele annab ju pikkuse noot. Võib tekkida diftongi laulmisele probleem, et missugune häälik tegemisega lühem, aga loota nad ju selle rütmi ja silpide pikkus ette, nii et seal on väga vähe selliseid asju, mis nüüd aktsendina võiks kosta. Ja peab ütlema seda, et sans stream'i muusikasse suhteliselt samasuguse tähelepanu ja lugupidamisega tema teosed olid ju kõik religioosse sisuga ja nagu me teame, ta on väga palju kasutanud Bachi tekste. Mulle meeldisid ka see, kuidas sanslem ütles, et tema muusika tuleb taevast mille peale välja vastu minumusu tuleb maa seest raud moel. Väga hea võrdlus sellele muusikale. Aga hiljem ennegi käinud koos küll Ameerikas teinud samu workshop ja ma leian, et see, mis meile on teinud Eesti muusika tutvustamiseks läbi oma loomingu see on ikkagi väga-väga suur panus. Meie muusikat nii kooli laulu üha rohkem rohkem tuntakse ja minu meelest see huvi anud kasvab kogu aeg. Liiga ja 19. veebruaril jätkab Eesti riiklik sümfooniaorkester sarja, mis on pühendatud Gustav Mahleri 150.-le sünniaastapäevale. Ettekandele Gustav Mahleri viies sümfoonia ning dirigendipuldis on orkestri peadirigent Nikolai Aleksejev. Kontserdist kõneleb lähemalt Eesti riikliku sümfoonia kestrid toimetaja Maarja Kasema. Tõesti, sellel hooajal on ERSO võtnud tähelepanu alla Mahleri loomingu keskmised sümfooniad, viies kuues VII seekord ettekandele tulev viies sümfoonia on loodud aastal 1902, Gustav Mahler tegutses Viini riigiooperis peadirigendina dirigendina ja ültse isiksusena oli ta üpris konfliktne ja novaatorliku tegelane, aga kõik need suuremad konfliktid ja probleemid, mis tal siis hakkasid tulema, need olid alles kaugel ees. Helilooja oli just abiellunud, tema loomingus oli selline suhteliselt rahulik ja stabiilne periood ja vaatamata sellele on ta kirjutanud sümfoonia, mille näiteks avaosa on kohe leinamarss. Kusjuures märkida võiks ka seda, et kui leinamarssi maaler kasutab loomingus mitte just harva, siis see on minu teada ainuke kord, kui ta tõesti ka osa nimeks paneb leinamarss, ehk siis Trauer marss. Nii et ju see tulid tal nagu eriti sügavalt ja eriti teadlikult. Samas kajastub sellest sümfooniast ka selline helgem pool, nimelt sümfoonia neljas osa, mis on pühendatud tema abikaasale. Imekaunis 100 Jeto on tõenäoliselt helilooja armastusavaldus oma abikaasale ja seda imeilusat muusikat on kasutanud ka kuulus itaalia filmirežissöör Wisconti oma 71.-le, sest tal valminud filmis Surm Veneetsias teralised väga paljudele tuttav on just neljas osa. Meil on ütlemata hea meel tõesti, et sinust päeva tagasi sai teatavaks uudis, et ERSO peadirigendile Nikolai Aleksejevile on antud riiklik kultuuripreemia. Ja seoses sellega on eriti tore, et ta peaaegu vahetult enne selle preemia kätteandmist seisab orkestri ees ja juhatab siis moleri viiendat. See teos ei ole Eesti riikliku sümfooniaorkestri repertuaaris ju esmakordselt, et mida faktid ütlevad ja sel puhul on abiks siis ERSO, arhivaar, JÜRI hargel. Mahleri viies sümfoonia kõlas tervikuna ERSO esituses 1984. aastal Eri Klasi juhatusel, kuid huvitav fakt on see, et tõenäoliselt üldse esimene ERSO kokkupuude maakleri muusikaga on just seotud tema viienda sümfoonia, aga ehk siis aastal 1939 raadiokontserdist sümfoonilised muusikat tuli Mozarti, kokaiini ja teiste erinevate teoste kõrval ettekandele ka Adžeto viiendast sümfooniast mida dirigeeris peadirigent Olav Roots. Hiljemal Mahleri sümfooniat veel mängitud kokku seitse korda. Nüüd esitusele tulev on siis kaheksas esitus ja võib ka seda nimetada, et Nikolai Aleksejev on juhatanud ka enne viiendat sümfooniat ehk siis eelmine ettekanne toimus 2006. aastal. Gustav Mahleri viies sümfoonia tuleb ettekandele reedel, 19. veebruaril kell 19 Estonia kontserdisaalis ning klassikaraadio teeb sellest kontserdist otseülekanne. Kolmapäeval, seitsmeteistkümnendal veebruaril kell 18 tähistatakse Eesti muusika ja teatriakadeemia kammersaalis 60 aasta möödumist sellest ajast, kui Eestis esmakordselt kannelt hakati õpetama. Ma olen palunud stuudiosse eluaegse kandleõpetaja tõelise kandle korruffee, kukulinnu asutajadirigendi, Els Roode, tere. Tere. Peetakse ültse kandlehariduse alguseks Eestis. No ma arvan, et kandleklassi avamist Tallinna laste muusikakoolis ja muusikakoolis tol ajal nimetati neid niimoodi ja esimeseks kandleõpetajaks oli Eik Toivi Võrumaalt pärit rahvapillimees kes arvas, et ta suudab selle tööga hästi toime tulla. See tee oli üsna konarlik, sest meid, õpilasi valiti siis nendesse koolidesse vastavalt siis laste kooli ja muusikakooli, ma ütleks esialgu vanuse järgi, nimelt koos käisime kõik sisseastumis eksamil 49. aasta sügisel ja nooremad suunati siis laste kooli ja natukene vanemad siis muusikakooli. Kusjuures esimeste muusikakooli astujate hulgas olid niisugused väga tuntud koorijuhid kui olev hõlpus ja Raivo Laikre. Nad said väga kiiresti aru, et see kannel ikka ei ole see päris õige pill ja läksid üle koorijuhtimise osakonda. Meie kahekesi esialgu jäime laste muusikakooli, see oli hilisem nõmme kooli õpetaja Eevi, teras ja mina ja nii siis koolitöö algas, meil alguses olid veel niisugused kandled, mille peal ma tõesti praegu enam ei kujuta ette, et üldse mängida saab. Nüüd sellel kontserdil võivad inimesed seda kannelt näha, sest ma palusin muusikamuuseumi teaduril võtta kaasa see vana pill. Aga muidu oli see meile väga lõbus aeg, sest arvati ikkagi, et kannel on niisugune tore pill, mis sobib igale poole. Ja kuna tol ajal kehtis loosung Nõukogude liidus, et kõik kunst olgu vormilt rahvusliku ja sisult sotsialistlik, siis meie olime see rahvuslik Rida orkestrite ees. Näiteks ma ütleks teile, sel ajal käisime me filmi valgus koordi filmimisel Leningradis ja seal mängis tegelikult Leningradi sümfooniaorkester ja meie olime nende ees esimene rida. No väga uhke 16 aastasele tüdruk. Kuule, ma ütleks nii, et elu oli huvitav ja ilmselt sellepärast meiega pidama jäime. Aga ega nüüd mingisugusest tasemest seal küll rääkida ei saanud ja eks hakati ka aru saama, et see vanker ikka natukene vildakas on. Sest mul on meeles, et vot siinsamas majas tol ajal just avatud raadioteatrisaalis oli üks rahvamuusikakonverents, kus Gustav Ernesaks esines ja ütles niimoodi, et kui ma jälgin seda rahvamuusikaelu, siis mul on niisugune tunne, et sõidab üks rong, mille vedurijuht on väga oskamatu. Ja kui see vedurijuht pidurdab, siis lendab terve rong kraavi. Vaat ime algasime. Ja kuhu te olete nüüd välja jõudnud. Nüüd on juba minu õpilased jõudnud ikka nii kaugele, et muusikaakadeemias kandleklass, millest ma esialgu ei osanudki unistada, kui ma ise pidin minema edasi õppima läti konservatooriumisse, seal märgati, et meie pill, mis oli siis mitte Kristali tüüpi pill vaid 53. aastal kasutusele võetud Valga pillimeistri Väinomaala pill. Et see on üks väga hea instrument. Ma ütleks, et sellest ajast saadik eriti ma olen aru saanud, et pilli ei maksa kunagi süüdistada, kui mängida ei oska, kiputakse ikka kangesti ütlema, et kannel ei kõlba mitte kuhugi. Noh, nüüd on see aeg juba õnneks ümber, ma naeran, et ma nimetan ennast kandleadvokaadiks. Minus tekkis niisugune vimm, et teda peab saama hästi mängida. Ja Riias õppimise ajast oli mul sellepärast väga palju kasu, et seal oli ikka väga kõrgetasemeline muusika, neile keskkond. Nii et isegi meie konservatooriumi õppejõud sõitsid Riiga kuulama, neid tõelisi korrektsessid ja niimoodi siis läkski edasi esimese õpilase saatsin ka Leedumaale tuule kann ja järgmine läks juba Soome, siin ma olen väga tänulik meie eluaegsele toetajale, ene Raidile, ilma temata ei oleks Kristi mitt saanud, saame. Ja nüüd on Kristi Muusikaakadeemia õppejõud ja, ja see tase on juba tõeliselt akadeemia vääriline. Ja teiseks õppejõuks on Hedi Viisma, kes praegu õpib Helsingi Sibeliuse akadeemias Edasi doktorantuuri sised. Nii et sellest nii-öelda rahvapillist on tegelikult saanud täiesti arvestatav ja professionaalselt õpetatav eriala ja. Ja see on ikka viimaste aastakümnete jooksul juba olnud minu eesmärk, et tõestada, et kannel on tõeline muusikainstrument ja seda ka osaliselt sellepärast et mul tekkis siin vahepeal väga tõsine probleem nende, tõsi, folkloristide ka, kes heitsid mulle ette, mina olen selle kandle ära rikkunud, temast teinud harfi ja nii edasi, mina küll ütlesin niimoodi, et ma ei ole ühtegi pilli teinud, ma olen ainult püüdnud selle pilli peal võimalikult palju erinevat muusikat mängida ja õpetada seda teistele, nii palju, kui mina selle eks ole suuteline olnud. Aga ma ütlen veel kord, et ma ei ole iialgi niimoodi mänginud nagu praegu need endised õpilased. Ja selle 60 aasta tähistamiseks on kandle eriala õppejõud ja üliõpilased interpretatsiooni pedagoogika instituut korraldanud kontserdi 60 aastat kandleõpetust Eestis. Mis toimub Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis, kes siis seal erinevad ja kas sellel kontserdil saab siis ülevaate kandlast, kui pillist tema erinevatest ajajärkudes? Ma ütleks, et isegi mitte erinevatest ajajärkudes, vaid sellest, kuhu ta nüüd jõudnud klassikalise poole pealt, kui nii võib öelda, siin mängitakse ikka Bachi Kuperani, siis Leedu heliloojatest on esitatud rakett tuuras valu. Meie helilooja Mirjam Tally kirjutas juba tükk aega tagasi ühe huvitava teose struktuurid. Ja Ma ütleks, et mul on eriti hea meel, et seal kontserdil esineb ka üks huvitav trio. Ei ole siiamaale enne, keegi ei tulnud selle peale, et võivad ansamblis mängida kannel, harf ja klavessiin. Selle ansambli nimi on una korda ja nad seekord mängivad Machi ja Ellerit. Ja sissepääs sellele kolmapäevasele kontserdile on täiesti tasuta, nii et kõik huvilised on oodatud Eesti muusika ja teatriakadeemiasse kell kuus. Huvikeskuses Kullo oli läinud nädala lõpul kogunenud hulk klaverit mängivaid lapsi. Telefonil on huvikeskuse Kullo klaveriõpetaja Lilian Kapp. Mis teil seal täpsemalt toimus? Toimus selline tore üritus, et kaks päeva järjest kuulasime klaverimuusikat selliste laste esituses, kes õpivad mitte muusikakoolis ehk huvialakoolid ja muusikaklassid, siis mis on erinevate koolide juures. Lapsed mängisid siis esimesel päeval klassikalist muusikat, siis sooloesinejad täna ja, ja ansamblis ja teisel päeval popdžässmuusikat ka sooloesindajatena ja ansamblis. Ja tohutult tore ja selline sõbralik õhkkond oli ja väga, väga niisugune tore üritus, tuli välja küll, et alguses arvasime, et kui seal meie enda koolilapsed osalevad, et ja siis veel mõni tuleb, siis tegelikult kokku tuli 112 last. Ja kus need lapsed kõik pärit olid? No lapsed olid näiteks Õismäe humanitaargümnaasiumist, Kopli noortemajast kanud noortemajast Arsise kellade koolist ja nii edasi ja nii edasikoole oli üle 10 seal kuskil 12 erinevat kooli. Millise raskusastmega palun mängivad lapsed, kes ei õpi tegelikult muusikakoolis? Ega ta väga palju ei erinenud muusikakoolist, aga ütleme, et see pala, mida eks ole, muusikakoolis mängitakse seal, ütleme kolmandas klassis, võib-olla mängib huvialakoolist selline laps, kes õpib viiendat aastat aga näiteks klassikalisel päeval võtsime kolm vanuse astet. Esimene oli viiest kuni üheksa aastani, teine 10-st kuni 14-ni ja kolmas 15-st kuni 19-ni. Igaüks pidi mängima kaks erineva iseloomuga pala ja siis nende hulgast, kui nad olid oma palad ära mänginud ja meil oli siin auväärt žürii ja meie siis pärast arutasime ja valisime nagu sellised silmapaistvamad välja igast vanuserühmast ja lastele olid siis ette nähtud aukiri. Kas oli teil ka üllatusi? Üllatus oli see, et tohutult häid mängijaid on isegi nende laste hulgast, kes ei ole võib-olla võtnud endale eesmärgiks ainult muusikaga tegeleda. Mõni laps oli selline, et ei saa üldse aru, temal on peale klaverimängu veel iluuisutamine, elektroonikaring ja auto mudelism ja et oli tõeliselt häid mängijaid. Koolides on individuaalõppes, just on suured järjekorrad, et on trummi, suur järjekord on kitarri ja klaver on siis kolmas, et need kolm pilli on nii populaarsed, et ei jõua lapsi ära panna kuskile. Suur aitäh teile ja soovime teile edu selles tänuväärses töös meie haritud muusika publiku ja noorte muusikute kasvatamisel. Selline oli 13. veebruari heligaja saade. Saatele tegid kaastööd Karin kopra, Tiina kuningas, Hedvig Lätt, Mirje Mändla, Kersti Inno ja Marge-Ly Rookäär. Saate toimetas Annika Kuuda ja mängisid kokku operaatorid Helle Paas.