Täna räägime legendaarsest Kanada džässpianist Oskarbiitersonist, kelle musitseerimist on olnud õnn nautida ka Eesti muusikahuvilistel. Peterson esines Tallinnas sügaval vene ajal aastal 1974 ja minulgi õnnestus tema näpuosavust Estonia kontserdisaalis nautida. Me räägime Oskarbiitersonist. Valter Ojakääru ka ja ausalt öeldes Petersoni Tallinna tulek tundus sel ajal uskumatu, millistel asjaoludel ta ülepea ikkagi Tallinnasse sattus. See lugu oli vist niimoodi, et kos kontsert korraldas talle nii kui ringreisijaga sellelegi imelik ringreis. Üks kontsert tähendab, kolm kontserti oli planeeritud Tallinna. Ma ei tea, palju neid Moskvas pidi olema ja siis oli veel Tbilisis. Nii et Tallinnast finišisse, aga mina selles planeerimistäiesti aru ei saanud ja siis, kui me läksime kadunud Eino Avarsoo aga sinna jaama vastu, kui nad Leningradist tulid tähendab Oscar Peterson ja seal tal oli üks daam sealt kost kontserdist kaasas, kes noh, nii kui administraator või, ja siis andsime väikese lillekese ja, ja tervitasime ja siis tee peal juba see tema mänedžer Norman krants kukkus, kiruvad, näed, kurat. Et Leningradist tulime ka seal ei, tuld ei lastud üldse mängida. Pole kontserti planeeritud ja nüüd mingisugusest Tallinnas peame esinema. Mul tegi nii elu täis koma kuulsingu halvustavalt, ta ütles selle Tallinna kohta ja ja ta üldse pärast keeras kogu aeg seda Oskarit ülesed, et kui buss jäi hiljaks, siis ütles, et nojah, näed, et oleksid olnud mõni valge dirigent, siis oleks buss täpselt minuti pealt ees, aga noh ühesõnaga niuksed inetud märkused olid. Tegelikult ta oli niisugune küll väga kuidas tuleb ütelda. Tegus ja toimekas, nii et need artistid, kelle eest Ta hoolitses ja keda ta nüüd pakkus, teenisid hästi, seda ei saa talle ja sellepärast kõik kannatasid välja ka tema tujud. Aga siis oli niimoodi, et Tallinnas tegi kolm kontserti ära ja mina veel helistasin Helsingisse tuttavatele sässi meestele, et ei tea, kas on mõtet mingisugust nihukest Sämsesseni või korraldada pillimeestega ühismängimist ja need ütlesid, et ei, et tema, seda kunagi ei tee ja me mõtlesime ka, et hea küll, las ta siis olla. Ja ükskord oli niimoodi, et ma ei mäleta, kas oli vaba õhtu, talve oli, seepärast see oli ikka pärast kontserti. Õhtusöök seal Tallinna tolleaegses Tallinna hotellis, seal restoranis ja noh, seal oli siis muidugi hirmsasti rahvast kokku ajanud. Oli küll, Riiast, küll Leningradist, küll igasuguseid fänne, Nabilly meeldiv, suurem jagu on sellepärast meie meie siin džässimehed valisid, keda sisse lasta ja keda mitte. Lasteaia. Ja aga üritus oli kena. Mina sattusin veel niimoodi õhtusöögilauda istuma, et minu kõrval paremal käel oli tema tolleaegne abikaasa ja, ja siis istus Oscar Peterson ja ma ei mäleta, kes sealt edasi tulid. Jah. Ja nii, et ma kogu aeg selle tema abikaasaga juttu ajada ja meil leidsime ühise teema oli hariduselt meditsiiniõde, kõrgema taseme meditsiiniõde, mitte arst. Ja siis hakkasime rääkima maohaavadest ja ta ütles, et Oscarile ka pidevalt probleeme ja siis rääkis, punast putrudadele annab ja see oli nii ajas nii naerma. Aga noh, see oli niisugune tavaline igapäevajutt ja ja siis oligi niimoodi. Mina küsisin nüüd selle proua käest, et kas see jutt vastab tõele, et üks Oskari lemmikpalu on sealt lumivalgeke ja seitse pöialpoissi vandeima, prints, vill, kamm? Temad jah, see on õige, see lapsest saadik ta nägi seda filmi ja talle hirmsasti meeldis, ta mängib seda hea meelega ja ja ma ütlesin poistele, et sel ajal juba klaver oli ja seal mängiti jaa, jaa. Teise teistest siis lauas, kes seal õhtustasid ja ja siis Raivo Tammik oli seal suur sekeldajad ja, ja tema siis ma ei mäleta, kas ta ise oli või keegi, kes klaveri taga oli, hakkas mängima, seda on leivaprintsil kamm. Oskar seda kuulis, pani noa-kahvli käest ära, tõusis läks ise selle madala poodiumi peale ja ja lükkas siis selle kõrvale ja hakkas isemängiv ja ta mängis ikka üks pool tundi või rohkem seal ja ja meie poisid seal. Helmut Anniko näiteks oli üks mees, kes mängis flööti ja pärast siis kui hakati tema käest autogramme võtma, siis ta ütles. Näitas Anniko peale sõrmega, ütles thats my man. Et noh, ühesõnaga see oli nii suur. Et see on minu mees, leidis, et ta on väärt temaga koos ringiga. Siis keegi tuli selle mingisuguse Saksa DV välja antud Oscar Petersoni plaadiga. Ja krants röögatas, et ilma litsentsita välja antud ja tõepoolest, see oli piraat. Piraatplaat vaevalt nüüd idasakslased, nüüd hakkasid Kanadas ja selle eest raha maksma. Ja muidugi krants siis sai Raivo Tammiku kästi ühe kontserdi lindi, mida kadunud Ansbrümmel oli, oli seal teinud ja oli Prühmeli käes lint ja Tammik andis selle krantsi kätte. Ja siis, kui ta sõitis Saksamaale, siis sai sellest siis väikese algkapitali seal elamiseks. Need jutud on väga pikad ja keerulised, aga, aga see oli üks huvitav aeg. Walter noh, tegemist on ikkagi Oscar Petersoni näol maailma legendaarsete džässpianistide hulka, kuulunudmäega. No on küll, no niisuguse mis me räägime tehnikast, aga niisuguse isikupära ja, ja tõepoolest tal tuli kõik voolas nii loomulikult ja meil oli veel ühel õhtul kohtumine temaga ühes erakorteris nõmmel. Ja siis ta istus, seal oli pianiino seal klaverit, ei olnud eelistus pianiino taha ja pidas meile väikese loengu ütles niimoodi, et džässi pianismi aluspõhi on harmoonia ja hakkas mängima seal ühte populaarset lööklaulu. Ma ei mäleta, mis oli niisugune üldtuntud lööklaul. Ja naissoo oli ka seal ja ütles, öelge mulle nüüd järgmise takti harmoonia ette. Ja ma mängin kogu selle loo läbi teie öeldud akordimärkidega. Ja muidugi Naissoo pidid siis nii võimatuid, akorde andamist, no tegelikult üldse ei sobinud sinna. Ja ta nii osavalt sidus selle eelmisega ja järgmisega, et lugu oli normaalselt mängitud, ise naeris, vaatas üle õla tagasi, naeris hambad laiali. Et, et midagi võimatut on võimalik, kui sa oled muusikainimene. Siia lõppu Oscar Petersoni esituses tema oma lugu Oskars pluus.