Tänase sõu Kanada rubriigis räägime siis Kanada kinost ja rääkijaks on filmikriitik Karlo Funk. Kõigepealt alustuseks vist kanada kino, üks suurimaid miinuseid on, et ollakse maailma suurima kino ameerika kino naaber. See on jah, tekitanud neile probleeme just nagu kohalikku Kanada filmilevi osaset. Kohaligaad umbusaldab omamaist filmi nagu Eestiski. Ja käib seda vähem vaatamas kui näiteks Hollywoodi toodangut. Probleem, et Ameerika firmad on tegelikult sisuliselt ostnud kõik mõjukamad Kanada levi firmad või siis on sisenenud jõuliselt turule. Mis tähendab seda, et tegelikult, kui me kohtame neid termineid filmidest, aruannetes, et omamaine territoorium siis on kanada seal sees, tegelikult ehk siis on teine riik, et see kindlustunne on nii suur, et seda nimetatakse praktiliselt nagu oma omamaiseks turuks Kanadat. Aga ajalooliselt on kogu aeg tegelikult. Kanada ja siis just nimelt Hollywood olnud vastastikuses suhtes, et väga paljud filmitegijad juba sellel noh, enne viiekümnendaid liikusid mõlema maa vahel siis tegelikult Kanadas tekkis film väga kiiresti. 1002 95, detsembris oli esimene seanss, eks ju, aga juba 1008 97. Kas kohalike Kremer otsustas ka selle kummalise meediumiga katsetada ja tegi sellised esimesed lühifilmid. Ja ka samal aastal juba olid siis Niilumineerid kui Edison see tähendab filmi, kino pioneerid filmisid Kanadas tegelikult nii Agraphoosis. Nii et see meedium ise jõudis Kanadasse ka väga kiiresti. Aga seal ei tekkinud siis sellist tööstust koondas kõik Hollywoodi, see turuekspluateerimise Need mehhanismid töötasid palju paremini ja siis tegelikult alles 60.-te 70.-test hakkas valitsus teadlikult arendama ja neid skeeme, et omamaist filmi paremini välja töötada. Ja tegelikult noh, seal on väga mitmeid paradokse näiteks ega kana, see ei tähenda, et kanada oleks kuidagi nagu filmist tegevuspaigana või sellise tegevuskohana kõrvale jäänud. Siin on ajaloolased, on vandunud, lähevad vähemalt 500 filmi 1090.-test kuni 50.-teni, mis nagu tehti Hollywoodi's ja rääkisid Kanadast vutasid Kanada temaatikat või Kanada sündmusi. Aga ka seal oli 10 korda rohkem kui Kanada ise oleks eales suutnud toota oma kultuurist oma maast. Aga lihtsalt need filmid jah, ei filmitegi Hollywoodis ja ühesõnaga praktiliselt vaevalt et keegi vaevusega tutvuma. Hoolimata sellest Kanada teemast Kanada tegeliku eluga pole Kadada publiksis meist svinginovjana eelistab ikkagi Hollywoodi, siis tundub, et Kanada enda filmid ongi head filmid on pigem sellised kunstilised filmid või siis sellised lihtsamakoelised komöödiad või midagi taolist. Ja see on igal pool, mingil hetkel nad igas igal suurel territooriumil olnud üks tugev müügiargument, et. Rahvuslik Studia on miski, mida nagu keegi teine ei mõista, tegelikult sellepärast, et sündmused või kontekstid, millesse huumor, tõukuv reeglina lokaalsed ja need komöödia kirjutataksegi niimoodi, et nad kõnetaksid kohaliku vaata et see tähendab, et noh see on üks kindel viis, siis kui see on vähegi hästi tehtud, võite publikut. Ja, ja kindlasti on nad ka kultuuris mulle tundub kanada, vähemalt selles filmikultuuris märksa euroopalikumat kui, kui Ameerika. Ja, aga samas noh, sealt on tulnud väga ja noh, eredaid draamasid nagu see ei ole võib-olla Eestis just palju nähtud, silmaga barbarite invasioon. Tõnissaar Khani film, mis võitis neli-viis aastat tagasi kanni festivali, need on vana hea Euroopa tradid, filmitraditsiooni tegelikult filmid lihtsalt nad on tehtud Kanadas ja, ja noh, ka see Euroopa kontekstis, kus sa sõidad, et see oli, see oli konkreetset prantsuskeelne film ja ta oli üles ehitatud nagu prantsuse draama, nii et teistpidi siis ähvardab Kanada filmiidentiteeti prantsuse prantsuse identiteedi tugevus seal. Et küsimus siis peamiselt ongi selles, et Kanada enda filmil on rahvusvahelised, väga keeruline leiuta endale identiteeti, sest on kas inglisekeelne või prantsuskeelne. Aga sellist, Ühel juhul ta langeb nagu pigem nagu ameerika liku mõju välja. Keegi erista tegelikult Kanada režissöör rääkida, ma ei tea, kas väga vähesed inimesed teavad, et Cameron on üles kasvanud ka Kanadas ja alles hiljem kolis koos vanematega Hollywoodi Los Angelesse. Nii et identiteedi ähmas on jah peamine probleem. Et prantsuse keelne kino on ka ikkagi kanaldustaris kõrgelt järel. Jah, ja see on üks jällegi üks paradoks, et mitmel mitmetel aastatel kõige vaadatumad Kanada filmid ongi prantsuskeelset Kanada filmid, sellepärast et kui inglisekeelsetel territooriumitel see turuosa võib-olla kolm protsenti näiteks filmidest siis prantsuskeelsel territooriumil on Kanada prantsuskeelse filmituruosa kuskil 20 protsenti, parimatel aastatel. Mis jah näitab sellist, peegeldab kaudselt seda frankofoonia maailma nagu truudust oma oma kultuurile või kanada sündinud tegijatest, rääkida siis James Cameroni ETV välja lisaks pool hägis David Cronenbergi, kui palju nad praegusel hetkel on Kanadaga seotud, kui palju kanadalased arvavad, et need filmitegijad on just Kanadast? Ma arvan, et kuivõrd nii-öelda libul publik neid ilmtingimata ei armasta, siis ma arvan, et see on nagu sekundaarne probleem tegelikult vaataja jaoks küll, aga usun küll tuntakse ikkagi vaikselt ka uhkus selle üle, sest noh, need rahastamisskeemid on ikkagi sellised, et väga mugav on kombineerida suhteliselt rikkalikku Kanada rahvusliku rahastamist ja siis Hollywoodi eraraha ja levitajate raha selleks, et teha suuri silmi, mida Rosenberg ka nagu noh, on on kasutanud viimasel ajal. Ja noh, kvaliteedi mõttes tegelikult on ikkagi tõesti mõtlen, see on parimad asjad, on täielik maailma kino klassika, mis siin viimase vähemalt 15 aasta jooksul on, on tehtud. Kas Kanada noor filmitegija, kas tal on üldse huvi hakata Kanadas omaloomingut tegema, üritada maailma välja murda või ongi tema esmane mõte esmande tee minna USA-s? Ma arvan, et lihtsam on ikkagi alustada Kanadast sellepärast et Ameerikas läbi murda on nagu väga problemaatiline ars. Et on olemas sellised talentide toetusprogrammid igas riigis siis teha oma esimene film Kanadas, jõuda sellega Toronto festivalile ja sealt edasi väga hea filmi korral jõuda nagu Hollywoodi ei ole mingisugune probleem, et see, see mugav mudel on ja muidugi nagu oli igasuguseid talendi oma ümbruskonnast kiiresti ära. Ega see mehhiko kino ei ole samamoodi noh, on sama sama mudeli järgi tegelikult esile tõusnud viimase kümnekonna aasta jooksul. Et kohe, kui seal esimesed-ini haritu esimesed filmid sa äratasid tähelepanu kohe, ta tegi Bradbitiga Paveli. Kui palju Kanada film jõuab Eestisse ja kui suur on Eesti huvi üldse selle koha kino vastu? Nad jõuavad kindlasti festivalile. Deniss orkaan minu arust on olnud tema filmid on olnud festivalil tahaks loota, vähemalt tänanud Kronberg, kindlasti. Robert lepaaž, prantsuskeelne teatri lavastaja. Ja ma arvan, et ka tegelikult Kanada on nii multikultuurne riik praeguseks. Et näiteks bandžarys sündinud tiiba Mehta Tema vesi on üks selline puhas india film, 38.-st aastast spetsiifiline indiviidisisene, luua teldanduse Kanada film ja diplomest alad Kanadas juba 30 40 aastat arsti. Nii et see kultuuri kultuuride paljusus omakorda noh, mingis tinglikult nii-öelda ähmastab seda kanade identiteeti, aga filmid on ikkagi tugevad seal keegi ei vaata selles rahvusvahelises kontekstis enam kuskohast see režissöör on või milles ta filmidel tugev film on iseenesest olulisem kui rahvuslik rahvuslikku kultuuri nii-öelda rõhutamine.