Tere, kena hommiku jätku kõikidele vikerraadiokuulajatele. Eetri vallutab saade nimega jutusaade, mis koosneb siis jutu rääkimisest külalise ja saatejuhi vahel. Mängime kaks lugu muusikat ka saatekülalise valikul ja siis ongi kell 11 täis pühapäeva hommikul. Ja rõõm on mul tervitada täna hommikul Eestit külastavate ehk siis kodus käivat Jüri naela. Tere, Jüri. Tere hommikust. Sa oled olnud Eestist eemal poolteist aastat, aga enne seda olid väga pikka aega väga suures pildis. Mida sa õieti teinud oled ja kust sa seda teinud oled? Ahhaa, sa mõtled siis nüüd enne enne seda, kui ma läksin ära Inglismaale praegu õppima? Ma lõpetasin Viljandi kultuuriakadeemia 98. aastal koreograafia tantsuõpetajana ja siis siis siis ma tulin Tallinnasse elama, elama ja tööle ja siis hakkasin vaikselt teatris tööle, sai tehtud igasuguseid muusikale, teatrilavastusi sai veetud koolitantsu festivali ja nagu sa ütlesid suures pildis televisioonis siis ja, ja siis ühel hetkel sai nagu kõigest, et küll. Ja siis ma mõtlesin, et, et võib-olla on aeg võtta aeg maha ja minna natukeseks ära lihtsalt natukene ennast laadida aastaks, esialgu ma mõtlesin, et ma lähen Inglismaale tegema magistrikraadi ja siis kui see sai tehtud, siis siis õnnestus mul saada ka stipendium Eesti haridus- ja teadusministeeriumilt sihtasutuselt Archimedes riikliku koolitustellimuse raames siis õppida doktorantuuris Inglismaal ja nüüd praegu ma seal olen ja pool aastat olen ma doktorantuuri teinud ja kolm pool on veel jäänud. Ja sinust saab siis teadlane või ma ei kujuta sind, ausalt öeldes, teadlased on väga hästi ette. Tead, ega, ega, ega ma ise ka eriti hästi seda ette ei kujutanud või ei kujuta isegi, võib-olla praegu, et aga, aga miks doktorantuur võib olla oluline on, ütleme nii, et karjääri mõttes. Eestis ei oleks mul seda doktorikraadi vaja, eks. Et ma juba õpetan Tallinna Ülikoolis ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikoolis, et, et selle pärast nagu ei oleks vaja seda teaduskraadi teha. Aga nüüd ma olen terve elu olnud selline käed küljes, praktik kogu aeg teen ja teen ja teen. Ja siis ma mõtlesin, et nüüd võiks, peaks, peaks nagu midagi muud muud veel treenima ja mõtlesin, et äkki treeniks natukene vahelduseks siis oma aju ja võtaks kätte ja, ja vaataks, kas kass närib selle doktorikraadi läbi ja kas kirjutab korralikku teadustöö valmis selle doktoriõpingute raames, et eks ole väljakutse mulle endale samamoodi. Aga kuidas see õppimise vahekord seal Londonis on, kui palju sa teaduste, kui palju saad sa kunst? Teadsin täpselt nii, kuidas, kuidas ma ise oma aega suudan jagada, mis puudutab minu doktoritööd, siis see on täiesti korralik teadustöö, mis tähendab seda läbi uurimusi, intervjuusid, analüüsinud neid ja siis kirjutan need inglise keeles kokku nii-öelda siis väitekirjaks. Kõikvõimalikud loomingulised asjad tulevad nagu sinna kõrvale, mis ei ole otseselt seotud mu doktorid, aga, aga mis, mis kuuluvad minu kui, kui loova inimese juurde, lihtsalt et kindlasti ma ei ole see inimene, kes suudaks teha ainult teadustööd. Et ma ei ole see inimene, kes ainult kirjutab ja ainult loeb ja, ja, ja küsitleb inimesi vaid, et see loominguline pool on nagu tasakaaluks juures, et võib-olla selline see otsuseda doktoritööd teha võib-olla tulebki, tuligi sellest, et pigem oli mul just nimelt puudu sellest, sellest mõtlemisest ja analüüsist, mida ma nii-öelda loominguliselt tegin. Ja ma kujutan ette, et väga paljud inimesed maailmas, sealhulgas nüüd ka mina, täiesti siiralt usun, et, et nii-öelda see akadeemiline uurimuslik külg, vain mõtlemise külg on sama oluline kui kui tegemise külg, et need kaks asja peaksid tegelikult ühe loova inimese juures. Kui saama aga sinna kooli sisse võeti siin mingisuguste akadeemiliste näitude põhjal või sa pidid midagi laval näitama enda või kellegi teise peal. No vot, ma lõpetasin magistrikraadi Inglise kuninglikus draamakunsti akadeemias cum laudena ja siis ei olnud väga raske, kuna see näitab teatud akadeemilist võimekust, siis siis siis doktorantuuri sissesaamine ei olnud teab mis keeruline ja tänu sellele cum laudele aga aga, aga noh, loomulikult tuli kirjutada nii-öelda doktorite kava, et mida ma siis uurima hakata ka on ja nii edasi ja nii edasi, kõik kõik need paberid sinna juurde, et loomulikult sa pead õigustama, et sul on olemas mingisugune uurimusteema, mis on reaalne läbi viia nelja aasta jooksul. Ja, ja samamoodi pidin ma tõestama ennast nii-öelda siin Eestis siis nii-öelda sihtasutusele Archimedes ja Eesti haridus- ja teadusministeeriumile, et, et ma võiksin olla üks nendest doktorantidest, kellele Eesti riik annab raha, et minna välismaale õppima, tulla lõpuks tagasi ja, ja jagada oma teadmisi siin ja Eestis ei ole väga palju teatri- ja tantsualaseid doktorante või doktoreid, et, et ma arvan, et see on üks selline koht, mis, mis kindlasti tulevikus. Ma kujutan ette, et minu panus saab olema just sellise teatri ja tantsualase doktoriõppe arendamisele Eestis, et seda praegu Eestis on teha suhteliselt keeruline ja raske. See Internetikommentaare loed. Ma ma tegin seda mingi aeg siis, kui, kui, kui see nii-öelda suur pilt kuskile välja ilmus või kui, kui ma teletööd hakkasin tegema ja siis, siis ma siis ma lugesin enda kohta alguses, aga ma sain üsna pea aru, et, et siis internetikommentaarid on väga-väga sellised mahlakad. Ma rohkem küsin sellepärast, et kui sulle see stipendium, miljon anti, mis ju kõlab väga uhkelt ja suurelt siis kaudselt tuttav inimese kohtunik ka ju loed, mida teised arvavad enamik, mis seal salata, olid sellised, miks miljon, miks talle, miks mitte mulle ja no mingisugust järjekordset kunstnikku toetatakse, kellest noh, mitte millestki kellelegi kasu pole, hämmastab sind ka, palju sa muidu oled tundnud, et su peal ollakse kadedad, et soul anti, selline võimalus. Vot vot ma ei oska, ma ei oska selle selle kohta isegi öelda, ma arvan, et loomulikult on, on olemas selline loomulikult eriti kui on selline majanduskriis, nagu meil praegu on, see tundub täiesti ebaproportsionaalselt, et suur raha ja ma mäletan, kui, kui see nii-öelda see avalikkuse ette tuli ja ma vaatasin ise, ma olin siis juba inglismaal tegemas oma magistriõpinguid ja, ja, ja ilmusid ju kaks artiklit vähemalt online versioonis, kus ühes oli kirjas, et Eesti riik võttis invaliididelt kolm miljonit krooni vähemaks ja selle kõrval oli artikkel, et Eesti riik andis Jüri naelale ühe miljoni raha, et ta saaks õppida, ehk et viidi nagu kaks asja, nagu ühel ühel teel alustele. Et võeti raha invaliididelt, janti sinna. Vot see on alati selline suhteline, suhteline asi, et rahasid planeeritakse pikalt ette ja Eesti riik on andnud seda doktorandistipendiumi juba juba mitu-mitu-mitu aastat ja iga aastal sa igal aastal saab selle vähemalt kuskil 10 inimest. Nii et see, ma ei ole mingisugune pretsedent. Jah, aga sa nüüd sellel hetkel vist tuntud telenägu, kellel oli väga lihtne Luuras lool loomulikult, sest kui, kui, kui saatis sihtasutus Archimedes saatis välja pressiteate, et stipendiumid on määratud, on määratud nendele inimestele ja minu nimi oli, sealhulgas siis ei olnud sellest mitte mingisugust kippu ega kõppu, sest keegi ei noppinud seda nime sealt välja. Noh, normaalne Eesti riik andis 10-le inimesele võimaluse õppida doktorantuuris väga hästi. Rahvast ei huvita ja siis ilmus kuskil mingisugune väike jupp sellest, kuidas Jüri naelasse miljonär ja siis läks nagu kulutulena lahti, kuigi noh, ütleme, et see konkurss oli, noh, see oli, see oli avalik konkurss ja mina lihtsalt kandideerisin, ma täitsin ära vajalikud paberid, esitasin kõik motivatsioonikirjad oma akadeemilised väljavõtted ja siis oli juba edasi Komisjoni otsustada, kes on need 10 inimest, kes selle stipendiumi saavad, nii et see oli täiesti kuidas nad ütlevad nüüd selline täiesti argine protseduur, mida, mida konkreetne komisjonis läbi ja see, et mul õnnestus saada. Vaevalt sellepärast, et ma olin, on, oli, olin tuntud telenägu pigem pigem see võis olla nagu mõtlemiskoht. Et kas me nüüd ikka, no kuidas me nüüd anname siis, eks ole, et inimene istub laupäeva õhtuti televiisoris, teeb tilulilu ja nüüd tahab järsku minna meie meie Eesti riigi rahadega kuskile välismaale. Ma arvan, et komisjonil tekkisid samasugused küsimused. Aga kuna akadeemiline pakk oli, oli tugev, doktoritöö teema oli, oli hea. Ma olin juba aktsepteeritud ülikooli Londoni ülikooli oma doktoritöö teemaga, nii et, et noh ju siis oli midagi sellist, mis, mis, mis oli väärt seda, et see raha nii-öelda mulle määratakse. Me kõik oleme lapsepõlvest pärit, sellest me ju ei saa mööda minna. Milline laps sina olid? Tead, mu vanemad olid sellised, kes ei sundinud mind mitte midagi tegema. Ühest küljest oli, on see, kui ma nüüd mõtlen tagasi, oli see väga lahe, sest kõik asjad, mis ma olen elus nagu kätte võtnud, ma olen ise pidanud aru saama, et, et see on midagi sellist, mida ma teha tahan. Nad ei sundinud midagi tegema, nad ei viinud mind kuskile trenni, nad ei sundinud mind tegelema kunstiga või spordiga, oli selline õnnelik laps, kes kasvas lihtsalt kodus pärast kooli läksin sõpradega välja möllama, mängisime seal oli selline lõbus ja, ja pikk lapsepõlv, kus mul ei surutud suurte inimeste maailma väga kiiresti peale. Ja ühest küljest ma olen väga tänulik oma vanematele, et nad lasid mul nii-öelda iseendas selgusele jõuda, et, et mida ma nüüd siis teha tahan. Ja see, kuidas ma jõudsin teatri juurde, või see, kuidas ma jõudsin tantsu juurde, olid ikkagi konkreetsed juhused, konkreetsed inimesed lihtsalt astusid õigel hetkel konkreetsest uksest sisse ja sealt tekkis nagu ideed. Kas millega sa tegeled? Mitte millegagi, aga kas sa teatrid tahaksid teha ja siis minu vastus oli, et ma ei tea. Aitäh. Ma tulen siis esmaspäeval kohale ja niši ja vot niimoodi on elu nagu mänginud mulle asjadega ja, ja ma olen nagu ise pidanud aru saama. Kas see mingi asi, mis teile ette satub, kas on midagi sellist, mis, mis, mis mulle tõsiselt korda läheb ja siis ma olen ise pidanud selle otsuse tegema, et kas ma võtan selle vastu või kui kaua ma selle asjaga tegelen või on see midagi sellist, mis, mis korraks peatas mind, aga, aga, aga siis ma saan aru, et see ei ole minu jaoks. Aga kui vana sa olid, kui sul see klõps käis, et see lavamaailm on vist see, kus sul kõige parem olla. Ei, ei, mitte varem ega hiljem, aga okei seal, kui nüüd minna päris tagasi, siis meie majas elas palju lapsi, kus see majandus Viljandis, Viljandis, Vene tänaval ja meil oli majas, oli palju lapsi ja mina olin üks üks nooremaid seal selles, selles majas siis lastest ja vanemad tüdrukud organiseerisid sellist maja teatrit mis tähendab sisuliselt seda, et puuritud vahele tõmmati tekid ette, mis oli siis ees riideks ja siis lavastasin igasuguseid väikeseid mänge ja anekdoote, Juku anekdoote lavastasime ja siis me õppisime mingit tantsukesi, seal plakatit tehti, pandi igale poole üles, majarahvas oli kohustuslikult, pidi olema seal kohal, sest lapsed tegid ja kõikidel peredel olid praktilised lapsed, nii et noh, see oli nagu selline terve maja üritus. Ja ma mäletan isegi, et ühel õhtul me otsustasime, et ohoo, et tuleb ka piletit tehasest polnud mitte midagi põnevamat kui, kui käsitsi kirjutada pileteid. Ja siis õmblusmasinaga lasta. Kontrolläär, mida saab pärast ära rebida, eks ole, see oli, see oli, see oli uhke käsitöö, mida me tegime ja siis olid need piletid vaja müüa. Ja siis ma mäletan, et ühel päris hilja õhtul me hakkasime käima korterist korterisse pileteid müüma, kaks kopikat tükk, käisime, kõik korterid läbi, teenisime, ma ei tea, kui palju, palju raha mesis, teenisime seal ja siis üks tüdrukut vanematest sai teada, et me sellise asja tegime, kohe lähete viite selle raha tagasi, siis me käisime seal teise tuuri veel vabandasin, viisime neile raha tagasi, et piletid on ikkagi tasuta. Ja, ja alati oli see võitlusmoment, et kes siis pileteid kontrollida saab ja mina olin väga, väga põhimõttekindel, et mina tahtsin pileteid kontrollida, sest mina olin õmblusmasinaga need augud sinna paberi äärde lasknud ja mina tahtsin, et ka sealt ära rebida. Ja ma olin väga konkreetne, mõtlesin, kui mina seda teha ei saa, mina lavale ei tule. Aga sa oled suhteliselt väikest kasvu praegu ja ega siis ju ka vist väga rämbo ei olnud, et kui palju sa ennast pidid panema, maksma või ennast tõestanud? On ma ei tea, mul mul pigem olen olnud alati selline inimene, kes mingi huumori ja sellise hea tuju ja naljaga saab nagu kõikvõimalikest asjadest üle, et ma ei ole selline selline tüüp, kes tõmbub endasse ja läheb kurjaks ja siis hakkab valju häälega kisama ja meer kant. Ma olen nagu alati nalja ja huumoriga saanud läbi. Noh, võib-olla praegusel hetkel ma arvan, et lapsena ma olin rohkem vaata selline võib-olla sellisem, konkreetsem, et kui ma midagi tahtsin, siis ma tahtsin seda saadat. Et aga nii nagu ikka need sellised sotsiaalsed normid tulevad peale ja siis sa mõtled, no milleks, milleks, milleks, et kõik asjad lähevad pehmemaks ja, ja kõikidest asjadest saab ka teistmoodi nii-öelda üle. Et aga, aga selles suhtes küll ja ma olen kogunud niisugune väike ja kitsakas ja selline nigel Nigel, Nigel, poiss ja nüüd, kui ma tulin Inglismaalt tagasi ja tegin oma sooloetendusi, siis, siis siis selgub, mida ma ise ei ole tähele pannud, aga et kõik mu tuttavad ja sõbrad ütlevad, et ma olen nagu veel kitsamaks jäänud, et ma nagu üldse ei sööks, aga, aga samas ma ei tunne seda siis ju siis ju siis ju siis lihtsalt pole mind ammu näinud. Miks sa valisid oma linna kooli, mitte ei tahtnud kodu juurest ära minna, alustada iseseisvat elu, kas Tallinnas lavakas või Tallinnas peda koreograafia osakonnas. No vot, see on nüüd jälle niisugune asi, et, et esiteks oli see nagu ma ütlesin sulle ühest küljest, mu lapsepõlv oli mõnusalt pikk ja ütleme, et kõik sellised otsused nii, millisesse kooli minna, millist eriala õppida, kõik asjad tulid minu jaoks oluliselt hiljem võib-olla kui teistele. Et kuna ma kuna ma ei suutnud absoluutselt oma huvi huvialasid nii-öelda selgeks mõelda, et ütleme, et kui me räägime nüüd jälle teatrihuvist hiljem, siis ma olin vist alles üheksandas klassis. Okei, see maja teater oli siis, kui ma ei käinud veel kooliski. Aga hiljem tuli see see teatrihuvi alles üheksandas klassis, kui, kui ma olin koolis kellahelistaja, istusin seal laua taga ja siis tuli üks, eks üks noor daam tuli sinna kino abonomente müüma ja küsis, et kas ta võib minu laua taga seda vahetunni ajal teha ja ma ütlesin ja, ja siis me hakkasime rääkima, siis ta küsis, et noh, et kas, millega sa tegeled? Ma ütlesin, mitte millegagi ei tegele, sest ma ei tegelenudki mitte millegagi. Üheksandas klassis on mitte millegagi tegelenud Nad lihtsalt huvisid. Ma lihtsalt pikendasin oma lapsepõlve ja elasin, elasin oma sõpradega head elu. Ja, ja siis ta ütles, et noh, et ohohoo, võtt meil näiteringis oleks poisse vahet, kas sa oled selle peale mõelnud? Ütlesin, ma ei ole mõelnud, aga ma võin mõelda, ta ütles, et noh, esmaspäeval kell viis on proov. Et tule kohale, noh, mis okei, mis seal ikka, mul ei ole niikuinii midagi muud teha, ma siis lähen kohale ja siis ma läksin sinna ja siis lasteteatis rekkima veetsin ikka neli-viis aastat, tehes igasuguseid huvitavaid etendusi, mis olid küll, põhiliselt olid ikkagi Pipi etendused, mis on ka tegelikult Eesti televisioonis arhiivis olemas, mis, mida kui praegu vaadata, siis, siis mu sõbrad on ikka aeg-ajalt helistavad mulle ja siis müürgavad naerda. Näed, sa oled jälle televiisoris selle Pipi etendusega, kus sinu roll oli, mis ma olin mereröövel ja siis ma olin lihtsalt tatti röövel. Härra Nilsson oli ja see oleks sobinud küll, härra Nilsson oli kahjuks karva karva karva Tustikus tehtud, et aga see oli, selles mõttes oli see väga lahe etapp, et sealt ma sain nagu sellised oma esimesed lavakogemused kätte. Ja, ja sealt tekkis nagu see huvi huvi teatri vastu. Siis samaaegselt kui ma käisin rekkis, käisime aga Viljandi Ugalas Kaarin Raidi näitestuudios et siis nagu Ugala teatris ja, ja aga miks ikkagi kolleks. Sest kuule, see oli lihtsalt viljandile viljandile noh osas Viljandis ja seal oli ka üks teine asi jälle, kuidas ma sattusin tantsu juurde, ega ma siis mõtlesin, terve keskkooliajad minust saab siis nüüd näitleja ja ma olin selles täiesti veendunud, et ma lähen kuskile lavakasse ja nii edasi ja nii edasi. Aga siis me tegime ühte Pipi etendust ja meile tuli koreograafiks üks üks neiu, kes ise õppis Viljandi kultuurikolledžis tantsujuhtimist ja tema tegi nagu meie etendusele koreograafia ja siis pärast esietendust tuli ta minu juurde, ütles, et tead sina peaksid tantsima, et sinus on midagi, et esmaspäeva õhtul kell, mis on trenn meil Viljandi kultuuriakadeemias, meil on poisse vaja on ja tantsijaid poiss ei ole. Et kui sa oled huvitatud, tule kohale, mul jälle see, sa ju midagi. Jah, ma tegin ainult seda ühte teatrit, eks ole, siseJoega üle lava lava see pisik oli juba seesmiselt okei, mis seal ikka, tulen kohale. Ja siis ma läksin kohale sinna ja esimene tants, mida me õppisime, oli Paulbab kovi trend, mis oli siis mõeldud kõikidele terve tantsukateedri tudengitele, kus siis õpiti konkreetseid tantse, et see oli nagu sina repertuaari klass, esimene tants, mida ma pidin oma elus õppima niimoodi tõsiselt, oli tuljak. Kui ma ei osanud teha isegi Hitlevad polkat ja kohe ma seisin vastakuti oma paarilisega ja milles kohe tuljaku õppimiseks kõik kõik osad diagonaali peal ütlevad polkad ja see, esimene trenn lõppes kaheksa paarilisele väga halvasti, sest hüppasin ta jala peale ja ta oli pool aastat pool aastat, mitte kipsis, aga tal oli nagu selles mõttes rivist väljas, et ta ei saanud seda jalg hästi kasutada, sest üks, üks, üks, üks hirmuäratav lämpa jalg saabus trenni, kes hüppas lihtsalt jala peale. Ehk et selline esimene nii-öelda tõsine tantsukogemus oli selline minu partneri jaoks nukker, aga praegusel hetkel on kõik väga hästi. Et kui lembe mind kuulab, siis Yalen ta kindlasti mäletab seda. Sa ikka koolis ka käisid või sa tegid kooli kõrvalt seda, seda kõike, mida sa ei teinud. Tead, selle, selle kooliga on üks väga naljakas asi, mul on nagu alati olla. Vaat see on veider asi, aga see nagu kokkuvõtmise asi. Et kui ma käisin esimesest kuni kolmanda klassini koolis, siis vot see oli, see oli selline periood, kus, kus mul puudub absoluutselt igasugune motivatsioon koolis käia. Mul olid tunnistuse peal kahed ühesõnaga absoluutselt igasugune õppi, õpihimu puudus, tavaliselt lapsed on esimene, kolmas klass on ikka see tublid ju, ma olin täpselt vastupidi nagu Toots. No üldse ei läinud üldse ei läinud siis vahetasin kooli ja, ja siis läks nagu paremaks, aga ta oli ikkagi selline keskpärane ja siis saabus üheksas klass ja siis ma mõtlesin, et üheksas klass peaks nagu ette võtma. Ja siis siis ma võtsin ennast kätte niimoodi, et ma lõpetasin autahvlil vist olin klassi kolmas, ma arvan tulemuste poolest selline kättevõtmise asi, aga siis tulid näiteringid ja asjad. Ja keskkooli ajal ma tegelesin juba täiesti Kaarin Raidi stuudioga. Rekiga, ma käisin igasugustes muudes asjades ja siis ei olnud jälle aega aega nii väga õppida, nii et gümnaasium on jälle selline keskpärane, keskpärane asi, et et aga jälle see on, kõik on nagu kättevõtmise asi, et, et kui tahad, siis saad ja kui, kui kui motivatsiooni ei ole, ega siis ikka ei sunni, siis ei sunni, aga pätiks ei ole sa kunagi kätte löönud. No ma arvan, see pätlas jäigi sinna esimese kuni kolmanda klassi piirimaile, et see oli ikka. No ma ei, ma ei kujuta ette, mis mu vanemad arvasid, et mis mõttes nagu ükskord niimoodi saab. Et ma olin ikka see tüüp, kes peitis ranitsa kuskile puuritade vahele, ütles, et läks, ütlesin neile, et lähen kooli ja siis jalutasin mööda linna ringi televiisori poes istusin, vaatasin multikaid seal ja, ja noh, mul õnnestus ikka ikka terve kolmas klass, mul õnnestus ikka niimoodi väga kaootiliselt koolis käia ja kuni lõpuks ma jäin ükskord emale televiisori poes vahel, et ma pidin olema koolis, aga ema tuli mingeid kaitsta idast ja siis ma jäin talle vahele. Ja siis ükskord leidis naabrina mees moranitsa kuskil puuride vahel, sel ajal, kui ma pidin olema koolis ja, ja vot sellised asjad ja siis lõpuks nagu see Timmus kuskile kuskile kriitilise momendini, kus vanemad käima, õppenõukogus koolis aru andma, et miks laps koolis ei käi. Aga, aga see oli, see oli, see oli selline ja ma. Ühesõnaga seal oli pall ridasid, andsime pättidele. Ma võltsisin klassijuhataja allkirja ja ja panin endale ise hinded, et vanemad näeksid ma ikkagi hindeid koolis saan, mida ma ei saanud, sest ma ei käinud seal korralikult kohal. Et see oli nagu selline, see oli kummaline aeg, aga, aga samas samas jälle hea, et ma tegin nagu seal kõik need asjad ära. Et lõpuks nagu ma jõudsin nagu iseendas arusaamisele, et, et okei, ei, ei, ei, et, et see on natuke võib-olla liiga liiga karm teed, võib-olla peaks midagi muud tegema. Sa oled võtnud kaks lohuga kaasa raadiokuulajatele ette mängimiseks. Esimene on üks selline vana hea filmi meloodiat. Miks sulle seeni südamele? See haakub tegelikult Viljandiga, see oli lugu, kui ma õppisin Viljandi kultuuriakadeemias tantsukateedris, oli meie kursuse hümn, see oli alati lugu, jätkame kursusega, kokku saime või mingi pidu oli siis, siis see oli alati see lugu, mida me kõik koos laulsime, alates esimesest kursusest ja nii see jäi ja jäi, jäi. Ja teisest küljest haakub see ka selle teemaga, et ma olen ise praegu Inglismaal ja kui sa tuled Eestisse, siis selline eestikeelne lugu sellise sõnumiga on nagu see, mis, mis mis paneb mõtlema ja meele härdaks, teeb, et küll on hea, et kuskil on see kodu kodu olemas ja meri on hülgehall kuulata Q5. Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur Kui on meri hülgehall ja sind ründamas on suur hall, nõnda nõnda siis kuumis, kel ranna ja meer. Läheme jutusaatega edasi ja Jüri Nael endiselt meil siin stuudios, aga ikkagi enne muusikapala ma küsisin, et miks sa lavakasse ei astunud, astusid sa siis üldse või ei proovinud. Tead sellega oligi naljakas asi, issand issand, ma mõtlen praegu, et see oli üks väga huvitav, huvitav kogemus. Ma õppisin juba Viljandi kultuurikolledžis tantsu ja, ja siis tulid lavaka katsed jama abi, keerasin sinna, esitasin sinna siis avalduse ja, ja õppisin laulud ära ja värki särki ja siis saabus kõige esimene voor, ma arvan, esimene voor oli liikumisvoor, kus nagu kõik absoluutselt kõiki, kes kandideerisid, said nii-öelda ennast näidata ja ma õppisin juba tantsu keldris ja kõik, mida me tegime, oli mööda ringi kõndimine ja mingi käte jalgade, korgi koordinatsioon, mis oli mulle väga lihtne. Aga võib-olla see oligi probleem, liikumisvoorust ära, mida siis? Võib-olla ma nägin nii niru ja näru välja, et nad arvasid, et noh, et füüsiliselt ma ei pea vastu, sest see videokontrollita oli koordinatsioon, sellega pole probleemi. Aga ju siis oli millegi muuga probleem. Igatahes ma ei saanud sealt Ugala väikeses saalistadame edasi, elasid üle? Ei elanud, sest mul oli tegelikult see tantsuasi oli ikkagi nii juba lähedaseks saanud. Vaata sellega oli jälle üks kummaline asi, kuidas elu paneb ise asjad paika. Õppisin Viljandi kultuuriakadeemias tantsu ja kogu aeg oligi see teatri ja tantsu vahel kõikumine ja siis siis langes lavaka variant ära ja siis siis ma jäin nagu jälle kuskile kaaluta olekusse, ma ei olnud üldse kindel, et need tants on nüüd absoluutne asi, vaata ikkagi, kui sa millestki ilma Need on ju siis sa võid küll mõelda, et viinamarjad on hapud, aga ikka nagu ikka ikka nagu kriibib ja kraabib. Aga siis ma läksin ühel suvel, see oli pärast teist kursust läksin oma kursaõega Hispaaniasse folkloorifestivalile. Ja seal juhtus see õnnetus, et ma vigastasin oma põlve, nii et ma tulin Hispaaniast tagasi, mul oli varvastest, kuni puusani oli kips. Ja arstid ütlesid, et, et nüüd on küll kahjuks selline lugu, on ju noormees, et valige endale teine elukutse, selle jalaga teie enam ei tantsi. Ja vot siis, kui mulle öeldi, et ma enam ei saa tantsida, sellepärast et nüüd vot on niisugune situatsioon siis ma sain aru. No kuulge, kas te teete nalja praegu või? See on absoluutselt ainuke asi, mida ma veel, mida, mida ma üldse teha tahaksin. Ja siis, kui ma lõpuks taastusin sellest sellest sellest traumast ja sain jälle käima ja hakkasin liikuma ja kui ma läksin tagasi kolledžisse, Ma pidin võtma aasta akadeemilist puhkust, et oma jalga ravida. Ja kui ma läksin siis tagasi, siis siis kõik õppejõud, kes seal koolis olid, ütlesid, et noh, et kui ma esimesed kaks aastat nii-öelda loiva siin niimoodi mõnusasti läbi või, või noh, ta oli nagu selline, tegid kõik asjad ära, aga täpselt nii palju kui küsiti või, või kui palju vaja teha oli miinimumina, siis siis pärast seda traumat ja kooli tagasiminek, kott oli nagu areng oli, nagu ma tegin kahe aastaga läbi sellise hüppe, nagu normaalselt oleks võinud teha selle inimesed nelja-viie-kuue aastaga, et see oli nagu suur suur hüpe. Et siis ma sain aru, et tants on see, kus ma tahaksin olla, mida ma tahaksin teha praeguseks hetkeks õnneks on nii teater, kui ta Mul elus olemas üks siis nii-öelda esialgu on olnud nad mõlemad lava taga, siis nüüd see selle sooloetendusega nagu lava peal, et, et nüüd ma olen nagu jõuan ringiga ikkagi teatri juurde tagasi küll mööda pikemat ja keerulisemalt. Sa vahepeal tegid tantsunumbrid hästi paljudele muusikalidele. Kas sind mingil hetkel tüütas ära ka, et taaskord tuleb üks muusikal Anne veesaarelt kuskil välja ja taaskord vaadatakse Jüri naela poole, et tule, tee siis meile midagi? Noh, uhke kindlasti oli ju oma nime afišind leida koreograaf Jüri Nael, aga ikkagi, kas mingil hetkel sai ring täis ka? No vot, see on jälle see seesama asi, et kui poolteist aastat enne tagasi, kui ma ära läksin Eestist, siis väga paljud asjad jõudsid sinna punkti, kus ma tundsin, et see on nüüd tehtud. Et kui ma nüüd samas vaimus jätkan, siis see mulle, inimesena või mulle kui artistile või mulle kui loojana ei anna enam mitte midagi juurde. Sest kui sa teed oma, noh, kui me vaatame näiteks oma mingit teatritegemist, asja, seal on kuskil üle 60 teatri lavastuse, ütleme, muusikalide draamalavastused kokku võtta. See on piisav arv selleks, et omandada hea käsitööoskus. Aga see on ka kõik. Ja, ja selle oskusest ma olen väga tänulik. Aga, aga samas tõepoolest, et mingi hetk jõuab sinna staadiumisse, kus, kus sa saad jälle järjekordse loo, sa lähed läbi täpselt sama käigu, et jõuda mingi tulemini. Sa tead, kuidas organiseerida 100 viitekümmet inimest näiteks linnahalli lava peal sa tead, et esietenduseks on vaja saavutada teatud kindel tase ja see oli, oli väga hea oskus ja ma arvan, et see tuleb mulle edaspidi väga kasuks. Aga inimesena ja loojana see ei anna mitte midagi juurde. Ja, ja siis ühesõnaga kogu selles virvarris ühelt poolt see teab, teiselt poolt see teletöö, mis tuli ju täiesti puhtjuhuslikult, minul on selles mõttes, et ei olnud, see ei olnud minu ambitsioon, see tuli kuidagi läbi juhuse jälle ja see kasvase pall hakkas veerema veeres-veeres-veeres teiselt poolt õpetamine ülikoolides, päris 2001.-st aastast hakkas, et seda kõik oli nagu nii palju, ma olin teinud mingeid asju juba pikka aega ja seal ei olnud nagu enam midagi uut või värskendavat. Ja see oli ka põhjus tõenäoliselt, mille pärast on poolteist aastat tagasi, pakkisin oma asjad, ütlesin nii. Vaat nüüd see lumepall peatub praegu hetkel siin, mina lähen praegu ära ja mõtlen natukene järgi, et mis, mis, mis nüüd saama peab. Et jaa, muidugi ta muutus muutus väsitavaks, sest kui sa ikka teed üht ja sama asja pikalt pikalt, pikalt, siis tead, kui, kui kui armastus selle asja vastu kaob ära ja see muutub selliseks raskeks tööks, siis on ikka jube jube jube, eriti kui see juhtub teatris, ma ei kujuta ette, sest teatritöö on nii raske. Kui sa seda armastad, siis sa ei saa sellest aru, sest siis on kõik väga hästi, sa teed, sa istud hommikust õhtuni proovisaalis, mütted seal inimestega ringi, pikad-pikad-pikad, päevad, nädalad, kuud mööduvad, projektid lähevad. Aga kui sa armastad seda tööd, siis, siis, ja süda on seal, siis, siis on nagu elustiil, see on õige asi ja sa ei väsi ja sa jaksad. Aga kui see muutub nagu väsitavaks, kui, kui kaob see armastus ära, see hoolivus ja see siis siis see muutub nii raskeks, teatri, see on jube raske. Kui sa seda ei armasta, siis on see täiesti sunnitöö. Sa ise käsutad ka seda sõna looja hästi palju, mida sa ilmselgelt ka oled, vaadates sind siin laua taga ja, ja sinu tõid kõrvalt siis ühel hetkel satud sa telepurki, sa oled ootamatult väga kuulus inimene kõikides Eesti kodudes. Kui palju sa mõtlesid tookord sellele, et ma ju teen ka päris toredaid asju teatris, mida ilmselt hinnata oskab ikkagi vaid tantsuinimeste või siis teatriinimeste ring? Ja laiem üldsus teab lihtsalt, et Jüri nael on koreograaf. Ja siis sa oled järsku tantsu žüriis või kuulutad superstaari Neid inimesi välja ja Sa oled sa sisuliselt ei teegi ju mitte midagi, aga kõik teavad järsku sind. Et mõtlesin, et see on ebay. Jaa, absoluutselt, absoluutselt, sest vaata, kui ma, kui ma teen koreograafiat teatri lavastusele, siis on asi, mida ma olen õppinud. Ma olen ennast treeninud, Ma olen arendanud ennast koreograafina ja kui, kui ma panen midagi lavale, siis ma võin seista sinna kõrvale öelda, et mina tegin, sest see on minu professioon, seal on minu oskused ja, ja minu teadmised ehk et seal ma julgen võtta täielik vastutus, sest see on minu vastutus ja ma olen, ma olen professionaal. Ja kui see ebaõnnestub, siis ma siis ma tean, et see õnnestub, sellepärast et ma ei tea, see on minu süü tehes teleasja ega, ega siis me ei saanud ju mingisugust koolitust, et kuidas need, mis on tele, telespetsiifika sa ühel hetkel lihtsalt istud laua taga ja ja, ja hakkad lihtsalt hakkad andma kommentaare mingitele tantsunumbritele, okei, see oli veel seotud minu erialaga. Kui selleks superstaari saateks, siis ma ju sisuliselt tegelesin täiesti uue professiooniga, mida ma ei ole õppinud, mis oli väga selline. Sa võid seda teha ja sa teedki, seda, sa teed nii hästi, kui sa suudad. Aga see ei ole, see ei ole asi, kus ma tunneksin ennast, et oh, ma olen, ma olen väga hea ja, ja, ja loomulikult seal on. Ma kujutan ette, et eriti televisioonis on see, et kui sa oled avalikkuse tähelepanu all ja inimesed vaatavad näiteks saatejuhte, siis on alati see, et kellele väga meeldib ja kellele absoluutselt ei meeldi, sest lihtsalt inimtüübid on erinevad. Jah, Ühed ütlevad, et Tanel Padar väga hea saatejuht Tanel Padar õudu, saatejuht Jüri Nael, õude saatejuht Jüri Nael, suurepärane saade. Selliseid arvamusi on nagu seinast seina. Et et loomulikult see see tekitas nagu selle küsimus, et mida mina siin teen, et, et aga samas oli see suurepärane kogemus, sest olla ikkagi otse-eetris televisioonis, kus on viis, neli, kolm, kaks üks ja sul ei ole võimalustki nässu minna oma asjadega, et sa pead olema sel hetkel seal olemas ja ükskõik mis juhtuks, sa pead asja välja vedama, see oli väga hea kool ehk et see, see oskus, mis sealt nagu tuli, ma arvan, et on, on äärmiselt oluline, mis puudutab lavale minekut või või sellist kontsentratsiooni või häälestamist teatud hetkeks, mida sa koreograafiline tee, sest kui sa lähed proovisaali, siis okei, mul ei ole inspiratsiooni, pean ma nüüd võtan viis minutit pausi ja tee midagi midagi, aga kui sa lähed ikkagi otse-eetrisse, siis, siis see on ikka see on usk, uskumatu kogemus. Usun, et kõik inimesed, kes on seda teinud, teavad, millest ma räägin, et see on, see on äärmiselt äärmiselt võimas kogemus. Hämmastav kohalolek tekib mingil hetkel kasvõi raadiosaadet, tehes kuskilt mingit spordireportaaži. Kindlasti muidugi muidugi, sest sul ei ole võimalust midagi tagasi võtta, ma mäletan, kui me tegime esimest, lai lai saadet, tegime superstaaris, kus me leppisime kokku teatud kaamerad, kuhu me peame vaatama haigiga ja läks, see oli kõige esimene esimene otse-eeter, kus teatati tulemusi ja me leppisime mingid asjad kokku. Ja siis sellel hetkel, kui ma rääkisin, ma vaatasin sinna kaamerasse, mis oli kokku lepitud ja siis silmanurgast ma näen, et kuskil vasakul pool keegi mees, teise kaamera taga lihtsalt hüppab paaniliselt ja vehib kätega. Ja siis ma vaatasin ikkagi seda oma kaamerat silmanurgast ma näen, et keegi hüpleb seal järelikult midagi, ta tahab öelda, esimene mõte oli, et see nüüd katkestus. Aga, aga noh, kui katkestus ei saa olla seal live, ei saa olla katkestus, onju ja siis lihtsalt ma rääkisin sinna kaamerasse. Mul läks tekst meelest ära. Siis ma improviseerin seal ümber ja lõpuks selgus, et lihtsalt režissöör oli vahetanud kas siis töö käigus vahetult enne need kaamerate nurgad ära, aga keegi ei öelnud neile seda. Ja meie raiusime seda ja ma mäletan seda hetke, kus, kus, kus, kus tekib nagu kahe sellise kaks jõudu ühest küljest see, mis on kokku lepitud, kus sa oled nagu teada, et mida sa teed, on õige ja teisest küljest mingisugune segav faktor, üritab sind nii-öelda sealt rajalt kuskile kõrva kõrvale teele ajad, et, et see oli, see oli päris päris päris veider kogemus, et aga õpib ja see kohalolek On küll absoluutselt ükskõik, mis sellega kaasnes või, või, või või mis seal oli, aga see kogemuse mõttes oli see ikkagi väga lahe, mis aga ei tähenda seda, et see oleks asi, mida ma tahaksin edaspidi väga tõsiselt teha. Sa oled oma ikkagi suhteliselt noore elu jooksul väga palju jõudnud teha, kui palju sa oled läbi kukkunud või ebaõnnestunud? Vot ma ei oska öelda, eks neid asju on ikka, ma arvan, et paar asja on sellised, mille pärast ma väga rõõmus ei ole. Aga teisest küljest ma arvan, et selle selle taga ei ole mitte see et mul ei oleks läbi õnnest või läbikukkumisi olnud vaid pigem ikkagi sellepärast, et, et kui mingi asi ei toimi nii, nagu mina olen planeerinud, mina olen tahtnud, siis siis ju see asi ei ole olnud tol hetkel elus kõige olulisem. Et kui, kui mingid asjad lipsavad käest või mingi asi, mis sa kätte võtad, ei tule välja, nii hästi, kui sa tahad siis ei ole mõtet nagu kibestud ei ole mõtet õnnetu olla, vaid elu läheb edasi tulevad uued võimalused ja mida ma olen ära õppinud, praeguseks hetkeks on see, et et võib-olla kõige olulisem on olla kuskil hoida oma käed niimoodi lahti ja olla nii-öelda Inglise keeles on hea sõna, ma ei oskagi eesti keele vana nagu veile peal on nagu kättesaadav, ehk et sa oled ja ootad. Ja, ja siis sa vaatad, mis ümberringi juhtub ja kui kuskilt mingi asi tundub väga ahvatlev või mingisugune asi, mis mingil ajahetkel nagu selle oluliselt korda läheb, siis on nagu mõtet sinna sinna panustada. Kindlasti ei ole mõtet paaniliselt kramplikult hoida kinni mingisugusest asjast, et ma tahan midagi saada, siis see kindlasti ei saa. Pigem on see, et sa mõtled, et väga tahaks, väga tahaks, aga ei lähe krampi, vaid lihtsalt lased asjadel kulgeda ja ühel hetkel see asi, mida sa väga tahad, on sul käes. Praegu sa oled vanuselt natuke päält kolmekümmet, eks ole, mis sa arvad, mida sa teed 50 aastasena oled selline kuru, kelle jaoks Eestimaa on väikseks jäänud, siin siin näha ei ole käinud mööda maailmalavastajat õpetajad või mida? No see stsenaarium, mida sa, mida sa praegu rääkisid, et käib üle maailma, õpetab ja, ja, ja laastab see oleks ju väga tore, et ma ei tea, praegu on, praegu on selline kummaline aeg ka minu enda jaoks, et ühest küljest ma vahetan väga tõsiselt oma ampluaad, ehk et ühest küljest liigun, ma nii-öelda koreograafi ametist ei liigu nii-öelda teaduste poole, et ma teen teadustööd, mida ma teen järgmised neli aastat, ma ei tea, mida see endaga kaasa toob. Paar nädalat tagasi tulime välja oma soololavastusega, kus ma katsetan kõigepealt praegu hetkel iseennast lava peal. Ehk et siis nagu artistina näitlejana tantsijana, mis on jälle uus ampluaa ja ma ei tea, kuidas need asjad omavahel kombineeruvad. Ma ei tea, et ja, ja ma ei tahagi praegu plaane teha, et ma tahan praegu lihtsalt jälgida ja järgida nii-öelda südame häält, et et ma ei tea, mis, mis, mis lõpuks olulisemaks muutub. Tõsise rahvatantsusõbrana ei saa ma jätta küsimata, et kas rahvatants tõsiseltvõetav tantsukunst. Absoluutselt, ja kui sa ei tea, siis kolledzi ajal ma tantsisin väga usinasti rahvatantsurühma Kungla ja need, ma arvan, et ma olin seal ikkagi päris neli-viis aastat täiesti täisajaga rahvatantsijana. Me tegime ikka kõiki asju. Me käisime isegi tantsupeol ja me tegime isegi filmi sellisest kaasaegsem Ast eesti rahvatantsus nagu autori loomingust, kus, kus lembelõiv ja laire riik ja, ja sellised noorema aja koreograafid tegid nii-öelda autori loomingut, et absoluutselt ja ma olen sellega tegelenud pikka aega, see on endiselt väga-väga südamelähedane. Miks sa tantsupidude juures ei ole veel olnud? Võib-olla ei ole valmis, sest sest ütleme, et ma olin sellele kunagi oluliselt lähemal, praegu ma olen jäänud natuke kaugemaks, aga aga, aga ma arvan, et seal on palju praegu selliseid inimesi, kes kelle jaoks on see nagu absoluutne absoluutne eesmärk, mille poole pürgida. Ja minu jaoks ei ole see praegu selline asi, mida ma kindlasti tahan teha. Jällegi absoluutselt ei välista ja ma arvan, et kui see võimalus kunagi tuleks või või kui mõte tuleks, et vot selline idee võiks olla näiteks järgmise tantsupeoga, et võiks teha või midagi sellist, siis ma kindlasti seda, seda, seda teeksin ka, et ma arvan, et see on erakordne kogemused koolitantsu festivali poole pealt on see kogemus on olemas, kus ma olen näinud paari kuu jooksul seitset tuhandet last tantsimas ja, ja organiseerinud ja ja, ja need printinud nende toidutalonge ja, ja teinud ajagraafikuid ja asju asja, et et ma arvan, et tantsupidu on väga, väga, väga lahe. Loed sa praegust perioodi oma elus mingiks vaheperioodiks või ta on ikkagi öelda kulminatsioonihetk lihtsalt teises vallas. Küll, aga kindlasti mitte, ma arvan, et see on ikka seal, on õigus, see on täielik selline nagu ümbermõtestamise periood, kus, kus ma annan endale võimaluse tegeleda asjadega, millega ma varem ei ole, ei ole tegelenud. Et on nagu selline jälle selline palli veerema panek. Ja praegu jookseb nagu päris mitu palli ja kus need pallid kokku saavad ja kas need pallid kokku saavad ja mis sellest kokkupõrkest nii-öelda tekib? Vaat seda ma ei tea. Ja, ja see teadmatuses olek on tegelikult, et väga lahe, sest ütleme, et eelnevad 10 aastat minu elust on olnud ikka väga konkreetselt, ma olen teada, missugune Roy, ma olen koreograaf. Ma teen muusikalema, teen draamalavastusi, ma teen mingisuguseid muid projekte, see on olnud kõik väga paigas ja praegu on see periood, kus, kus ma ei tea, kes ma olen. Ma ei tea, kas ma olen. Kas ma nüüd olen nelja aasta pärast akadeemik, kas ma olen näitleja, kas ma olen tantsija, kas ma olen koreograaf? Ma ei tea, et, et see on huvitav aeg ja ma ei taha seda nii-öelda oma mingisuguse mõistusega konstrueerida, et mis oleks kasulikum ja mis oleks õigem vaid et ma tahan nagu jälgida praegu oma südame häält ja vaadata, kuhu poole see kisub, sest ma arvan, et et minu vanuses praegu on õige aeg olla iseenda vastu aus ja saad aru, et mida ma siis tegelikult tahan, et see minevik, mis on olnud, on olnud minu jaoks väga-väga-väga-väga helge selles suhtes, et see on olnud väga ilus aeg. Ja ma olen saanud areneda inimesena ja, ja artistina, aga, aga nüüd on täpselt see hetk, kus okei, see oli ära, mis, mis saab edasi? No minu kui saatejuhi südamehääl ütleb nüüd kahjuks seda, et saade hakkab lõppema ja olles aus kella vastu, peame me tunnistama, et Mul on aeg öelda lõpusõnad. Aitäh, Jüri Nael, et said aega tulla ka siit majast läbi need vähesed päevad, mis sul aastas on antud, et sa Eestist saad üldse olla, sest muidu miljonist läheb natukene härra käest. Aga, aga lõpulugu on sul siis öelda, miks Ella Fitzgerald Novot praegu, olles, olles ise nii-öelda lava peal, oleme aru saanud, et et äärmiselt oluline, ainult, kui sa lavale lähed, et sa panust, kui palju sa sinna iseennast panustad. Ja Ella Fitzgerald on üks nendest nendest inimestest, kes kes lauldes ei laula mitte lihtsalt lugu, vaid vaid ta paneb sinna loosse koguma olemuse sisse. Ja, ja see on minu jaoks praegu äärmiselt oluline ja peale selle oli see ka üks lugu, mis kõlas minu soololavastuses, mis oli nädalapäevad tagasi Kanuti Gildi saalis. Et see lugu lihtsalt ja pealegi on see lugu, Sammet sain ja ma arvan, et on juba aeg mõtted sinnapoole seada. Ka aitäh, Jüri Nael tulid rääkima, aitäh. Mina olen Tarmo Tiisler ja kuulame