Frederik šotaan kohtus shorsandiga esmakordselt 1836. aastal. Neid tutvustes list kui saand võttis osa ühest harvadest muusikaõhtutest, mida korraldas Schopen. Mõni aeg hiljem sai soolsandist šopäenile kõige lähedasem inimene kuigi esmamulje sellest naisest horisotaani jaoks pigem negatiivne. Šarsandi pseudonüümi kasutas paruniproua au Rooredide kes oli kirjanduses debüteerinud 1831. aastal romaaniga Roose plaanš, mille kaasautoriks oli sülsandu. Ühiselt kasutati pseudonüümi süül saanud juba järgmised tööd, avaldas Aurora soorsandi nime all ja nii tuntakse teda ka praegu. Suur saal oli julge, tark ja isepäine naine, kes kasvanuna oma vanaemaga noani mõisas leidis endas eneseväärikust lahutada end parundidewanist kes olevat olnud jõhker ja ebakultuurne ning kellega tal oli kaks last. Morisse Solons, keda ta kasvatas nüüd üksi ning hiljem teatud perioodil ka koos Frederik šopääniga. Sondi puhul peeti kõige eriskummalisemaks tema riietumisstiili. Nimelt ta eelistas kanda meeste riideid, sest need olid vastupidavamad ja parema kvaliteediga. Ilmselt on see ka tänapäeval nii, kuid pükstega naine enam ei üllata. Ta meid tollal tekitas riietusega paljudes esmalt vastumeelsust erandi olnud, kasutan samuti peetit avatuks, kui naisterahvas suitsetas seltskonnas seda ka saanud keegi samuti pidevalt. 1836. aastal, kuidas Opääniga tutvus, sai soor saanud 32 aastaseks. Ta oli kirjutanud juba mitu romaani. Nende seas palju kära tekitanud Lelyya Heinrichi ainet kirjutas. Shourson on suurim naiskirjanik, ühtlasi ka ilus naine. Ta on isegi erakordselt ilus. Tema nägu samuti nagu tema teoses avalduvad geniaalsust või pigemini kauniks kui huvitavaks nimetada. Shar sondi näojooned kannavad endale justkui kreekaliku korrapärasuse pitserit. Kuid need jooned pole teravad ja neid pehmendab tundelisus, mis katab neid just nagu nukruselooriga. Laudtee ei ole kõrge ja kaunid kastanpruunid, lauku kammitud käharad, juuksed langevad õlgadeni. Silmad on pisut tuhmid, igatahes mitte läikivad ja võib-olla on neist tuli kustunud pisarate tõttu või siis üle läinud tema teostesse mis heidavad oma leegitsevad kiiri tervele maailmale. Nii kirjeldas siis Heinrich Haine George, saangi kuid kohe pärast tutvumist sandiga šotaan teda küll ilusaks ei pidanud. Kirjast omastele. Ma tutvusin suure kuulsusega soorsandiga. Nägu on tal ebasümpaatne, mulle ei meeldinud, temas on midagi eemaletõukavad. Kuid ilmselt mõne aja jooksul pidi JAAN meelt muutma. Siiski šopääni ja temast kuus aastat vanema sandi suhte algatajaks. Ilmselt naine. Igal juhul, 1838. aasta suvel need kaks lähenesid jäid lähedastesse suhetesse kaheksaks aastaks. Kujunes välja nii, et talveperioodil elati Pariisist ühes majas asuvates, kuid eraldi korterites. Šotaan andis siis oma kodus klaveritunde. Suved pühendas taaga komponeerimisele, tehes seda shoursandile kuuluvas nonii mõisas. Kui šotaan kohtushoursandiga, oli ta juba haigestunud tuberkuloosi. See haigus oli viinud manalateele Frederik jõe Emilia. Muusikaloos tuntuks saanud šotaania saangi reis Mallorca saarele, kus Open viimistlus oma tsükli 24-st relüüdist Kuitsereisse šotaani elu tõsiselt ohtu. Alguses läks kõik hästi. Šotan ühines, saangi temale aste Moriciesolonsiga. Ning alguses nad rentisid villa, kuhu plaaniti jääda kogu talveks. Šotaan oli saanud kirjastajalt avanssi ning Laanenud lisapangast kuid raha kulus kiiresti. Neid nööriti paremalt ja vasakult nagu kuurortides vahepeal juhtub. Algasid jubedad vihmahood ja majas, milles polnud küttekollet, oli rõske ja ebameeldiv. Šopäen hakkas köhima. Seepeale hakkasid kohalikud kartma nakkust ning majaomanik nõudis. Lähen maksaks kinni kogu majandusele oma mööbli, mis pidi põletatama prantsuse konsul sekus jopaania sondi aidata, leiti uus elupaik tollal külalistemajana kasutatavas Valde muusa kloostris. Nad hõivasid kolm tuba, mille nad ise sisustasid. Should, kirjutas öösiti raamatuid, käis päeval jalutamas ja tegeles lastega šopääni, nakatas tema eeskuju ning tasus komponeerima. Kamylblejeel saatis talle Pariisist klaveri kuid raskused ümbruskond mõjus nii kujutlusvõimele rusuvalt. Tema jaoks oli klooster täis hirmu ja kummitusi. George saanud kirjutas. Ma pole kunagi varem kuulnud, et tuul teeks nii kaeblevaid hääli lauluks nii lootusetult nagu nendes kajavates koridorides. Kord jalutuskäigult tagasi tulles olid saanud ja tema lapsed leidnud šopääni eest kahvatuna, juuksed peas püsti, oli võtnud peaaegu minuti, enne kui Frederick nad ära tundis. Lood räägivad veel, et sellest elamusest olevat sündinud inspiratsioon ühe prelüüdi loomiseks. Aga selles küsimuses lähevad andmed lahku. Millise prelüüdi? Tegelikult küll olid prelüüdi tdi vist enam-vähem olemas juba enne Mayorkat Gussoperneid viimistes. Igal juhul jaanuariks 1839 poliitprelüüdi valmis, sest šopäen kirjutest, truule, sõbrale fantanale. Saadan sulle prelüüdid. Palun tee neist koopiad. See Chopini prelüüd on sügis, täpselt 24, on muidugi otsene viide muusika ajaloost tuntud Johann Sebastian Bachi hästi tempereeritud klaverile, kogumikule, preliididest ja Foogadest kõigis 24. helistikus. Bachi muusikat taasavastati jõshothani eluajal ning on teada, et ta mängis sageli Bachi hästi tempereeritud klaveriprelüüdi fugasid. Schottani preliidid käivad tõepoolest läbi kõik helistikud nagu Bachilgi kuid tsüklis ei ole Foogasid. Kogu elu jooksul kirjutas JAAN siiski ühe hooga. See on kahehäälne helistiku saamal ja pärit aastast umbes 1841 oma eluajal seda trikist aia avaldanud. Aga tagasi Mayorcale tingimused Mallorcal muutusid talumatuks. Vihmad olid ülitugevad. Kohalikud pidasid shopaania soundi paganat, eks. Kas olete neid kunagi näinud kirikus ja see naine, kes kannab pükse ja suitsetab neile müüdi kõige viletsamaid puu- ja juurvilju kõige krõbedama hinnaga. Nad kogesid vaenulikkust. Siiski lõpetaja, šotan Mallorcal veel ballaadi F-duur ja kaks Poloneesi, mille saatmisega kirjastajale ta ei viivitanud, sest vajas hädasti raha. Ta töötas edasi, kuid ta tervis aina halvenes. Lõpuks lahkusid nad Valdemosa kloostrist jõudnuna Palvasse hakkašupäen verd köhima. Järgnes reis Marsseys, kus Open hakkas jõudsalt paranema. Suveks mindi elama Nonii mõisasse. Noan oli see paik Gussopäänes saan kaheksa suve jooksul koos elasid. Shoursan, kirjutas sõbratarile. Ma olen lõpuks nõustunud ideega, et Schopen võiks puhata, tervist kosutada, mõned suved sinnuanis, et siis talve saabudes minna tööasjade pärast elama Pariisi. Naised saanud poputes Supääni, justkui see oleks andekas kapriisne laps, kellele ta pakkus võimaluse elada suhteliselt turvalist elu. Saani versioon nende suhtest oli selline, et kirglik armumine lõppes katastroofiga, kui põgeneti Mallorca saarelt. Sandy palju sõnalisusele vastas Supäenaga vaikimisega. Igatahes oli nüüd üle pika aja šopäänil illusioon kodust. Need kaheksa aastat olid soprani jaoks loominguliselt väga viljakad. Talvel elati niisiis Pariisis küll ühes majas, kuid eraldi korterites. Linnas sondi salongis kohtusid kunstnikud ja ühiskonnategelased. Sandi poeg Moriis hakkas õppima Delacroa maalistuudios. Šoppaenaga saatis trüki palju küpseid, teoseid. Talveperioodil andis šopäen, mõned kontserdid play eeli saalis. 21. veebruaril 1842. aastal oli taas soprani sooloõhtu. Juhuslikult samal õhtul suri Varssavi Chopini klaveriõpetaja vööni. Kahe kuu pärast suri Supääni lapsepõlvesõber Jasmatuschinski sõber fon Yana, kes ei olnud Pariisis pianistina läbi löönud, sõitis ära Ameerikasse. Solssaa kiirustas šopääridas noani viima. Teiste kunstiinimeste hulgas viibis seal kadelakroa, kes kirjutas nii. See koht on väga meeldi ja võõrustajad ei saaks olla lahkemad. Kui me just ei kogune ühiseks lõuna- või õhtusöögiks või ei mängi piljardit või ei jaluta ta siis igaüks on oma toas, loeb või lesib diivanil. Aeg-ajalt kostavad aknast, mis avaneb aeda. Schopeni muusikahelisid, mis segunevad ööbikute laulu ja rooside lõhnaga. Joan oli Delacroalega stuudioks iga päev, ta maalis, mängis piljardit ja jalutas ning vestles tundide kaupa Supäeniga, keda ta väga hindas, nimetades teda kõige tõelisemaks kunstnikuks. Ta on üks nendest, keda ma saan imetleda ja austada. Naan oli suurepäraseks keskkonnaks, kus nende kahe kunstniku vaheline sõprus sai kasvada. Delacroo kirjeldas ühe oma suurima elamusena noani mõisa õues peetud kohalike talupoegade tantsupidu koos torupillidega. Talvel aga jätkas shopaan tööd klaveritundidega, mis andsid ka põhiosa tema sissetulekust kuid ta ei loonud omaenda klaverikoolkonda nagu Klementi hommelvičerni. Tema õpetusstiil oli pigem inspireeriv ja nõuandev, kui peale suru. Enamus tema klientuurist tulid kõrgklassi daamid, kelle staatus ei lubanud avalikkuses esineda välja arvatud heategevuseks. Šotaani õpetus ei orienteerunudki kontsert pianistide ettevalmistamisele. Ta isegi andis õpilastele mõistet kontserdil ei kuule iial kõige tõelisemalt muusikat. Ta andis edasi kammermuusiku salongi, muusiku esteetikat. Ning õpilased on märkinud, et šopääni parimat musitseerimist sai kuulata just klaveritundides. Pariisis hakkas bänwara, et hakata tund andma, mis kestsid varase pärastlõunani. Tundide pikkus oli 45 minutit või rohkem. Need võisid venida mitmele tunnile. Eriti pühapäeviti. Oli andekaid õpilasi, kellele šopäen õpetajast tasuta või andis tasuta lisatunde. Muidu oli ta šotaani tunnid küllaltki kallid. Kui palju oli šotaanil õpilasi? Kui arvestada kõiki, kes said temalt nõuandeid, oli neid 150 ringis. Tõelisi õpilasi oli kahtlemata vähem. Šotaani õpilaseks olemine oli moodne, nii et tal tekkis isegi selliseid õpilasi, kelle kohta ta ütles. Ma ei anna neile kunagi tunde, aga kui see on neile kasulik, olgu nad siis pealegi mu õpilased. Kui enamuste õpilastest olid asjaarmastajad, siis professionaale oli ka ligi 20. Mõned õppisid tema juurest neli-viis aastat kuid mõned piirdusid nelja, viie tunniga. Näiteks üks liverpooli daam oli kiirustanud Londonisse, et õppide šopääni juures ühe nädala. Schottani juurde oli tegelikult raske õppima pääseda. Aga kell see õnnestus, sai tunda väga väärtuslikku ja lähedast õpetaja õpilase suhet. Näiteks kirjutas õpilane Maria fon Arder. See päev on sündinud õpetaja väljenduskontseptsioon käe asend, kõla pedaal. Mitte miski ei pääsenud ta keskendunud kuulamise ja vaatamise alt. Ta pühendus täielikult oma ülesandele. Ja tunni ajal ei olnud ta mitte keegi muu kui õpetaja ja ainult õpetaja tonni tõsistushopäänise väikese pianiino taga ja õpilane istus suure pleieli klaveri taga. Ta juhendas väga palju ettenäitamise ja vähem sõnade abil. Sageli mängis ta pikalt õpilasele Polnud harvad juhused, kus ta mängis mitu korda järjest üht-sama lugu ja mitte iialgi täpselt samamoodi. Laskmata kunagi madalamale oma nõudmisi olevat näidanud siiski üles märkimisväärset inimlikku mõistmist õpilase isiklike, muusikaliste ja tehniliste probleemide suhtes. Tema suureks oskuseks oli sisendada õpilastesse eneseusku ning leida õigeid sõnu nende julgustamiseks. Näiteks katkenud õpilase Emilia fon Gretzi kirjast. Et mind julgustada, ütleb JAAN selliseid asju, ole julgem. Lase end vabaks, kujutle, et oled konservatooriumis ning kuulad maailma kõige kaunimat muusikat. Tee nii, et sa tahad seda tõesti kuulata ja siis kuuled, et mängid seda ise. Usalda ennast täielikult. Soovi laulda ja sa suudetki seda teha. Unustad sind, kuulatakse ja kuula alati iseennast. Šotaan õpetas muusikat tunnetama. Kui keelt, mis jõuab kuulajani õigesti valitud intonatsiooni ja rõhutamise kaudu väga tähtsaks, pidas, šotaan lähtumist laulust pelgantost. Samuti pööras ta palju tähelepanu kõla kvaliteedi nüanssidele mis oli omakorda seotud mugava käe asendiga. 1843. aasta talvel jäisotan mitu korda haigeks. Järgmisel aastal suri Varssavis täitsa. Seepeale kirjutas Sorsa Schopeni õeludvikale noannist. Te leiate mu kalli lapselapse halda, mõtle šotaani. Väga murtuna ja väga muutununa. Kuid ärge kartke ta tervise pärast, see pole muutunud. Kuue aasta jooksul, mil teda tunnen. Šopäenaga, nägi asju niimoodi. Ma olen elanud kauem kui paljud, kes on olnud minust palju tervemad ja tugevamad. Nii et mulle hakkab tunduma, et ma olen surematu. Õdelud vika sõitis koos abikaasaga sultanile Sangile Joani külla ja jällenägemisrõõm andis päenile uut jõudu. Ta näitas õele Pariisi ja õhtuti luges Orson oma käsilolevast romaanist katkendeid ette. Frederik shopaania forssandi suhe läks aga peagi allamäge, samuti kasvatajani tervis. Paistab, et šotaania sandivis lõplikult lahku. Tüli soundi ja tema tütre Solanši vahel tegelikult ei Fredrik šotaaniliga. Solsandile ei meeldinud sulansi valik abielludes skulptor Xizenseeriga, kuid kui saam lõpetas tüliga tütrega sootuks suhtlemise, siis shopaaniassolansile ja tema abikaasale toeks. Viimase juhuslikul kohtumisel sool sondiga oli Supäenil võimalus sandile teatada, et tema tütar ja äsjasündinud lapselaps on terved. Kuid siin nende suhtlus lõppes. Pärast lõplikku lahkumist yoursandist viibižotaan mõnda aega Londonis, kus teda poputasid kaks õpilast. Chain, Sterling ja ta õde. Keegi levitas kuulujutte, šotaan on kihlatud Cheiniga. Šotan naeris selle mõtte mõrult välja. Ta oli väga haige. Šotan ei suutnud harjuda Londoni rõskuse inimestega. Ta kirjutas. Ma vegeteerimine, ootan kannatlikult oma lõppu. Ta veetis kuueydinbera lähedal mängides šoti aariaid vanale Lordile Chain sterlingi sugulasele Manchesteris. Glasgow's korraldati kaks kontserti, kuid šotaan oli nii nõrk. Mäng oli vaikne ja ei pääsenud eriti mõjule. Soovitus minna ruttu tagasi Prantsusmaale tuli kuninganna ihuarstilt. Kasotaan leidis, et kui ta veel viibib, siis pole ta mitte surnud, vaid läheb hulluks. Ja ta siirdus Prantsusmaale. Novembris 1848 oli shopaan tagasi Pariisis. Tema tavaline arst Molyan oli surnud. Ainult tema teadis, kuidas minu eest hoolitseda. Kurtišopäen. Shop, väheney, komponeerinud enam kaks maa, Surkatalid, viimased teosed. Ta tegi mõned jalutuskäigud metsas võttis vastu terveid protsessioone, imetlejaid ja sõpru. Lõpuks saatis oma õe järele. Mu suurim soov täna on, et oleksid minu juures. Ilm on imeilus, ma istun siin salongis, kust ma võin viia akna kaudu imetleda kogu Pariisi panoraami. Ja tänavu, kui me tähistame 200 aasta möödumist Frederick Chopini sünnist teame ja tunneme, et ta looming elab ja kõneleb meiega ka täna ja edaspidi. See on ebatavaline vaba piirangutest. Kirgas ja liigutav. Kuulsite viimast saadet sarjast Sothani tähtkujus saates kõlasid järgmised Frederick Chopini teosed või katkendid neist prelüüd Sis mull hobus 45 mängiski linki enner Kleieeli 1848. aasta klaveril. Preljeedid number 14 ja kolm kuni seitse hookus 28 mängis poidži sviitala suuga mängis rusutan hunt Saaria ballaadi tuur, Stefan Sheia valsid uppus 64, number üks ja kaks esitas Aleksandrit Aro Nocturniee tuur, Joosep Cooper laulu meloodia, Piia prootnik ja Marina hoorak ning Octurni f-moll oopus 55, number üks mängis ajaloolisel play eeli klaveril Tiina jope. Aitäh kuulamast. Stuudios oli Liina Vainumetsa.