Tere päevast, siin toimetaja maris Johannes. Tänane saatekülaline on Tartu Ülikooli emeriitprofessor Huno Rätsep ja see, mis jutuks tuleb loomulikult seotud ettumioloogiaga. Kui me teed mööda läheme ja tuleb tee harujaid ja kummale poole korrata siis kui me nüüd maainimestelt küsime, kuhu poole ma pean minema, siis võime saada vastuseks, et mine vasakule ja mine paremale. Aga võime saada vastuseks kamine kuradi oma kätt. Ja mine head käed hääd kätt. Aga kui vaatame, soomlased lähevad Veloige alle, lähevad hoopis õiget kätte. See on niisugune omapärane nähtus, millel on väga tõsine füsioloogiline alus, kogu see hea vasak ja parem, see ju põhineb inimese aju kahel poolkeral. Kui need poolkerad on ära vahetatud, siis inimene on vasaku käega Häälele ja kirjutab hoopis vasaku käe, aga see on tal hoopis parem käsi. No see on väga suur teema, semiootikud on vaga meelsasti selle asjaga palju tegelenud ja selle asjaga ma nüüd sel kombel tegeleda ei taha. Aga mind hakkab huvitama nüüd tõepoolest kogu see tsükkel ja alustame siis kõigel meie kõige tavalisemast, sõnastan vasak. Tuleb välja, et see vasak oli ka uurali algkeeles. Nii vanasõna juba nähtavasti ikka see üks käsi oli ikkagi viletsam ja teine käsi oli parem ja seda viletsamad kätt, seda nimetati siis vasaks võimalikesse Vasa tähendas siis pida ainult seda kätt, vaid ka seda poolt üldse seda suunda oli suunda osutav sõna. Nüüd esialgu ta oli Vasa kujul, aga kuidas siis jõudis ja Läänemeremaile jõudis siis eestlased panid sinna lõppu veel ka uulinte või koiliite. See oli nagu Deminutiiv. Soomlased tegid sellest aga kooperatiivi ja ütlesid vasen vasemaa vas empa. Nüüd ma päris kindel ei olegi, selles tõenäoliselt oli see sõna sellisel kujul vasem vasemal oli ka meil eesti keeles, samas niisiis ühelt poolt võidi minna vasakule, aga veidi pinnaga vasemale. Missugune see pilt täiesti murretes on? Ma ei ole nüüd uurinud täpselt, aga on küll selge, et see vasaksõna ja vasem sõna on tuntud ikkagi Põhja-Eestis ja eriti läänepoolses osas. Kui nüüd tulla lõuna poole, siis tuleb mulle meelde üks Jaan Lattiku väga tuntud lugu sellest, kuidas ta läks mööda teed ja karjapoisilt teed, küsis ja karjapoiss juhatas teda siis ehtsas Lõuna-Eesti murrakus ja soovitas kurage minna. Ja vaat nüüd me jõuame selle kura juurde kura vasema tähenduses on siis just lõuna-eesti sõna. Aga selle kuraga on nüüd niisugune lugu, et viimasel ajal on näidatud, et see sõna oli olemas juba ka uurali algkeeles, aga see ei tähendanud vasak kutt. Alles meil läänemeresoome poolel hakkas vasakut tähendama. See tähendas esialgu painutatud või kõverda, tatud või kõverat või see kah ole vasakuga mõnevõrra seotud kurakäsi ja kõik see on väga tuntud. Aga kui me nüüd seda vaatame, siis tundub, et sellele väga lähedane sõna kuri. Ja nüüd ongi niisugune seletused, sõna kuri oli varem kujul kurja, nii nagu ta soome keeles praegugi on. Kuigi soome keeles kurja tähendab midagi muud. Ja see ja seal on viide. Niisiis kuri on tuletatud sõnast kura ja-liite abil. No see, et ja liide liitub konsonanttüvele ja see nüüd natukene isevärki asi on, aga nii seda viimasel ajal seal on seletatud ja seda on isegi usutud. Mulle tundub, et see võib isegi nõnda olla, nüüd kurisõnaga on juba niisugune lugu, et Meil ta tähendab siis seda, mida sakslased nimetavad ööse tõesti vihale. Aga soomlastel kurja on vilets haletsusväärne või nurjatu karjala keeles kurja on väga halb. Ja sellest samast sõnast kurja on liivlased saanud kure. Ja see tähendab kuradit, see näitab siis seda, et meie kurat kipub nagu sinna kura ja kurja poole. Nüüd kui me vaatame, kuidas selle kuradiga lugu on, siis see paistab olevat nagu siin meil lõunapoolsete läänemeresoomlaste oma leiutis. Liivi keeles on ta kure ja eestlastel on kurat. Miks see d seal lõpus on? Arvata võib, et seal mingi liide siis nähtavasti ta oli esialgu siis kurjati teeliide ja hakkas siis kuradid tähendama, ilmsesti mulle tundub, et ta oli siiski olemas enne ristiusu tulekut meil juba mida ta täpselt tähendas, sel ajal kuradil oli vast natuke teistsugune iseloom. Ristiusuga seoses tuli siis kurat, võeti see sõnagi nagu jumal sõna võeti lihtsalt üle ja hakati teda kasutama siis ristiusu kuradi tähendusest nüüd on väga huvitav see, et terve vana testament see, millele toetub siis juudi usk ei tunne sellist mõistet nagu kurat, kurat, esineb alles uues testamendis ja seoses Jeesuse elu kirjeldusega evangeeliumis, nimelt kõrbes tulite ta kuradid kimbutama. Ristiusus on ta sündinud ja eriti läks kurat moodi just keskajal. Niisiis kuradi kultus arenes edasi. Teatavasti heebrea keeles oli küll mingisugune paha vaimne deemon olemas, aga seda nimetati saatanaks. Saatan on kah olemas, aga see on heebreakeelne sõna. Selle juures me ei tahaks peatuda, aga läheme nüüd selle kuradiga edasi. Vot kui nüüd on kurat, oli kurjati siis selle kõrvale on tekkinud teine kuradi nimetust misjon paharet. See on sõnast paha, nii nagu kuri Jarret on lõpus aga nüüd seitsmeteistkümnenda sajandi kirjakeeles näiteks Mülleril ja mõnel teiselgi tolleaegsel Pastril on jutlustes veel ilusam sõna pahareti siis ei olnudki, nagu on selle asemel hoopis kõhnreik. Miks nad nimetavad siis kõhn riik, aga kui me võtame nüüd sõna sela kõhn ja vaatame, ega ta meil läänemeresoome keeltest kaugemale ei ulatu, Soome ja teiste keelte alusel ta oligi kujul. Aga mida ta tähendas? Soomlastel võib kehno tähendada ka pahareti kuradit, kajalastel halba kuradit. Lüüdi keeles on ta ka kurat. Järelikult kehv. Kõhn oli ise juba kuradi nimetus. Vanakuradi nimetus nüüd pahaga on hoopis teine lugu, paha sõna laenati mürki germaani poolelt, järsku sinna pandi suitsurätt juurde kõhn ret nähtavasti on selles seltskonnas kõige vanem, sest sellel on vastetega põhja läänemeresoome keeltes. Aga kuradil ei ole. Nüüd ma hakkan natukene ise küll siin vabalt fantaseerima, aga tõenäoliselt siis kõhre eeskujul võidi moodustada ka kurrat, eriti kui kõhn, Reti ja kurrati rati arret. D see, et liite piiri võidi nihutada siiapoole ja sinnapoole. Seda nähtust kohtab ettumioloogide puhul küllaltki sageli. Eriti niisugusel juhtumil, kus moodustatakse üks tuletis, moodustatud kas teise eeskujul võidakse see liite piir, mis on õige koha peal ära viia kuskile ettepoole? No igal juhul kõhnaretja kurat paistavad olevat siis selle diilitega, kuigi on olemas ka seisukoht, et see on liitsõna, kõhn oli omaette, ret oli omaette. Aga keegi ei ole näidanud seda, kust see pärineb. Üheski keeles ei ole see ret omaette sõna. Kas retsedareti üldse Loemas oli, ta oli lihtsalt diiliide kuidagi kuradi ja kõhreti puhul ta kokku kombineeriti. No nii kiiresti muidugi asja otsustada ei saa, nagu ma siin praegu teen, aga ilmselt kuskil sinnapoole läheb vibuta asjata. Kuidas Räkk kratiga hoopis asi, hoopis teine kratt tuli Lääne-Eestisse eestirootslastelt, kus on vastav niisugune kraami kokku kandev tegelane, on laenatud eriti kujul, need kratt on veel rootsi laen, mitte väga vana. Sellega me kaugele ei jõua, aga nüüd see teine pool on veel nagu seletamata, kui juba vasak ja vasem ja siis selle vastand oli ju parem. Parem sõna on väga huvitav sõna, sest tema on komparatiiv parem bee, eks ole, parem sõna komparatiiv. Aga algvõrret ei olegi, see ei ole sugugi mitte mingisugune erandlik nähtus, indoeuroopa keeltes on ka tihti nii, et hea ja parem on kaks hoopis eri tüve. Meil aga on siis tekkinud nii, et hea ja parem. Aga ega see paremini komporeti päris algusest peale ei olnud. Nimelt kaugemad sugulaskeeled näitavad, et oli hoopis head märki, sõna oli para. Ja sealt on sõna parem ja see para on olemas kuni komikeeleni välja, see tähendab küllalt kaugele itta. Komi keeles on ta kujul purs, tähendab ja murdva keeles on näiteks para on hea. Aga kas ta meie keeles kahur olemas parandama, seal on aparaadi viu meil lihtsalt see algvõrre asendati hoopis teise sõnaga hea sõnaga mis on ka vanasõna ja arvatavasti küll nii kaugele ulatu kui para, aga parapuhul tuleks märkida ka veel seda et siin võrdlemisi hilja, üks kümmekond aastat tagasi näitas Jorma koju Lehto, et seonaaria laen nii nagu sa näed jumalaid ja kõik nimentaaria poolel on paraolemas ja see tähendab vana või kauge või võib ka teda kõige parem. Vana on ikka kõige parem. Ja tan parakujul. Kui ma lugesin seda Jorma koibu Lehtum etümoloogiat, et paraon aaria laen, siis mul oli parajasti tegemist ajakirjaga akadeemia ja Ain Kaalepiga ja Ain Kaalep ütles, et kas sa tead, et üks meie indoneesia keele uurija on väitnud, et parasõna on olemas india keeltes keeles juba mina ütlesin talle, et aga ma lugesin hiljuti Jorma koibu, Lehtu väidab sedasama. Need kaks meest jõudsid ühel ja samal ajal samale tulemusele. Nii et ilmsistitaaria laen on aga hea sel kujul, nagu ta meil praegu on, meie, Eesti oma moodustist. Muidugi, see hea on meie keelemeeste üks suur valulaps olnud, sest pikka käisid hirmsad vaidlused, kas tuleb kirjutada hea või? Lõunaeestlased olid muidugi kindlasti poolt, noh, eks seda pikka hääd nüüd Põhja-Eestis võib Kaju leida, aga seal on ta hakanud diftongistuma saanud siis kuju on ikkagi vanem muidugi. Aga hääl pole ka kõige vanem. Kui me varem rääkisime, et kahesilbilised tüved muutuvad ühesilbilisi tekstist siinsele sõnas, on v vahelt kadunud ja sõna esialgne kuju oli hüve. Sealt jäi hüve ja saadi siis nii, et see on puhas eesti sünnitis siin soomlastel on ainult hüve ja see kuva ulatub küllaltki kaugesse minevikku tagasi, ta on ka mordva keeles olemas juba. Nii et esialgu ta küll oli Žaoline, oli süve aga nähtavasti oli ta siiski noorem kui meie see parasõna, nii et ta ta meil hakanud seda parasõna kõrval nagu sünonüümina esinema ja nad on siismaani ära jaganud, et hea ja hea me ei ole vaid on hea ja parem, kaks sõna on ilusasti mõlemad alles jäänud, midagi kuskilt kaduma ei ole läinud. Nüüd aga mingem sellesama kuradiga edasi. Keskajal läks ka eriti moodi Põrgu põrgusena. Vot selle põrguga on nüüd niisugune lugu, et on ka midagi muud väidetud, aga no ma võtan sellise klassikalise etümoloogia põrgu on meil balti laen esialgu kujul põrkun, Berg, kun. Kui veel praegu oleks sõna huuga lõppenud siis teatavasti eesti keeles kolmandas vältes sõnad, millel on vokaal lõpus vokaal kadus, järelikult peaks meil põrg olema siis praegu mitte põrgu, aga et meil on põrgu, see viitab sellele, et seal lõpus on pidanud olema üks konsonant mis kadus pärast seda, kui vokaaliga too oli juba toimunud, need pokaali kadunu toimuda ei saanud, selline konsonant vis pärast vokaali kadu kadus, oli ainuke konsulaat, mida me saame siin kindlalt nimetada, on n. N kadus tõepoolest sõnal vokaali kadu. Niisiis lõpus oli Dali Berkul, sellele vastab väga hästi baltipoolne sõna, tõsi küll, põrgut, ta ei tähenda. Nimelt leedu keeles olemas Berg, kunas. Aga see tähendab pikne ja piksejumal. Läti keeles on piir, kuuerrs tähendab sedasama. Ja kaduma läinud vana preisi keeles, mida veel mõned sajandid tagasi tunti, oli Bergunis. See on vana baltlaste slaavlaste jumala nimetus äikesejumal ja paistab, et äikesejumalad olid üldse väga olulised, siinpool kandis see tooroli ka tegelikult piksega seotud, nii et see slaavlaste ja baltlaste, no nemad on lähedased sugulased. Nende Berkunas slaavi poolel oli ta hoopis perruunu, oli kapikse jumal, nüüd kui see õigesti tuvastab, siis meie esialgu laenlasime selle sõna mitte Burgu tähenduses vaid hoopis Tikse jumala tähenduses võib või ka lihtsalt äikesed tähenduses, aga mitte võrgu tähenduses. Tõenäoliselt see põrgu on jälle tähenduse saanud siis seoses ristiusu tulekuga ja kui ma vaatan nüüd vanemad kirjakeelt, siis seal ei räägita esialgu mitte Burgust vaid räägitakse põrgu hauast ei minda mitte põrgusse, vaid minnakse põrguhauda. Nii et seal on see asi hoopis keerulisem veel. Mida see põrgu seal ees täheldas? Selles ühendis ei oskagi nagu öelda. Võimalik, et tegemist oli mingisuguse jumala hauaga, siis noh, see oli jälle nii oletus mitte mingisugune kindel seletus, aga igal juhul see, et põrgu sellisel kujul, nagu me teda praegu ette kujutame, see on puhas ristiusu termin, sellisel kujul vanad eestlased seda kindlasti mitte ei tundnud. Noh, kui me nüüd nii kaugele oleme jõudnud, siis võiksime siit edasi minna, kuna see põrguhaud oli siis sõna hauaga olnud ka midagi huvitavat märkida seal nimelt meil germaanlaste laenatud huvitaval külm, meil on need maduseid kõik kogu Eestimaa täis, neid kaevatakse kogu aeg lahti, aga see sõna haud on hoopis germaani laen, see tähendab suhteliselt hiline, mitte väga hiline, muidugi, aga poolteist 1000 2000 võib-olla rohkem kui 3000 aastat vana, aga ta esialgu ei tähendanud mitte siis matusehauda kalmu, vaid tähendas auku koobast allikat germaani poolel on ta sopa kujul, see tähendab sõna alguses S asendati aaga ja tähendab lihtsalt koobast auku. Meil hakati seda kasutama mitte ainult matus hauatähenduses, vaid enne seda oli ta veel kindlasti tõrva hauatähenduses. Nimelt selleks, et tõrva ajada puu halgudest. Selleks tehti ka haug ja haud ja tõrvaajamise koht oli tõrva haud. Hauakohad on ka järves ja nii siis Audoli hoopis laiem sõna. Kui me nüüd tahame inimese haua varasemat tähendus, siis me jõuame hoopis teise sõnani ja see on kalm. Meil räägitakse arheoloogias ka kalmetest, mitte haudadest, sest haud on heline ja tähendas esialgu hoopis midagi muud. Kalm oli ikka see, kuhu olid inimesed maetud ja vaat see on juba väga vana, võib-olla isegi päris uurali algkeelde tagasi minev sõna. Aga kui ma seda kalm sõna vaatame, Nov varasemal kujul, oli ta siis Kalma, siis millegipärast kipub sinna kõrvale siginema Lõuna-Eestile kuulma. Nüüd tekib küsimus, kas need ei ole sarnased rahva ette? Velo ei ole, ongi nii. Et uurali algkeeles oli juba Kalma ja see maa oli liide. Nii nagu oli meil seda maad juba ennegi terve rida maaliliide tüvi oli kaal. Ja kui me nüüd vaatame, et kuidas selle kuulma sõnaga on siis kolmas sõna oli kah olemas, uurali algkeeles tähendas surema. Ja noh, tüvi oli täpselt samasugune, oli kool võikaal A ja O vahepealne, häälik on isegi pandud sinna pikka vokaali ei pruukinud siis olla, pikkade vokaalide asemel oli siis mingisugune veel lisakonsonant, seda märgitakse väga tihti sellise Hixi moodi Haana. Kuidas seda hääldati mingisuguse kahise väelita oli, sellest tekkis pikk vokaal, hiljem need suremist märki põhiverb. Meil oli ikkagi kuulma surema tuli hiljem natukene hiljem. Ja sellest kolmasõnast on ju täiesti loogiline tuletada siis see koht, kuhu surnu pannakse, see on siis haud, kalm. Niisiis kalme, kolman tõepoolest omavahel sugulased, nii, aga surema natukene hilisem seda samojeedi keeltes ei ole. See on alates soome-ugri keeltest. Ja soome-ugripoolne vaste on ka küllaltki harv. Tähendab, handi keeles on ta olemas Surv kujul. Surv tüvi, sura tüvi ja tähendab surema, surema juures, Ozzy kaks niisugust momenti, kui meil siin lõuna pool Soome lahte. Nii meil kui vadjalaste surema tähendab ikka tõesti koolma, need on sünonüümid siis soome keeles on ikka surema kuu alla ja kuuele. Ja surra suren. Tähendab põhiliselt ikkagi väsima. Kärbuma, jäsemed surevad, mitte koolvad, käsi sureb ära, eks ole, sellel on natuke teistsugune tähendusvarjund ja selgub, et põhjapoolsetes soome-ugri keeltes võib ta tähendada isegi leinama muret tundma. Aga üldiselt arvatakse, et eesti keel ja liivi keel on väga kiiresti arenenud ja palju vana ära kaotanud ja Soome on säilitanud vana. Siin puhul küll tundub, et see surema tähenduses kuulma on vist ikkagi esialgne. Ja need teised tähendused on põhja pool juurde sündinud. Sellele viitab üks teine asjaolu. Nimelt, kui koorma puhul oli kalm maa-liitega siis surema puhul on surm surma. See ei tähenda küll kalmu, aga see tähendab küllaltki olulist hetki inimese elus vägagi olulist. Ja kõige kummalisem on nüüd see, et see surma on tuntud ilusasti siin, Läänemere mail. Seda surma sõna me ei leia paljudes teistes soome-ugri keeltes ja jällegi äkki hobi ugri keeltes, mis on ungari keelele kõige lähedasemad ungari keeles see sõna ei ole. Handi keeles on see surm on suurem ja mansi keeles on surm. Ja nüüd ongi väike probleem. Kas, kas nüüd sõnad meie surmja manside Sorem mõlemad tähendab surma, on vana pärand, mis pärineb kuskilt siis soome-ugri algkeelest, need seal oli juba surma olemas. Või on juhtunud nii, et mõlemad pooled on m-liite abil tuletanud omale vastava nimisõna. Ja teine võimalus on ka olemas ja päris usutav, sellepärast et vahepeal on auk. Ei ole komi, udmurdi keeles sellist sõna ei ole mari keeles, sellist sõna ei ole ka mordva keeles sellist sõna-. Ja sõna on olemas küll lapi keeles, aga see on soome laen, siin on nüüd kaks võimalust, kas kõik vahepealsed keeled selle surma ära kaotasid või et meie siin ja need Handid ja valsid seal kauges Siberis tegime ühesuguse sõna? Noh, olgu nii või teisiti, see võib täiesti olla. Muidugi, kui suremisest räägime, siis peame selle vastandiga ära nimetama. Suremise kõrval on ikka väga oluline ka elamine ja ka elama, verb on vana, orelitüvi ei ole kuskil laenatud. Muidugi, kool, ma ei ole kuskil laenatud, vaadake vesi, laena. Isa laenati, isa laenati aga koolmajja elama täiesti vanad oma sõna, et keegi ei ole kunagi näidanud, kuskilt oleks laenata elama puhul no l häälik säilis üldiselt hästi. Arvatakse, et juba 6000 aastat tagasi oli ta ei seal muud midagi olnud. No kolmapuhul võis natuke seal muutuda, see nii on siis nüüd selle poolega üldse. Aga kui me nüüd siia juba jõudsime sisele põrgunija toorini, mis kõik olid piksejumalat, siis nüüd jälle jumalate ja kuradite vahepeal, sealt tuleks meil ikka selgeks teha see, kuidas meil nende piksejumalatega nüüd oli. Muidugi, kõige lihtsam sõna on meil pikne või natukegi vaadata, siis tundub, et ta nakatu sõnaga pikk, seotud ja arvatakse, nutav oligi omadussõna bit käinen mis tähendas esialgu pikka saba line. Järelikult ta ei täheldanud siis mitte sugugi esialgu piksejumalat, vaid tähendas välku, välgu lon, saba taga, teda nimetati sellises pikukeseks, siis võib arvata, et see oli siis selline uphimistlik meelitav nimetus, päris pikk see seda nimetati kuidagi teisiti, aga kuna see oli ka küllaltki kohutav nähtus, siis siin kehtis sõna tabu. Nii nagu juutidel oli see, et jumala sõna ei tohtinud suhu võtta, see oli tabu. Nii oli meil, mis müristab seal üleval ja see välk, see oli ta puu ja seda nimetati siis meelitavalt Picasabaliseks. Et sealt hiljem siis piker sündis, nose Pikrebiceri sündi on juba päris hiline asi, see pärineb sealt kuskilt seitsmeteistkümnendat antipik, see palvest, mis kuskil on kirja pandud ja seal on ta piker kujul. Kas see tekst on õige pärl? See lõpus oli, seda keegi ei tea, sest igal juhul murrete spiiker kuju ei ole küll aga võib-olla pick n sealse vaheldus Noopile tikri jätame praegu kõrvale, see on hilisem, mis on hiljem siis toodud meie keelde, aga kui me nüüd hakkame otsima, mis siis õige äikesenimetus oli, võtame äikese ja selle puhul öeldakse, et ka see on Deminutiiv samasugune meelitav. Tähendab äia käinen tähendas vanaisake taadike. Selles täi äia tähendas vanaisa nool, sugulus, millest me siin rääkinud ei ole, aga peame ütlema seda sugulussõnade puhul. Need tähendused varieeruvad võrdlemisi lihtsasti. Vanaisa ja äi võivad täiesti kõrvu eri murretes esineda näiteks vadja keeles äia On kujule hädie. Ja see tähendab nii vanaisa kui äia kui ka veel palju. Vaat see toob neid juurde niisuguse momendi sõna mingil kombel hakkab meil midagi muud meenutama nimelt karjale keeles häie ei tähenda üldse inimest, vaid tähendab ainult palju suur, pikk ja mitu soome aia tähendab vanameest, Rauka aga võib murdeti tähendada ka isa, vanaisa jäi ja, ja nii edasi ja nii edasi. Meie puhul siis on tõenäoline ka see, et lähtuti sõnasta, vanamees või taat. Järelikult seda piksejumalat kujutati siis ikka eeskätt vanamehe või taadina. Temal muidugi see pikne oli siis tema tööriist, see oli see pika saba olile no see kuulnud asja juurde. Et ta, äike on kindlasti kee ka, see tähendab seda, et teda meelitati, aga on veel kolmas sõna. Nüüd on nii, et kui äike meie murretes esineb eeskätt just ida pool Eesti idaosas siis põhja täiesti lääneosas kohtame me sõna ja Saaremaal samuti kohtame Schena Go. Vaat Goga on nüüd niisugune lugu, et see meil on laenatud sõna kui aia puhul seda me ei saa väita pika, kuhu gaamit siis kõu on laenatud sõna ja tõenäoliselt on ta balti laen. Ja mida ta siis tähendas Balti poolel, ta on nõrga astmevorm, on siin üldistunud meie vana kirjakeel ja murded tunnevad teda veel kujul Kõuk. Nii et ta on esialgu olnud siis Kõuk, Kõugu või Ko või Go on jäänud alles ka on kaduma läinud. Ja kui nüüd vaadata ja mida ta siis tähendab balti poolel, arvatakse, et ta esialgu tähendas ikkagi sedasama vanameest taati, nii et tuli ta sealt siis selles sünonüümina kõik viitab sellele. Aga kui küsida, kuidas see sõna siis leedu keeles on ta kaukas ja tähendab maa või koduhaldjas läti keeles Kauks? Ma ei tea, kas kalle kauska siia kuulub, tähendab haldjas. Aga vana-vana-preisi keeles kolmandas balti keeles, mis ära kadus, seal Kauks tähendas Kurat, järelikult balti poolel oli tal natukene nagu tõsisem sisu meil ta jäi niisuguse müristamise alla, aga neil Ta tähendas ikkagi päris seda üleloomulikku olendit ja miks mitte seda, kes siis seal üleval ikka oli ja kolistas ja välku lõi, nii et see Go tuli meile siis sealtpoolt ja meie see koguse taevane olukord on nüüd arvatavasti. Aga ka maa-alune olukord on arvatavasti enam-vähem nüüd läbi võetud, nii et selle kuradi teema me võime nüüd ilusasti ära lõpetada. Etümoloogia teadmisi jagas Tartu Ülikooli emeriitprofessor Huno Rätsep. Aga nüüd põrgu Barnassilt luule Barnassile sest emakeelepäeva eel jagati kirjandusauhindu ja luuleau kuulub sel aastal Assagrullile. Teksti loeb Gert Raudsep ja ilusat emakeelepäeva, soovib Teile toimetaja maris Johannes. Piinamine ebakristlik inkvisitsioon tunnis kõiki võtteid, kuidas sundida tunnistama osalust koletisi, mõtteid kellegi teise peast, mida maast madalast kurnas monoteismi viirus. Aga nähtamatu piinamine hiilib hullus. Aeglane haldamine meedia abil, kuni ohvri jänesekoed võtavad tontliku kuju. Toodavad samu ideid, paljundavad levitavad, võimendavad. See ettevõte peab olema edukas. Selle tagajärgi ei saa muuta. See tuleb igaveseks nagu päikesesüsteem, püramiidid, põletusmärgid, tätoveeringud, meeste ja naiste ümberlõikamine, tuumakatsetused. Vulkaanipursked tuleb 1000-ks aastaks, aga kestab vaevalt poole. Lõppeb äkki nagu keerataks muusika ära. Ei paugu ega piuksu vaid vaevutajutava klõpsuga.