Tere, minu nimi on Peeter Helme, hakkan tänasest tegema saadet uus raamat. Esimeses saates räägin raamatust, mis on tekitanud väga palju mõtteid. Ja üldse mitte sellepärast, milles see raamat on või kuidas ta on kirjutatud. Asi on fenomenist, mida see raamat endast minu meelest kujutab. Ja kui üleüldse üks raamat suudab juba tekitada fenomeni, siis on see väga suur asi. Aga alustame algusest. Raamat, mida ma silmas pean? Millega seotud fenomeni ma silmas pean, on Peeii Filimoonovi mitteeukleidiline geomeetria tsoon võib-olla autori nime kohta ka nii palju, et tegu pseudoniimiga ja nagu Filimoonam ise mitmes intervjuus öelnud on, ei tähenda need p ja ei, mitte midagi, vaid nad ongi eiei. PI Filimoonovi mitteeukleidiline geomeetria tsoon ei jutusta matemaatikast, nagu pealkirja järgi võiks arvata, vaid tegu romaaniga. Selles romaanis toimub igasuguseid asju, kuid lõppkokkuvõttes jääb mulje, et otseselt ei juhtu seal mitte midagi. Inimesed lihtsalt räägivad, räägivad, väga palju, istuvad, joovad, veini, jälgivad 11. Teine huvitav asi ja tõik, miks ma seda raamatut ka suureks fenomeniks pean, on see, et mitteeukleidiline geomeetria tsoon ei ole väliskirjandus vaid nagu selle raamatu kaanele on kirjutatud. On tegu moodsa eestivene autoriromaaniga, mis on nüüd eesti keeles, Aare pilv tõlkis. Ja siit me jõuamegi fenomeni juurde. Nimelt on raamatu kirjutanud Eestis elav venelane, täpsemalt, tegelikult oleks võinud Filimoonovi debüütromaanist rääkida ka palju parem. Asi on selles, et see raamat ilmus vene keeles 2007. aastal Tartus. Ja just sel põhjusel, et ta ilmus kolm aastat tagasi ja vene keeles ei pannud eesti kirjanduskriitika seda üldsegi tähele. Ja tol ajal ei kuulnud minagi sellest raamatust mitte midagi. See tekitab minu jaoks ühe väga olulise küsimuse. Nimelt Filimonovi romaani ei ole küll väliskirjandus, aga kas ta on siis selle tõttu kohe Eesti Kirjandus ja kui eesti kirjandus kas siis suure või väikese tähega eesti kirjandusele. Niimoodi ei ole just väga tihti põhjust küsida, sest et kuigi Eestis elab omajagu kohalikke vene kirjanike ei ilmu mõnelt eesti vene autorilt just igal aastal romaani luulekogusid küll artikli jutukogusid aga et keegi saaks hakkama romaaniga isegi Filimonovi romaan ja mis on lühike siis seda ikkagi ei juhtu väga tihti. Väga tihti ei muutu need teosed ka eestikeelseteks ühe parima näitena raamatust, mis on eesti keeles välja antud või nimetada Igor Kotjuhhi luulekogu teises keeles, mis ilmus autori ja samuti Aare Pilve tõlkes ka kolm aastat tagasi. See on ilmselt ka üks väheseid näiteid selle kohta võib öelda, et Eesti vene autor on suutnud välja murda ühest kohustuslikust marginaalsusest. Tegelikult võiks seda ju palju tihemini juhtuda. Ja asi ongi selles, et nagu Filimoonovi romaan tõestab, on see kirjandus igati väärtuslik, huvitav ja nauditav lugemine. Filimunamann enda mitteeukleidilist geomeetriat tsooniga loonud väga Toimiva veenva ja samal ajal hästi tiheda mitmekihilise teksti. Sellepärast ma julgegi pidada selle raamatu ilmumist fenomenaalseks, sest et me justkui eeldame, et autorid, kellest me kunagi midagi kuulnud ei ole, et mida need ikka väärt saavad olla, et me ju ei ole neist midagi kuulnud, järelikult nad võib-olla kirjutan hästi. Filimonov tõestab vastupidist. Ma ei tea ühtegi eestlasest autorit, kes suudaks niivõrd mängleva kergusega panna ühte raamatusse kokku mõjutusi sellistelt autoritelt nagu Tšehhov, Daniil Harms, Dostojevski, Charles Bukowski või teisi vene ja maailmakirjanduse nimesid. Ma ei tea mitte ühtegi eestlasest autorit, kes suudaks seda teha nii kergelt nagu Filimoonam on suutnud. Filimonovi tegelased, kellest muide lugeja suurt midagi teada ei saagi peale selle, et nad kõik on mingit pidi kunstiinimesed mingit pidi haritud, sisustavad mingit pidi aega kirjanduse, kunsti ja veinitarbimisega. Tegelased elavad ühes veidras ruumis, mis on siis ühelt poolt täidetud kunsti, kirjanduse, filosoofia, vaimukate debattidega aga teisalt puudub selleks igasugune iilitaarsuse taotlus ja selles puudub ka mingisugune justkui eesti kirjandusele palju kohustusliku koha vaim. Võib öelda, et tegu on justkui demokraatlikult toopiaga, millel on väga suur universaalsus taotlus. See kõlab väga abstraktselt ja võib-olla isegi pelutavalt. Ometi mõjub raamatut lugedes hoopis vastupidi. Kuidagi nii lihtne tundub kõik vaatamata sellele, et arutelud raamatus lähevad tõesti vahel suurtesse kunstilistesse kõrgustesse või inimvaimu hämaralade lahkamisse on see kõik meeldivalt lihtsaks tehtud, jõuab lugejani justkui ilma pingutuseta. Ja see on hea kirjanduse tunnus. See on muidugi ka hea tõlkimise tunnus ja eks Aare pilv ongi noorema põlvkonna vene keele tõlkijatest vast parim, kes Eestis olemas on. Aga selge see, et ei ole võimalik tõlkida ühte raamatut just paremaks, kui ta juba originaalis on. Nii et igatepidi fenomenaalne, meil on olemas raamat autorilt, kes eesti lugeja teadvuses seni kuigivõrd eksisteerinud ei ole. Meil on olemas hea tõlge ja meil on olemas huvitav nähtus nimega eestivene kirjandus, mis võiks tõesti palju kiiremini eesti kirjanduse osaks saada, kui mitteeukleidiline geomeetria tsooni näitel näha on. Maastate on ikka väga pikk aeg. Näiteks Soomes on üsna tavaline, et Soome-Rootsi autorite raamatud ilmuvad rootsi ja soomekeelsena peaaegu et paralleelselt või siis mõnekuuse vahega. Huvitav, et kas me võiksime Eestis ka kunagi nii kaugele jõuda? Iseenesest Filimoonovi raamatute puhul võiks küll ja pean tunnistama, et pärast mitteeukleidiline geomeetria tsooni lugemist ootan põnevusega seda, millal ilmub tema sulest järgmine raamat ja ma loodan väga, et see järgmine raamat jõuab eestikeelse lugeja lauale juba natuke kiiremini kui kolmeaastase ootamise järel. Sest igatahes põhjust oleks. Põhjust oleks, kuna Filimoonov, kes on varem peamiselt luuletajana silma paistnud, näitab ennast oma debüütromaanis igati paljutõotav tavaromaanikirjanikuna ja on näha, et see suhteliselt lühike katsetus kätkeb endas palju sellist, mille autor võiks tulevikus põhjalikumalt detaili rohkemalt ja miks mitte ka julgemalt lahti kirjutada. Nii et, et ta olemas on tore, et tema raamat olemas ka, et see on nüüd lõpuks ometi olemas ka eestikeelsena. Head lugemist.