Kordan, Toompead rünnatakse. Tule taevas appi, mul on kahju ja ma vabandan väga hästi välja ei paista. Olukorrast riigis. Tere, head pühapäeva kõigile algab saade olukorrast streigist, stuudios on Anvar Samost ja Kalle Muuli tänases saates pisut Eesti ajakirjandusest või peaks ütlema, äkki laiemalt meediast? Räägime nüüd Eli pensionitest, mida me juba eelmine kord välja lubasime, aga jõudnud rääkida, räägime ühest eesti marginaalsest erakonnast, kes on seal suuri asju korda saatnud. Eesti kongress saab 20 aastat vanaks, nii-öelda Eesti Kongressi 20. aastapäev. Üks Eesti Kongressi liige on meil siin stuudios ja saate lõpetuseks arutleme arutleme teemal, kas Laine Jänes peaksid tagasi astuma või mitte, aga ennekõike seda, meie tavapärane nädala tähtsamate sündmuste edetabel. Anvar nüüd ütles küll selle ühe Eesti Kongressi liikme umbes sellise häälega, nagu meil oleks keegi kolmas veel stuudios või vähemalt meie meie produtsent eetrisse laski oleks Eesti Kongressi liige, aga ta pidas silmas tegelikult mind, nii et kulatele maksa asjatuid Kõrgeid ootusi üles ketta edetabeli esimene Teema on Eesti ja Venemaa vahel puhkenud päikeseline, diplomaatiline tüli või erimeelsus. Venemaa palus siis Eestil koju kutsuda oma Peterburi konsuli Rasmus lumi kes peaks siis täna või homme sealt lahkuma. Põhjuseks see, et eesti keeldus akrediteeringut või, või agrementi andmast. Venemaa poolt Narva uueks konsuliks pakutud inimesele. Ja nädala sündmus number kaks puudutab Eesti võimalikku tulevast liitumist eurotsooniga, nimelt esimest korda siis valitsus ametlikult on avalikustanud eelmise aasta valitsussektori eelarve defitsiidi näitaja see oli 3,7 miljardit krooni ehk 1,7 protsenti oodatavast sisemajanduse koguproduktist ehk siis teisisõnu oluliselt vähem, kui on vaja eurotsooni pääsemiseks, mis piir on teatavasti kolm protsenti ja ka oluliselt vähem sellest, kui keegi oleks osanud oodata. Mis viitab veel kord sellele, et tegelikult väga täpset võimalust või võimekust selle defitsiidi jooksvaks mõõtmiseks Eesti valitsusel ei olnud. Jumal tänatud, et mööda läks siis sedapidi. Kolmandaks avalikuks sai see, et prokuratuur tegeleb Eesti ühe kõigi aegade suurima kartellileppe uurimisega suurimini osavõtjate arvu poolest seal on hulk firmasid. Täpset arvu ei oskagi nimetada, aga, aga üle 10 kindlasti. Väidetav Sis kahjusumma, mis riigile on tekitatud, seda kartelliga 40 miljonit 40 miljoni krooni tuuris ja jutt käib metsaveohangetest, mida siis riigimetsa majandamise keskus on hanke korras tellinud ja mille peale siis on ka lepinguid sõlmitud. Uurimine on üsna pikka aega juba käinud mitu aastat ja arvatavasti jõuab peagi kohtusse. Ja Eestis väga laialt levinud uudise definitsioon ütleb teatavasti, et uudis pole mitte see, kui koer hammustab inimest, vaid see, kui inimene hammustab koera. Just nimelt selline veider sündmus on sel nädalal aset leidnud, tõsi küll, ma ei tea, kas mõni inimoleks koera hammustanud, aga üks Eesti parlamendierakond viskas sisuliselt allumatuse pärast välja oma aseesimehe. Rahvaliit viskas välja oma aseesimehe Ingvar Tšižikov. Viiendaks, eks üsna haruldane kohtuotsus. Pärnu haigla naistearst mõisteti kohtus süüdi selle eest, et ta põhjustas sünnitajale ja tema lapsele eluaegse tervisekahjustuse. Oma tegevusetusega. Karistusega mõisteti kaks kuud tingimisi vanglat kolmeaastase katseajaga. Arst. Arstid töökeeldu ei kehtestatud ja arst jätkab tööd haiglas edasi. Ja alustame kõigepealt ajakirjandus asjadest, et kui keegi pani tähele, siis reedel Eesti ajalehtede liit, Eesti ajalehtede liitu kuuluvad ajalehed, siis andsid välja terve hulga ajakirjandusauhindu, nii nagu seda iga aasta märtsi alguses on tehtud. Aasta ajakirjanik, aasta nii-öelda uuriv ajakirjandus, uuriv ajakirjandus, ajakirjanduslik materjal, aasta foto, ka maakonnalehtede kategoorias, aasta uudised ja muud sellised asjad. Ja mõtlesime, et selleks ka hea põhjus tegelikult pisut sellest ajakirjanduse hindamisest rääkida, et üks asi on muidugi auhindade andmine ja omalt poolt tahaksin sind kindlasti tervitada ühtlasi õnne soovida. Kahtlemata ära teenitud tiitli puhul Jaanus Piirsalule, kelle siis ajalehtede liidu poolt kokku pandud žürii aasta ajakirjanikuks nimetada. See pilt on tõesti võib-olla mitte aastaajakirjanike ainult, vaid ka üks Eesti üldse. Silmapaistvamaid ajakirjanike viimastel aastatel on päris pikalt olnud nüüd Venemaal ja seal noh, ikkagi päris head tööd teinud, võiks öelda väga head tööd ka, võrreldes näiteks mitmete palju suuremate väljaannete ja suuremate riikide ajakirjanikega. Aga, aga jah, see on hea põhjus pisut vestelda äkki sel teemal, et kuidas Eesti ajakirjanduse hindamine üldse võiks käia. Noh, kui vaadata neid inimesi ja neid töid ega tea, kas premeeritakse tööd või inimest, aga, aga sageli premeeritakse tööd ja, ja vahel inimeste, ütleme see aasta ajakirjaniku tiitli tiitel on inimesele, aga aga tavaliselt on mingi konkreetne kirjatükk, siis, mis selle auhinna saab. Et siis mumeelest läbi aastate on see valik olnud väga hea ja adekvaatne, et mul on hästi, harva on olnud noh, tunne, et preemia on antud kas kehvale tööle või, või, või kuidagi selline piinlik, et väga pikka aega on auhinnasaajad ja, ja need tööd olnud olnud mu meelest üsna hea valikuga, et aga mis, mis võib-olla häirib natukene ja on ka juba tükk aega häirinud, on see, kuidas väljaanded ise nendesse auhindadesse suhtuvad. Et ajakirjandus ei ole sport, kus me paneme medaleid ritta või, või, või, või arvestama, et kes, kui palju medaleid sai, et kuskil ilmuvad väljaannetes mingid sellised lood juures kandke peale tähtis ja ilmuvad siis teated, et meie ajalehe ajakirjanikud said kõige rohkem nominendid nomineeritud kohti, et siis see tundub kuidagi selline noh, väiklane ja mage ja, ja, ja hale, et mu meelest nendel ajakirjandus preemiatel ja nende saajatel ei ole oma väljaande edukuse või headusega eriti suurt sidet ega eriti suurt pistmist ja, ja ajakirjandus ei peaks ennast käsitlema mingisuguse selline spordinat võiks tuua tuua paralleeli umbes see, et kui hakatakse hindama advokaatide kaitsekõnesid ja siis mingeid advokaat advokatuuri teata, teevad pressiteated, et meie advokaadid kaitsekõnet said kaks, kaks esikohta ja nii edasi ja nii edasi. Et see konkurentsivõitlus, mis on ajakirjandusturul, võiks jääda ühte niši ja ja ajakirjanik, preemiad võiksid jääda mingisugusesse teise arvestusse, et need ei ole omavahel seotud. Kui veel näidetega jätkata, siis aasta või paar tagasi tegid Eesti Ekspressi ajakirjanikud ajakirjandusauhindade jagamisel peaaegu puhta töö, et said seal enamiku aja auhindu ja enam-vähem samal aastal või aasta pärast seda langes Ekspressi trükiarv kõige rohkem eesti ajalehtedest. Vaatad seal kolmandiku võrra või palju neil ära kukkus, et see, see milline on väljaande edukus või väljaande tase või hinnatus lugejate poolt, ei seostu kuidagi sellega, mida, mida üks või teine žürii ühest või teisest artiklist arvab. Ma tahtsin ühe teisesuunalise sellise viite teha tegelikult, et minu meelest on Kallel õigus selles mõttes, et enamus suurem enamus nendest töödest, kes neid auhindu läbi aastate on saanud, on need saanud teenitult. Tõesti on tegemist ajakirjandusega selle sõna kõige paremas mõttes. Aga küll ei saa väita, et see, et iga aasta me suudame leida Eesti ajakirjandusest, et kümmekond või noh, ka võib-olla seal nominentide nominent arvesse võttes paarkümmend tööd, mis on head, et see nagu näiteks, et Eesti ajakirjandus üldine tase on hea, et see ei ole sugugi mitte nii, et et kui nüüd sporditeemale minna siit üle, millest me veel tänases saates räägime, siis siis piltlikult öeldes ma ei ole küll suurem asi, spordiasjatundja kalle parandab mind, kui ma eksin, aga ega ei ole ju niimoodi, et kui meil on üks kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu, kes, tõsi küll, seekord olümpiamängudel medalitele ei saanud, et siis see tähendab seda, et kogu Eesti suusatamise murdmaasuusatamise tase on ühtlaselt väga hea. Et noh, samamoodi on ajakirjandusega, et kui meil on mõned ajakirjanikud või mõned juhtumid, kus ajakirjanikud on oma tööd hästi teinud et siis see ei tähenda seda, et enamuses Eesti ajakirjanduses tehakse väga head tööd, et et nahka sel nädalal juhtusin ma Eesti ajakirjandusest lugema uudiseid, mille pealkirja ma ei hakka siinkohal üle kordama, kuna tegemist oli varjamatult raamile varjamatu reklaamiga toodetele, mille noh, nii-öelda teksti oli siis ajakirjanduslikku toimetusse täiesti labaselt sokutanud mõni suhtekorraldaja ja need piinlikud uudised jagunesid enam-vähem ühtlaselt kõikide nende väljaannete peale, mis Eestis üldse olemas on. Et ei saa öelda, et mõni väljaanne oleks nagu kuidagi kõrgemaks lävepaku ka kui mõni teine, eksju, et Eesti ajakirjandus tervikuna me peaksime ikka hindama selle igapäevase rutiinse raskelt ja palehigis tehtava töö alusel. Jah, et kui veel jätkata jätkata selle väljaande ja, ja ajakirjaniku või tema artikli vahelise seosega, siis muidugi väljaandel on uhke tunne, kui tema ajakirjanik sai ja see on põhjustatud uhke uhkuse tunne. Aga noh, teades žürii tööst seestpoolt, me mõlemad oleme olnud nendes züriides et ka žüriis mängivad ju need omavahelise konkureerimise asjaolud kaasa ja see paratamatult mõjutab ka nende auhindade jagamist, ega, ega siis ei ole ju žürii lauale nii, et üks väga hea töö ja ülejäänud on kõik saast. Et tavaliselt ikka sinna sõelale jääb paar-kolm-neli-viis tööd, millele igaühest võiks anda selle auhinna, ilma et oleks häbi pärast olla, et, et seda, seda lõplikku valikut, et kellele nüüd nendest tugevatest asjadesse preemia läheb, mõjutavad päris palju ka see, see, et kui žüriis istuvad peatoimetajad, siis neil on väga ebamugav anda auhinda oma konkureerivale konkursi veeriva lehe ajakirjanikule. Palju lihtsam on siis leppida sellega, et, et see auhind läheb mõnele mõnele välja mõne sellise väljaande ajakirjanikule, kes ei ole otsuse otseselt, kas siis Ekspress Grupi või Eesti meediaväljaande töötaja, ma pean silmas seda, et nii Eesti Päevalehe kui Postimehe peatoimetajal on palju lihtsam anda auhinda näiteks äripäevale või võib-olla isegi ekspressile aga, aga mitte siis otseselt Päevalehele või Postimehele. Vot sellised nüansid kindlasti mängivad seal kaasa ja sellepärast ei maksa minu meelest ka seda, seda ajakirjanduslikku kuuluvust või väljaannet üle tähtsustada, et, et need on zürii sisemise elu paratamatult probleemid. Aga ühest ajakirjanduslikust teemast otsapidi võiks veel rääkida, et sel nädalal ühes vene noh, suhteliselt heaks loetavaks heaks loetavas Päevalehes nimega nii 105, siin on ka see, et ta ilmus pikem intervjuu Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega. Eestis on seda ka nii siin-seal juba refereeritud pisut, et et minu meelest üsna tähelepanu väärne oli seal intervjuudes. Esiteks intervjueeri isik, et ma ei tea, kas see Eestis täna enam väga paljudele inimestele midagi ütleb, aga intervjueerija, kes oli selline tuntud kodanike, muide Eesti Kirjanike Liidu liige Mihhail Veller, kes võib-olla siis eesti lugejatele on, ja üldse ma arvan, kogu Venemaal tuntud oma oma Nevski prospekti legendidega, aga ka mitmete muude muude raamatute ja lugudega. Tegemist on inimesega, kes muide, kas ta praegu elab veel Eestis või elab ta või elab ta veedab ta Moskvas tuntud kirjanikuga Venemaal, kes on tuntud oma liberaalsete vaadete poolest ja see intervjuu oli ka minu meelest päris huvitav. Iseasi on muidugi see, et kui paljude inimesteni Venemaal Nezavissimaja Gazetas ilmunud materjale üldse jõuab, tegemist on ikkagi ajalehega, mis ei ole Venemaal esmane meediatarbimise vorm isegi mitte teisenega ega kolmas, et seal eespool tulevad ikkagi televisioon raadio ja siis võib-olla tuleb veel midagi ja siis tuleb alles ajaleht, et selles mõttes noh, kindlasti see sõnum, kui ta kuhugi Venemaal läks, siis ta läks pigem eliidile väiks arvulisele kuid siiski olulisele ühiskonnagrupile. Ma ei tea, kuidas intervjuu täpselt sündis, kahjuks ei viitsinud enne saadet järele küsida presidendi kantseleist. Aga ma ei tea, kas ma ajakirjanikuna sellise intervjuu üle uhke oleks, aga kindlasti ma oleks uhke presidendina sellise intervjuu ület. Et see on väga hea intervjuu vaadates Eesti poolelt vaadates Eesti presidendi poolelt. Ta on väga tugev propaganda, propagandistlik intervjuu väga tugevate sõnumitega väga heade vastustega. Et kui ilves tõesti andis sellise intervjuu suuliselt ilma hiljem kirjalikult seda täiendamata või mingeid näiteid sinna juurde lisamata. Et siis ma ütleks küll, et, et meie presidendi tugevaim žanr, milles ta esineb, on suuline intervjuu kindlasti tugevam kui tema kõned ja, ja mitmesugused muud esinemised, väga kõva sõnum. Kui keegi seda nüüd loeks ka kuskilt, eks. Ma ühe küsimuse tooksin siit eraldi välja, et tõesti ma usun, et enamus inimesi ei ole seda intervjuud nagu originaalkujul lugenud, et küsimus on tegelikult pikemaga lõpeb, lõpeb niimoodi, et miks keskmine elatustase väikses Eestis on kõrgem kui hiiglaslikul rikkal Venemaal ja siis ilves ütleb, esiteks küllus rikub ära. Ja siis loetleb neli põhjust konkreetselt esiteks majandusreformid 90.-te aastate alguses. Teiseks läbipaistev erastamine. Kolmandaks see, et Eestis ei ole Eestis, ei ole oligarhia nagu Venemaal ja jaaguga mõnes teises riigis, mis meile sama lähedal asub. Ja neljandaks, ma ei tea, kas ma hakkan seda isegi eesti keele tõlki, ma kujutan ette, et enamus meie kuulajatest saab aru. Unasmaala varu jutt ja see on asi, mis tegelikult on Venemaal väga hästi arusaadav ja see on ka asi, mida me saame uhkusega öelda. Nagu nagu muudki nüansid, mis ta seal intervjuus teeb, et mõne küsimuse peale jutustab anekdoodi ja mitte lihtsalt anekdoodi, vaid anekdoodi, mis Venemaal on tuntud Nõukogude liidus oli tuntud anekdoot. See puudutas sõna vabadustes anekdoot või mingi küsimuse peale viskab justkui möödaminnes, et kuulge, aga miks te seda küsite? Trotski on ju sellest essee kirjutanud, et see on tase. Me lähme siis edasi eripensionide teemaga, mis on avalikkuses siin päris palju kirgi põhjustanud, ei tule just tihti ette, et mõni eelnõu saab suure vaidluse osaliseks isegi enne seda, kui see eelnõu tekst avalikult vähemasti ametlikult kättesaadavaks saab. Tegemist on ju tekstiga, mis ei ole isegi jõudnud veel valitsusse arutamisele, see on ametnike tasandil, vist on sotsiaalministeeriumis mõned ametnikud selle teksti valmis kirjutanud ja siis see tekst on sealt edasi liikunud ja ja protesti oleme kuulnud eelkõige kaitsejõudude peastaabist ja kaitseministeeriumist, ehk nagu keegi siin suhteliselt tabavalt mainis, et tegemist on küsimusega, kus muidu erinevaid seisukohti näidanud kaitsejõudude peastaap ja kaitseministeerium on üsna ühel pool rindejoont ja noh, ma usun, et neil on ka tegelikult põhjust. Jah, no tavaliselt eripensionitest rääkides räägitakse või peetakse silmas pensioni suurust, praegu käib, või on põhiosas see avalikkuse käinud arutelu käinud selle ümber, et mis hetkest, mis ajast pensionile siis jäädakse. Kaitseväelased jäävad 50 aastased, tähendab sõdurid ja noorsõdurid ja, ja noorem või väiksema aukraadiga inimesed, mõned teised kõrgemad ohvitserid natuke hiljem ja ja paljudes muudes eluvaldkondades, mis riigi poolt rahastatakse, on täpselt samuti. Et pensioniiga ei saabu mitte sel hetkel, kui, kui teistel tavalistel inimestel. Pensioni suuruse osas eriti praegust Ta ei ole olnud, on, on eripensionid ka suuruse poolest veel erinevad. See hakkab juba riigiametnikel pihta, kes on teatud staažiga, aga, aga et, et võib-olla seda selgust natuke luua, peaks rõhutama kahte asja, et esiteks, et et jutt ei käi olemasolevate, juba välja teenitud eripensionäride mingisuguste õiguste ärakaotamist, et kes on juba 51 aastased kaitseväest pensionile jäänud, see on, ega edaspidi pensionile, ükskõik milline see eelnõu tuleb, et see eelnõu ei käsitle seda. Ja samuti see eelnõu ei puuduta neid inimesi kellel on juba pool sellest ajast teenitud või, või ametis oldud, mis on siis eripensioni saamiseks vajalik, et selles mõttes õigusliku ootuse printsiipi rikuta, et jutt käib nendest inimestest, kes veel ei ole seda pensionit välja teeninud? Jaa, või ei ole siis poolt aega sellest ära teeninud, et see, see täpsustus peaks kõikide nende jutuajamiste juures olema? Kui siin veel võib-olla natuke statistikat lisada, siis tegelikult see inimeste arv, kes praegu ülipensioni saavad, see ei ole üldse väga suur eripensioni. Vastavalt seadusele saavad Eestis politsei- ja piirivalveametnikud kaitseväelased, kohtunikud, prokurörid, samuti ka riigikogu liikmed, endised, kes on vastava vastava aja riigikogu riigikogu liikmed olnud. Tõsi küll, praegused riigikogu liikmed enam eripensioni ei saa ka, sest et see seadus muudeti mõned aastad tagasi ära ja kokku on neid inimesi peaaegu 2132 2130 200 ei ole palju. Sealhulgas siis 525 kaitseväelast. 143 riigikogu liiget või presidenti, 53 kohtunikku, 31 piirivalveametniku, 30 riigikontrolli ametniku, 21 prokuröri ja üks õiguskantsler. Ja kui rääkida summadest, kui palju kulub eripensionide maksmiseks, siis 2008 oli see summa 253 miljonit krooni ja 2009 269 miljonit krooni. Keskmine eripension siis tulenevalt sellest ametilt, kust tuli pensionile mindud, oli vahemikus 8267 kuni 48200 krooni ja suurim oli siis õiguskantsleri väikseim piirivalveametniku pension, näiteks kohtuniku keskmine pension oli ligi 37000 krooni, prokuröri kell 25000 riigikontrolli ametnikel 11600 ja kaitseväe pensioni saajatel 8878 krooni, et noh, tegelikult need summad tavalise pensioniga võrreldes tunduvad ja ongi suured. Aga kui me nüüd vaatame seda pensioni, mis kõige suurema diskussiooni all on olnud kaitseväelase pension, siis see tegelikult on mitte just kordades suurem kui, kui tavaline pension. Jah, no see pensionäride arv, see 2000, see on veidi petlik, Eesti riik on lihtsalt nii noor, et ja selle pensioni väljateenimiseks kulub teatud hulk aastaid. Mõnel puhul seal paarkümmend aastat isegi, et, et Eesti riik ei ole nii palju olnudki, kui, kui seal võib-olla mõnel mõnel ametikohal staaži võiks. Või peaks olema, et, et tegelikult see arv kindlasti hakkab lähitulevikus väga kiiresti suurenema ja selles mõttes tasuks süsteem üle vaadata, et valitsus praegust on otsustanud? Ei saagi täpselt aru selle otsuse sisust, kas võtta aluseks see, justkui meil ei oleks ühtegi eripensionit olemas ja hakata siis vaatama, et kellele maksta uuesti või siis ongi otsus, nii nagu see möödunud sügisel kabineti valitsuse kabinetis väidetavalt olevat langetatud, et, et lõpetada kõikide eripensionide maksmine. Ja on olemas valitsuskabineti otsus tegelikult 2008. aasta maist mis ütleb, et reform sooduspensionide eripensionide osas tuleb läbi viia ja kõik sooduspensionid sooduspensionid senisel kujul kaotada, see on väga üldine määratlus. Noh, ilmselt sellest väga üldisest määratlusest lähtudes ongi sotsiaalministeeriumi ametnikud asunud tööd tegema jõududesse välja sellisele tulemusele seaduseelnõu vormis, mis on nüüd kaitsevad härrased väga murelikuks teinud ja noh, kui rääkida, sest kaitseväelaste murest, siis tegelikult seal minu meelest suhteliselt põhjendatud, sest et ega tõesti ei kujuta ette seda, et et kaitseväe teenistuses peaks inimene olema 65. eluaastani. Ma ei ole küll mingi ekspert selles osas Donald kuskil kuskil riigis maailmas kaitseväelased, sõjaväelased pensionile saavad, aga ma usun, et 65 kindlasti sinna maailma kõrgemate tasemete hulka läheb küll. Kui nüüd peaks juhtuma vastavalt sellele olemasolevale eelnõu niimoodi, et see kaitseväelane enne pensioniikka jõudmist ei läbi regulaarseid tervisekontrolle füüsilise võimekuse teste, et siis ta seda pensioniga saama ei hakka. Et noh, ma isegi ei kujuta ette, et mismoodi siis reaalsuses välja võiks näha. Kindlasti on tegemist ühe väga olulise garantiiga kaitseväelastele praegu ja kui me tahame ikkagi sellist hästi motiveeritud kaitseväge, siis esiteks kui seda pensionide süsteemi reformida, siis tuleks need muudatused hästi ära selgitada avalikkuses mitte nagunii, et me ka siin saates peame arutama ja tegelikult seda konkreetset eelnõu meil ees ei ole. Ja teiseks ikkagi kaitseväelastele eripensioni sisuliselt kättesaamatus või noh, ütleme raskesti kättesaadavasse kaugusesse lükkamine ei ole kindlasti mõistlik. Kui see on nüüd tõesti valitsusel mõeldud Et kõikidel üldse ära kaotada igasugune varasem pensionile mineku aeg või või eripension siis välja arvatud president, kellel on ka tehtud erand, siis siis on see ette läbi kukkunud reform, nii nagu püüti ära lahutada kõiki gümnaasiumi põhikoole ühe lauaga ja, ja see ei läinud läbi, nii ei lähe läbi, võib juba ette ära ütelda, kui valitsus on mõelnud seda nii, et teeme mõttes sellise puhta laua ja hakkame vaatama, kellele oleks vaja siis see on mõistlik lähenemisviis, mitte nii, et hakkame vaatama, kellelt tuleks ära võtta eripension. Et et ma arvan, et kaitseväelased on kindlasti üks kategooria, kellele tuleks erand teha. Küsimus on selles, et kas need tähtajad, et vanused on just kõige otstarbekamalt, samamoodi tuleks kõikidel teistel läbi vaadata, kas neil on vaja anda või mitte anda. Et kui praegu jääb sõduri aukraadis kaitseväelane pensionile 50 aastaselt, no ma ei tea, mina olen 52 aastane, ma ei kujutaks ennast pensionärina ette päris. Aga sa vist ei kujutaks ennast ette kuskil Iraagis, relv käes, ringis. Osakest, ega Iraaki minek on vabatahtlik, et see on see koht, et keegi ei, ei saa sind panna sinna väljaõppel ja nii edasi. Et minu teada ei ole Iraagis ühtegi 49 aastast ka mitte. Et et et ei maksa seda vabatahtlikku teenistust Iraagis või vähemalt noh, nime poolest vabatahtlikku teenistust tuua sinna ette, mina kavatsen eeloleval suvel joosta maratoni kolme tunniga läbi ja ja kümnevõistluses teha ka 3000 punkti lõdvalt täis. Kalle, miks sa töötad ajakirjanikuna, miks sa ei ole veel sõjaväkke? Ütle missugune pension siin, ma tahaks ütelda seda, et väga palju sõltub ka sellest, millised on su enda või mida me inimesele nagu ütleme, kui me ütleme, et ta saab viiekümneaastaselt pensionile ja ta elab kogu elu teadmises, et ta saab 50 aastaseks pensionile siis võib-olla ta ongi 50 aastased selline, et tal ei kõlbagi enam edasi teenida ja ta ongi sellises vormis. Aga kui sa tead, et sa pead selle jaoks, et teenida ja, ja tööl olla olen ma teatud Ta füüsilises vormis, siis hoiad seda vormi, aga ma ei tahtnud ütelda selle jutuga sugugi seda, et kaitseväelased ei peaks varem saama. Kindlasti kindlasti peaks ja kindlasti on nad eriline kategooria selles mõttes ka, et nende elukutsega ei ole tsiviilelus midagi peale hakata. Muidu võiks ütelda niiviisi, et vaadake sportlasi, nemad ka teevad oma sporti 35. eluaastani, Andrus Veerpalu lõpetab praegust ära. Kas Kristiina šmiguni jätkab? Ei teame, et mida nad tegema hakkavad, nad ei lähe ju pensionile, me ei maksa nende pensionid, nad hakkavad millegi muuga tegelema, kes teeb oma ärikese, kes läheb mingi Henry tööle ja nii edasi, samamoodi võiks ütelda stjuardessi telePaleriinidele, et ei pea ju laval kuhu te tõesti võib-olla, et ei kõlba 60 aastasena. Nii kaua seal oma, selles baleriini seelikus ja varvaskingades ringi kõpsima, samas on teisigi elukutseid ja, ja tõesti, nad saaksid midagi muud ka teha, aga sõjaväelasel on see väga raske, kuna nad tegelikult Nende elukutsele peaaegu ei olegi tsiviilelus mingit vastet, eriti kui nad on seal eluaeg teeninud, nii et ma ütlen, et, et kindlasti tuleks selles teha erandeid ja ilmselt sõjaväelased on üks, kellele tuleks erandit teha ja, ja võib-olla on veel mingeid elukutsed, aga, aga hakata seda reformi läbi viima niiviisi, et, et jutuga, et üldse kellelegi mitte mingisugust eripensionid sealt ma arvan, et see on reformisuretamine, läbikukutamine. See on tegelikult esimene selline juhtum, kus mul läks mõni kriitiline sõna öelda noh tänasel päeval mitte enam uue, aga siiski mitte selle valitsuse algusest peale koosseisus olnud sotsiaalministri Hanno Pevkuri kohta, kes oma ametiga on tegelikult hästi hakkama saanud, et et see, kuidas eelnõu nüüd avalikkuse ette on jõudnud, tõepoolest ei teeni selle eelnõu koostamise aluseks olnud eesmärk ilmselt, et ükskõik kuidas seda edasi menetleti, ma saan, et valitsus on leppinud kokku, et paar nädalat tegeletakse veel ametnike tasandil, sellega, siis tuleb ta valitsuskabineti arutlusele ja kui kokkulepete leidjast võetakse leita, siis võetakse üldse päevakorrast maha. Aga noh praegu on sel asjal juba nagu selgelt avalikkuses teatav foon loodud teatav, nagu silt on küljes ja kardetavasti jääb see eripensionide ümbertegemine järgmise valitsusega üldse. Kui üldse, nagu teha. Ja nüüd on rõõm taas rääkida rahvaliidu aseesimehest Ingvar Tšižikov ist, kellest meil siin ka mõni saade tagasi oli juttu, nimelt mulle väga meeldis, kuidas Ingvar Tšižikov oma erakonna ja kogu Eesti rahva ees vabandas ja me siin saates tsiteerisime seda, vabandust erakonna pärast, vabandas ta erakonna ees, vabandas ja erakonnad pärast. Et rahvaliit on ju teatavasti üks Eesti suurimaid erakondi pealt 10000 liikmega, tõsi küll, keegi ei tunne kedagi peale Villu Reiljani ester, tuiksoo, kes erakonda kuuluks, aga aga, aga noh, need inimesed ikkagi, ma oletan, on reaalselt olemas. Vastasel juhul oleks väga piinlik lugu ja, ja juba siis, kui see vabandus Postimehe veergudel ilmus, tõsi küll, väga paljud ei jõudnud selle vabanduse lugemiseni, kuna see oli keskmise pikkuse artikli viimases osas, aga, aga noh, tähelepanelikumad siiski jõudsid juba siis ma mõtlesin, et huvitav, et et mis saab inimesest, kes erakonnas siiski, mida? Ma arvan, et endiselt juhib Villu Reiljan Villu Reiljani kohtus käsitlemist nõudnud tegude eest avalikult vabandust palub ja näed, läks ainult siin tsipa-tsipa mingi kuu, eks ju, ja siisikov on erakonnast välja heidetud. Tõenäoliselt on tegemist esimese korraga eesti poliitika loos, kui parlamendierakonna aseesimees lihtsalt laksid erakonnast välja heidetakse. Mina vähemasti küll sarnast näidet ei tea? Jah, et ära kunagi ütle, et midagi sellist ei ole enne olnud. Ei, parlamendierakonna aseesimees ei ole Eestis aga erakonnast välja. Põhikirjaliselt ei ole päris koomiline, et Aseesimees valitakse erakonna kongressil tema poolt hääletavad siis kongressi delegaadid ja tal peaks olema päris suur mandaat võrreldes võrreldes nii tavaliste juhatuste liikmetega kui, kui, kui ka kõikide muude erakonna juht ookeanist tegutsevate inimestega, et et see on umbes sama olukord, kui rahvas valiks Eestile parlamendi liikmed ja siis tuleks parlamendi juhatus kokku ja otsustaks mõne neist välja visata, parlamendist. Aga, aga noh, põhimõtteliselt niida nii, ta on põhikirjas sätestatud ja, ja ma saan aru isegi miks, miks ta, miks ta nii võib-olla et keegi peab saama juba aseesimeeste hea tahtmise korral välja visata, aga, aga veider on selle juures see, et et samas istuvad erakonna endised juhid, kes on kas uurimise all või ka mõni neist isegi kriminaalkorras süüdi mõistetud ja, ja neid ei viska sealt rahvaliidust mitte keegi välja, et nende käitumine on selline. Okei. Aga, aga eks see kõik tervikuna olen selline ühe erakonna. Noh, ma ei taha nüüd ütelda agoonia aga, aga selline noh. Poelne Finsklus, et ma arvan, et pärast järgmisi parlamendivalimisi kujuneb põhiliselt ikkagi küsimuseks see, et kuhu siis nüüd rahvaliidu liikmed, kes tahavad poliitikas edasi tegutseda hakkavad kuuluma, või kellega nad liituvad, et see võib Eesti erakondadele päris päris oluline küsimus olla, kuna ega rahvaliit ei ole sugugi selline partei, kellel ei ole paasi või struktuuri või, või, või väga palju mõjukaid liikmeid kohtadel, vastupidi, et rahvaliidul Rahvaliidu tugevus on just selles, et neil on kohapeal palju lugupeetud inimesi ja kohapeal paljud lugupeetud tegijaid, kes vajaksid siis ka pärast järgmisi parlamendivalimisi mingit väljundit riigi tasandil ja milline erakond neile seda suudab pakkuda või, või kuhu nad kalduvad. Ma arvan, et see ei ole väga selline terviklik liikumine, aga aga kindlasti selle nii-öelda raipe jagamine on, on päris päris ahvatlev. Ahvatlev noh, nii nii ühele kui teisele teile, et see ei ole kindlasti nii, et sotsiaaldemokraatidel saavad selle tüki endale, et seal on, seal on kindlasti paljude erakondade poolehoidjad. Ma vaatasin siin järgi, et kes sinna rahvaliidu juhatus üldse praegu kuuluvad, seal on terve Eesti 23 liiget ja sinna kuuluvad lisaks erakonna esimehele kes muide on Kaarel Rüütli tuletan jälle siit eetrist inimestele meelde, et ei ole Villu Reiljan. Sinna kuulub ka auesimees Arnold Rüütel, aseesimehed on Ene Tomberg, Ester Tuiksoo, Jaanus Männik, Kajar Lember, peasekretär on Tarmo Sormet ja juhatusse kuuluvad veel Vello Tafenau, teiste seas Mai Treial, Villu Reiljan, muide, kes on ka ringhäälingu nõukogu liige, on mul rõõm mainida siinkohal rahvusringhäälingu eetris. Ja, ja siis terve rida inimesi tipnedes Jaak Alliku, Tiit Tammsaare, Jaan Õunapuuga, et eks ta üks selline naljakas seltskond tõepoolest, ja ma nõustun kallega, et ega seda rahvaliidu nimelist erakonda meil tõenäoliselt 2011. aasta parlamendivalimiste järel riigikogu fraktsioonide nimekirjas näha ei õnnestu, et saab olema tõenäoliselt kas siis nelja või viie erakonnaga parlamendi koosseis meil üle üle üldse esimest korda. Et kui seal džiisiku palju veel tagasi tulla, siis ma tegelikult mingis mõttes ka mõistan neid rahvaliidu juhatuse liikmeid, sest et ega sa džiisikovi tegevus nüüd erakonnale Need rangelt erakonna seisukohast vaadates kuidagi kasu ei toonud, sest isiku avaldused olid sellised suhteliselt maa-õhk tüüpi avaldused ja ja vähenegi see erakonna maine, mis kas ta üldse oli, aga noh, vähemasti erakonna juhtide seisukohast teda kindlasti veel natuke oli, et see kippus kaduma. Aga aga noh, kui me vaatame ka seda, et mida, kuidas on siis kirjeldatud rahvaliidu juhatuse poolt seda, miks Tšižikov välja visati või mis ta, mis need kaalutlused pärast väljaviskamist olid, siis ei saa ka muud teha kui naeru kinni hoida, sellepärast et rahvaliidu juhatuse liige laudile läänemets on oma blogis põhjalikult kirjutanud šiisikovi välja heitmisest ja üks blogi sissekanne kannab pealkirja Ingvar Moskva otseliin ja progressipartei ja muuseas ei vähemat ega enamat. Et härra Läänemets süüdistab Tsiisikovi selles, et oli Moskva jaoks väga tähtis Ausalt öeldes noh, mul on raske ette kujutada erakonda, kuhu veel vähem oleks põhjust kremli korvasel käel oma agenti sokutada, kui seda on Eestis. Rahvaliit, ma arvan, et Moskvas üldse keegi midagi siis ikka vist teab, siis see on üks hoog, oli üks vene teadvus klassikategelane. Aga ma lihtsalt tahan öelda, et see, see, On areng on olnud muljetavaldav tõesti ja küllap Villu Reiljan on, mille üle järele mõelda, kui tal see võimalus saabub. Arutasime täna hommikul teemasid ja tõesti enam ei mäletanudki, väga piinlik, aga Anvar tuletas meelde, et kohe-kohe on Eesti Kongressil suur juubel. 20 aastat möödub siis päevast, kui kodanike komiteede liikumine sai kokku Eesti kongressi. Ja pidasime seda vajalikuks ka saates paari sõnaga meenutada ja, ja selle liikumise tähtsust võib-olla, et. Esile tuua kasvõi äramärkimise teel, et tegelikult on praegu võib-olla sellises ametlikus Eestis mu meelest teenimatult varju jäänud. Aga kes neid vanu asju ikka viitsib arutada ajal, kui, kui tegemist on sellega, et leiba lauale saada? Jah, ei, kindlasti see Eesti kodanike komiteede liikumine eesti kongides tervikuna nüüd 20 aasta tagant valiks sellist põhjalikku põhjalikku meenutamist ja mõtestamist, sest et ma pean siin erinevalt erinevalt Kallest, kes oli eesti kongressi valitud liige Pean tunnistama, et mina olin üks nendest, kes vaatas kogu seda Eesti kongressi tegevust sellise noh, päris suure skepsisega omal ajal. Et noh, tõsiasi on ju see, et kui mõtleme kõikide nende oluliste ajalooliste pöördepunktide peale, mis Eesti iseseisvuse taastamisel olulised olid, siis kindlasti see Eesti kodanike komiteede kodanike registreerumise idee on üks suuremaid olulisemaid ideid, mis selle iseseisvuse taastamise nii lõppkokkuvõttes viisid. Ja noh, võib ju siin Öelda Rein Ruutsoo stiilis, kes muide ise ka oli Eesti kongressi liige. Et midagi poleks juhtunud, kui Eesti kongressi poleks olnud ja õigemini vist Rutsa mõte oli see, et oleks olnud palju parem, kui Eesti kongresse poleks olnud, sest vaadake Leedus ja sellist asja ei olnud. Ma kahtlen selles mõnevõrra, ma arvan, et tegelikult ikkagi Eesti iseseisvuse taastamise üheks olulisemaks Eelduseks ja, ja kõige tugevamaks jooneks oligi see, et Eesti vabariik taastati just nimelt õigusliku järjepidevuse alusel ja seda õiguslikku järjepidevust, kuidas ka, ei tahaks nüüd tagantjärele keegi vaidlustada, seda ei ole võimalik just nimelt seda kodanike komiteede liikumise tõttu ühena paljudest põhjustest teha ja noh, see, kuidas kodanike komiteed või Eesti Kongressi ja ülemnõukogu suutsid koos töötada Eesti jaoks kõige otsustavamates hetkedel, et see on ka kahtlemata äärmiselt-äärmiselt oluline ja ma usun, et ka 30 40 aasta pärast saame nende inimeste otsuseid suure tänuga meeles pidada. No kui rääkida nüüd konkreetselt Eesti kongressi tähtsusest, siis seal võib palju selliseid asju välja tuua, aga ja, ja kindlasti ma ei suuda niiviisi ühe hommikuga anda ammendavat hinnangut tervele suurele liikumisel, aga üks asi, mida ta kindlasti tegi, see kodanike komiteede liikumine oli see, et ta aga teisi liikumisi mõjutas sellise radikaalsemate hoiakute suunas, et, et kui rääkida rahvaliidust 88 või vahva kindlasti vabandust, rahva kindlasti 88. Nad eelmine teema tuli veel sisse seosest sisikovigaga aga rahvarindest 80 889, siis et tolleaegne ikkagi põhiliin rahva rahvarindes oli, oli iseseisvus Nõukogude liidu piires või nii kummaliselt kui see kõla isemajandamine. Aga ikkagi nõukogude liidu piires iseotsustamine, aga ikkagi nõukogude liidu piires. Mida need inimesed iganes ise mõtlesid, on, on teine küsimus, aga, aga ma räägin sellest ametlikust keele pruugisti ametlikust avaldustest. Kodanike komiteede liikumine ja Eesti kongress rääkis siiski Eesti Vabariigist väga selgelt. Väga kõvasti mõjutasid kas või sümboolika kasutuselevõtu, ehkki selle sümboolika võtsid teised ja teiste inimeste valitsused kasutusele, aga, aga see kindlasti teine asi ta siiski tõmbas väga selge piiri Eesti kodanikke ja, ja hilisemate migrantide vahele. Ja ma arvan, et ehkki tollel ajal anti paljudele migrantidele või venelastele kodakondsust tõesti selle rohelise kaardi alusel või oma tahteavalduse alusel loeti neid Eesti kodanikeks aga ta tõmbas ikkagi hilisemas elus ka vahe sisse ja välistas selle kodakondsuse nullvariandi, et kõik oleks algusest peale siin Eesti Eesti riigi täieõiguslikud kodanikud. Et mida see tähendab tegelikult valimistel, seda me näeme praegust Tallinna valimistest, kus, kus või, või üldse kohalikest omavalitsuste valimistest, kus valivad kõik sõltumata sellest, kas neil on Eesti vabariigi kodakondsus või mitte. Et selliseid asju on palju ja ma arvan, et 91. aastal kindlasti Eesti kongress mõjutas ka seda deklaratsiooni, mille alusel Eesti taasiseseisvus seal olite. Väga suured Eesti Kongressi mõjud juures ja, ja kindlasti oli Eesti Kongressi või Eesti kodanike komiteede liikumisel palju esindajaid ka põhiseaduse assamblees, nii et sealtkaudu on ka ta tugevasti mõjutanud meie põhiseaduse väljatöötamist. Et hakata rääkima, et see Eesti kongress või Eesti kodanike komiteed olid selline tähtsusetu liikumine, see kindlasti ei ole õige ja, ja ma ei räägi seda juttu sellepärast, et tõesti ma olin esimene Eesti esimese Eesti kongressi liige ja et see on üks väheseid kohti, kuhu ma üldse olen kandideerinud ja valituks osutunud. Et mitte sellepärast vaid selline oleks mu hinnang ka siis, kui ma ise ei oleks omal ajal sellega olnud seotud. Iseasi on see, et kindlasti Eesti kongressi juhtidel oli vähem sellist poliitilist ja võib-olla ka organisaatorlikkuja korralduslikku kogemust kui, kui nii mõnegi teise liikumise või, või rahvarinde või tolleaegse ka Nõukogude eliidi juhtidel. Et, et see kõik nägi suhteliselt kaootiline, vahest välja ja ja, ja muutus sellisteks noh üldrahvalik kõnekoosolekuteks või, või halvasti korraldatud asjadeks, aga aga see ei võta ära tähtsust, mis tal sisuliselt oli seal seal võib-olla kuskile sattus mõni mõni mõni mõni halvasti korraldatud asi sisse või mõni halvasti välja kukkunud asi, lihtsalt selliseid asju oli kõikidel liikumistele, aga, aga et kogemuste puudust, eks need kogemused tulid ajapikku ja, ja lõpuks mõju oli, oli, ma arvan, kindlasti võrreldav. Kas need sama suur kui rahvarindel, aga, aga kindlasti võrreldav rahvarinde mõjuga. Seal ei maksa ka unustada, et need kaks organisatsiooni neid omavahel siiski üsna suures osas noh, kas need läbipõimunud on õige sõna, aga oli rahvarinde aktivisti teiste seas ka Edgar Savisaar, näiteks kes kuulusid Eesti kongressi ridadesse ja väga paljud Eesti Kongressi tegelased olid rahva Henderiines tegevat, kui me mõtleme nüüd neid kahte nii-öelda esindus organite, millel kummalgi oli pisut nagu puudu sellest täielikust legitiimsust Eesti rahva esindusorganist, ühelt poolt siis ülemnõukogu, mis oli tegelikult ikkagi nõukogude võimustruktuur kuigi vabalt valitud ja teiselt poolt Eesti kongresse, mis oli parlament ilma riigita. Ja kes ka vist ei kuulutanud ennast ametlikuks riigivõimuks, kuigi sellesuunalisi kutseid oli, eks ju, siis ülemnõukogus istusid meil toredasti. Mart Laar ja veel mitmed Eesti Kongressi. Poolel olnud inimesel on Kaido kama, Kaido Kama ja, ja teised, teisest küljest nagu ma ütlesin, et ka Eesti Kongressi liikmete seas olid Ignar Fjuk ja ja Edgar Savisaar ja veel mitmed rahvaliidu tegelased, nii et noh, see vastandumine tagantjärgi nüüd, kui ajaloolased seda vaatama hakkavad, siis kindlasti oli olemas, aga ta ei olnud ikkagi päris selline mustvalge kogu kogu sel perioodil. Kõik need suhted, vastastikused seisukohad, seisukohad Eesti iseseisvuse taastamise, teede ja viiside suhtes, need olid ka väga kiires muutuses, et me praegu noh, tõesti võib hakata mõtlema, et aastal 88 kohe öölaulupidude ajal taotlesid Eesti täielikku iseseisvust ja selle iseseisvus just nimelt taastamist sellisel viisil, nagu ta lõpuks teoks sai. Kaugel sellest, et tegelikult ma arvan, et 88. aasta alguses sellise taastamise peale ei mõelnud mitte keegi taastamist soovisid vähemasti avalikult väga vähesed ja see ongi see Eesti Kongressi roll, et lõpuks me sellisesse sellise juriidilise õigusliku lahendini välja jõudsime. Olukorrast riigis. Tean, võib-olla selgitan, Anvar alustab sporditeemaga ja, ja ma, ma pean, võib üldse selgitada, miks me sellest räägime. Ma tihti ajalehtede spordikülgi lugema ei satu, aga juhul kui sport murrab ennast välja ajalehe arvamusküljele, siis ma ikka huviga loen, et teada saada, et missugused siis tänapäeva spordis Eestis sellised põhilised tõuke-tõmbejõud on ja sattusin siin paar nädalat tagasi lugema Postimehe veergudel ühte ühte kommentaari kus autor kutsus siis kultuuriminister Laine Jänes tagasi astuma, kuna Eesti sportlased olümpiamängudel Vancouveris nii halvasti esinenud ja ma pean ütlema, et ma väga just ei süvenenud sellesse, mõtlesin, et näe, missugune iroonia, eks ju, et et ei ole väga vaimukas. Ja siis mingi nädal hiljem ma sain aru, et see ei olnudki irooniat, seal mõeldud irooniana sai tõsiselt mõeldud, et tõesti Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv tõsimeeli mõtles, et kuna olümpiamängudelt Eestile tuli ainult üks hõbemedal ja kõik muud saavutused, mida ennustati, jäid nagu nagu toomata, et siis kultuuriminister Laine Jänes, kes kelle, kelle nii-öelda haldusalasse kuulub ka sportsportlane meil Eestis väga-väga suuresti riiklikult rahastatud, et kultuuriminister peaks tagasi astuma. Et ja seda ma nüüd olengi siin mõelnud, et huvitav, et huvitav, et kuidas sellesse nii-öelda palvesse või kutsesse peaks nagu suhtuma. Natukene ida poole, kuhu me täna juba oleme vaadanud, aga seal tõepoolest juhtuski selline lugu, et seal oli vist küll ameti spordiminister ja, ja ta astuski tagasi Venemaa spordiminister seetõttu, et Vene sportlased olümpiamängudel piirdusid vaid mõne medaliga ja, ja, ja ka hokimeeskonnal läks üsna nadisti, mis on Venemaa puhul väga oluline näitaja, aga, aga see Venemaa näide võib-olla ongi hea, et aru saada, miks. Ma ütleksin, et mul on täiesti kama, kas jänes astub tagasi või ei astu tagasi. Et ta võib ju seda teha, aga see ei puutu asjasse ja seoses olümpiamängudega kohe kindlasti mitte. Et. Teatud režiimides on niiviisi, et tippspordi eest peaks vastutama valitsuse liige ja tippsport on sellise valitsuse mure ja prestiiži ja, ja, ja kõikide muude asjade küsimus ja ja see on umbes samasugune noh, asi nagu, nagu mingi riigihange või või, või muu tähtis küsimus, et kui see, kui see äpardus või ebaõnnestub, siis vastutab minister. Et vabas ja demokraatlikus riigis ma arvan, peaks tippsport olema selline asi, mille eest riigi valitsus ei vastuta ja ja isegi, kui riik toetab mingisuguste tagasihoidlike summadega tippsporti, siis ei peaks meil olema sellist sellist süsteemi, nagu olid nõukogude liidus või või Hiinas või Põhja-Koreas kuskil või veel enam, Saksa demokraatlikus vabariigis oli selline moodustis ka olemas. Kus tippsporti peeti selliseks mingisuguseks riiklikuks prioriteediks, mida arendati maksumaksja rahaga täie rauaga ja ja siis mindi, mindi võitlusse ja näitama, kui kõva riik me oleme. See kõik kõlab väga õigesti ja, ja ma olen kahtlemata nõus sellega, et vaba ja demokraatlik tänapäevane ühiskond ei peaks tippspordis saavutusi seadma riikliku poliitika osaks. Aga paratamatult meie teeme seda, et kui sa siin ütlesid, et eriti suure rahaga Eestis nagu sporti toetades mul oleks nagu vastu vaielda, et tegelikult need numbrid, kui nüüd hakata erinevate ridade pealt kokku otsima kahtlemata ulatuvad sadadesse miljonitesse kroonidesse. Tõsi ja, ja kui lähedalt endaga üritavad ja, ja seovad poliitpoliitikud tippsportlaste saavutusi, no selle näiteid ei ole meil vaja kaugelt otsida, et ka see nädal raekoja platsil, kus ühte ainsat hõbemedalit siis nii-öelda tervitati, et seal oli kogu Eesti poliitiline tipp, oli koos, eks rääkimata kõikidest nendest poliitikutest, kes olümpiamängudel käisid, on varem käinud ja, ja ka sellest toredast tavast, mille kohaselt ju kõik võimalik, kes spordialaliitude esimeesteks on minu meelest kas ainult poliitikud, et ma ei teagi, et mõne spordialaliidu presidendiks või kuidas neid nimetatakse esimeheks ei ole mitte poliitiline figuur. Et ühest küljest jahme, positsioneerib ennast sellise liberaaldemokraatliku kaasaegse modernse ühiskonnaga, kus sport on igaühe oma tervise küsimus ja tippsport on lihtsalt tore, et samas, teisest küljest me käitume täpselt nende samade reeglite järgi mille järgi elavad need sinu poolt nimetatud tänaseks mõned juba kadunud riigid. Ma olen nõus sellega, et ega see rahastamine ei ole arusaadav ja, ja lihtne ja selge ja, ja selle kallal peaks, võiks väga palju norida, kellele antakse, kuidas antakse, kui palju antakse, mil viisil seda raha hangitakse, et kui sa nimetad, et poliitikud on väga paljudes kohtades eesotsas, siis mõnes kohas. Hei, mehed eesotsas, aga põhjus on üks ühel mõlemal puhul hankida raha. Sellepärast valitakse sellised inimesed sinna etteotsa ja, ja eks see ole, eks ole, võib-olla hoopis meie spordiõnnetused, et muul viisil ei ole võimalik seda raha anta, võib-olla see tuleb ka sellest, et Eesti riik on väike. Aga üldiselt ju maailmas on tippsport selline asi, kus teenitakse tohutuid summasid, mitte ei pea neid summasid peale maksma, et kui ma tulen jälle oma lemmikala juurde, et kui sa võtad lahti televiisoris mõne mõne tennise suurturniiri ja vaatad neid väljakul mängivaid mängijaid, siis sa võid olla kindel, et tegemist on inimestega, kes teenivad üle miljoni dollari aastas. See ei ole mitte vaesedega toetust vajavaid inimesi Eestisse, paraku on tihtipeale teistviisi, et ka tippsportlasi tuleb toetada ja, ja midagi ei ole parata, nad saavad riigi poolt abi, ehkki mina arvan, et et põhiliselt, kui riik midagi peaks toetama, siis on lasteaia noortesport ja, ja, ja eelkõige selles mõttes, et lapsed ja noored oleksid terved. Et kas need kasvab, kas neist kasvab ka mõni tippsportlane, et see on nende endi ja nende vanemate ja, ja muu selline küsimus, et kui, kui jänes millegipärast peaks tagasi astuma, siis ma pigem otsiksin seda põhjust või vaataksin sinna laste ja noorte poole, et kuidas see on korraldatud ja kas see on meil hästi korraldatud ja kui palju lapsed saavad sellest osa. Ja kui palju see sõltub sellest, kas lastevanematel on piisavalt raha või ei ole raha. Et, et meie laste ja, ja rahva üldine tervis peaks olema riigi mure. Ka nendel juhtudel, kui lastevanematel endal selleks raha ei ole. Et praegu on see suuresti jäetud kohalike omavalitsuste hooleks ja otsustada ja igal pool ei ole sellega lood hästi ka nii suures linnas nagu Tallinna linnas, kus on, on, on päris palju viimasel ajal igasuguseid purelemisi ja raha äravõtmise just sellepärast, et kohalikule omavalitsusele, kellel ei ole raha ja et noh, sisuliselt ka riigi poolt pandud kohustust ei ole. Riik on mõnes asjas oma käed väga osavalt puhtaks pesnud ja näitab kohaliku omavalitsuse peale, et küsige sealt. Aga lõpuks, kui, kui see tervise küsimus jõuab haigekassa, niisiis peame ikka kõik koos maksma ja siis peab riik maksma, et selles mõttes puudub tasakaal ja, ja kui ma otsiksin jänesele mingit põhjust, miks ta peaks tagasi astuma, siis ma otsiksin just sealt, aga mitte sellest, et Eesti sai olümpiamängudelt hõbemedali, ma arvan, et see on väga hea tulemus. Meil on aastaid ja aastaid olnud olümpiamänge, kus me ei ole saanud, et mitte punast krossigi sealt olümpiamängudelt. Ja, ja ma olen lugenud ka arvamusartikleid, et et meie selline nii-öelda ebaedu põhjus, ma ei näe küll mingit ebaedu, aga ebaedu põhjus on see, et et nõukogude süsteem hakkab otsa saama ja nõukogude ajal kasvatatud sportlased hakkavad lahkuma. Veerpalul on viimane aasta mõne aasta käsil ja, ja šmigun olevat ka ikkagi Nõukogude produkt. Ma ei tea küll, mis otsast, aga et nüüd meie süsteem ei suuda enam häid sportlasi toetab, ma võiksin nendele kommentaatoritele ütelda seda, et nõukogude ajal me saime talisportlane talispordi olümpiamängudelt vist. Äkki ma eksin, aga ma väidan, et kaks medalit, üks oli Ants Antson aastal 64 kiiruisutamises kuld ja teine oli Allar Levandi kahevõistluses pronksmedal ja see oligi vist kogu meie saak ikka mängudelt ja nüüd, kui me saame vabas Eestis endale hõbemedali Kristiina šmiguni kaelas, siis me ütleme, et see oli kohutavalt kehvasti, kohutavalt halb ja veel kõige naljakam, et selle pealt peaks veel tagasi astuma. Tegi minister. Nõukogude ajal ei astunud ka ministrite et olümpiamängudelt medaleid saadud. Sellega tänaseks ka lõpetame. Stuudios olid ajakirjanikud Anvar Samost ja Kalle Muuli, nädala pärast jälle. Olukorrast riigis.