Alan David Vseviov ja te kuulate uunikumi. Ajaloolane ja pedagoog David Vseviov kirjutas MASU tipphetkedel ajalehes Postimees hetk saabunud majanduslikus, poliitilises ja ideoloogilises ummikus. Vajame uusi väärtusi, seevia või kuulatakse palju raadiost, kui ta müstilisest Venemaast räägib. Ajaloo käsitlemine seal huvitavad teda, eriti need inimtüübid, kes toimetab, võtavad ajaloo areenil varjamatult, kes tulenevalt sisemisest ülbusest häbematu, sest nende kätesse antud absoluutsest võimust ei pea teesklema minevikku, maandub David Vseviov ka oma muusikaga emotsioonidest rääkides. Muusika on minu jaoks loomulikult oluline, sellepärast et see on keskkond, kus ma viibin, ma arvan ikkagi mõned tunnid päevas väga sageli, tahtmata seda teha, ta on taustana olemas vahel sõites, autoga, mõnikord toimetades köögis. Aga kui ma meenutan muusikat, siis meelde tulevad mingisugused pildid, mis seostuvad pigem inimestega kui mõne muusikapalaga. Sonalitaks Käsmu kirik ja üks ja minu tänapäeva Moskva konservatooriumi professori sõber. Ja me tegime seal nii tööd, et tema harjutas Corellid ja mina lugesin oma ajalootekste. Istusime seal kahekesi Käsmu kinnises kirikus ja tegime töö. Huvitavad on Janet mälestused, Sa hakkad isegi kahtlema, kas see võis nii olla. Aga millegipärast on mul tunne, et Marino marini külastas Tallinnat. Aga võib-olla see ei olnud see. Ja see mulle seoses mu vanaemaga. Me oleme kontserdil ja praegu ma sellest räägin ja ma hakkan kahtlema, kas ikka oli. Marina Mareenive oli sa millegipärast mingi Kuuba Chazz? Ma ei tea, miks see nii on? Ikka ju kahtled iseendas? Absoluutselt täpselt seda muusikat, aga ta on mul meeles keskkonnana kui vanaema, kes oli siis juba päris eakas. Ja ju siis teda hakkas seeliku lukk pigistama kohti ja millegipärast istudes vargsi tegi selle luku lahti. Aga Helle tõusmist keeldus, nagu lukud seda sageli teevad, keeldus ta tagasi tulema sellesse asendisse, kus ta oli. Ja see vanaema mure jäänud meelde. Ja sellele eelnes siis mingisugune muusikal, nii et minu mälestused muusikaga on valdavalt sedalaadi, on üks erand suur elanud, see on, keda seostub Juhan Viidinguga, Tõnis Rätsepa lavakavaga. Just eilsel päeval kuulsin, Jakob kreem esitab kava kunagist ja kolmekesi me rändasime selle kavaga mööda Eestimaad ja esitasime seda nina lihtsalt autojuhi rollis ja niisama sõbrana siin ja seal ja vot need etendused, need ettevõtmised, kõik see, mis seal toimus seal millegipärast meeles ja ta muutub aina rohkem ja rohkem oluliselt. Aga kõik olulised asjad nagu joonistuvad detailsemalt välja. Nii et ma mäletan isegi neid üksikuid detailikesi ja loomulikult sõda muusikat, mida tegid Tõnis ja Juhan kõikidel nendel kordadel vihmasaju käes kuskil imelikes, Antsla laululavade peal ja nii edasi, nii et need on säigad. Muusikaga võikski midagi hõõrdeplaadilt mängida. See on ju juba ka ammune aeg ja paljude jaoks on see, kuigi nüüd tänu kreemile saab ta olema natukene agdaliseeritud. Aga ikkagi ta kuulub juba aastakümnete tagusesse aega. Ma mäletan kõiki neid sõnu, aga ma mäletan neid kuskil oma sees, ma ei oska neid kuidagi ette laulda, ei isegi meenutada. Minu jaoks on see kuidagi niivõrd orgaaniline tervik. Näitleja Kersti Kreismann on meenutanud, kui me koos teatrikooli lõpetasime, oli kogu kursusel tormi ja tungi vaim sees ikka Johaniga eesotsas, et hakkame tegema teistmoodi teatrit, kuigi ise vist ei teadnudki, mille vastu mässata. Siis tuli aeg, kus Juhanist sai Draamateatri esinäitleja. Loomulikult oli Juhan populaarne isiksus terves Eestis. Vitaalne, vaimsust ja jõudu kiirgav poeedina vapustav nagunii. Juhani populaarsus teatris oli lihtsalt silmatorkav. Ja siis äkki 80.-te keskel tuli Juhani eneseotsingute sissepoole süüvimiste aeg rahulolematus iseenese, ilmselt ka teatri ja ühiskonnaga. Näitlejana astus ta suurest mängust kõrvale. Muusikaetendustel saatis Juhan Viidingut klaveril Tõnis Rätsep. Elo Viiding on kirjutanud tema intellektuaalsete Skaba reedes koos sõbra ja mõttekaaslase Tõnis Rätsep. Madaldus kõige tugevamini protest sumbunud ühiskonna selles valitseva seiskunud mentaliteedi vastu. Juhan Viidingu sõna- mõjus selles kontekstis harjumatult otsekohese hinnanguna elule ja inimestele. See puudutas, ärritas ja pani muigama, raputas või lohutas, kuid ei jätnud iial kedagi külmaks. Viidingu põlvkonnakaaslased mäletavad tema vaimukaid kalambuure ja jäljendamatut olustiku poeesiat ka päris tavalistes seltskondlikke situatsioonides. Ometi ei ole Juhan Viidingu hääl üksnes põlvkondlik, vaid küsib oma küsimusi endistviisi, ulatudes üle ajab unustamatu lemmiklauluna, kõlab emeriitide pidu. Viis Juhan Viiding, Tõnis Rätsep.