Hommik surub maadligi mõtted ja inimesed. Harjumused võidavad aistingud. Täpne määratlus igale kellaajale. Igale nädalapäevale. Igale aastaajale. Aga kui panna hommikul, kui veel on pime, põlema küünal ja mõtiskleda natuke või lihtsalt vaadata tulle võib ennast mõelda veel hetkeks kuskile ära. Ja siis minna autobaasi või kus tahes. Või kujutledes end rongi peale joostes hoopis jooksmas metsas. Võimalusi on palju muuta, aistinguid. Tuleb lihtsalt aru saada harjumuspärasest. Ja mõelda asja ümber. Missugune suurepärane hommik. Sellist pole mu elus kunagi ennem olnud. Uus päev on nagu puhas leht millele pole veel keegi midagi kirjutanud. Virgun südakuu südames. Kõikjal tilgub. Ja mu liikmed sulavad lahti. Kivid on härmas. Ilm nakatub ja laseb tundmatul viivuks ilmuda. Enam ei kata ennast piltidega asjadest vaid kuulatan huminat alguse ja lõpu kokkupuutest. Nüüd näen enda sisse ja enda seest välja suurt valget ja suurt musta. Sulamas teineteisesse. Lipud logisevad külmas tuules. Vaba lenn, vaba õhk sujuvalt ületormide. Valu on suletus. Pilved on taevas ja muutuvad nagu merigi. Kas sa täna öösel jõudsid teisele kaldale ujuda või lõpes varem uni? Vennad ohverdavad ikka veel sest kõik järgnev on kõigile teada. Raudsisalikud saabuvad sügis koiduga kugistades valgeid pilvetriipe kuhtunud tiibadega kärbsed mängivad viles, pillirändurid jooksevad teedelt kraavidesse. Kuivanud kuusest kostub Kylie. Esivanemate vaimud seiravad mind igast kandist. Juba aastaid pole neile toodud urje. Aastate ajastute kestad torkimas korpas jalge all. Ent Ulila jääb ikkagi kaugeks, kuigi alati on ta näha. Vesi laiutab ükskõikselt ümberringi ja niriseb tasa üle äärte. Lohistan enda järgi märgi juukseid, mis tahavad maasse kasvada takerdudes küüntega mägede taha. Lahutan vaime, varjest rinnus kummaliste kalade keskel taob trummi hullunud nõid mitu korda kiiremini ja kõvemini kui vaja. Ja mina pean aina tammuma trummi rütmis nõiatantsu Urila manu. Käin üle teederägastiku mu ümber on müra välja ronida, isa surematut lendavat teede kohal ja itsitavad kukun, ronides sellili. Teesklen surnut. Mind visatakse minema. Armastan ja see on vajadus nagu vee järele. Teid kõiki tahaks korraga armastada. Lehti, kärbseid, tolm, kive, inimesi. Hõrk lõhn hõljus tuules. Homsete tuledeteedest. Kui nägin esmakordselt su rindu Sinu silmade helmestest liuglevad keerlevad tuiskavad, kukuvad helbed, mis keeravad kokku suuri, hangi kurbusest, tunnen end ära lumest ja sinu naerust. Ilma ei oskagi olla. Ja see ongi igavene talv. Sajab lõputut lund, nagu su hingetükikesi. Kui ainult oskaks olla lumi katta kogu maa. Kui ainult oskaks armastada. Ja ma usun, et sünnin uuesti lumena. Ja ma usun Kui maa oli himuralt joonud päikest ja vihma laskis oma ürglisast välja vilja. Sinu ja minu. Me roomasime abituina emakese rinnal püüdes tema Nisast juua piima. Liigraske oli Talmeid kanda. Tasa. Tänan, haldja, ilm. Lumi katnud emakese surilinaga. Kunagi pole liig vara või hilja. Sumame teineteise pooleni uueteni surilinas. Püseledes vaarume lume lumbuses. Kuni kevadel kasvavad meist lilled. Siis naerame kui vasikad mäluga näid oma piima soojades suhtes. Jälle kõik on, kui aegade alguses. Minus kõik on kui aegade aegade alguses. Pragunemata veel kuldmunakoormus sees. Muss sees, Päikest pole veel, ei ole maad ega kuud. Ürglind otsib veel, kuhu saaks, kuhu saaks laskuda. Ilmatar valmistub sünnitama veel kord, veel kord. Taevalael astub sõrg, metskult on siia teel. Peagi vappub ilm ja õhk öösse puurib kärss. Sinu ümber vaikus, vaide tähed koidiku eel. Nii sa tantsid, nii satanssid. Nii, sead, tantsid, nii saad, tantsid, tantsid oma tantsu. Hing murdquennas lahti võõraist vormidest, heitku endalt maha küttked, võõrad rüüd, oma loomishetkest, siis ma äkki leian end, kui sa tantsid, kui saad, tantsid, kui sa tantsid, kui sa tantsid tantsida oma tantsu tada, tada. Jälle kõik on. Viirastused hõljuvad parvede vete kohal. Leidmiste ja kaotuste pimedas ürgmetsas tuuled paiskavad nelja ilmakaare suunas. Käendume keerdkäikude käändudes ja, ja, ja ja, ja, ning et võib-olla siiski ning. Ei. Või? Ja. Ei ja ei ei ei ei või ei. Ja ja H ja ei kuidas ei ning ja et ei kuidas ja sest ei või ehk ja külmunud laugastest leidsime sootulukesi. Viirastused hõljuvad parvedena, vete kohal leidmist ja kaotuste pimedas ürgmetsas. Tuuled paiskavad nelja ilmakaare suunas. Käendume keerdkäikude käändudes. Ja ja ja. Ja ja, ning et võib-olla siiski ning ei või jaa. Ei ja ei. Või ei? Ja. Ja H ja ei. Kuidas ei ning ja et ei kuidas ja sest ei või jaa. Külmunud laugastest leidsime sootulukesi. Jäätunud rabasse ehitati tuleriit ja süüdati tuhapäeva öösel virvatulede ja mülka külaliste viimaste huntide vastsündinud karupoegade auks soost tekkinud külamehe ja naise auks, kes asustasid maa Galilea ja Ugala meeste mälestuseks, kes liivas keeravad külge kuuldes märguande pasuna häält. Jääonnidesse külmunud mälestuseks. Aga mitte kunagi prožektorite auks, mille kiirtes hulluvad rahvad Kui viimane mull maailma vahusest suust paiskub hiiglasuureks ja valusalt lõhkeb väsib tavast mullitamast. Pühib oma langemisest langetõbise lõusta puhtaks. Ehk lähevad tal krambid üle ja elu v lüseleb teda oma süles. Vahetab end täis pasandanud titemähkmeid. Kuid karta on, et saatus paljastab saatana vale. Ta on ära vahetanud hälli lapsed. Lärin kuivanud leiva koorukest. Ja vaatasin tühjusesse Kedagi pole ju mitte kedagi. Kuigi püüan ennast määratella, veel on vaja natukene aega. Ma toon kadunukese tühjusest tagasi murrang koorukesega hamba katki ja saan aru, et aeg oli hüüda. Aga ma ei saa suud lahti ja, ja sunnitakse, saan suu lahti teha. Aga ma olen kõik hambad koos koorukesega ära järanud. Sosistan. Aga mulle pakutakse ikka koorikut sõi ja hüüa, sunnitakse jälle. Tühi veeklaas käes kartes komistada jalus, vedelevad krutsifiksi otsa ja purustada klaasi. Kirik on suur ja kõle. Kusagilt kostub harmoonium häält. Jõuan küünlavalguses keldrini. Maarja-Magdaleena tantsib seal öösärgi väel ja Jeesus harmooniumi taga. Oh andke mulle vett. Ah rumal, tantsi parem. Metantsime keerleme, lendame aina hoogsamalt. Ja Jeesus mängib lõbusamalt ja lõbusamalt. Kuni sööbinud veri altari ees voolab koolnutes tsoonist tagasi. Jäsemed ja pead leiavad oma kohad keha tompude küljes. Kelder rebib oma juured lahti jäigast paepinnast. Me kõik koos kirikuga tantsime. Naeru Pugistava laotuse poole. Tal polnud huvisid. Ta oli üksik. Ta armastas jalutuskäike. Ja kui tal oli tahtmine, siis ta magas. Ja kui seda polnud, Dakonutas Te, küsite, kas oli ta elul mingi mõte. Ei olnud. Ma vastan, ei olnud. Kas siis on eludel mingi? Tulevik. Minevik. Lapseea, isa. Olevik. Mis veel? Olgu, töö, olgu eluinstinkt nagu loomadel. Aga ta ihkas enamat kui instinkte. Ta ihkas surematust ja sai surma, mida ta ka ihkas. Olgu siis, et pääle seda midagi pole. Aga seda polegi vaja, ainult arvas, et ta pääle surma kuidagi veel edasi elab ja saab veel pikalt surma nautida. Pikalt näha enda kooniat kõrvalt. Kuid see oli üürike nagu igasugune nauding siin elus. Ja see oli kordumatu. Olid küünlakuu viimased päevad. Raiusin kaevu jää sisse augu. Öösel lõppes vesi otsa ja läksin uuesti kaevule. Kui jää raksatas, süütasin küünla põlema. Hammutasin sealt vett. Ja kui vesi tasaseks jäi nägin mustendavast sügavikust iseennast. Ta vaatas mulle süvapilguga otsa suu salapäraselt, muigel. Vahtisime kaua üksteisele otsa. Ta rääkis minuga, aga ma ei saanud ühestki tema sõnast aru. Ainult aimasin, mida ta tahab öelda. Vesi hakkas kinni külmuma. Ise valuliselt rahutu, et enam ma ei näe teda kunagi. Kui taevas vilksatas midagi, vaatasin üles. Taevas, mis oli äsja pilves, oli löödud hetkega selgeks ja lõputud tähed moodustasid pikki sõnu ja lauseid. Nendes oli sõnum, millest sain korraga aru. Valu kerkis uulile ja karjusin hääle ära, tähtede poole. Karjumise karjud südant tühjaks ikka ei karju. Jäi vaikseks. Ja kuulsin vaikuses tähtede laulu ja kohinat del kõrvades. Värvilised valguse jutid, virmalised vilkusid taevas. Olin nõiutud unedesse. Aeg on igast hetkest lahkuda. Olid küünlakuu viimased päevad. Ja minul olid küünlad otsa saanud. Leidsin veel ühe musta küünla. Süütasin ning tuba täitus mustavalgusega. Kollid tantsisid lõbusalt toas ringi aga mina olin kurb. Istusin veel tükk aega ahju ees. Kui valgeks läks, läksin päeva tõusuvad. Sellest ajast, kui nägin ennast kaevu sügavikust, olin rahutu. Ja see sõnum, mille kirjutasid tähed aimasin veel seda, kuid aegamisi istub seegi. Püüan tal sabast veel kinni haarata. Aga ta lipsab mul käest. Siis aga sain tähtedest aru, taevas. Ei saa enam soojas toas olla. Pean minema.