Heiki Suurkask täna räägime Kanada eestlastest ja alustame siis ilmselt 19. sajandi lõpust, kui eestlased oma jala Kanadas maha panid, ütleme esimesed eestlased. Nii palju, kui me teame, siis talude päriseks ostmise aeg tähendas Eestis sellist aega, kus väga paljud jäid tegelikult ka oma taludest ilma ja tahtsid väga palju põldu edasi harida. Üks laine, mis läks kõigepealt, läks Eestist ida poole. Kõigepealt jõudis ka Krimmi ja üks üks lähtepunkt, kustkaudu eestlased Põhja-Ameerikasse hakkasid kolima, oligi just Krimmi kaudu, sest seal jõuline agitatsioon käis, et lähme sellisesse kohta, kus ikka tegelikult vaba maad ja ja kõik arvasid, et selleks on Ameerika. 1800 üheksakümnendatel aastatel näeme juba esimesi eestlaste kolooniaid keset Ameerika keskLäänte keset Kanada keskläänt Alberta provintsis soskatsioonis. Jaga Ontarios. Sel hetkel me näeme, kuidas esimesed eesti asundused hakkavad tekkima Kanadasse. Hakkasid tekkima küll inglisekeelsesse Kanadasse reeglina, sest prantsuskeelse poolega millegipärast nagu eestlastel pisut vähem kontakti olnud eesti tollane kanalisatsioon on selgelt näha inimesed tulid sinna selleks, et alaliselt jääda. Nad panid endale adra maasse, ehitasid oma uued talud ja, ja rajasid praktiliselt endale Põlise põlise elamise. Osa sellest on tõenäoliselt tänaseni säilinud. Aga muidugi enamik tänastest kanada lastest saabusid siiski mõnevõrra hiljem, pärast. Maailmasõda on need inimesed, kes Eestist lahkusid 1944. aastal, kes läks siis Rootsi kaudu Kanadasse või ühendriikidesse kes püüdis saada siis ruttu ja otse Kanadasse, nii kuidas see võimalik oli? Nemad on ka olnud enam-vähem, ütleme, Kanada püsielanikud, sest need inimesed, kes 44. lahkusid ja võib-olla ka nende järeltulijad, nende naasmine Eestisse on olnud ikkagi suhteliselt väikesearvuline. Nende naasmine sai alles võimalikuks aastal 90 91, sest sinnamaani oli piir siiski siiski üsna tugevalt kinni. Need, kes varasemal ajal tagasi üritasid tulla, ei olnud sugugi kindlad, et nende elu siin eriti turvaline saab olema. Tõesti Kanadasse mindi, kõigepealt mindi Saksamaa kaudu, siis Kanada riik võttis teatud kvoodi alusel inimesi vastu. Teine laine tuli Rootsist tänu sellele, et kuna Rootsi riik hakkas osa välisbaltlasi Nõukogude liidule välja andma, siis ülejäänud, kes ei tahtnud küüditamiste ja vangilaagrisse sattumise hirmus siia tagasi tulla, otsustasid pigem ettevõtte nii-öelda omad viikingiretked. Kanadasse võeti jälle paadid alla, seekord küll mõnevõrra turvalisematesse tingimustes kui 44. aasta miiniväljadel. Aga siis 49. 50. paiku jõudis Kanadasse veel suurem uus laine eestlasi. Tollal arvestatakse, et eestlaste arv kasvas 16000-ni Kanadas. Täna räägime Kanadas umbes 23-st 1000-st ametlikult registreeritud eestlasest ja kui nüüd juurde arvata eestlaste järeltulijad, räägitakse isegi 50-st 1000-st inimesest. Et praegu tõesti eestlaskond Kanadas on tugevamaid eestlaste kants maailmas üldse ja ta on pigem selline piirkond, kus eestlaste arv on järjest kasvanud. Hääbumise ohtu seal eestlas eestlusel küll ei ole. Kanadas on eestlaste ühinguid ja seltse terve rida ennekõike külon kolonisatsioon, eestlaste asustus sinna keskendunud Toronto piirkonda. Hiljem on rännatud väga palju ka Vancouveri suunas. Kanada meeldis eestlastele ennekõike sellepärast, et loodusolud, et oli sarnane Eestile. Alguses küll oli oma elu seal paikapanemisega tõsiseid probleeme, sest kõigepealt enamik leidis tööd ainult metsatöödel. Hiljem leiti küll võimalus linnadesse ümber kolida ja paljud kanadalased on küll leidnud endale väga tugeva jalgealuse leidnud alalise töö, alalise elukutse. Aga ütleme kõigi kanadalaste kohta väljend rikas kanada onu siiski kehtida ei saa. Aga üldiselt see põlvkond ja nende otsesed järeltulijad, kes läks Eestist ära 1944. aastal, reeglina kuulub noh, ütleme hästi kindlustatud inimeste hulka. Kanada on üldiselt ju immigrantide suhtes väga soosiv ja sisserändajana seal lihtsam tööd leida ja lihtsam endale rakendust leida ja, ja need eestlased, kes sõja lõpus Eestist lahkusid, olid reeglina mõnevõrra parema haridusega ja nad on mõnevõrra ettevõtlikumad inimesed ehk reeglina, kes natukenegi jalge alla tahtis saada, segas jalad alla sai ja Eestis olijale tundub tõesti, et kanadalane olen jõukam, Kanada eestlane on jõukam, rikkam, aga, aga samas ega ilma tööd tegemata ei saa jõukustega rikkust ka Kanadas ja elatustaseme kõrgus ei tähenda mitte ainult seda, et sa oled kõrgemat palka, vaid tähendab paraku ka seda, et sa pead maksma kõrgemaid üüri maksma rohkem rohkem igasuguste teiste teenuste eest. Ehk kõrgem elatustase ei tähenda tingimata seda, et seal on palju rohkem raha pihku. Kui jääb ja samas on mulle räägitud ka minu lähisugulased, elavad Kanadas, et see põlvkond, kes alates 1990.-test Kanadasse siirdus, ei ole olnud enam, ütleme nii, stabiilselt edukas. Jah, no probleem on ilmselt natuke teistsugune inimeste taust, kes nüüd otsivad välismaalt välismaale minekut, on, lähevad sinna reeglina tööpuuduse probleemi pärast. Nad ei lähe küll alaliselt juuri maasse panema, nagu 100 aastat tagasi asunikud läksid. Nendel ei ole ka sellist takistust, mis takistaks neil tagasi tulla nagu nende, kes pärast sõda läksid. Aga tõesti tänane eestlaskond, mis maailmas laiali valgub, ennekõike küll Soome ja mujale, esiteks nad ei ole osanud, ei ole väga palju organiseeruda. Teiseks, nad on siiamaani tõrgetega kohalike seaduste suhtes, see tähendab, et oma töö legaliseerimine ei ole alati kõige paremini korraldatud ja see takistab praktiliselt ka kohalikku ühiskonda mõnevõrra rohkem juurdumist. Tõesti on kolmas laine eestlasi, mis maailma laiali valgub. Esialgu on eestlasi maailmas küll vähem, kui oli 100 aastat tagasi väljaspool Eestit, et siis räägiti 200-st 1000-st eestlasest laias maailmas, nüüd 160-st, võib-olla ka kuni 200-st 1000-st. Sisuliselt tõesti tänane eestlaskond, kes maailma laiali valgub, ei ole seni veel endale jalgu alla saanud sellel määral nagu, nagu me võiks võrrelda vanema põlvkonnaga, aga võib-olla paarikümne aasta pärast näeme juba ka jõukamaid Kanada uuseestlasi.