Tänases keskeprogrammis meenutame Afganistani sõda, mis algas 1979. aastal ja lõppes 1989. aastal. Saates esinevad ajaloolane Küllo Arjakas ja afganistani sõja veteran Kaupo Kindsigo. Vestlust juhib Marje Lenk. Küllo Arjakas, te olete afganistani sõja kohta palju materjali kogunud, kohtunud sõjas, käinud meestega ja raamatuid uurinud. Millal see teema teid huvitama hakkas? No ma arvan, et see huvi on olnud võib-olla viis, kuus viimast aastat, eks ole, seotud natukene minu erialaga ja eks ma olen ka natukene sõdade ajalugu uurinud ja, ja ma olin ka pikka aega Eesti sõjahaudade hooldeliidu ehk ühiskondliku organisatsiooniga seotud eestlastest teises maailmasõjas, kas ühel või teisel pool fronti oli üsna palju räägitud, aga eestlased on ka alates 1944. aasta järel olnud ju erinevates sõdades või erinevas sõjategevuses natukene otsinud ka eestlasi, kes näiteks 1956 olid Ungaris seal oli neid väga vähe, 1968, Tšehhis ka üsna vähe. Järgmine suurem sõjaline konflikt oli siis Vietnami sõda ning Afganistan eeskätt Ameerika Ühendriikide eestlasi, oli teatavasti Vietnami sõjas ja sealt järgmine nagu öeldut, Afganistan, Jaapani sõda. Ja võib olla huvi eeskätt tulikki eestlastest langenute aega. Olen üles otsinud päris mitmete hukkunud eesti poiste, kas siis vanemad, et nende õed-vennad või lähemad sugulased ja, ja püüdnud nagu selle kaudu teemasse ka süveneda mitte nii-öelda abstraktne sõda läbi ajaloolase pilgu, vaid ka konkreetselt siis ühe või teise inimese sõdaks paraku oma elu selles sõjas disja teiselt poolelt, eks selle tööga olen ka kokku puutunud väga paljude meestega, kes ise selles sõjas kas siis lühemat või pikemat aega olid sunnitud osa võtma. Ja iseenesest kirjandus afganistani sõja kohta on äärmiselt, et ulatuslik. Ma arvan, et vene keeles on võimalik, kui vaadata umbes kahtesadat raamat, vot mis on praeguseks ilmunud selle sõja teemal ning ka üsna ulatuslik on siis ingliskeelne kirjavara niiet lõputute meetrite kaupa lisaks ka terve hulk veel interneti sait, et mis on kättesaadavad üksikud mehed, üksikud garnisoni väeosad diviiside kohta eraldi leheküljed foorumit. Nii et materjali iseenesest on ju äärmiselt palju. Mida te ise sellest ajast mäletate, kuidas informatsioon sõja alguse kohta teieni jõudis? Sellel ajal ehk siis 1970.-te lõpul, 80.-te algul, see oli aeg, kui ma lõpetasin keskkooli ja, ja läksin ülikooli. Ma arvan üsna kindlalt, et ma sain sellest sõjast teada ühe naabertänaval elava vanaproua suust, kes siis oli kuulnud raadiost lühist kest ametlikku teadaannet, et vastavalt kahe riigilepingule Nõukogude Liidu Afganistani lepingule Nõukogude väed tahtsid piiri, et nii-öelda appi minna sõbraliku afganistani demokraatliku vabariigi valitsusele mulle hiljem järele vaadanud muuseas sõda lühikest ametlikku tassi teadaannet näiteks ilmunud rahva hääles, rääkimata noorte häälest või mõnest teisest otsast Eesti NSV ajalehest. Vägede sisseviimise info oli vaid raadio teel ja alles hiljem isegi rohkem aastatel 1000 981980. Kas mul on nüüd tagantjärele ka vaadanud neid arti, kleid tulid siis toonastes lehtedesse eeskätt Rahva hääl, noorte hääl, Kaja kiri, näiteks küsimused-vastused, siis mõned üksikud artiklid üldse Afganistani üldolukorra ja ka selle sõja kohta. Ta nagu mäletan tookord saadet, teenime Nõukogude liitu, mis oli pühapäeva hommikul, mida ka ETV trantsleeerress, kus olid ka mõned reportaažid, aga nad kõik olid umbes selles stiilis. Nõukogude väed aitavad sõbralik afgaani elanik, kas seal siis teatud põllumajandustöödel või teatud sildade valvel ja nagu midagi seal rohkemat ei toimugi. Ja loomulikult, mida ma mäletan sellest ajast solis ärevus, mis oli ju sadadel ja tuhandetel inimestel eeskätt nendel vanematel del, kelle lapsed kutsuti teenima Nõukogude armeesse ja kellel oli küllaltki suur tõenäosus sattuda Afganistani. Ja kahtlemata see mure, see ärevus ka oma tutvusringkonnas ka oma tuttavate seas on, on väga selgelt mällu sööbinud. Kui palju Ameerika hääl kajastas neid sündmusi? Kui seal oli suuremaid sõja sündmusi, siis sellest mõnesuguseid reportaaže ilmus iseenesest ameeriklased. Esimesel mitmel aastal olid suhteliselt eemal afganistani teemast. Nad jõulisemalt sekkusid sündmustesse ja afganistani võitlejate toetamisse, sõjarelvade moona ja kõige muuga. Ikkagi alles 1980.-te aastate keskel ja teisel poolel. Olen näinud ka üht üsna kuulsat. Katke telest. Ma olin Pärnu inimene, aga juhtusin Tallinna Soome televisioonis näidata. See oli ilmselt 1980. aasta jaanuarikuu algusest. Kuidas siis nõukogude sõjalennukid lendavad üle teatud territooriumi ja tookordsed afgaani leiad üritasid neid lennukeid tulistada eest laetavatest püssidest mis olid tegelikult kasutusel 19. sajandi keskel. Afgaanid sõdisid siis tookord inglastega tookord nende varustus oli äärmiselt nõrk, sõjatehniliselt äärmiselt mannetu. Oh, kuidas Afganistani sõda algas? 25. detsembril 1979 kell 15, null null tookordse Moskva aja järgi, mis ka ju Eesti NSV-s kehtis, alustasid siis Nõukogude väed Usbeki NSV-s Amuda reapiirijõe ületamist. Algas vägede liikumine. Kui veel täpsem olla, siis marss algu stiinovi ehk Nõukogude Liidu kaitseministri käskdirektiiv, õigemini aint kell 12, samal päeval, kolm tundi hiljem läksid mehed liikvele 25. detsembri õhtul teadaolevalt kell 19 33 siis rasketes ilmastikuoludes Kabuli lennuväljale maanduma hakanud transpordilennuk nelja mootoriline kell 76 pani vastu kõrgmägesid. Ja selles lennukis mõistagi momentaalselt hukkusid seitse piloot, tee 37 dessantväelast jõeksa meest muudest väeosadest. Selles lennukis oli ka kaks bensiinitsisterni koos järelhaagisega ääreni bensiini täis. Üks nendest õhudessantväelastest oli eestlane Kiviõlist pärit dessantvägede reamees Aarne Vinni. Tema oli siis Vitepskis õhudessantdiviisi koosseisus ja teatavasti diviis oli üks esimesi, mis siis õhu teel afganistani paisata. Ja tema on siis esimene Eesti NSV sõja ohver. 27. detsembril kaks päeva hiljem algas siis Kabulis Nõukogude eriüksus lasteoperatsioon ET vallutama Ta ta pealinna elutähtsad strateegilised objektid, noh nagu ikka sõjaväe objektid, politsei, välisministeerium, kaitseministeerium ja kõik muu, kaasa arvatud ka valitseja amiini palee amiini palee ründamisel sai surma teine Eesti NSV-ga seotud mees. Tema oli siis Andrei, kus minu andmetel on ta Moskvas sündinud, aga ta on lõpetanud Tallinnas keskkooli hiljem lõpetanud idagi tri Instituudi Moskvas. Ja tema oli siis KGB eriüksuse juures pustu keele tõlgiks, aga mõistagi palee ründamise ajal oli temaga sõjamees kuulivest seljas, automaat vööl granaadid ja kõik muu. Tema on maetud siis Tallinna sõjaväekalmistule. Kaks-kolm esimest päeva ja tegelikult kas esimest kirstu saadetakse nende traagiliste sündmuste järel ka Eesti NSV poole teele, milleks siis Nõukogude väed ületasid 1979 detsember riigipiiri. Võib-olla peaksin tegema väikeseks kurssi afganistani varasemasse ajalukku, Koriik tekkis maailmakaardile 1919 ja ütleme 1900 viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel. Eks ta natukene orienteeruv nõukogude liidule ja natukene orienteerub ka Ameerika Ühendriikidele. See oli selline bipolaarne kahe pooluseline maailm, kus siis nii-öelda kolmandad riigid püüdsid nagu kahe suurvõimu vahel laveerida 1900 seitsmekümnendatel aastatel. Del tundus eriti just Nõukogude Liidust vaadatuna. Ameerika ühendriigid võib-olla nõrgenevad on takerdunud nüüd aastateks Vietnami sõtta. Samal ajal Nõukogude Liit saavutab edusamme näiteks Etioopia, Angola, Nicaragua ja mitmed teised riigid. Ja eks ka Afganistan läheb sinna. Suhteliselt stabiilne aeg oli Afganistanis kuni 1970.-te aastate alguseni. 1974 Sis teostati Afganistanis riigipööre, ajal, mil nende kuningas oli parasjagu Itaalias oma silmi ravimas. Ja võimule tuli siis afganistani rahvademokraatlik partei mis oli, nagu nad ise teatasid, marksistlik partei. Ja nüüd häda võib olla Nõukogude Liidu jaoks, oli selles, et need võimule tulnud seltskonnad sattusid omavahel suurt tülli. Ehk selles rahva demokraatlikus parteis oli siis üks tiib ehk halge grafas ja teine partšam, ehklipp. Ja mitmel aastal mõlemat tiivad nagu vannuvad truudust Moskvale, mõlemad ütlevad, et nemad on Lenini õpetuse järglased. Ideoloogiliselt mõlemad on kommunistlikud rühmad. Aga noh, meil on teatavad taktikalised erinevused, teatavad konjuktuurselt erinevused. Ja kindlasti vahe oli ka selles. Kalg ühendas siis peamiselt pustused, aga partšami, tyyp mitmeid teisi rahvusrühmi Afganistanis elab üle 30 rahva ja rahvarühma. Pustud on tõepoolest kõige arvukam kamat, üle 40 protsendi. Aga seal on katadžik Kukesaare, Usbek, kehturkmeene, aima keht, Lutšid ja nii edasi ja nii edasi. Nii et seal on isegi nagu eristatud 57 suhtluskeelt ja üle 200 murde ja suur osa ka neid tülisid, mis ka tänases Afganistanis on tegelikult nende erinevate rahvusrühmade vahel pluss ka usulisel pinnal, sest ka on sunniidid valdavas enamuses selle kõrval šiiidid, vähemal määral hindu iste ja kõiki teisi üsna keerukas rahvuslik, usuline konglomeraat. Ja pärast seda esimest pööret siis 1978 toimus Afganistanis järgmine revolutsioon, mida on nimetatud aprillirevolutsiooniks. Mõned ütlevad, et see oli pigem juba Nõukogude Liidu toetatud kommunistlik riigipööre ja kuninga järel võimule tulnud president kukutati. Noh, selline klassikaline riigipööre, pommitati lennukitega presidendipaleed, president võeti vangi koos oma 17 pereliikmega järgmisel päeval kõik löödi maha. Ja seejärel nagunii-öelda need vanad sõbrad ehk selle rahvademokraatliku parteis kaks tiiba jagasid võimu omavahel ära. Ehk siis ühe tiiva esindaja. Tema esimees oli siis taraki. Tema võttis endale aprilli revolutsiooni isa ja teejuhi Tiit Leht, temast sai uus president ja Pabracarmal teine mees oma tähenduselt. Tema sai asepresidendiks ja amiin siis välisministriks ja teiseks asepresidendiks. Ja üsna pea alustati siis Nõukogude Liidu mõistes sotsialistlike revolutsioonide, ka mitmete reformidega kuulutati välja usuvastane võitlus, pandi koraan avalikult põlema, lubati läbi viia maareform ja nii edasi ja nii edasi, nii et noh, see meenutas nagu selliseid nõukogulik reforme 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Ja tõepoolest Nõukogude liit leidis, et kui üks riik tuleb sotsialismiorientatsiooni poole üha selgemalt, siis seda tuleb toetada toda, sinna saadeti Nõukogude insenere, sinna saadeti Nõukogude spetsialist, et ehitada mõned elektrijaamad, ehitada mõned teed ja 1978 kirjutati siis Moskvas alla ka kahe riigi pruse heanaaberlikkuse ja koostöölepingule. Et etteruttavalt, Nõukogude väed tulid afganistani vastavalt sellele lepingule hiljem uuriti juriidilist poolt, aga selgus, et kõik on korrektne. Väed tulid vastavalt kahe riigi varem sõlmitud lepingule ja ainukene häda nüüd Moskvast vaadates oli see üsna pea sai selgeks, et president taraki on üsna võimetu sellise Igapäevase valitsemise tööga, ta on pigem selline meie mõistes idamaine despoot ja suurusehull. Ja samal ajal siis tema välisminister ja teine aseminister FK miin on väga töövõimekas väga otsusekindel ja võimeline reforme läbi viima. Milline see Afganistan ise oli? Ta meie mõistes oli ju tegelikult keskaegne riik, polnud ühtegi raudteed äärmiselt vähearenenud tööst pluss kirjaoskamatus kusagil 90 protsenti tee. Nii et ette kujutada, et sellisest vähe arenenud riigist on võimalik ühe-kahe-kolme aastaga teha nii-öelda sotsialistlik polügoon, sotsialistlik riik, kas see on ju üsna naiivne ja tõepoolest reformidele tekkis vastuseis 1000 978979 algul eeskätt just usujuhid kutsuvad üles afgaani inimesi, siis võitleme uskumatute kommunistide vastu on mitmeid rahutud, tõsi, mitmeid ülestõuse linnades ja eriti maal siis valitsusvastased grupeeringud tugevnevad ja selles olukorras kommunistide erinevad tiivad lähevad üha rohkem tülli ja nendevaheline võimuvõitlus aina tugevneb. Ning kolmest tippmehest Pabracarmal saadeti poliitilisse pagendusse Prahasse, TšehhoSlovakkiasse uueks Afganistani suursaadik KOKS. Ja ka nende tülide ajal nüüd ka Nõukogude Liidu sõjaväelased satuvad üha enam mures sest aeg-ajalt laekub erinevaid andmeid, et ka selles nii-öelda rahva demokraatlikus parteis on ikkagi teatud tyyp, kes pigem otsib akte Iraaniga. Iraan oli tollel ajal Ameerika Ühendriikide sõiduvees ja, ja don teatavad taotlused nii-öelda kommunistliku orientatsiooni võtnud riik võib jällegi pöörata teisele poolele. Ja sündmused nüüd, mis viivad Nõukogude vägede sisseviimiseni väga selgelt kulmineeruvad 1979. Sügisel. Nimelt kõigepealt taraki lendas Kuubale mitmenädalane selline kolmanda maailma riikide suurseminar ja sellel ajal siis amiin kasutades, et tema peamine oponent on riigist väljas, tegi rea muudatusi valitsuses, pani enda soosikud kõrgetele ametikohtadele, kuni sinnamaani välja, et üks tema lähisugulasi kas sa parteilist või riikliku ametikohta tracki tuli tagasitee peal kohtus 10. septembril Moskvas NLKP Keskkomitee peasekretäri Leonid Brežneviga. Kui Brežnev oli väga murelik ketamiin, keda peeti natukene selliseks kahtlaseks tegelaseks koondab enda kätte liialt suure võimu ja tolle aja Kremli hinnangutes siis sai selgeks, et kellelgi tuleb panus teha. Aga kas teha nüüd panus karmallile või teha panus amiinile, seda mitmed kuu jooksul ei suudetud otsustada. Ja veel mõned nädalad hiljem, 16 september toimub Afganistanis pööre, selle rahvademokraatliku partei erakorraline pleenum, kus siis ühehäälselt nagu ikka tookordsed kommunistlikud pleenumi Tolid, otsustati tyh taraki tagandada peasekretäri koha pealt riigi presidendi koha pealt ja kõik temale lojaalsed ministrit vallandada nad kõik parteist välja visata afganistani uueks liidriks, partei liidriks, riigi liidriks saab üksmeelselt amiin. Ja nagu ikka tookordne sõnastust, Ki läks erru tervislikel põhjustel hakati Moskvas kartma natukene ka varem ja Moskvale jagati ka Afganistanist lubadusi, jätarakkijad oma pooldajate vastu repressioone ei võeta. Ta aga tegelikult oktoobri algul amiini käsul ka taraki tapeti, kui väga täpne olla, tal lammutati padjaga isegi vägivallast mitte mingeid jälgi ei jääks. Ja, ja kui need teated jõudsid kremlisse, siis seal oli üsna tõsine šokk. Tracy oli Nõukogude Liidu sõber, Brežnev ise oli julgustanud teda, tal oli lubatud, Tracy jääb ellu ja Brežnev kõikide mälestuste järgi võttis ikkagi isikliku solvanguna, et nii-öelda Nõukogude Liidu sõber on tape toot. Kuna tema isiklikult lubas veel Tracy julgeolekut ei elu garanteerida ja järgnevate sündmuste käigus siis eeskätt partei liinis KGB liimis jõutakse järeldusele, et on vaja midagi amiiniga ette võtta. Ta uuritakse ja selgub, et on kunagi Ameerika Ühendriikides õppinud. On mingeid andmeid, et võib-olla Ameerika luure keskagentuuri mõju all olnud kusagil 1960.-te algul tundub, et kui varem oli, ta kõhkleb Afganistan sisamiini juhtimisel. Ta läheb ikkagi Ameerika Ühendriikide mõjusfääri. Eks nõukogude sõjaväelastele tundusid juba Ameerika ka tiibraketid, mis paigutatakse Nõukogude liidu piiride lähedusse võimelised kiiresti tabama Kesk-Aasia raketipolügoone ja kosmodroomi ja kõike muud. Nii et nii-öelda rida poliitilisi ja sõjalisi põhjuseid. Ja algul otsustas ka nõukogude liit lahendada amiini probleemi siis atendaadis. Ja 1979 oktoobrist Novembris detsembri all kul korduvalt otsiti võimalust, kuidas amiin, passoli, operatsioon, ahhaa tähendab, kas teha ta latendavat ja selleks saadeti Afganistani KGB eriüksuse seniit väga kogenud snaiprit, aga amiin ettevaatliku mehena sõitis erinevaid teid. Autokolonnis oli mitu Mercedest, keegi ei teadnud, kus ta istub. Veel arutati võimalusi terve autokolonn granaadiheitjate puruks lasta. Aga selgus, et ei ole võimalik seda kahe kolme minuti jooksul läbi teha. Võeti muuseas ette katse amiin mürgitada ja üks Nõukogude KGB agent üks Usbek taluubov. Tollel õnnestus infiltreeruda ülemkokana miini lähikonda. KGB agent töötas mitu kuud amiini residentsis aga isegi selle mürgitamisega. See keerukus oli üsna ette prognoositav, sest Lamiin kasutas ka iga päev toidu maitset. Ta abi katse tehti 13. detsembri pealelõunal. Aga see ebaõnnestus, sest klaasi mürgitatud Coca-Colaga jõi ära hoopis amiini vennapoeg, kes ametikoha järgi oli Afganistani vastuluureülem. Need paralleelne tegevus. KGB mehed üritavad erinevaid atentaadi variante. Poolest tugevneb ka surve Moskvast, et kui amiini nii-öelda personaalküsimust ei lahendata, siis me kaotame selle riiki tervikuna. Ja 1979 novembris detsembri algul, siis Nõukogude juhtkond, tippjuhtkond, nii-öelda väike poliitbüroo jõuab järeldusele, muud lahendust ei ole, kui tuleb saata Nõukogude väed Afganistaani. Mida hõlbustus tegelikult see, et nii amiin kui katarakti, ehkki olid eelnevalt korduvalt palunud abi Nõukogude Liidult mässulisi maha suruda, on leitud 14 palvekirja. Taotlused olid täiesti olemas ja 1979 detsembri algul algas Kesk-Aasias. Kas Taani sõjaväeringkonnas siis 40. armee formeerimine, uus nõukogude armee, mida viia siis üle riigipiiri ja paralleelselt siis õhudessantdiviisi õhudessant, vägede polgud kui mobiilsemad üksused. Ja 1979 detsembri teisel poolel oli selge, et ükski atentaadi varianti õnnestu. Selleks, et riiki mitte kaotada, tuleb väed sisse viia ja nagu algul sai öeldud, 25. detsembril hakkasid väed liit. Kui ma 27. detsembril teostati, siis Kabulis võimupööre ehk amiin koos oma sugulastega, kaasa arvatud oma kahe alaealise pojaga, nad kõik tapetud Te lasti maha selle Pačsbeki palee ründamise Camiini residentsi käigus. Ja nendest sündmustest siis vägede sisseviimine ja võimu ülevõtmine saigi alguse siis pikka aega sõda, mis lõpeb 1989 15. veebruaril Nõukogude vägede viimaste üksuste lahkumisega ehk ligikaudu 10 aastane sõjategevus Afganistanis mis kahtlemata on pitseri pannud kogu sellele riigile nii tollel ajal kui ka rida tänase Afganistani probleeme on tegelikult kõik tagasi viidavad 1979.-sse aastasse. Ja kahtlemata, nagu ma algul alustasin, on ju ka sellega seotud üsna selgelt ka praegune Eesti vabariik ehk toonane Eesti NSV. Noh, ega me ei teadnud ja Afganistanist õieti mitte midagi sellest sõjategevusest, mis veel meelde jäänud on, et noh, kuivõrd kahe riigi vahel olid head suhted, siis võib-olla ka mõned raadiokuulajad mäletavad afganistani rahvavabariigi vaipa päev kaks korda kolm meetrit, sellised ilusad tumepruunid-tume punakat villased vaibad kahtlemata omaette, võib-olla Eesti spordiajalukku jäänud sündmus, kuidas Pärnu kalakombinaadi jalgpallimeeskond võitis kolm null Afganistani vabariigi meeskonda jalgu pallis, aga noh, see kõik on selline pehmem pool või see natukene isegi lõbusam pool. Teisele poolele jäävad ikkagi need mehed, kes sattusid Afganistaani ja teisele poolele. Kahtlemata jääb siis ka 38 39 Eesti NSV-s pärit või Eesti NSV-s afganistani saadet 1000 sõjameest, kes ka oma elu seal jätsid väga täpselt seda arvu isegi keerukas välja tuua, sest noh, metoodikad on natukene erinevad. Mõnedes statistikates võetakse arvesse ainult, kes konkreetselt sõjategevuse suhtes kusid. Samal ajal selline üldlevinud rahvusvaheline sõjaohvrite statistika loeb ka sõjas hukkunut, et hulka need, kes surid aasta jooksul pärast sõjakollet sõjategevusest saadud haavadesse ja tõepoolest üks inimene venelane, Viljandi õhudessantvägedega seotud mees suri Viljandis pärast Afganistanist naasmist, aga ikkagi nendesse haavadesse, mis ta seal riigis saanud oli. Praegustel andmetel toonases Afganistanis sõdis 1652 kutsealust, sõdurit voi seersanti aga Eestiga seotud inimesi läbi selle 90 aasta Afganistanis oli märksa rohkem sest rida kõrgemaid eesti ohvitsere takordselt siis Nõukogude armee ohvitsere. Eestlastest ohvitsere sattusid Afganistani ju tegelikult teistest sõjaväeringkondadest üks eestlasest polkovnik, kes saadeti Afganistani näiteks Saksa Demokraatlikust Vabariigist. Teine eestlasest major Kaug-Ida sõjaväeringkonnast ja nende inimeste kõrval olen ka leidnud, et ka seitse Eesti NSV KGB ohvitseri saadeti Afganistaani neist, et kolm-neli juba 1979. aasta suvel sügisel. Selle seitsme hulgas on muuseas kolm eestlast, kellest üks on surnud, kaks veel elavad ja neli venelasest KGB ohvitseri ja kuskil on kandmedit b keskkomitee tasemel tuli otsustada kahe instruktori saatmine afganistani sõbralikke afgaanidele natukene. Tei tööd õpetada nii et hinnanguliselt kuskil ligi 1900 inimest, kes olid siis Eesti NSV-ga seotud, sattusid Afganistaani. Kaupo Kindsigo võitles Afganistanist 1985. aasta algusest kuni 1986. aasta maikuuni. Enne sõjaväkke minekut õppis ta Tartu Ülikoolis õigusteadust. Sõjaväkke võeti mind pärast esimest kursust. Mul algul oli võimalus valida väeosa, tehti ettepanek dessantväeosa asuda, öeldi, et see on füüsiliselt väga raske ja vähesed peavad vastu, et äkki võiksite mingisse nõrgemasse kohta minna, aga küsimus on väga lihtne. See dessantväeosa oli Eestis, see oli Viljandis ja selleks, et saada Eestis teenida, ma olin läbi torude nõus pugema. Tegelikult Ta 10-st tudengist, kes Viljandisse sattus, pidasid füüsiliselt vastu kolm kaks, kes õppisid kehakultuuris. Ja ülejäänud seitse Eesti noormeest lihtsalt füüsilise mahvile vastu ei pidanud hommikul kuus kilomeetrit krossijooksu 40 kätekõverdust 20 lõuatõmmet, et see oli natuke liiga jõhker ja üliõpilased, kes ei olnud varem sporti teinud, et lihtsalt igasuguste vigastustega haigustega, kukkusid lihtsalt üks viidi kanderaamil minema pärast hommikujooksu ja siis tekkis nagu piinlik moment, et eakaaslased Baltikumis. Mis meil, eestlastel viga on, miks nii nõrgad olete? Kas mina, mina ei saa öelda, et vaeva nõrk oleks, ma jooksen teiega võrdselt, pole ta midagi. Nemad ei ole sporti teinud, poisid lihtsalt tudengid, eks siis öeldi, et luureraud 20 noort minek väljaõppelaagrisse Ukrainasse Isaslowisse, aga teised eesti poisid jäid maha, ma olin ainus, kes seal Viljandist kaasa võeti, sellesse afganistani rühma. Mida see väljaõpe siis endast kujutas? Raskerelvad raskekuulipildujad, miinipildujad, granaadid, soomustehnika just see, mida meile Viljandis ei õpetatud, et tegelikult meil valmistati päris põhjalikult ette. Kause väljaõpe kestis mitu kuud. Pärast seda viidi tšiki, mis on 40 kilomeetrit agendist. Seal oli viimane ettevalmistus, näed soomustehnika, laskurtehnika, öine tehnika kõik koos. Et see oli nagu viimane lihv, aga peab ütlema, et need inimesed, kes meid õpetasid, tundsid asja. Meile öeldi väga, lihtsalt sarnased, selleks sellest sõltub teie elu. Meie minek, väga omapärane sellepärast et kui tavaliselt lennatakse lennukiga, siis meie sõitsime koguma soomusautodega Tadžikistanis sõitsime üleval talla risti-põiki läbi terve Afganistani kuni lõunasse välja, peaaegu kannagaari külje alla Gaznyagandaari vahele mägedesse. Ja lõime laagri püsti. Meie väeosa komandör seisis soomusauto peale, näitas nagu Napoleon näpuga ühegi oru peale siia. Ja seal, Me lõime vaiad maha ja, ja lõime laagri pysti. Kaevasime ennast kaks meetrit saviliiva sisse tilkpalliga maal telgist, patsient katusehari välja, kindlustasime ennast miiniväljadega ja kui me olime aega seal ennast siis kindlustanud, siis hakkasin võivad lahinguülesandeid täitma. Selle öösel ei ole väga rahulik ja vaikne, kui ronida 3000 meetrise mäe otsa teha ümbruskonnas vaatlusi, seal sõda käib igas suunas ja lakkamatult mitte just iga õhta iga päevaga. Kohalikud armastavad omavahel ka vägikaigast vedada, seal päris usinasti. Et me ei saanudki aru, kuhu me oleme sattunud, et kogu aeg, mingisugune tulistamine, kes siin tulistavad, keda, milleks, mille eest meil oli üks ülesanne, Pakistanist tulevad relvalaadungit, mis tulevad relvakaravanid. Öised, me pidime need blokeerima, sisulised relvad konfiskeerima, selle meie ülesanne ja neid relva karavane tuli Pakistani päris usinasti mingitel seletamatutele andmetel luure suutis hankida informatsiooni. No ma kahtlustan, et informatsioon osteti kohalike käest siis visati välja luuregrupp mägedesse, täpselt selle tee peale, kus eeldatav relvaga rahambed öösel tulema ja siis oli jutt väga lühike, ütleme, et päris viisakalt neid relvi ära ei küsinud, toimusid sisuliselt lahingu käigus, vastastikuse tulevahetuse käigus lasti maha kogu valvemeeskond. See lahing lõppeb niimoodi, et autod põlevad ja laibad vedelevad ümber auto ja siis on vahel need relvad peale korjata, kopterisse toppida ja minema lennata. Päästavad kohalikud, viivad need laibad minema, noh, neil on omad reeglid ja põhimõtteliselt meie viisime omad haavatud ja surnud ja nemad viisid endama. Ükskord me käisime, ostsime ühe surnukeha, ostsime neilt välja Ukraina poisil, aga iga kord ei läinud lahinguks, sest iga kord ei olnud luureandmed täpsed ja seda oodatud relvakaravan öösel ei tulnud ja siis me istusime lihtsalt tühjas magades. Varitsesime. Aga mul selle ajaga kogunes 41 lahingkäiku, seal peeti arvestust lahingkäiku. Ja see lahingkäikude arvu järgi nagu hinnati sinu küpsust või kogemust. Et kui oli vähem kui 10 lahingkäiku, siis seal olid noh, kogenematu noor. Kui oli juba suurusjärk 20 30 lahingkäiku, siis olid kogenud võitleja vastavalt sellele komplekteeriti ka neid luurerühmasid, et tavaliselt ei tekitatud olukorda, kus väga palju noori kogemusteta võitlejaid läheks sellesse öisesse lahingusse. Et kui vaadata 20 30 lahingukogemusega mehed oleks, oleks grupis. Kuidas te tundsite end pärast esimesi lahinguid? Pärast esimesi tulistamisi? Ütleme, et see esimene tulistamine oli väga õudne sõda üldse, õudne. Sõda on tegelikult täielik katastroof. Aga esimene öine lahing, kui me olime soomusautodega välja sõitnud kõrbesse olime soomusautod pannud ringpositsioonile pannud valve välja ja kuskil kolme-nelja ajal öösel siis umbes kahest kuulipildujast avati laagrisammast tuli. Ega kuulipilduja väga kaugele ei olnud, paarisaja meetri kaugusele need kuulid viisiliste soomusautode vahel päris intensiivselt ja, ja nüüd see, see aisting, see tunne, teadmine, et sind tulistatakse. See on esiteks väga hirmutav, algul väga paanikat tekitav, et minul oli esimene asi on see, et ma tahtsin nagu umbes nagu vihmauss liiva sisse pugeda. Ma arvan, ma ei suutnud kaks minutit ennast mobiliseerida liigutada, aga pärast seda juba suutsin tulepositsioonile minna. Tulavad kuidagi läks, läks rutiiniks, aga algul olin lihtsalt nagu halvatud, et see oli täielik šokk minu jaoks. Kas mõned mehed hakkasid närvide rahustamiseks ka narkootikume tarvitama? Esimesed kaks või kolm kuud poisid said kätte mingist mingist karavalist said kätte marihuaana mingi vorm. Ja siis mõned otsustasid väga vilkalt suitsetama hakata. See põhjustas ohjeldamatu naeru, rõgatusi, täielikku ebaadekvaatsust, klaasistunud silmi, aga üldiselt väga kõrgelt meeleolu ja kohutavat söögiisu. Et algul naersid umbes kolm-neli tundi pärast nad sõid ära kõik mingid kuivikud ja leivad ja mingid konservid, spetsiaalsed varunud. Aga me lõpetasime selle väga kiiresti ära. Sellepärast et suitsetamine hakkas levima ja kodanikel tekkis ka tahtmine öösel mägedes Kawegi pläru ette panna. Aga see oleks viinud selle selle luure saada täieliku hävingu äärele, kui meil oleks seal mingi narkojoobes isikutel majad Stolgenevaldakse, institanud seal kuskil ja siis ja see, mida ohvitserid ei suutnud teha, me suutsime oma oma vanemate nõukogus väga kiiresti ja väga jõuliselt paika panna. Võib arvata, et Eestimaainimese jaoks on mägedes tegutsemine üliraske. Kui Eestis võiks joosta kuus kilomeetrit krossi täies tempos siis seal kiltmaal, mille kõrgus merepinnast on kuskil 2000 meetrit, suutsime algul joosta kuskil 300 meetrit krossi, siis tekkis hapnikuvõlg silmades läks mustaks kõrvaldada, kas kohisema, et noh, me olime valmis uskematud jooksma, aga me ei suutnud ühe 300 meetri joosta, sest meie veres ei olnud nii palju punaliblesid, mis hapniku transpordiks. Ja see aklimatiseerumise võttis aega umbes kolm kuud. Kolm kuud olime mägedes olnud siis seal 2000 meetri peal, me jooksime täpselt samamoodi nagu siin all, mitte mingit vahet ei olnud, aga muidugi mida kõrgemale, seda ebamugavam ja seda raskem ja ja meie luurespetsiifika oli ju selline, et meid visati õhtul välja. Tavaliselt ülesanne algas hämaras. Kopterid sõitsid kuskil Pakistani lähedale mägedesse tegid ühe vale maandumise, teise vale maandumise, kolmanda vale maandumise neljandal-viiendal visati välja tolmu küljes. Siis nad tegid kuuendavale moondumise seitsmenda vale mandril lendasid kopterid minema mägedes vaatleja, kes vaatab, siis ta ei suuda otsustada, millise maandumise ajal luuregrupp välja visati. Ei näe. Ja tal on seitse vale maandumiskohta, nende omavaheline kaugus on 50 kilomeetrit. Palun otsi meid, kuskil, me oleme. Me oleme nagu võtsin kuskil 50 kilomeetri raadiuses, meid ei leia lihtsalt üles 24 meest relvastatud, hästi varustatud. Ja ootasime rahulikult hämarast jumalast. Tõusin püsti ja hakkasime minema. Ja tavaliselt esimene Me läksime kuskilt üle mägede, selleks, et võtta positsioon sisse nagu teiseks ööks. Me ei läinud nagu esimesele lahingusse ja vot see esimese minek, see tavaliselt meie maksim oli 24 kilomeetrit, mis suitsu öösel minna üle vägeda tavaliselt 10 12 kilomeetrit, et see oli nagu meie maksimumvarustust tassida ja öösel on väga ebamugav üle mägede minna. Ehkki seal on öösel aga suhteliselt hästi näha, et see ei ole nagu päris jalgu. Troopiline õunamaailmas on kottpime, aga öösel üle mägede minna on see, et kõik on võõras. Kõik tundub väga veider. Ja kui sa mägedes kõnnid, siis isegi käekell tundub liiga raske, isegi pliiats taskus, tahaks isegi pliiatsid ära visata, aga seljakotid kaalusid meil 30 35 kilo relvastus, eriti õnnetuid kuulipildujaid. Kuulipilduja, üksik, 10 kilo. Tavaliselt kuulipilduja tassiti mitmekesi. Kuulipilduja kvaliteetne siis nagu füüsiliselt hästi tugev mees. Pimedal ajal mägedes lahingut pidades võib ju kogemata ka oma meest tulistada. Kogu see luuregrupi, võitlus, positsioon, tulepositsioon on niimoodi üles seatud, et igaüks teadis oma kohta ja meil ei olnud midagi juhuslikku ja meil ei olnud midagi improviseeritud, me võtsime alati oma teatud positsioonid sisse, kus kuulipildujad olid tiibadel. Snaiper oli keskel, miinipilduja oli vot siin paremas ääres, komandör oli vaat siin ääres, vaatlejad olid siin tagakaitselisi siblimist paaniliste liikumist ei olnud. Kui me pidime tulistama, siis me tegime, aga enne seda oli meil positsioon sisse võetud. Ja see positsioon tagas selle, et meil omavahel mingisugust nagu probleeme ei ole, üksteise suunas tulistamisega. Teiseks meil olid öise nägemise sihikud, meid, öised vaatlusseadmed, me ei olnud üldse, kui oli vaja lahingut pidada, siis ei olnud vahet, kas sellel päeval. Mul oli snaipripüssi, oli öise nägemise siig peal. 400 meetrit, vaatasin televiisorist, kõik oli valge. Teid relvi sai ära võetud päris suurtes kogustes. Tavaliselt olid need odavad hiina automaadid ja igasugused muusike kila-kola, aga miinid, miinipildujad, granaadiheitjad vähem oli püstoleid, nugasid aga tavaliselt automaadid, vintpüssid esimesed kaks-kolm korda üritasin seal mingeid vange võtta, mingid diplomaatiat arendada, püüda nendega seal läbi rääkida või teha ja relvad maha panna. Ega nad ei karda. Ja ega nad ei ole nõus relvi maha panema. Pahatihti on nad oma rohtu nii palju ennast reis suitsetanud, et see, see maine maailm on üldse nende jaoks väga vildakas. Kutsuvad kaks korda Allahhi appi, aga ega nad ei reageeri ettepanekule. Need inimesed, kes saatsid relvakaravani, need on elukutselised sõjamehed. Väga ohtlik oli ilmselt sõita ka külavaheteedel. Seal on sellised väiksed jõed, väiksed uhtorud ja on sellised kohad, kus soomusautodega tegelikult läbi ei saa, kuna seal on püstloodis kaldad ja ikka pead kuskilt küla äärest läbi sõitma ja külasta suurtes külades, tegelikult ei olnud probleemi. Me sõitsime läbi, aga kaks või kolm konflikti tõesti puhkesid niimoodi, et seitsme väikse küla äärest mööda ja siis nägime, kuidas lähimas viinamarjaistanduses mehed lihtsalt kraadiheidetega jooksevad lihtsalt meie suunas, et saaks selle saviaia peale positsiooni võtta ja võid hakata raadiheidetega tühistama. Loomulikult soomusautod peavad kinni, kuulipildujat keelati, siin hoiatuslask tehti aga ükskord ilma lahingkogemuseta meditsiiniteenistuse. Leitnant tahtis meiega kaasa tulla. Tema painas ja lunis ja mangus, meie ohvitseri võetakse kaasa, tal igavesel vähesus on igavese, sa pead seal süsti tegema, sidet seal vahetama ja meditsiiniteenistuse leitnant. Ühel hetkel tahtis saada seiklust esimeses või teises soomusautos. Me ei teadnud tol ajal seda, et Timo lahing kogemust inimesel tuleb nagu lapsehoidja kaasa panna. Et kedagi ei tohi lasta lahingusse, kui teil ei ole vastavat ettevalmistust. Aga kuna tema oli ohvitser Sist sõdur, ei saanud tema lapsehoidja olla ja ohvitser tegi sellise lollused, ronis üles soomusauto peale, istus soomusautotorni peal, hoidis kuulipildujat kinni, sõitsime küla äärest mööda ja tema oli esimene, kes surma sai. Teda tabas Kraasid ja granaat sellest inimesest. Ei endaga palju alles. Meie muidugi avasime tule, aga siis on juba kõik hilja. Meil ei tulnud nagu tahtmistile soomusauto peale ronida, kohas, kus iga hetk, keegi võib sind tulistada. Ja selles samas lahingus sai üks Tallinna nurgas ka surma. Mul oli kirjavahetust parajasti poisiga meiesuguseid väeosa, siis oli veel seal paar tükki Tartu poisiga, mul oli päris soe, sõbralik kirjavahetus. Hädasi kahjuks surm. Lõppu. Millesti oma vanematele kirjutasite. Põhiliselt rääkisin ilmast, kiitsin kliimat ja rääkisin, kuidas me kaevame mingid järjekordsed kaevikud või muudest asjadest mitte midagi iidset need, ma arvan küll, et see oleks nagu nendele jaoks liiga suur koorem. Ma tean seda, et meil oli väeosas inimene, kes luges iga muu väljuva kirja läbi ja tõlkis selle KGB ohvitserile. Aga kuna ta oli vene poiss, kes väga hästi eesti keelt ei osanud, siis ta jäi mulle vahele sellega, et ta tuli ühe teise eestlase kirjas sisalduvat sõna minu käest küsima. Keeles tähendab teiste eestlaste õndsad on õhutõrjeliikursuurtükimeeskonnas ta luure. Väga paljud inimesed olid selles laagris selleks, et meid kaitsta ja valvata, sest meie ise ei oleks suutnud ennast kaitsta, valvata, kui me käisime lahingutes mööda puhkust. Et see abistav väeosa, kes meid kaitses ümberringi ja see soomusväeosa, sa oled igast õhutõrjekahurid ja raskerelvastuse see nelja toruga õhutõrjeliikursuurtükk tegelikult meenutab tanki tema nimi Shuga ja ta suudab neljast torust korraga tulistada ja ta on ette nähtud tegelikult tiibrakettide hävitamiseks ja seal on peal nii kiired radareid, et nad suudavad tiibraketti fikseerida, ka 60 meetri kõrguselt ja puruks lasta. Aga nende sildade ja kaitselaagrit. Ja vot selle silka meeskonnas on üks, üks geograafia teaduskonna tudeng. Ema isa saatsid mulle ajalehti. Ajalehtede lugemine, see oli kõige drastilisem ajalehtede lugemise aeg oli mul tavaliselt siis, kui ma puhastasin oma relvi. Relvade töökorrast sõltub meie elu pärast, iga lahingkäiku võtsime põhjalikult, kõik relal laadib, puhastasime briljantselt kõik ära, kuna me olime luurad, meile igavese oli püstol ja siis mingi raskem relv suurendajail, kas automaat või kuulipilduja või minu arust rebis, et mina puhastasin snaipripüssi, puhastasin püstolit. Ma lugesin eesti uudiseid, lugesin, kuidas Eestis noortel on probleeme. Paide linnas ei ole noorte vaba aja veetmine niimoodi korraldatud nagu peaks olema. Ja see teeb noortele väga suurt muret. Mina puhastasin oma snaipripüssi, mis Eestis on ikka asja, tal on paides ei ole vaba aja veetmine ikka nii hästi korraldatud, nõu oleks noortel vaja. Ma ei pidanud päevikuid. Ma ei tahtnud kuhugi midagi jäädvustada, fikseerida küsimus, väga lihtne. Kõik see, mille sa fikseerinud, tahtsid endaga kaasa see, mille sa endaga kaasa tahtsid. Sa hakkad sind tulevikus painama. Et tegelikult ma ütlesin ka oma nendele sõjaväekaaslastele. Et see on üks episood minu arust üks etapp. Kui see on läbi, siis tuleb see unustada, edasi minna. Te läksite ülikooli tagasi ja kõik läks kenasti. Küllo Arjakas, millised on 1989. aastal lõppenud afganistani sõja õppetunnid? No selle sõja õppetund on võimalik välja tuua nii poliitilisel pinnal kui sõjalisel pinnal, kui religioossel pinnal ja erinevatest aspektidest võiks ju siin üsna pikalt rääkida, keda kui seda üldistada, siis on selge, et ikkagi minna nii-öelda euroopalikku armeega, kes on ette valmistatud sõdimiseks Ida-Euroopa või Lääne-Euroopa avarustes. Mägises riiki, kus üle 90 protsendi on kaetud mägede kõrv mägedega kus on väga tugev rahvuslik vastuseis, on üsna küsitav. Ta või peaaegu lootusetu üritus ideoloogilises plaanis näitab, et valitsust, keda hoida üleval võõrriigitäht kidega ehk nõukogude armee toetusega, see valitsus ei saavuta oma riigis oma rahva seas autoriteeti. Selle valitsuse reformid on paratamatult läbi kukkunud, kui me selle viidud ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult sõjategevus Afganistanis on olnud alates 1979.-st 80.-st aastast kuni tänaseni kolm 10. aasta. Seal on üles kasvanud terve generatsioon inimesi, kelle jaoks sõjaolukord ongi seen, mida nad oma teadliku elu jooksul üldse on näinud. Sest seitsmekümnendat aastat need on juba nii kaugel, et seda nii-öelda rahulik kui riigi eksisteerimist ainult väga vanad inimesed, kes on kuidagi imekombel ellu jäänud läbi nende metsikute tapatalgute. Nemad võib-olla veel mäletavad natukene 60.-te seitsmekümnendaid aastaid keskmine eluiga Afganistanis praegult on alla 40 aasta, nii et terve generatsioon ongi näinud kogu aeg tülisid, et ühte või teist võimu ühte või teist, riiklikku või usulist võimu ja automaat, eeskätt kalašnikovi automaat on väga levinud vahend, millega kõikvõimalikud probleemid Afganistanis lahendada. Ja kahtlemata Ta see mõjutab ka nii-öelda selle riigi tänast seisu. Kas Afganistani sõjaajaloos on ka valgeid laike? Kindlasti on väga palju spetsiifilisi teemasid, millest ka näiteks vene ajaloolased võib-olla klambrite puudumisel lihtsalt natukene libisevad üle. Näiteks ikkagi on terve hulk tookordse Nõukogude armee sõjaväelasi, kes läksid üle valitsusvastastele poolele eeskätt just Kesk-Aasia inimesed, Usbekita, tšikk, kiiturkmeenid, ka näiteks nii mõnedki Nõukogude sõjaväelased läksid üle ja olid hiljem siis instruktoritena valitsusvastaste treeninglaagrid. Kas samamoodi vangide teema ja vangide vahetuse teema ja vangide väljaostmise teemat on nõukogude sõjaväelased, kes vangi langesid? Võimalik grammid on lihtsalt vähevõitu või nad on äärmiselt laiali pillutatud Dodge mõned vangid näiteks läksid üle ja, ja mõnede teadmata kadunute, aga seotud probleem iseenesest on Venemaal kahe aastakümne jooksul tehtud kolossaalne töö, näiteks kõikide inimkond matustega ja alates 2003. aasta algusest need arvud enam muutunud ei ole. 2003 Venemaa kaitseministeerium teatas, et afganistani sõja ajal kaotati langenute haavatu võta või haigustesse surnutena ning õnnetusjuhtumid täna sõja ajal on muuseas väga palju õnnetusjuhtumeid kes jääb magama ja tank sõidab üle, kes kukub ja hukkub nii edasi, nii edasi. Tähendab selle sõja tagajärjel hukkub, kus siis erineval põhjusel 15000 et 51 inimest. Nende hulgas oli 14427 sõjaväelast, Nende hulgas oli 576 meest KGB üksustest 28 meest Nõukogude Liidu siseministeeriumi teenistuses ja 20 inimest siis muudest asutustest Nakovskino kostele, raadio NSV Liidu ehitusministeerium. Nii et need inimkaotused on nii sõjaväeliik, kede kui aukraadide kui ka rahvuste nii-öelda kõikvõimalikus rist kasutanud tuses. Ja alates 2003.-st aastast need andmed enam praktiliselt muutunud ei ole. Need ongi võib-olla ainult selline väiksemad täpsustused, mis puudutavad vange, mis puudutavad teadmata kadunuid ja noh, me võime öelda, et need on valged laigud, et on täitmata. Ja samamoodi sealt on ju, ütleme need Nõukogude kaotused sõjatehnikas üles loetletud selle üheksa aasta jooksul tagi Nõukogude relvajõud, kaob ta siit 118 sõjalennuki alla, tulistati tee või siis erinevate lavariilistel põhjustel purunes 333 nõukogude helikopterit, 147 tanki, 1314 soomustransportööri MB või siis jalaväe lahingumasinat või dessandimasinat. Kaotati 433 suurtükki ja miinipildujat, 1138 liikuvat raadiosaatjat või staabimasinat ning 11369 veoautot või siis bensiinitsisterni. Muuseas, eriti just Afganistani valitsusvastased püüdsid bensiinitsistern puruks lasta kõikvõimalikes kolonnides kõikvõimalikes karavani tas sest kogu Nõukogude vägede varustus toodi kõik Nõukogude liidust kohale kuni konservedeni kuni nii öelda sõdurite jala rättideni. Aga oli selge, et kui õnnestub, pani öelda vastu taevast lasta nii mõnigi bensiinitsistern siis ei saa mõni tank või soomusauto liikuma, siis ei saa mõni sõjalennuk õhku tõusta, mõni kopter ei sa õhku tõusta, neid nagu jahiti kõige enam erinevad allikad nüüd afganistani inimkaotuste kohta. Ta sellel üheksal aastal annavad ikkagi väga erinevaid andmeid, noh, ütleme need tõepärasemad või enam-vähem uskumiseväärsed andmed on kusagil miljon 240 miljon 245000 inimest kus ikkagi nendest 80 protsenti tsiviilisikuid. Aga nende hukkunute hulgas ei ole afganistani valitsuse terrori ohvreid nii-öelda teisiti mõtlejate ja, ja teisiti võitlejate vastu ja vähemalt 50 60 70000 inimest poliitvangide hulgast. Ja noh, need andmed on tõesti äärmiselt vastukäivad. Noh, me peame silmas pidama, et ka 10 aasta jooksul põgenes Pakistani, Iraani või mujale riikidesse umbes viis miljonit sõjapõgenikku Neist ainuüksi 1980. aastal juba üle 1,6 miljoni ega näiteks nii Pakistanis kui ka Iraanis nendes põgenikelaagrites oli, vägivald oli omavahelisi relvastatud, kokkupõrkeid oli tulistamise sõjapõgenike ja kohalike elanike vahel, sest kõik olid viletsuses, kõik olid vaesuses. Nii et üsna kindel võib olla afganistani, sõja inimkaotusi, siis seal elavad rahvaste poolelt on peaaegu et võimatu, kakkuma ta 1990.-te lõpul läbi mitmete rahvusvaheliste programmide, siis aidati neid miljoneid sõjapõgenike kodumaale tagasi. Aga näiteks ka veel 2001 suvel elas Pakistanis üle kahe miljoni Iraanis ligi poolteist miljonit sõjapõgenik, kelle nii-öelda normaalne tavapärane elu selle nõukogude vägede invasiooniga sassi löödi ja nende elu on täiesti sassi islamiaegade läbi aastakümnete olnud. Kuuldud keskeprogrammis esinesid ajaloolane Küllo Arjakas ja afganistani sõja veteran Kaupo Kindsigo. Saadet juhtis Marje Lenk.