Jätkame taas Sis rubriigiga õu, Kanada ja täna räägime siis Kanada kirjandusest, meil on külaliseks inglise filoloogia assistent Tartu Ülikoolis ja Kanada inglisekeelse kirjanduse asjatundja Eva Rein. Tere. Tervist. Kas on võimalik ka samamoodi, kui me vaatame eesti kirjandust, räägime Christian Jaagust ja kas või siis eepose kokkupanemisest 19 sajand keskel, et kas me võime ka Kanada kirjanduses tuua välja mingisuguse daatumi või mingisuguse hetke, kus me võime öelda siis, et nüüd on see Kanada kirjandus olemas. Eepust Kanada kirjanduses ei ole, aga Kanada kirjanduse algusajaks loetakse Omaani Emily Montagi ajalugu ja see ilmus 1769 aga Kanada riik ise tekkis 1867 ja siin on nüüd üks huvitav paralleel küll Eestiga olemas, et Kanada riik ja Eesti riik on suhteliselt noored riigid ja ka nende kirjandustraditsioon on suhteliselt noor ja võib-olla üks sarnasus tõesti on. Kui me vaatame 19. sajandi lõpu poolt, et siis see on see rahvuskirjanduse loomise periood, 19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus. Kas me esialgu võime ikkagi nimetada, et kui see Kanada kirjanduse tekkeaeg oli, siis me kõneleme ikkagi puhtalt inglisekeelsest kirjandusest või juba siis oli paralleelselt olemas ka prantsuse See oli olemas ka prantsuse keel, nii et nad arenesid paralleelselt kumbki üsna omaette kusagil 1960.-te aastateni suhteliselt vähega tõlgiti inglise keelest prantsuse keelde ja vastupidi. Nii et nad arenesid nagu kaks omaette maailma. Kas me võime suhteliselt kindlalt öelda nagu eesti kirjanduse kohta ka, et see on ikkagi Eesti kirjandus, et kas Kanada kirjanduse kohta võib ka öelda, et see on täiesti eraldi Kanada kirjandus või või siis need paralleelid ja seosed just nimelt kas või Ameerika Ühendriikidega või, või siis Euroopaga üleüldse on, on liialt tugevad. Kanada on oma algusest peale ja kuni tänaseni väga tihedasti tegelikult seotud oma emamaaga siis briti impeeriumiga alguses. Ja kui Kanadas hakati Obama seda rahvuskirjanduse traditsiooni siis eeskujuks oli ikkagi inglise kirjandus ja kirjandustraditsiooni loomises oli väga oluline, siis Briti eeskuju 19. sajandi lõpupoolel võib näha seda, et püütakse siis inglise kirjanduse eeskujul hakata Kanadas kirjutama. Aga paradoks on selles, et Kanada on niivõrd erinev nii oma looduse poolest kui ka oma kliima poolest ja ja siis tekkis selline kummaline kooslused, kui püüti siis niisuguses keeles või selliseid metafoore kasutades nagu on inglise kirjanduses rääkida Kanadast, siis seal tekkis üks suur vastuolu ja võib-olla isegi väga kohmakas väljenduslaad, sellepärast et kanade jaoks oli inglise keeles kirjutaval kirjanikul vaja tegelikult leiutada sisuliselt uus keel. Mingis mõttes võime siis taaskord tuua paralleele Eestiga, et kui Eestis ikkagi kirjanduse alusepanijaks olid, võib öelda ikkagi baltisakslased ja sellised estofiilid siis seal ikkagi briti impeeriumi kaudu tuli ka selline professionaalsem kirjandus esile. Jah, kuni 20. sajandi keskpaigani enamus Kanada kirjanikke ongi Euroopa päritolu mitte ainult siis emamaalt tulnud, vaid näiteks üks väga oluline Kanada realismi traditsiooni alusepanija ja olulisem kirjanik on tegelikult hoopis saksa päritolu ja tulnud siis Kanadasse hoopiski Ameerika Ühendriikide kaudu. Nii et tegelikult me võime näha Kanada kirjanduspildis 20. sajandi esimesel poolel juba väga palju erinevate Euroopa kirjandustraditsioonide mõju. Püüaks nüüd natukene välja tuua ka seda dünaamikat, mismoodi siis Kanada kirjanduse algusest on saanud seesugune kirjandus, mida praegu Kanadas kirjutatakse, mismoodi see alguses siis edasi hakkas arenema, kui suured kontaktid Molid Euroopaga, kui palju sealt uuesti üle võeti ja kui paljud siis sellised kirjandusvoolud ikkagi jõudsid Kanadasse või elasid nad natukene ikkagi oma elu? Võiks öelda nii, et laias laastus ka Kanada kirjandus on kõik need etapid läbi käinud, et me saame tõesti rääkida sellisest perioodist, kui realism oli domineeriv, saame rääkida modernismist ja loomulikult ka Kanada postmodernismist, aga need on kõik natukene oma erisustega. Kanada realismi traditsiooni kohta võiks öelda, et see sündis Kanada perifeerias ehk preerias nii modernism kui ka tegelikult isegi realism, tegelikult nad on kõik sealt alguse saanud. Need on kõik tekkinud tegelikult Kanada preerias. Väga hea seletus sellele oleks tegelikult toetuda Juri Lotmani teooriale, piiridest ja perifeeriasse. Ta on terve rida asjaolusid, mis tekitavad just sellistel aladel niisuguse olukorra, mis on väga viljakas ja kust, kust tulevad uuendused. Kanada modernismi puhul on selline huvitav vaidlus käinud tegelikult peaaegu viimased 100 aastat, et kas Kanadas üldse oli modernismi olnud jumet. Lennon, kes alustas üsnagi sellise eksperimentaalse kirjanikuna tahtis saada Kanadat joyszi. Eks ta oli suurepäraselt kursis soissi loominguga ja tema eesmärk noore algaja kirjanikuna oli saada Kanadat joyssiks. Ta kirjutas 30.-te alguses Saksamaal olles kohati küll kirjanduslikult natukene nõrgan romaani, aga see annab edasi suured päraselt seda tolleaegsed Saksamaa õhustik. Nii et väga paljude kriteeriumide järgi see oleks üks väga hea Kanada modernismi näide, aga seda raamatut ei avaldatud Kanadas ja kuna jumet lennanile ei õnnestunud oma modernistlikke teoseid kirjastada, siis ta tegi täieliku kannapöörde ja ta otsustas hakata selliseks kirjanikuks, kes võtab siis tõesti Kanada need kõige olulisemad küsimused ja probleemid ette ja valab need sisse romaani vormi? Teda võiks nimetada kanada Tammsaareks, ta väga teadlikult võttis siis endale selle rolli, et ta tahab olla üks nendest kirjanikest, kes annab Kanada lugejatele siis ettekujutuse sellest maast. Teine viis väljapääs leida kunstiliste väljendusvahendite ampluaa laiendamisel oli kirjutada realistlikkus võtmes teoseid, aga peita sinna sisse ära modernistlikke eksperimenteerimiseks või siis temaatiliselt tuua mingisugune aspekt oma teostesse sisse. Kanada kohta võiks öelda, et modernism on seal täiesti olemas, aga ta on väga selline hillitsetud. Kui siis paljude arvates modernism ei vahele ja tekkis postmodernism, et kas see tekkis ka samamoodi, et ikkagi äärealadel või siis juba oli see kirjandus kogunenud ja kirjandusringkond kogunenud keskustesse Postmodernismi ikkagi selle sünnikohaks on ka Kanada preeria. Selle iseloomulikuks jooneks võiks ehk nimetada eelkõige tagasipöördumist Kanada ajaloo juurde selleks ajaks, kui me saame Kanada modernismist rääkida, see siis 1960.-te lõpp, kui läheneb Kanada vabariigi 100. aastapäev, väga paljud inimesed, mitte ainult kirjanikud, aga inimesed üleüldse hakkasid küsima. 100 aastat oleme olnud, aga kes me ikkagi siis oleme? Kanada postmodernistlikule kirjandusele iseloomulik ajaloo juurde tagasipöördumine tähendab väga sageli siis seda, et kirjanik võtab ette mingisuguse sündmuse või mõne ajaloolise tegelase. Tegelikult lammutab laiali mõned juurdunud arusaamad ja, ja võib-olla hoopis komplitseerib seda, seda käsitlus, mis Kanadast on. Teine asi, mis iseloomustab Kanada postmodernistlikku kirjandust, on see, et kirjutatakse ümber mitmesuguseid kanoonilisi tekste alates piiblist ja väga sageli siis käib see ümberkirjutamine või pea peale pööramine läbi huumori ja iroonia. 1900 seitsmekümnendatel aastatel võiks öelda, et Kanada kirjandus saab nagu küpsexada selle küpsuse märgiks siis loetakse just seda, et on tekkinud selline enese refleksiivne perspektiiv ja kriitiline perspektiiv ja mis on siis läbi iroonia? Ühe maakirjandusest võiks rääkida kindlasti, kuid kui mitte aastaid, aga me oleme juba päris pikalt rääkinud Kanada kirjandusest kahtlemata tänase saatekülalisega, kelleks on siis varein, räägime Kanada kirjanduses samas rubriigis veelgi, aga aitäh täna saatesse tulemast.