Tänases rubriigis õhu kanada räägime taas kord Kanada kirjandusest juba teist korda ja taaskord on külaline Tartu ülikooli inglise filoloogia assistent Evariin. Tere. Tere. Viimane kord, kui me kõnelesime, ütlesite, et 20. sajandi esimene pool oli selline valgete kanadalaste kirjandus ja põlisasukate kirjandust väga ei olnud. Me jõudsime välja postmodernismi, ütlesite ka, et kindlasti 20. sajandi teisel poolel mingil hetkel muutus kahekeelne ja kahekultuurne Kanada multikultuurseks kanadaks, nõnda. Kirjanduses see on tõesti üks väga oluline nüanss Kanada kirjanduse arengus. Kanadas oli 20. sajandi keskpaigani arusaam, et Kanada kahe kultuuriline maa ja see arusaam tekkis sellest, et Kanada riigi loojateks olid siis Kanada prantslased ja Kanada inglased ja sellest tuli ka see käsitlus, et, et Kanada on kahe kultuuri ema ja see väga paljus määras ära ka selle, et kuni 20. sajandi keskpaigani siis kirjanikud olid nendest kultuuriruumidest kuigi Kanadas juba 19. sajandi lõpust. Ta on elanud hiinlased ja jaapanlased, aga nemad tulevad Kanada kirjanduspilti alles 20. sajandi lõpus. Ta indiaanlaste ja ka innuntide kirjanduse puhul tuleks seda just esile tuua, et 60.-te 70.-te aastateni oli selline käsitlused suuline traditsioon või suuline kultuur eelneb kirjalikule traditsioonile ja kirjalikule kultuurile. Ja kuna indiaanlaste traditsioon oli suuresti suuline siis see oli üks põhjus, miks indiaanlaste kirjandust ei peetud, nagu selleks tõeliseks kirjanduseks. Asi läks isegi nii kaugele, et indiaanlaste kirjandust peeti lastekirjanduseks või liik liigitati seda nagu lastekirjanduse alla. Peamised etteheited, indiaanlaste kirjandust nendele olid ette, nendes puudub selge struktuur, tekst on segane. Tegelastel puudub psühholoogiline sügavus ja et ei ole nagu sellist arengut või, või lineaarsust või sellist loogikat, et muidugi see oli valge kriitiku vaatepunkt, mis jätab siis täiesti kõrvale selle, et eks põlisrahvastel väga sageli on nende käsitlus ajast on ju hoopis nii-öelda ringikujuline mittelineaarne, see määrab väga palju ära teose struktuuris. Et kui me loeme mõningaid põlisrahvaste tekste, siis on olemas näiteks selliseid romaane või jutukogusid, et kus me ei pea alustama raamatu algusest, vaid me võtame ta võib-olla leheküljed 32 lahti, loeme lõpuni ja siis loeme jälle algusest ja pole mingit vahet, seal on niisugune huvi, seal on niisugune ringikujuline struktuur näiteks ja loomulikult kes on harjunud sellise lineaarse narratiiviga talla, võib olla väga keeruline seda jälgida, miks indiaanlaste kirjandust ei väärtustatud enne, kui alles 20. sajandi lõpukümnenditel oli just see, ta ei mahtunud nende Euroopa mallide sisse. Kui Kanadas põlisrahvakirjanikud hakkasid kirjutama ja neid hakati ka avaldama, et selleks, et, et saada avaldatud seitsmekümnendatel on hästi iseloomulik Kanada põlisrahvakirjanikud kirjutavad realistlikkus traditsioonis ja kirjutavad lugusid valgele publikule. Põlisrahvakirjanduse üks väga oluline eesmärk seitsmekümnendatel on sisuliselt enesekehtestamine, et anda märku. Me oleme olemas, kuulake meid ja väga sageli need teemad, mis tulevad esile, on teemad, mis käsitlevad valge kolonisatsiooni tagajärgi, sageli on need väga sellised valusad ja, ja, ja traagilised lood sellest, kuidas põlisrahva esindajaid viis põlve võeti lastevanemate juurest kodust ära, kui kui lapsed olid siis kuue, seitsme aastased pandi internaatkoolidesse, et nad olid kuni 16. eluaastani laias laastus seal internaatkoolides. See tähendas sisuliselt seda, et kui ikkagi kuue seitsme aastane laps Läksime kodust ära, et võib-olla esimesed suved kui ta koju tagasi tuleb, et siis ta suudab veel oma vanematega oma hõimu keeles rääkida. Aga lõpuajaks olid nad enamjaolt juba kaotanud oma oma keele ja väga sageli ka juba kultuuri, keele ja kultuurikaotuse teemas on üks läbiv teema siis nendes varasemates kirjandusteostes. Aga kui me vaatame neid kirjanikke, kes seitsmekümnendatel alustasid, siis kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel võib juba näha, et hakatakse lahti laskma sellisest Euroopast papa realistlikkust traditsioonist ja hakatakse põimib oma kirjandusteostesse üsnagi palju põlisrahvakultuurile omaseid elemente. Üks väga tugev ja kohe selline selgesse selgesti nähtav element on see loo jutustamise traditsioon, tähtis on ka see, et kui võib-olla varasemates kirjandusteostes räägitakse neid traagilisi lugusid ka näiteks alkoholismist ja siis kuidas need võib-olla oma juured kaotanud inimesed siis ekslevate selles valgete maailmas, kus nad ei leia kohta, siis kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel järjest rohkem hakatakse kirjutama lugusid oma kultuuritraditsioonide raames ja on ka selgelt näha, et see publik, kellele see on suunatud, et see ei ole enam ainult valge, et kirjutatakse ka oma inimestele. Kas on ka viimasel ajal sellist nähtust esile tulnud, et püütakse, kas siis vana selline hõimukeel taas ellu tuua, et hakatakse hoopis selles keeles kuidagimoodi kirjutama, et kui publikuks ei ole enam tarvis inglasi, prantslasi, siis võib ju otse oma rahvale suunata. Üheksakümnendatel algas selline liikumine, kus hakati asutama põlisrahvakeelseid lasteaedu, otsustati kohe päris väikestest lastest peale tuua neid oma kultuuri juurde tagasi. Ma lihtsalt ühe kirjaniku kaudu tean seda, kes on Kree Krii kirjanik, et tema rääkis sellest, kuidas nende hõimukaaslased asutasid Krii keelseid lasteaedu ja tema ise, ta kirjutab küll täiskasvanud ja inglise keeles aga tema kirjutas Kriikeelseid raamatuid lastele, et seal oleks võib-olla midagi võrreldav sellega, kuidas meil on nüüd võru keel muudetud ka kirjakeeleks ja, ja on võru keele tunnid lastel koolis Võrumaal kirjutatakse külga nende sõimu rahvaste keeltes, aga tänapäeva kirjastamise maal on üsnagi julm selles osas et selliseid raamatuid annavad välja peamiselt ainult põlisrahva enda väikesed kirjastused. On ka selliseid juhtumeid olnud, kus siis mõnes sellises hõimu keeles kirjutatud teos on tõlgitud inglise keelde või prantsuse keelde või see on selline ikkagi natukene liiga utoopiline. Tartus vaat siin ma võib-olla jään isegi vastuse võlgu, et ma ei, ma ei oska täiskasvanutele suunatud kirjanduses tuua ühtegi head näidet, et ma tean seda, et on lastele kirjutatud, siis päris kohe hõimukeelseid raamatuid, just et, et tuua see lapsed esimeste raamatute kaudu juba oma kultuuri juurde tagasi.