Tere, armas Eesti rahvas, täna on kuues juuni ja et on esmaspäev, siis algamas järjekordne ajaloo tund siin Tallinna stuudios minu vastas härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Tuleval esmaspäeval. Ma tahaksin rääkida duellidest ehk kahevõistlustest tollide ajaloost, tollidest, aadlike ohvitseride härrasmeeste vahel. Lõpetaksime Puškini loomingust tud Jevgenia Anieegini Jelenski duelliga, jaga Puškin enda tonniga aga nädala pärast üliõpilasduellidest akadeemilistest põhiliselt piiridel mis ei olnud kaugeltki nii verised ja nõudnud nii palju ohvreid kui aadlike duellid. Mulle sattus näppu Austria-Ungari autori, Prants on palgary 1800 kaheksakümnendatel aastal kirjutatud ülevaade tollireeglid, see oli siis Lääne-Euroopa reegleid ja sellele oli lisatud Venemaa duelli koodeks trükis ilmunud 1912. aastal. Koodeks oli hästi põhjalik, viis peatükki, 49 osa ja 500 paragrahvi. Nii et detailideni oli kõik see lugu välja töötatud. Ja siis hakkasin vaatama, mida duellidest kirjutavad teatmeteosed. Loomariigis pannakse tähele kahe võitlest põdrapullid panevad sarved kokku. Et oma kohta karjas kindlaks parata. Kuked kukevõit, kus on ju ka omamoodi duell. Ja olete kindlasti näinud ka õige noored kuked, kellel veel seksist pole aimugi. Väga ägedad võitlejad, isased kassid, nemad väljendavad peamiselt vokaalselt. Nii et see on bioloogiliselt tingitud, tõsi küll, et kindlustada oma kohta antud karjahierarhias võidelda endale meeldiv emane välja. Ja ajaloos inimühiskonnas juhitakse tähelepanu, et Tõllidest on olnud juttu juba Egiptuses. Ja hästi tuntud on Homerose iiliases. Lõin iiliase lahti. Kolmandas laulus on barrise jää Menelaose kahevõitlus, kusjuures preemiaks on võitja saab ilusa Helena endale seitsmendas laulus Aga hektari aias kahevõitlus. Need kahevõitlused, mis nad on üks, 2000 702800 aastat tagasi toimusid mitte mõõkadega, vaid heite piikidega. Ja huvitav võitluse jälgijad pöördusid Zeusi poole sooviga. Vaat nüüd seda tuleb skand veerida. Kumb neist kahest on süüdi ses vaenus rahvaste keskel tee, et surma see saaks ning siit läheks saadese valda. Kuid et lepiks me muud ning vanduda, võiks püha sõprust, tähendab, palutakse jumalat, kingi õigele mehele võit, sellise jumala kohtumotiiv, mis keskaja vara keskaja Tõllides väga tugevalt esines, peeglid ei otsustanud, siis haarati lühikesed mõõgad, kahevõitlus jätkus ja Menelaos ei peale. Quity jumalanna Aphrodite, sekkus ta viis barri sära kergelt taevase kombel ja tihkesse pilveda peitis ja kutsus siis Helena barris juust. Vot duellina võime vaadata ka gladiaatorite võitlusi ükskõik mis relvadel nad võitlesid, kusjuures gladiaatorid olid just erirelvastuses. Yks oli võrgu ja kolmhargiga teine lühike, kes mõõgaga. Nii et siin ei taotletudki relvastuses võrdsust ja keskajal yangottes urtail jumala otsus või kates kerist jumala kohus. Kui mõlemad pooled vannuvad piiblil, et nemad on asjas sellisel arvamusel, et see asi nii oli ja muidu ei saa õigust mõista, siis antakse kahevõistlusel Se otsustada. Takse jumal kingib võidu õigele mehele. Etnograafid märgivad, et ka loodusrahvad kasutavad sageli kahevõitlust meestevaheliste suhete klaarimiseks ja kõige omapärasema Eskimadel. Nendel on kahevõitlus duell mõnitus laulude esitamises pilkamises vastasele kätt külge ei panda. Küll aga püütakse teda igal moel naeruväärseks teha. Eks meilgi ole see tuttav asi, kui mõelda kas või möödunud nädala hilisõhtul toimunud teledebatil võietitele. Duellile oli lahingu eel kahe vägilase toll. See oli nagu sissejuhatuseks kaheväega rinde vahel. Seejärel, kui üks kangelastest oli paisatud hobuselt või langenud mahajalgse võistluses, läksid mõlemad pooled ägedalt kokku. Nüüd Euroopa duell sündis 15. 16. sajandil Hispaanias ja Prantsusmaal ja püüti neid pidurdada, kehtestati kord, et tuleb pöörduda kuninga poole loa saamiseks. Kuningas leiab, et tüliküsimus aadlike vahel väärib duelli pidamist, siis teata takse duellist Herald ite abil. Ametlikult. Tema majesteet ilmus kohale, leidis, et toll tuleb katkestada, see muutub juba eluohtlikuks, siis ta heitis omavalitsuskepivõitlejate vahele. Vaatemäng missugune. Ja siis hakati Tõlle keelama 16. sajandi keskpaigast peale. Kirik mõistis nad hukka. Kuningas keelas oma ordonantsedega ära. Aga ikkagi peeti. Ja 1578. aastal oli Prantsusmaal duell kus peale toel lantide sekkusid veel sekundandid ja võitluse tagajärg oli neli laipa, neist kaks kuninga favoriiti olevat prantsuse ühiskonda vapustanud. Ja järgmisel aastal anti välja seadus, millega duellid samastati kuninga solvamisega. Ja selle eest karistuseks määrati nii ellu, jäänule kui ka tapetule surmanuhtlus. Pluss kogu vara konfisk, seerimine ja häbistamiseks tuli laip puua jalgupidi puuots. Teatati, et see surmanuhtlus käika sekundantide ja Laceyde kohta, kes aitavad kaasa tolli korraldamisele. Ometigi andmed kõnelevad väga suurtes Tõllil hukkunud meeste aadlike arvust. 1000 589608 olevat-Prantsusmaal duellidel hukkunud ligi 8000 peamiselt noort aadliku. Nii et see oli täitsa tõsine sotsiaalne probleem. Ühiskonna eliit laseb ennast verest tühjaks. Arvukate, sageli meie mõistes täiesti põhjuseta. Trollide tõtta, prantsuse revolutsiooni ajal keelati, öeldi, kes duellile läheb, see on hullumeelne. Ja kes ellu jääb, tuleb paigutada hullumajja. Normaalne inimene seda juba ei tee, aga nii lihviti välja, nagu on öeldud, rituaalne tapmine. Ja 19. sajandi lõpuks olid siis trükitud täiesti täpsed duellireeglid. Ma ütlen, minul on Viini variante Austria-Ungari variant millest pärast muusikalist vahepala kohe hakkame rääkima. Franz von Volgar, austria Tõlli spetsialist, kirjutab, et tollieesmärk on saada solvamise eest relva abil rahuldust. Üks pool nõuab, teine pool annab solvamist. Võib-olla kolme liiki kerge solvang, sõnaline ja klausel märgib juurde. Pidage meeles, et viisakusetus ei ole veel solvang, see näitab lihtsalt ühe poole matslikust. Teine liik, solvamine sõnadega sõimuga rõvetusega ja kolmas solvamine löögiga, ükskõik kuhu lüüakse. Ihuliikme kontakt on siin oluline. Puhkeb kähmlus, loetakse solvatuks seda, keda esimesena löödi. Loen, landid võitlevad alati isiklikult enda ees, teise nagu tänapäeval on kombeks, palgamõrvari saatmine areenile ei ole lubatud. Erandjuhtumitel asendajad lubatud, näiteks poeg võib võidelda solvatud isa eest, kui isa on sedavõrd vana, et ta on jõuetu või kui solvaja on pigem poja kui isa vanuses. Muide seda vanusepiiriks isal loeta takse 60 eluaastat. Aga kui poega ei ole sellisel vanuril, siis võib keegi sugulane tema eest võidelda. Ühe solvangu eest võib ainult üks kord nõuda rahuldust. Terve perekonna solvamise eest võib väljakutse esitada ainult üks perekonnaliige. Sama kehtib mingi ühingu korporatsiooni või seltsi solvamise puhul ja sell puhul tuleb võidelda mehega, kes esitas esimesena väljakutse. Kerge solvangu puhul võib solvatu valida relvaliigi keskmise solvanguga võimu puhul relvaliigi ja Tõlli pidamise mooduse ja füüsilise kontakti puhul. Relvamooduse jääb distantsi, kui kaugelt tulistatakse. Toll võib toimuda ainult sekundantide osavõtul. Kerge solvangu puhul on mõttekas piirduda vabandamisega, mis võetakse vastu, kantakse protokolli, aga löömisega solvamist saab maha pesta ainult verega. Relvad kasutamisel. Väljakutse võib olla suuline või kirjalik, aga igal juhul Talgo lühike, ühemõtteline ja selg. Sekundandid peavad nõudma kohest vastust. Nad laskusid mingitesse arutlustesse. Kui vastaspool siiski püüab venitada, peavad nad kohe lahkuma. Tolliosapoolte vahel Rohi kuni rahulduse saamiseni olla mingit kontakti, välja arvatud sekundantide tegevus, et fikseerida tolli konkreetsed detailid, tähendab, millised relvad, kui kaugelt kuskohal, mis ajal. Nüüd tulevad mitmed klauslid. Isa ei saa esitada väljakutset pojale, poeg isale, vend vennale võlglane. Pange nüüd tähelevõlglane. Ei tohi välja kutsuda võlausaldajad enne, kui ta on võla tasunud. Võlausaldaja võib aga võlglase välja kutsuda. Varem au kaotanud isiku väljakutse ei kuulu vastuvõtmisel. Väljakutse tuleb esitada solvamisest möödunud aja 24 tunni jooksul. Muidu ta on aegunud ja ei kehti. Vastus. Et ollakse trolliga nõus samuti 24 tundi. Ja selle järgi toll peab toimuma kahe ööpäeva jooksul. Nii et pärast solvamist on aega maksimum 96 tundi. Siis peab olema duell peetud sõja ajal. Peaväljal olevate ohvitseride vahelised tollid on keelatud, nüüd lükatakse edasi kuni rahu sõlmimiseni. Sekundante tuleb valida hästi kaalutult, sest neile usaldatakse nii solvata augu isegi elu. Vältige esimese tee juhtunu kutsumist sekundiks. Eelistage elukogenud tasakaalukaid, mehi kellel läheb korda pooli lepitada. Alati tuleb valida kaks sekkondanti sekundiks ei tohi võtta isa venda, poega, sekundandile ei tohi olla ka mingeid isiklikke sõprus või vaenus sidemeid. Vastaspoole ja selle sekundantidega arvestades võib sekundiks tulekut tulekust keelduda. Pool kes saabub esimesena duelli paika, ootab vastaspoolt mitte üle veerand tunni. Pärast seda koostatakse protokoll ja ta võib lahkuda, ilma, et ta oleks oma au määrinud. Sekundanti ei tohi välja pakkuda trelli elu ja surma peale nõustuda üldse selli sellega. Relvad peavad olema võrdsed ja täiesti tundmatud. Tähendab võõrad, relvad vööga tollil üks pool kaotab relva peab sekund ainult kas või oma elu ohtu seades duelli kohe katkestama. Sekund ainult ei tohi eelnevalt tollist kõnelda. Eriti mitte ajakirjanikele, kes oma nina igale poole topivad. Samas teiste sekundantide poolt esitatud väljakutsele. Et nad omavahel peaksid, Tõlli, vastab ta keeldumisega. Tollikoha valivad sekundandid. Mõlema poole sekundandid lepivad selles kokku relva kaotanud vastast. Kui tal mõõk käest lüüakse, ei rünnata nüüd pestoli duellidest. Püstoli Tõllides nähti Lääne-Euroopas ette kuus moodust. Pooled seisavad liikumatult, distants seltsi oli umbes 35 meetrit ja tulistavad käskluse peale. Teine moodus, pooled seisavad liikumatult, aga tulistavad oma äranägemisel. Kolmas pooled hakkavad vastastikku ettepoole liikuma, kuni barjäärini, mis määrab. See on umbes 15 sammu minimaalne kaugus. Vahepeal võivad peatuda, sihtida, aga mitte tulistada. See on närvide mäng. Neljas loovad vastastikku, aga peatuda ei tohi. Liikumiselt tuleb tulistada. Viies moodus liigutakse paralleelliinidel, mitte otse üksteise vastu. Need liinid on nii kolm, neli meetrit üksteisest paralleelliinidel. Ja viimane moodus liikumisel aga tulistatakse signa kanali peal. Eelnevalt lepitakse kokku, mitu korda tulistatakse, no tavaliselt on kaks lasku, kummalgi duellist osa võttis. Püstolid peavad olema täiesti ühesugused. Kõige parem, kui need on uhiuued. Igal juhul sekundit vaatavad varem püstolid ele ja tunnistavad need. Kõlblikeks. Solvatule kuulub 35 sammuse distantsi puhul alati esimene lask. Sekundandid vaatavad, lett rinnal, rõivaste all ei oleks mingit metallplaati. Isegi taskukella port, sigari Need võetakse ära. Nii et ei saa oma südant või nii olulisi elundeid mingeid soomusvestiga kaitsta. Siis loetakse ette tollireeglid, mille kohaselt tohib alles pärast sekkunud anti poolt antud käsklust tõmmata kukk vinna ja pärast teist käsklust tulistada. Esimene lask peab toimuma minuti jooksul pärast käsu andmist. Teine lask samuti minuti jooksul on see aeg läbi, ei tohi enam tulistada haavata saanule, kui see on veel võitlusvõimeline, antakse vastulasuks aga kaks minutit. Vot nii, detaile on õige palju. Üks nõue on, kui oled tulistanud, jää seisma ja oota liikumatult, vastus lasku mis peab järgnema minuti jooksul. Nüüd on ka veel selline moodus võib liikuda mitte otse oma vastase poole, vaid siksakke tehes, kuid mitte eemaldades üle kahe sammu kujuteldav tvatest. Keskliinist tulistab keegi enne signaali algust. Surmab vastase, seda loetakse alatuks mõrvaks. Ja niisugused eriduellid on püstolist tulistamine. Hobuse seljast lähenevad ratsu seljas tulistada mitte püstolist, vaid karabiinidest, hobuse seljas tulistatakse väga lähedaselt distantsilt 10 sammu või ainult ühe laetud püstoliga. Püstolid, loositakse välja netti. Üks tolli pool teab, et mõi ta ei tea, milline püstol tal on. Aga kui nad korraga triklile vajutavad, ühes tuleb lask teisest, mitte. Nii palju siis Austria Tõlli reeglitest. Nüüd siis Tõllidest Venemaal kuni Peeter esimeseni ei tuntud Venemaal, tolle olid ainult ausad kaklused kas siis relvadega või ilma aadlike ja ohvitseride vahel. Hitleri poolt tsaaririigi teenistusse palgatud ohvitserid, kes sageli olid avanturistide toel landid tõid Tõllide pidamise kombe kaasa ja lasid välja töötada mingid eeskirjad. Peetrile see ei meeldinud, et tema ohvitserid 11 tapaksid, vigastaksid vaenuväljal langes neid niigi keelas surmanuhtluse ähvardusel tollid ähvardades toel landid häbiväärsel kombel hukata, üles puua. Õiguse otsustada minu alluvate elu ja surma üle on issand jumala andnud ainult Laarile. Solvangute hüvituse üle otsustab riik, aadlikud nägid, aga sellesama õiguste piiramist. Jõudsid vabadus seista ise, relv käes, oma vägagi hella autunde kaitsel. Katariina teise ajal hakkasid levima vehklemisduellid mis ei nõudnud kaugeltki nii palju surma ohvreid kui püstoli duellist. Tade ajal oli toll keelatud. Aga kui sõdu ei olnud, siis ist perifeeria PVA karnissonides olevad aadlikud ohvitserid leidsid oma ülejäävale energiale rakendust-ist väljakutse esitamisel. Tõll paelus tähelepanu, oli üldine kõne alle aine, sellega said ju ka endale ja omapolgule reklaami teha. Aga põhjuseid rolli väljakutseks Vene ohvitserid leidsid alati näiteks pall. Ühe polgu noor ohvitser on tellinud orkestrilt mingi tantsu aga samas tuleb orkestrijuhi juurde teise polgu au kraadilt. Vanemohvitser nõuab, et orkester mängiks, teistants, kõnnid, orkester kuuletub, ongi esimesena tantsu tellinud ohvitseri ja tema polgu au riivatud ning sobi põhjuks vastaspool tolliks välja kutsuda. Võix ohvitser ütleb üldises vestluses nii, teate, selle asjaga on nii, ainult lollpea võib arvata teisiti. Ja talle sähvatakse vahele minu härra, palun võtke kohe oma sõnad tagasi. See küsib, miks, aga mina arvan teisiti. Tähendab te annate mõista, et ma olen lollpea ja kui ei võta sõnu tagasi, ongi põhjus Tõlliks käes. Teinekord lihtne tõuklemine ballisaali uksel. Sellega kaasnevad ebaviisakad repliigist. Need vene Tõllide traditsioon kujunes välja Est, Katariina teise valitsemisajal ja Katariina ei suutnud seda pidurdada. Aleksander esimene suhtus Tõllidesse küllaltki leebelt. Arvatakse sellepärast, et saavutada kaardiväe polkude ohvitseride poolehoidu. Lantidele määrati küll nominaalselt raske karistus aga tavaline oli, et neid amnesteeritakse. Halvemal juhul saadeti Põhja-Kaukaasiasse. Pidime Mägilaste vastu ja kui line deklareeritud ohvitser paistis vapruse poolest silma, taastati õige pea tema endine aukraad. Nikolai esimene kuulutas ennast Tõllide põhimõtteliseks vastaseks ja karmistas karistusi. Seda enam, et paljatekab ristid olid tuntud tõel lantidena. Samal ajal hakkasid vene ohvitserkonnast levima kättemaksud trellid, kus mindi välja ühe poole miseni. Vaat see hakkas juba meenutama keskaegset jumala kohustust. Aadlikud seadsid oma au ja selle kaitsmise esikohale patriotismi teisele ja tsaaritruuduse alles kolmandale kohale. Jüri Lotman, kes on uurinud 19. sajandi esimese poole Venemaaolustiku mõtteviisi kirjutab niimoodi oma vestlustest vene kultuurist. Tollieesmärk on taastada solvatute au. Well Ans sotsiaalse märgi tähendust omav kahevõitlus mis on lahutamatult seotud vene aadliolmes oleva mõistega Chest au. Ilma selle rituaalita muutub duell mõrvaks. Aga aadlikule Venemaal oli au kõige tähtsam. Au sai taastada duellil surmale näkku vaadates teadlikult oma elu hädaohtu seades häbi tuli vere abil maha pesta, kusjuures ei olnud oluline, kas see oli solvaja või Solmatu veri. Hõlvamise määrast olenes aga, milline Tõlli viis valid. Ja Lotman kirjutab, et Puškin oli veendunud lant kes nägi duellis pea ainsat võimalust, millega solvatud inimene sai ennast kaitsta. Kuigi duellid olidki elatud ja mingeid Troikitud trelli reegleid ei olnud. Pikka aega peeti duelle ka mitte ohvitseride hulgas, aga reegel oli üks ainult võrdsega võid duelli pidada. Maadlikaadlikuga ohvitserid olid enamikus ei, peaaegu kõik aadlikud, sega seisuslane, sega seisuslasega. Aga alamast seisusest inimene ei saanudki solvata, oli kriminaalkuritegu. Avalik arvamus ja tolleaegsed arusaamad ültse aadliku aust ja väärikusest muutsid aadlikud duelli küsimuses omamoodi pantvangideks. Lotman ütleb marjanettideks, kes pidid sageli tegutsema oma veendumuste ja tahte vastaselt, et mitte näida teistele Arana või Alaton. Nii. Lotmani arvates ei olnud Anieeginil mingit tahtmist Klenskit haavata veel vähem tappa. Aga kord kaasa kistud sündmuste käigust ei saanud taga tagasi tõmmata. Muidu üldiselt märgitakse, et Vene duellireeglid olid palju karmimad kui Läänes tulistamine lühema vahemaa pealt. Samuti tee väljakutsete esitamine. Kui ajakirjanik oli solvanud aadlikke ja ajakirjanik kuulus ka sinna ringkonda siis kui ta araks lõi või oli komandeeringus jutumärkides pidi ajalehe toimetaja tema asemele ilmuda. Aleksander Puškin. Romaan värssides Jevgenia neegin. Suurepärane tõlge. Betti Alver vilt. Viies peatükk pallis stseen Lenski läheb Olga tantsima paluma. See annab talle korv. Tantsima läheb hoopis Jevgenia neegin. Ja nüüd pursk, kui peenelt punutud intriig ei ära siit, mis liig, on liig. Peolt koju kapates, kui maru noor Lenski naiste nükeid neab, kuid juba tunneb juba teab ka lahendust, mis annab aru ja kõrvuski, tal kohab tuul kaks püstolit ja tinakuul. Tähendab korvi saamise eest kutsub oma sõbra duellile. Nüüd duellieelne hommik, Aniegin magab, viimaks ärkab ta ometi ning otsemaid eest nihutades kardinaid. Kuul kuldkiirtemängu säärast märkab, et hilinema kipub tall, retk talivalgel tänumal. Mis muud, kui riidesse panna, ta helistab enne eksto ju tuhvleid pesu kätte, anna ta teener, prantslane Kello. Nii, kõik on korras, relvad kasti, neid sõiduk, trepi nobedasti, las käia, kähku juba viib kiirsõidu saan, kui tormitiib nad veski juurde metsa kaudu. Ju astub tammi lähedal Aniegin lumme tagamalda, teener kannab tappa, raudu saan hobused, nüüd sõitku need oodaku seal teispool teed. Lienski seisab trammil, samas on retski, see on siis üks sekundantides duelli peamine korraldaja. Praegu justkui maamehaanik arvustamas, liig vana Veskimäe annetust. Anigin vabandab, kus vaja, seal hüüab Lenski tunnistaja, kus on siis teie sekkun, pant. Rolli klassik ja pedant ei luba, kartes vormiviga kaasinimest yoriks raks teistviisi teha, vagusaks, kui ainult range meetodiga püsima jääks. Takt ja toon just nagu nõuab traditsioon. Neegin esitab oma sekundandid ja Puškin jätkab kaks vihameest. Kas tõesti praegu ei mäleta siis kumbki neist nii hiljutisi armsaid aegu, kus mõisteti veel teineteist külvas, kurjuses ja tummalt on elu võtmas kumbki kummalt. Nüüd mõrvama son murdja meel pihku, ometi ei ole veel neil verine. Jah, veel on mahti, et kargel hommikul nelt kaks tandes naerma pahvataks. Kuid suur maailm ei lase lahti kaht vaenulikku inimlast väärhäbi kütkest kammitsast. Laeng välkovasse pestolisse, raudvasar topitsatiodaap ju lihvitud silindri sisse, kuul kuuli järel, muud kui kaob püssirohtu. Pannilohus on küllalt nagu kord ja kohus. Nüüd kohe, kui veel naksub kukk tuld, Räksima peab ränilukk ja mõõdab naaber laskeliini 30 sammu ja veel kaks, mis tulistajaid lahutaks ja heitsid maha Beleriini ja püstoli said kohapeal. Anieegin siin ja Lenski seal. Kirjeldab kuidas nad asuvad positsioonidele. Ühel ajal nad astusid ja kumbki neist läks neli sammu surmarajal, nad mõõtsid alles teineteist, samm ühtlane ja seda kale. Keegi on käes ja kõrgemale on tõstmas relva, nõnda siis veel mindi sammun neli, viis ja tule andmist alustamas on Lenski juba pilukil, silm sihibki. Sel minutil Anieegin tulistas ning samas lõi Lenskile ta kalmukell kätt hoida, säkke südamel. Dawarop kukub kajal tasa. Veel hele hääli, hüüab nurm. Kuid pelgus, mis kustub tasa, ei ole valu. Surm mäe latvadelt, neil Augleb valla ning aegamööda kukub alla suur õhus hiilgav lume sahma. Anieegin kehas külmaga veel uskuda ei suuda seda. Vaid hüüab, jookseb, hüüab taas noort laulikut, kes lamab maas, kõik asjata. Ei ole teda. Torm, lõõtsus, raksus, Raio puhkõis, koltus altaril, tuhk näol kummaline surma kalgus ja ilmes rauge rahumeel nii lamastaja, veri, valgust, rinnahaavast, äss ja veel see süda, elu häältest kajas. Nüüd nagu mahajäetud majas, ei helgata seal ükski hõik. Vöörgoda, kambrid, pime. Kõik on kajastatud maailma ühes kõige rohkem mängitava ooperis Tšaikovski Jevgenia neeginis. Ja kuulake nüüd seda Lenski aariat Moskva suure teatri solistide esituses. Juri Lotman kirjutas duelli aega ja kohta püüdsid Vene aadlikud hoida saladuses, nii taheti vältida uudishimulike kogunemist. Neile oli see lihtsalt erutav vaatemäng toel, landid aga kippusid pealtvaatajate ees näitlema kangelast Ravooritsema julgusega esile tükkima ja läksid väljas suuremale riskile. Kui nad muidu oleks teinud. Puskinil tuleval aastal on ju 200. sünniaastapäev. Ja sellega seoses tuleks sellest väga omapärasest poeedist lähemalt rääkida. Ta ei olnud pikka kasvu mees, tema kaunitarist abikaasa oli tast ligi pool, pead pikem Öeldi ka, et ta neid tolleaegsele Ilua iluideaalile ei vastanud. Neegroitsed jooned lõid ikkagi ta näos välja. Aga andekusele tasse segaveri ainult kaaskui. Lõpuks oli viidud Puškin nii kaugele et ta ei saanud viimases duellis keelduda. Sis Lotmani kirjelduse järgi. See oli järgmine. 27. jaanuaril 1837. aastal kell neli päeval võitis Aleksander Puškin koos sekundiga Peterburis Nevski Moika nurgal asunud kondiitriärist duellipidamise paik. Kaks tundi hiljem koodi ta sealt surmavalt haavatuna koju. Poeet piinles väga suurte valude käest tanteesi kuul oli purustanud ta puusaluud ja lõhkunud soolestikku. Sellele vaatamata Puškin ei lubanud endale hoiata, et mitte näha ümbritsevate silmis nõrgana näida nõrgana. Ta tahtis surra moraalse võitjana. 29. jaanuaril kell kaks 45. Puškin suris. Tema tragöödia ümber kujunes mitmeid arvamusi. Ühe järgi oli Puškin ohver teda võrreldilenskiga. Teised ütlesid ei, Puškin ise otsis surma. Lotmani arvates mõlemale arvamusele on alust, sest paistis silma varemgi. Puškin otsis korduvalt põhjusi duelliks ja seda juba enne konfliktid anteesiga. Saatuslikule tollile eelnes terve rida peaaegu motiveerimata väljakutseid. Osa neist viisitwellideni osa jäid pidamata. Või et tunnetas, et ametlik pealinn Peterburi on talle vaenulik. Aga ta ei leidnud nagu vaenlast enne, kui selleks sai uhke ratsakaardiväelane, kellega sai ometi arveid õiendada otsekui terve vaenuliku suur maailmaga. Juhan Sütiste 1937. aastal kirjutas Puškini lugedes. Koit, tõuseb vastne taevas, Senab on Dalton ta öine tormipeks ning veskid, aga hommik Venas kaht saani valvab talimets. Lõpatavad valget gurud, käib lask ning sähvap tulejoon ja samal hetkel seisma surub. Külmveskiratta rõõmsahhaa. Vot nii palju siis Tõllidest, Lääne-Euroopas ja Venemaal nädala pärast hoopis rõõmsamatest üliõpilastallidest. Aitäh kuulmiseni kuulmiseni.